Kunsti ajaloo lühi kokkuvõtte (1)

Sissejuhatus kunstiajalukku

1. Kunsti liigid

• kujutav kunst
  
• sõnakunst
  
• arhitektuur
  
• helikunst
  

• tarbekunst
  
• lavakunst
  
• tantsukunst
  
• filmikunst
  

2. Kujutava kunsti liigid

• maal
  
  • monumentaalmaal (seina-, laemaal)
    
  • dekoratiivmaal (esemeil)
    
  • tahvelmaal (puidul või lõuendil)
    
  • miniatuur (pärgamendil)
    
• skulptuur
  
  • ümarplastika
    
  • reljeef
    
• graafika
  
  • joonistus (söejoonistus, pliiatsijoonistus, tušijoonistus)
    
  • estamp - e. paljundusgraafika
    
    • kõrgtrükk (puulõige, puugravüür, linoollõige )
      
    • sügavtrükk (vasegravüür, ofort , kuivnõel, metsotinto, akvatinta, pehmelakk )
      
    • lametrükk ( litograafia , monotüüpia)
      
    • sõeltrükk (serigraafia)
      
    • rakendusgraafika (tarbegraafika, raamatuillustratsioon, plakat, karikatuur )
      

graafika – kujutava kunsti liik, mille peamised väljendusvahendid on jooned ja must-valged või värvilised pinnad. Graafikateose alusmaterjal on paber, seega sai graafika tekkida pärast paberi leiutamist. Hiinas hakati graafikat viljelema 2. sajandil, Koreas ja Jaapanis 6. - 8. sajandil ning Euroopas alates 14. sajandist. Graafika jaguneb kaheks põhiharuks: vaba- ja rakendusgraafikaks. Vabagraafikasse kuuluvad joonistus ja estamp- ehk paljundusgraafika. Söe-, pliiatsi- või tušijoonistus tehakse otse paberile. Estampgraafika puhul lõigatakse või uurendatakse kujutis esmalt puusse, linooli, metalli vm materjali ja trükitakse sellelt hiljem paberile. Nõnda saadakse kujutise peegelpildis jäljend. Trükimenetluse järgi jaguneb graafika sügav-, lame- ja kõrgtrükiks. Peamised graafilised kõrgtrükitehnikad on puulõige, puugravüür ja linoollõige, mille puhul töödeldavaks materjaliks on vastavalt laudpuu (lõigatud piki süüd), otspuu (risti süüd) ja linoleum . Sügavtrükis kasutatakse peamiselt tsink - või vaskplaate. Kuivnõela, metsotinto ja vasegravüüri korral uurendab kunstnik plaati mingi riistaga, akvatinta, ofordi ja pehmelaki puhul kasutatakse plaadi töötlemiseks hapet. Lametrükitehnika on litograafia ehk kivitrükk. Rakendusgraafikas on palju harusid, kõige rohkem viljeldakse tarbegraafikat (pakendite ja kaubamärkide loomist jms), raamatuillustratsiooni ja plakatikunsti
gravüür – uurendpilt, mille valmistamisel joonistus graveeritakse või söövitatakse siledasse metalli- või puuplaati. Süvendatud osad täidetakse värviga vaid sügavtrüki puhul, kõrgtrükis trükivad (puu)plaadi kõrgemad osad
3. Arhitektuuri liigid
sakraal- e. kirikuarhitektuur
profaan- e. ilmalik arhitektuur
militaar - e. sõjaline arhitektuur

Esiaegne kunst

Esimesed mälestusmärgid kiviajast 40 000 kuni 12 000aastat e.m.a. - ÜLEMPALEOLIITIKUMIST. Mis oli kunsti tärkamise põhjuseks?
Immanuel Kant arvab , et kunsti olemuseks on mäng. Kunst on vaba fantaasia vili.
Teine teooria tuleb usundist. Ürginimese usundiks oli animism , millega kaasnes maagia. Näiteks joonistati loomade kujutisi maagilistel eesmärkidel. Inimene joonistas looma, " haavas " teda ja uskus, et nii on tal ka parem jahiõnn. Koopamaalidel ongi oda-või noolehaavadega loomade kujutisi. Ka muusikat ja tantsu peetakse maagilisteks tegevusteks.
Elamud . Ürginimesed elasid esialgu koobastes. Seal, kus kliima oli soojem, ehitati ka kergemaid varjualuseid. Onnide ehitamiseks kasutati väga erinevaid materjale; puuoksi, puukoort, suuri palmilehti, liaane, nahku ja rohumättaid. Mõnikord olid onnid kaevatud maa sisse ning pealt kaetud okste ja rohumätastega. Teisal ehitati mammutiluudest või okstest karkass, millele laotati loomanahku või puukoort. Onni katusesse olid jäetud avad lõkkesuitsule. Onnid polnud kuigi korrapärased. Niisugustes onnides elas tavaliselt mitukümmend inimest, kes magasid lõkkeaseme ümber. Eluasemed ehitati tavaliselt veekogude äärde, jõgede ja järvede kaldale või mõne allika lähedusse. Siis veel puudusid veetorud ja inimestele oli vesi väga vajalik toiduks.
Tarbeasjad. Terade ja juurikate hoidmiseks punusid inimesed vitsadest korve. Esimesed toidunõud õõnestati puust või vormiti savist . Algul valmistati savipotte ilma põletamata, sest savil on omadus vett kinni pidada. Savinõusse pandi tuliseid kive, et vett soojaks teha. Arvatavasti andis juhuslikult lõkkeasemesse jäänud, kõvakskuivanud savipott ürginimestele mõtte hakata teadlikult savinõusid põletama. Nii muutus savinõu vastupidavaks ning selles sai keeta vett ja valmistada keedetud juurikaid või teradest putru. Savinõusid valmistati käte vahel vormides. Et suurematele nõudele õiget kuju anda, valmistati vitstest korvitaoline sõrestik, mis mätsiti saviga üle ja kuivatati ning põletati. Väiksemaid savinõusid kasvatati ka savist vorstikeste lisamisega. Hiljem siluti sellise nõu seinad siledaks ja kaunistati sissevajutatud mustritega. Mustritega märgistati ja kaunistama ka teisi tarbeesemeid. Igal mustril oli oma tähendus, mis pidi eset purunemise vastu kaitsma.
Mõtete väljendamine. Ürginimesed ei rääkinud sõnadega nagu tänapäeva inimesed. Need inimesed häälitsesid ja tegid teineteisele näomiimikaga arusaadavaks, seda milline oli nende meeleolu. Nii on veel praegugi mõningate loodusrahvaste juures. Näiteks, kui üks polüneeslane (pärismaalane) on tigedaks saanud, näitab ta keelt. Sellisel juhul ei jää vastasel muud üle, kui jooksu pista või võitlema hakata. Hiljem omandasid erinevad häälitsused kindla tähenduse ning tekkisid algelised keeled.
Kas ürginimesed oskasid kirjutada? Kuidas nad jätsid kaaslastele teateid?
Oma mõtteid hakkasid ürginimesed väljendama pildikeste abil. Nad kraapisid pildikesi koopa seintele või uuristasid neid kividesse. Arvatavasti oli koopaseintele jäetud joonistustel maagiline tähendus - nii loodeti nõiduda endale jahisaaki või saavutada kontrolli loodusjõudude üle. Kütid joonistasid näiteks seinale mammutikuju ja loopisid selle pihta jahirelvi. Kes sai loomale pihta maagilises võitluses, võis loota head jahiõnne ka tõelisel mammutijahil. Esialgsed täpsed loomakujutised muutusid aja jooksul järjest skemaatilisemateks ning lõpuks kujunes välja omamoodi märkide süsteem. Nii nimetatakse neid ürgajast säilinud koopajooniseid ka piltkirjaks. Paljude väikeste pildikestega anti edasi terve pikk mõte. See võis olla kirjutatud jahipidamise või kalapüügi kohta või esivanemate austuseks.
Koopamaalid on levinud peamiselt Lääne-Euroopas, eelkõige Prantsusmaal, Hispaanias ja Itaalia põhjaosas, s.o. Alpides ja Pürenee mäestiku piirkonnas. Tähtsamateks koopamaalide leiukohtadeks on Altamira ( Hispaania ), Lascaux (Prantsusmaa) jt. Teiseks koopamaalide piirkonnaks on Uraali mäestik, kus tuntuimad on Kapovo koopa (Baškiiria) maalid.
Koopamaalid on tavaliselt monumentaalsed, tavaliselt 1,5-2 meetri kõrgused. Lascaux koopast on leitud isegi mõned 3 ja 5, 5 meetri kõrgused maalid. Maalidel kujutati peamiselt loomi: piisoneid, hobuseid, sigu , mammuteid, ninasarvikuid põtru jt, väga harva kujutati inimest. Loomamaalid paistavad silma suure tõetruuduse ja realismiga . See on ilmselt seletatav sellega, et kunstnikud oma kunsti objekte, nende käitumist, harjumusi ja muidugi ka siseehitust ning võimeid tõeliselt hästi tundsid. Esiaegsete koopamaalide iseloomulikuks tunnuseks on kompositsiooni ja tausta puudumine. Joonistused on tehtud korrapäratult, sageli üksteise peale. Tausta puudumisel tundub, nagu ripuksid kujutised õhus.
Värvidena on kasutatud musta (süsi), valget (kriit), punast ja kollast (ookermullad). Torkab silma sinise ja rohelise tooni puudumine. Seda   seletatakse sellega, et esiaegne inimene ei pruukinudki neid toone eristada, kuna tema silm polnud veel piisavalt arenenud. Seda arvamust kinnitavad ka lingvistika andmed, näiteks esinevat Lääne-Aafrika keeltes ainult kolm värve tähistavat mõistet: must, valge ja punane. Tumesinise taeva kohta öeldakse - must, helesinise kohta valge. Arunta suguharust Austraalia aborigeenid tähistavad sinist ja rohelist sama sõnaga kui kollastki. Muuseas, ei tunne näiteks sakslased violetset värvitooni. Kui meie eristame spektris seitset värvitooni, siis sakslased ainult kuut . Sinine ja roheline tulid kasutusele alles 3. aastatuhandel eKr. Egiptuses ja Mesopotaamias.
Ka koopamaale seostatakse esiaegse inimese usuliste vajadustega. Sellele, et neid pole tehtud kõigile vaatamiseks, räägib kasvõi nende asukoht, mis sageli on koobaste kaugemates ja pimedates soppides, sageli tuleb maalideni jõudmiseks kitsastes käikudes roomata. Varjuliste, kõrvaliste silmade eest kaitstud kohta nõudsid eelkõige usulised kombetalitused, millistele vajaliku interjööri moodustasidki ilmselt maalingud. Kuidas neid maalinguid usu eesmärkidel kasutati, ei saa me muidugi enam kunagi teada, kuid on arvatud, et nad võisid olla teatud jahimaagiliste kombetalituste objektiks . Näiteks, kui austraalia aborigeenid lähevad kängurujahile, siis joonistavad nad maapinnale känguru kujutise, tantsivad selle ümber teatud rituaalseid tantse ja pilluvad kujutist oma odadega, vähendades niiviisi känguru väge ja tõstes enda oma. Samuti võib olla tegemist tootemloomade kujutamisega. Inimesed arvasid end põlvnevat mingist loomast ning austasid seetõttu oma esivanemaid. Sellisel juhul võiksid koopamaalid olla isegi omalaadsed ikoonid , mille ees esiemadele/isadele meelepäraseid palveid loeti, lauldi, tantsiti, musitseeriti ja rituaale toimetati.
Pisiskulptuuride peamisteks levikualadeks on Kesk- ja Ida-Euroopa ning Siber , kus koopad puudusid. Skulptuure on saadud juhuleidudena esiaegsete küttide ja kalastajate peatuspaikadest. Skulptuure peetakse üldiselt koopamaalidest mõnevõrra vanemaks . Nad on valmistatud tavaliselt kas luust , savist või pehmest kivimist nii ümarplastikana kui ka reljeefidena. Vanimatel, 15-20 cm pikkustel skulptuuridel kujutati naisi, kelle kehaproportsioonid olid äärmiselt ebaloomulikud. Neil olid rõhutatult kujutatud rindu, tuharaid, puusi jt. kehaosi , mis on seotud suguelu , viljakuse ning sigimisega. Pea, nägu, käed ja jalad kui ebaolulised kehaosad on tavaliselt detailselt välja töötamata. Erandlik on teiste seas üks tuntuimaid paleoliitilisi naiseskulptuure, nn. Willendorfi Veenus , kellele on soengki pähe tehtud. Mehi tavaliselt ei kujutatud, teada on ainult üks meheskulptuur.
Miks kujutati ainult naisi, pole teada, kuid paljude uurijate arvates on tegemist tolleaegsetest usundilistest kujutelmadest lähtuva esiema või emajumala kujutamisega. Ainult naine sai olla sugukonna esiema, sest tal oli lastega otsene seos sünnituse kaudu, isa osa sigitusprotsessis oli ilmselt täiesti tundmatu, suguelu ei seotud laste saamisega . Niiviisi toimub naise jumalikustamine ning seostumine igasuguste viljakusega seotud uskumustega .
Neoliitikumis ja eriti varajasel metalliajal levis eriti ornamentika . (Ld k-s kaunistus ) - lisakujundus või lisaehe, koosneb erinevatest üksikosadest või korduvatest elementidest. Ürgajal esines ornament peamiselt savist, kivist, puust või tekstiilist valmistatud tööriistadel või tarbeesemetel. Need olid sinna kraabitud, maalitud või joonistatud. Hiljem tuli ornament ehitistele, mööblile ja vaipadele. Tähelepanu pälvivad ka paleoliitikumist pärit ehted , mida valmistati loomade hammastest, luudest, teokarpidest ja merevaigust.
Pronksiaja kunst 2.000-1.000 a. eKr. Sel perioodil ilmuvad uue nähtusena metallehted. Sageli olid need tehtud pronkstraadist, mis spiraalselt kokku keerati. spiraalmotiiv kandus ehetelt üle ka teistesse materjalidesse ja tehnikatesse, muutudes tollele ajale iseloomulikuks.
Väga iseloomulikuks tollele ajastule oli suurte kiviehitiste ilmumine . Arvatavasti Egiptuse püramiididest vallapäästetud suurte kiviehituste buum levis üle kogu Euroopa ning jõudis välja Eestissegi. Sellistest kiviehitistest tuntumad on menhirid , dolmenid ja kromlehhid.
Menhir on üksik vertikaalasendis maapinda paigutatud kivirahn , mis puhuti kaalub kümneid tonne. Dolmenid on hauakambrid , mis on ehitatud püsti või serviti asetatud kividest, mida katab üks või mitu rõhtsat kiviplaati. Dolmeneid leidub palju Põhja- Kaukaasias Musta mere rannikul. Kromlehhe ehk kiviringe võib leida Inglismaalt ja Prantsusmaalt. Neist tuntuim on Stonehenge ( u 2100-2000 e.m.a., moodustub 30 püstisest kiviplokist, mis on kaetud rõhtsate kiviplokkidega. Välisringi sees asub teine, väiksematest ja terava otstega kividest ring).
Eestis esindavad kivikultuuri väikeselohulised kultusekivid , mida ohtralt leidub eelkõige Põhja- ja Lääne-Eesti rannikualadel.
EGEUSE KULTUUR
Juba ligi 5000 aastat tagasi hakkas Egeuse vahetu läheduses, Egeuse mere saartel ja rannikutel tärkama omapärane kultuur, millel oli mitu keskust:
1) Kreeta saar, kus arenenud kultuur nimetati legendaarse kuninga MINOSE järgi minoiliseks.
2) Pelopennose poolsaarel Mükeene linn
Egeuse e. Kreeta -Mükeene kultuuri kestus oli ligi 2000 aastat, kuni kreeklased selle välja tõrjusid ( 12 saj. e.m.a.)
Arheoloogid ei ole tänaseni suutnud dešifreerida Kreeta tähemärke – seega Kreeta kultuuriloojate mõttemaailm on jäänud meile tundmatuks.
Kreeta materiaalsed kultuurimälestised on seevastu mitmekesised ja rikkalikud. Kreeta mahajäetud linnad on ladestuste kihi all säilinud paremini kui palju hilisemad mälestised.
Kreetlased elasid suurte sugukondadena või ühe valitseja võimu all. Nende losside ja majadel puudusid nii kõrged müürid kui kindlustatud sissekäigud. Kreetlased jumaldasid püha paika ja korraldasid tema auks pidustusi, kuid eeskätt austasid nad merd , et kindlustada endale meresõitudel tema heatahtlik suhtumine.
Nende vaimne looming pidi olema omalaadne ja isegi vastandlik Idamaade omale. Nende religioon on palju liberaalsem, maisem ja elulähedasem kui mujal, on tähelepanuväärne, et saarel puudusid tempelehitised ja preestrite seisus. Sünge fantastika asemel oli siin esiplaanil viljakus- ja sigivusjumalate kultus . Nad ei püüdnud kunsti elust kõrgemale tõsta ega unistanud paremast maailmast. Kunst oli pidevalt inimeste silme ees, oli rikkalik ja ilus ning tihedalt seotud igapäevase eluga. Kreeta kunstnikud eelistasid kõike seda, mis on elus püsimatu, kaduv , muutuv. Kreeta kultuurile on iseloomulik naiivsevõitu elurõõm ja meelelisus.
Kreeta arhitektuuri kuulsamateks mälestusmärkideks on suured paleed ( Knossos) 19. ja 20. saj. vahetusel kaevati välja nende jäänused ja tehti kindlaks põhiplaanid. Kreeta paleede põhiplaanid jätavad lõputute koridoridega ja ruumide eriskummaliste piirjoontega labürindi mulje. Kreeta paleede keerukas ruumipaigutus sai aluseks legendile, milles räägiti labürindist, eksitavate keerdkäikudega koopast, kus peitus kohutav inimsõnn Minotauros.
Palee keskel asus hiigelsuur ristküliku kujuga siseõu ( rituaalne tähendus) suunaga idast läände. Õue ümbritsesid akendeta paleeruumid. Hoolimata süsteemitusest, olid need lossid väga mugavad , kus oli laitmatu veevärk ja kanalisatsioon , vannitoad, basseinid , valitseja ja valitsejanna ruumid, troonisaal . Ruume oli varustatud rõdude ja galeriidega ning kütteseadmetega. Ükski saal ei sarnanenud teisega . Peale eluruumide oli siin ladusid, hoidlaid, sest lossid olid ka majanduselu keskuseks.
Losside seinad olid kaetud ilma mördita, sidumata kividest. Korruseid ühendasid laiad trepid. Paleeruumide ülesehitusel oli määrav tähtsus sammastel. Laeraskus aga ei tuginenud nendel. Kreeta sambad ei ole alt jämedad nagu Egiptuse sambad või hilisemad kreeka sambad, vaid  peenenevad ülevalt alla. Sambad olid puust ja kaetud värviliste mustritega.
Kujutava kunsti püüdluseks oli vabalt ja loomulikult jäädvustada hetkelisi muljeid . Värvidest eelistati kirkaid, heledaid värve ja õrnsinist tooni. Populaarne motiiv oli viljakust ja elujõudu kehastav metsik härg, kellest neiud ja noormehed üle hüppavad. Kujutati ka pidulikke tseremooniaid, sõja-ja jahistseene, härjavõitlusi ja maastikuvaateid.
Iseloomulik on, et pole leitud valitsejate portreid ega jumalate kujusid .
Tähtis osa kreeta kultuuris oli kreeta keraamikal. Keraamika arengus võib eraldada mitut etappi , kusjuures neile kõigile on omane ere värvigamma ja dekoratiivsus. Ornamentika on paljudel juhtudel väga looduslähedane, isegi naturalistlik. Mõnel vaasil on kujutatud mereloomi ( vaas Gurniast )Sageli olid vaasid maalitud kahevärviliselt, kaunistatud taimemotiividega, on õiekujulisi, õhukeste seintega. Kreeta väljendusvahenditest olid esikohal värvid ja  maalilised pinnad.
Kreeta saarel tärganud kunst ulatus ka Pelopennose poolsaarele ja edasi põhja poole. Seal elasid teised rahvad ja ühiskondlikud olud olid mõnevõrra teistsugused . Sagedased kokkupõrked põhjast sissetungivate madalamate kultuuridega suguharud muutsid elulaadi karmimaks ja sõjakamaks, mis ei jätnud ka kunstile mõju avaldamata. Mükeene kunst erineb oma olemuselt kreeta kunstist täielikult. Mükeene kultuurikandjate elukorraldus oli sõjakas. Ehitusmälestistest on kõige silmapaistvamad kindlustatud lossid ja linnamüürid. Mükeene linnamüür on laotud hiiglaslikest kivipankadest. Kivide mõõtmed on säärased, et vanade kreeklaste arvates pidi niisugune müüride ehitamine inimestele üle jõu käima ning nad pidasid seda hiiglaste – kükloopide kätetööks – siit nimetus Kükloopide müürid. (5m pikkused kiviplaadid)
Lossid olid väljastpoolt ranged ja lihtsad, kuid seest kaunistatud rikkalikult ja luksuslikult friiside ja freskodega. Sambad olid kaetud kullaga – Mükeene sõdurite kergelt saadud saagiga.
Palee oli võimas ümarehitis, mis paiknes järsul kaljul ja oli ümbritsetud müüriga. Erilist tähelepanu pöörati väravate ehitamisele ja kindlustamisele. Väravad ehitati nii, et sõdurid pidid rünnates pöörama nende poole parema – kaitsmata poole. Maailmakuulus on nn. Mükeene lõvivärav, mis koosneb ainult kolmest suurest kivimürakast ja ülal nende peale toetuvast kolmnurksest kiviplaadist, millele on kõrgreljeefiks tahutud kaks sambale toetuvat elukat.
  Mükeene ümbrusest on leitud omapäraseid maa-aluseid kuppelhaudu, mis on sarnased idamaade haudehitistega. Arheoloogid on kindlaks teinud, et sealsel alal on olnud 9 linna.
Kahe jõe maa - Mesopotaamia  
IV-III aasatuhat e.m.a.
Niiluse suudmest itta voolab kaks suurt jõge, Eufrat ja Tigris . Tõlkes tähendab Meopotaamia kahe jõe maad. On leitud, et just Tigrise ja Eufrati vahel asus paradiisiaed. (Mesopotaamia asub praeguse Iraagi aladel).
Mesopotaamias elavate rahvaste ajaloo võib jaotada nelja ossa : sumerlased, Vana-Babüloonia, Assüüria ja Uus-Babüloonia. Seal arenes kultuur, mis on vähemalt niisama vana kui Egiptuse oma.
Sumeri rahvale kuulub maailma esimene eepos - "Gilgameš" , mille sündmused on pärit 4000 tagasi, savitahvlitele kirja pandud umbes 2000 - 1600 a. e. Kr. (Gilgameš oli tegelik Uruki tempellinna kuningas aastal 2650 e.Kr. )
Sumerlased panid aluse tsivilisatsiooni nurgakivile - kiilkirjale. Näide kiilkirjast:
(Nii MUL kui ka MÚL tähendavad taevatähte )
Mesopotaamia ajaloost
Arheoloogide arvates on Mesopotaamia vanimad paleoliitikumi aegsed leiud vähemalt 60 000 aastat vanad. Neljandal aastatuhandel eKr tungisid jõgedevahelisse orgu sumerid ja rajasid sinna püsiva asustuse.     Mesopotaamia harrastas vastupidiselt Vana-Egiptusele väliskaubandust. Riigil endal polnud ehitusmaterjaliks sobivat metsa, ei oma siidi kuningate ja vürstide riieteks, maitseaineid rikaste toidule ega kuigi palju väärismetalle templite nõude jaoks. Nende tarbeesemete hankimiseks liikusid kaupmehed eesli - ja kaamelikaravanidega läbi mäekitsuste ja kõrbete, minnes läände Liibanonist seedripuid tooma , põhja hankima Väike-Aasiast kulda, hõbedat, tina või vaske ja itta kuni India ja Hiinani välja ostma siidkangaid, värvaineid, maitseaineid ja kalliskive.
Mesopotaamia kaupmees , kes müüs oma põllusaadusi, võis rahulduda oma kauba umbmäärase mõõtmise ja eeslikoorma viisi müümisega, kuid kallimate kaupadega tegelev kaupmees pidi olema täpsem. Niimoodi tulid Mesopotaamias kasutusele kaalukausid ja kaalupommid. Ent kaupmeestel tuli leiutada ka midagi, mida igaüks  kauba eest makstavaks tasuks tunnistaks. Üks vahetuskaup, millega peaaegu igaüks nõustus, oli olemas - oder .
     Pikka aega maksti töölistele palka odras. Selle, mis jäi pärast leibade küpsetamist ja õlletegemist järele, võis vahetada teiste kaupade vastu. Kui  Vana-Mesopotaamia kaupmehed siirdusid kaubareisidele võõrastesse maadesse, ladusid nad eeslitele ja kaamelitele selga odrakoormad, et maksta kaupade eest, mida nad mõtlesid osta. Aegamisi märkasid Mesopotaamia kaupmehed, et hõbe, mis oli palju kergem ja käsitsemiseks hõlpsam kui oder, kõlbas peaaegu igal pool. Algul oli see neil kaasas väikeste tükkidena, mida kaaluti vastavalt vajadusele. Hiljem pääsesid nad alatise kaalumise vaevast väikeste hõbekangide valamisega. Igal kangil oli peal kaalu näitav pitser. Kuigi need kangid tänapäeva peenraha suurt ei meenutanud, olid nad siiski maailma esimesed rahad. Nüüd oli esimest korda olemas varandus, mida võis säilitada, kartmata selle riknemist. Hõbekange võis  tasu eest ka teistele laenata.   
   Raske oli liigkasuvõtjate ja rikaste kätte sattunud orjade elu. Orjad töötasid hommikust õhtuni aasta läbi, tundmata puhkepäevi ja pühasid. Oma ebainimliku töö eest said nad peotäie otri. Orjade kätega taastati ja ehitati niisutuskanaleid, püstitati linnamüüre, templeid, paleesid ja elumaju , valmistati rõivaid ja jalanõusid, kanti koormaid, veeti jõel laevu jne. Sõnakuulmatuil orjadel torgati mõnikord välja silmad, et võtta neil võimalus põgenemiseks. Ka pimedatele leidus tööd, näiteks käsikiviga viljajahvatamisel.
Suuri saavutusi tehti ehituskunstis. Nii näiteks olid Mesopotaamia linnad korrapärase tänavavõrguga, seal oli kanalisatsioon. Suurt rõhku pandi linna kindlustamisele. Näiteks Uruki linnamüür oli 5 m kõrge ja seda liigendas 800 torni. Kindlusi meenutasid ka tolleaegsed templid. Kaitseks suurvee vastu ehitati need kõrgetele alustele. Templite juurde kuulusid tsikuraadid. Marduki tohutu 7 astanguga torn lausa vapustas oma kaasaegseid .
Mesopotaamias sai tavaks, et iga valitseja lasi endale uue palee ehitada. Palee koosnes kuni paarisajast siseõuede ümber koonduvast ruumist. Lossid ehitati akendeta, põletamata tellistest, mistõttu on praeguseks nendest järel vaid savihunnikud. Siiski on vundamentide järgi rekonstrueeritud tolleaegsed lossid. Mõnes mõttes ennetasid mesopotaamlased teiste maade ehitajaid. Hakati ehitama kaari ja võlve, laoti suurtele ruumidele tellistest laed , ilma et oleks kasutatud lage toetavaid sambaid. Mesopotaamias puudusid suured puud ja looduslik kivi,  oli vaid savi ja sellest tehti telliseid . Paleed kaunistati reljeefidega, kus kujutati loomi, õukonnaelu ja lahinguid. Valitsejat, keda peeti jumala sugulaseks, kujutati alati teistest tunduvalt suuremana. Reljeefid kaeti üle glasuuriga. Leidub palju reljeefe, kus korduvad karikakraõie taolised mustrid ; härjad, lõvid, fantastilised elukad, mida kujutati ilmselt kurjade vaimude peletamiseks. Eriti püüti kindlustada väravaid. Väravaid valvasid tiibadega lõvid - greifid.
Vana-Babüloonia. Babülon oli fantastiliselt suur ja kirev linn (linna ümbritsesid kaks 25-30 meetri kõrgust kaitsemüüri, 8 peavärava kaudu viisid tänavad templite juurde), kus valitses tõeline paabeli segadus . Piiblilegendi kohaselt olevat Paabelis (st Babülonis) püütud ehitada taevani ulatuvat torni. Seda ettevõtmist takistanud juutide jumal Jahve , kes segas ära ehitajate keeled, nii et tekkis enneolematult suur segadus.
Assüüria kunst. VIII – VII saj. Assüüria kunst on Euroopas laialdaselt tuntud peamiselt seetõttu, et tolle aja mälestised on hästi säilinud. Oma toreduselt jättis assüüria  kunst varju kõik vanemad Ees- Aasia kunstielu avaldused . Assüüria oli vana Babüloonia pärija ning omandas sealse vaimse kultuuri. Ega asjata võtnud Babüloonia vallutaja endale sealse riigi rajaja Sargoni nime. Assüüria riigikorra aluseks oli piiramatu despootia. Toimusid küll arvukad rahvaülestõusud, aga need suruti armutult maha. Kunst teenis vaid üht ülesannet – ülistada despootiat. Teemade seast lülitati välja laps ja naine. Oma koht on loomadel – neist said hirmsad korravalvurid (nt Ištari paraadväraval on kujutatud pühasid härgasid ja draakoneid, mis tehtud glasuuritud tellistest – kokku neid kujutisi 575. Ištari väravast algas jumal Mardukile pühendatud uhke protsessioonitänav – mõlemal pool tänavat kõrgusid müürid, millelt vaatavad alla 1200 kollaste või punaste lakkadega lõvi).
Loomi kujutati ka meelelahutusliku jahipidamise aspektist. Nii on säilinud näiteks reljeefid, kus kujutatakse verest tühjaks jooksvat lõvi ja surevat emalõvi.
Assüüria valitsejad hakkasid esmakordselt hoolitsema  hariduse eest. Koguti vanaaja kultuurivarasid, rajati kiilkirjaplaatide raamatukogud, kust on saadud  tähtsaid andmeid vanimate kultuuride kohta. On leitud Assurbanipali rmtk (kokku 20 000 savitahvlit; igal savitahvlil oli pealkiri ja rmtk tempel, mis kõlas nii: “Assurbanipali, maailma kuninga, Assüüria kuninga, palee.” Raamatukogu oli ühtlasi ka arhiiv, kuhu koguti dokumente, aruandeid, arveid. Tol ajal hakati valmistama pitsateid – seega esinesid Assüürias juba esimesed trükikunsti alged . Pitsat asendas allkirja. Kellel pitsatit polnud, see vajutas dokumendile oma küünejälje ja kirjutaja tegi kõrvale vastavaid märkuse: “Selle ja selle küüs”. Rmtk põles maha paarkümmend aastat pärast Assurbanipali surma. Savitahvlid ei hävinud, vaid põlesid veelgi tugevamaks, et tuhandeid aastaid hiljem avada uurijatele oma sisu.
UUS-BABÜLOONIA RIIK
606 a. e.m.a. varises Assüüria võim kokku. Selle vahetas välja kuni 558 aastani Uus-Babüloonia riik. Tähtsamaiks teemaks arhitektuuris jäi kuningapalee. Ka loomareljeef põhineb assüüria eeskujudel, kuid nad ei ole enam nii hirmuäratavad. Püüti luua suuri ja üleolevaid mälestusmärke.
Tavaliselt kujutati kunstis valitsejaid, ülistati peamiselt tema jõudu, saavutusi, võite, võitlusstseene; valitseja nägu oli loomulik, juuksed ja habe stiliseeritud.
Mesopotaamia riigi lõpetas pärslaste kallaletung .

