Kunsti ajalugu (10)

ÜRGAJA ARHITEKTUUR 1
MESOPOTAAMIA ARHITEKTUUR 4
EGIPTUSE ARHITEKTUUR 9
KREETA -MÜKEENE e. EGEUSE ARHITEKTUUR 17
KREEKA ARHITEKTUUR 20
ETRUSKI ARHITEKTUUR 27
ROOMA ARHITEKTUUR 28
VARAKRISTLIK ARHITEKTUUR 34
BÜTSANTSI ARHITEKTUUR 36
VANAVENE ARHITEKTUUR 38
LÄÄNE-EUROOPA ARHITEKTUUR VARASEL KESKAJAL 41
ROMAANI ARHITEKTUUR 44
ROMAANI ARHITEKTUUR SAKSAMAAL 46
ROMAANI ARHITEKTUUR PRANTSUSMAAL 47
ROMAANI ARHITEKTUUR ITAALIAS 49
ROMAANI ARHITEKTUUR MUJAL EUROOPAS 51
GOOTI ARHITEKTUUR 53
GOOTI ARHITEKTUUR PRANTSUSMAAL 55
GOOTI ARHITEKTUUR INGLISMAAL 57
GOOTI ARHITEKTUUR SAKSAMAAL 58
GOOTI ARHITEKTUUR ITAALIAS 60
GOOTI ARHITEKTUUR MUJAL EUROOPAS 62
RENESSANSS 64
RENESSANSS ITAALIAS 65
RENESSANSS PRANTSUSMAAL 68
RENESSANSS TEISTES EUROOPA MAADES 70
BAROKK JA ROKOKOO 73
17. JA 18. SAJANDI ARHITEKTUUR 73
BAROKK ITAALIAS 74
BAROKK HISPAANIAS 76
BAROKK AUSTRIAS JA SAKSAMAAL. ROKOKOO 77
17. & 18. SAJANDI ARHITEKTUUR PRANTSUSMAAL. BAROKK. ROKOKOO. 79
17. JA 18. SAJANDI ARHITEKTUUR TEISTES EUROOPA MAADES 81
BAROKK VENEMAAL 82
KLASSITSISM 84
KLASSITSISM PRANTSUSMAAL 85
KLASSITSISM SAKSAMAAL 87
KLASSITSISM INGLISMAAL 88
KLASSITSISM VENEMAAL 89
KLASSITSISM TEISTES EUROOPA MAADES JA AMEERIKAS 90

ÜRGAJA ARHITEKTUUR

Inimese elutegevuse esimest perioodi - ürgaega - jagatakse tavaliselt kiviajaks e. paleoliitikumiks, mesoliitikumiks ja neoliitikumiks ning pronksi- ja rauajaks. Nooremal kiviajal e. ülempaleoliitikumis (u. 40 000 – 10 000 a. eKr. ) surid seni veel teadmata põhjustel välja neandertallased ning ainsa inimliigina jäi ellu homo sapiens , kes esialgu elatus ainult küttimisest ning liikus toidupoolise otsingul paigast paika. Sellise nomaadliku eluviisi juures puudus ka vajadus ehitustegevuseks, ka ei olnud seni kasutusel olev pihukirves sobiv tööriist millegi ehitamiseks. Tõenäoliselt kasutas ürgaja inimene siis eluasemeks mitmesuguseid looduslikke varje : koopaid, tuulemurdu, süvendeid maapinnas. Koobaste kasutamisest annavad tunnistust ka nimetatud aega kuuluvad koopamaalingud . Esimesed primitiivsed onnid võidi ehitada paleoliitikumi lõpus (u. 12 000 a. eKr). Kasutades ära maapinnas olevaid süvendeid, täiustati seda primitiivse katusega – suurte loomade luud aeti koonusekujuliselt püsti ning kaeti pealt loomanahkadega. Taolisi elamuid ehitati ka järgmise perioodi – mesoliitikumi (10 000 – 5000 a. eKr.) alguses. Kuna sel perioodil muutus elu paiksemaks, siis vajati ka pidevat ja kindlat eluaset. Lisaks sellel olid täiustunud tööriistad, millest suurima evolutsiooni oli teinud läbi pihukirves, mis endale varre taha sai.. Nüüd muutusid kõige tavalisemateks elamuteks puitlattidest nahkadega kaetud onnid. Nahkade kõrval hakati kasutama ka roost või vitstest/ okstest tehtud katust, mis saviga püüti vettpidavaks muuta. Tõsi, külmadel ja karmidel talvekuudel eelistasid ka varase mesoliitikumi- aegsed kütid- korilased elada koobastes, soojade ilmade saabudes ehitati varjualune aga välja. Õige varsti püüti onnidesse ehitada ka kolle , see uuendus võimaldas ajutisi suviseid onne kasutada talvekuudelgi. Sel perioodil tekkinud varase põllumajanduse alged kinnitasid vajadust ühes paigas elamiseks ning seetõttu, aga ka täiustunud ehitusoskuste tõttu hakati ehitama järjest suuremaid onne, mis olid jaotatud mitmeks erinevaks iseseisva koldega osaks.
Järgnevate ajalooperioodide jooksul täiustusid tööriistad ja ehitustehnika veelgi. Neoliitikumi (5000-2000 a. eKr.) ja sellele järgnenud pronksiaja (2000-1000 a. eKr.) ehituskunsti tipuks elamuehituses kujunesid veekogudele rajatud vaiehitised – asulad või üksikhooned, mis olid üleujutuste, metsloomade ja vaenlaste eest kaitsmiseks ehitatud vaiadele toetuvale platvormile . Vaiade otsad tahuti teravaks, põletati ja rammiti veekogu põhja. Neoliitikumis ja pronksiajal rajati neid eriti Alpi mäestiku järvedele. Kõige rohkem on vaiehitistest uuritud Šveitsis, Robenhauseni lähedal Pfäffikeri järve kaldal asuvat vaiküla (II at. eKr.). Algselt paiknes see järvel ja oli olnud kaldaga ühendatud silla abil. Vaikülad võisid olla küllaltki suured, näiteks Šveitsis Bodeni järvel asunud vaiküla mõõtmed olid 500 korda 90 m, niisuguse suurusega vaiküla võis mahutada kuni 1000 inimest. Vaikülade, ka vaielamute (Itaalia kandis nimetati neid terramare) ehitamine püsis pikka aega, varasemast perioodist on veel tuntud 7.-4.saj.eKr. Poolas Biskupini järvel asunud vaiküla. Kuna see leiti turbapinnasest hästi säilinuna, oli teda võimalik rekonstrueerida. Küla oli u. 100 elanikuga kindlustatud asula, mille majad oli paigutatud 13 ritta .
Iga rea üks ots ulatus vastu palkidest kaitseseina. Ristpalkidest maja suurus oli 10/10 m, siseruum oli jaotatud kaheks, avaramas osas paiknes kolle. Majade esine käigutee oli lattidest. Küla ümbritses umbes viie meetri kõrgune palkidest kaitsetara, mis oli tihendatud pinnasega.
Ka Eestis (rauaaeg Eestis I at. pKr.) on leitud rauaaja vaiehitiste jäänuseid Koorküla Valgjärvele rajatud vaiküla puhul peeti silmas eeskätt selle kaitseotstarbelisust. Enne linnusasulaid ja vaiehitisi oli Eestis juba mesoliitikumi ajast alates levinuim ehitistüüp püstkoda. Reeglina oli see ringikujulise 6-7 m põhjaläbimõõduga ehitis, mille põrand oli kas maapinnaga tasa, või umbes pool meetrit maasse kaevatud. Elamul oli väike eesruum , pearuumi keskel aga paines kividest laotud kolle. Püstkojad ehitati tavaliselt 8-10 cm jämedatest palkidest, mis kaldasendis maasse löödi ning kaeti puukoorte ja mätastega.
Neoliitikumist ja pronksiajast pärinevad ka esimesed kiviehitised. Neid on suurtest kivirahnudest püstitatud kalme või kultuseehitisi nimetatakse megaliitehitisteks (kreeka k. – megas – suur, lithos – kivi). Arhitektuuriajaloos eristatkse kolme tüüpi megaliitehitisi: menhirid , dolmenid ja kromlehhid.
Lihtsaim vorm menhir ( tõenäoliselt keldi k. – pikk kivi) kujutab endast otsale püsti aetud kivitulpa, mille kõrgus võis ulatud üle paarikümne meetri. Oletatavasti püstitati neid seoses matuserituaaliga, ent võib-olla olid nad üles seatud mingite valduste tähistamiseks. Paljud menhirid paiknevad rühmiti või ridastikku, moodustades koos keerukamate ehituste dolmenite ja kromlehhidega mitmesuguseid ansambleid. Menhireid võib leida pea kõikjal Euroopas, ka Põhja Aafrikas. Tuntuim menhirite leiukoht on Prantsusmaal Bretagne`is asuv Carnac, kus kahe kontsentrilise ringina paigutatud 2500 menhiri moodustavad rohkem kui kilomeetri pikkuse käigu. Carnaci menhirid on umbes 20 meetrit kõrged ning kaetud punktidest, ringidest ja paralleeljoontest koosneva lihtsa ornamendiga.
Pisut keerukam megaliitehituse vorm dolmen (keldi k. kivilaud) kujutab endast tegelikult juba lõpetatud arhitektuurset kompositsiooni, millel peale välise kuju (eksterjöör) on ka siseruum e. interjöör. Kõige lihtsam dolmen saadi, kui kahe otsapidi püsti pandud kivi peale pandi paks kiviplaat, moodustades nõnda algelise väravaehitise. Keerulisemad dolmenid võisid olla kas ovaalse või ringikujulise põhiplaaniga, nende konstruktiivne põhimõte jäi aga üldjoontes samaks: vertikaalselt asetatud kividest moodustus sein, nende peale asetatud horisontaalsed kiviplaadid isoleerisid siseruumi ülevaltpoolt. Esines ka selliseid dolmeneid, mille seinad laoti horisontaalselt üksteise peale laotud pikkadest kividest; katus lagi moodustus kiviridade libistamisel tekkinud pseudovõlvist. Ka dolmenite vertikaalsed kivitulbad võisid olla kaetud lihtsate antropomorfsete reljeefide või primitiivse ornamendiga. Dolmeneid on samuti leitud üle terve Euroopa, nende l võis olla mitmesugune otstarve – eelkõige kasutati neid küll matusekambrina, tihti aga ka hõimujuhi eluasemena.
Kõige keerulisem megaliitehitis on kromlehh (keldi k. krom – ring, lech – kivi), milles väljenduvad ruumi, rütmi, proportsioonide, mastaabi ja vormi elementaarsed seadused. Tinglikult võib kromlehhiks nimetada ka Carnaci menhirite ansamblit . Kuulsaim kromlehh asub aga Inglismaal Salisbury lähedal Stonehenge `is (1900-1600 a.eKr.). See hiigelsuur lunaar- ja solaarkultusele pühendatud kompleks on megaliitehitistest kõige paremini säilinud. Stonehenge`is ümbritseb kivisammastik 32 meetrise läbimõõduga ringi, mille keskel on viis hobuserauakujuliselt paigutatud triliiti (triliit – kolmest rahnust koosnev kivivärav). Nende vahel paikneb altarikivi. Ümber tsentraalse kivisammastiku on säilinud veel jäljed kolmest sama
keskmega kivipostide ringist , millest suurima läbimõõt on 80 meetrit ja neid omakorda ümbritsevast veel suurema diameetriga ringmuldvallist. Arvatavasti oli ehitis astronoomiline tempel, mille kivide paiknemises on jälgitav Kuu liikumise 56-aastane tsükkel ja Päikese tõusu suund suvisel pööripäeval.