Tähtsamaid jumalaid Mesopotaamias

Mesopotaamia panteon on väga segane, sest selles on läbi põimunud palju erinevaid kultuure ja ajastuid, isegi naaberlinnad polnud taevaste asjade suhtes ühel meelel . Sumerid ülistasid umbes tuhandet jumalat, viitkümmet neist peeti peajumalateks ning eriti tähtsad olid seitse suurt jumalat. Linnriigiti olid jumalate funktsioonid tihti erinevad, kuid taevajumal An, õhu- ja maajumal Enlil ning vete- ja tarkusejumal Enki olid kolmekesi teistest tähtsamad. Suurde seitsmikusse kuulusid alguses veel päikesejumal Utu, kuujumal Nanna, armastusjumalanna Inanna ja jumalate ema Ninhursaga Ainuüksi peajumala otsimine võimaldaks kirjutada terve raamatu. Esialgu näib troonivat An, kelle poja Enki poeg on Marduk .
Astroloogia pärineb Mesopotaamiast.
(Astroloogia üheks põhikomponendiks on antiikaja seitse planeeti -- Päike , Kuu , Merkuur , Veenus , Marss , Jupiter ja Saturn ).
Mesopotaamias avastati viis planeeti: Jupiter, Veenus, Saturn, Merkuur, Marss
Astroloogia polnud kaugeltki ainus ennustamisõpetus Mesopotaamias, kus ennustuskunst oli suure au sees, põimudes läbi ka ravimaagiaga. Ennustamiseks kasutati loomamaksa, arvesse võeti varjutusi, atmosfäärinähtusi, lindude lendamist jne. Maailmapilt oli sel ajal mütoloogiline, mille üheks tunnuseks on kõige seotus kõigega. Maksa seisukorra ja lindude lendamise järgi ennustasid ka etruskid ning roomlased , selles mõttes pole kahe jõe vaheline kultuur ainulaadne.
Vanababüloonia tekst ütleb:
Kui kollane koer siseneb paleesse, siis selle väravad hävivad.
Kui kirju koer siseneb paleesse, siis teeb kuningas rahu oma vaenlasega.
Kui koer siseneb paleesse ja keegi ta tapab , siis palee saab pikka aega nautida rahu.
Kui koer siseneb paleesse ja lamab voodis , siis kedagi paleest ei võeta vangi.
Kui koer siseneb paleesse ja lamab troonil, siis tabavad paleed suured raskused.
Kui koer siseneb templisse, siis jumal ei halasta maale.
Ennustustel on tendents vahetevahel mitte täituda. Juba Akadi perioodil hakati endeid tõlgendama kui jumalate soovi, mitte kui jäika tulevikuennustust. Jumalate soovid võivad teatavasti mitte täide minna, neid saab vahetevahel üle kavaldada jne, sest jumalad pole kõikvõimsad. Ennustamise jaoks olid taevanähtused erilise tähendusega, sest neid oli näha kogu riigis, taevasündmused pidid avaldama mõju kuninga ja kogu riigi käekäigule. Varane astroloogia tegeles taevanähtuste kui ennete tõlgendamisega. Hiljem, Assüüria riigi ajastul, õpiti teatud taevanähtusi, eriti just varjutusi ja planeetide liikumist ka prognoosima, see võimaldas endeid juba ka ette näha. Just ennete ettenägemise võimalus ning nähtuste mastaapsus tagasid astroloogilisele ennustamisele erilise koha teiste süsteemide hulgas. Korrapärased taevanähtused seostati vaatlejate poolt aastaaegadega, suhteliselt ebakorrapärased kuningriikide ja kuningate saatusega. Üks olulisemaid astroloogide tegevusalasid on sünnihoroskoopide koostamine, kus planeetidel on väga kaalukas osa. On leitud umbes kolmkümmend babüloonia horoskoopi. Babüloonia sünnihoroskoop ennustab lapse tulevikku, iseloomu ja elukäiku, lähtudes planeetide asendist sünnihetkel. Aluseks võeti enamasti sündimisele eelneva päikeseloojangu alguse moment, sest babüloonlastel, nii nagu paljudel kuukalendrit arvestavatel rahvastel , algas ööpäev päikeseloojangul.
Ennustused on tavaliselt üldised, isikuomadustesse puutuvad, hoidutakse konkreetsetest ennustustest. Horoskoopilised ennustused on reeglina positiivsed. Kui ennustatakse, et laps ei saa rikkaks, siis leitakse palju võimalusi, kuidas rikastumine tagaukse kaudu uuesti sisse tuua.
Egiptuse kunst
Inimesed asusid elama Niiluse jõe kallastele tuhandeid aastaid tagasi. Jõgi voolas läbi kõrbe ja andis inimestele vett. Ülem-Egiptuse org moodustas pika kitsa ala, selle lähim ümbruskond oli rikas ehitusmaterjali ja teiste loodusvarade poolest. Seal leidus rohkesti liivakivi , lubjakivi , alabastrit, roosat graniiti, mitmeid basaldi ja tulekivi liike. Alam-Egiptuse delta laius jõesuudme ümber. Tänapäeva inimesed seostavad Vana-Egiptust lootosetaimega. Niiluse orgu võrreldakse taime varrega ja deltat õiega. Iga-aastased üleujutused tõid kallastele paksu muda ja sellest sai hea pinnas viljakasvatamiseks. Vanad egiptlased nimetasid seda "mustaks maaks" ja kasutasid põllumaana. Sellest edasi asus "punane maa"  - tohutu suur kivikõrb, kus sadas harva ja ei kasvanud midagi. Seal, kus lõppes "must maa", algas "punane maa".
Umbes 5000 a e.m.a (noorem kiviaeg ) vallutati Egiptus , mille tagajärjel kujunes välja ühtne Egiptuse riik. Egiptuse ainuvalitsejat nimetati vaaraoks. Egiptlased uskusid, et kõik vaaraod on jumalad. Vaaraode võim oli erakordselt suur. Talle kuulus kogu Egiptuses maa ja kõik elanikud pidid vastuvaidlematult tema käske täitma. Inimesed uskusid, et ta on päikesejumal Ra poeg ja seega ka ise üks jumalatest. Arvati, et vaarao oma võimuga tagab korra kogu maailmas ja et temast sõltuvad Niiluse üleujutused ning elanike heaolu. Vaaraod ümbritses erakordne pühalikkus. Ta istus kuldsel troonil, kandis peas erilist krooni ja käes kõveraotsalist valitsuskeppi. Temaga kõnelemine oli suur au, mis sai osaks vaid vähestele. Vaaraod pidid riietuma, sööma ja isegi pesema end erilisel viisil ning iga päev käisid nad templis esivanematele toitu annetamas. Inimesed soovisid , et vaaraod oleksid füüsiliselt tugevad, head jahimehed ja valmis viima sõjaväge võitudeni. Igaüks põlvitas ja suudles maad või vaarao jalga, kui neist möödus kuninglikku soosse kuuluv isik. Vaaraosid kummardati ja austati ka pärast nende surma. Vaaraod käskisid ehitada jumalate auks suured templid ja enestele hauakambrid. Hauakambrid pidid aitama vaaraol pärast surma taevasse tõusta. Egiptlased uskusid , et vaarao, kes on siit ilmast lahkunud, veedab aega koos päikesejumalaga ülal tähtede juures. Seetõttu pidi ka vaarao hauakamber tähtedele võimalikult lähedale küündima.
Tavaliselt pärisid pojad isalt võimu. Vaaraode keskmine eluiga oli 20-25 eluaastat . Vaaraode naised olid samuti olulisel kohal, kuid valitsesid riiki harva.  Vaaraode naisi austati samuti jumalatena ja nad jagasid abikaasade rikkusi. Naised juhtisid ainult siis riiki, kui dünastiate lõpus ei olnud ühtegi kuninglikust soost meest võimu üle võtmas. Näiteks kui kuninganna Hatsepsuti abikaasa suri, võttis ta üle valitsemise ja juhtis riiki kasupoja Thutmosis III eest, kes oli siis ainult 5-aastane. Ta oli võimul üle kahekümne aasta. Kujudel kannab kuninganna valehabet. Meistrid valmistasid kauneid esemeid vaaraole ja tema perele. Oma töödes kasutasid nad poolvääriskive ja kulda, mida saadi kõrbekaevandustest. Vaaraod võisid kanda valget Ülem- giptuse krooni, punast Alam-Egiptuse krooni, ühendatud Egitptuse topeltkrooni, Osirise (teistpoolsuse jumal, kandis alati kooti ja konksu, näitamaks, et tema hauataguse riigi valitseja) atefi krooni (see oli papüürusroost ja jaanalinnusulgedest kroon) või sinist krooni. Kuninglik paar näitas tihti rahvale oma rikkusi. Protsessioonid (pidulik rongkäik), vastuvõtud väliskülalistele ja templite külastamised olid võimalused näidata vaaraode võimu.
Vana-Egiptuse ühiskond sarnanes püramiidile. Vaarao asus kõige tipus . Siis tuli peaminister, kes korraldas maksude kogumist ja oli põllumaade ning kuivendussüsteemide ülevataja ning esindas vaaraod ülemkohtutes. Järgnesid teised võimukandjad, kes kuulusid sageli kuninglikku perekonda. Naisetele oli lubatud omada vara, kuid nad ei tohtinud osaleda riigi valitsemises. Kõik kirjutajad ja lugejad olid väga austatud, sest nad oskasid lugeda ja kirjutada. Samuti austati templipreestreid, kelleks võisid olla ainult mehed. Nemad pesid, riietasid ja korrastasid kujusid templites nii, nagu oleks nad elavad inimesed. Preestrid elasid kindlate puhtusereeglite järgi. Nad kümblesid neli korda päevas, raseerisid päid ja keha ning kandsid kauneid valgest linasest rõivaid. (Muide, ka kõik teised Egiptuse inimesed raseerisid oma kehalt kõik karvad .) Käsitöölised koos talupoegadega moodustasid püramiidi aluse. Sõjas vangivõetud orjadel ei olnud mingeid õigusi. Inimeste arvates oli jumal neile selle koha määranud.
Muistses Egiptuses mõõdeti rikkusi karjas ja mitte rahas. Loomade loendus, mis oli olulisim sündmus  igal aastal, toimus peremehe ja ametnike juuresolekul. Valitseja kirjutajad tähendasid kõik üles ja hiljem arvestati selle alusel, kui palju peab peremees oma loomi andamiks andma. Turgudel rahaga ei kaubeldud. Kaupu vahetati üksteisega: näiteks kui kitse väärtuseks oli 1 deben, siis sai selle vahetada 1 deben kaalunud juurviljade vastu.
Vana-Egiptuse ajalugu on periodiseeritud vaaraode dünastiate järgi, mida on kokku 30 dünastiat
Egiptuse usundis austati väga paljusid jumalaid. Egiptlased uskusid hauatagusesse ellu. Päikesejumalat Ra`dehk Amon -Ra´d austati kõikjal üle maa pidustustel, mis kestsid üle kuu aja, ajal mil põllumaa oli üle ujutatud ja talupojad ei saanud töötada. Vahel kujutati teda kui oinast, teinekord aga kui oina peaga inimest. Lisaks oli igal piirkonnal - Egiptuses oli neid 42 - oma jumal, keda austati. Kodudes kummardati väiksemaid jumalaid, et need aitaksid lahendada igapäevaküsimusi. Paljusid jumalaid kujutati loomadena, näiteks armastuse ja rõõmujumalannat Bastetit kassina, või linnu- ja loomapeaga inimestena. Thothi on kujutatud iibise peaga. Thoti oli kirjutamise ja teadmiste jumal ning mõnikord kujutati teda ka paavianina. Jumalatel olid omad perekonnad. Näiteks Osiris ja Isis olid mees ja naine ning neil oli poeg Horos . Horost kujutati kulli pea ja inimese kehaga . Horos kaitses vaaraode võimu. Osirist kujutati papüürusroost ja jaanalinnusulgedest krooniga . Ta kandis konksu ja kooti näitamaks, et tema on hauataguse riigi valitseja, talle pidid kõik surnud oma elu jooksul kordasaadetud tegudest aru andma. Hauatagune elu sai osaks vaid headele inimestele. Isis hoolitses Horose ( Isise ja Osirise laps) eest ja peitis teda õela onu (Osirise venna) Sethi eest, kuni Horos suureks sirgus. Seth tappis Osirise ja püüdis tappa ka Horost. Isis aitas oma poega isa surma eest kätte maksta, kasutades võlujõudu, et petta Sethi. Re saatis Osirise ja Isise Egiptusesse , et nad õpetaksid inimestele headust. Osirise tappis tema õel vend Seth, kes puistas Osirise keha 14 tükki üle maa. Isis korjas mehe tükid kokku ja sidus need võlujõuga riideribade abil üheks, tehes niimoodi esimese muumia . Isis muutus linnuks, mähkis tiivad ümber Osirise ja andis talle elu. Jumal Anubist kujutati kas šaakalina või šaakal peaga mehena . Tema valvas muumiate valmistamise kohta ja juhtis preestrite tehtavat palsameerimistööd. Võidukat jumalanna Sahmetit kujutati naise keha ja emalõvi peaga.
Vanad egiptlased nautisid elu ja soovisid seda teha ka pärast surma. Nad uskusid, et igas inimeses elavad vaimud. Elujõuks oli Ka, mis tekkis sündimisel ja vabanes surres. Ba oli inimese hing. Selleks, et elada igavesti , pidid Ka ja Ba olema ühendatud kehaga ka pärast surma ja sellepärast tuli keha säilitada. Ka ja Ba   elasid pärast inimese keha surma edasi hauakambris. Ka`le tuli luua surnu elu ajal valitsenud elamistingimused. Surnutele pandi sarkofaagidesse kaasa toitu,  tööriistu ja ehteid , et nad saaksid neid kasutada Osirise kuningriigis. Aja jooksul muutus preestrite võim järjest suuremaks , kes kuulutasid vaarao jumaluseks. Uue Riigi ajast peale oli preesterkond kõikvõimas. Nende hooleks jäid kõik kultusega seotud toimingud : Matuserongkäigu vastuvõtmine Niiluse kaldal , surnute palsameerimine, surnu sulgemine hauakambrisse ja isegi kõikide orjade surmamine, kes olid teadlikud vaarao matusepaigast. Palsameeritud surnukeha paigutati kõigepealt puidust kirstu ja seejärel  kivist surnukirstu e sarkofaagi. Laibad muudeti palsameerimise tagajärjel muumiateks.  Sissemähitud muumia näole pandi mask, mis võis olla ka kullast , et Ba teaks , kelle kehasse ta tagasi pöörduma peab. Sarkofaagi kaanele raiuti vaarao portreekujutis. Vana-Egiptuse lõpuaastail asetati surnukehade silmaavadele elutruud kullast silma kujutised.
16. sajandil kasutati jahvatatud muumiaid Euroopas arstiteaduses . Üks Prantsuse kuningas kasutas jahvatatud muumia ja rabarberi segu oma haavade ravimiseks.
Inimesed uskusid, et loomad olid jumalate saadikud maa peal, ning paljud, näiteks vasikad , krokodillid ja kassid, mumifitseeriti samuti. Haudadest leiti tuhandeid mumifitseeritud kasse . 19. sajandil viidi umbes 300 000 kassimuumiat Inglismaale , kus nad jahvatati aiaväetiseks.
Umbes 3000 a e.Kr tekkis egiptlastel koos riigiga ka kiri. Ametnikel oli tarvis üles märkida, kui palju vilja nad talupoegadelt kogusid, kui palju selllest salvedesse pandi ja kui palju tuli vaaraole saata. Samuti tuli anda vaaraole aru sellest, mis kohapeal sünnib. Preestrid jällegi pidid üles tähendama taevakehade seisu, et üleujutuse tulekust teada anda, või siis kirjutama üles palveid jumalatele. Ilma kirjata oleks kogu riiklik korraldus olnud võimatu.
Algul tekkis Egiptuses piltkiri. Aja jooksul arenesid sellest välja Egiptusele omased kirjamärgid e hieroglüüfid - templite ja hauakabrite seintele kirjutamiseks. Kirjutajad rääkisid oma poegadele , et olla kirjutaja on "parim kõikidest elukutsetest". Kulus kümme aastat, et selgeks saada sadu hieroglüüfe (kokku oli märke umbes 750). Õpilased harjutasid kirjutamist potikildudel - ostrakonidel.  Lisaks õpiti koolides astronoomiat, matemaatikat, astroloogiat, tarbekunsti, mitmeid mänge ja spordialasid. Õpetajad olid väga karmid ja veendunud, et "poiste kõrvad asuvad seljal ja et nad kuulevad ainult siis, kui saavad peksa." Paljudest poistest ei saanud kirjutajaid ja nad jätkasid isade tööd puuseppadena või põllumeestena. Tüdrukud koolis ei käinud. Neile õpetasid emad majapidamistöid, muusikat ja tantsimist. Suurem osa egiptlasi oli aga siiski kirjaoskamatu.
Kirjutati kivile, puule, põletatud savitahvlitele, nahale ja papüürusele. Papüürus on Egiptusele niisama loomulik nagu savitahvlid Mesopotaamia rahavale. Papüürus meenutab tihedat kollakat paberit, mida valmistati papüürustaime varre säsi ribadest. Osad oma tekstidest raiusid egiptlased kivisse. Sealsed raidkirjad räägivad enamasti vaaraode kuulsusrikastest tegudest. Vähemtähtsaid tekste kirjutati papüürusele. Papüürusele kirjutati musta tindiga, punase tindiga märgiti ainult suured algustähed ja taandread. Sageli kaunistati need ka pildikestega. Käsikirju hoiti tavaliselt rullis . Lahtirullituna võisid need olla mitme meetri pikkused.
Egiptlased võtsid ristiusu vastu samaaegselt Rooma impeeriumiga 324. aastal m.a.j. Roomlased keelustasid egiptuse kirja kasutamise, pidades seda paganlikuks kirjaks. Inimesed unustasid hieroglüüfide kirjutamise ja lugemise. See keel muutus surnud keeleks.
Egiptus on kiviarhitektuuri ja portreekunsti sünnimaa. Egiptlaste usk teispoolsesse maailma oli nii suur, et allutas endale peaaegu täielikult kõik kunstialad. Kunsti põhieesmärk oli inimese hauataguse elu sisustamine . Ei peetud kuigi tähtsaks losside ehitamist, kogu arhitektuurialane loominguline energia oli suunatud templite ja hauakambrite ehitamisele. Niisamuti teenisid inimese surmajärgset elu skulptuur ja maal.
Hauakambrid. Juba egiptlase elamu oli mõeldud ühekorraga inimesele, hingele ja surnule, kelle jaoks tehti mattidega kaetud kamber . Varasemal ajal püüti surnust säilitada pea, hiljem arenes täiuslikkuseni palsameerimiskunst, mis võimaldas alal hoida kogu surnukeha. Et laip muuta muumiaks, oli vaja läbida pikk protseduur. Surnu siseelundid ja peaaju eraldati, viimane võeti koljust välja nina kaudu, kehal lasti 70 päeva soodaga immutatult kuivada. Siis salviti see aromaatsete õlidega ja mähiti hoolikalt valgesse linasesse riidesse. Kui muumia oli valmis, võis matus alata . Egiptuse matusepaigad asusid enamasti Niiluse läänekaldal ja kombekohaselt toimetati surnu sinna paadiga üle jõe. Muumia asetati sarkofaagi ja suleti hauakambrisse. Sarkofaagi kõrvale asetati anumad eraldi linasesse riidesse pakitud siseorganitega. Erilise tähelepanu all olid ülikute kui ühiskonna juhtide haudehitised , sest usuti , et nende surmajärgse elu eest hoolitsemine kindlustab heaolu tervele ühiskonnale. Kui elumaju ehitati savist, põletamata tellistest ja puidust, siis hauakambrite jaoks võeti kasutusele püsivam. materjal — kivi. Varasem üliku haudehitis oli piklik längusküljelise kasti taoline mastaba , mille all paiknes hauakamber sarkofaagiga. Mastaba ühes küljes oli petikuksega (valeuksega) nišš, kus toimusid ohverdamisrituaalid. Tihti ümbritseti nišš müüriga ning kaeti katusega , nii et tekkis palvetamis- ja ohverdamiskamber. Hiljem lisandus teisigi ruume ja Vana riigi ajastu lõpuks oli mastaba juba paljude saalide ja panipaikadega rajatis.
Vaaraode hauakambrid aga pidid olema kõrged, et vaarao saaks ka pärast surma oma rahval silma peal hoida. Umbes 2650. aastal eKr ehitas arhitekt , astronoom ja arst lmhotep vaarao Džoserile astmikpüramiidi, mis meenutab oma väliskujult kuut kahanevas suuruses mastabat üksteise peal. Haudehitise püramidaalne vorm võeti kasutusele umbes 27. sajandil eKr ning selles võis olulist osa etendada päikesejumala Ra kultus - üks Ra sümboleid oli püramidaalne kivi. Põhjus, miks vaaraode hauakambrid nii kõrgeks ehitati, seisnes selles, et egiptlased uskusid, et vaarao kõnnib mööda püramiidi üles päikesejumal Amon-Ra juurde. Seetõttu pidi ehitis küündima võimalikult päikese lähedale. Sageli samastati päikesejumalat vaaraoga. Vaaraode püramiidid on ühtlased kiviehitised, mille sees asub hauakamber sarkofaagiga ja mõni ruum hauainventari jaoks. Nende juurde viisid käigud ning kaks õhukanalit. Tolleaegsetes tingimustes nõudis sellise rajatise püstipanek lausa geniaalset tehnilist taipu. Muistsed kreeklased paigutasid püramiidid 7 maailmaime hulgas esikohale . Kui Napoleon Bonaparte 1798 . aastal saabus suure laevastikuga Aleksandriasse ning hõivas Kairo , möödus ta püramiidides ja hüüdis neile näidates pateetiliselt: "Sõdurid! Nelikümmend sajandit vaatavad meie peale!"
Egiptuses ehitati püramiide umbes 1200 aasta vältel (XXVIII - XVI sajandini e. m. a.), algul looduslikust kivist, hiljem tellisest. Püramiidid kaeti lihvitud kiviplaatidega. Pärast matuserituaali suleti käigud ja maskeeriti sissepääs. Iga püramiidi ümbritses terve kompleks ehitisi - „surnute linn": väikesed püramiidid kuningannadele, mastabad õukondlastele, templid ning alleed . Püramiidist idas paiknes lahkunud vaaraole pühendatud tempel, millest viis pikk kaetud käik Niiluse kaldal asuva väiksema templini.
Kõige monumentaalsemad püramiidid ehitati 26. sajandil eKr Kairo lähedale Giza väljale. Neist vanim ja suurim on vaarao Hufu ehk kreeka nimega Cheopsi püramiid: kõrgus 146 m, külje pikkus 232 m. Cheopsi püramiid katab 5,4 hektari suuruse pinna. See püramiid (nagu ta naabridki) rajati ilma vundamendita kaljule. Vaatamata sellele on püramiidi alune ideaalselt tasaseks tehtud, esineb ainult kuni 2 cm suurusi kõikumisi. Sellele maa- alale mahuks vabalt ära ükskõik milline Euroopa suurim või kuulsaim palee: Buckinghami palee Londonis, Versailles Pariisis, Talvepalee Peterburis. Cheopsi püramiidi sisse mahuks ristiusu suurim kirik - püha Peetruse kirik Roomas. Cheopsi. püramiid on laotud umbes 2300000 kivipangast (203 kihis), millest igaüks kaalub 2,5 tonnist kuni 15,25 tonnini. Vaarao hauakambri graniidist laeplaadid kaaluvad igaüks umbes 50,75 tonni. Suurem osa kividest murti, tahuti ja lihviti Niiluse paremal kaldal asunud kivimurdudes. Püramiidi plokid on nii täpselt kokku sobitatud , et ühenduskohtade vahe ei ületa poolt millimeetrit. Egiptuse püramiidide püstitamiseks kulunud kividest oleks võinud ehitada või remontida kõik elumajad, mis hävisid sõdade ajal Euroopas alates kolmekümne aasta sõjast kuni Teise maailmasõjani, ligi kolmesaja aasta jooksul.
Hauakambri seintel kujutati stseene lahkunu elust, et ta saaks ka surmajärgsuses oma seisusekohast eluviisi jätkata. (1954. aastal leiti Cheopsi püramiidi juurest pikast süvendist 44 meetri pikkune seedripuust paat . Ilmselt lisati see vaarao rikkustele, et too seda kasutada saaks oma hauatagustel retkedel.) Peale selle kuulusid hauakambrisse kindlasti ka maagilise tähendusega tekstid, mis varustasid lahkunut surmajärgses elus kasulike teadmiste ja loitsudega.
Giza püramiidideväljal asuvad veel Chephreni püramiid - kõrgus on 142 m, Mykerinose püramiid – kõrgus 66 m. Niisuguste hiigelehitiste rajamine oli ühiskonnale raskeks koormaks, teisalt tuli ette püramiidide rüüstamisi. Seetõttu hakati vaaraosid matma kaljuhauda. Varakambrini viis pikk koridor, sissepääsud olid hoolikalt peidetud. Läheduses asus pooleldi kalju sisse raiutud tempel, kus käidi surnu eest palvetamas ja talle andmeid toomas. Kaljuhaudadest jäi mõnigi rüüstamata.
Püramiidide ehitamiseks kulus tohutu tööjõud. Herodotose andmel 100000 inimest. Väljakaevamistel Gizas leiti tööliste asulaid, kus oleks vabalt võinud elada 10000 töölist. Ehitajate käsutuses olid ainult lihtsad abivahendid - kangid ja rullid. Üksnes kivimurrust ehitusplatsile viiva tee ehitamine kestis aastaid. Püramiidi ehitati kogu vaarao elu jooksul terve riigi jõududega ja pärast tema surma alustati kohe uue ehitamist - järgmisele vaaraole. Arvatakse, et kujutlus püramiidide ehitamisest kui ainult sunnitööst on ühekülgne. Pigem oli tegemist Niiluse üleujutuse kuudel tegevuseta jäänud inimhulkade rakendamisega ühiskonna ühtsuse sümboli teenistusse.
Üldse oli Egiptuses püramiide umbes 70, võib-olla ka 80. Algul oli neid rohkem, kuid mõned neist neelas kõikehävitav aeg, teised langesid kõrbeliiva ohvriks.
Vaarao Tutanhamoni hauakamber.Tutanhamon on üks tuntumaid vaaraosid, vaatamata tema vaid mõne aasta kestnud valitsusajale, kuna tema hauakamber on seni ainus teadaolev hauaröövleist puutumata vaarao matus. Hoolimata sellest, et tegemist oli tähtsusetu ja vähevalitsenud isikuga , olid hauapanused väga rikkalikud ning väärtuslikud.
Tempel. Templeis toimusid rituaalid jumalate auks. Neid toimetasid preestrid, kellel ainsana oli juurdepääs ruumi, kus asus templis austatava jumala kuju. Inimesed said teenistusest osa võtta ainult kõrvaltvaatajaina. Lihtrahva jaoks olid templi lahtises eesõue sammaskäigud, parem rahvas kogunes kinnisesse põikisaali. Templis asusid ka preestrite elu- ja majapidamisruumid. Sageli oli templi all koobastik või kunstlik katakomb .
Pühalikkust ja aukartust sisendas templisse minejale juba sfinkside allee , mis võis olla kuni 2 km pikk. Tihti oli lõvikehaga sfinksidel vaarao nägu. Egiptuse templi väljastpoolt üsna monotoonset seina ilmestasid ainult värvilised reljeefid, sissepääsu ehtis kahe torniga väravehitis, mida nimetatakse pülooniks. Mõne templi värava ees seisid päikesejumalale pühendatud obeliskid. Templi esimesse ossa, lahtisse sammastikuga ümbritsetud õue, pääsesid kõik vabad inimesed. Järgmine ruum - põikiasendis sammassaal - oli ülikutele ja selle taga asetsevasse pühamusse võisid minna ainult preestrid. Templis oli veel mitmesuguseid ruume, nende seas varahoidlad ja raamatukogud.
Egiptuse templite kõige uhkem arhitektuuriline element oli sammas. Sambakapiteelidele (ülaosadele) anti stiliseeritult lootose, papüüruse (pungade või õite) ja palmi vorm. 3,5m läbimõõduga sammaste vahel pidi inimene tajuma jumala vägevust ning jõudma erilisse ekstaatilisse seisundisse. Suurimad ja kuulsaimad templid asuvad Karnakis ja Luksoris, mõlemad on pühendatud Jumal Amonile. Neid ehitati kokku ligi poolteist tuhat aastat.
Kuulus on Ramses II kaljutempel Abu Simbelis Nuubias. Selle sissepääsu ees asetseb neli imposantset 20 meetri kõrgust kaljust väljaraiutud vaaraokuju. Kalju sees on kaks sammastega ruumi, pühamu ja tunnelitaolised panipaigad.
Skulptuur.Skulptuuride valmistamise kunsti peeti väga oluliseks, sest muumia hävimise korral pidi just portreeskulptuur täitma hinge jaoks keha aset. Seepärast püüdsid kõik, kel vähegi võimalust, endast skulptuuri maha jätta. Skulptuure raiuti kivist, kuid on teada ka puitskulptuure, mis olid jõukohasemad vaesemale rahvakihile. Skulptuur täitis vaid üht ülesannet – surnu kuju edasiandmine kivis , savis või puus . Ei ole võimatu, et egiptuse skulptuuri aluseks olid portreemaskid, mis võeti surnutelt. Usuti, et inimese kaitsevaim elab nii kaua, kui tema portreekujutis.
Skulptuurikunstis võib eristada kahte suunda:
1. teosed, mis kujutavad vaaraosid ja jumalusi
2. teosed, mis kujutavad loomi ja lihtrahvast
Vaaraosid kujutati eriti rangelt , suursuguselt ja stiliseeritult. Täisfiguurid on tardunud , sirges poosis , vasak jalg sammu võrra eespool , rusikasse tõmmatud käed tihedalt vastu külgi, vahel on ka üks käsi rinnale tõstetud. Nende nägudel on võidukas ja salapärane naeratus. Kujude pilk on suunatud üle vaataja pea kaugusse, mis rõhutab veelgi vaaraode tähtsust. Samasugused on ka istuvad figuurid . Eripäraks Egiptuse skulptuuride juures on see, et need on mõeldud vaatamiseks otse eest.
Skulptorid oskasid küllalt meisterlikult inimkeha kujutada, kuid nad ei hoolinud eriti individuaalsetest eripäradest ja iseärasustest. Lihtrahava ja loomade kujutamisel oldi vabamad tardumusest ja pidulikkusest. Need kujukesed on liikuvamad, väiksemad ja elavamad.
Maalikunst . Selleks, et surnute hinged end hauakambris hästi tunneksid, kaeti nende seinad maalingutega, millel kujutati stseene kambriomaniku igapäevaelust - jahiretki, lõbustusi, tantsijaid ja lauljaid, jumalaid, kes surnu hinge kaitsevad , ning usutalitlusi. Egiptuse maalikunstnikud kujutasid inimesi kindla kaanoni alusel. Inimese jalad olid külgvaates, alates nabast pöördus ülakeha otsevaatesse ning pea oli taas külgvaates. Silm oli otsevaates. Välditi perspektiivi.
Uues riigis saavutati silmapaistvaid tulemusi tarbekunstis. On säilinud kuldsed pärjad, kõrvarõngad, sõrmused, käevõrud, pronkspeeglid, metallalused. Lõhnaõlihoidjatel oli puhkeva õie kuju. Egiptuses hakati esmakordselt nii luules kui ka kunstis ülistama ilusat naisekeha, mis joonistub läbi riiete. Selles suhtes võib Vana-Egiptuse kunsti lugeda Vana-Kreeka kunsti eelkäijaks.
Kreeka kunst
on väga tihedalt seotud religiooni ja müütidega. Kreekale on loomulik, et jumalus avaldus ilusa inimese kujul. Kreeka kunstimälestistel oli kaua aega kurja inimese eemalejuhtimise tähendus. Kreeka arhitektide anne avaldus eriti Ateena Akropoli ehitamisel , millest kujunes kultuuri ja kunstikeskus ja mida tänapäeval nähakse antiikkultuuri sümbolina. Ateena akropol koondas enda alla templeid, altareid, muuseume ja skulptuure. Ettevõtmist vedas Perikles , sünnilt aristrokraat, kes oskas võita vaesemate klasside poolehoiu, arendas välja Ateena demokraatia ja juhtis riiki 460 aastast kuni surmani 429 eKr. Raha küsis ta Ateena liitlastelt ja kolooniatest, põhjendades seda vajadusega kaitsta maad pärslaste kallaletungi eest
Akropolile ehitati ajavahemikus 450-330. a. eKr. kolm olulisemat templit: Parthenon , Erechteion ja Nike tempel, mis olid kõik pühendatud Ateena kaitsejumalanna Athenale . Samal ajal ehitati ka Akropoli sissepääs – Propylaia (propüleed)
Parthenon on üks antiikkunsti olulisemaid ja iseloomulikumaid ehitisi, mis oma monumentaalsusega omab olullist tähendust veel tänapäevalgi. Parthenon, mille ehitasid ajavahemikus 447-438 eKr. arhitektid Iktinos ja Kallikrates, oli pühendatud Athena Parthenosele. Tegemist on dooria stiilis peripteeriga, mille otstes oli kaheksa, küljel seitseteist sammast. Templi siseruumis seisis kujur Pheidiase valmistatud jumalanna Athena kuju, mis oli kaetud kuldpleki ja elevandiluuga. Pheidiase kavandatud olid ka templi friisi reljeefid, mis kujutasid jumalanna Athena auks iga-aastaselt korraldatavaid pidustusi. Mõned Parthenoni kaunistavad skulptuurid olla valmistanud ka noor lootustandev skulptor Sokrates , kes paraku aga skulptoriametist filosoofia tõttu loobus.
Parthenon on hilisemal ajal kasutust leidnud nii kiriku kui ka mošeena. Kaasajal on ta suhteliselt viletsas seisus. Nimelt kasutasid türklased veneetslastega sõdides Parthenoni püssirohulaona. 1687 . a. sai ta tabamuse veneetslaste suurtükist ning järgnenud plahvatus hävitas suure osa seni suurepäraselt säilinud hoonest. Hävitustööd jätkas 19. saj. Suurbritannia Konstantinoopoli saadik lord Elgin , kes varastas ja vedas salaja Inglismaale suurema osa Parthenoni kaunistavatest skulptuuridest ja reljeefidest. Lord Elgin müüs nad Briti Muuseumile, mille väljapanekuis nad siiani aukohal on.
Jumalanna Nike tempel ehitati umbes 420. a. eKr. arhitekt Kallikratese poolt.
Erechteion valmis samuti umbes 420. a. paiku eKr. Ehitise teeb ainulaadseks lõunaküljel asuv Karüatiididekoda. Tempel oli pühendatud kahele Ateena olulisimale jumalale , Ateenale ja Poseidon -Erechteusele, kelle sündi kujutatakse ka templi friisi kaunistavatel reljeefidel.
Kreeka arhailine skulptuur oli eelkõige mõeldud ilmestama ehitiste välisilmet ning seetõttu on ta vaadatav eelkõige eestvaates. Kujud, mis tavaliselt kujutasid kas mehi (ku(u)ros) või naisi (ko(o)re), olid staatilised ning tavaliselt valmistatud enam vähem samas maneeris. Vanimates kreeka kunstimälestistes võib näha egiptuse eeskujude matkimist. Kreeka skulptuur arenes koos võimlemise ja kehalise kasvatusega staadionil. Kehakultuur oli tihedalt seotud kreeka kultusega, alastiolekut peeti jumalale meelepäraseks. Et õigustada oma kommet alasti mängides lõbutseda, rääkisid kreeklased loo jooksjast, kes viskas maha niudevöö ja võitis Olümpias võidujooksu. Tõenäoliselt on kombe juured siiski sügavamal, ajas, mil alastiolekut seostati jumalate kummardamisega, veidi hiljem sümboliseeris alasti keha avatud hinge, mis on vaba maistest köidikutest. Atleedid olid sõdurid, kes kuulusid ülemklassi. Tööd tegid teisejärgulised kodanikud ja orjad, tänu sellele said noored soosikud end väeteenistusest vabal ajal treenimisele pühendada. Sel põhjusel leidis kreeka skulptuuris eesõiguse alasti noormehe kuju, mida nimetatakse kuroseks. Kuros kehastab seega rõhutatult elitaarset noorusekäsitlust, mis arvas , et naise koht on kodu, suhtus heatahtlikult homoseksualismi ega kahelnud vist hetkekski meha üleolekus nii ilus kui jõus. Kui noormehi kujutati tavaliselt idealiseeritult ja alasti, siis neidude skulptuurid ( kore ) olid riietatud. Kore ja kuros on ühtaegu inimlikud ja jumalikud – need on skulptuurid, mis kujutavad keha enne lõplikku küpsust, nooruses, õitseeas, mis sureliku elus jääb nii lühiajaliseks, ja mida vaid jumalad saavad igavesti nautida. Kuros pidi ehk ühteaegu kujutama jumalat ja selle inimlapsest kummardajat, atleeti, kes võttis osa mängudest Olümpias.
Kurose iseloomulikud jooned: tavaliselt alasti ; vasak jalg ees; käed ripuvad keha kõrva, peod kergelt rusikas ; musklilise ja tugeva, proportsionaalse kehaga (kreeklased mõõtsid inimkeha, selleks et saada teada keskmise, ideaalse inimese proportsioone); nägu tuim ja ilmetu, kuid samuti ideaalsete proportsioonidega
Kore iseloomulikud jooned: Kogu keha kaetud kandadeni ulatuva, laia voltis rüüga; käed rinna ees; tavaliselt lokkisjuukselise soenguga; näol nn "salapärane arhailine naeratus"
Skulptuur saavutas oma täiuse klassikalisel perioodil. Klassikaline skulptuur püüdles enam liikumise väljendamisele, samal ajal säilis ka ideaalitaotlus, seetõttu on endiselt skulptori eesmärgiks ka inimkeha ideaalilähedane kujutamine. Ainult portreeskulptuuridel võib näha ka kreeklaste tegelikku ilmet , mis ei vasta kaugeltki ideaalile.
Kreeka skulptor Polykleitos püüdis oma teostes edasi anda terve inimkeha ilu (“ Odakandja ”). Liikumise väljendamisele püüdlevatest skulptuuridest on kahtlemata tuntuim skulptor Myroni “Kettaheitja”.
Kuulsaim kreeka kujur oli Pheidias , kes kujutas eranditult jumalaid. Enamtuntud olid ta kaks hiigelkuju . Üks oli Athena raidkuju Parthenonis. See kuju oli valmistatud elevandiluust ja kullast ning oli 12 m kõrgune. Teine kuju oli troonil istuv Zeusi raidkuju, mis asus Olümpias Zeusi templis. See kuju oli niivõrd kuulus, et iga kreeklane pidas tarvilikuks seda näha kas või ükski kord oma elus.
Hellenistliku skulptuuri eesmärgiks sai emotsioonide kujutamine.
 Kreeka maalikunst avaldus vaasimaalis. Kreeka vaasid olid levinud kogu Vahemere maades ja olid tähtsaimaks kaubaartikliks. Vaase valmistati savist ja kaunistati piltidega (põletatud savist tooteid nimetati ühise nimega “keramike” ehk “keraamika”, mis tuleb vanakreeka sõnast “keramikos” – savi). Levinud olid kuni VI saj lõpuni mustafiguurilised maalid (põletatud telliskivi värvi punastele vaasidele kanti figuurid musta savivärviga, mida nimetati lakiks. Laki retsepti hoidsid kreeklased saladuses, seda pole ka meie ajal suudetud uuesti luua. Mõnikord kasutati ka valget värvi, eriti naisfiguuride või heledate rõivaste maalimisel. Detailid kraabiti laki sisse). VI saj. lõpul V saj. alguses asendusid need punasefiguuriliste maalidega. Punasefiguuriline stiil on otsekui mustafiguurilise negatiiv.  Vaasimaalide teemadering oli väga lai. Maalide süžee võeti mütoloogiast või kreeklaste igapäevaelust. Kujutati pidusööminguid, karikatuure, armastusstseene, homoerootilisi pilte.  Kreekas kujunesid juba väga varakult välja kindlad vaasitüübid, mis vastasid mitmesugusele otstarbele. Õli, veini ja teravilja säilitamiseks olid kahe sangaga amforad. Vett ja veini segati ülalt laia avaga ja allosas kahe sangaga krateeris (ka jooginõu). Lõhnavaid õlisid säilitati pudelitaolises leküütos.
Hellenistliku kreeka kunstiharudega liitub portree. Varem osutati sellele väga vähe tähelepanu. V saj. peeti portreekunsti ülla iluga ühendatuks. Kujutati tarku , elukogenud mehi. Kõigile püüti anda filosoofi ilmet. Atleedikuju jäi tahaplaanile.
Etruski kultuur
Ajaloolased on alati vaimustunud Itaalia vanima kultuurrahva – etruskide - tänapäevani lahendamata saladustest; Etruuria territoorium paiknes Apenniini poolsaarel Tiberi ja Arno jõe vahelisel alal. On teada, et 3000 a tagasi, ehk täpsemalt VIII kuni III sajandil eKr asustasid etruskid Apenniini poolsaare põhja- ja keskosa üksikute linn- ja kogukondadena. Seda piirkonda nimetati Etruuriaks. Koos kartaagolaste ja kreeklastega valitsesid etruskid kogu Vahemere lääneosa. Ka kolm viimast Rooma kuningat olid pärit Etruuriast, seega allus Rooma omal ajal etruskidele ning nende võimu all muutus Rooma tõeliseks linnaks. (Mõned ajaloolased usuvad, et ka renessansiaegse Itaalia üks kuulsaimaid isikuid, Firenze valitseja Lorenzo de´ Medici on etruskide järeltulija. Tema oli ka see, kes XV sajandil asutas Firenzes esimese etruski muuseumi).
Viimasel ajal on üha sagedamini hakatud etruskidest rääkima kui Etruuria haritud ja kõrge kultuuriga rahvast, kelle roomlased toorelt alistasid ja oma rahvaga assimileerisid. Neli sajandit roomlaste vastu sõdinud etruskid alistusid viimaks meie ajaarvamise eelõhtul, umbes aastal 40 eKr, mil jumaldatud Julius Caesar korraldas 300 etruski vanema tapatalgud.
Vanad roomlased võtsid etruskidelt üle rohkem, kui oskame arvata. Kõrgelt oli arenenud etruskide ühiskonnakorraldus. Siingi arvatakse, et roomlased kasutasid oma ühiskonnaelu korraldamisel just etruskide mudelit. Teada on, et etruskid oli väga võimekad ehitajad ja käsitöölised. Nende ajal rajatud maa-alune kanal Cloaca Maxima viis soode vee Tiberisse ja kuivendas seitsme künka vahelise ala. Soo asemele rajati ajapikku Rooma turuplats ja linna keskväljak Forum Romanum, millest sai hiljem kogu Itaalia ja Rooma riigi keskus.
Üks lahendamata saladusi on etruskide jõukus. Teada on, et etruskid olid kuulsad kaupmehed ja piraadid. Paljude ajaloolaste arvates polnud aga neil kahel mõistel toona eriti vahet. Etruskid olid õppinud ka kulda kaevama ning pronksist ja rauast kööginõusid, ehteid, hobuserakmeid ja relvi valmistama.
Haualeidude põhjal on ajaloolased kindlaks teinud, et etruski naised olid väga kõrgelt haritud ja neil oli ühiskonnas äärmiselt tähtis positsioon. Arvatakse, et just naised olid Etruurias tähtsamate sündmuste üleskirjutajateks. Mõned kultuuriajaloolased peavad etrusklannasid tänini kõige vabamateks ja mõjukamateks naisteks ajaloos.
Usutakse, et vanad roomlased võtsid ka kirjakunsti üle just etruskidelt ning arendasid seda hiljem omal moel edasi. Etruskid laenasid oma tähestiku kreeklastelt, kes olid selle omakorda laenuks saanud foiniiklastelt. Sama kirjaviis võeti omaks kõigis kolmes keeles, olenemata nende täiesti erinevast ülesehitusest. Etruski tähestik dešifreeriti juba XV sajandil, sõnade tähendus on jäänud aga tänaseni saladuseks. Säilinud on suures osas vaid haudadesse kaasa pandud ohvritalitluste kirjeldused. Alles pole aga ühtegi teksti, mille põhjal võiks rekonstrueerida etruskide igapäevase kõnekeele.
Etruski kultuurist jutustavad meile täna peamiselt vaid hauakambrid. Kuigi roomlased tegid etruski külad maatasa, polnud nad siiski nii julmad, et oleksid rüüstanud ka etruskide matmispaigad . Hauakambreis on etruskid sarnaselt egiptlastele püüdnud luua oma hingedele meeldiva keskkonna. Kollaseid, punaseid, pruune, rohelisi ja helesiniseid toone kasutades on hauakambrite seintele maalitud stseenid igapäevaelust, pidustustest, tseremooniatest.
Läbi aegade on õpetlased püüdnud leida vastust küsimustele, kust see võimas ja haritud rahvas Apenniinidele tuli, kust on pärit nende omapärane unustatud keel ja miks ometi on nende kunst, usund ja kirjalikud muistised alati looritatud müstikaga. Meieni on jõudnud vaid vanade roomlaste ja kreeklaste tõlgendus etruski kultuurist.
Rooma kultuur
Rooma on Euroopa kultuuri häll (isegi tänapäeva Jaapanis ja Austraalias kehtivad samad seadused ja vabadused, mis esmakordselt süstematiseeriti Tiberi jõe kallastel juba 2000 aastat tagasi. Tänapäeva USA riigikorralduses näeme Rooma seaduste kaasaegset versiooni. Neil on oma Capitol Hill, Senat jne. Roomast pärineb kaasaegne kalender ning ajaarvamine. Rooma ratsamehest "cavalierost" sai alguse Vana Euroopa rüütellikkus kuningas Arturi ümarlaua rüütlite näol. Samast pärineb naise nägemine daamina ja lahutamatu ideaalina rüütlile...
Legendi järgi rajas Rooma 753. aastal eKr Romulus (vastavalt pärimustele asus siiakanti elama Trooja kaitsja Aeneas koos oma kaaslastega. Veidi hiljem hakkasid tema järeltulijad Romulus ja Remus saare taha küngastele kindlusi rajama. Kapitooliumi ja Pallatinumi vahele jäävale tasandikule kujunes turuplats – foorum ).
6. sajandil eKr valitsesid Roomat etruski soost kuningad (tõenäoliselt tuleneb nimi Rooma etruski perekonnanimest Ruma), aastal 507 eKr loodi aga vabariik. Aastaks 270 eKr oli kogu Apenniini poolsaar roomlaste valitsemise all. Teisel sajandil eKr sai linn Rooma impeeriumi pealinnaks. 1. sajandil eKr, Sulla ja Caesari ajal, toimus Roomas tormiline ehitustegevus . Keiser Nero ajal 64 eKr põles linn peaaegu täielikult maha. 404 viidi keisrite residents Ravennasse ja Rooma kaotas oma poliitilise tähtsuse, lakkamata siiski kunagi olemast moraalne jõud, maailma pealinn, caput mundi . Aastast 756 oli Rooma paavstiriigi pealinn. 1870 kaotati kirikuriik ja Rooma ühendati Itaalia kuningriigiga, 1871 sai Rooma kuningriigi pealinnaks. 1929 moodustati iseseisev Vatikani riik. ("Rooma on eeskätt paavstilinn ja alles seejärel Itaalia pealinn," ütleb Eesti suursaadik Itaalias).
Usk Roomas
     Nagu teada, olid roomlased iidsetest aegadest alates kõrgema kultuuritasemega etruskide ja kreeklaste mõju all. Seetõttu on raske eristada Rooma jumalaid võõrastest mõjudest. Varasel ajal austasid roomlased loodusjõude ja vaime. Jumalate tegevusalad olid lihtsad ja kindlad: künnijumal, külvijumal, lõikusejumal, põllupiiride jumal jne.
Esialgu ei kujutanud roomlased jumalaid inimesesarnaste olenditena. Üsna vara tekkisid Roomas ka üldised jumalad, näiteks Janus - uste, piiride, lõpu ja alguse, ka sõjajumal, keda kujutati kahe vastassuunas vaatava näoga. Januse templi kaks vastassuunas avanevat ust oli avatud sõja ajal ja suleti rahu saabudes. Talle olid pühendatud päeva algus, esimene kuupäev ja temalt sai nime jaanuarikuu.
Kreeklaste mõjul hakati jumalaid kujutama inimesesarnasena, tekivad müüdid jumalatest ja kangelastest. Rooma jumalusi samastati kreeka omadega ja neile anti lihtsalt rooma nimed. Rooma peajumal Jupiter vastas kreeka Zeusile. Tema peatempel asus Kapitooliumil, kus koos temaga austati kahte jumalannat. Need olid Juno (kreeka Hera ) ja Minerva (Athena). Kui nende tunnused olid kreeka päritolu, siis komme seada üks jumal kokku kahe jumalannaga on etruski päritolu. Otsesed "tõlked" kreeka usundist olid ka muusika ja luule kaitsja Apollo , ilu- ja armastusejumalanna Venus, merejumal Neptunus, sepatöö ja tulejumal Vulcanus , kaubandusjumal Mercurius , looduse kaitsja Diana , veinijumal Bacchus. Märksa enam kui Kreekas olid aus sõjajumal Mars, Jupiteri isa Saturnus (Kronos), õnnejumalanna Fortuna (Tyche) ja kodukolde jumalanna Vesta ( Hestia ).