MESOPOTAAMIA ARHITEKTUUR

Maailma üks vanemaid tsivilisatsioone sai alguse Mesopotaamiast ehk jõgedevaheliselt ( Kahejõe ) maalt. See oli suur tasandik Tigrise ja Eufrati jõe vahel,
kuhu 4. aastatuhandel eKr. elama asunud sumeri hõimud lõid eelduse kõrge kultuuri tekkeks. Aastatuhandete ( 4. at. - 1. at. I pooleni eKr.) jooksul tekkisid ja lagunesid neil aladel mitmed riiklikud moodustised, sumerite järgi tulid akkadlased, siis mitmesugused teised semiidi päritoluga hõimud. Ühendavaks jooneks kõikide nende riikide ja rahvaste juures oli aga kõige varasematel aegadel välja kujunenud kultuurivormide püsimine läbi aastatuhandete. See aga annab võimaluse antud aladel eksisteerinud erinevate riikide kultuuri vaadelda ühe tervikuna - Mesopotaamia kultuurina.
Üksteise järel tekkinud riigid, mille majandus tugines eeskätt hästikorrastatud niisutussüsteemile rajanevale põllumajandusele, võtsid kõige varasematest aegadest üle usundi, kirja, ehitustehnika ja ehitustüübid. Eeskätt pöörati suurt tähelepanu suurele niisutuskanalite võrgule, mille korrastamisest pidi osa võtma kogu elanikkond
( sümboolselt isegi valitsejad ). Niisutussüsteem andis alade haldajatele kogu rikkuse,
sest sealt saadud vee eest pidid tasuma kõik - kas siis riigile või templitele. Maapõuevarasid oli Mesopotaamias vähe - üldse ei olnud metalli, ehituskivi ja - puitu sai ainult põhjapoolsetel aladel, enamasti veeti see aga sisse. Peamiseks maapõuevaraks - ja seda oli kõikjal ning väga palju - oli savi, seetõttu polegi midagi imestada, et Mesopotaamia rahvaste esemelist kultuuri nimetatakse savikultuuriks.
Savist olid elamud ja nõud, savitahvleid kasutati kirjutusmaterjalina, savist vooliti skulptuurid . Mütoloogiagi tugines savile ( jumal olevat voolinud esimese inimese savist ja puhunud talle elu sisse ). Teiseks rikkalikult ( küll vähem kui savi ) esinevaks maapõuevaraks oli looduslik asfalt, mille rakendusalasid oli nii arhitektuuris kui ka kujutavas kunstis.
Mesopotaamia alade tuntuim ehitistüüp on astmiktorn - tsikuraat . See moodustus üksteise peale ehitatud massiivsetest seest täis tüvipüramiididest, mille astmetele viisid kaldtrepid. Astmed võisid olla haljastatud. Viimasel astmel paiknevas templis oli jumala eluase, seda kasutati ka usuliste toimingute tarvis.Tsikuraadil oli alati paaritu arv astmeid ( 3-5-7 ) , need olid liigendatud liseenidega ning olid kõik erineva värvi ning kõrgusega. Tsikuraadi kõrguseks oli tavaliselt 30 - 40 meetrit. See mäena
kerkiv astanguline torn pidi looma kujutluse mäest, mida mööda jumalad tulid alla inimeste juurde ja inimesed said minna üles jumalate juurde.
Teiseks levinud ehitustüübiks Mesopotaamia aladel, mis läbi sajandite püsis peaaegu muutumatuna, oli valitseja palee . Loss ehitati suhteliselt kõrgele platvormile ning võis koosneda mitmekümnest ja isegi mitmesajast ümber paljude siseõuede koonduvast ruumist. Väljaspoolt vaadatuna oli Mesopotaamia palee massiivne akendeta telliskiviloss, mille ülevalt sakmelised müürid võisid olla liigendatud niššide ja eenditega. Paleekompleksi vertikaalseks dominandiks oli paleetempel, mis nagu teisedki Mesopotaamia templid paiknes tsikuraadil. Palee kompleksi pääses läbi massiivse kaarvärava, mille kahel pool seisid tiivulised härjad. palee ruumid olid võlvlagedega, nende seinad olid kaetud reljeefidega, millel kujutati lahinguid, õukonnaelu, loomi ja taimi.
Mesopotaamia alade vanimad elamud olid tõenäoliselt roogonnid, mille katuslagi moodustus kõrkjate kokkupainutatud latvadest. Niisugused ehitised olid tihendatud saviga. Edasi hakati ehitama tambitud savist roogkatusega onne. Toortellise leiutamine ( üsna pea aga ka telliste põletamine ) võimaldas teha kapitaalsemaid ehitisi , sellega seoses jõuti üsna varsti ka võlvi ja kaare juurde. Kuna Mesopotaamia aladel oli väga vähe puud ja kivi, sundis see otsima võimalusi katuse ehitamiseks. Eeskujuks oli roogonnide võlvina kummuv lagi, seda jäljendades hakati laduma valevõlve, mis moodustusid toortelliste järkjärgulise ülelaskmisega keskpunkti juures.
Valevõlv aga tegi asjatult ruumi kõrgeks, otsides uusi võimalusi jõutigi võlvi ehitamiseni ( varseimad teated võlvidest ja kaartest pärinevad 4. at. keskpaigast eKr.).
Võlvid toetati massiivsetele seintele . Katuse tegemiseks täideti võlvikannad tambitud pinnasega ja ehitati peale lame savikatus. Mesopotaamia elamu oli tänava poole pööratud umbseintega, selles olid tavaliselt ainult mõned kitsad sissepääsuavad. Kogu elu oli koondunud siseõue ümber, kuhu avanesid puitsammastele toetuvad galeriid, trepid, mida mööda sai teisele ( või kui oli, ka kolmandale ) korrusele ja lamedale katusele.
Üleujutuste kaitseks rajati Mesopotaamia linnad tavaliselt kõrgematele kohtadele. Linna ümbritses kas tambitud savist või toortellisetest müür, tihti oli mõnes suunas kaitserajatisi mitu. Juba väga varastest aegadest rajati Mesopotaamia linnad kindla geomeetrilise plaani järgi, mille müürid orienteeriti tavaliselt tuulte järgi. Kuna kagu-, edela-, loode-, ja kirdetuuli peeti müstilisteks, seetõttu olid müüriküljed nende ilmakaarte , nurgad aga põhiilmakaarte suunas.
Mesopotaamia alade vanimad asukad olid sumerid . Nende päritolu on siiani veel selgitamata. Teada on, et ajal, kui see rahvas asustas Tigrise ja Eufrati alamjooksu, oli tal kõrgelt arenenud kultuur, mille hilisematel aegadel teised Mesopotaamiat asustanud rahvad üle võtsid. Sumerlased elatusid kalapüügist, loomakasvatusest, kõrgel tasemel oli irrigatsioonile tuginev põllumajandus, arenenud oli käsitööndus.
Sumerite riik koosnes suhteliselt nõrgalt seotud väikestest linnriikidest, mis paiknesid umbes 40 000 km² suurusel maa-alal Mesopotaamia lõunosas. Vanimate linnade - Uruki ja Eridu kohta on teateid 4. at. keskpaigast eKr., Uri, Kiši, Lagaši, Umma , Adab ja Nippur on mainitud 3. at. eKr.
Sumeri arhitektuuri varasemad näited on seotud eelpoolnimetatud linnadega. Tuntuim varase perioodi mälestis on Uruki nn. “ Valge tempel “ ( 4. - 3. at. vahetus), mis oli pühendatud jumal Anile. Sellest on säilinud võimas kaldseintega terrass, millel asuva templi varemete seintel on tänaseni säilinud esialgne valge krohv. Terrassi pindala on 70 X 60 meetrit, kõrgus 14 meetrit, üles viib kaks treppi. Ristkülikukujulise templi seinad olid tõenäoliselt hästi liigendatud. Tempel oli jaotatud paljudeks suuremateks ja väiksemateks ruumideks . Hoone keskel asuvas kõige suuremas ruumis ( või siseõues ) paiknes altar . Umbes samasse perioodi kuulus ka Uruki teine tähelepanuväärne ehitis - “ Punane maja “, mis võis olla rahvakoos - olekute paigaks. Plaanilt on see suure siseõuega hoone, mille siseseinad olid kaunistatud tihedalt üksteise kõrval seisvate suure läbimõõduga pool- ( kolmveerand-)
sammastega. Põletamata tellistest laotud sammaste pealispind kaunistati värviliste otstega savist kiiludega, mis taoti üksteise kõrvale nõnda, et neist moodustus selline muster, mis oli tuntud pilliroomattidelt.
Sumeri linnade vanimad templid asusid ilmselt kõik üheastmelistel platvormidel, nagu eelpoolkirjeldatud “ Valge tempel “. Aja jooksul aga kujunesid välja ning muutusid domineerivaks kolme astmikuga tsikuraadid, kus templihooned paiknesid viimase kunstliku terrassi tipul. Tänini on Sumeri varasemast perioodist säilinud taoliste tsikuraatide jäänuseid kümmekond, neist tuntuim on Uri linnas asuv jumal Nannarile pühendatud tsikuraat ( 3. at. lõpp eKr. ). Erineva paksusega kolm astmistikku olid seest täis, alumise terrassi põhja mõõtmed 43 X 65 m, terrassi kõrgus 15 m. Terrasside kergelt kaldus seinad olid kaunistatud lamedate niššide ja eenditega, ülaservi kindlustasid ja kaunistasid pooleks lõigatud savipudelitest kokku seatud ornamendid. Terrassidele pääses mööda kolme välistreppi, kõige järsem viis ülal asuva templini, kaks külgtreppi aga esimesele astmele, kus asus sissepääsuvärav terrassidele. Uri tsikuraat oli ehitatud toortellistest ( suurus 20 x 30 x 10 cm ), neid läks taolise kolossi ehitamiseks vaja 7 kuni 8 miljonit. Tellised sidestati asfaldiga, astmikud olid nagu ikka seest täis ning ülaosas kaetud veel meetripaksuste pilliroomattide kihiga . Väljaspoolt olid astmikud eri värvi seintega - tõenäoliselt oli alumine helehall või must, keskmine punane ning ülemine sinine või valge.
Uris tehtud arheoloogiliste kaevamiste põhjal on tehtud ka ühe vanema Mesopotaamia alade elumaja rekonstruktsioonikatse. Selle maja keskpunktiks oli siseõu, kust kaudu pääses paljudesse väikestesse eluruumidesse. Säilinud müüriosade paksus lubab oletada, et hoone võis olla 2-3 korruseline.
Sumeri esimeste dünastiate ajast tuntakse ainult üht paleed - see asusKišis (3 at eKr.)
Palee oli mitme siseõuega, nende ümber oli koondunud üle 60 erineva ruumi.
Sumerlaste viimane tõus oli Sumeri - Akkadi riigi ajal ( 3. at lõpus eKr.), peagi aga varises see kokku semiidi päritolu suguharude rünnakute all. Sumerlased assimileerusid sissetunginud rahvastega, nende kultuuri elujõust aga annab tunnistust see, et nende poolt saavutatut arendati edasi kõikide hilisemate riikide ajal.
Järgmise riigi, 2. at. eKr. eksisteerinud Vana - Babüloonia valitsejad pidasid küll lakkamatult sõdu, jätkasid aga samal ajal intensiivset ehitustegevust. Vana - Babüloonia riik saavutas õitsengu kuningas Hammurapi ajal ( 1728 - 1686 a. eKr. ),
mil laiendati vanu ja ehitati uusi niisutusseadmeid. Eriti intensiivne oli ehitustegevus Babüloni linnas, kuhu püstitati mitmeid tsikuraate ning ehitati isegi 3 - 4 korruselisi elumaju . Hhammurapi on lisaks sellele tuntud ka suure seadusetundjana. Tema poolt loodud seaduskogu, mis on Vanade Idamaade tähtsaim õigusmälestis, sisaldab ka peatükke, mis reguleerivad ( sätestavad ) ehitustegevust.
Vaatamata tugevale riiklikule korraldusele lagunes ka Vana - Babüloonia riik ning Mesopotaamia muutus taas mitmelt poolt sisse tunginud rahvaste tallermaaks. Alles 9. saj. eKr. kujunes neil aladel taas võimas riik - Assüüria, mille eksisteerimise jooksul rikastus ka arhitektuur uute saavutustega. Sõjalis - aristokraatliku korraga Assüüria õiteng oli 9. - 7. saj. eKr., sel ajal ulatus riigi territoorium idas peaaegu Iraanini, läänes Vahemereni, põhjas Taga - Kaukaasiani, lõunas Etioopiani. Rajati uusi linnu, tuntumateks olid Assur, Kalhu, Ninive , Dur - Sarrukin; võrreldes varasemate Mesopotaamia linnade asupaigaga hargnes asustus rohkem põhja poole.
Üks tuntumaid linnu oli Sargon II poolt rajatud Dur - Sarrukin ( praegune Chersabad),
mis kuulus Mesopotaamia alade suurimate linnade hulka. Pindala oli 300 ha, linnamüüride pikkus ca 7 km. Suurejooneline oli Sargon II palee, mis paiknes linna keskuses ja oli ümbritsetud hammastatud umbmüüriga. Juba varasematel aegadel väljakujunenud skeemi kohaselt koondusid palee erinevad ruumid ( kokku 210 ) kompleksi mitmesuguse suurusega siseõuede ümber. Kompleks ise asus 14 m kõrgusel toortellistest ehitatud ja kiviplokkidega kaetud platvormil. Peasissekäiguni viis lai paraadtrepp, sellest kahel pool sai platvormile vankriga sõidetavat kaldteed pidi. Võimsa kaarega peasissekäik oli kaitstud tugevate nelinurksete tornidega, mõlemal pool väravat seisid tiivulised härjad. Katused olid seedrist, kaetud pinnase tampsaviga. Palee keskseks vertikaalseks aktsendiks kujunes ca 40 m kõrgune tsikuraat. kogu see suurepäraselt heakorrastatud ja keerulise kanalisatsiooni - süsteemiga kompleks olevat valmis ehitatud 4 aastaga ( niisugune ehitustempo annab tunnistust sellest et Assüüria linnad ehitati enne ehitamist koostatud kompaksete ja korralike põhiplaanide järgi ).
Assüüria paleede siseruumid olid kaunistatud arvukate reljeefidega, millel kujutati võidetud lahinguid või õukonnaelu ( Assurnasirpal II palee Kahlus, 9. saj. eKr.; Sargon II palee Dur - Sarrukinis, 8. saj. eKr.; Assurbanipali palee Ninives, 7. saj.
eKr. ). Kaunistamiseks kasutati ka glasuurkeraamikat, millest moodustati nii välis - kui siseseintele mitmesuguseid figuure ja ornamente.
Põhiliseks ehitusmaterjaliks oli ka Assüürias savi, enamik ehitisi oli tehtud juba põletatud tellistest ning need laoti lubimördil. Palju kasutati kivi ja puitu, mida leidus Mesopotaamia põhjapoolsetel aladel või siis veeti piirnevatelt aladelt sisse. On andmeid ka klaasitööstuse arengust. Uusi ehitusvõtteid Assüürlased ei leiutanud, küll aga arendasid edasi juba sumerite ajast tuntud võlve ja kaari. Hoonete seinu olevat assüürlased ladunud tellinguteta, kuhjates seite äärde muldvalli, millelt ehitati ja mis hiljem ära veeti.
Vaatamata kindlustatusele, võimsale sõjaväele ja jõukusele, ei jäänud püsima ka Assüüria. 7. sajandil eKr. vallutasid meedlased Assüüria viimase pealinna Ninive. Uus riik viis oma pealinna Babüloni, selle järgi nimetatakse ka Mesopotaamia alade
viimast võimast riiki Uus - Babülooniaks ( 7. - 6. saj. eKr. ), selle tuntuima valitseja
Nebukadnetsar II nimega on aga seotud Babüloni linna tuntuimad ehitised. Vana Babülon oli tuntud kui üks iidse Mesopotaamia pealinnu, Nebukadnetsar II ajaks oli sellest sõdade tagajärjel jäänud alles ainult rusuhunnik, millele ehitati uus regulaarse tänavavõrgu ja suurejooneliste kaitserajatistega linn ( 2 - 3 kaitsemüüri, hüdroehitiste süsteem ), mille pindala oli 350 ha. Tihedalt hoonestatud, Mesopotaamia aladele tüüpiliste kitsaste tänavatega ( laius 1,5 - 2 m ) linna keskseteks punktideks olid 7 ha suurune kuninglik aed Esagila, mille tsentrumis paiknes Etemenaki tsikuraat ( Paabeli torn ), mitu kuningalossi, millest tähelepanuväärseimaks oli nn. Lõunapalee seitsme maailma ime hulka kuuluvate Semiramise rippaedadega ja pikad ning suhteliselt laiad
pidulikeks protsessioonideks mõeldud tänavad, mille hulgast on tuntuim jumalanna Istarile pühendatud väravateni viiv .
Etemenaki 7 - astmeline tsikuraat oli oma 90 meetrise kõrgusega teadaolevalt kõrgeim astmiktorn, mis Mesopotaamia aladele kunagi ehitatud. Alumise astme mõõtmed olid 90 x 90 m, kõrgus 33 m, torni II korruse kõrgus oli 18 m, kolmel järgmisel igaühel 6 m, kuuenda korruse kõrgus oli 15 m, seitsmendal 6 meetri kõrgusel astmel paiknes 4,5 m kõrgune pühamu. Iga aste oli erinevat värvi ning pühendatud erinevale taevakehale ( Esimene Saturnile - must bituumen , teine Jupiterile - oranzid tellised, kolmas Marsile - punased tellised, neljas Päikesele -
õhukesed kuldplaadid, viies Veenusele - kollased tellised, kuues Merkuurile - sinised
glasuurplaadid, seitsmes Kuule - õhukesed hõbeplaadid ).Tsikuraadi välisküljel olid hiiglaslikud kivitrepid, neist keskmine viis kõige kõrgemal asuva pühamuni. ( Oleta - takse,et Paabeli torni kasutati ka astronoomilisteks vaatlusteks ). Astmike seinad olid liigendatud niššide ja eenditega, kolmanda astmiku seinu toetasid kaldu ehitatud tugipiidad .
Protsessiooniteedest oli tuntuim u. 2. km pikkune tänav, mis sai alguse linna eelkindlustustest ning oli sillutatud valgest lubjakivist plaatidega. Tänava laius oli 7,5 ( sõidetav, sillutatud osa) kuni 16 m, kahel pool kõrguvad müürid ( kuningapaleede jm. komplekside välismüürid ) olid kaetud helesiniste glasuurtellistega ning neil kulges kogu tänava ulatuses kollase ja punaselakaliste lõvide ( lõvi oli Ištari tunnusloom ) ja muude loomade rongkäik, mis tulid otse vastu värava suunas liikujatele. Väravate ees laienes tänav umbes 25 meetrini. Väravaehitis moodustus kahest kõrgest ruudukujulise põhiplaaniga tornist ( kõrgus ca 10 m ), mis olid omavahel ühendatud silindervõlviga. Tornide ülaäär oli hammastatud, seinad kaetud siniste glasuurplaatidega ja loomakujutistega.
Suurejoonelised olid Nebukadnetseri ajal ehitatud paleed, mis annavad tunnistust ehituskunsti edasisest arengust ( näit. olevat Nebukadnetsari palee saalide laius olnud
10 -11 m, kuna aga kuskil ei leidu jälgi vahetugedest, siis oletatakse, et babüloonlased pidid tundma mingeid liittalasid.) Võlvide ehitamisel ületasid babüloonlased kõik eelnevad ehitajate põlvkonnad. Semiramise rippaedade konstruktsioon tugines võlvehitusele: keldriruumide seintele toetusid võimsad ( 2 - 2,5 m laiad ) kivist laotud võlvid. Nendele olid paigutatud kiviplaadid, siis telliskivide kihid , bituumen, pilliroog, seatinalehed. Kõik see kaeti paksu mullakihiga. Kogu konstruktsioon kerkis paarikümne meetri kõrgusele, seal kasvasid puud, põõsad, lilled.
Uus - Babüloonia riik koos hästi kaitstud ja suurejooneliselt välja ehitatud Babüloni linnaga vallutati 538. a. pärsia kuningas Kyrose poolt. See aga lõpetas praktiliselt ühe hiilgava peatüki maailmakultuuri ajaloos, kuigi Mesopotaamia arhitektuuri mõjusid võib märgata veel Ahhemeniidide Iraani ( Pärsia ) arhitektuuris.
Ahhemeniidide Iraani ( 6. - 4. saj. eKr. ) peamisteks arhitektuurimälestisteks olid valitsejate hauakambrid ( tuntud on nt. Kyrose haud Pasrgadais, 6. saj. eKr. ) ja suurejoonelised paleed ( Pasrgadais, Persepolises, Suusas 6. - 4. saj. ), mille ehituses ilmnes ka Mesopotaamiast üle võetud jooni: eeskätt losside ehitamine platvormidele, seinte kaunistamine värvilistest glasuurtellistest reljeefidega, tiivuliste härgade ja sfinkside paigutamine peasissekäigu juurde. Uuenduseks oli aga ruumiline lahendus: Ahhemeniidide Iraani paleedes keskseks ruumiks kujunenud suure vastuvõtusaali
- apadana - lagi oli toestatud suhteliselt hõredalt ( vahed kuni 8 - 8,5 m ) asetatud saledate sammastega ( suhe 1 : 13 ). Lossiehitustes tõsteti eriti esile ka peatreppi, mida võib vaadelda kui hilisemate paraadtreppide eeskuju.
Ahhemeniidide Iraani arhitektuur pani lõplikult punkti Mesopotaamia aladel esile kerkinud ja siis hääbunud kultuurile.

EGIPTUSE ARHITEKTUUR

Vanades Idamaades on Egiptus Mesopotaamia kõrval teiseks maaks , kuhu viivad inimkonna kultuuri juured. Egiptust on nimetatud Niiluse anniks. Mõlemal kaldal piki Niiluse jõge umbes 700 km pikkuses laiub Araabia kõrbe ja Sahara kõrbe vahel kuni Nuubia kõrbeni lõunas 8 - 25 km laiune viljakas oaas. Egiptlased ise nimetasid seda maad Kemet - Must maa, viljaka musta mulla järele, mis selles oaasis oli. Soodne geograafiline asend ( kõrbed, mäed, mered ) oli heaks kaitseks rändrahvaste kallaletungide eest, samal ajal aga isoleeris Egiptuse teistest vanaaja maadest . Viimane asjaolu oli peamiseks põhjuseks, miks Egiptuse kultuur arenes aeglaselt ja püsis pikka aega muutumatuna. Vana Egiptuse kultuuri arengut võib jälgida umbes 3. aastatuhandist alates kuni meie ajaarvamise alguseni , see ulatub läbi Vana riigi ( 3000 - umbes 2300 a. eKr. ) ja Keskmise riigi ( 21. saj. eKr. - 18. saj. algus eKr ) Uue riigi ( 16. saj. eKr. - 11 saj. eKr.) ja hilis Egiptuse ( 1. at. eKr. ).
Iidsetel aegadel välja kujunenud egiptuse usund ja mütoloogiad käsitlevad maailma loomist, jumalate üleolekut inimestest, hea ja kurja vahelist võitlust. Maailma loojaks peeti päikesejumal Re - d, kellest sündisid teised jumalad ja inimesed. Jumalate panteon on suur, nende hierarhia täpselt määratletud. Heaks armastatumaks jumalaks oli Osiris , keda austati maa, vee ja taimkatte jumalana. Tema surmas ja ülestõusmises peegeldusid põhilised põlluharimistsüklid ( surm ja ülestõusmine annavad paralleeli ka kristlusega ). Jumalatena austati Egiptuses ka loomi: härga ( jumal Amon ), kasse , lehmi, kotkaid. Vana Egiptuse usundi peamiseks eripäraks on aga üldine surnutekultus ja usk hauatagusesse ellu. Egiptlased uskusid igal inimesel olevat surematu hinge Ka, kes oli otseselt seotud inimese keha ja selle elukeskkonnaga ( eriti peale maise elu lõppemist ). Ka pidi igal juhul tagasi pöörduma kehasse, seetõttu tuli keha igal juhul säilitada ning hoida teda vastavas ruumis. Selle uskumusega on seotud egiptuse peamiste arhitektuurivormide tekkimine ja püsimine. Suurem osa säilinud ehitistest on seotud surnukultusega. Haudehitised on egiptuse peamisi ehitistüüpe.
Varaseim haudehitis oli mastaba ( araabia keeles - istepink ). See oli Vana riigi aegne suursuguse egiptlase haud, piklik kaldus seinte ja lameda katusega lubjakivist ehitis, mille all hauakambris asetses kirst . Sissepääs hauda oli kinni müüritud, idaseinas paiknes petikuks. Hilisematel mastabadel oli idaseina ees müüriga ümbritsetud või üleni katusega kaetud kultusõu.
Suurimad egiptuse haudehitised - püramiidid ( kr.k. pyramis - egiptuse ) on välja arenenud mastabast. Varasemad püramiidid on ehitatud lubjakivist, hiljem tellistest. Püramiidi klassikaline vorm on hulktahukas, mille kõik küljed peale ühe - põhjatahu -on ühise tipuga kolmnurgad. Vanimad püramiidid olid astmikpüramiidid ( üksteise peale asetatud mastabad ), nendele järgnesid murdpüramiidid. Püramiidide klassikaline kuju kujunes välja Vana riigi ajal - põhja moodustas ruut, küljed olid võrdhaarsed kolmnurgad. Püramiidi sees paiknes hauakamber , kuhu viisid varjatud käigud. Peasissekäik paiknes maapinnast kõrgemal ja asetses reeglina põhjaküljel, idaküljel asetses tavaliselt hauatempel.
Egiptuse haudehitiste kolmas tüüp - kaljuhaud - hakkas levima keskmise riigi ajal. See kujutas endast kaljumassiivi raiutud hauakambrit, mille sissekäigu ees paiknesid sambad ( tavaliselt kaks sammast ). Kaljuhaua ees võis paiknea hauatempel.
Kultuseehitistest olid levinud templid. Vanimad olid haudehitiste juurde kuuluvad hauatemplid, nende lage toetasid sambad. Järk - järgult areneva templiehitise ( neid püstitatakse ka peajumaltele ) klassikaline skeem kujunes lõplikult välja Uue riigi ajal. Templini pääses mööda sfinkside alleed ( sfinksid olid kas jumala või valitseva vaarao näoga ) pääses templi peaväravateni, mille ees seisis kaks obeliski ( obelisk - kr. k. - piik , oli päikesejumala kultuse sümbol, nejatahuline ülevalt ahenev ja püramiidjalt lõppev sammas, selle ülemine ots võis olla kaetud kuldlehtedega ). Templi peaväravaks oli püloon, kahe trapetsikujulise kaldtorniga väravaehitis, mille läbimisel satuti sammasõue, mille ümbritsevatest müüridest seespool paiknesid ühes või kahes reas ümber õue reljeefidega kaunistatud sambad. Sammashoovile järgnes sammassaal ( hüpostüülsaal ), see kujutas endast mitmelöövilist ( keskmine lööv võis olla kõrgem ) tihedate sambaridadega saali. Sammassaalile järgnes rida väiksemaid ruume , kompleksi lõpus ( otse sissekäigu vastas ) asus pühamu. Analoogiline oli ka kaljudesse raiutud templite ruumijaotus.
Lossiehitusest pole andmeid säilinud, küll aga jõukate elanike ja vesiiride elamutest. Need olid küllalt suured majad (ehitusalune pind 800 - 1000 m² ), võisid olla ka mitmekorruselised. Elamu ruumidest oli tähtsaim pühamu, mis asus sissekäigu vastas, suurim ruum oli sammassaal, mille ümber olid grupeeritud väiksemad ruumid. Käsitööliste elamud võisid olla 4 - 5 ruumilised ( tingimata pühamuga ), kõige vaesem elanikkond elas üheruumilistes onnides.
Egiptlaste ehitustehnika oli väga täpne ja korrapärane, samal ajal ei tundnud nad võlvimistehnikat ( püramiidide sees olevd tunnelitaolised käigud on kaetud valevõlvidega ) . Hästi tulid nad toime sammaste püstitamise ja talade paigutamisega ( siin võis kiviplokkide tõstmisel abiks olla kaldtee või tõstetud pinnas sammaste vahel; on kindlaks tehtud ka toortellistest abiehitiste olemasolu ).Egiptuse arhitektuuris on mitut tüüpi sambaid . Varaseim sammas oli ruudukujulise ristlõikega massiivne post. Ümarad sambad olid tavaliselt kaetud reljeefidega ( egiptuse reljeef on sissekraabitud reljeef ) või kujutasid pillirookimpu. Kapiteelid moodustusid pillirookimbust või kujutasid endast kas suletud või avatud lootosõit.
Egiptlaste peamiseks ehitusmaterjaliks oli (eeskätt haud- ja templiehitiste juures ) kivi. Kõige rohkem kasutati lubja- ja liivakivi , aga ka mitut värvi graniiti, dioriiti, basalti, profüüri, alabastrit ja jaspist. Laialt levinud ehitusmaterjal oli savi, millest osati toortelliseid valmistada juba dünastiaeelsel ajal, hilisemal perioodil ( Uue riigi ajal ) kasutati enamasti põletatud telliseid. Ehituseks sobivat puitu kasvas Egiptuses vähe, seda veeti sisse mujalt ( Liibanonist seedrit, Süüriast kiliikia mändi , Nuubiast musta puud ) ning oli seetõttu kallis.
Linnakultuur kujunes Egiptuses välja varakult, siiski on linnaehituse ajalugu säilinud fragmentaarselt eeskätt seetõttu, et valitsejate peamised jõupingutused olid suunatud hauataguse elu kindlustamisele. Varaseimad Egiptuse linnad olid tõenäoliselt kindlustatud hiljem, ühendatud Egiptuse ajal, ei omanud kaitseehitised enam nii suurt tähtsust. Kuna linnade hoonestus oli savist või põletamata tellistest, pole neist suurt midagi säilinud. Olemasolevate andmete põhjal olid Egiptuse linnad ehitatud kindla geomeetrilise korra kohaselt, vahemüüriga jaotatud orjade või poolorjade, linnakodanike ja valitsejate tsooniks.
Ürgkogukondlik kord Egiptuses asendus orjandusliku korraga juba 4.aastatuhandel eKr. Niiluse orus tekkis hulk väikeriike ( kokku ligi 40, neid nim. noomideks. ), mis omavahe lakkamatult sõdides püüdlesid Egiptuse ühendamise poole. Sõjategevuse tulemusena tekkis aja jooksul kaks suurt riiki: Ülem - Egiptus Niiluse orus ja Alam - Egiptus Niiluse alamjooksul . 4. aastatuhande lõpul eKr. allutas Ülem - Egiptus Niiluse deltas asuva Alam - Egiptuse ja pani seega aluse esimesele ühtsele suurriigile - Vanale Riigile ( 3000 - 2300 eKr. ), mille valdused ulatusid Niiluse kärestikest lõunas kuni Vahemereni põhjas. Uue ühendatud riigi pealinnaks oli Nemphis. Vana riigi ajal kujunesid Egiptuses välja kunsti ja arhitektuuri põhialused.
Hauataguse elu kultus egiptuse usundi ühe peamise väljendusena sai eelduseks järjest võimsamate haudehitiste püstitamisele, mis pidid kinnitama vaarao suurust, jõudu ja jumalikku päritolu. Vana riigi ajal ehitati egiptuse suurimad ja kuulsaimad püramiidid, pandi alus templiarhitektuurile.
Varaseim egiptuse haudehitis - mastaba - on tuntud juba vaaraode I dünastia ajast ( Vana riigi algus ). Väliselt meenutas mastaba lameda katusega elumaja, mil oli kaks petikust. Nende ette oli rajatud ohverdamisõu. Varjatud sissekäigust võis pääseda maa - alusesse hauakambrisse, kus asus sarkofaag. Aja jooksul mastabad täiustusid, selle maapealsesse ossa ehitati mitmeid palveruume, koridore, saale ja laoruume. Juba vana riigi varasel perioodil kujunes mastabast omalaadne vaaraode võimu ja kultuse sümbol. Järjest kasvav kultus ja järjest suurenevad ehitustehnilised oskused viisid ehitusmeistrid mõttele veelgi suurematest ja võimsamatest ehitustest - püramiididest. Esimene neist sai teoks 28. saj. eKr. III dünastia ühe võimsama valitseja, vaarao Djoseri püramiidi näol. Ajalugu on säilitanud ka selle esimese püramiidi ehitusmeistri - Imhotepi nime. Nemphise lähedal Sakkaras asuv Djoseri püramiid kujutab endast seitset üksteise peale asetatud järjest väiksemat mastabat - siin on arvatavasti tegu olnud järk - järgulise ümberehitusega. Lisaks sellele, et siin on esmakordselt kasutatud püramidaalset vormi, on esimest korda ka ehituse põhimaterjaliks kivi, mitte toortellis. Püramiidi ümbritsesid arvukad templid ja suurnike hauad - mastabad, kogu kompleksi piiras massiivne kivisein . Templite siseruumid olid vooderdatud lihvitud alabasterplaatidega, hauaplaatide seinu katsid aga rohelisest fajansist plaadikesed.
Djoseri püramiid oli esimeseks tähiseks uut tüüpi haudehitiste püstitamisel. Enne püramiidi klassikalise vormi lõpplikku väljakujunemist ehitati veel Nedumi püramiid, mille alumine “ mastaba “ on tõstetud kõrgeks, selle peale ehitatud mastabad aga märksa madalamad. Snofru murdpüramiid Dashuris aga kujutab endast kõrget mastabat, mille ülemist osa katab klassikalise põhmõtte järgi ehitatud püramiid.
Riigi võimsuse kasvuga seoses hoogustus püramiidide ehitamine sedavõrd, et kokku ehitati Vana riigi ajal vähemalt 7 suut püramiidi, lisaks veel arvukalt väiksemaid. Kuulsaimateks püramiidiehitajateks said vaaraod Cheops ( Hu - fu ), Chephren (Hef - re ) ja Mykerinos ( Menkau - re ), kelle ajal ehitatud püramiide loetakse vanaaja seitsme maailmaime hulka kuuluvaks. Suurim oli Cheopsi püramiid algkõrgusega 146,6 m ( praegu on kõrgus tipu varisemise tõttu 137 m ) ja küljepikkusega 233 m. Küljed olid orienteeritud täpselt põhiilmakaarte suunas. Cheopsi püramiidi proportsioonides ilmneb juba selge matemaatiline võrrand - põhja moodustab ruut, küljed on aga võrdhaarsed kolmnurgad. Kivikoloss on üles laotud ilma vundamendita 203 kihis, millesse ilma sideaineteta on asetatud 2 300 000 kiviplokki kaaluga 2,5 - 15 tonni. Ehitati astmetena ülespoole, valgetest poleeritud kiviplaatidest tahveldist hakati paigaldama tipust allapoole. Sissekäik paiknes põhjaküljel, maapinnast kõrgemal, hauakamber püramiidi allosas või püramiidi all ei olnud väga suurte mõõtmetega ( u. 5 x 5 x 10 m ). Püramiidi idaküljel asuv hauatempel oli suletud käigu ( dromos ) abil ühendatud kaugemal, Niiluse kaldal paikneva ohverdustempliga, mis moodustas sissekäigu kogu kompleksi. Püramiidi ümber paiknesid vaarao lähikondlaste hauad - mastabad Samas, Gize väljal, suhteliselt lähedal Cheopsi püramiidile paikneb kõrguselt järgmine, Chepreni püramiid ( kõrgus 143,5 m ) ja seda ümbritsev ehitiste kompleks. Siin pakub erilist huvi hauatempel, kui üks esimesi lõplikke templikavatisi egiptuse arhitektuuris. Ristkülikukujulise põhiplaaniga templi keskseks ruumiks oli monoliitsete neljatahuliste graniidist sammastega hüpostüülsaal. Samasugune saal oli ka teisel, orus asetseval hauatemplil, mille kaudu pääses kogu kompleksi. Nimetatud templi 12 meetri kõrguse fassaadi kahe ukse ees olid sfinksid. Chephreni haudehitiste kompleksi kuulusid veel arvukad vaarao lähikondlaste mastabada ja Suure Sfinksi hiidkuju ( pikkus 57 m, kõrgus20, kõrva läbimõõt 1,37 m ). Kolmas Gize välja püramiid - Mykerinose püramiid on eelnevatega võrreldes päris väike, tema kõrgus küünib ainult 66. meetrini. Haudehitiste kompleksi kuuluvad peale mastabade ja hauatemplite ka kolm väikest püramiidi. Egiptuse Vana riigi ajal ehitatud püramiidides saavutas vaaraode kultus oma jõuliseima väljenduse, kõrvutatuna päikesejumala endaga, kes igal hommikul taevavõlvile sõitis ja õhtul sealt ära kadus, ei kadunud vaaraogi kunagi päriselt, vaid loojus kunstliku kivimäe -püramiidi taha. Vana riigi hauatemplites aga kujunesid üldjoontes välja egiptuse templiehituse peamised põhimõtted. Ristkülikukujulise üldplaaniga templis oli kindlasti sammassaal kõikide palvetajate jaoks, selle seinte ääres seisid tavaliselt vaaraode kujud, ( sellest saalist kujunes hiljem sammasõu ), sellele järgnev väiksem sammassaal oli mõeldud ülikute tarvis, kõige pühamatesse saalidesse pääsesid aga ainult preestrid . Kahte hauatemplit ( ülemist ja alumist ) ühendav käik sai hiljem lähtepunktiks templi juurde viivale ( või kahte templit ühendavale ) sfinkside teele jne. Lisaks hauatemplile kujunes Vana riigi ajal välja ka Re`le pühendatud päikesetempel. See ehitati tavaliselt looduslikult kõrgemale paigale, mis ümbritseti müüriga. Seespool müüre oli suur avatud palveõu palvelatega, õue keskel aga paiknes kultuse peaobjekt - võimas kiviobelisk päikes käes sätendava vaskplekiga kaetud tipuga ( vaarao Niusseri päikesetempel Abusiris ).
Vana riigi profaanehitistest on vähe säilinud, olid ju põhilisteks ehitusmaterjalideks toortellis ja puu. Oletatavasti olid vanimad elamud ovaalse põhiplaaniga, toortellistest seinte ja pillirookatustega. Hiljem hakati ehitama täisnurkse põhiplaaniga tihedalt üksteise kõrvale paigutatud elumaju. Vana riigi palee - ehituste kohta on andmeid veelgi vähem, mingi ettekujutuse paleede fassaadist annavad mälestusteelidel ja sarkofaagikülgedel asuvad kujutised ( mitmekorruseliste fassaadidega majad võisid olla küllalt ruumikad ).
3. aastatuhande lõpuks eKr. oli suur - Egiptuse majandus välja kurnatud ning riik lagunenud taas üksikuteks noomideks. Järgnes kahe - kolme sajandi pikkune vaheperiood , mil üksikute noomide valitsejad tegid jõupingutusi riigi taasühenda -miseks. See õnnestus alles 21. sajandil eKr, mil alguse sai Egiptuse Keskmine riik ( 21. - 18. saj. eKr.). Uus pealinn asutati riigi parema haldamise huvides endiste Ülem - ja Alam - Egiptuse piirimaile, Teebasse, kuhu see jäigi kogu edasise Egiptuse riigi eksisteerimise ajaks ( 19. saj. eKr. korraks ka faijumi oaasis, Echnatoni valitsemisajal Ahetatonis ). Ometi ei suudetud rahutut ja lõhestatud riiki päris õigetele rööbastele juhtida, vaaraode võim ei saavutanud Vana riigi aegset rikkkust ja stabiilsust. Riigikassa hakkas tasapisi küll täienema, ent sellest vajati hiigelsuuri summasid vaaraode julgeoleku kindlustamiseks. Paljudeks muudeks vajadusteks raha aga nappis, mida on selgesti näha ka keskmise riigi ehituskunstis .
Ehitustegevuses pöörati suurimat tähelepanu irrigatsioonisüsteemide korrashoiule. Vaaraode surmajärgne hingehoid oli pealtnäha küll oluline, selleks tegevuseks aga kulutati märksa vähem raha kui varem - püramiide ehitati toortellistest, nende kõrgus ulatus 40 - 70 m piirimaile, üha rohkem maeti vaaraosid kaljuhaudadesse, mis olid traditsioonoliselt olnud noomide valitsejate nomarhide viimseks puhkepaigaks. Nende vormistamisel jõuti omalaadse kompromissini - kaljuhaud ühendati püramiidi ja hauatempliga. Selliseks näiteks sai vaarao Mentuhotep I rajatud hauakompleks Deir - el - Bahri orus Teeba lähistel. Hauakompleksi moodustasid 1200 m pikkune ja 32 m laiune seintega piiratud tee, mis viis terrassil paikneva hauatemplini. Selle ülaosa moodustas klassikaline püramiid. Selle ehitise taga paiknes suurejooneline kolmest küljest sammastega piiratud õu, mille taga olid juba kaljusse raiutud pühad ruumid, vaarao hauakamber aga oli sammasõue all. Ehitise siseruumid olid kaunistatud arvukate reljeefidega, nende süzee oli lähedane Vana riigi aegsetele ( s.t. vaaraode surmajärgse elu kujutamine ). Mentuhotepi hauakompleks oli Keskmise riigi arhitektuuris siiski suhteliselt erandlik. Põhilisteks haudehitisteks jäid kaljuhauad , mitmeruumilised kaljusse raiutud ehitised, mille seinad olid kaetud värvikate maalingute ja reljeefidega; kaljuhaudadesse sissepääsu markeeris aga kahesambaline portikus : tihti olid ümmargused sambad kannelüüridega ja lihtsa kapiteeliga ( nn. protodooria sammas; Benihassani kaljuhaud ).
Keskmise riigi 12. dünastia ajal muutus Egiptuse pealinna asukoht - Teebast viidi see taas Põhja - Egiptusesse . Peamiseks põhjuseks oli inseneriehituse hoogustumine - Faijumi oaasi hakati rajama uusi irrigatsioonisüsteeme. Sellest ajast on säilinud ka andmeid linnaehitusest - Kahuni ( El - Lahun ) linna varemete plaan ( asula eksisteeris Faijumi oaasi ja Niiluse oru ühenduskaelusel, uue pealinna Ittaui lähistel ). See oli 10 ha suurune geomeetriliselt korrapärase plaaniga kindlustatud linn, mis oli vahemüüriga jaotatud kaheks. Idapoolses, suuremas osas asunud ülikute majade ehitusalune pind küündis 4260, neis võis olla kuni 70 ruumi. Maja keskel olevast suurest sammassalist pääses selle ümber paiknevatesse väiksemstesse ruumidesse. Oli ka väiksemaid maju. Läänepoolne osa, mis oli mõeldud tööliskvartaliks, jaotus 1. peatänavaks ja sellest hargnevateks 11. umbtänavaks. Need olid hoonestatud ühetüübiliste majadega, mille 88 m suurune pind jaotus neljaks ruumiks.
12. dünastia ajal hakatitaas ehitama suhteliselt suuri püramiide hauatähisena. Eesmärgiks oli vähemalt väliselt taastada side Vana riigi võimsaima arhitektuurse vormiga . Ent vajaka jäi nii materiaalsetest võimalustest kui ka tehnilistest oskustest. Läbinisti kiviehitiste püstitamine ei tulnud kõne allagi. Nii laoti nad toortellistest ja kaeti lihvitud lubjakivist katteplaatidega. Templi idaküljel asuva hauatemplini viis orust alguse saanud protsessioonitee. Kõik nägi üsna samamoodi välja kui Vana riigi ajal, kogu sel ehitiste kompleksil puudus aga jäikus ja tugevus ( konstruktsiooni puudujääke varjati katteplaatidega, need aga olid tagaküljelt kinnitatud ainult puuklambritega ), seetõttu on tänaseni kõigist Keskmise riigi püramiididest parimal juhul säilinud ainult saviliiva künkad.
Egiptuse Keskmise riigi ehitustegevus oli küll suhteliselt tagasiholidlik võrreldes Vana riigiga, ent põhimõtteliselt jätkasid nad Vana riigi ajal välja kujunenud kompositsiooniskeemi rakendamist, rikastades seda uute detailidega. Rohkesti kasutati sammasportikuse motiivi, sammaste ja kapiteelide kuju muutus mitmekesisemaks, sammaste vahe suuremaks . Templite ette paigutati tavaliselt kaks päikesejumalale pühendatud saledat ja kõrget obeliski, mille tipp oli kaetud kullatud vaskplaatidega. Palju kasutati templite ees hiidkujusid ehk kolosse.
Keskmise riigi lõpus pingestus taas riigi poliitiline olukord, keskvõim nõrgenes. Seda ära kasutades tungisid Süüriast Egiptusesse hüksoslased ja kindlustasid end Niiluse deltas (18. - 16. saj. eKr. ); 6. sajandi keskel eKr. lõpetas 18. dünastia rajaja Ahmos hüksoslaste ülemvõimu ning ühendas Egiptuse taas pealinnaga Teebas. Alguse sai uus riik ( 16. saj. - 11. saj. eKr. ), mil Egiptus muutus Idamaade võimsaimaks riigiks. Uue riigi kunsti ja kultuuri arengulugu jaotub tavaliselt kolmeks perioodiks: Uue riigi I pool (16. - 15. saj. eKr. ), mil riik jõudis välise hiilguse kõrgeimale tipule. Amarna ajajärk ehk Echnatoni valitsusaeg ( 14. saj. I pool eKr. oli katse murda preestrite võimu ja Uue riigi II pool ( 14. - 11- saj. eKr.), mil riik elas üle nii nõrgenemise kui ka tugevnemise perioode ning saavutas viimase kõrgpunkti vaarao Ramses II ( 13. saj. eKr. ) ajal.
Egiptuse uue riigi alguses kuulus juhtiv rolla rhitektuuri ja kunsti arendamises Teebale. Ehituskunsti eelistüübiks kujunesid jumalatele rajatud templid. Uue riigi peajumalaks oli Ra kõrval Amon, et nende võimsust rõhutada, ühendati nad uueks, kõrgeimaks jumaluseks Amon - Ra`ks. Temale pühendataksegi Uue riigi võimsaimad templiehitised - Karnaki ja Luksori templid. Karnaki tempel oli peatempel nii Amonile kui ka kogu Egiptuse peamine pühamu, mida ehitasid pea kõik vaaraod Uue riigi eksisteerimise jooksul. Selle tulemusena valmis hiiglasuur templikompleks, milles pidi väljenduma jumaluse ja tema maapealse asemiku
- vaarao - ebamaine jõud ja suurus. Lõplikult kujunes Karnaki tempel välja uue riigi II poolel; selle erinevates ehitusjärkudes on stiilne ühtsus küll tajutav, mõneti aga tasakaal rikutud ( nt. mõnede detailide ülekuhjamine vms. ). Templi tuntuimad osad
pärinevad samuti Uue riigi II poolest.
Karnaki templiehituses algatatud suunad - selleks, et olla väärt templi pühadust ja tajuda jumaluse kogu ülevust - tuli läbida mitmeid etappe - “ puhastusastmeid “. Siit pärinebki egiptuse templi osade kindel järjestus, mille tajumine toimus vastavalt edasiliikumisele aegamööda. Luksori templis ongi järjekindlalt rakendatud seda süsteemi - templisse viiv tee - obeliskid - püloon - sammasõu - sammassaal - pühamud. Luksori templis rakendati esmskordselt paariti asetatud sambaid ning porti siseõue. Ka on Luksori templist pärit tihedalt üksteise kõrval asetsevate sammastega hüpostüülsaal ( kokku oli Luksori templis 151 sammast ). Sambatüüpidest on kasutatud papüürosekimpu meenutavaid, suletud ja avatud lootosõie kujuliste kapiteelidega sambaid. Luksori templi kavatises ilmnes selgesti, vaatamata tema rõhutatud korrapärasusele ja sümmeetriale, egiptuse arhitektuuri lähtumine loodusest - põhimõte, mis pärines suurte püramiidide - kunstlike mägede ajast. Templi loomise lähtepunktiks oli Niilus - preestrite protsessioon kujutanuks nagu Niiluse voogusid, nende tee aga kulges sammaste, st. palmide, papüüruse ja lootosevarte vahel. Niiluse oru kaljuseid pervi võisid kehastada püloonid. Nii või teisiti - arhitekt Amenhotepi rajatud Luksori templist sai selge eeskuju kõigile Uue riigi ajal ehitatud templitele.
Suurt tähelepanu pöörati Uue riigi I poolel ka haudehitistele, siingi kujunesid üheks tähtsamaks komponendiks sambad. Hauakamber paiknes tavaliselt kaljumassiivi sügavuses, selleni pääses aga läbi suurejoonelise templikompleksi. Silmapaistvamaks näiteks on Hatšepsuti ( oli naisvaarao 18. dün. ajal ) haudehitised Deir - el - Bahri orus Teeba lähistel ( ar. Senmut ). Kompleks kujutas endast grandioosset kolmest sammastega terrassist koosnevat ehitist, milleni viis Hatšeosuti näoliste sfinksidega äärestatud tee. Terrassid olid omavahel ühendatud liugjate pandustega. Ka siin toimus ehituse tajumine aegamööda, kuni kaljudeni välja, nii et jäi mulje, nagu oleks kogu kompleks kaljust väljaspoole kasvanud.
Egiptuse uue riigi rengu jagas kahte ossa 14. saj. I poolel eKr. valitsenud vaarao Amenhotep IV, suur usureformaator, kes viis vana religiooni asemel sisse päikeseketta kultuseks ja nimetas end sellest peale Ehnatoniks ( Päikesele meelepärane ). Loobunud vanadest jumalatest, vajas vaarao ka uusi kultusekohti, mis vastaksid uue jumala teenimise ideele. Sellega seoses asutas ta Teebast lõuna poole uue pealinna, mis sai nimeks Ahet Aton. Ehnaton reformis kõike, sealhulgas ka kunsti ja arhitektuuri. Uus suundumus aga ei püsinud vaaraost kauem, pärast tema surma viidi pealinn tagasi Teebasse ning kõik, mis oli seotud Ehnatoniga, hävitati. Nii on ka Ahet - Atoni ehitiste üle võimalik otsustada ainult arheoloogiliste väljakaevamiste põhjal tehtud rekonstruktsioonide järgi.
Ahet - Atoni linn rajati 14. saj. keskel eKr. ning oli kavandatud 12. km pikkusena mööda Niiluse kallast. Linna tänavavõrk oli üsna erinev - alates eelispöörde laiustest kitsastest urgudest kuni 45. m laiuste tänavateni. Vastavalt sellele oli linn jagunenud erinevateks kvartaliteks. Ühesuguse tiheda hoonestusega olid tööliskvartalid, eraldi kvartalites asusid kunstnikud ja käsitöölised. Linnale andsid aga tooni rikaste elurajoonid ja seal asunud suurnike villad , millest igaüks asus müüriga piiratud omaette krundil . Paraadsissepääsuks oli tihti püloonikujuliselt vormistatud värav. Krundi vahetus läheduses paiknesid ilmselt teeniate majad. Sellesse hajali mõjuvasse ja haljastatud linna oli ehitatud ka rangelt korrapärase põhiplaaniga paleesid, templeid jne. Templikavatise juures lähtuti osaliselt küll juba väljakujunenud põhiskeemist: püloonid, sammasõu, puudusid aga pimedad ruumid ( ei saanud ju päikeseketast kummardada pimeduses ). Atoni templi kõrval vastastikku üle templini viiva protsessioonitänava paiknesid vaarao lossid, mis omavahel olid ühendatud kaetud galeriiga. Läbi suure pülooni pääses palee territooriumil asuvasse siseõue, millest omakorda avanesid väravad templitesse, järgmine püloon juhatas järgmisse siseõue, mille keskel oli suur bassein, õue sügavuses asusid troonisaal ja eluruumid .
Ahet - Atoni ei jõutudki välja ehitada, sest Ehnaton suri. Kohe peale seda viidi pealinn tagasi Teebasse ning peajumalaks tõsteti jälle jumal Amon, kelle usinat teenimist jätkati Luksori ja Karnaki templites.
Vaaraode viimase puhkepaiga eest kanti suurt hoolt nagu varasematel aegadelgi, vaaraod maeti nüüd aga kuningate orgu. Viimane asus Niiluse läänekaldal, Karnaki ja Luksori templite vastas. Kuningate oru kaljuhauda oli lasknud end matta juba 16. saj. eKr. vaaraoTutmosis I, kes otsustas eraldada haua mälestustemplist. Tänaseks on kuningate orus avastatud ca 60 vaaraode matusepaika ( enamik neist tühjad ) rüüstatud juba Vana Egiptuse eksisteerimise ajal; osaliselt aga ka on vaaraosid ümber maetud Vanas Egiptuses juba Deir el Bahri orgu. Aastatuhandete katsumusele pidas vastu ainult üks - Tutanhamoni haud kuningate orus. See avastati peaaegu rüüstamatuna 1922. aastal. Hauakambrisse viis 16. astmeline trepp , sellele järgnes - pitseeritud uks, mille järgi tuli ca 8 m pikkune käik, mis lõppes teise pitseeritud uksega, selle järel tuli u. 30. m² suurune eesruum, kust läbi pitseeritud ukse pääses sarkofaagiruumi ning selle taga asuvasse varakambrisse. Eesruumiga liitus veel üks kõrvalruum (ka pitseeritud ukse taga ). Hauakompleks asus u. 10. m sügavusel kaljumassiivis, trepp ja sissekäik olid kive täis kuhjatud.
Kui vaaraode viimaseid puhkepaiku püüti Uue riigi II poole ajal igati märkamatuks muuta, siis Amonile pühendatud templid pidid väljendama jumala maapealse asemiku võimsust ja vägevust. Suurepäraseks näiteks sellest vägevusetaotlusest on Amoni tempel Karnakis. Kasvanud iga vaarao ajal järjest suuremaks, hõlmas ta Uue riigi II poole ajaks 27,5 ha. Sellest ajast pärinevad ka Karnaki templi mõjusamad osad. Vaarao kingitus templile oli 2. km pikkune sfinkside allee , kus iga sfinksi pea toetus tillukesele inimfiguurile. Templi ette püstitati uus 156. m pikkune ( õigemini laiune ) püloon, mille ees olevate obeliskide kõrgus küündis 40. meetrini. Pülooni ees oli neli hiiglasuurt vaarao ( templi ehitaja ) raidkuju, pülooni seintel aga mitme meetri kõrgune vaarao reljeeffiguur kihutavas sõjavankris hävitamas väikesi vaenlasi
( figuuride näiline vastandamine suurendas pülooni mõõtmeid visuaalselt veelgi
enam ). Eriti tähelepanuväärne oli aga Karnaki templi uus sammassaal ( 103 m lai ja 52 m sügav ), millel on 144 hiigelsemmast, nendest imposantsemad 12 kesklöövi 19, 25 m kõrgust sammast avatud lootosõiekujuliste kapiteelidega. Külglöövide sammaste kõrgus oli 14,74 m. See poolhämar sammaste mets ( valgus pääses kesklöövi ainult lae all olevaist akendest ), mille tüved olid kaetud vaarao sõjakäike ja elu kujutavate reljeefidega ning selle kohal kõrguv sinine kuldsete tähtede ja lendavate lindude kujutisega taevast sümboliseeriv lagi saigi vaarao maapelse vägevuse veenvaks väljenduseks. Karnaki sammassaali loojaks olid arhitektid Iupa ja Hatiai.
Loomulikult ei piirdunud ei Teeba ega ka kogu Egiptuse ehitustegevus ainult Karnaki templiga. Luksori templi ette ehitati Ramses II valitsusajal uus püloon, mille ette paigutati 6 Ramsese kolossi. Siin rakendati ka uut pülooni kujundusvõtet - neli keskmist seisvat vaarao kuju ( kaks kummalgi pool pülooni portaali ) olid roosast graniidist, pülooni mõlema ääre pool olevad kujud aga olid tohutud mustast graniidist ja kujutasid vaaraod istumas.
Ramses II ajal tehakse üldse suurejoonelisi ehitustöid, oma julgete ehitusideedega vapustab ta kogu Egiptust. Tema ajal ehitatud templitest on kuulsaim Abu Simbeli kaljutempel ( soovides kindlustada Nuubia alustamist, laskis Ramses II ehitada Nuubia piirile nii kindlusi kui templeid ). Tempel on tervikuna ( sügavus 63 m ) kaljusse raiutud. Selle kompositsioonis on lähtutud Egiptuses väljakujunenud kavatisest: püloon - sammasõu - hüpostüülsaal - pühamu. Dekooris aga eelkõige Ramses II isikust ( mitte ilmaasjata polnud ta hüüdnimeks Ramses Suur ). Templi sissekäik kujutab endast kaljusse raiutud pülooni esiseina, selle ees istub neli kahekümnemeetrist Ramses II hiiglakuju, mille jalgade ees võrdlusena väike inimfiguur . Mastaapide vastandamisega on taas saavutatud jõuline mõjuvus. Ka sisekujunduses domineerib Ramses II isik - esimese ruumi ( tinglikult sammasõue )
lage kandvate piilarite ees on seisvad vaarao hiiglakujd, templiruumide seinad on kaetud stseenidega Ramses II võidukatest lahingutest. Templi sügavuses asuvas pühamus aga on jumalate Amoni, Ptahni ja Ra - Harathe kujude kõrval ka vaarao Ramses II kuju. Templi asukoht oli valitud ja kaljudesse raiutud nii, et kaks korda aastas - 20. oktoobril ja 20. veebruaril valgustasid loojuva päikese viimased kiired templi sügavuses asuvaid kujusid. Abu - Simbelis on veel kaljuseina raiutud ka nn. Väike tempel mille sissekäiku kaunistavad kuus 10 m kõrgust seisvat vaarao raidkuju. Aastail 1963 - 68 tõsteti templid uude asupaika, mis senisest asus 64 m kõrgemal ( UNESCO programm seoses Assuani paisu ehitamisega ). Ramses II ajal loodud ehitustest on tuntud ka nn. Ramesseum ( Ramsese mälestustempel ), mille eesõues seisis 20 m kõrgune vaarao koloss.
Uue riigi II poole templitest tasuks nimetada veel templit Ihilse saarel, mille kavatises on täpselt jälgitud egiptuse templiehituse klassikalist skeemi ning 11. saj. eKr. Karnaki ehitatud Honsu templit, mis on eriti tuntud oma reljeefide poolest.
11. saj. II poolest lakkas Egiptuses pikkadeks sajanditeks monumentaalsete ehituste püstitamine. Hilis - Egiptuse ajal ( 11. saj. eKr. - 4. saj. eKr. ) oli riik pidevas mõõnaperioodis, üksikute väheste tõusulainete ajal püüti täiendada olemasolevaid templeid ( nt. ehitati veel üks püloon Karnaki templile, templi uue õue siseseinte äärde paigutati kaherealine kolonnaad jms. ). Kuigi uusehitused oma mastaapidelt mõnigi kord ületasid varemloodut, ei lisanud nad egiptuse arhitektuurile põhimõtteliselt midagi uut. Uut eiolnud ka haudehitistes - vaaraod maeti endiselt Kuningate orgu, tegelikult aga sammus kogu Vana Egiptuse kultuur vastu oma hääbumisele.