Rooma kunst

Periood
Vabariigi ajajärk
III-I saj. eKr.
Impeeriumi ajajärk
I saj. lõpp eKr-V saj.
Varakristlik ajajärk
I-V saj.
Rooma kunst pole kunagi olnud eriti originaalne. Roomlased võtsid palju üle etruskidelt ja kreeklastelt. Samal ajal aga oli roomlastel palju tehnilist ja praktilist taipu, mistõttu nendele kuuluvad mitmed tehnilised
avastused ning uuendused, ilma milleta me kaasaega eriti ettegi ei kujuta.
Roomlaste uuendused

• rooma betoon , mis saadi vulkaanilise tuha (Vesuuv, Etna) segamisel peene kiviklibu ja veega
  - põletatud savitelliste kasutuselevõtmine
  - betoonist valatud maanteede ehitamine (tuntuim Via Appia , olla sõidetav kaasajalgi)
  - silindervõlvide kasutamine (seni osati kasutada vaid pseudovõlvi)
  - arkaadide kasutuselevõtmine
  

Arhitektuur. Rooma arhitektuurgi tugines peaasjalikult etruski ja kreeka eeskujudele. Nii näiteks võtsid roomlased etruskidelt üle nende elamu põhitüübi. Vabariigiaegse Rooma ehitised olid valmistatud peamiselt savitellistest, impeeriumiajal sai alguse luksuslike ja suurejooneliste ehitiste rajamine. Sambad, mida Kreekas rakendati kandvate konstruktsioonielementidena, degradeerusid Roomas dekoratiivelementideks, mis pidid varjama suurte müüripindade lagedust. Arhitektuuris oli valdav profaanarhitektuur, sakraalarhitektuuri osatähtsus oli võrdlemisi väike.
Suurimaks saavutuseks oli Rooma Panteon – kõikidele jumalatele pühendatud tempel
Colosseum
termid
veejuhtmed akveduktid
üürimajad - insulad
Kapitoolium - üks Rooma seitsmest künkast. Kapitoolium oli Vana-Rooma usuline ja riiklik keskus – seal asus peajumal Jupiteri tempel (ehitatud 6. saj. lõpus e. m. a.). Nüüdse ilme sai Kapitoolium suurelt osalt 16.-17. saj itaalia kunstniku ja arhitekti Michelangelo kavandite järgi. Kapitooliumil on väljak, mida ümbritsevad kunstimuuseumid ja keskaegne linnavalitsuse hoone, väljakul seisab Rooma keisri Marcus Aureliuse antiikaegne ratsakuju. Kapitooliumiks nimetatakse ka Washingtonis asuvat USA Kongressi hoonet
Skulptuur. Roomlased olid arvamusel, et pärast kreeklasi on skulptuur valmis, midagi paremat pole enam võimalik teha, seetõttu pole mõtet skulptuuri peale aega raisata. Roomlased tegelesid ainult sõdimisega ja kunst jäi allutatud rahvaste osaks. Võibki öelda: kui Rooma alistas Kreeka, siis kreeka kunst vallutas omakorda Rooma. Laevatäite kaupa toodi Rooma kreeka kujusid. Kui skulptuuride tagavarad lõppesid, hakati tegema neist koopiaid . Nende rooma koopiate järgi tunneb tänapäeva kultuur  kreeklaste hävinud töid. Ainus uuendus, mis roomlastelt skulptuuri vallas pärineb, on portreede valmistamine. Erinevalt kreeklastest püüdsid roomlased sealjuures jääda loomutruuks ning mitte varjata inimese vigu. Tõepärase inimese kujutamise põhjuseks võib pidada roomlaste suurt austust esivanemate vastu: kodude pühapaikades säilitati esivanemate kujusid, mille järgi järeltulijad said teada nende välimusest. Need kujud pidid seega olema hästi täpsed ja loomutruud. Väga harva tuli ette ilustamist nagu kreeka kunstiski. Varasemad marmorportreed rõhutasid välist sarnasust, iseloomu pole neis näha; sageli olid varasemate portreede aluseks surnutelt võetud surimaskid.
     Rooma kunstis väljendub naise kui isiksuse väärtustamine. Portreedes on näha naiste intelligents , ühiskondlik ja hingeline seisund, mure välimuse pärast jne. Keisririigi ajal ei rahuldunud naised enam lihtsate kreekapäraste soengutega, vaid tahtsid näida erilistena. Soengumood muutus järjest keerulisemaks. Augustuse aegadest alates arenes portreekunst eriti hoogsalt. Ainsad, kelle portreeskulptuure saatis ideaalsustaotlus, olid keisrid
Kõige õnnestunumaks paraadportreeks on Augustuse kuju.
     Roomast pärinevad maailma esimesed pronksist ratsanikukujud. Tol ajal loodi arvukaid mälestusmärke, sealhulgas ka keiser Marcus Aureliuse ratsakuju. Keskajal valati need ümber kahuriteks. Ainsana pääses Marcus Aureliuse kuju, mida kristlased pidasid Constantinus Suurele kuuluvaks. 
Silmapaistvad kunstiteosed on Caracalla portree. Altkulmu vaatav Caracalla on tark, kuid valvel, kättemaksuhimuline ja ohtlik
4. sajandil käis Rooma kunst alla. See on näha keiser Constaninuse portreest - puudub elav inimene, on skemaatilised jooned, ebaloomulikud ja stiliseeritud näojooned nagu tulevases Bütsantsi kunstis.
Maalikunst. Maalikunsti vallas olid roomlased tunduvalt originaalsemad. Tänu Pompeij katastroofile tunneme hästi nende seinamaale (aastal 79 mattus Pompeji Vesuuvi tuha alla. Alates 18. saj keskpaigast on seal korraldatud väljakaevamisi. Majadest on leitud hulgaliselt mosaiike ja maale, mis üldjoontes sarnanevad kreeka klassikalise perioodi vaasimaaliga).
Maalikunsti taotluseks oli ruumide avardamine ja looduslike elementide abil sisekujunduse elavdamine.
Omapäraseks kunstiliigiks on võidusambad, mis olid kaetud spiraalselt alt üles keerduvate reljeefidega. Reljeefidelt on näha, et roomlased tundsid perspektiivi (erinevalt idamaade kunstnikest) - tagapool asunud asju kujutati väiksemalt ja ähmasemalt. Ka oskasid roomlased kujutada igasuguseid poose ja kõiki vaatenurki
Rooma sõjavägi. Roomlaste edu teiste rahvastega võideldes on seletatav nende vapra ja hästi korraldatud sõjaväega. Roomlased hindasid lihtsat, ausat, karmi ja vähenõudlikku elu. Sõjavägi koosnes kodanikest, iga Rooma kodanik oli sunnitud teenima sõjaväes 17.- 46. eluaastani. Roomale alistatud kogukonnad (nõndanimetatud liitlased) andsid abivägesid.
Sõjaväe peamise osa moodustas jalavägi, mis koosnes isikliku varustusega teenistusse tulevatest Rooma kodanikest, põhiliselt talupoegadest. Sõjavägi jagunes leegionidesse, igas leegionis oli 3000 jala- ja 300 ratsameest; hiljem leegioni meeste arvu suurendati ( 4500 kuni seitse tuhat sõdurit). Leegionisse kuulusid ka toiduvalmistajad.
Esialgu oli kõigi Rooma kodanike maakaitsevägi jagatud kahte leegioni, üks kummagi konsuli juhtimisel. Leegioni kõrgemateks ohvitserideks olid sõjatribuunid, kelle algul nimetasid konsulid, hiljem aga valiti nad rahvakoosolekul. Leegionärid olid relvastatud lühikese kaheteralise mõõga ja viskeodaga. Algul püüti vaenlast tabada odaga, millele järgnes võitlus mõõgaga. Kaitseks oli neil soomusrüü, kiiver ja suur kilp Lahingu ajal rivistus leegion kolmele lahingujoonele. Esimeses seisid noored sõdurid, teises elatunumad ja kolmandas kõige kogenenumad sõdurid. Lahingut alustasid tavaliselt kergelt relvastatud jalaväelased, kes seisid leegioni rinde ees vibude, lingude ja viskeodadega, et vastase ridu segadusse viia. Kui vastane hakkas neid suruma , taandusid nad ja lahingusse astus esimene rivijoon. Esiteks heitsid sõdurid vastaste pihta pikad viskeodad. Kilpidesse kinni jäädes painutasid odad oma raskusega kilbid alla ja võtsid vaenlaselt võimaluse sellega vabalt tegutseda. Peale seda algas käsitsivõitlus mõõkadega. Kui esimene rivijoon väsis, astus lahingusse teine, ja ainult kõige otsustavamal hetkel kolmas rivijoon. Rooma sõjaväes kasutati mitmesuguseid mehhaanilisi vahendeid, mis sarnanesid kreeklaste ja makedoonlaste poolt tarvitatavatega: katapulte noolte viskamiseks, suuri puust liikuvaid torne, mis veeti piiratava linna müüri juurde, mitmesuguseid varikatuseid, mis varjasid piirajaid rünnakute aegu, ramme kindlustuste ja müüride purustamiseks jne.
Sõdurid allusid rangelt sõjalisele distsipliinile. Leegionide edule aitas kaasa hea väljaõpe, autasustamine edukate lahingute järel, range sõjaline distsipliin (ülemal oli õigus sõdureid iga üleastumise eest karistada , näiteks relva kaotamise või valvepostil magamise eest karistati surmanuhtlusega). Juhul, kui terve väeosa põgenes, järgnes detsimeerimine, so iga kümnenda mehe hukkamine .
Rooma sõjaväes mängis väga tähtsat osa kindlustatud laager . Sõjaretkedel ehitati peatuspaikadesse alati laager. See löödi tavalistel üles mäekallakul ja omas ristküliku kuju. Laager piirati sügava kraavi ja valliga. Igas neljas küljes oli väljapääs. Laagri sisemusse püstitati telgid . Igal sõjaväe osal oli laagris oma kindlustatud paik. Laagri keskel asus plats, kus seisis altar ja oli koosolekute koht. Roomalased võitsid palju lahinguid tänu oma oskusele ehitada kindlustatud laagrit.
Ainult sõjaväes teenimine avas kõrgema seisuse inimesele tee poliitilise karjääri juurde. Väejuht, kes oli saavutanud välisvaenlase üle suure võidu, sai õiguse triumfile, nii nimetati pidulikku rongkäiku, milles väejuht, loorberipärg peas, seljas kullaga kaunistatud purpurtooga, sõitis võiduka armee saatel Rooma. Tema taga olev ori hoidis loorberipärga ja kordas iga natukese aja tagant triumfaatorile kõrva: “Vaata selja taha ja pea meeles, et sinagi oled inimene!” Rongkäigu ees sammusid senaatorid ja magistraadid , järgnes sõjasaak (varandused ja tähtsamad vangid) ja sõjaväe eesotsas nelja valge hobuse vankril triumfaator, käes elevandiluust kotkapeaga skepter . Rongkäik lõppes Kapitooliumil, kus toimus pidulik ohverdamine .
Väikest triumfi nimetata ovatsiooniks. Siis sõitis väejuht Rooma hobuse seljas või tuli jalgsi , tal oli peas mirdipärg ja seljas tavaline tooga.

Varakristlik kunst

Meie ajaarvamise alguses tekkis Rooma riigi idaosas Ees-Aasias uus usund- ristiusk . Sealt levis see üle tohutu suure riigi, jõudes välja ka Itaaliasse, Rooma riigi keskusse. Ristiusk kuulutas, et jumala ees on võrdsed kõik inimesed, nii orjad kui vabad, nii vaesed kui rikkad. Muidugi ei saanud sellised vaated meeldida Rooma valitsejatelele ning nad hakkasid ristiusulisi taga kiusama, kartes, et orjad võiksid uue usu mõjul üles tõusta. Aja jooksul hakkas ristiusk muutuma. Enam ei räägitud inimeste võrdsusest, vaid sellest, et tuleb olla alandlik ja sõnakuulelik; siis pääseb elus talutud kannatuse eest pärast surma taevariiki-paradiisi. See viis usklike, nn kristlaste mõtted eemale maistelt hädadelt ja viletsuselt ning sellisena sobis ristiusk ka valitsejaile, aidates alamaid sõnakuulmises hoida. Aastal 313 kuulutaski keiser Constantinus ristiusu Rooma riigi usundiks.
Kui Rooma V sajandil langes põhja poolt tulnud rahvaste kätte, võtsid ka vallutajate juhid ristiusu vastu. Valitsejate toetusel muutus ristiusk hilisematel sajanditel kõikvõimsaks. Oma 2000 aasta pikkuse ajaloo vältel on tal suur mõju olnud kunstile.
Koos ristiusuga tekkinud nn varakristlik kunst arenes Rooma riigi aladel ja samaaegselt vanarooma kunstiga. Väliselt on nende vahel mõndagi ühist, kuid oma sisult erinesid nad täielikult. Et ristiusk oli algul keelatud, siis ei saanud usklikud ehitada hooneid jumalateenistuse pidamiseks. Oma salajasteks kokkutulekuteks kasutasid nad enamasti maa-aluseid matmispaiku - katakombe. Need olid kas looduslikud koopad või siis pehmesse pinnasesse kaevatud käigud, mis kulgesid linnade all ja moodustasid mitmesaja kilomeetri pikkuse käikude rägastiku. Eriti tuntud on Rooma katakombid. Käikude seintele uuristati hauad; seinad ja laed kaeti maalingutega. Viimased meenutavad tolleaegseid seinamaale jõukate roomlaste kodudes, kuid igale kujutisele on siin antud uus mõte, millest said aru vaid usklikud (nii näiteks tähendas
 
Basiilikate põhiplaane
 
Basiilika ristlõige
 
Viielöövilise basiilika ristlõige
 
lambatalle õlal kandev karjane ristiusu tähtsaimat tegelast, jumala poega Jeesus Kristust). Kujutati piiblistseene, lugusid Kristuse elust ja imetegudest, pilte pühakutest jne. Kristuse kujutamisel võeti eeskujuks Apolloni kuju. Esmakordselt kujutatakse kõhna näoga, pikajuukselist ja habemega Kristust (Pantokrator – Kristus-valitseja) 4. saj katakombimaalil (varasel ajajärgul kohtame Kristust peaaegu eranditult kas imetegijast ravitseja, suure õpetaja või seaduseandja rollis. Rist ei seostunud mitte kannatuse ja surmaga, vaid see oli võidu ja ülestõusmise sümbol).
 Varakristlikus kunstis ei kohta me peaaegu üldse skulptuuri. Sel on ka oma põhjus. Enne ristiusu teket olid kõik Rooma riigi aladel elanud rahvad kummardanud oma jumalate kujusid, et aga ristiusulised ei tahtnud nendega sarnaneda, vältisid nad üldse kujude tegemist.
 Niipea, kui kristlus lakkas olemast põrandaalune usund, tekkis vajadus uutmoodi arhitektuuri järele, mis pidi oma küllusliku dekooriga väljendama kristlusele osakssaanud keiserlikku soosingut Kui ristiusk ametlikuks tunnistati, hakati mõtlema ka jumalateenistuseks vajalike hoonete, kirikute rajamisele. Eeskujuks võeti Rooma ehituskunstis levinud äri- ja kohtuhooned basiilikad. Varakristlik basiilika oli piklik hoone, alati oli paigutatud läänest itta. Sisseläik asus läänepoolses otsas. Kaks rida kaartega ühendatud sambaid jagas kiriku pikuti kolmeks osaks ehk lööviks. Keskmine lööv oli laiem ja tunduvalt kõrgem kui külglöövid ning tema ülaosa müüridesse jäeti aknad. Seda osa nimetatakse valgmikuks ning selle olemasolu ongi tähtsaimaks basiilika tunnuseks. Aknad olid ka külglöövide välisseintes. Kiriku idapoolses otsas oli enamasti veel üks, teiste löövide suhtes põigiti asetsev lööv. Nii sarnanes kirik põhiplaanilt T-tähega ning selle “tähe” püstkriipsu nimetatakse pikihooneks ning ülemist põikkriipsu põikhooneks. Kiriku idaseinast ulatus väljapoole väike poolringikujuline nišš altari paigutamiseks ( apsiid ). Lagi oli lame või puudus üldse, nii et kirikust võis otse näha katusesarikaid.
 Muidugi võisid ehitajad teha muudatusi üksikasjades. Mõnel kirikul oli avar eeskoda, mõnel jälle sammaskäikudega ümbritsetud õu sissekäigu ees, löövide arv võis tõusta 5,7 või koguni 9-ni. Tavaliselt olid kirikud tornita, kuid mõne kiriku kõrval seisis eraldi kellatorn .
Lihtsa kirikuhoone sisemust kaunistasid seinamaalid ja mosaiigid –värvilistest kivikestest või klaasitükikestest kokkuseatud pildid. Oma säravate värvidega muutsid nad kiriku seest väga pidulikuks . Mosaiikidel kujutati sündmusi usklike pühakirjast -piiblist. Inimesed nendel piltidel on väga pühalikud, tõsised ja rangeilmelised, nad on pikkadesse rüüdesse rõivastatud. Kunagi ei kujutata siin rõivasteta keha , selle poolest erineb varakristlik kunst antiikkunstist.
Kõige tähtsamaks varakristliku kunsti saavutuseks on basiilika laialdane kasutuselevõtt. Seda ehitistüüpi rakendati pidevalt järgneva rohkem kui 1000 aasta jooksul, kusjuures seda muidugi täiendati ja täiustati.
Varakristlus MÕISTED, TERMINID
katakombid - maa-alused käigud ja ruumid surnute matmiseks ja palvekoosolekute pidamiseks varakristlikul ajal
orant - varakristlikus kunstis paluva inimese kujutus ülestõstetud käte ja ülespoole suunatud näoga
grotesk - vanarooma arhitektuuris, varakristlikes katakombides ja itaalia renessansis esinev lehtmuster sissepõimitud fantastiliste loomade ja inimeste kujutustega
jumala käsi - vanim jumala kujutamise vorm, algselt katakombides
kala - Kristuse sümbol varakristlikus kunstis, ristimise element
paabulind - varakristlik sümbol; surematus ja igavik: liha ei mädane, jumala kõikenägevus , hiilgus
tuvi - kristlik sümbol – hingerahu
ankur - varakristlik lootusesümbol
hea karjane - varakristliku kunsti Kristuse sümbol; kepiga karjane tallega õlal
vene rist - kolme põikpuuga rist, mille kõige ülemine põikpuu on lühem (Kristuse süüplaat) ja kõige alumine (jalgade tugipuu, Kolgata tee) asetseb kallakuga vasakult (halb röövel-põrgusse) paremale (hea röövel-taevasse)
svastika - haakrist , kreeka rist, mille kõik harud on painutatud ühele poole sama nurga all (haril. täisnurkselt).Maagilise märgina on svastika tuntud paljude rahvaste juures eelajaloolisest ajast saadik. Indias näit. sümboliseeris see päikest ja kosmilist liikumist.
basiilika - antiikne kaubahall ja kohtukoda, varakristlikust ajast ristkülikukujuline kirikuhoone, mille pikisuunas jooksvad kolonnaadid jagavad kolmeks või enamaks lööviks kõrgema pealööviga keskel. Viimasel on iseseisev katus ja ehitus saab valguse valgmikus asuvate akende kaudu.
ristkuppelkirik - kreeka risti kujulise põhiplaaniga kirik, mille nelinurkne keskosa on kaetud kupliga ja kus harilikult igal ristiharul asetseb väiksem kuppel , viis kuplit sümboliseerib Jeesust Kristust js nelja evangelisti
kateeder - religioosse või maise valitseja iste, mõnikord kahekohaline - ühel valitseja, teine Jumalale
baptisteerium - algselt 4. - 14.saj.-ni piiskopliku või suurema kiriku juures asuv ümmargune, ka heksanurkne või ristikujuline ehitus keskel asuva ristimisbasseiniga; hiljem kiriku juures asuv kabelihoone, milles hoiti ristimisnõusid.
sibulkuppel - sibulakujuline katusevorm, harilikult plekk- või laastkonstruktsiooniga, tuleleegi sümbol
epistlipool - meestepool, kiriku lõunapoolne külglööv, altarist paremal, mis algselt oli meessoost kogudusliikmete jaoks.
evangeeliumipool - naistepool, kiriku põhjapoolne külglööv, altarist vasakul, mis oli mõeldud naissoost koguduseliikmete jaoks.
lööv - piklik ruum ehituses, eriti kiriku või templi pikihoone osa mitme paralleelse ida-lääne suunas paikneva ruumiga.
valgmik - kesklöövi akendega varustatud ülakorrus basilikaalses ehituses
apsiid - poolringikujuline või polügonaalne võlvitud ja poolkuppelkatusega kaetud vaheseinata juurdeehitus ristiusu kirikul
paradiis - varakristliku basiilika kinnine sammaskäiguga eesõu, kus võisid viibida patukahetsejad, keda ei lubatud kirikusse; kiriku eraldatud eesõu
kampaniil - vabalt, kirikust lahus seisev kellatorn
liturgiline - kirikuteenistusse puutuv
sakramentaarium - liturgiline käsiraamat, mis sisaldab ainult missal loetavaid palveid
illumineerima - käsikirju mitmevärviliseks dekoreerima
illuminaator - keskaegsete käsikirjade illumineerija
passionaal - liturgiline raamat Kristuse ja märtrite kannatustest
prohvet - juudi usus, kristluses ja islamis jutlustaja ja ettekuulutaja. Tuntuimad juudi prohvetid olid Jesaja, Jeremeia ja Hesekiel. Prohvetid kõnelesid nii usu- kui poliitikaasjust, kaitsesid vaeseid, kutsusid sõdu vältima ja rahu pidama . Nad kuulutasid ühiskondliku võrdsuse saabumist, kui inimesed “taovad mõõgad sahkadeks” (Jesaja väljend). Nüüdisajal nimetatakse kõnekeeles prohvetiks tuleviku kuulutajat. Islamiusulised peavad prohvetiks Muhamedi
katedraal - peakirik , piiskopikirik
konklaav - suletud ruum Vatikani lossis. Konklaavis valib kardinalide nõukogu endi seast paavsti. Konklaavist polnud õigust enne lahkuda, kui uus paavst oli kardinalide seast valitud. Sageli lõppes valimine käsikähmlusega
krüpt – maa-alune koobaskäik antiikajal , kiriku maa-alune kabel või matusepaik, reliikviate hoiukoht
atribuut - oluline tunnus, omadus; juurdekuuluv ese. Kunstis on atribuut kujutatavale inimesele iseloomulik tunnus, nt Heraklese lõvinahk
märter – usukannataja, usu pärast surma mineja; piltlikult öeldes veendumuste pärast kannataja
paavst - roomakatoliku kiriku pea, kellele jumaliku seaduse põhjal kuulub kõrgeim juriidiline võim kirikute üle. Paavsti poole pöördudes kasutatakse tiitlit “Tema Pühadus”. Paavsti täielik tiitel on: Jeesuse Kristuse vikaar (asemik), Rooma piiskop, Püha Apostel Peetruse järglane, Apostlite vürst, Kõrgeim võim, Lääne patriarh, Itaalia priimas, Rooma linna ja maakonna peapiiskop, Vatikani linnriigi monarh
palverändur – palverändur võtab osa palverännakust, teekonnast vaimsesse keskusesse. Palverännak sümboliseerib puhastumist, lepitust, tõusmist kõrgemale tasandile
pildirüüstajate liikumine – levis Bütsantsis 8.- 9. sajandil. Pilditülis osalesid ikonoklastid ehk ikoonide hävitajad ja ikonoduulid ehk pühapiltide pooldajad . Keisrid Leon III ja Konstantinos keelasid pühapiltide austamise, paljud ikoonid hävitati
rabi - juudi õpetlane, kõrgem vaimulik
refektoorium – söögisaal katolikus kloostris
reliikvia – püha säile; katoliku kirikutes alalhoitav ja austatav säile pühakute ihust või nendega ühenduses olnud esemeist
seekel - Iisraeli rahaühik (tähis ISS). Juudas Iskaariot reetis Kristuse 30 hõbeseekli eest
sibüll - vanakreeka ja -rooma naisennustaja, kes kuuleb kaugusest kostvaid hääli, on Kristuse tuleku ettekuulutaja
signatuur – kunstniku allkiri või monogramm oma teosel
triptühhon – kolmeosaline kunstiteos ; tiibaltar, mis koosneb liikumatust keskosast ja kahest liigutatavast tiivast
stigmad (kr stigma „ piste , arm, märk”) – Kristuse viis haava ehk Jeesuse kätel, jalgadel, kehal olnud armid, mis tekkisid Franciscuse kehale ja püsisid seal paar aastat; vanal ajal ka põletusmärk orjade või kurjategijate kehal
klerikaal – kiriku võimu pooldaja , kiriklane
Kristlik kultuur
Peakatted
mitra – kõrgemate vaimulike peakate , mis sümboliseerib võimu. Vanem mitra oli pentagooni kujuline. Selle esimene ja tagumine pool sümboliseerivad Vana ja Uut Testamenti. Mitra taga olevad lindid sümboliseerivad aga Sõna ja Vaimu. Abti mitral on üks rist, piiskopi mitral kaks risti. Peapiiskopi mitral on päike
tiaara - paavsti kolmekordse krooni kujuline peakate (ld Vicarius Filii Dei – “Jumala Poja asetäitja”). Tiaara aluseks oli Vana-Pärsia kuningate peaehe, mille kuju meenutas poolikut muna. 12. sajandil lisas paavst Aleksander III paavstivõimu sõltumatuse tähistamiseks esimese krooni. Paavst Bonifatius VIII paigutas tiaarale teise krooni, et see koos esimese krooniga rõhutaks paavstide vaimulikku ja ilmalikku võimu. Jumalikku võimu tähistava kolmanda krooni lisas tiaarale 14. saj kas Clemens V või Benedictus XII. Kolm krooni üheskoos sümboliseerivad kolmainsust, kannatavat, võitlevat ja võidukat kirikut ning paavsti võimu kuningate ja keisrite üle. Tiaara tipus olev rist tähistab paavsti allumist Kristusele
tonsuur – munkade tunnus keskajal. Keskelt paljakspöetud pead ümbritsevad juuksed sümboliseerisid Kristuse okaskrooni ja loobumist ajalikest asjadest