KREETA-MÜKEENE e.EGEUSE ARHITEKTUUR

Euroopa tsivilisatsiooni kőige varasemaks kandijaks antiikmaailmas oli kreeta-mükeene e. egeuse kultuur, mis őitses Egeuse mere rannikul ja saartel aastail 3000-1100 e.Kr. Egeuse tsivilisatsiooni tunti varem Homerose eeposte ja nende kreeka legendide kaudu, mille tegevuspaik oli Kreeta.19.saj.lőpus leiti arheoloogilistel kaevamistel Trooja , Mükeene ja Tiryns ,20.saj.algul avastati Kreeta saare mälestised. Nende tulemuste pőhjal vőib egeuse kultuuri jagada kolme perioodi: varane 3000-2000 eKr, keskmine 2000-1600 e.Kr, hiline 1600-1100 eKr. Kreeta saarega seotult on neid nimetatud ka vara-, kesk-ja hilisminoiliseks kultuuriks , lähtudes Kreeta saare legendaarsest valitseja Minose nimest. Saarte kultuuri vőime nimetada kreeta kultuuriks, mandril (Kreekas) levinut aga mükeene kultuuriks.
Ehitistest olid egeuse kultuuris levinud paleed, linnused , hauakambrid, megaronid. Iseseisvaid kultusehitisi ei ole leitud. Palee oli egeuse kultuuris nii kultuuriline kui ka majanduslik tsentrum. Palees oli keskne suur valgusőu, mille ümber olid mitmele erinevale tasandile koondunud arvukad majandus ja eluruumid. Ruumide keeruline ja tihti kaootiline paigutus oli aluseks, et egeuse paleesid nimetati labürintideks.
Linnused olid levinud mandril. Neile on iseloomulikud vőimsad kaitserajatised -müürid. Need olid ehitatud väga suurtest vähe tahutud kiviplokkidest, suuruse tőttu hakkasid kreeklased neid nimetama kükloobilisteks müürideks. Linnuses vőisid olla hajutatud hooned, aga ka üks linnusloss. Keskseks ruumiks vői ehitiseks linnuses oli megaron - suur ristkülikukujuline saalhoone, mille sissekäigu ees2-4 sammast, saali keskel, nelja samba vahel aga kolle. Megaronist sai kreeka templi prototüüp.
Haudehitistest olid tuntud kamber - ja kuppelhauad ,mille pőhiruumi moodustas kas nelinurkse vői ümmarguse pőhiplaaniga hauakamber, milleni viis pikk, kerge kallakuga käik - dromos. Pőhiliseks ehitusmaterjaliks oli kohalik kivi- kiltkivi , tuff palju kasutati puud. Siseruumid olid ehitistes kaetud värviliste seinamaalingutega.
Egeuse kultuuri varasemad ilmingud pärinevad Troojast (Väike- Aasia ), Küklaadidelt (Egeuse mere saared)ja regiooni suurimalt saarelt - Kreetalt, kus u. aastal 2000 eKr. kujunes välja klassiühiskond ja tekkisid esimesed linnakultuuri alged. See on aeg, mil kujunes välja paleemajanduslik kultuur. Varasel astmel olid selle keskuseks kindlustatud lossid ühe suure siseőue ümber koondunud ruumidaga, mida ümbritses madal tornidega kindlusmüür. Arvatavasti hävinesid need u.1700 eKr. toimunud maaväringus. Seejärel hakati Kreeta saarele rajama kindlustamata paleesid ( Knossos , Phaistos, Malia, Zakros). Kőige paremini tuntakse Knossose paleed (osaliselt rekonstrueeritud). See oli ühe keskse suure őuega mitmekorruseline ehitis, mida liigendasid suuremad ja väiksemad valguskaevud. Palee ruumiprogrammis puudub vähimgi vihje regulaarsele planeeringule. Erinevatel tasanditel paiknevad saalid ja toad olid omavahelühendatud nii valgustatud kui valgustamata treppide ja koridoridega, luues sel moel omalaadse illusiooni liikumisest , muutumisest ja maalilisusest. Hoone erinevad osad siduski ühtseks tervikuks arhitektuurne rütmika: sammaste paigutus, vertikaalsete ja horisontaalsete rütmide omavaheline pinge, valguse ja pimeduse vőitlusest sündinud liikumine, dekoratiivse kaunistuse dünaamika. Knossose palee on olnud tőenäoliselt Kreeta kőige esinduslikum loss, see kolmekordne ehitis paiknes 20 000 m2 suurusel pinnal. Lossis oli kolme erinevat tüüpi ruume: 1)valitsejate eluruumid ja kultusruumid. Nende hulka kuulusid sisseehitatud mööbliga troonisaal, mis oli ühest küljest ühendatud kultusbasseiniga, mőned kesksed kultusekohad nagu kaksikkirveste saal ja piilaritega kaunistatud keldriruum nn. piilarkrüpt;
2) hoidlad koos sinna juurde kuuluvate ruumidega (kreeta palee oli vahetuskeskus);
3)töökojad ja materjalilaod (nt. pronksivalukoda, kangrutöökoda, keraamikatöökoda, veinivalmistamis-ja őllepruulimiskojad). Paleedel oli hästikorrastatud veevärk. Paleedel oli hästisäilinud veevärk. Külm vesi juhiti marmorplaatidest veejuhet mööda lossi ( marmor andis omalaadse külmkapiefekti),säilinud on vannitube.
Ehitusmaterjalina kasutati nii kohalikku kui ka sissetoodud materjali. Fassaadid , müürid, trepid on ehitatud hoolikalt töödeldud kipskivist vői tufist. Siseruumide seinad olid krohvitud ja kaetud maalingutega (ornamentaalne dekoor , figuraalsed kaunistused, viimaste seas eelistatuimad nn. sőnnimängude süžeed), värvidest esineb palju tumepunast, helesinist. Pőrandad olid valmistatud kips-, kiltkivi vői lubjakiviplaatidest, mis omavahel olid sideainega jäigalt ühendatud.(arv. lubimört).
Seda residentsi oli ümbritsenud linn. Väljakaevamistel on leitud fajanssplaadikesi linnamajade kujutistega. Majad olid 2-3 korruselised, lameda katusega. Fassaadidele on omane sümmeetriline jaotus, uks alumise korruse keskel, kummalgi pool ust aken, ülakorrustel, mőlemal kolm sümmeetrilise jaotusega akent (aknad olid arvatavasti kaetud pärgamendilaadselt töödeldud nahaga). Horisontaalne fassaadiliigendus on antud tellistest ja urbsetest kivitahukatest laotud mustriga, ringikujulised kaunistused viitavad sellele, et eeskujuks on olnud puust kandetalade kunstiliselt töödeldud otsad.
Paleekeskuste toetamiseks olid ilmselt 10 kuni 15 km vahemaa kaugusel üksteisest nn. härrastemajad, mis oma suuruselt kujutasid paleede ja eramajade vaheastet
Kreetal puuduvad aga religioossed üksikehitised - templid. Väikesed, paleedesse ehitatud kultusrajatised paiknesid enamasti ühe suurema siseőue pőhjaküljel (ka loodeküljel).Thera saarel tehtud väljakaevamistel avastatud linnamajades oli tőenäoliselt samuti üks kultusotstarbeline ruum. Sellele vihjavad seinamaalingud, nt. naised kultustoimingute juures aga ka ilmselt kultuseanumate tarbeks seintesse ehitatud nišid.
Őitsva kultuuri hävingu Kreetal pőhjustas läheduses asuval väikesaarel, Theral toimunud vulkaanipurse .(u.1500 eKr.)Kreeta saare edasine saatus on suures osas seotud egeuse kultuuri hilisema väljenduse e. mükeene kultuuriga . Mükeene kultuuri jälgi Kreeka mandril vőis jälgida juba alates u.1600.a eKr. Peamisteks keskusteks kujunesid seal linnriigid Mükeene ja Tirnys, mille seos Kreeta saarel őitsenud minoilise kultuuriga ilmnes eeskätt tarbekunstiesemetes ja kultustoimingutes (sőnnimängud). Seoseid on aga teisigi. Palju sarnast on mükeene hauakambritel (1600-1500a.eKr.) Kreeta varase perioodi kalmetega, mille ette olid ehitatud nelinurksed eendid ja kőrvalruumid. Mükeene kultuuris asenduvad viimased küll pika käiguga, sarnasus aga on ilmne.
Mükeene arhitektuuri varasemat perioodi esindavadki hauakambrid, eeskätt kamber ja kuppelhauad, viimaseid nimetatakse ka Tholos haudadeks. Iga hauakambrini viis küllalt pikk koridorilaadne käik dromos - alates 1500.a.eKr. ulatus selle käigu pikkus 30 meetrini, kuppelhaud ise aga oli küllalt suur-läbimőőt kuni 15 m. Mükeene 9 ümarhauast on tuntuim nn. Atreuse varakamber (1300.-1200.a.eKr.) mille sisemuses kasutatud kiviplokid on töödeldud vastavalt hauaümbrusele, mis dromose kohal kujundati portaaliks. Siin kerkis ehitustehniliselt esile keeruline probleem - valevőlvina laotud kivikupli tohutu surve tuli ukse kohal toestada. Nii leiutati kolmnurk ukse kohal koormuse vähendamiseks. Atreuse varakambri sisemine uksesillus on 8 m pikk, 5 m lai, 1,2 m paks ja kaalub üle 100 tonni. Uksefassaad jäljendas kahekordset hoonet, mille dekoratsiooniks olid neli allapoole ahenevat poolsammast (kaks kummalgi korrusel), fassaadi kaunistasid ka sőnnikujutustega kipsplaadid , selle lőpetas aga sőnnisarvede (kaksiksarvede) rida. Atreuse hauakambri läbimőőt on 14,5 m, kőrgus 13,2 m, dromose pikkus 36 m. Siseruum ja dromos on laotud suurtest neljatahulistest kiviplokkidest, mis vihjavad megaliitehitustehnikale.
Megaliitehitus leidis aga täielikku rakendamist mükeene linnuste ehitamise juures. Kőik mükeene linnused olid ümbritsetud vőimsate müüridega, mis on laotud suurtest, ainult väga vähe taotud kividest. Üksteisega on need kivid aga sobitatud väga täpselt, sest ilma mördita laotud müüride paksus on 5 m (kohati ka 10 m), ainult mőningates kohtades on vaja läinud tohutute kivimürakate vahesid täita väikeste kividega. Mükeene kahe väravaga 900 m pikkuse linnamüüri kuulsaimaks osaks on Lővivärav. See on püstitatud neljast tohutust kivirahnust megaliitehitusviisis. Koormuse vähendamise kolmnurk kannab reljeefi püha sambaga (allapoole ahenev ja vőimsa padjandkapiteeliga sammas meenutab kreeta sambaid), millest mőlemal pool on lővi kujutis.
Mükeene linnuste (linnuslosside) plaan oli aga välja kujunenud hoopis teistest pőhimőtetest lähtudes kui kreeka paleed. Juba oma keskmiselt 70-80 m suuruse pindala (5600 m2) moodustasid nad ainult veerandi Knossose paleest. Ka oli mükeene paleede pőhiplaanis kinni peetud regulaarsuse pőhimőttest(Tirnysi linnuse plaanis vőib küll leida sarnasust knossose hiigelpaleega, korrapärasus aga on siingi olnud üheks juhtmőtteks), vastupidiselt kreeta paleedele paiknesid mükeene linnuste töökojad, haldusruumid jm. otsesest linnusekompleksist väljaspool, nn. all-linnas. Mükeene linnuslosside tuumaks oli aga lőunasse orienteeritud 1-3 ruumiline megaron, mille kahesambalisele portikusele järgnes eeskoda, selle taga aga paiknes nelja sambaga kolderuum. Seinad olid kaunistatud freskotehnikas friisidega. Mükeene megaroni lihtsates ja selgetes vormides aimub hilisemate kreeka templite eeskuju.
Mükeene kultuuri aladel säilinud teede ja sildade jäänused kőnelevad sellest, et erilist tähelepanu pühendati kaubandusele ja sőjavankrite rakendamisvőimalustele.
Pärast Santorini purske tagajärjel tekkinud katastroofi oli Kreeta sattunud Mükeene vőimu alla. Mükeene sőjaline vőim kehtestati ka Troojas (Trooja sőda). Varsti pärast Trooja sőja lőppu (13 saj. eKr.) kogunesid aga Mükeene ja Väike-Aasia kohale tumedad pilved. Aastatepikkused pőuaperioodid Kesk- ja Lőuna-Euroopas olid pőhjustanud kohutava näljahäda, mille tulemusena hakkasid rändama terved rahvad. Selle rahvasterände mitme laine tagajärjel vallutati u. a.1100 viimased mükeenlaste asulad. Algas Kreeka ajaloo tume ajastu, millesse uued valguskiired tungisid alles 8.saj.eKr.Ent suuline traditsioon lői silla üle selle ajaloolise tumeda aja. Minevik , mille üle tunti uhkust, elas Homerose lauludes läbi kirjandusliku taassünni.

KREEKA ARHITEKTUUR

Euroopa kultuuriajalugu on antiikse pärandiga tihedamalt seotud kui eelnevate ajastutega. Täiesti uus on kreeka kultuuris arengu kiirus, kus mõnede sajanditega saavutatakse rohkem, kui näiteks Vanadel-Idamaadel aastatuhandetega. Kreeka kultuur kasvas välja eluringist, millele oli iseloomulik vaba elujaatus, eneseusaldus ja tõeluserõõm. Nende iluideaaliks sai lihtsus ja loomulikkus, inimlik mõõt. Vabad idamaisest hirmust hauataguse elu ees, oskasid nad ka oma kultuuris vabaneda julmusest ning hirmuga mõjutamisest. Uskudes küll nagu teisedki vana aja inimesed, et kogu loodus on asutatud jumalate poolt, olid need jumalad neil üpris inimestesarnased, nõrkustega, mille üle söandati isegi nalja heita. Sellisel taustal ei kujunenud välja ka idamaist despootlikku võimustruktuuri, riigikorralduses domineeris demokraatlik suund. Kreeklaste ühiskond koosnes lõdvalt seotud linnriikide – poliste – liidust , kus igal üksusel oli iseseisev otsustamisõigus. Nagu iga üksikisik, nii võis ka iga linn leida eneseteostust erinevatel elualadel. Kreeklaste vaimsus ja elutunne oli väga soodus ka kunstide arengule, mis klassikalise täiuse saavutas juba ühe inimpõlve jooksul.
Vana Kreeka ajaloo varaseimal perioodil, Homerose ajastul (11.-9.saj. eKr.) olid arenenud eelkõige käsitööga seotud alad ja suuline kirjandus. Kujunesid eeposed “ Ilias ” ja “Odüsseia”. Ehituses jälgiti egeuse , eriti mükeene ehituskunsti traditsioone. Järgmisel, arhaika perioodil (8.-6.saj.eKr) kujunes välja linnriikide (poliste) süsteem ning põhijoontes kogu kreeka arhitektuur. 5.saj. eKr. Sai alguse kreeka kõrgklassika periood, mis tähistas kreeka kultuuri igakülgset õitsengut. Järgmist, 4.saj. eKr. Nim hilisklassika perioodiks, sama sajandi lõpul sai alguse hellenism, mis kestis 1.saj.eKr. Pärast seda kuulus Kreeka Rooma maailmariigi koosseisu.
Kreeka ehituskunsti süsteem ja stiilid sündisid arhaika perioodil. See oli aeg, kus põhijoontes kujunes välja ka kreeka linn ja tema olulised osad. Tähtsaimaks kultuslikuks keskuseks oli akropol , seal asusid peamised pühamud. Akropol paiknes reeglina kõrgendikul ning selle läheduses (tihti jalamil) oli teater. Viimane arenes välja koorilaulude ettekandmiseks määratud ümmargusest platsist ja koosnes kolmest osast: orkestra , pealtvaatajate istmeread ja lavaehitised. Ümmarguse või poolümmarguse kujuga orkestra asus teatri keskel, seda ümbritses 2/3 ulatuses theatron , vaatajate kohad, mille kaarekujuliselt paigutatud seljatugedeta istmeread paiknesid stmeti mäeküljel. Theatron oli kahe ringkäiguga jaotatud kolmeks kaarjaks osaks ja püstkäikudega paljudeks sektoriteks. Orkestra taga, istmeridadest vabal kohal asetses skenee – lavaehitis – kus asusid rõivistu ja rekvisiitide ruum. Skenee kaarjate külgtiibade vahel oli näitlejate esinemiskoht, orkestral aga paiknes koor, mis näitlejate sõnu kordas. Linnarahva peamiseks kogunemiskohaks oli turuplats e. agoraa, mille ümber paiknesid mitmesugused ühiskondlikud hooned ja templid. Suur osa oli spordirajatistel: staadionil, palestral, gümnaasiumil, hipodroomil .
Kreeka arhitektuuri tähtsaimaks ehitiseks on tempel. Võtnud üle egeuse (mükeene megaron) ehitustraditsiooni, kujundasid kreeklased u. 7.saj.eKr. välja templite põhitüübid. Kreeka tempel koosneb kaheks või kolmeks ruumiks jaotatud ehitisest. Pearuumi, milles asus templi pühendkuju, nimetatakse cella e. naos, paljudel templitel asus selle ees ka väiksem eesruum e. pronaos. Templi tagaküljel v õis asuda veel üks väike ruum, mida nimetati opistodomoseks. Põhiliste templitüüpidena on tuntud antidega tempel, prostüül, amfiprostüül, peripteer ja selle variandid.
Vanim templitüüp on antide tempel, mis koosneb siseruumist e. cellast ja kahest sambast külgseinte eenduvate pikenduste vahel. Kui ka tagaküljel olid küljepikendused ja nende vahel sambad, siis nimetati templit topeltantidega templiks.
Arenenum templitüüp on prostüül, mille kitsamal küljel on neli sammast, amfiprostüülil aga paikneb mõlemal kitsamal küljel sambarida.
Kreeka templi klassikaline vorm on peripteer, kus kogu templihoonet ümbritseb sambarida. Klassikalisel peripteeril võrdus sammaste arv pikemal küljel kitsama külje kahekordse sammaste arvuga pluss üks sammas. Peripteeri siseruum jaotus cellaks, pronaoseks ja opistododmodeks. Peripteeri variantideks on pseodoperipteer, kus sammaste rida liitub poolsammastena seinaga . Dipteer on kahe ümbritseva sambareaga templiehitis, pseododipteer aga ühe sambareaga, mis asetses seinast kahe sambarea kaugusel. Peripteer oli lähtepunktiks ka sammastega ümbritsetud ümarehitisele e. tholosele (ka monopteer).
Säilinud templid on ehitatud marmorist, kuna aga esialgne materjal on olnud puu, siis konstruktsioon pärineb puuarhitektuurist. Kreeka tempel koosneb põhiliselt kaht liiki osadest – kandvatest ja kantavatest. Kandvad osad on esiteks nelinurkne , ühest kuni kolmest astmest koosnev alaehitis krepidoma, mille ülemist astet nimetatakse stülobaadiks . Alaehitis võis olla küljetsi kalju sees, ühelt poolt vähemate astmetega. Teiseks kuuluvad kandvate osade hulka sambad, mille jämedus ja kõrgus olid iga templi puhul erinevad. Sammas koosnen baasist, tüvest ja kapiteelist. Templi kantavad osad moodustusid talastikust, mis koosnes sammaste kapiteelidele toetuvast arhitraavist , selle peal asuvast friisist ning viimast kroonivast eenduvast karniisist (geison) ja lamedast viilkatusest, mille kitsamates otstes moodustus viiluvälja e. tümpanoni piirav kolmnurk. Viiluvälja ümbritses simss, selle ülemisel äärel olev liist siima takistas vihmavee voolamist viilukülgedele. Viilu tipus ja nurkades paiknesid akroteerid.
Suurematel templitel jaotas kaks sambarida siseruumi üheks laiemaks kesk- ja kaheks kitsamaks külglööviks. Lame lagi oli puust, seda kaunistasid süvendatud pinnad - kassetid. Aknaid ei olnud, siseruum sai valgust läbi ukse- või katuseava.
Sammaste ja talastiku elementide erinevuse järgi jagatakse kreeka arhitektuur kolmeks klassikaliseks orderisüsteemiks - dooria , joonia ja korintose orderiks. Orderisüsteem ei kujuta endast kaanonit, vaid pigem loominguliselt kasutatud printsiipide kogumit, kus ära on määratud ainult kõige üldisemad suhted. Detailid – sammaste saledus , sammaste vahe (interkolumnium), talastiku liigendus jms. – olid arhitekti valida.
Vanim stiil – dooria stiil – kujunes välja mandri Kreekas ning on oma olemuselt raske ja range. Sambad on suhteliselt madalad ja jässakad, nende kõrguse ja diameetri suhe on harva suurem kui 1:5. Sambad on ilma baasita ja toetuvad otse stülobaadile, tüvest liigendavad püstsuunalised teravikuga lõpevad vaokesed – kannelüürid, mida ühel sambal on 16-20. Samba tüvese keskosas, umbes 1/3 kõrgusel on kerge paisutus entaas , kapiteel aga koosneb kaarjast kettast (ehhiin) ja selle peal olevast ruudukujulisest plaadist (abakus), millele toetuvad arhitraaviplokid. Võimsatele arhitraaviplokkidele asetati teistpidised risttalad, mille otsad kaunistati vertikaaksete triipudega (triglüüfid). Triglüüfid vaheldusid ruudukujuliste reljeefkaunistustega plaatidega (metoobid). Dooria stiilis templeid värviti, tõenäoliselt eraldasid punane ja sinine värv ehitise vertikaalseid ja horisontaalseid osi (nt. triglüüfid värviti siniseks, geisoni alumine äär punaseks jne.).
Ajaliselt järgmisena tekkinud joonia stiil pärineb Väike-Aasiast. Dooria stiiliga võrreldes on sellel olulisi erinevusi, eelkõige iseloomustab teda suurem kergus. Joonia stiilis templi alaehitus on kõrgem, sammas saledam (kõrguse ja läbimõõdu suhe kuni 1:10) ja algab ümmarguse kahe- või kolmeosalise baasiga. Tüvese kannelüürid on tihedamalt, neid eraldavad üksteisest pindribad. Kapiteel moodustub rullispadjandist e. voluudist, selle all on tihti kas ornamentaalne munavööt, helmisnöör või palmettvööt. Friis ei olnud eraldatud metoopideks ja triglüüfideks, vaid tervenisti kaetud reljeefkaunistustega. Joonia stiili puhul oli tähtis ehitisest saadav maaliline üldmulje.
Korintose stiil on kõige hilisem, ta võeti kasutusele 5.saj. eKr. Ning rakendati esialgu ainult interjöörides. Väliselt sarnaneb ta joonia sambaga, on sellest aga veelgi saledam ja sihvakam. Korintose samba karikakujuline kapiteel moodustub lopsakatest akantuselehtedest ja lilleõitest.
Kreeka elumaja oli algperioodil lihtne, täisnurkse eeskoja ja keskse kolderuumiga ehitis, mille lähtepunktiks oli mükeene megaron nagu templiarhitektuurilgi. Klassikalisel ja eriti hellenismi ajal tekkisid elamukompleksid, millesse kuulus sammaskäiguga peristüülõu, mis moodustas kuni 1/5 maja pinnast. Selle ühel küljel oli tavalise laega , kuid õue poole avatud portikusega ruum (pastas), millesse avanesid eluruumide uksed. Kolderuum – oikos – oli eraldi, suits juhiti majast välja kõrvalruumi kaudu. Majas oli ka eraldi meeste tuba (andros), selle põrand oli äärtest kõrgem, moodustades nii omalaadse istepingi. Elamud olid varustatud algelise veevärgi ja kanalisatsiooniga, milles ei puudunud isegi terrakotast või kivist, tihti tugitoolilaadsed vannid .
Ehitusmaterjalina kasutati elamuehituses põhiliselt põletamata savist telliseid, lubjakivi , puitu, punutud matte. Templid ja ühiskondlikud hooned ehitati (puust, liivakivist ), alates 6. sajandist sai templite ja ühiskondlike põhiliseks ehitusmaterjaliks marmor. Sambad tehti algul monoliitsetena (puust, liivakivist), marmorsambad valmistati aga eraldi seibidest, mille liitmiseks raiuti lamepindade tsentrisse pesa, millesse asetati seatinamuhv, sellesse omakorda tõrvatud puupunn. Kuni paigaldamiseni olid kannelüürid raiutud ainult samba ülemisele ja alumisele seibile, tervikuna raiuti need välja alles pärast terve samba kokkumonteerimist. Seinte suured kiviplokid paigaldati ilma mördita, neid seoti omavahel metallklambrite ja –kobadega. Teadaolevalt kasutati seinaplokkide ja arhitraavtalade paigaldamiseks mitmesuguseid tõstemasinaid (tõstepukk, masttõstuk, tallatav kraana).
Kreeka varasema ajajärgu linnadest olid vähesed planeeritud süsteemikindlalt. Hilisem täisnurkne planeering on tihedalt seotud linnaehitusmeistri Mileetose Hippodamose tegevusega , kes kavandas seoses Mileetose taastamisega täisnurgi ristuvate tänavatega linna ning rakendas analoogilist süsteemi ka Ateena sadama Pireuse kavandamisel. Hiljem jätkasid sama suunda ka teised linnaehitajad.
Kreeka ajaloo varaseimale perioodile – Homerose ajajärgule (11.-9.sah.eKr.) järgnenud aega nimetatakse arhaikaks (8.-6.saj.eKr.). Sel perioodil kujunevad lõplikult välja linnriigid, laieneb kreeka kolonisatsioon ning areneb põhijoontes välja kreeka arhitektuur. Arhaika perioodi arhitektuurimälestisi on küll vähe säilinud, ent üheks huvitavamaks näiteks on osaliselt säilinud Hera tempel Olümpias (6.saj. algus eKr.). Sellele kohale oli juba I at. alguses kivist alusele püstitatud puust ja tellistest pühamu, mille puust sambad asendati järk-järgult marmorsammastega. Templi sambad on madalad ja jässakad proportsioonid kohmakad. Hästi on jälgitav arhaikale iseloomulik pikisuunas väljavenitatud cella.
Rohkem kui Kreeka emamaal, on arhaika perioodi templeid säilinud ääremaadel – Sitsiilias ja Apenniini poolsaarel, kuhu kreeka kolonisatsioon juba 7.saj.eKr. jõudnud oli. 6.saj.algusest eKr. Pärinev Apollo tempel Sürakuusas on massiivne ja jõuline dooria stiilis peripteer, mille lühematel külgedel on 6, pikematel aga 17 väikese vahega asetatud sammast. Küpse arhaika suurimaid ansambleid olid aga Sitsiilias Selinoses asunud templid (6.saj. eKr., ositi hästi säilinud). Tuntud arhitektuurimälestis on Hera tempel Paestumis (nn. Basiilika , 6.saj. lõpp eKr.), mis on ehitatud dooria stiilis pseudodipteerina ning mõjub seetõttu väga avarana (sammaste arv 9 ja 18) Arhaika lõpp-perioodi kuulus ka Kreekas asunud suur ansambel Delphtis, mis oli ehitatud pidulike protsessioonide tarvis. Terrassil asuva templini tõusev tee viis mööda väikestest kuubilistest linnriikide varakambritest – aardemajakestest. Viimastest on taastatud ateeenlaste varakamber, mis kujutab endast klassikalist heade proportsioonidega antidega templit. Peapühamust, rangevormilisest Apollo Pytha templist on säilinud 6.saj. eKr. kuuluvaid skulptuurkaunistusi, samasse paika 4.saj. eKr. ehitatud uuest templist on tänini säilinud ainult väheseid osi, Mäe küljele olid raiutud teatri istmed, ilmselt oli see üks vanimaid teatreid Kreekas.
Arhaika perioodi lõpul kujunes välja ka joonia stiil, templeid sellest ajast ei ole aga säilinud. Seoses joonia stiili tekkimisega peame meenutama aga üht tollesse aega kuulunud templit, mille vanad kreeklased üheks seitsmest ilmaimest nimetasid. See on Artemise tempel Väike-Aasias Ephesoses, joonia sammastega dipteer, mille 127 reljeefidega kaunistatud alustega 18 meetri kõrgust sammast moodustasid otsekui sihvakate puude metsa. (Tempel hävis mitu korda ning taastati iga kord uuesti, viimane kord hilisklassika perioodil, lõplikult hävis tempel bütsantsi ajal).
Arhaika perioodi kuulusid ka varaseimad Ateena Akropoli ehitused , neistki on tänaseni jõudnud ainult skulptuurkaunistusi.
Kreeka klassikaline ajajärk (5.saj. – u. 33o.a.eKr.) algas Kreeka-Pärsia sõdadega, mis peeti aastail 500-449 eKr. Alguse sai see Joonia linnade Pärsia vastasest ülestõusust, mida juhtis Mileetose linn ja toetas Ateena. Juba 490.a.eKr. said pärslased Maratoni lahingus lüüa, kuid tungisid 480.a.eKr. uuesti Kreekase ning aasta hiljem said taas lüüa Plataia lahingus. Ateena Mereliit vabastas seejärel Pärsia võimu alt kõik Väike-Aasia rannikul olevad kreeklaste linnad. Aastal 449 eKr. sõlmitud rahu tagas Kreeka linnriikide majanduse ja kultuuri vaba arengu.
Ehitustegevus Kreekas ja Kreeka kolooniates oli intensiivne juba varaklassika ajal, järjest täiustus ehitustehnika, lõplikult kujunes välja orderisüsteem. Arhaikalt klassikale ülemineku stiili parimaks näiteks peetakse umbes aastal 500 eKr. ehitatud dooria stiilis Ateena Aphaia templit Aigina saarel, mille ruumilahendus on juba klassikaline (pronaos, naos, opistodomos), enamik detaile aga veel arhailised. Kuulsad on templi viilufiguurid, mida säilitatakse Müncheni glüptoteegis.
Arhaikale omane raskepärasus hakkas siiski järjest kiiremini taanduma kergema ja harmoonilisema ehituslaadi ees. Klassika lõplikku võitu tähistas Zeusi tempel Olümpias (tänaseks hävinud, Olümpia ulatuslikud väljakaevamised toimusid 1875-1880). Juba arhaika perioodil oli Olümpia tõusnud üheks tähtsamaks Kreeka linnaks, seal hakkasid kreeklased 8.saj. eKr. pidama olümpiamänge, sest müüdi kohaselt olevat just seal Zeus saavutanud võidu oma isa jumal Kronose üle. Olümpia elas arhaika perioodil üle jõulise õitsengu. Spordirajatiste kõrval kuulus linna tähtsaimate ehitiste hulk a linna keske olnud suurejooneline piduplats, mis oli ümbritsetud rohkete templite, varakambrite ja skulptuuridega. Sinnasamasse kerkis ka üks klassika perioodi silmapaistvamaid templeid – peajumal Zeusile pühendatu.( 468.-456.a.eKr., tuntud üksnes rekonstruktsiooni põhjal). Templi autor arhitekt Libon kavandas ehitise klassikalise dooria peripteerina,(6/13 sammast) , mille cella oli jagatud kahekordsete dooria sammastega kolme ossa, keskosa valgustas laes olev avaus. Zeusi tempel Olümpias oli aga eriti kuulus oma pühendkuju poolest (autor – Pheidias ), mida vanad kreeklased lugesid üheks seitsmest maailmaimest. Templi hämarasse sügavusse paigutatud Zeusi kullast ja elevandiluust hiigelkuju peegeldus kuju ette tehtud tumesinise kiviga vooderdatud basseini õlikihiga kaetud vees.
Võiduga pärslaste üle tõusis klassikalisel ajajärgul Kreeka linnade hulgas juhtpositsioonile Ateena. 478.-479.a. eKr. asutati Ateena mereliit, mille kassa paiknes 456.aastast peale Akropolil. Sealt saigi kuulus riigimees ja reformaator Perikles , kelle valitsemisajal jõudis kreeka kunst oma õitsenguni, raha Kreeka - Pärsia sõjas varemetesse jäänud Akropoli ülesehitamiseks. Vanast arhaika perioodi ehitustest ei säilitatud midagi, osaliselt on säilinud ainult Athena vana templi vundament . Akropoli uus ansambel kavandati ühtse plaani järgi, tööde üldjuhiks oli arvatavasti Periklese kaaskonda kuulunud ajastu kuulsaim skulptor Pheidias. Mastaabilt ja arhitektuurilt väga erinevad ehitised on liidetud ühte ansamblisse nõnda, et see avb järjest uusi vaateid. Muidugi, õnnestunud oli juba jumalatele määratud asupaiga valik: ansambel paikneb 156 m kõrgusel künkal, mille suuruseks on u. 300 / 130 m, sissepääsutee tuleb looklevana mööda läänenõlva. Mööda seda teed lähenedes paistab eenduval kaljunukil väike Nike Apterose (Tiivutu Nike) tempel, mille 420.a.eKr. ehitas arh. Kallikrates. Sihvakate joonia sammastega amfiprostüüli kergus vastandub Propüleede raskepärasemale dooria stiilile . Propüleed, Akropoli piduliku väravaehitis, mille kavandas arhitekt Mnesikles (437.-432.a.eKr.),. koosnevad kaksikportikusega eri tasandeil kerkivast väravast, millest põhja ja lõuna poole jäävad kaks erineva suurusega asümmeetriliselt paiknevat 6-sambalist tiibhoonet. Neist suuremas, põhjapoolses, asus kord maaligalerii e. pinakoteek. Et läbi värava liikusid protsessioonid, on peaportikuse keskmine sammaste vahe (interkolumnium) väga lai – 3,85 m. Oletatakse, et Propüleedes kasutati esmakordselt kreeka ehituskunstis raudtarindeid, sest hoone sees oleva joonia sammastiku arhitraavi ülapinna vagudes on leitud rooste jälgi. Propüleed on ehitatud kallihinnalisest penteelia marmorist, katus aga oli kaetud väga puhtast valgest marmorist kaetud katusekividega.
Läbinud propüleed, seisis vaataja silmitsi Pheidiase poolt loodud 12 m kõrguse Athena Promachose pronkskujuga, protsessioonitee aga suundus Akropoli sügavusse, mille keskseks hooneks oli Neitsilikule Athenale pühendatud Athena Parthenoni tempel ( 447-438.a.eKr., arh. Iktinos ja Kallikrates). Oma nime olevat tempel saanud cellast eraldatud läänepoolse ruumi järgi, mida nimetati parthenon – ruum tütarlastele. Seal kudusid tütarlapsed rüüd, mis iga nelja aasta järle toimuvatel pidulikel protsessioonidel – panatenaiadel - Athenale annetati. Parthenoni puhul äratab imetlust mõõdutunne ja peen ehituskunstiline arvestus. Selle 24 meetri kõrguse dooria stiilis peripteeri mõõtmed on tagasihoidlikud ( alus 31 / 70 m, sammaste kõrgus 10,43m; lühemal küljel 8, pikemal 17 suhteliselt tihedalt asetatud sammast). Ebatavaline on olnud aga ehitusviis, sest sirgjoon , täisnurk ja mehaaniline kordus on siin elastsema terviktunnetuse nimel kõrvale jäetud. Kreeklased teadsid, et ruum ja valgus ahendavad sammast optiliselt ning petsid ekslikku inimsilma, luues mulje ideaalsetelt sirgetest joontest ja vormidest . Seeetõttu pole sammaste vahe ühtne, vaid lüheneb nurgasammaste suunas, mis omakorda on üsna veidi teistest sammastest jämedamad ja kõrgemad. Kõik sambad omakorda on aga minimaalse nurga võrra hoone keskpunkti poole kaldu, stülobaat aga kumerdub kergelt keskpaiga suunas. Selle optilise võtte e. kurvatuuriga on saavutatud peaaegu täiuslik mulje.
Parthenoni sammastik ümbritses kolmeks jaotatud siseruumi, mille cellas seisis Pheidiase loodud kullast ja elevandiluust Athena kuju. Pheidias ja tema õpilased olid loonud ka templi väliskaunistused, millest tänapäeval on oma kohale jäänud u. 3 protsenti. Cellat ümbritsev 160 meetri pikkune friis kujutas panatenaiat.
Hinnalisest meevärvi penteelia marmorist ehitatud Parthenoni kaunistamisel oli erinevalt teistest kreeka templitest vähe kasutatud värvi: ainult skulptuuride foon metoopidel oli värvitud siniseks, triglüüfid aga punaseks.
Parthenoni põhjakülje vastas, üsna kõrgendiku serval paikneb Erechteion (421.-406.a.eKr.,arh. Mnesikles), tempel, mis on kreeka ehituskunstis üks omapärasemaid. Kõrgele stülobaadile tõstetud Parthenoniga võrreldes jääb Erechteion küll madalamale, tema asümmeetriline põhiplaan kinnitab aga kreeka ehitusmeistrite oskust kohanduda pinnareljeefi ja muude tingimustega ning luua vaba tasakaalu põhimõtet kasutades terviklik ansambel, mille kolm erisugusel tasemel asetsevat portikust annavad Erechteionile pidevalt muutuva välimuse. Eriti kuulus on templi lõunaküljel asuv karüatiidide koda, kus kuus kergelt nõtkuvat koret kannavad tiibrõdu katust.
Kui akropol oli ja jäi ikkagi jumalate elupaigaks , kuhu elavad alati suure pieteeditundega läksid, siis linna avaliku elu keskuseks oli turuplats, agoraa, mida ümbritsesid templid ja ühiskondlikud hooned. Ateena agoraa hoonetest on enam-vähem tervena säilinud varakristlikul perioodil kirikuna kasutusele võetud sepp -jumal Hephaistosele pühendatud klassikaline dooria peripteer (450.-420.a. eKr.). Enamik tähtsaimad ehitisi Ateenas rajati Periklese võimuloleku ajal (461.-499.a.eKr.), nii ka Pireuse sadam, mis nn. Pikkade müüride abil Ateena linnaga ühendati.
Kuigi suurem jagu klassika perioodi tippteoseid pärineb Ateenast, püstitati neid ka mujal. Arhitekt Iktinose kavandi järgi ehitati a. 430 ekR. Apollo tempel Phigalias (dooria peripteer, 6/15 sammast), mille sisekujunduses kasutatakse lisaks seinu liigendavatele joonia stiilis kolmveerand sammastele ka ühte cella lõppu paigutatud korintose stiilis sammast).
Intensiivselt tegutseti 5.saj. eKr. ka linnaehituse alal. Domineerivaks sai regulaarse planeeringuga linn. Esimese täisnurksete kvartalitega linna põhiplaani koostas Hippodamos Mileetosest, rakendades seda Mileetose linna taastamise juures. Hilisklassika perioodi, 4.saj. eKr. kuulus aga Olynth, funktsionaalselt hästi tsoneeritud linn, mille elamukrundid olid kõik ühesuguse planeeringuga. Iga krunti ümbritses umbmüür, millest pääses läbi vaid tänava ääres paikneva ainsa avause kaudu, krundi lõunaservas asus lahtine õu, põhjaservas sammaskäiguga eluruumid.
Hilisklassika perioodil olid Kreekas muutunud tavliseks linnriikide vahelised sõjad, mida tuntakse Peloponnesose sõja nime all (431.-406.a. eKr.). Sisuliselt tähendas see sõda demokraatliku Ateena ja totalitaarse Sparta vahel, kuhu ühel või teisel poolel olid kaasatud peaaegu kõik Kreeka linnriigid. Sõjad laastasid ja nõrgendasid Kreekat suuresti. Ometi loodi ka sel perioodil rida suurejoonelisi ehitisi, millest üks väljapaistvamaid oli 4.saj. eKr ehitatud Väike-Aasia linnriigi Halikarnassose valitseja Mausolose haudehitis (arh, Pytheos jt.., üks seitsmest maailmaimest, hävitati 15.saj.). Mausoleum oli kavandatud nii valitseja hauakambri kui ka teatrina . Nelinurkse põhiplaaniga hoone mõõtmed olid 66/77 m, kõrgus 46 m. Alumise korruse moodustas hauakamber, mille siseruumis toetasid lage 15 dooria sammast, välisseinu aga katsid reljeefid, mille autoriteks olid oma aja tuntumad skulptorid ( Skopas jt). Hoone teine korrus oli väljaspoolt ümbritsetud joonia sammastikuga, siseruumis aga oli lae toestuseks 15 korintose sammast, samas paiknesid ka Mausolose ning tema naise Artemisisa kujud. Mausoleumi katus moodustus 24-astmelisest püramiidist, mida kroonis marmorkvadriiga.
Hilisklassikasse kuulub ka üks paremini säilinud kreeka teatreid. Polykleitos noorema poolt 4.saj II poolel eKr. ehitatud Epidaurose teatrit peetakse kreeka ilusaimaks teatriks. Ümmargust 20-meetrise läbimõõduga orchestrat ümbritsevad järsule mäeküljele astmetena raiutud theatroni 12 sektoriks jaotatud alumise ja 22 sektoriks jaotatud ülemise osa istmeread,mis mahutasid kokku 12 000 pealtvaatajat. Tänu istekohtade läbimõeldud paigutusele oli nähtavus lavale väga hea.
Teatriga umbes sama ajal ehitas Polykleitos noorem Epidaurosesse ka Thymele, 22 meeetrise diameetriga ümartempli, mis oli väljast ümbritsetud joonia, seest aga kaunistatud korintose sammastega. Hilisklassika ajal hakati üldse rohkem huvi tundma ümarvormi vastu. See on aluseks ka Lysikratese auks püstitatud monumendile Ateenas (334.a eKr), kus esmakordselt on eksterjööris kasutatud korintose stiilis sambaid.
Linnriikide vahelised sõjad, sisetülid.jm. nõrgestasid Kreekat ning viisid majanduse madalseisu. Samal ajal hakkas järjest enam tugevnema kunagine kreeka koloonia – Makedoonia, kelle väed Aleksander Suure juhtimisel vallutasidüksteise järel omavahelisest võitlusest nõrgestatud Kreeka linnad. 338.a.eKr kehtestati kogu Kreekas Makedoonia võim, mis kehtis kuni Rooma ajani (146 a. eKr.) Seda perioodi kreeka ajaloos tuntakse hellenismina, ajastuna, mil jõuti suurima välise õitsenguni. Muutused toimusid eeskätt ühiskonnaelus – varasema perioodi linnriik asendus nüüd ulatuslikku ala hõlmava riigiga. Toimunud muudatused kajastusid ka arhitektuuris. Üksikhooneid ja ansambleid kujundati nagu eelnevailgi perioodidel kooskõlas neid ümbritseva alaga, suurenes aga kujutava ja ehituskunsti põimumine, samala jal eristusid üha suuremal määral sise- ja väliskujundus. Järjest rohkem pöörati tähelepanu linnaehitusele, Hellenistliku kultuuri keskustena kerkisid esile uued linnad, eeskätt Aleksandria Egiptuses ja Pergamon Väike-Aasias.
Aleksandria linna kavandas arhitekt Deinokrates, kelle plaani järgi rajati linna kaks laia peatänavat (3o m), mid ääretsasid marmorsammastikud. Tänavad olid sillutatud marmorplaatidega. Peatänavatega ristusid kitsamad põiktänavad. Linn jagunes valitsejakvartaliks (sinna kuulus ka teaduskeskus Museion ja tolle aja suurim raamatukogu) ning elukvartaliks. Linna sadama vaatamisväärsuseks oli aga Pharose saarel paiknev majakas ( 4. Saj. eKr. arh Sostrates Knidoselt, üks vana aja seitsmest maailmaimest, hävis maavärinas 1326.a.) Majakas oli kolmekorruseline 110 m kõrgune ehitis, mis paiknes marmorplaatidest alusel küljepikkusega 180 m. Majaka alumise, ruudukujulise osa küljepikkus oli 30 m, selle küljed olid orienteeritud põhiilmakaarte suunas, teise korruse moodustava kaheksatahkse osa küljed olid pööratud peamiste tuulte suunas. Kolmas , ümara põhiplaaniga korrus lõppes neljale poleeritud marmorsambale toetuva kupliga , mille all põles majaka tuli. Kuplit kroonis 7 m kõrgune Poseidoni kuju.
Teiseks tuntud hellenistliku kultuuri keskuseks (ja Aleksandria peamiseks võistlejaks( oli Väike-Aasias asunud Pergamoni linn,mis oma suurima õitsengu saavutas 3.saj. keskel eKr. Seda aega iseloomustab ka laialfane ehitustegevus. Pergamoni linna keskosa moodustas ümbruskonnast 270 m kõrgemal asuv akropol, mis erineval kreeka arhaika ja klassikalise perioodi linnadest oli hoonestatud väga mitme otstarbeliste ehitistega, mis moodustasid ühtse arhitektuuriansambli. Sinna kuulusid mosaiikpõrandatega kaunistatud kuningapalee, teater, gümnaasium, raamatukogu, Athena tempel ning kuulsaima ehitisena Zeusile pühendatud altar ( 160.a. eKr., nn. Pergamoni altar). Selle peaaegu ruudukujulise ( 34/36 m) 9 meetri kõrguse ehitise esiküljelt viis 20 astmeline trepp teise korruse platvormile, mida ümbritses joonia sammastik. Platvormi keskel asus pühendaltar. Ehitise alumine korrus oli kaetud kokku 120 m pikkuse friisiga atlantide ja gigantide võitlusest. Praegu asub Pergamoni altar Berliinis Pergamoni Muuseumis. Seal asub ka rekonstruktsioon 2.saj. keskel eKr. Mileetose linna ehitatud turu väravatest. Enamik hellenismiajastu ehitisi on meieni jõudnud aga varemetena, nii nagu fragmendid Mileetose buleteerionistki, valitsushoonest, mis kujutas endast tõusvate istmeridadega ehitist, kuhu siseneti sammaskäigu kaudu jm.
Pärast Kreeka alade liitmist Rooma riigi koosseisu (146.a.eKr.) soikub seal ehitustegevus. 1.saj. keskel eKr. püstitatakse Ateenasse küll Tuultetorn (arh. Andronikos), tehakse mitmeid ümberehitisi, kõik see aga on seotud juba rooma arhitektuuriga..