Aupaiste ehk nimbus (ld nubes - “pilv, udu”) jumaliku või püha isiku pea ümber olev valgusala, mis rõhutab austatava isiku erilisust ja auväärsust

ringis olev rist – Jeesuslapse, Kristuse sümbol, viitab lunastusele risti läbi
ümmargune nimbus – kõikide pühade isikute (siia kuuluvad ka peainglid) sümbol.
Sõrmusekujuline aupaiste osutab pühakute “abielule” kristlusega
kolmnurkne aupaiste – Jumal-Isa sümbol
kuusnurkne nimbus - personifitseeritud vooruste või allegooriliste kujude märk
nelinurkne aupaiste - mittepühakutest väljapaistvate isikute nimbus ( nelinurk ehk ruut on maa tähis). Itaallane Johannes Diakoni pidas seda 800. aastal “elava inimese tundemärgiks”. Tol ajal eraldas nelinurkne oreool elusaid pühakuid taevasse pääsenutest. Nelinurkset nimbust kasutati paavstide kujutamisel
rombikujuline aupaiste – nimbus Kristuse või Jumal-Isa pea ümber
tähtedest nimbus – Neitsi Maarja püha atribuut, millele omistatakse kaitsvat jõudu. Tähepärga kuulub 12 tähte, mis sümboliseerivad täiuslikkust. Kuna pärg on sõrmusekujuline, lisandub igavikulisuse tähendus
mandorla (it “müstiline mandel”) – mandlikujuline oreool Kristuse, Neitsi Maarja, Maarja Magdaleena või teiste pühakute ümber. Kristuse oreoolina sümboliseerib mandorla Maarja üska, Maarja oreoolina Kristuse patuta eostamist. Leegikujuline mandorla kehastab vaimu ja hinge ühtsust
glooria – ühendab pead ümbritseva nimbuse ja keha ümbritseva oreooli ; hiilgav sära püha isiku keha ümber – nn valgusring. Glooria rõhutab jumalikkuse ülimat astet: Jumal-Isa kui taeva ülimat isandat, Kristust kui taevasse ülendatud kohtumõistjat, Maarjat kui Taevakuningannat
oreool (ld aureola corona „kulla kroon”) – ülima võimu ja jumalikkuse sümbolina kasutatav ainult Kolmainsuse kujutamisel. Oreool on valge või kuldne , ümbritseb kogu keha. Oreooli moodustavad ka kiired, mis vahel ümbritsevad vaid Jumala pead, et näidata sädelust kui krooni
Ingel – (kr angelos – „saadik, sõnumitooja”). Ingel on taevalik olend , Jumala saadik, kes edastab inimestele tema sõnumeid. Inglid päästavad inimesi ohtudest ja kaitsevad neid. Inglid mängivad pille, laulavad ja kajastavad nii taevalikku õndsust.
Vaid Johannese ilmutusraamatu järgi on inglid ka Jumala kohtuotsuse teostajad. Jõuline on ingli kirjeldus Vanas Testamendis (Tn 10:5): “Tal olid seljas linased riided, vöötatud kullaga. Ta ihu oli nagu tarsisekivi, ta pale paistis välguna, ta silmad olid nagu tulelondid, ta jalad ja käsivarred olid pealtnäha kui sile vask ja ta sõnad kõlasid nagu möllu hääl.” Kunstis on ingli tiivad saanud jumaliku missiooni sümboliks.
keerubid - paradiisivalvurid, liik kõrgemaid ingleid. Keerubid näevad Jumala palet ja kummardavad Teda. Keerubeid kui Jumaliku tarkuse esindajaid on kujutatud kuldkollastes või sinistes värvides. Vahel hoiavad nad käes raamatuid.
seerav – juudikristlikust inglite üheksast liigist kõrgeim. Jesaja raamatu järgi oli seeravitel kuus tiiba: kahega peitsid nad oma nägusid, kahega katsid jalgu ning kahega lendasid (Js 6:2). Tavaliselt kujutatakse seeraveid punaste kehadega, käes hoiavad nad küünlaid. Seeravid seisavad Jumala troonist kõrgemal ja laulavad talle kiitust
Peainglid:
Miikael (hbr “kes on kui Jumal”) – on taevaste vägede ülemjuhataja. Ülestõusmise päeval puhub ta pasunat, võtab vastu surnute hingi ja kaalub neid. Talle on usaldatud otsustamine: ”Sind on vaekaussidega vaetud ja leitud kerge olevat!”
Miikael toob Maarjale sõnumi tema peatsest surmast (ulatab Maarjale palmioksa). Püha Miikael on inimeste eestkostja Jumala juures, toetab surijaid ja juhib nende hinged taevasse. Miikaelil on seljas hiilgav soomusrüü, käes tulimõõk, oda ja kilp. Tihti kujutatakse teda sõjamehena, kes võitleb lohega ( Saatanaga ). Miikaeli atribuudiks on veel kaalud – tasakaalu, õigluse, harmoonia, jumaliku kohtumõistmise märk. Miikael on haigete ja sõdalaste kaitsepühak, kalmistute patroon. 6. sajandil võitles ta katkuga. Miikaeli kutsuti appi tormisel merel ja ka võitluses kiusatusega. Eesti rahvakalendris tähistatakse Miikaeli nimepäeva ehk mihklipäeva 29. septembril.
Raafael (hbr „Jumal tervistab”) - on kaitseinglite pealik ja inimkonna kaitseingel. Eriti kaitseb ta lapsi, palverändajaid ja teekäijaid. Tema atribuudid on kepp, sau, reisipaun. Pärimuse järgi oli just Raafael see, kes kuulutas karjastele Jeesuse sündi. Raafael saatis kaitseinglina Toobijat tema pikal ja raskel teekonnal, et Toobija saaks oma isale tagasi tuua raha, mis oli hoiule antud juut Gabaelile.
Jumala käsul aheldas peaingel Raafael deemonite juhi Azazeli kõrbesse. Vangistusse jäi Azazel viimse kohtupäevani, mil ta igavesse tulle heideti.
Gaabriel (hbr „Jumal on minu jõud”, „Jumal on tugev”) – taevaste varade valvur ning taeva ülemkäskjalg, peasaadik. Kaks korda saadeti Gabriel Taanieli juurde: üks kord seletama ta nägemuste tähendust ja teine kord kuulutama seda, mis pidi juhtuma Jeruusalemmaga. Gaabriel kuulutas Sakariale poja, Ristija Johannese sündi ja Maarjale Jeesuse sündi. Seepärast on Gaabrieli peetud jumalikuks paastumaarjapäeva sõnumitoojaks, keda kujutatakse hoidmas liiliat või fleur-de-lis`ga skeptrit või pärgamendirulli, millele on kirjutatud tekst AVE MARIA, GRATIA PLENA (“ole tervitatud Maarja, täis armu ”)
1921. aastal kuulutas paavst Benedictus XV Gaabrieli postitöötajate, telefoni– ja telegraafitöötajate kaitsepühakuks.
Vana testament – judaistlike tekstide kogumik, mis koos Uue testamendiga moodustab ristiusu piibli (kr. biblion “raamat, kiri”). Vana testament sisaldab Vanade Idamaade müüte maailma ja inimese loomisest ning lugusid juutide ajaloost. Selle tekstid on kirjutatud 12.- 2. saj. e. m. a. heebrea keeles. Uus testament koosneb Jeesuse Kristuse elust jutustavaist evangeeliumidest ja varakristluse ajaloost. See pärineb 1. - 2. sajandist m. a. j. ja on kirjutatud kreeka keeles
Mooses - legendaarne iisraellaste juht ja seaduseandja, Jahve ainujumalausundi rajaja. Piibli järgi elas Mooses Egiptuses orjapõlves. Ta juhtis iisraeli rahva läbi mere ja kõrbe Palestiinasse. Siinai mäel andis jumal Moosesele kaks kivitahvlit 10 käsuga. Need kümme käsku said iisraeli (juudi) usundi ja kõlbluse aluseks
Taavet - vanaaja Iisraeli kuningas u aastail 1000 - 970 e. m. a. Taavet pärines Juuda hõimust. Ta võitis iisraellaste ohtlikemad vaenlased - rannikul elavad vilistite hõimud. Taavet rajas Palestiinas tugeva riigi, millepealinnaks ja usukeskuseks sai Jeruusalemm . Pärimuse järgi oli Taavet enne kuningaks saamist pidanud kahevõitlust vilistite hiiglakasvulise vägilase Koljatiga. Ta võttis Koljatiga kohtumiseks kaasa ainult kivid ja lingu. Kui Koljat karjuspoissi märkas, pahvatas ta naerma ja üleolekus kindlana ei pööranud poisi tegevusele enam mingit tähelepanu. Taavet aga võttis salaja paunast kivi, pani selle lingule ja keerutas kõigest jõust. Kivi lendas vihinal läbi õhu ja tungis sügavale hiiglase laupa . Vägev kehamürakas langes jõuetult maha. Taavet sööstis oimetu Koljati juurde, rebis tal mõõga käest ja lõi pea otsast
Uus testament
Gabriel – ingel, kes oli Jumala eriline saadik. Kaks korda saadeti Gabriel Taanieli juurde: üks kord seletama ta nägemuste tähendust ja teine kord kuulutama seda, mis pidi juhtuma Jeruusalemmaga. Gabriel kuulutas ka Sakariale poja, Ristija Johannese sündi ja Maarjale Jeesuse sündi
Ristija Johannes – Ristija Johannes sündis 24. juunil – jaanipäeval. Johannes oli Jeesusest kuus kuud vanem ja nende emad olid nõod. Johannese sündi ennustas ingel Gabriel tema isale Sakariasele, kes jäi seda uudist kuuldes kuni poja sündimiseni tummaks. Johannese sündimist peetakse imeks, sest tema vanemad – Elisabeth ja Sakarias – olid juba eakad inimesed ega võinud lapsi saada. Oma lapsepõlve veetis ta kõrbes, sõi metsmesilaste mett ja rohutirtse. Ta uskus end olevat sõnumitooja, kes kuulutab ette messia saabumist. Ristija Johannes hakkas inimesi ristima Jordani jões. Ristitavate vette kastmine sümboliseeris uuestisündi. Ristiusu õpetuse järgi oli ta Kristuse eelkäija, kelle ülesandeks oli rahvast ette valmistada Kristuse tulekuks. Herodes Antipas lasi Ristija Johannese hukata. Ristija Johannese atribuutika: lambatall , loomanahast tuunika, pilliroost rist, ristimisnõu, meekärg
Elisabeth – preester Sakaria naine. Elisabethil ei olnud lapsi. Aga oma rõõmuks sai ta vanas eas Ristija Johannese emaks . Jeesuse ema Maarja oli Elisabethi sugulane ja külastas teda enne laste sündi. Elisabeth taipas kohe, et Maarja laps oli kauaoodatud “ Issand ”
Sakarias – preester, Elisabethi abikaasa ja Ristija Johannese isa. Ta täitis Jeruusalemmas templis ülesandeid, kui ingel ütles talle, et ta saab poja, kes hakkab valmistama inimesi Messia tulemiseks. Kuna Sakarias ei uskunud inglit, jäi ta tummaks kuni Johannese sünnini
Neitsi Maarja – Jeesuse ema, teda on kutsutud ka madonnaks. Ristiusu õpetuse kohaselt eostas Maarja Jumala Püha Vaim. Kolm päeva pärast Maarja surma viidi tema hing ja keha taevasse. See on sündmus, mida teatakse kui Neitsi Maarja taevaminekut. Kunstnikud on tavaliselt maalinud taevasse viidavat Neitsi Maarjat seisva või istuvana. Inglid kannavad teda pilvel. Apostlid seisavad maa peal ja vaatavad hardunult üles
madonna – (it “mu emand”), Jeesuse ema keskaegne katoliiklik nimetus; jumalaema
roosikrants – sõna-sõnalt “roosipärg”. Roosikrants on seotud järjestikuste palvetega, mida loendati nööri otsa aetud helmestega ja mis olid suunatud Neitsi Maarjale kui Taevaste Roosile. Palved keskenduvad Neitsi Maarja elusündmustele, mis on jaotatud kolme sarja : rõõmu-, valu- ja aurikkad
Neitsi Maarja kuulutus - 25. märts – paastumaarjapäev. Peaingel Gabriel ilmus Maarjale Galileas Naatsareti linnas ja ennustas, et neitsi toob ilmale Jumala Poja, kellele peab andma nimeks Jeesus. Maarja ei olnud siis Joosepiga veel abielus, vaid ainult kihlatud.
liilia – neitsilik puhtus ja kuninglik väärikus
roos – punane: märterlus, valge: puhtus, vaikimine / Paradiis, taevalik rõõm
suletud aken – neitsilikkus
avatud aken – Jumala vaim on tulnud Maarja peale
liilia vaasis – Maarja on juba eostunud
lahtised juuksed – sõltumatus
suletud kast ingli käes – Neitsi Maarja neitsilikkus
12 tähega pärg Neitsi Maarja peas – patuta eostuse neitsi, Taevane Kuninganna, Iisraeli 12 hõimu, 12 apostlit .
Raffael”Sixtuse madonna”; kardinad lükatakse eest – ristiusk pääseb valla; inglid – tiivad on jumaliku missiooni sümbol.
Apokalüptiline madonna - kuusirbil seismine – maailma lunastamine
Halastuse madonna - kaitseb põlvitavaid usklikke rahvahulki, võtab oma hõlma alla.
Teine laps madonna piltidel on Ristija Johannes
Jeesus Kristus - Milline oli Jeesuse saatus?
Jeesus sündis umbes 4. aastal eKr ja suri umbes 30. aastal pKr. Pärimuse järgi elas Jeesus 33-aastaseks. Ristiusu kohaselt on Jeesus Jumala Poeg. Tema ema oli Neitsi Maarja, kes eostus Jumala Püha Vaimu kaudu. Seega on Jeesus ühtaegu inimese ja jumala poeg (nt kirikus on altaril sageli kaks küünalt, millega väljendatakse kristlikku õpetust Jeesuse kahest olemusest, tema inimlikkusest ja jumalikkusest).
Jeesus sündis loomalaudas Jeruusalemma lähedal Petlemmas. Seal külastasid teda Hommikumaa targad ja kohalikud lambakarjused, kes tahtsid avaldada austust juutide kuningale . Kui kuningas Heroodes sai kuulda potentsiaalse võistleja sünnist, püüdis ta Jeesust hävitada. Heroodes korrraldas Petlemma ümbruses süütutele lastele veresauna, mille käigus tapeti kõik juudisoost väikesed poisslapsed. Jeesus aga pääses, sest Maarja ja tema abikaasa Joosep põgenesid Egiptusesse pärast seda, kui Joosepit oli unenäos hoiatatud Heroodese plaanidest. Pärast Heroodese surma tuli Püha perekond Egiptusest tagasi ja asus elama Naatsaretti, kus Jeesus üles kasvas.
Kui Kristus oli 30-aastane, ristis Ristija Johannes ta Jordani jões. Pärast seda siirdus Jeesus kõrbesse, et paastuda nelikümmend päeva ja ööd. Usku jumalasse tõestas ta sellega, et seisis vastu Saatana kolmele kiusatusele. Kolme järgneva aasta jooksul jutlustas Jeesus Palestiinas ja kogus enda ümber rühma õpilasi ehk jüngreid. Kristlikke väljavalituid nimetas Kristus Mäejutluses “maa soolaks”. Oma õpetuse põhiolemuse andiski Jeesus edasi kuulsas Mäejutluses. Jutlus on kokkuvõetav kuldses reeglis: “Kõik, mida te tahate, et inimesed teile teevad, tehke ka nendele.” (Mt 7:12).
Jumalariigi kuulutamise kõrval saatis Jeesus korda ka palju imetegusid, mida isegi tema vaenlased ei eitanud. Imetegudega tõendas Kristus paljudele oma järgijatele, et ta on midagi rohkemat kui lihtne usuõpetaja. Tema esimene imetegu toimus Kaana pulmas , kus ta vee veiniks muutis. Hiljem tervendas Jeesus tõbiseid, näiteks pidalitõbise, äratas kolm surnut uuesti ellu (neist tuntum on Laatsarus , kes oli olnud surnud juba neli päeva). Jeesus vaigistas tormi, kõndis mööda järvevett ja toitis 5000 meest vaid viie leivapätsi ja kahe kalaga. Jeesus andis ka oma jüngritele väe teha imesid, näiteks Paulusele ja Peetrusele tervekstegemiseanni.
Et Jeesus arvustas juudi teokraatia võltsvagadust, sattus ta vastuollu Jeruusalemma ülempreesterkonnaga. Variserid ei tahtnud midagi kuulda jumala halastusest eksinuile, vaid toetusid vanale kogemusele, et kes puudutab sitta, määrib oma käed. Nende vagaduse reeglid nõudsid suhtlemises patustega ainult üht - pattude vältimist. Variserid tõid Jeesuse ette naise, kes oli tabatud abielurikkumiselt – pahateolt, mille eest süüdlane surnuks loobiti. Jeesus, kes ilmutas kaastunnet, ütles: Kes teie seast on patuta, visaku tema peale esimesena kivi.” Süüdistajad jäid vakka ja lahkusid. Naisele lausus Jeesus: “Ega minagi sind hukka mõista, mine ja ära tee enam pattu.”
Saades aru, et tema hukkamine pole kaugel, kutsus Jeesus kokku oma 12 kõige lähedasemat jüngrit paasatalle sööma. Söömaaja hakul toimetas Jeesus rituaali - pesi jüngrite jalgu. Sellel pühal õhtusöömaajal murdis Jeesus oma kaaslastele leiba ja valas veini ning ennustas, et üks tema jüngritest reedab ta. Pärast õhtusöömaaega läks Jeesus Ketsemani aeda . Kui Peetrus , Jaakobus ja Johannes magasid, palus ta jumalalt jõudu, et kannatada välja eelseisvad katsumused.
Juudas Iskarioti märguande, tervituseks antud suudluse peale võtsid relvastatud valvurid Jeesuse kinni. Eeluurimisel otsustas ülempreester Kaifas, et Jeesus peab surema. Mõeldi, milline peaks olema surmaotsuse vääriline tegu: Jeesust peaks süüdistama templi ja jumala teotamises. Leitigi kaks valetunnistajat. Kui Jeesus ise veel vande all tunnistas , et ta on Messias ja Jumala Poeg, siis oli see lõplikuks tõukeks surmaotsuse langetamisel. Juudi kohus võis aga surmaotsuse ellu viia alles siis, kui Rooma võim oli selle kinnitanud. Rooma võimu esindaja, maavanem prokuraator Pontius Pilatus ei pidanud tehtud otsust põhjendatuks. Pilatus tahtis Jeesust päästa, talle paasapühade puhul armu anda. Ta kõhkles. Kui raevunud juudid lubasid maavanema peale Rooma keisrile kaevata, näitas Pilatus Jeesust rahvale ja ütles: „Ecce homo” („Ennäe inimest!”), andes rahvahulgale õiguse otsustada Kristuse saatuse üle. Juudid tõotasid võtta vastutuse Jeesuse valatud vere eest enda ja oma laste peale. Nii pesi Pilatus oma käed kohtuotsuse langetamisest puhtaks ja käskis Jeesuse risti lüüa.
Kristust pilgati, peksti, teotati. Pilatus lasi teda juutide verejanu rahuldamiseks piitsutada. Soldatid panid Jeesusele pähe kibuvitsaokstest pärja ja surusid ta paremasse kätte pillirookepi. Siis heitsid nad tema ette põlvili maha ja ütlesid naerdes: „Tere, juuda rahva kuningas!”, sülitasid ja toppisid Jeesusele selga purpurmantli. Seejärel kandis Jeesus ise oma risti läbi Jeruusalemma teisele poole linnamüüri, kohta, mida nimetati Kolgataks. Teel Kolgatale palus Jeesus juua. Talle anti sapiga segatud äädikat. Hukkamispaigas rammiti ristitulp maasse ja Jeesus naelutati risti põikpuule. Kiiruga saadeti veel kaks kurjategijat hukkamisele. Need löödi risti Jeesusest paremal ja vasakul. Jeesuse ristile kinnitati tema surmamise põhjendus - märk INRI. Sellal, kui Jeesus piinles ristil , käitusid inimesed risti all väga erinevalt. Mõned pakkusid talle uimasteid, paljud pilkasid sõnadega: “Kui sa oled Jumala poeg, siis astu ristilt maha! Teisi on ta avitanud, iseennast ei suuda nüüd aidata!” Hukkamiskomando soldatid aga heitsid ükskõikselt liisku Kristuse viimaste asjade peale. Ka koos Jeesusega ristilöödud kurjategijad pöördusid tema poole: üks mõnitas, teine palus võtta ta vastu oma riiki. Johannese evangeeliumi järgi seisis risti all veel rühm inimesi: kolm Maarjat (Jeesuse ema, ema õde Maarja, Maarja Magdaleena) ning jünger Johannes. Veel ristil mõtles Jeesus oma emale ja andis ta Johannese hooleks. Äkki läks keskpäeval pimedaks , mis sundis kõik pilkajad vaikima. Sel ajal suri Jeesus.
Vaid Joosep Arimaatiast söendas minna Pilatuse juurde küsima Jeesuse laipa . Ta mattis Jeesuse hauda, mille oli enda jaoks kivisse raiunud ja kiviga sulgenud. Naised (Jeesuse ema ja Maarja Magdaleena), kes tema surnukeha tahtsid balsameerida, said esimesena teada Jeesuse ülestõusmisest: maa hakkas värisema, taevast laskus maa peale ingel, veeretas kivi ukse eest ja ütles, et Jeesuse surnukeha hauas pole ja et Jeesus on üles tõusnud. Ülestõusnu ilmutaski ennast. Jeesus tuli naistele vastu, tervitas ja teatas: “Minge, kuulutage mu vendadele (jüngritele), et nad Galileamaale läheksid, ja seal saavad nad mind näha.” (Mt 28:1-10).
Enne veel, kui Kristus 11 jüngriga Galileamaal kohtus, ilmutas ta end ka kahele jüngrile Emmause külas. Jüngrid pidasid teda algul tavaliseks teekäijaks, kui aga Ülestõusnu murdis õhtueinel leiba ja pakkus veini, hakkasid nad uskuma järjekordset imet .