ETRUSKI ARHITEKTUUR

Kesk - Itaaliat asutas I aastatuhande I poolel rahvas, keda nimetati etruskideks, kelle päritolu aga on siiani selgitamata. Nende ühiskonda ja kultuuri tuntakse kreeka ja rooma kirjanike teoste ning arheoloogilise ainestiku põhjal. Nende omapärane, kreeka kirja sarnane kiri on siiani dešfreerimata. See kultus levis 8. - 1. saj. eKr., alates 3. saj. eKr. hakkasid nad järk - järgult alistuma roomlastele. Pärast etruskide viimast katset Rooma vastu üles tõusta lasti neid massiliselt hävitada, ülejäänud etruskid assimileerusid. Etruskide kultuur, mis ise on saanud tugevaid mõjutusi Kreekast , mõjutas omakorda roomlasi, eriti tehnika, arhitektuuri ja linnaehituse alal.
Etruski arhitektuurist võib ettekujutuse saada eeskätt arheoloogilise ainestiku, vähem aga säilinud ehitiste põhjal. Kõige täiuslikumalt on tänase päevani jõudnud etruskide hauad: šahthauad ja kaljuhauad ning ümarhauad e. tholosed, mida kroonis koonosekujuline pseudovõlv. Mitmest väikesest hauast koosnevat ringikujulise vundamendiga ümbritseva hauakompleksi selle peale kuhjatud koonilise savimäega nimetati aga tumuluseks.
Tulenevalt hauataguse elu kultusest käsitlesid etruskid hauakambrit kui surmajärgset elumaja. Hauakambrites, mis olid tavaliselt 3 - ruumilised, oli kivist mööbel.Seinad olid kaunistatud maalingutega, mida iseloomustavad jõulised värvikontrastid ning vahetult edasi antud liikumismulje, armastatumaid võtteid on anda inimest hetkel enne seismajäämist. Tuntuimad hauakambreid on Caeres, Tarquiinis, Vetulonias ja Populoonias.
Arheoloogiliste kaevamiste põhjal võib otsustada ka etruski templite ja elumajade arhitektuuri üle. Etruski tempel paiknes kõrgel poodiumil, põhiplaanilt lähenes ruudule. Fassaadi ees oli kaks rida harvalt asetatud sambaid, mis moodustasid sügava portikuse. Sambad meenutasid väliselt dooria sambaid, olid aga baasiga ja ilma kannelüürideta. Eeskoja taga templi sisemuses oli kolm ruumi.
Etruskide elamus kujunes keskseks paigaks aatrium , kus paiknes kolle. Katuse keskel oli avaus ruumide valgustamiseks ( kompluuvium ), selle kaudu aga valgus ka vihmavesi aatriumi keskel olevasse basseini ( impluuvium ). Eluruumid koondusid ümber aatriumõue.
Etruski linnad olid teljelise planeeringuga ning ümbritsetud võimsate müüride ja väravatega. Tuntud on 3. saj. eKr. ehitatud kaarvärav Perugias. Etruskid oskasid ehitada veejuhtmeid, alustasid sillutatud teede ja kanalisatsioonitunnelite ehitamist.
Ehitusmaterjalidest kasutasid etruskid puitu, savi, lubja - ja liivakivi, travertiini ja tuffi . Oskasid laduda võlve ja kupleid ( 3. saj. eKr. on tuntud nende laotud lukukiviga kaar ) ning läksid nurgast astmeliselt kive välja ladudes täisnurkselt pöhiplaanilt üle ümmarguse ristlõikega kuplile.