Neljakümnendal päeval lahkus Jeesus maa pealt ja tõusis taevasse, et asuda oma kohale Jumala kõrval. Tema sõnumit pidid inimkonnale edasi andma jüngrid, kes said pärast Jeesuse surma endale uue nime – apostlid (saadikud).
Joosep - Neitsi Maarja abikaasa ja Jeesuse kasuisa . Kuigi Joosep polnud Jeesuse lihane isa, oli ta tema seaduslik isa. Enne Jeesuse sündi ütles ingel talle, et Maarja laps on Jumala Poeg. Joosep viis Maarja ja lapse Egiptusesse, kui teda oli hoiatatud unenäos, et kuningas Heroodes kavatseb Jeesuse tappa. Pärast Heroodese surma tõi Joosep oma perekonna tagasi ja nad asusid elama Naatsaretti, kus Joosep töötas puusepana. Kui Jeesus oli kaheteistkümneaastane, viisid Joosep ja Maarja ta paasapühaks templisse. Midagi enamat pole Joosepist teada.
Püha Perekond - J o o s e p / N e i t s i M a a r j a / J e e s u s (laps)
Tarkade teekond
Nad nägid taevas väga eredat tähte – Messias on sündinud. See 8- haruline täht (ka jõulutähel on alati 8 haru!) näitas neile teed Petlemma.
1. Melchior – vana ja valge, kinkis mürri (Euroopa); mürr – lunastajale (laipa salviti mürriga, valuvaigisti)
2. Balthasar – keskmine ja kollane, kinkis viirukit (Aasia); viiruk – jumalusele (Jumala pojale)
3. Kaspar – noor ja must, kinkis kulda (Aafrika); kuld – maisele valitsejale
epifaania = kohalejõudmine
Targad Kristust kummardamas. Targad kummardasid last ja andsid üle kingitused. Heroodes oli palunud tarku Jeruusalemma tagasi tulla, et teada saada sündinud kuninga asupaika ja ta seejärel surmata, kuid Jumal hoiatas tarku unes, et nad ei läheks Jeruusalemmast läbi. Targad olid kuulekad ning läksid koju teist teed pidi
Naispühakud
Juudit - Juutide linnas Betuulias elanud lesknaine. Pärast mehe surma kaotas elu tema silmis kogu veetluse. Ühel päeval tungis Olovernese juhtimisel Betuuliasse tohutu suur Nebukadnetsari vägi. Kahekümnepäevase piiramise järel lõppes linnas vesi. Juudit läks vaenlase laagrisse ja ta viidi väepealiku telki. Olovernes oli Juuditi ilust vaimustuses. Naine ütles, et ta võib avaldada saladuse , kuidas linna vallutada. Neljandal päeval palus väejuht Juuditil pärast pidusööki enda juurde jääda. Rõõmsas naudinguootuses jõi Olovernes liiga palju, heitis asemele ja vajus kohe raskesse unne. Juudit raius Olovernesel tema enda mõõgaga pea maha, mähkis selle sääsevõrku ja peitis reisipauna. Assüürlaste laagrist välja lipsanud, tõttas ta Betuuliasse ja näitas vihatud väepealiku pead kaaslinlastele. Linnas puhkes tohutu rõõm. Juuditist sai linna päästja. Kangelanna elas 105-aastaseks
Püha Barbara - Miks nimetatakse Barbarat romantiliseks kangelannaks?
Barbara elulool puudub ajalooline alus. Vatikan kustutas Barbara nime pühakute kalendrist põhjendusega, et tegemist on kirjandusliku väljamõeldisega. 13. saj kirjutas Jacobus de Voragine romantilisest kangelannast oma „Kuldlegendis”.
Keskajal oli Barbara kultus ülipopulaarne. Pärimuse järgi oli Barbara Süüriast (või Egiptusest Heliopolisest) pärit tütarlaps, paganliku kuninga Dioscoruse imeilus tütar (sündis 3. sajandil). Isa peitis tütre vangitorni ja hoidis teda seal luku taga. Ühe versiooni kohaselt selleks, et varjata tüdrukut meeste pilkude eest, teise versiooni kohaselt selleks, et kaitsta tütart kristluse mõjude eest. Isa äraolekul pääses Barbara tornist välja. Temast sai kristlane , kelle kohalik pühamees ristis. On teada ka teine legend, et kristlasest teenijanna pööras Barbara ristiusku. Kolmada variandi järgi tuli üks kristlane Barbara juurde torni arstiks maskeerituna ja neiu pöördus ristiusku.
Kuna Dioscoruse majapidamises ehitati parajasti sauna, käskis Barbara ehitusmeeestel kahe planeeritud akna asemele teha kolm (teise versiooni järgi lasi Barbara vangitorni raiuda kolmanda akna), sest ainult kolmainsust sümboliseerivad aknad võisid sisse lasta õiget jumalikku valgust. Koju naasnud isa sattus raevu. Barbara põgenes ja peitis end kaljulõhesse, mis imekombel tema ees avanes. Üks karjus aga reetis tüdruku asukoha ja lõpuks lasi Dioscorus oma tütre kohtunike ette viia. Manitsemine, peksmine , tõrvikutega põletamine – miski ei suutnud sundida tütarlast kristlusest loobuma . Ta oli piinamistest hoolimata veel nii kaunis, et timukad ei nõustunud Barbarat tapma . Isa otsustas ise oma tütre surmaotsuse täide viia ja lõi neiul pea maha. Koduteel tabas Dioscorust välgulöök: mees langes surnuna maha.
Püha Barbara on surijate, tuletõrjujate, arhitektide ja suurtükiväelaste kaitsepühak. Tema ikonograafiliseks embleemiks on torn, suurtükk, piksenool , kirves või mõõk; raamat (viitab huvile kristliku kirjanduse vastu), karikas ja vesi (sakramendi jaoks), paabulinnusulg (surematuse sümbol). Paabulinnusulg on Barbara sünnilinna embleem – usuti, et linn asub kohal, kus fööniks end noorendas (Euroopas asendas fööniksit paabulind).
Püha Katariina Aleksandriast - Kas Püha Katariina oli Kristuse pruut ?
”Kuldlegendi” kohaselt sündis Katariina umbes 290. aastal jõukas Aleksandria perekonnas. Kord olevat ta näinud unes Jeesuslapsukest ning tahtnud teda sülle võtta, kuid laps ei tulnud. Neiu järeldas, et ta pole veel veendunud kristlane. Katariina tõotas jääda neitsiks ja pühendada oma elu Jumalale. Kui ta teist korda Jeesust unes nägi, andis Kristus talle sõrmuse ja
18-aastane Katariina kuulutas end Jeesusega abielus olevaks.
Kuna Katariina mõistis avalikult hukka kristlasi tagakiusava Rooma keisri Maxentiuse, pani valitseja ta väitlema 50 paganliku filosoofiga. Ükski filosoof ei suutnud neiu arukaid argumente kummutada. Legendi kohaselt muutusid kõik filosoofid väitluse käigus koguni ise kristlasteks. Vihane Maxentius lasi armetud filosoofid hukata. Siis püüdis keiser Katariinat ära osta ja pakkus talle kuninglikku abielu. Neiu keeldus ja nimetas end ”Kristuse pruudiks”.
Katariina misjonäritöö rahva hulgas oli edukas. Sõjakäigult naasnud keiser Maxentius avastas, et tema äraolekul olid ta abikaasa, väeülem ja 200 keiserlikku kaardiväelast ristiusu vastu võtnud. Raevunud valitseja lasi Katariina hukkamiseks valmistada ogadega ratta. Enne neiu piinamist tabas aga masinavärki Jumala saadetud piksenool. Ratas purunes ja lendavad pinnud tapsid mitu pealtvaatajat. Lõpuks lasi Maxentius tüütu tüdruku tappa tavapärasel viisil - pea mahalöömise läbi. Legendi järgi olevat Katariina soontest vere asemel voolanud piim ja inglid viinud Katariina keha Siinai mäele. Aastal 527 lasi keiser Justinianus Püha Katariina hukkamiskohale ehitada eremiitide kloostri.
Püha Katariina on kõigi rattaga töötavate käsitööliste, üliõpilaste, noorte tüdrukute, filosoofide, preestrite ja raamatukoguhoidjate kaitsepühak.
Tema atribuudid on ratas, mõõk, kroon, raamat, sõrmus (sümboliseerib Katariina müstilist abielu Kristusega).
Eesti rahvakalendris tähistatakse Püha Katariina päeva 25. novembril, kadripäeval.
Maarja Magdaleena - langenud naine, pärimuse järgi prostituut, kellest Jeesus ajas välja seitse kurja vaimu. Maarja Magdaleena viidi Kristuse juurde, et liiderlik naine tapetaks. Jeesus ütles, et see, kes peab end süüta olevaks, visaku esimene kivi. Keegi ei julgenud seda teha, lahkuti ükshaaval. Maarja Magdaleenale ütles Jeesus, et ärgu enam nii tehku. Sealt naise armastav suhtumine Kristusesse.
Esimene, kellele Jeesus end ilmutas. Patukahetsejate, kahetsevate prostituutide, naisjuuksurite, elu üle järelemõtlejate pühak
– 22. juuli (läänekirikus) 4. mai (idakirikus)
– atribuudid: salvipurk, pikad juuksed, kahetsuspisarad, Aadama pealuu
Marta ja Maarja (Maarja Magdaleena) (nende vend on Laatsarus)
Kristus on külas. Marta asub süüa tegema, Maarja jääb Kristusega juttu ajama . Marta kutsub Maarja appi. Kristus annab mõista, et vaimuleib on võileivast väärtuslikum.
Meespühakud
Püha Franciscus Assisist - Milliseid metamorfoose koges Püha Franciscus?
Püha Franciscus sündis 1181. aastal Assisi linnas. Tema pärisnimi oli Giovanni Bernardone. Giovanni astus tulevast elukutset silmas pidades isa jälgedes ja temast sai samuti siidikaupmees. Isa nõudmisel kutsuti teda aga Francescoks – Prantslaseks, põhjenduseks poisi ema Provence´i päritolu ja tema enda Prantsusmaal viibimine. Kuni 25. eluaastani oli Franciscus elupõletaja. 1202. a sõjas peruugialaste vastu langes ta vangi. Kui aasta pärast vangist vabanenud Franciscus Assisis hooletusse jäetud San Damiano kirikus palvetas, kuulis ta krutsifiksist häält: „Minu maja on varemeis. Mine ja paranda seda!” Franciscus võttis kuuldut täht-tähelt ja hakkas kiriku remondiks raha koguma. Kõigepealt müüs noormees maha isa siidkangad. Meelepahas kaebas isa ta kohtusse. Franciscus võttis kohtu ees olles seljast oma kallid rõivad, viskas need koos rahaga isale, ütles alatiseks lahti rikkusest, pani selga vaimulikurüü ja kuulutas end olevat abielus „proua Vaesusega”.
Rändjutlustajana pidas Franciscus oma missiooniks päästa vaeste inimeste hingi ning jagada nendega eluraskusi. Tema esimesed jüngrid olid lapsepõlvesõbrad ja head tuttavad, kes pidid andma vaesustõotuse. Ümbruskonnas tunti neid kui Friars Minor - „väikesi munki”, hallide rüüde tõttu ka kui „ halle munki”, kes kerjasid toitu, jutlustasid vaesusest ja vabadusest. Franciscus taaselustas Jeesuse sündimisloo (Jeesus sündis laudas loomade keskel) ja pani aluse legendile jõululapse sõimest. 1209. aastal said frantsiskaanid ametlikult orduks, Franciscus ordineeriti diakoniks ja järgmisel aastal tunnustas paavst Innocentius III (1198-1216) nende põhikirja. Frantsisklaste ordu liikmeteks olid „vennad” ehk kerjusmungad , peamisteks reegliteks püha alandlikkus, ülim vaesus ja kõhklematu ohvrimeelsus. 1212 . aastal asutas Franciscus koos Püha Klaraga Vaese Klara ordu, kus samuti järgiti frantsiklaste põhikirja.
1219. aastal üritas Franciscus ristida ka muhameedlasi. Palestiinas kohtus ta sultaniga, kuid Malek-al-Kamilist kristlast ei saanud. Franciscus pakkus välja võimaluse läbi tule kõndides proovida, kumb usk on tugevam, kristlus või islam . Muhameedlased aga keeldusid tuleproovis osalemast. Oma edutust tööst pettunud Franciscus pöördus pärast palverännakut tagasi kodumaale .
Järgnevatesse aastatesse kuuluvad Püha Franciscuse kuulsamad imeteod . Franciscus olevat armastanud loomi, mõistnud lindude keelt ja pidanud neile jutlusi. Aastal 1224, kui Püha Franciscus oli eraldunud mägede üksildusse, et seal 40 päeva paastuda ja palvetada, ilmutas Franciscusele kuue tiivaga seerav (mõne versiooni kohaselt Jeesus ise). Pärast seda tekkisid Franciscuse kehale stigmad ehk viis Kristuse haava. Jeesuse kätel, jalgadel, kehal olnud armid püsisid Franciscuse kehal kaks aastat - kuni tema surmani. 1228 . aastal kuulutas paavst Gregorius IX (1227-1241) Franciscuse pühakuks. Tema säilmed asuvadAssisi Püha Franciscuse basiilikas, mida kaunistavad Giotto freskod .
Püha Franciscus on kaupmeeste, lindude ja loomade, loomakaitseseltside, loodus- ja muinsuskaitsjate, ökoloogide ja ökoloogia kaitsepühak.
Püha Franciscuse atribuudid on linnud , hunt, pealuu, liilia, krutsifiks, stigmad. Franciscust kujutatakse tavaliselt pruuni või halli mungarüüga, mida hoiab koos kolme sõlmega nöör. Sõlmed sümboliseerivad tema tõotust olla vaene, karske ja kuulekas.
Püha Hieronymus - Miks on Hieronymus tuntud erakust õpetlasena?
Hieronymus sündis u 347. aastal Dalmaatsias. Ta õppis Roomas, valdas ladina, kreeka ja heebrea keelt. Kui ta oli end ristida lasknud, siirdus ta Süüria kõrbesse, et seal erakuna elades meelt parandada.
Aastal 382 naasis Hieronymus Rooma, hakkas tööle preestrina ja paavst Damasuse sekretärina. Paavst tegi talle ülesandeks tõlkida ladina keelde Vana ja Uue Testamendi kreekakeelne versioon . Ülesande täitmine võttis Hieronymuse elust kakskümmend aastat. Vanemaid piiblitõlkeid redigeerides ja mitmeid osi algkeelsetest tekstidest tõlkides koostas Hieronymus ladinakeelse Piibli, mis sai „ Vulgata ” nime all hiljem katolikus kirikus ainukehtivaks. „Vulgata” valmis 405. aastal. Hieronymuse taotluseks oli elegantne tõlge, mis vastaks „kiriku auväärusele”. Tema põhimõte oli tõlkida lauseid, mitte sõnu. Eelkõige pidas ta silmas teksti mõtet ja keele kõla. Maalikunstis on Hieronymust sageli kujutatud istumas oma kabinetis, seljas punane rüü, käsil Piibli tõlketöö. Tema töölaual on krutsifiks, öökull või pealuu ja liivakell, mis märgivad surelikkust.
Aastal 386 läks Hieronymus elama Petlemma ja asutas seal mitmeid kloostreid. Pärimuse järgi tuli Petlemma kloostris Hieronymuse juurde lonkav lõvi. Teised mungad põgenesid, kuid õpetlane tõmbas lõvil kaktuseokka käpast välja ja loomast sai Hieronymuse sõber. Kloostri mungad nõudsid, et lõvi peab hakkama oma igapäevase leiva teenimiseks tööd tegema: lõvi määrati puid vedava eesli ihukaitsjaks. Kord, kui lõvi jättis eesli omapead , möödus Petlemmast karavan ja eesel varastati. Mungad arvasid, et lõvi on eesli nahka pistnud ja määrasid talle karistuseks eesli töö – puude vedamise. Kord nägi aga lõvi ühes karavanis kaduma läinud eeslit ning ajas oma süütuse tõestamiseks kogu karavani Petlemma kloostrisse (legend sarnaneb paljus Androclese looga ). Püha Hieronymus suri aastal 420 Petlemmas.
Püha Hieronymuse atribuutika hulka kuulub punane kardinalimantel ja laiaservaline kardinalimüts. Kuigi Hieronymuse ajal polnud veel kardinaliametit olemas, on hakatud teda selle ametiga seostama, kuna Rooma preestrid täitsidki kardinalide ülesandeid.
Maalikunstis on eraklikku Hieronymust kujutatud eremiidina kõrbes, poolenisti riides ja sassis juustega. Mõnikord on tal käes kivi, millega ta end peksab , et peletada eemale seksuaalseid fantaasiaid. Hieronymust on kujutatud vana mehena, kelle kaaslaseks on lõvi.
Apostlid ehk jüngrid (12)
jünger – Jeesuse õpilane. Tavaliselt nimetatakse jüngriteks 12 meest, kelle Jeesus välja valis ning kes said õiguse jutlustada ristiusku ja ravida. Jüngrid olid Siimon (hiljem Peetrus), Andreas (Peetruse vend), Johannes, Jaakobus Sebedeuse poeg ( evangelist Johannese vend), Filippus , Bartolomeus , Toomas, Matteus , Jaakobus Alfeuse poeg (Jeesuse vend), Siimon Seloot, Taddeus, Juudas Iskaariot. Viimane reetis Kristuse 30 hõbeseekli eest
apostel - kreeka keeles tähendab apostolos saadikut. Piiblis pälvisid selle tiitli 12 jüngrit, Jeesuse õpilast, kes levitasid ristiusu sõnumit pärast Jeesuse surma ja ülestõusmist. Apostel on ristiusu rändjutlustaja, mõjukas usulevitaja ; piltlikult idee või õpetuse levitamisele pühendunud inimene
Püha Peetrus - Peetruse pärisnimi oli Siimon. Tema ja ta vend Andreas oli kalurid, kes elasid Galilea järve ääres. Jeesus pöördus kala püüdva Siimoni poole ja kutsus teda oma jüngrina ”püüdma inimesi”. Nime Peetrus andis talle Jeesus, kes ütles: “Sina oled Peetrus (kr petros – “kalju”) ja sellele kaljule tahan mina oma kiriku ehitada ja põrgu väravad ei saa seda võita. Mina annan sulle taevariigi võtme…” Sestap tuntaksegi Peetrust Paradiisi võtmehoidjana, kel on õigus otsustada sissepääsu üle.
Peetruse hukkamine toimus keiser Nero ajal 64. (67.) aastal. Enne hukkamist lõi Peetrus kartma ja tahtis Roomast põgeneda. Roomast väljuval teel Via Appial kohtus Peetrus Kristusega. Peetrus küsis: ”Issand, kuhu lähed?” (Domine, quo vadis ?). Jeesus vastas: “Rooma, et mind uuesti risti löödaks.” Sellega andis ta mõista, et Peetrus peab talle määratud saatuse vastu võtma. Peetrus tundis häbi ning pöördus Rooma tagasi, et Paulusega hüvasti jätta ja ristisurma minna. Kui Peetrust hakati risti lööma, palus ta end naelutada jalad ülespidi, et mitte korrata Kristuse hukkamispoosi. Peetrusest sai paavstluse, kiriku ja kalurite patroon. Rooma paavstitooli kutsutakse ka Püha Peetruse tooliks. Tema atribuudid on võti või ristatud võtmed, sest Jeesus andis Peetrusele taevariigi võtmed, aga ka kukk, tagurpidi rist, kaluripaat ja võrk. Püha Peetrust peetakse ristiusu kiriku rajajaks. Arvatakse, et ta on maetud Roomas asuva Püha Peetri kiriku kupli ja peaaltari all asuvasse maa-alusesse krüpti
Püha Andreas – ( kr “mehine, vapper ”), Kristuse esimene jünger. Andreas oli Siimon Peetruse (Püha Peetruse) vend ja Galilea järve kalur . Jeesuse rändjutlustamise ajal elas ta koos vennaga Kapernaumis. Jeesus peatus nende majas . Andreas oli kõige esimene jünger, kes Jeesusele järgnes. Alguses oli Andreas Ristija Johannese õpilane. Kuid kuuldes oma õpetajat Kristust “jumala talleks” nimetavat, lahkus ta Johannese juurest ja järgnes Jeesusele. Ta oli viie tuhande mehe toitmise juures. Kui Andreas oli teada saanud, kes Jeesus tegelikult on, ütles ta oma vennale Peetrusele: “Oleme leidnud messia!” Andrease missioon jutlustajana ja ravitsejana viis teda Väike- Aasiasse , Venemaale ja Kreekasse , kus ta löödi Pàtra lähedal risti selle eest, et ta oli Rooma halduri naist ravitsedas ta ristiusku pööranud. Enamasti on Püha Andreast kujutatud X-kujulise risti külge seotuna, mis hiljem saigi Andrease risti nimetuse.
Püha Andreas on Kreeka, Venemaa, Šotimaaa ja kalurite, vanapiigade kaitsepühak. Tema atribuudid on kalavõrk, kala, köis (ta seoti risti külge, mitte ei naelutatud), X-kujuline rist
Püha Bartolomeus – elas 1. sajandil, jünger, kes suri märtrisurma Armneenias, kus ta nüliti elusalt, seejärel löödi risti ja lõpuks raiuti pea maha.Tema atribuudid on nahanülgimisnuga, nülitud nahk, punaseks värvunud keha. Bartolomeus on nahatöötlejate ja närvihaigete kaitsepühak, Firenze soola- ja juustukaupmeeste kaitsepühak

Evangelistid (4) Evangeelium (kreeka k – hea sõnum)

Püha Markus – esimene evangelist. Kuigi Markus ei kuulunud kaheteistkümne esimese apostli hulka, kelle Jeesus oli valinud oma sõnumit rahva hulka viima, kirjutas ta ühe neljast evangeeliumist , mis käsitlesid Kristuse elu ja õpetust. Tema evangeelium algab Ristija Johannese elulooga. Algul elas Markus Jeruusalemmas. Tema ema Maarja lubas esimestel jüngritel oma majas koos käia. Hiljem läks Markus oma nõbu Barnabase seltsis Paulusega kaasa tema esimesele misjonireisile Küprosele. Ta hülgas Pauluse poolel teel, mistõttu Paulus keeldus teda uuele reisile kaasa võtmast. Hiljem sai Markusest Püha Peetruse jünger. Peetrus nimetas teda “mu poeg Markus”. Pärimuse järgi oli Peetrus see, kes rääkis Markusele suurema osa Jeesuse eluloost.
Väidetavalt oli Markus Aleksandria esimene piiskop. Kord, kui Markus Aadria mere kallastel jutlustas, jäi tema laev suure tormi kätte ja kandus laguunidesse. Seal ilmutas end ingel ja kuulutas: “Siia kerkib sinu auks kord suur linn.” (Jutt on Veneetsiast.) Nero valitsemisajal olevat Markus otse altari ees kinni võetud, teda köie otsas lohistatud ja lõpuks surnuks pekstud. Pärast Markuse märtrisurma puhkes äikesetorm. Paganausulised põgenesid. Kohalikel kristlastel õnnestus tema surnukeha maha matta. Mitu sajandit hiljem, aastal 828 viisid meremehed Markuse säilmed Veneetsiasse. Tema uuele matmispaigale püstitati kabel ja Veneetsia kuulutas Markuse oma kaitsepühakuks. Tiivuline lõvi, mis osutas tema kui sõnumitooja rollile, sai Markuse tähtsaimaks atribuudiks. Markuse sümboliteks on veel raamat, pärgamendirull, kirjutussulg, piiskopirüü. Markus on Veneetsia, klaasikunstnike, notarite, vangide kaitsepühak. Markuse leivaks peetakse martsipani
väljuma. Sellest sündmusest pärinebki Johannese vastav atribuut - karikas. Johannes pääses õnnelikul kombel tagakiusamistest - keevasse õlikatlasse visatuna tuli ta sealt vigastamatult
Püha Paulus – (ladina k tähendab paulus “väike, tähtsusetu”), paganate apostel. Paulus sai apostliks alles pärast Jeesuse surma. Enne kristlaseks pööramist olnud ta äge kristlaste vaenlane . Paulus pani aluse kristluse levikule kogu Rooma impeeriumi territooriumil, eelkõige kreeklaste seas. Pauluse esialgne nimi oli Saul (us). Ta sündis Tarsoses juudi perekonnas ja õppis telgitegijaks. Tõsiuskliku juudina vihkas ta kristlasi ja võttis osa esimese ristiusu märtri Stephanose surnuks loopimisest. Hiljem, teel Damaskusesse, et hävitada kristlaste kogudus , toimus Sauluse imepärane muutus. Mehe pimestas taevasse ilmunud ere valgus ja kummaline hääl küsis: “ Saulus , Saulus, miks sa mind taga kiusad? Raskeks läheb sul astla vastu takka üles lüüa!” See oli Jeesuse hääl, mis käskis tal minna Damaskusesse. Saulus oli kolm päeva pime. Kaaslased viisid ta Damaskusesse, kus Hanania-nimeline kristlane talle käte pealepanemisega nägemise tagasi andis. Saulus lasi end Hananial ristida ja tema kristlikuks nimeks sai Paulus. Siitpeale hakkas Paulus levitama ristiusku, sest tundis, et Jumal on ta isiklikult välja valinud. Paulus võttis osa kolmest misjonireisist: Süüriasse, Väike-Aasiasse ja Kreekasse. Nende reiside käigus pani ta aluse esimestele kristlikele kogukondadele. Apostlitele tutvustas Paulust Barnabas.
Kui juutide juhid hakkasid Paulust süüdistama rahutuste põhjustamises Jeruusalemmas ja ähvardasid teda tappa, pöördus Paulus õiguse saamiseks keiser Nero poole. Vastavalt Rooma kodanikuõigusele saadeti ta Rooma, et seal kohut mõista. Laev hukkus Malta rannikul, aga keegi ei uppunud. Reisil hammustas Paulust rästik, ent mürk ei teinud talle midagi. Roomas hoiti Paulust kaks aastat koduarestis. Ometi oli tal lubatud inimestega vestelda ja kirju kirjutada. Pauluse kirjad õhutasid noori kogudusi ühinema üheks kirikuks. Pärimuse kohaselt langes Paulus Nero tagakiusamise ohvriks. Paulusel raiuti pea maha Rooma müüride taga
umbes 67. aasta paiku pKr. Tema hukkamise stseenid lähtuvad enamasti apokrüüfsetest allikatest. Seotud silmadega Paulust on kujutatud ka koos Peetrusega märtrisurma suremas.
25. jaanuar on paavlipäev - Sauluse ristiusku pööramise päev, mil ikka ja jälle võib küsida: “Kas võib Saulist Paulus saada?” Pauluse atribuudid: raamat või pärgamendirull tema kirjadega ning mõõk, mis märgib martüüriumi. Paulus on telgivalmistajate patroon, temalt palutakse abi mürkmadude vastu
Püha Matteus - esimese evangeeliumi autor. Enne jüngriks saamist oli Matteus tölner – maksukoguja. Tölnerina oli Matteus juutide seas põlu all, sest juutide arvates seisid kõik maksukogujad ühel pulgal patustega: nad tegelesid väljapressimise, endale palgalisa hankimisega. Matteuse pärisnimi oli Leevi , arvatavasti pani Matteuse – tõlkes “Issanda and” - talle nimeks Kristus. Matteusest sai ustav Kristuse jünger. Ta oli üks nendest, kes kogus kokku ja pani kirja Jeesuse õpetused ja teod. Ajast pärast Kristuse ristilöömist on Matteuse kohta vähe teada. Üks piiblilegend pajatab, et Matteus tapeti Etioopias jutluse ajal, sest ta oli vastu kuningas Hirtacuse abiellumisele. Hirtacus plaanis naituda oma lihase vennatütrega. Teine legend räägib, et Püha Matteus tapeti Etioopia paganliku kuninga Hirtacuse käsul selle eest, et ta tühistas kuningliku abielu kristliku printsess Ephigeniga. Matteuse kui evangelisti sümboliks on ingel, kes evangeeliumi kõrva sosistab , või lihtsalt kirjutussulg. Sageli hoiab Matteus käes rahakotti või rahalaegast. Matteuse märtrisurm pea maharaiumise läbi on seotud mõõga, oda või kirvega. Matteus on maksu-, tolli- ja arveametnike ning pankurite, raamatupidajate ja turvameeste patroon
Püha Johannes – (heebrea k “arm, heldus ”) Milliseid legende seostatakse Püha Johannesega?
Johannes oli Jeesuse kaheteistkümnest jüngrist noorim. Teda kutsutakse “jüngriks, keda Jeesus armastas ”. Nii Johannes kui tema vend Jaakobus Vanem olid enne jüngriks saamist Galilea kalurid ning parandasid Geneetsareti järve ääres võrke. Jeesus hüüdis vendi nende äkilise loomu pärast “kõuepoegadeks”.
Johannes jäi Jaakobusega Kristuse juurde ja nad tegid koos temaga läbi jutlustamise, õpetamise ja imetegude teekonna. Mõlemad vennad oli Jeesusega, kui too Peetruse ämma ravis ja Jairuse tütre ellu äratas. Johannes oli kohal ka Jeesuse elu kriitilistel hetkedel: Kristuse kinnivõtmisel Ketsemani aias, kohtumõistmisel Kaifase ees. Johannes oli ainus jünger, kes viibis ristilöömise juures ja toetas Neitsi Maarjat. Tema hooleks andis Jeesus oma ema.
Hilisemad apokrüüfilised lood Johannese elust on pakkunud huvitavaid süžeesid. Arvatakse, et Johannes asus koos Neitsi Maarjaga elama Efesosse, Väike-Aasiasse. Efesoses elades on tema arvele kantud palju imesid. Näiteks olevat Johannes surnust üles äratanud Drusina-nimelise naise. Johannes oskas muuta puupulki ning kive kullakangideks ja kalliskivideks.
Kui Efesose preestritar Diana lasi tal juua mürgikarikast, tegi Johannes karika kohal ristimärgi ja sundis mürgi pisidraakoni või mao kujul karikast väljuma. Sellest sündmusest pärinebki Johannese vastav atribuut - karikas.
Millalgi olevat Rooma keiser Domitianus pagendanud ta Kreeka saarele Patmosele, kus Johannes sai ilmutuse ja kirjutas Ilmutusraamatu. Johannes pääses õnnelikul kombel ka Domitianuse tagakiusamistest: keevast õlikatlast tuli ta välja vigastamatult.
Pärimuse järgi elas Johannes kõrge vanuseni. Johannes oli ainus apostel, kes suri loomulikul viisil. Arvatakse, et surma lähedust tundes lahkus 105-aastana Johannes kodust, kaasas seitse lähemat õpilast. Johannes heitnud hauda ja õpilased katnud ta mullaga. Kui Efesose kristlased sellest kuulsid, avasid nad haua. Haud oli tühi. Hiljem ühel maikuu päeval olevat kerkinud haua kohale tervendava mõjujõuga tolmupilv .
BÜTSANTSI KUNST
 Aastal 395 jaotati Rooma riik kaheks keiserriigiks: Lääne – Roomaks ja Ida – Roomaks. Viimast hakati ta pealinna Konstantinopoli kreekakeelse nime järgi kutsuma Bütsantsiks (oli Rooma riigist kõige arenenum ala; muutus kreeka traditsioonide säilitajaks ja eestvedajaks; oli ainus osa Rooma impeeriumist, mis jäi puutumatuks barbarite vallutusretkedest).
 Oma 1000 – aastase ajaloo jooksul elas Bütsantsi kultuur üle tõuse ja mõõnasid. Kunsti õitseaeg oli 6. saj. Siis loodi ka kuulsaim bütsantsi ehitismälestis – Hagia Sophia kirik.
Peale suuruse ja ilu köidab selle ehitise juures tähelepanu see, et siin on kupliga kaetud piklik nelinurkne ruum - varem osati kupliga katta vaid ümmargust ruumi.Tervel kirikul oli kindel tähendus: kuppel kujutab taevast, eeskoda – kogudust, altar – trooni ja küünlad tähti. Kirikute sisemusi kaunistati mosaiikidega. Bütsantslased leiutasid mosaiikide tegemiseks erilise hõõguvate värvidega klaasisegu - smaldi. Peale piiblisündmuste võib seal näha ka Justinianust ennast ning keisrinna Theodorat koos saatkonnaga. Bütsantsis töötati välja kindel plaan piibliaineliste maalide ja mosaiikide paigutamiseks kiriku seintele. Inimfiguurid on neil mosaiikpiltidel karmiilmelised ning nagu pikaks venitatud. Hämarates võlvialustes jätavad heledamadki värvid, eriti aga lilla , must ja kuld piduliku, kuid sünge mulje. Mosaiigid kaeti aga kinni siis, kui riik läks türklaste kätte – viimaste usund ei lubanud inimeste kujutamist kunstis. Türklast valitsusajal ehitati Hagia Sophia kirikule juurde kõrged minaretid, mis muudavad suuresti ta välisilmet.
Omapärased ja kergesti äratuntavad on bütsantsi ülalt laienevate tahkudega sambakapiteelid, mida katavad peened reljeefsed taimemustrid või loomakujutised. Sellise kapiteeli peale on pandud veel teinegi ülalt laienev kiviplokk.
Nagu varakristlikus kunstis, nii polnud ka Bütsantsis peaaegu üldse skulptuuri. Ristiusuliste meelest oleksid skulptuurid liialt meenutanud antiikaja ,,paganausuliste’’ jumalakujusid.
Küll aga harrastati maalikunsti. Seda näeb kirikute seinamaalidel ning käsitsi kirjutatud usulise sisuga raamatute piltidel, nn. miniatuuridel. Maaliti ka pühapilte, nn. ikoone. Kujunesid välja ranged reeglid, mida ja mismoodi kujutada. Pühadeks ei peetud mitte ainult piltidel kujutatud pühakuid, vaid ka ikoone endid .
Kreeka-katoliku usu maades järgib ikoonimaal kuni tänapäevani mõningaid Bütsantsis väljakujunenud nõudeid. 8. ja 9. sajand olid bütsantsi kunstile raskeks ajaks. Siis raevutses nn. pildieitajate - ikonoklastide - liikumine. Pildieitajad püüdsid hävitada inimesi kujutavaid kunstiteoseid. Siiski jäid peaaegu saja-aastase võitluse lõpuks peale pildiarmastajad - ikonoduulid.
Hiljem elas bütsantsi kunst läbi uue õitsengu, enne kui riik 1453. aastal lõplikult türklaste kätte langes. See ei tähendanud aga bütsantsi kunsti täielikku lõppu, sest see elas edasi vanavene kunstis. Venemaa päris koos ristiusuga Bütsantsilt ka kirikute ja ikoonide tüübid. Hiljem hakkasid vene meistrid neid küll iseseisvalt edasi arendama.
Vanavene kunst
10.sajandi lõpul abiellus Kiievi vürst Vladimir Bütsantsi printsessiga. Nii astus Venemaa tihedasse läbikäimisse Bütsantsiga, kust koos ristiusuga võeti üle ka võtted
kirikute ehitamiseks ja ikoonide maalimiseks. Palju kreeklastest meistreid tuli nüüd Bütsantsist Venemaale. Oma loomingus arvestasid nad aga kohalikku rahvakunsti , eriti just kõrgeltarenenud puuarhitektuuri.Nii tekkisid Venemaal omapärane ehitusstiil, mille kõige silmahakkavamaks välistunnuseks sai sibulkuppel.
 Oma käega pani Vladimir nurgakivi Kiievi Püha Sofia kirikule. See bütsantsi ja Kiievi meistrite ühistööna loodud ehitis on silmapaistvamaid mälestisi vanavene kunstist. Ühe teise kiriku jaoks tellis vürst Vladimir Bütsantsist jumalaema ikooni.
See tuli aga peagi loovutada Vladimiri linnale, millest on vahepeal saanud uus pealinn. See "Vladimiri jumalaema" nime all tuntud ikoon avaldas eriti suurt mõju ikoonimaalile Venemaal.
Vladimiris ja selle ümbruses kerkis imekauneid väikesi kirikuid, mille välisilmele andsid erilise võlu rikkalikud skulptuurkaunistused. Need pühakuid ja igasuguseid fantastilisi loomi kujutavad reljeefid ning põimuvast paelast ornamendid sarnanevad keskaegsele skulptuurile Lääne-Euroopas, samuti avaldub neis sugulus vanaarmeenia kunstiga.
Omapärane ehitusviis arenes välja Novgorodis. Selles rikkas kaubalinnas valitsesid kainemad vaated. Sealsed pühakojad tehti lihtsamad, nende lagedavõitu seinad lubjati valgeks ja nii moodustub vägagi meeldiv kooskõla helendavate müüride ja kullatud sibulkuplite vahel. Huvitav on ka kindlustatud linnasüda, nn. kreml .
 Väikesteks vürstiriikideks jagunenud Venemaa oli kerge saak 13.sajandil idast pealetungi alustanud rändrahvastele. Umbes kaheks ja pooleks sajandiks jäi maa ränga tatari-mongoli ikke alla. Loomulikult lõi see raskesti parandatava haava vene kultuurile ja kunstile. Venemaa vabanemine algas Moskvast. Sealne suurvürst Ivan III allutas Moskvale ka teised ümberkaudsed vürstiriigid ning ühendatud jõududega vabastati end tatari-mongoli ikkest ( 1480 ). Pärast seda algas Moskvas innukas ehitustegevus. Eeskuju pakkusid Vladimiri ehitised. Otsesidemed Bütsantsiga olid aga katkenud, sest see riik oli mõnikümmend aastat varem lakanud olemast. Siiski ei maksa arvata, nagu oleks vene kunst nüüd jäänu täielikult äralõigatuks teiste maade kunstist. Ivan III kutsus arhitekte Itaaliast – maalt, mis elas parajasti üle võimsat kunsti tõusu ja avaldas mõju kogu Euroopale . Moskva Kremlis töötanud itaallased käitusid aga vene oma kunstipärandiga niivõrd lugupidavavalt, et sulatasid itaalialiku ja venepärase kunsti kokku ühtseks tervikuks.
 Seni oli juttu kiviarhitektuurist. See levis peamiselt linnades, maal jätkus aga endiselt puuehitiste loomine. Kirikute ülesehitus on lausa fantastiline , imetlust äratab lihtsate ehitusmeistrite oskus leida põnevaid võimalusi lugematute sibulkuplite paigutamiseks. Kuplid ise aga on kaetud puusindlitega nagu soomustega. Kuni tänapäevani  on väga hästi säilinud Kiži puukirikud Oneega järve ääres. Moskva Punasele väljakule annab ilme samuti puukirikute eeskujul loodud Vassili Blažennõi peakirik oma kirjumustriliste kuplitega. Legendi järgi torgati selle loojal pärast ehitise valmimist silmad välja, et ta ei saaks enam kunagi midagi nii kaunist luua. Valitsejaks oli siis Ivan IV lisanimega Julm.
Omapärases suunas arenes Venemaal ka ehituskunst. Paljudest suurtest linnadest võiks esile tuua meile lähima, Pihkva . Sealne kindlustatud kreml ning paljude tüsedate tornidega linnamüür on osaliselt säilinud ning jätavad üsnagi aukartustäratava mulje. Meeldivad on ka Pihkva kaupmehemajad oma otsekui taignast voolitud väliskaunistustega.
 Nagu Bütsantski polnud Venemaal arenenud skulptuuri, seda vaimustavam oli aga maal. Võrreldes karmide ja süngete bütsantsi ikoonidega on Venemaal loodud ikoonid leebemad ja inimlikumad, haarav on nende hõõguvate punakuldsete toonide võlu. Palju vaatamismõnu pakuvad ka ikoonimeistrite kasutatud jutustavad üksikasjad. Suurimad ikooni- ja seinamaalijad olid Bütsantsist tulnud Theophanese (Feofan, lisanimega Kreeklane, u. 1340- 1410 ) ning tema õpilane Andrei Rubljov (u. 1370-1430). Theophanese laad on jõulisem, tumedate selgete piirjoontega, Andrei Rubljov esindas aga peenemat ja lüürilisemat suunda. Kaunid ja õrnad on ta värvikooskõlad, inimlikult väljendusrikkad tegelased ta maalidel.
Omapäraseks ja iseseisvaks jäi vene kunst kuni 18. sajandi alguseni, mil tsaar Peeter I “raius akna Euroopasse”.

Merovingide ja karolingide kunst

  Ajastut , mis algas pärast viimase Lääne- Rooma keisri kukutamist aastal 476, nimetatakse Euroopas keskajaks . See kestis üle tuhande aasta.
Varane keskaeg oli Lääne- Euroopas segane, sõdaderohke ja kultuurivaene aja järk. Jätkus Lääne-Rooma riigi lõpuaegadel valla pääsenud nn. Suur Rahvasterändamine. Endise Rooma riigi aladele liikus põhja poolt mitmeid madalamal arengutasemel olevaid, peamiselt germaani päritolu rahvaid. Roomlased nimetasid neid barbariteks , s.t. võõrasteks. Meie ajal tähendab sõna barbar metsikut, kultuuritut inimest, ning just sellised olid Rooma aladele tunginud võõrad rahvad. Andnud surmahoobi Lääne- Rooma riiklikule korraldusele, asusid nad röövima ja hävitama sealseid kunstivarasid. Samal ajal aga võtsid nad roomlastelt üle ristiusu- see aitas nende ülikutel paremini lihtrahvast kuulekusele sundida. Ja ristiusk oligi õieti see, mis päästis antiikkunsti täielikust hävingust.
Varasel keskajal - mida kunstiajaloos Frangi riigi valitsejasuguvõsa järgi nimetatakse Merovingide ajastuks - olid esiplaanil hoopis teised kunstialad kui praegu. Kõige arenenum oli kunstkäsitöö. Barbarid tõid endaga kaasa oma rahvakunsti ja omad arusaamad ilust. Rikkalikult kaunistati isegi igapäevaseid tarbeesemeid. Palju kasutati nn. pael- ehk põimornamenti. See koosneks nagu lõputust ribast, mis põimudes katab tihedalt kogu kaunistatava eseme pinna. Riba vahele sobitati ka inimesi ja loomi, need olid aga peaaegu tundmatuseni ümber kujundatud, lihtsustatud, n.ö stiliseeritud.
Siiski jäljendati tollal ka antiikse Rooma kunsti, sest vaatamata suurele hävitustööle oli ometi säilinud palju antiikkunsti teoseid. Niisugust kunsti tellis põhiliselt ristiusu kirik, sisult oli see usuline ja seda harrastati kloostrites. Ei tule ka unustada, et barbaririikide naabruses asus tugev kunstimaa Bütsants, kellega barbaritel oli peale sõjaliste suhete ilmselt ka muid kokkupuuteid.
Erilisel kohal oli raamatumaal . Kloostrites tegelesid mungad piibli ja teiste usulise sisuga raamatute ümberkirjutamisega. Need kirjutati pärgamendile – eriliselt töödeldud loomanahale. Ühe raamatu peale võis kuluda isegi terve kirjutaja eluaeg . Selliseid raamatuid peeti suureks varanduseks, neid hoiti hoolega kloostrite varakambrites ning tänu sellele on neid meie ajani küllalt palju säilinud. Raamatute pilte nimetatakse neis kasutatud punase värvi miniumi järgi (menniku) järgi miniatuurideks. Merovingide ajal olid inimesed ja loomad raamatumaalidel veel lihtsustatud ja varjudeta ning seetõttu tasapinnaliselt mõjuvad. Eri kloostrites tekkisid iseseisvad raamatute kaunistamise koolkonnad. Väga kõrgetasemelisi miniatuurmaale loodi Iirimaal – tookordse euroopa ühes kultuursemas osas. Nendele andsid erilise võlu Iirimaa põliselanikelt keltidelt pärinevad ornamentika ning kaunistatud suured algustähed- initsiaalid .
Omapärase peatüki varase keskaja kunstis moodustab pikka aega tervet Euroopat terroriseerinud viikingite kunst. Tuntud on nende laevaninasid kaunistanud nikerdatud lohepead. Paljudesse kohtadesse (ka isegi kaugele Ameerika mandrile on nad jätnud nn. ruunikive. Huvitavad on ka Norra nn. püstpalkkirikud.
Hoopis looduslähedasemaid kujutisi näeme raamatutes Karolingide ajal. Sellele valitsejasuguvõsale andis nime Karl Suur (742 – 814). Kuigi keiser ise õppis lugema alles vanul päevil, soodustas ta igati kunsti ja teadust. Tema loss Aachenis (praegusel Saksamaal ) muutus omamoodi kultuurikeskuseks, kus ei puudunud ka kirjutustuba. Seal tarvitatud kirjutustähed minusklid elavad edasi meieaegsetes väiketähtedes. ( meie suurtähed pärinevad roomaaegsetest nn. majusklitest. )
Sellise hiigelriigi valitseja tahtis oma suurust väljendada ka kunstis ning paremate eeskujude puudumisel pööras ta oma pilgu antiikaega. Usuliste eelarvamuste tõttu ei harrastatud varasel keskajal skulptuuri. Leiame vaid luusse nikerdatud reljeefe. Mõnikord kaeti nendega raamatute kaaned. Veel enam aga kasutati raamatukaante tegemisel kullaseppade abi. Äärmiselt peenelt töödeldud, vääriskivide, keeruliste mustrite ja reljeefsete figuuridega metallist raamatukaaned moodustavad miniatuuride kõrval väärtuslikuma osa Karolingide aegsest kunstist.
Karolingide aegsest ehituskunstist on peale Aacheni lossikabeli väga vähe järele jäänud. Hilisemad sõjad, segadused, aga ka lihtsalt ümberehitused on hävitanud tollased kirikud, kloostrid ja kindlused peale mõne üksiku erandi.
Karl Suure ajal kuulusid Frangi riigi kooseisu hilisemad Prantsusmaa, Holland, Belgia, osa Saksamaast, Itaaliast ja Hispaaniast. (vt. ülalolevat kaarti ). Peale Karli surma jagati riik tema pojapoegade vahel - nii said alguse Saksamaa, Itaalia ja Prantsusmaa.