ROOMA ARHITEKTUUR

Rooma oli antiikaja kõige suurem ja tugevam orjanduslik riik, mille ajalugu jaotatakse kolme põhiperioodi: esimene oli nn. kuningate ajajärk, ( aastail 753. - 510. eKr. ), mil toimus sugukondlike suhete lagunemine , klasside ja riigiaparaadi kujunemine. Teine põhiperiood on vabariigi ajajärk ( 510. - 30.a. eKr. ), mil kujunes lõplikult välja orjapidamine. Riiki juhtisid sel ajal senat ja kaks üheks aastaks valitud konsulit . Edukate sõdade tagajärjel muutus Rooma Vahemere piirkonna suurriigiks. Vabariiklik valitsusvorm ei suutnud orjapidajate klassi huve aga küllaldaselt kaitsta ning 1. saj. II poolel eKr. mindi üle ainuisiku diktaatorlikule võimule. Algas Rooma keisririigi ajajärk ( 30. a. eKr. - 476. pKr ), mil Rooma vallutused laienesid üle terve Euroopa. 4. saj. jagunes Rooma riik kaheks: Ida - Rooma ja Lääne -Rooma riigiks. Viimase langemine 476. a. tähistab ühtlasi antiikaja lõppu ja keskaja algust.
Rooma arhitektuur oli jätkuks nii kreeklaste kui ka etruskide arhitektuurile. Nendelt võtsid nad üle nii ehitistüübid, kui ehituskonstruktsioonid , kohandades ja täiustades neid. Roomlaste ehituskunsti iseloomustamiseks sobib kõige paremini määratlus- inseneriehitus, roomlased olid esimesed, kes nägid puhtinseneriehitusteski arhitektuuriobjekte. Insenerlikke teadmisi rakendati ehitustegevuses väga jõudsalt.
Ehitistüüpidest võtsid roomlased kreeklastelt üle templid. Nagu Kreekas, nii on need Roomaski seotud ümbritseva arhitektuuri ja maastikuga , ehitiste paigutuses on aga olulisi erinevusi. Erinevalt kreeka templist ei asetse rooma tempel stülobaadil vaid poodiumil, kuhu pääseb ainult esiküljel oleva trepi kaudu ( ka etruski tempel seisis poodiumil, kuhu viis trepp esiküljelt ). Ilmselt etruski eeskujul on suuremal osal rooma templitest fassaadil sügavad sammasportikused, külgseinte sambad asetuvad kas päris seinte ligidale või on kolmveerandsambad ( pseudoperipteer ). Sambatüüpidest on eelistatumaid korintose sambad ( või komposiitkapiteeliga sammas ). Joonia ja dooria ( ka viimase varianti nn. toskaana sammast, mis oli kanneküürideta ja baasiga ) sammast on suhteliselt vähe. Iseloomulik on sammastele puhtdekoratiivse funktsiooni andmine. Väga peetakse lugu ümartemplist, tavaliselt olid need korintose sammastikuga ning madala koonilise katusega. Templiarhitektuuris kujuneb kreeka arhitektuurist sõltumatult välja kuppelehitus - kupliga kaetud silindriline hoone.
Teistest Roomas levinud ehitistest on tuntuimad basiilikad amfiteatrid, termid , akveduktid, triumfikaared ja - sambad, teedeehitus . Basiilika algidee pärines samuti Kreekast - basiilikaks nimetati basileuse elupaika, Roomas saavutab ta aga oma täiuslikkuse. Basiilika on tavaliselt pikliku põhiplaaniga, samba või piilariridadega löövideks jaotuv hoone, mille kesklööv on külglöövidest tunduvalt laiem ja nii palju kõrgem, et saab valgust külglöövide katusest kõrgemal olevaist aknaist ( seda nimetatakse valgnikuks ). Antiikbasiilika ühes otsas oli portikus, teises otsas apsiid
( poolringi või hulknurkse põhiplaaniga eendehitis ), kus paiknes kohtuniku iste või jumala kuju. Roomas olid basiilikad tavaliselt turu või kohtuhooned.
Amfiteater oli avalikeks etendusteks püstitatud katuseta ehitis, mille keskel olevat ellipsikujulist areeni piirasid astmetena ülespoole tõusvad istmeread. Amfiteatrites korraldati gladiaatorite võitlusi, kiskjate ajujahte, merelahinguid jm. vaatemänge. Tsirkusemängude jaoks ehitati ka spetsiaalseid ellipsikujulisi areene, kus peeti kaarikute võiduajamisi.
Termid olid avalikud saunad , mis moodustasid kokku keerulise kompleksi, ühendades endas peale kümblusruumide ka sporditegemiseks vajalikke rajatisi, puhkealasid, söögisaale, raamatukogu. Avalikud termid mahutasid korraga ligi 3000 inimest.
Akvedukt kujutas endast lahtist vöi kaetud veejuhet, mis oli ehitatud sillataolise kaaristuna ning kandis üht või mitut, üksteise kohal asetasevat veekanalit. Torude kaudu suunati vesi avalikesse kaevudesse, termidesse, eramajadesse. Vee äravooluks olid rajatud kinnised kloaagid.
Triumfikaared olid võidukatele Rooma väejuhtidele püstitatud auväravad, mis püstitati vabalt seisva monumentaalse ehitisena ( 1 - 3 läbikäiku ) ja kaunistati asjaomast sündmust kujutavate või allegooriliste reljeefidega. Triumfisammas püstitati tavaliselt mingi ühe kindla võidu tähiseks, oli kaetud seda sündmust kujutavate reljeefidega.
Roomlaste insenerimõtte tippsaavutuseks oli ka teedeehitus. Maanteed rajasid nad otsejoones üle soode, orgude ja mägede. Teed olid mitmekihilise täidisega, need kaeti suurte siledate kiviplaatidega, mille vahed jäigastati tsemenditaolise seguga. Vihmavee ärajuhtimiseks kaevati teede kõrvale kraavid.
Rooma elumajadest oli levinuim ühekorruseline maja ( domus ), mis ehitati etruskide eeskujul aatriummajana ühtse skeemi järgi. Sissekäigust pääses aatriumi, kust avanesid uksed freskodega kaetud vastuvõturuumi ( tablinum ), kus asus ka esivanemate altar, sellele järgnevast perstüülõuest pääses söögisaali ( trikliinium ) ning teistesse ruumidesse. Linnakäsitööliste majad olid kahekorruselised, alakorrusel tööruumid
( tabern ), selle peale ehitatud poolkorrusel elati. Üsna varakult hakati ehitama ka suuri üürimaju ( insula ), mis võisid olla 4 .- 7. korruselised (kõrgus 20 - 22 m ).
Ehitustehnikas paistsid roomlased silma oma tähelepanuväärsete insenerioskustega. Laiendades Kreekast pärinevaid kompositsioonilisi võtteid, võtsid roomlased talakonstruktsioonide kõrval kasutusele võlvkonstruktsiooni ja kaaristu . Varaseim võlv oli silindervõlv ( mõnikord madalam kui pool silindrit ), üsna pea leiutasid roomlased aga ka ristvõlvi, mis kujutas endast kahte üksteisega täisnurga all lõikuvat poolsilindrit. Võlvide ehitamisel kasutasid roomlased peamiselt kolme süsteemi . Esimesel juhul moodustus võlv külg külje kõrvale ehitatud kaartest, see moodus andis võimaluse ehitada võlvi ainult kividest. Teine moodus rajanes sellele, et kivi- või telliskaared ehitati üksteisest teatud kaugusele ning vahe kaeti pikkade tellistega, kolmanda ja kõige enam kasutatud võimalusena, täideti kaarte vahe betooniga .
Roomlased kasutasid oma ehitustes meelsasti sambaid, tegelikult aga välistasid samba konstruktiivse rolli, see oli eeskätt dekoratsioon, mis asetus pika range korra kohaselt. Siin ilmnesid ka erinevused kreeklastega - kui kreeklastel oli nii hoone kui ka selle dekoratiivne kaunistus ühest ja samast materjalist, siis roomlased ehitasid oma hooned hoopis teistest materjalidest, kulutades marmorit ainult dekoratiivse osa ( antud juhul sammaste peale ). Iseloomulik oli ka mitut stiili sammaste kasutamine ühe ehituse interjööris - siingi kindla korra kohaselt: alumine dooria, teine joonia, kolmas korintose stiilis ( või variandid: toskaana - joonia - komposiit ). Pool ja kolmveerandsambad olid levinud Kreekaski, Roomas aga lisandub neile veel pilaster - seinast eenduv lame neljatahuline sammas, mida kasutati seina tugevdamiseks ja seinapinna mitmekesistamiseks. Orderisüsteemi alusel viisid roomlased sisse ka oma arhitektuurse mooduli - poolsammas ( või pilaster ) - kaar - poolsammas, mis ühendas endas kahte vastandlikku konstruktsioonipõhimõtet - nii võlv - kui talakonstruktsiooni.
Ka uute ehitusmaterjalide kasutuselevõtmisel ja leiutamisel astus Rooma edasi hiigelsammudega. Alustanud tavalistest toorsavitellistest ehitistega, ladusid nad alguses oma seinad kuivalt, ilma mördita, kasutades kandedetailide tarbeks kõva lubjakivi e. travertiini. Et toortellis kohe laiali ei pudeneks, oli teda enne ehitamist valmina hoitud kuni kaks aastat. Alates 1. saj. pKr. sai valdavaks põletatud tellis , mis valmistati erikujulisena vastavalt kasutamisele ( eraldi seinte, katuse, sammaste jne. jaoks ), nende ladumisel kasutati liiv - lubimörti. Viimase laialdane kasutamine viis aga uue ideeni - seinu hakati ehitama kahe õhukese kihina tellistest, nende vahele aga valati liiv - lubjamördi alusel valmistatud rooma betoon .
Linnaehituses lähtusid roomlased etruskidelt üle võetud teljelisest planeerimissüsteemist. Linna keskseks väljakuks kujunes foorum , mida ümbritsesid mitmesugused templid. Lisaks kultushoonetele paiknesid seal mitmesugused ametiruumid ja arhiiv, kindlasti aga basiilikad, kus vormistati lepinguid, mõisteti kohut ja tehti teatavaks seadusi.
Kuigi Rooma vabariigi aega loetakse juba 6. saj. eKr., ei ole nii kaugelt tänapäeva jõudnud ühtegi ehitist. Rooma vabariik on kogu oma eksisteerimise jooksul haaratud sõdadest, mida peetakse positsioonide tugevdamiseks. Loomulikult ei olnud selline aeg kultuuri õitsenguks soodus. Ometi kujunevad just vabariigi ajal 2. - 1. saj. eKr. välja rooma kultuuri piirjooned ja sellega luuakse alus edasise õitsengu võimalustele.
Rooma linn aga on 2. saj eKr. veel üsna tagasihoidlik , enamjaolt savitellistest hoonestusega paik. Ajaloo andmete põhjal polnud sel ajal Roomas veel ühtegi marmorist templit, mis andis näiteks põhjuse Makedoonia Filipp V õukonnale avlikult naerda selle linna üle, kelle järjest kasvav poliitiline võimsus ei olnud saanud endale veel vastavat välimust.
Vabariigi perioodi kuuluvaist templeist on säilinud väikesemõõtmeline Fortuna Virilise tempel Tiberi - äärsel väljakul, nn. Härjaturul ( 1. saj. eKr. ), mis oli ehitatud kohalikust hallist travertiinist. Selles templis ilmneb aga selgesti juba rooma arhitektuuris levinud põhimõtteid, milles on ühendatud nii kreeka kui etruski arhitektuuri mõjud. Kõrgele poodiumile tõstetud templi juurde pääseb ainult esiküljel olevast trepist, fassaadile avaneb sügav joonia sammastele toetuv portikus, templi välisseinu liigendavad puht dekoratiivset funktsiooni omavad poolsambad . Friis ja frontoon on siledad, ilma reljeefkaunistuseta. Samas härjaturul on ka väike ümartempel, mida nõnda nimetataksegi - Ümartempel Tiberi ääres. Travertiinist ümarhoone on ehitatud 1. saj. eKr., seda ümbritsev korintose stiilis sammastik pärineb aga juba 1. saj. pKr. Ümartemplit kroonib madal kooniline katus.
2. saj. eKr. hakkas välja kujunema ka Rooma süda - Forum Romanum, millest kujunes linna ühiskondliku elu keskus. Foorumile püstitati rida ühiskondlikke hooneid , nende hulgas senatihoone e. kuuria, arhiiv, vangla, rostra e. kõnelava, mis oli kaunistatud vaenlastelt vallutatud laevade ninamikkudega, ilustatud sammastega. Kõik ehitised olid aga väikesemõõtmelised ning impeeriumi ajal asendatud uutega, seetõttu on raske rekonstrueerida vabariigi - aegse foorumi välimust.
Vabariigi ajal hakati suurt tähelepanu pöörama ka ühiskondlikult vajalikele rajatistele. Esmajoones keskenduti veejuhtmete e. akveduktide ehitamisele. Kõige varasemad neist rajati etruskide ja kreeklaste eeskujul maa - alustena, alates 2. saj. eKr. aga ehitati sillakujulisi maapealseid veejuhtmeid. Enamik neist töötas gravitatsioonipõhimõttel, s.t., et vesi voolas languse suunas. Vabariigi - aegse tehnika - ja arhitektuuriimeks võis pidada 144. a. eKr. kõvast tufist ehitatud veejuhet Aqua Marzia, mille üldpikkuseks oli 90 m, kõrgus aga ulatus 10. meetrini. Kokku oli sel akveduktil üle 1000. kaare. Ka vanimad kanalisatsioonirajatised pärinevad vabariigi - aegadest.
Varased Rooma inseneriehitised olid suures osas seotud ka sõjapidamisega - eeskätt teede - ja sadamarajatised. Roomlaste suurimatest teedest on teateid juba 4. saj. eKr., neist kuulsaim on 312. a. eKr. alustatud Via Appia , Roomast lõunasse Capuasse viiv 195. km. pikkune tee, mis sai eeskujuks hilisematele teedele. 3. ja 2. saj. eKr. laienes teedeehitus veelgi, alates 2. saj. eKr. tehti teed juba betoonkattega.
Nagu öeldud, on vabariigi - aegseid ehitisi Roomas suhteliselt vähe säilinud. Nende kujunemist võib aga jälgida 79. a.. pKr. Vesuuvi purske tagajärjel laava alla mattunud linnade Pompeij , Herculaneumi ja Stabiae arhitektuuris, kuigi ka neis linnades püstitati enamik säilinud ehitisi juba keisririigi ajal. Pompeijs on üks huvipakkuvamaid vabariigiaegseid rajatisi 1. saj. eKr. ehitatud amfiteater, mille ülemine galerii on küll purunenud, allesjäänud istmeread ja keskne ellipsikujuline areen annavad aga tunnistust ehitise arhitektuursete vormide lakoonilisusest ning selle üksikosade otstarbekusest . Pompeijs on säilinud ka vabariigi - aegseid seinamaale ning põrandamosaiike.
1. saj. keskel hakkas tollane konsul Caesar , alles pärast edukat sõjakäiku Idamaadele sealsete linnade luksuslikkuse mõju all, edendama ehitust ka Roomas. Eelkõige hoolitses Caesar foorumile ehitatavate hoonete eest, kehtestanud 44. a. eKr. diktatuuri, hakkas ta ehitustegevust laiendama kogu Rooma riigis. Õige hoo sai ehitustegevus sisse siis, kui Octavianus sai pärast Egiptuse vallutamist a. 30 eKr. Rooma ainuvalitsejaks.
27. a. eKr. tunnustas ka senat Octavianuse kõrgeimat võimu ning andis talle Augustuse tiitli . Alguse sai Varasekeisririigi e. printsipaadi ajajärk ( 30. a. eKr. - 284.a. pKr. ), kus princeps`i võim ei olnud veel autokraatlik. See oli periood, kus tekkis klassikaline rooma arhitektuur, mis esmajärjekorras pidi väljendama riigi võimsust.
Treav sisepoliitiline olukord Rooma riigis viis 2. - 1. saj. eKr. sotsiaalsete kokkupõrgete ja kodusõdadeni. Kuna vabariiklik kord ei suutnud enam riiki ohjes hoida, tegid mitmed väejuhid katseid haarata ainuvõimu, see õnnestus lõplikult alles Octavianusel, kes end 27. a. eKr. kuulutas keisriks ja võttis Augustuse tiitli. Alguse sai printsipaadi aeg, mil keisrite peamiseks eesmärgiks oli oma võimu kindlustamine. Arhitektuuri ajaloo seisukohalt on kahtlemata olulisim see, et Rooma keisrid pidasid ka ehitustegevuse edendamist tõhusaks vahendiks oma võimu tugevdamisel. Rooma riigi tuntuimad ehitised pärinevadki impeeriumi päevilt. Kuna riik kasvas n.ö. iga päevaga, täiustati ja laiendati teedeehitust, maanteede kogupikkuseks sai impeeriumi hiilgepäevil 100 000 km. Nagu varemgi, omistati erilist tähtsust veevarustusele - nii näiteks varustas ainuüksi Rooma linna veega kokku 19 akvedukti, mis läbi arvukate purskkaevude, avalike kaevude, keiserlike termide jne., andsid päevas linnale kuni 700 000 m³ vett. Keisririigi ajal ehitatud akveduktidest on tänini jõudnud mitmed, Prantsusmaal, Hispaanias, Roomas. Nende hulgas on tuntuim 1. saj. lõpus eKr. ehitatud Pont du Gard Nimes`is, Prantsusmaal, mis Gard`i jõe kohal on 8,7 m kõrge ning koosneb kolmest üksteise peal asuvast kaaristust ( alumine 21,8 m, keskmine 19,5 m, ülemine 7,4 m, suurima kaare ava 24,5 m. Võlvid olid laotud tõstemehhanismide abil, kuivalt ilma mördita ühtlustatud mõõtmetega kuni 6. t raskustest kiviplokkidest. Pont du Gard kujutab endast Rooma ehituskunsti sümbolit - arhitektuuriliselt võimas, lakoonoline ning samal ajal kergena mõjuv. Üldse küündis ehitatud veejuhtmete kogupikkus Rooma riigis ligi 450 kilomeetrini. Paralleelselt veejuhtmetega pöörati keisririigi ajal suurt tähelepanu ka kanalisatsioonile.
Rooma linnas hakkasid imperaatorid korrastama eeskätt foorumi ehitisi. Kuna suurte hoonete ehitamine ammendas üsna ruttu foorumi pindala, kerkis Rooma veel terve rida foorumeid, igaüks neist vastava foorumi nimeline. Forum Romanumile ( see jäi Rooma keskseks foorumiks ) ehitati Augustuse ajal üles tolleaegne suurim hoone Basilica Julia , mille kogupindala oli 4500 m², Basiilikat löövideks jagavaid kaaristuid kandsid alumisel korrusel dooria, ülemisel joonia sambad. Selle basiilika suurus ületatakse aga 4. saj, mil Forum Romanumile ehitatakse Basilika Nova e. Maxentinuse basiilika ( 306 - 312 ), mis ühtlasi jäi Rooma impeeriumi viimaseks suurehitiseks. Võimsad tellise - betoonseinad, kessoonidega kaetud silindervõlvid, mille peal pronksplaatidega katus - kõik see kokku oli Foorumi võimsaks dominandiks. Basiilika oli Rooma tüüpiliseks ühiskondlikuks ehitiseks. Kuna Rooma üks põhimõtteid oli ka impeeriumi võimsuse ning impeeriumi vägevuse ülistamine arhitektuuris, püüdis iga Rooma keiser miskitpidi oma eelkäijaid üle trumbata. Nii näiteks kerkis 2. saj. Trajanuse foorumile Ulpinuse viielööviline basiilika jpt.
Nagu öeldud, sümboliseeris ehituskunst imperaatori võimu. Augustuse aegseist ehitistest pole küll palju säilinud, üheks ilusamaks oli aga praeguseni hästi säilinud tempel Nimes`is nn. Maison Carree tempel on suurepärane näide vana - itaalia ja kreeka ehituskunsti ühendamisest: Ehitis paikneb kõrgel poodiumil, templisse avaneb sügav eeskoda. Roomaski jõudis Augustus ehitada palju, lõpetas Caesari poolt alustatud ehitised ning alustas hulga uusi. Suurejooneline ehitustegevus andis Augustusele põhjust öelda, et ta päris savist, pärandas aga marmorist Rooma. Nii sai lõpetatud Marcelluse teater ja sellega ühendatud sammaskäik, nn. Octavia portikus. Eraldi mainimist väärib ka väikesemõõtmeline Rahu altar ( 1. saj. lõpp eKr. - 9. - 13. a. pKr. ). Põhiplaanilt ruudukujulist altarit kaunistasid seest ja väljast marmorreljeefid.
Ehituskunsti kuldajaks Roomas olid 1. - 2.saj., mil keisritroon kuulus Flaviuste suguvõsale. Esimeseks suuremaks ettevõtmiseks sai Rooma linna ülesehitamine peale Nero - aegset suurt tulekahju 64. a. ( 5. aastal asuti ehitama antiikaja suurimat etendusehitist - Colosseumi ( 65. - 80. a. ), mille mõõtmed on 156 188 m, fassaadi kõrgus 48,5 meetrit. Vaatajate istmeread tõusid amfiteatrina 5 486 m. suuruse ellipsikujulise areoni äärest. Colosseumi kandvad püloonid ja välisseinad on ehitatud travertiinist, siseseinad tufist, ülemise korruse umbseinad aga tellistest. Hoone välisseinad on jaotatud 80. sissepääsukaareks, alumisel korrusel dooria, ülemisel joonia ja korintose poolsammastega. Sissepääsukaared tähistasid ka amfiteatri 80. sektsiooni , mis olid ühendatud ahenevate treppidega nii, et inimeste liikumist oli võimalik kiiresti hajutada
( iga kaarava kohta tuli kokku 50 000 pealtvaatajat mahutava teatri juures ainult ca 600 inimest, nii olevat Colosseum tühjenenud 20 - 30 minuti jooksul ). Colosseumi suurust ei ületatud, eeskujuks sai ta aga paljudele tesitele impeeriumi erinevatesse linnadesse ehitatud amfiteatritele. Lisaks amfiteatritele olid populaarsed ka tsirkused, neist kuulsaim oli Roomas ca 150 000 pealtvaatajat mahutanud Circus Maximus - vöiduajamisteks ja sõjamängudeks mõeldud suur tribüüniga ümbritsetud väljak.
Impeeriumi hiilgeaja silmapaistvamaks arhitektiks oli Apollodoros Damaskusest, kes aastail 115 - 125 ehitas Rooma Panteoni, templi, mille ülesandeks oli kõikide jumalate, kui maailma juhtiva ja valitseva kõrgema jõu teenimine . Apollodoros tuli hiilgavale ideele: kuna kõik jumalad olid võrdsed ning moodustasid ühtse organismi, lahendas ta nendele pühendatud templi ümarehitisena, kus igale jumalale kuuluv paik oli samaväärne teiste omaga . Nii sündis ümar kuppelehitis, mille mõju oli rajatud siseruumile - poolkerakujulise kupli keskele jäetud ca 9 m läbimõõduga valgusava andis ruumile eriti piduliku mulje. Panteoni siseruumi avadeta seinad on jagatud kaheksaks võimsaks, omavahel võlvkaartega ühendatud pülooniks ning niššidega liigendatud (siseruumi läbimõõt 43,2 m, kupli kõrgus 43 m, seinte paksus - materjaliks rooma betoon - 6,3 m ). Väljaspoolt kaunistab akendeta silindrilist rotundi klassikalise sammastikuna lahendatud portikus ( ehitati ilmselt hiljem ). Panteoni katus oli kaetud lehtvasega.
Apollodoros Damaskusest oli ka Trajaanuse foorumi projekteerija , mis oli üks paremini organiseeritud väljakuid Roomas . Kogu foorumi kontseptsioon oli allutatud ühele ideele - Trajaanuse poolt saavutatud võidu tähiseks rikka Daakia üle. Pärisfoorumi moodustas sammaskäikudega ümbritsetud 126. m küljepikkusega ruudukujuline väljak, mille keskel asus Trajanuse ratsamonument. Väljaku ühel küljel paiknes Ulpiuse basiilika, selle taga aga triumfisammas ( nn. Trajanuse sammas ) - 38. meetri kõrgune marmorsilinder, mille tipus oli Trajaanuse figuur ( alates 16. saj. Peetruse kuju ). Sammast kaunistab spiraalne reljeeflint ( kogupikkus 200 m ), millel on kujutatud Daakia sõdade sündmusi.
Triumfiehitised olid rooma elustiili juurde kuuluvad iseenesestmõistetavad rajatised. Juba vabariigi ajal ehitati triumfikaari, keisririigi ajal kerkis neid aga igal pool. 81. aastal ehitati Forum Romanumi lähedusse Tituse triumfikaar , mis tähistas 79. aasta Tituse poolt mahasurutud juudalaste ülestõusu. Võidukaare kõrgus on 15,4 m, seda kroonis võitjakvadriiga ( peaaegu kohustuslik element kõikide triumfiväravate juures ). Ühe avausega võiduvärava kaks võimsat pülooni on ühendatud võlvkaarega, selle kohal olevat antablementi kaunistab kiri, et kaar on Senati poolt pühendatud jumalikule Titusele. Püloonide nurki liigendavad komposiitkapiteeliga poolsambad, reljeefidel keisri kujutised, võlvkaare kohal madalreljeefis võidujumalanna Victoria figuurid .
Tituse võidukaarele järgnes hulgaliselt teisi, millest tänasesse päeva on jõudnud õige mitmed. Septimus Severuse kolmekaareline triumfivärav on ehitatud 2. sajandil, Constantinuse oma, aga aastail 312 - 315. Viimase rajamisel kasutati Rooma varasematelt arhitektuurimälestistelt pärinevaid detaile. Constantinuse võiduvärava sambad ning kompositsiooni kaunistavad daaklaste figuurid pärinevad näit. Trajanuse foorumilt.
Rooma arhitektuuri üheks võtmesõnaks on kindlasti termid. Termide varaseimast välimusest annavad tunnistust Pompeij termid 2. saj. eKr., mis ei olnud niivõrd kümblushooned, kuivõrd atleetide harjutusruumid, mille juurde kuulus ka pesemisvõimalus. Termide tüüpiline plaanilahendus kujunes välja keisririigi ajal. Neid paigutati nii, et ükski fassaad ei jääks lõunapäikese kätte. Aknad olid klaasitud. Vett kuumendati hüpokausti abil. Termid koosnesid riietusruumist, võimlemisruumist, kuumast saunast ( caldarium ), lavaruumist ( laconium ), soojast ruumist Tepidarium ) ja külmast saunast ( frigidarium ). Lisaks arvukalt kõrvalruume: lektooriumid, staadionid, mängusaalid, raamatukogud. Rooma kuulsaimad termid olid Caracalla termid ( 206. - 235. a. ) paiknesid kokku 12 ha suurusel territooriumil, sooja vee bassein asus 35. m läbimõõduga kuppelsaalis). Caracalla termide tarindus oli peensusteni läbi mõeldud. Massiivsed tellispiilarid olid tehtud niššidega õhuliseks, sinna sisse olid ehitatud trepid, võlvid avardasid ruume, siseviimistluses kasutati hulgaliselt hinnalisi materjale - profüüri, marmorit, punast graniiti. Palju oli mosaiike, reljeefe, skulptuure. 4.sajandi. algul ehitatud Diocletianuse termid ei suutnud Caracalle termide suurejoonelisust ületada.
Rooma keisrite elupaigaks olid paleed ja villad. Palee - ehitustega alustas Augustus Palantinusel, mida hiljem täiendasid teised imperaatorid. Palatinuse residents koosnes kahest põhiosast - esindus - ja eluruumidest, võttes enda alla 8 ha. Palee uhkeimate ruumide hulka kuulus võlvitud troonisaal ( pindala 1000 m² ), sellega külgnev väike basiilika riiklike aktide allakirjutamiseks ning suurejooneline vastuvõtusaal, mis võis mahutada mitutuhat inimest. Tivolisse ehitati kuulus Hadrianuse villa, mis kujutas endast laiaulatuslikku mitmesuguste hoonete kompleksi. Palee - ehitistest annab ettekujutuse ka 4. saj. algul Spliti ehitatud Diocletianuse palee rekonstruktsioon. Selle ehitise kavatis oli tehtud nelinurkse, müüridest piiratud, tornide ja väravatega varustatud plaani järgi nõnda avar, et sinna hilisematel aegadel mahtus terve linn.
Rooma elumaja kujunes lõplikult välja keisririigi aegadel. Jõuka roomlase elamust võib saada ettekujutuse Pompeji elukvartalite järgi, kus juba 1. saj. oli 1000. - 1500. m² pindalaga maju. Ruumid koondusid kahe siseõue - aatriumi ja perstüüli ümber. Elamute siseruumide seinad olid kaunistatud maalingutega ( kokku 4 stiili, neist kaks veel vabariigi - aegsed ). Eramajad kuulusid aga ainult jõukatele patriitsidele, vaesed vabad kodanikud elasid üürimajades, mida näiteks esimesel sajandil loendati Rooma linnas üle 40 000. Üürimajad ehitati mitmekorruselistena, millel ainult alumised korrused olid tellistest või savist, ülemised aga puidust või isegi puuokstest punutisena ning ülekrohvituna.
Roomlaste kindlusehitisi saab jälgida Rooma 3. saj. ehitatud Aurelanuse müüri järgi - see oli ligi 19. km. pikkune 380. kandilise torni ja 16. väravaga müür. Linnamüüri ehitamine ümber linna andis aga tunnistust muudatustest impeeriumi seisundis, mis kulmineerusid Rooma riigi jagunemisega Ida ja Lääne - Roomaks ning viimase langemisega 476. a., mis ühtlasi tähistab antiikaja lõppu. Selleks ajaks oli Roomas tugevasti juuri ajanud 4. saj. riiklikuks usundiks tunnistatud kristlus, millest tänapäeva on varaseimast perioodist ( varakristluse ajast ) jõudnud mitmeid arhitektuurimälestisi.