Romaani kunst

Romaani kunst on saanud oma nime ladina keelest arenenud romaani keeli rääkivate rahvaste järgi. Romaani keeled on näiteks itaalia, prantsuse, hispaania keeled.
Romaani stiili algus paigutatakse tavaliselt 10. sajandisse, lõpp aga 12. sajandisse. Eri maades on selle kestus erinev, Prantsusmaal sai see otsa juba 12. sajandi esimesel poolel, Saksamaal seevastu alles 13. sajandi keskpaiku.
Pärast Karl Suure impeerimi lagunemist killunesid ka siis tekkinud riigid. Iga feodaal oli muutunud nii võimsaks, et suutis ise oma alamaid ohjes hoida ja kaitsta. Kuningas valitses riiki ainult vormiliselt, oli nö. esimene võrdsete seas. Kaubavahetus oli pea olematu, kõik vajalik valmistati kohapeal. Isegi feodaalid elasid veel üpris lihtsalt. Üldise killunemise taustal sai Euroopa ühendajaks katoliku kirik. Kiriku võim muutus nii suureks et paavsti, piiskoppide ja vaimulike paindusid kõik, nii ülemkiht kui alamrahvas. Usk haaras praktiliselt kõik elualad. Nii ongi romaani kunst eelkõige kiriklik.
Sellegipoolest tekkisid ja arenesid linnad ning pisitasa elavnes kaubandus. Uusi tuuli tõid Euroopasse 11. sajandil puhkenud ristisõjad Lähis-Idas.
Arhitektuur. Romaani ajastu eripära väljendub kõige paremini ehituskunstis. Kõikvõimsaks muutunud katoliku kirik vajas pühakodasid ja kloostreid. Paneb imestama millise innuga iga pisike mõnetuhande elanikuga linnake ponnistas ehitada tohutusuurt katedraali, mis siis et selle valmimine sadu aastaid võis võtta. Samas ei suuda aga meie ajastu inimene täiel määral mõista usu tohutut mõju tolleaegsele inimesele. Kirik oli siis ühteaegu nii paradiisiks kui kindluseks kurjas maailmas.
Romaaniaegsed ehitajad tundsid kaarte ja võlvide ladumist, nagu juba varem olid tundnud roomlasedki, ometi arendasid nad välja täiesti omanäolise ehitusstiili. Selle kõige ilmekamaks tunnuseks oli ümarkaar, mida võib kohata akende, ukseavade ja muude ehitusosade juures. Enamik meieni säilinud romaaniaegsetest ehitusmälestistest on kirikud. Enim ehitati basiilikaid. Romaani ajastu leiduste hulka kuulub kirikuhoone ühendamine tornidega; neist asusid kaks tavaliselt läänes sissekäigu juures üks piki- ja põikhoone ristumiskohal, mida nimetatakse nelitiseks . Sellega ei tarvitsenud tornide arv veel piirduda. Rahutute aegade tõttu tuli isegi kirikute ehitamisel silmas pidada kaitse-eesmärke, sest tugevad tornid võisid vaenlase kallaletungi korral veel viimast pelgupaika pakkuda. Romaani kirikud olid massiivsed paksude kiviseintega ehitised. Lööve katsid rasked silindervõlvid või siis kahest risti asetatud silindervõlvist moodustuvad ristvõlvid . Niisuguste kivimasside raskuse tõttu ei saanud seintesse teha suur aknaid ning toetamiseks läks vaja tõepoolest tugevaid sambaid. Tihtipeale asendasid neid hoopis 4-või 8-nurkse läbilõikega tugipostid, nn. piilarid . Lihtsaim kapiteel oli kivikuup, mille alumised nurgad ümardati. Mõnikord tehti külglöövide peale veel kesklöövi poole avanevad käigud, mis tõi vaheldust kiriku kitsavõitu sisemusse. Väikestest kaarekestest ja sambakestest koosnevad käigud võisid kaunistada ka kiriku välisseinu, sel juhul kannavad nad nimetust kääbusgalerii. Romaani ajastu lõpuks õpiti võlve toetama kivikaartele, nn. roietele. Nii sai võlvide raskust tunduvalt vähendada ja ehitada suuremad aknad.
Romaani basiilikad olid põhiplaanilt keerulisemad kui varasemad basiilikad. Et nüüd võttis jumalateenistusest osa suurem hulk vaimulikke, ehitati nende mahutamiseks kiriku idaossa veel eraldi kooriruum . Nii muutus basiilika põhiplaanilt ladina risti kujuliseks (ladina risti püstharu on pikem kui põikharu). Oli saanud tavaks austada pühakuid – inimesi, kes usu nimel olid kannatanud või korda saatnud suuri tegusid . Iga kirik tundis uhkust , kui talle kuulus pühakute säilmeid - reliikviaid. Need paigutati kastikestesse, mis kujutasid endast tolleaegse kunstikäsitöö tippu. Mõnikord ehitati suurematele kirikutele reliikviakastide jaoks poolkaares ümber kooriosa rida kabeleid (kabelitepärg). Need avanesid koori poole. Et usklikel oleks parem kabelite juurde reliikviakaste vaatama pääseda, tehti kabelite ette veel poolkaarekujuline kooriümbriskäik.
Põhjapoolses Euroopas levis basiilika kõrval teinegi kirikutüüp - kodakirik. Kodakiriku kesklööv on külglöövidest ainult pisut kõrgem ja selle ülaosas aknaid ei ole. Suur osa Eesti maakirikutest on just seda tüüpi.
Lahutamatult kuulus ehitiste juurde skulptuur; eelistati just reljeefe piiblisündmuste ja pühakulegendidega. Kõige enam kaunistati kirikute sissekäike, nn. portaale, samuti esikülgi (fassaade) ja sambakapiteele. Peale kaunistamise oli reljeefidel veel teinegi ülesanne: tolleaegne lihtinimene oli kirjaoskamatu ning tema harimiseks loodigi see kivine ”vaeste piibel ”. Keskaegne kirik pidi olema justnagu pisike maailma mudel, milles on olemas nii hea kui halb ja milles kõigel on oma maagiline tähendus. Kuna kirikus oli palju seinapinda, siis täiendasid skulptuure maalingud.
Kõige silmapaistvamad olid ehitusmeistrite saavutused Prantsusmaal, kus tekkis üle kümne erineva koolkonna. Siin loodi ka suurim romaani kirik – viielööviline kahe põikhoone ja paljude tornidega basiilika Cluny kloostris. Kui normannid 1066. aastal Inglismaa vallutasid, viisid nad sinna koos prantsuse kultuuriga ka tollal Normandias levinud romaani stiili. Inglismaal nimetatakse seda praegugi normannide stiiliks.
Paljude erinevate mõjude risttules sündis romaani stiil Itaalias. Siin säilinud antiigi pärand ei lasknud itaalia ehitusmeistreid mitte kunagi täiesti vabaks. Bütsantsile kuulunud aladel võidutsesid bütsantslikud jooned. Lõunast peale tungivad maurid tõid endaga kaasa islami kunsti. Nii võimegi osal kirikutest leida bütsantslikke liseene, petikuid ja kääbusgaleriisid, mis itaallaste kaudu leidsid tee ka Saksamaale. Täiesti bütsantsipärane on Püha Markuse kirik Veneetsias. Osa kirikuid kaeti eri värvi marmorist mustritega ja sellisena meenutavad nad roomaaegseid hooneid. Vast kauneim selletaolistest on tumerohelisest ja valgest marmorist fassaadiga väike San Miniato al Monte Firenzes. Itaalia kirikutel polnud torne. Neid asendas eraldi kiriku kõrvale ehitatud kellatorn (kampaniil) Praegu teatakse kahtlemata kõige enam viltuvajunud Pisa katedraali kellatorni, mille edasine viltuvajumine on lõpuks ometi peatatud
Saksamaal töötati prantsuse ja itaalia mõjud ümber oma monumentaalseks ja raskepäraseks stiiliks. Väliskaunistustest torkavad silma liseenid, petikud ja kääbuskaleriid. saksa kirikute omapäraks on see, et mõnikord ehitati neile läänepoolsesse otsa veel teinegi kooriruum. Saksa romaani arhitektuuri tipuks on Mainzi, Speyeri, Wormsi katedraalid (pea- ehk toomkirikud) ja Maria Laachi kloostri kirik Reini jõe ääres. Romaani stiil püsis Saksamaal kaua, ka siis veel, kui Prantsusmaal valitses juba uus - gooti stiil.
Eestis võib romaani stiili tunnuseid leida Saaremaal asuva Valjala kiriku fassaadil.
Ilmalikust st. mittekiriklikust arhitektuurist on vähe säilinud. Tolleaegsed linnad olid enamasti puidust. Küll on aga säilinud hulk feodaalide kindlusi - linnuseid. Linnuste vanimad osad on tavaliselt jämedad kivitornid (Prantsusmaal donjon, Inglismaal keep ) milles elas feodaal oma perekonnaga. Hiljem ümbritseti tornlinnused järjest keerukamaks muutuva kaitsemüüride-tornide süsteemiga ja ehitati avaramad eluruumid.
 Skulptuur ja maalikunst
Lahutamatult kuulus ehitiste juurde skulptuur. Eelistati just reljeefe piiblisündmuste ja pühakulegendidega. Peale kaunistamise oli reljeefidel veel teinegi ülesanne: tolleaegne lihtinimene oli kirjaoskamatu ning tema harimiseks loodigi see kivine ”vaeste piibel”. Meie ei saa nendest kirikukaunistustest enam samamoodi aru kui keskaegsed inimesed, kes oskasid neid “lugeda”. Igal piiblitegelasel või pühakul oli oma tunnusmärk, mille abil ta ära tunti. Teati, et näiteks võtmega mees on Peetrus, et Püha Barbara kannab käes väikest tornikest- teda piinati ühes tornis- , et mõõgaga poolekslöödud mantel kuulub Püha Martini juurde, kes poole oma rüüst kerjustele andis, jne. Selliseid märke oli keskaegses kunstis väga palju ning kõiki neid ei osatagi tänapäeval enam seletada.
Kõige enam kaunistati kirikute sissekäike, nn. portaale, samuti esikülgi (fassaade) ja sambakapiteele. Kuigi romaaniaegsetes skulptuurides püüti edasi anda imelisi või siis õpetlikke ja hirmutavaid lugusid pühakirjast, pääses teinekord nende tööde hulka ka päris elulisi stseene, vahel isegi natukene naljakaid. Kohati mõjuvad need tööd kohmakalt ja abitult, kuid ega romaani kujurid püüdnudki loodust täpselt matkida. Nende eesmärgiks oli usuliste elamuste väljendamine ning nii mõnegi töö mõjukust näib ebatäiuslikkus just suurendavat.
Kirikute seinu katavad maalingud olid samuti naiivselt tõsised, pinnalised ja varjuteta. Tänapäevaks on nad enamasti hävinud või on nende värvid tuhmunud.
Erilise pühaliku ja salapärase võlu andsid kirikute poolhämarale sisemusele värvilisest klaasist aknad, nn. vitraažid, mis tol ajal katusele tulid. Eri värvi, sügavates ja küllastunud toonides klaasist moodustati pildid, kus piirjoonteks olid tumedad tinaraamid.
Omapärane kunstimälestis on nn. Bayeux vaip, nimetatud nii oma asukoha järgi Bayeux linna muuseumis Prantsusmaal. Sellele üle 70 m pikkusele linasest riidest seinakattele on villaste lõngadega tikitud kogu William Vallutaja Inglismaa vallutamise lugu.
  Gooti kunst
Keskaegse Euroopa imetlusväärseim kunstistiil oli gootika . See sündis Prantsusmaal ning seal loodi ka kõige kaunimad gooti stiilis kunstiteosed. Prantsusmaalt levis gootika teistesse tolle aja Lääne-Euroopa kultuuriringi kuuluvatesse maadesse.
Nimi anti gooti stiilile alles hiljem, renessansiajastul kunagise germaanlaste hõimu gootide järgi, kuigi neil tegelikult selle stiiliga midagi tegemist polnud. See esialgu pilkena mõeldud nimetus pidi tähendama barbaarset ja metsikut. Meie ajal peetakse gooti stiili aga just millekski ülimalt peeneks, kauniks ja imetlusväärseks.
Gooti ajastuks astus feodaalide, talupoegade ning vaimulike kõrvale uus - linnakodanike seisus: käsitöölised ja kaupmehed. Uued linnad, inimeste liikuvam eluviis, suurenev toredusiha - kõik see avaldas mõju kunstile, kuid siiski on gooti stiili suurimad saavutused endiselt seotud ristiusu kirikuga. Üheks suureks mõjutajaks peetakse ka ristisõdu 11.- 13. sajandil, mille tulemusena avardus eurooplaste maailmapilt.
Gooti ajastu jagatakse tavaliselt kolme perioodi
1. varagootika - 12. sajandi II pool
2. kõrggootika - 13. ja 14. sajand
3. hilisgootika - 15. sajand ja 16. sajand
Kõige varem- juba 15. sajandil – loobuti gootikast Itaalias.
Esimese suure kunstistiilina jõudis gootika ka Eesti aladele ning on pärandanud meile hulgaliselt kirikuid, kindlusi ja muid mälestisi.
Arhitektuur
Keskaja ehituskunstis oli kõige tähtsamaks tööks kirikute püstitamine, kusjuures raskusi valmistas tollal just kirikute katmine tugeva ja tulekindla laega . Romaaniaegsed silinder - ja ristvõlvid nõudsid oma raskuse tõttu liiga massiivseid ja umbseid välismüüre – nendesse ei saanud teha suuri aknaid ja kirik jäi nii alati hämaraks. Eelkõige viimast puudust asutigi kõrvaldama gooti ajal ning sellega muudeti kogu ehituslaadi. Gooti kirikute väliselt kõige silmatorkavamaks tunnuseks on nende teravkaarsed aknad, ukseavad jms.
Kirikud ei ole enam massiivsed ja kindlusetaolised nagu romaani ajal, vaid tõusevad kergete ja saledatornilistena üles taeva poole, nagu polekski nad raskest kivist. Suured värvilistest klaasidest aknad võtavad enda alla nii palju ruumi, et vaba seinapinda peaaegu ei jäägi. Võlve kannavad poolsammastega kaetud piilarid, mis meenutavad nagu mingeid kokkuköidetud kimpe. Ülal hargnevad piilarite poolsambad võlve toetavateks roieteks. Need olid kokku pandud kas raidkividest või tellistest. Roiete peale laoti õhukese kihina kivivõlvid, mis olid palju kergemad kui romaaniaegsed võlvid. Siiski vajasid roietega võlvid veel lisatoetust. Selleks ehitati väljapoole kiriku seinte vastu erilised tugipiilarid, kesklöövi ülaosa (valgmiku) ja tugipiilarite vahele laoti tugikaared . Piilarid, võlviroided, tugipiilarid ja tugikaared moodustavad hiigelsuure sõrestiku, mis seisaks ka ainuüksi sellisena püsti. Tundub, et kogu see sõrestik on pingul nagu vibu ; selles pole enam kübetki romaaniaegsest raskest paigalseisust. Kõik ehitisosad otsekui sööstaksid ülespoole.
Järsutipuliste läänetornide ülespürgi kordavad sale haritornike nelitise kohal ning teravad väikesed ehistornikesed- fiaalid, mis katavad ehitist teinekord lausa metsana. Kergust ja elegantsi lisavad pitsina õhulised raidkivikaunistused . Raidkivist aknaraamistikes korduvad õietaolised rosetid või ristikulehe moodi kujundid - siirud.
Gooti basiilikad ehitati enamasti ladina risti kujulise põhiplaaniga. Väliselt annavad neile omapärase ilme tugipiilarid ja tugikaared. Kõige toredam on läänefassaad oma rikkalikult kaunistatud portaalidega, teravate ehisviiludega portaalide kohal, suure ümmarguse nn. roosaknaga ning arvukate skulptuuridega. Fassaadi kroonisid tavaliselt kaks torni. Suurel osal katedraalidest jäid aga tornid lõpetamata, kuigi ehitus vältas teinekord aastasadu .
Kirikusse sisenejat haaras võimas kõrgusetunne ning eriline salapärane meeleolu. Värvilisest klaasist akendest sisse voolav hõõguvpunaselt ning sügavsiniselt kiirgav valgus muutis kõik ebamaiseks – keskaja uskliku jaoks kindlasti taevalikuks. Kiriku sisemusele andsid vaheldust ja kergust külglöövide peal asuvad sammaskäigukesed, mis avanesid kesklöövi poole. Gooti katedraalide sõrestikule toetuv ülesehitus oli lausa geniaalne ning suuri teadmisi ka inseneriteaduste vallas. Tänapäeval ei teatagi täpselt, kuidas selline ehitusviis välja töötati, kuid igatahes saavutas see täiuslikkuse Põhja-Prantsusmaa suurtes katedraalides - Pariisi ja Reimsi peakirikutes. Sealne gootika vastab eelpool toodud kirjeldustele.
Gootika levis pea terves Euroopas, kuid omandas erinevates maades erisuguseid jooni. Näiteks Põhja- Euroopa kirikud on märksa lihtsamad ja detailivaesemad, Inglise ehitistel puudub aga prantslaslik kõrgussepürgimine. Itaalias ei kodunenud gootika üldse.
Hilisgooti arhitektuur kaldus paljus liialdustesse. Näiteks tavalised ristroidvõlvid asendati sageli palju keerukamate täht-, võrk- või lehvikvõlvidega. Teravkaare asemel kasutati ka muid kaaretüüpe (lansett-, korv - ja tuudorkaar. Akende raidraamistik koosnes sageli leeke või kalapõit meenutavatest kujunditest. Prantsusmaal ja anglosaksi maades nimetataksegi hilisgootikat leekestiiliks - 'flamboyant'- stiiliks . Hooned näivad sageli lausa kivipitsiga kaetud.
Gooti ajastul kattus Lääne-Euroopa maaliliste linnustega. Nende juurde kuulusid arvukad tornid, sakilised ringmüürid ning tõstesillad üle veega täidetud kaitsekraavide.
Müürid ümbritsesid ka tolleaegseid linnu, piirates nende kasvuvõimalusi. Seepärast olidki keskaegse linna tänavad nii kitsukesed ning majad väheldased ja tihedalt üksteise vastu surutud. Tavaliselt ehitati majad kõrge otsaviiluga vastu tänavat ning ruumi võit­miseks võisid ülemised korrused veidi eenduda, ulatudes tänava köhale. Sama eesmärk oli ka ärklitel. Elumajade aknad ei tarvitsenud aga üldse olla teravkaarsed, vaid nad olid tavalised nelinurksed. Sellise akende kuju tingis lame puulagi, samuti nagu kirikute kaaraknad järgisid laevõlvide kuju. Gooti ajastul hakati linnadesse ehitama ka avalikke hooneid- raekodasid, kohtupaleesid, käsitööliste tsunftihooneid jms.
Prantsuse gootika
Vanim ja lihtsaim Põhja-Prantsusmaa suurtest katedraalidest on 12.sajandi alustatud võimas viielööviline Pariisi Notre-Dame'i ehk Jumalaema kirik. Pariisi Notre-Dame’ile järgnes Reimsi katedraal (ka see katedraal on pühendatud Neitsi Maarjale, seega samuti Jumalaema kirik). Reimsi katedraali hinnatakse rikkalike skulptuuride tõttu. Prantsuse katedraalid on hämmastavalt suured (pikihoone pikkus üle 100 m, kesklöövi kõrgus üle 40 m). Hämmastab, kuidas isegi väikesed linnakesed suutsid luua selliseid võimsaid, tohutut ajakulu ja tööjõudu nõudvaid ehitisi, kui isegi tolleaegses Euroopa suurimas linnas Pariisis oli elanikke umbes 200 000.
Pariisi gootika uhkuseks oli ka väike kuningate lossikabel Sainte - Chapelle (tõlkes püha kabel).See tundub üleni koosnevatki värvilistest akendest – niivõrd kitsukesed on võlve kandvad müüriribad akende vahel.
Elava ehitustegevuse tulemusena kattus Prantsusmaa niivõrd tihedalt kirikutega , et hilisematel aegadel on neid õige vähe juurde ehitatud . Asustatud paikades liikujale paistab alati mõni vana kirik , kui neid just korraga rohkem näha pole. Keskajal peeti ühe kiriku mõjupiirkonnaks maa-ala , kuhu kostis kirikukellade helin . Nii ongi keskaeg pärandanud Prantsusmaale umbes 800 katedraali ning sadu muid väiksemaid kirikuid (siia on arvatud ka gootieelsed kirikud ). Arvukalt tekkis ka kloostreid, millest nimekaim on Normandia ranniku lähedale tillukesele kaljusaarele rajatud Mont-Saint-Michel (tõlkes Püha Mihkli mägi). Astmeliselt mäkke tõusvad ehitised, kirik ning saledate sammastega ristkäik saare tipul andsid oma ebatavalise iluga kloostrile hüüdnimeks “Õhtumaa ime”.
 Inglise gootika
Inglismaale tõid gootika prantsuse meistrid,ent ajapikku kujunes välja omapärane stiil, milles puhul rõhutati rohkem hoonete horisontaaljooni, puudus prantslaslik kõrgussepürgimine. Inglise kirikutele on omane soliidne , kõrge nelitistorn. Heaks näiteks on Inglismaa üks tuntumaid kirikuid Westminster Abbey Londonis, samuti Salisbury katedraal
Eriti rikkalikuks muutus arhitektuur hilisgootika päevil. Toredad lehviku, tähe või võrgu moodi kujundatud võlviroided ja leegitsevad mustrid aknaraamistikes kuuluvad inglise väga kõrgetasemelise ja äärmiselt omapärase gootika juurde. Kuid ometi, võrreldes prantsuse gootikaga on see kuidagi kaine ja asjalik . Parimad näited inglise hilisgootikast on Wellsi katedraal ja mõningad kuulsate Oxfordi ja Cambridge ’i ülikoolidele kuuluvad hooned.
Gooti kunst Itaalias ja mujal
Gooti stiil ei jätnud puudutamata ka Itaaliat , kuid sealsetele ehitajatele jäi ta siiski üsna võõraks. Üha enam jätkati värviliste marmortahvlitega kaetud kirikute ehitamine.
Itaalia marmorgootika tipuks peetakse Firenze toomkirikut, mis aga gooti ajal pooleli jäi ning alles hiljem lõpetati. Mahult suurim gooti stiilis ehitis üldse on Itaalias – Milaano toomkirik . Kuigi itaalia kombe kohaselt pole sel läänetorne, püüti muus osas jäljendada põhjapoolsete maade gootikat . Kirikut ehib 135 fiaalitornikest ja 2245 skulptuuri. Itaalia gootika suursaavutuste hulka kuulub ka Veneetsia Doodžide palee, mida kasutati valitsus- ja kohtuhoonena. Raskete roosakamustriliste nelinurkadena toetuvad palee fassaadid alumiste korruste kergetele teravkaarelistele sammas­käikudele.
Gootika Eestis
Esimese laialt levinud kunstistiilina puudutas gootika ulatuslikult ka Eestit.
13. sajandil maa anastanud saksa ja Skandinaavia vallutajad ehitasid siia üle 60 linnuse. Veel enam kerkis kirikuid, sest ristiusu abil loodeti kiirendada eestlaste alistamist. Suur osa nendest gooti stiilis kirikuist on säilinud tänapäevani, kuigi osaliste ümberehitustega. Neis enamasti väheldastes kirikutes ei läinud vaja tugikaari, ka on nad kasinalt kaunistatud. Ometi annavad lihtsus ja kohalik ehitusmaterjal neile omamoodi karge võlu.
Kunagistest Eesti kindlustatud linnadest on kõige paremini säilinud Tallinn. Oma müüride-tornide, keskaegse tänavatevõrguga, kõrgeviiluliste elamute , kirikute ja ühiskondlike hoonetega on Tallinna vanalinn ainulaadne ehitusmälestis. Raekoda, Toomkirik, Niguliste, Oleviste ja Pühavaimu kirik, Toompea linnus kõrge Pika Hermanni torniga, Suur Rannavärav, Kiek in de Kök, linnamüür Tornide väljaku ääres ja mujal ning paljud muud gooti stiilis ehitised teevad Tallinnast tõelise linn-muuseumi.
Keskaegsest piiskopilinnast Tartust on tänu sõdade laastamistööle väga vähe järele jäänud. Siiski asus seal kunagi meie kandi üks võimsamaid kirikuid - Tartu Toomkirik. Väga omapärane on ka Jaani kirik oma haruldaste terrakotaskulptuuridega.
Skulptuur
Skulptuuri alal tähendab gootika märgatavat edasiminekut täiuslikuma ja looduslähedasema kujutusviisi poole. Juba kõige varasemates gooti kujudes tundub, nagu hakkaksid figuurid end välja suruma romaanipärasemalt jäigast reljeefipinnast. Areng läkski selles suunas, et taas tekkis ümarplastika nagu antiikajal. Seejuures jäi siiski enamik skulptuure seotuks ehitistega. Kujud toetavad seljaga vastu seina ning seetõttu saab neid vaadata ainult eestpoolt . Need rikkalikult volditud rüüdes saledad , pikad, nõtkelt painduvad kujud mõjuvad tänapäeval kindlasti hingelähedasemalt kui antiikaegsed kreeka skulptuurid.
Tervelt 2500 üksikfiguuri kaunistab Reimsi katedraali. Need eri meistrite loodud sügavalt hingestatud , elavalt loomulikes poosides staatuad kujutavad endast ülimaid näiteid gooti skulptuurist Prantsusmaal
Nüüd muutus eriti sagedaseks madonna kujutamine. Selles leebelt naeratavas ning Kristuslast süles hoidvas jumalaemas pidid kehastuma üheaeglaselt nii maine kaunidus kui ka taevane headus. Tänu inimlikult mõistetavale, emaarmastust väljendavale sisule korrati madonnakujusid paarisaja aasta vältel üha uuesti ja uuesti. Samal ajal sai kombeks ka Kristuse kannatuslugude kujutamine. Nende juures ei põrgatud tagasi ei sünguse ega eemaletõukavalt mõjuva tõetruuduse ees.
Saksamaal hakati värvitud puuskulptuuridega kaunistama tiibaltareid. Need altarid meenutavad õhukesi kappe, mille sisemust ja uksi , nn. tiibu (mõnikord on neid mitugi paari ülekuti) katavad maalingud ning pühakute skulptuurid. Pühakutel on pikad saledad ja painduvad figuurid ning rikkalik, kuidagi nurgeliselt kujundatud voldistikuga rõivastus. Rõivavoltide jäikusele vastanduvad pühakute hingestatud ilmed . Altarite värvimisel eriti tihti kasutatud punane, sinine ja kuld lisavad neile veelgi mõjujõudu.
Sadamalinnas Lüübekis valmistati tiibaltareid kõikidele Hansa Liitu kuuluvatele kaubalinnadele Läänemere ääres, ka Tallinnale. Lüübekist Hermen Rode töökojast telliti 76 figuuri ja paljude maalidega altar Niguliste kiriku jaoks, üks suuremaid omataolisi Läänemere ääres, Pühavaimu kirikule valmistas tiibaltari aga kuulus lüübeklane Bernt Notke (u. 1440 —1517).
Maalikunst. Suurte akendega gooti kirikutes ei jäänud õieti ruumi seinamaalide jaoks. Neid asendasid akende klaasimaalid- vitraažid, mõjukad ja toredad oma värvisäras.
Itaalias aga, kus gooti süsteem ei kodunenud täiesti ega olnud seetõttu ka nii suuri aknaid, sai jätkata seinte maalimist. Kasutati nn. freskotehnikat, kus värvid kantakse värskelt krohvitud, alles niiskele seinale. Seinamaalidel kujutatud pühakud on tavaliselt väga saledad ja haprad ning mõjuvad oma pikkades rüüdes tihtipeale lausa kehatutena.
Suurim uuendaja , kes juba püüdis itaalia maalikunsti vabastada selle senisest rangusest ja elukaugusest, oli Giotto di Bondone (1266/67- 1337 ). Inimesi maalides andis ta neile varjude abil ümarust.
Tema freskodes võib juba näha loomulikke, reaalsest elust võetud liigutusi ja ilmeid. Kergesti jääb meelde Giotto kasutatud kõrgete põsesarnadega ja ja kitsaste pilukil silmadega karmiilmeline näotüüp. Isegi taustal asuvate puude, mägede ja ehitiste kujutamisel püüdles Giotto juba ruumilisuse poole.
Ka miniatuurmaali tõi gootika uusi tuuli. See ala siirdus nüüd munkadelt ilmalike meistrite kätte. Raamatumaalijaid tõmbasid ligi kunsti toetajate Burgundia ja Berry hertsogite õukonnad Prantsusmaal. Pol de Limbourg'i ja ta kähe venna ühistööks, samas ka raamatumaali säravaks pärliks on Berry hertsogi Jeani tellimisel tehtud nn. tundideraamat. Selle raamatu piltidel olevaid eri aastaaegu ja nendele vastavaid töid ning lõbutsemisi kujutavad stseenid haaravad oma peenuse ja elavusega. Esmakordselt keskajal on tagaplaanil antud losside maali­misel juba üsna õigesti käsutatud perspektiivi.
Gooti ajastu tähistab Lääne-Euroopas ka nn. tahvelmaali sündi. Kunsti levikule oli sel suur tähendus, sest puuplaadile või lõuendile maalitud tahvelmaalid polnud enam seotud ainult ühe kindla ruumiga nagu freskod. Esimesed tahvelmaalid tehti tiibaltarite jaoks ning nende alusena kasutati puitu.
Gootilikud jooned avaldusid ka tarbekunstis ja rõivastuses. Ülipika ninaga jalatsid , naiste kõrged torumütsid henninid ja muud rõivadetailid näisid kordavat arhitektuuri teravaid vorme ning nagu muugi kunst, mõjusid vägagi peenemaitseli­selt. 12. sajandil sai alguse prantsuse moe aastasadu kestnud ülevõim Euroopas. Sellele pani aluse kuninganna Akvitaania Eleonora. Erilise peenuse omandas hilisgootika päevil mood prantsuse päritoluga Burgundia hertsogite õukonnas.
41