VARAKRISTLIK ARHITEKTUUR

Rooma riigi äärealadel 1.saj. tekkinud kristlus levis kiiresti nii ida kui ka lääne suunas, jõudes sajandi keskel ka impeeriumi pealinna – Rooma, kus ta nii nagu mujalgi, sattus konflikti võimudega. Kuna kristlasi hakati taga kiusama, siis ei saanud nad koguneda avalikult. Nõnda said varakristlaste esimesteks kogunemiskohtadeks nende maa-alused matusepaigad, katakombid . Need olid umbes 20-25 m sügavusel asuvad kitsad ligikaudu ühe meetri laiused maa-alused käigud, mille mõlemal pool seintes olid 2-3 kordsed seinatühemikud kristlaste põrmude jaoks, mis olid suletud kas marmorplaatide või tellismüüritisega. Teatud vahemaa tagant laienesid käigud ruudukujulisteks ühele perekonnale kuuluvateks hauakambriteks. Neis hauakambrites korraldati surnute mälestusmissasid ning varakristlaste ühiseid lihtsaid söömaaegu e. agaape. Katakombid olid ehitatud kindlas järjekorras: kõigepealt raiuti tuffi trepiastmed , mis viisid teatava sügavuseni, seejärel uuristati käigud ja hauakambrid, Õhku või/ja valgust tuli nendesse laes olevate ümmarguste või nelinurksete avade kaudu, seinad ja lagi olid kaetud freskodega. Tihti raiuti hauakambri lagi välja selliselt , et see meenutas ristvõlvi. Hilisemal ajal, 4.-8.saj. laiendati hauakambrid kabeliteks (cryptae). Tufist raiuti välja algeline kooriruum , piiskopitool, pingid preestrite jaoks, kaks sammast ja neid ühendav võidukaar. Nii kujunesid katakombid oma erinevate osadega sakraalehituste algseks prototüübiks. Tuntumaid katakombe on Roomas Püha Calixtuse, Püha Priscilla , Püha Domitilla (kõik 2.saj.).
Alates 3.sajandist, kui kristlasi enam taga ei kiusatud, kogunesid nad oma kombetalitusteks tavalistes elamutes , mille peristüülõue avanesid palvetussaal ja baptisteerium e. ristimiskoda. Taolistel palvemajadel puudus ühtne ehituslaad .
Varakristlik arhitektuur hakkas arenema alates 313.aastast, kui Constantinus Suur kuulutas Milano ediktiga kristluse riigiusuks. Järgnevate poolteise aastasaja vältel (kuni Rooma riigi langemiseni) kujunesid varakristlikus arhitektuuris välja sakraalehituste põhitüübid. Loomulikult oli selles väljakujunemises kõige suurem osa rooma arhitektuuril, sellega rööbiti aga ka Lähis-Ida ehituskunstil.
Varakristliku sakraalehituse levinumateks tüüpideks on pikiehitised (basiilika, kodakirik ) ja tsentraalehitised ( rotund , oktogoon). Tuntuim neist, basiilika, leidis turu- või kohtuhoonena laialdast rakendamist juba antiikajal . Niisugused ehitised mahutasid palju rahvast, see aga oli kristlastele esmatähtis. Basiilika on avar ristkülikukujuline hoone, mille siseruum on sammastega jaotatud pikkadeks löövideks (3-5, vahel ka 7 ja isegi 9 löövi). Keskmine lööv ehitati külglöövidest kõrgemana, selle ülaosas e. valgmikus olevad aknad valgustasid kesklöövi, mis idaosas (kristlikud kirikud ehitati valdavas enamuses ida-läänesuunalistena) lõppes poolümara ruumi e. apsiidiga, kus asusid altar ja vaimulike istekohad . Mõnikord ehitati altariosa ja pikihoone vahele põikhoone (põiklööv e. transept ). Mis algul eendus pikiehitisest väga väha või ei eendunud üldse. Põiklööv oli pealöövist eraldatud suure kaarega, seda nimetati võidukaareks e. triumfikaareks. Lööve eraldasid enamasti korintose stiilis võrdlemisi tihedalt asetatud sambad, mis olid omavahel ühendatud kaartega või kaetud talastikuga. Lagi oli kas lihtne lahtine sariklagi või lame talalagi. Viimane võis olla kaetud maalingute või kassettidega. Külglöövid (idapoolsetel aladel ka kesklöövid) kaeti silindervõlviga, nende peale ehitati mõnikord teine, arkaadina kesklöövi avanev korrus (empoorid). Kirikute lääneküljele ehitati uskmatute ja patuste jaoks eeskoda e. narteks. Paljudel varakristlikel basiilikatel oli narteksi ees veel avar sammaskäikudega aatriumõu nn. “paradiisiõu”, kuhu tänavalt pääses läbi värava. Varakristlike basiilikate fassaad oli lihtne, kogu tähelepanu pöörati interjöörile. Basiilikate kõrval olid eriti Väike-Aasias levinud kodakirikud. Erinevalt basiilikatest on kodakirikute löövid ühekõrgused ja puudub ka ristlööv, seetõttu liitus altariruum kohe pikihoonega.
Teiseks levinud ehitustüübiks olid tsentraalehitused, milles kõik üksikud osad on keskpunktist ühekaugusel. Tsentraalehituse idee pärines antiiksest ümartemplist ning varakristlikul perioodil olid levinumateks tsentraalehitiseks ümara või hulknurkse põhiplaaniga sakraalhooned, nende kõrval võis kohata ka ühepikkuste ristiharudega (nn. kreeka rist ) põhiplaaniga hoonet, mille keskosa oli kaetud kupliga.
Varakristlikest ehitistest oli tähtsaim Püha Peetri basiilika Roomas (5.saj.; lammutatud 16.saj., tuntud ainult rekonstruktsiooni põhjal). Selle viielöövilise transepti , aatriumõue ja narteksiga sakraalhoone mõjus tänu hästi läbimõeldud mahtudele (aatriumõu, narteks ja basiilika peakorpus olid ühelaiused) kompaktselt ja terviklikult. Siseruumis oli sariklaega kaetud hästi valgustatud kesklööv külglöövidest tunduvalt avaram, altariosa eraldas muust ruumist peale triumfikaare ka madal altarivõre. Samu põhimõtteid rakendati ka teiste varakristlike kirikute interjööris, kust läbi valgmiku ja apsiidiseinas olevate akende tõstis eriti hästi esile kirikute rikkalikku mosaiikkaunistust. ( Santa Maria Maggiore Roomas 432.-440., sammastel talastik , kassettlagi; Santa Sabina Roomas 422.-432., sambad ühendatud kaartega, sariklagi jt.). Varakristlikul perioodil Lähis Itta ehitatud kirikuhooned olid kompaktsemad, lähenesid tihti põhiplaanilt ruudule, põhimassilt olid lähedased kuubile, neil puudus aatriumõu, kaaristuna väljapoole avaneva narteksi kõrvale aga püstitati kaks torni. Mõningatel juhtudel ehitati lisaks peaapsiidile veel apsiidid ka kiriku põhja- ja lõunaküljele (seda võtet nim. trikonchos: Kristuse sündimise kirik Betlehemis, 5.saj.).
Tsentraalehitiste tuntumaid näiteid on Santa Constanza mausoleum Roomas (4.saj.). Ümara põhiplaaniga ehituse kuplit kannavad siseruumi kaheks jaotavad 12 saledat kaksiksammast, kupli suured aknad loovad ruumi keskosas võimsa valgusefekti, sellega moodustab kontrasti keskosa ümbritseva ringgalerii poolhämarus. Viimase poolsilindervõlv võtab vastu kupli külgsurve ja kannab selle massiivsetele välisseintele.
Ristimiskirikute e. baptisteeriumide eelistatuimaks põhiplaani vormiks oli ring või kaheksatahk (viimane andis võimaluse seostada seda kristliku arvusümboolikaga), säilinud näitena võiks nimetada õigeusklike ristimiskirikut Ravennas (5.saj.), mis paistab silma eeskätt oma rikkalike mosaiikkaunistuste poolest. Mosaiik on põhiliseks kaunistusvõtteks kõigi varakristlike sakraalehitiste juures. Ravenna tsentraalehitiste hulka kuulub ka Galla Placidia mausoleum(5.saj), väike ristikujulise põhiplaaniga hoone, mille ristiharud on kaetud silindervõlviga, ristiharude lõikumise kohal aga on kupliga kaetud torn. Müüride paksus, hauakambri hämarus ning kogu ehitise suhteline madalus meenutab katakombe.
Varakristlik arhitektuur moodustab silla antiikarhitektuuri ja keskaegse arhitektuuri vahel, siit ammutab ideid ka bütsantsi ehituskunst.

BÜTSANTSI ARHITEKTUUR

Bütsants e. Ida-Rooma riik sai alguse 395.a., kui Rooma impeerium jagunes Lääne- ja Ida-Rooma riigiks. Bütsantsi koosseisu kuulusid Balkani poolsaar, Ees-Aasia ja 4.-7.sajandini ka Põhja-Aafrika. Pealinn oli Konstantinoopol , mille Constantinus Suur 4.saj. laskis rajada iidse kreeka koloonia Byzantioni kohale, selle nimest sai hiljem riigi nimetus. Suurima võimsuse saavutas Bütsants keiser Justinianuse valitsemisajal 6.sajandil. Orjanduslik kord asendus feodaalkorraga 7.-11.saj. Oma eksisteerimise ajal võitles Bütsants araablaste , pärslaste, slaavlaste ja eurooplaste rünnakute vastu: 7.saj. vallutasid araablased Süüria, Palestiina ja Põhja-Aafrika, 11.saj. haarasid türklased oma valdusesse Bütsantsile kuulunud Väike-Aasia alad. Ristisõdijad vallutasid Konstantinoopoli 1204.a. ja pool aastasada oli Bütsants jaotatud mitmeks väiksemaks riigiks kuni ta 1261.aastal taasühendati. Viimane õitsenguperiood kestis vähem kui kaks sajandit, sest 1453.a vallutasid türklased Bütsantsi lõplikult.
Bütsantsi arhitektuuri lähtekohaks on antiikarhitektuur ning sellest võrsunud varakristlik sakraalne ehituskunst. Olulisemad saavutused kuuluvadki kultusehituste valdkonda, levinumaks ehitustüübiks saab ristkuppelkirik (põhiplaanilt võrdharulise kreeka risti kujuline ehitis, mille ristumiskohas ja ristiharudel olid kuplid ). Palju oli ka ümmarguse ja hulknurkse põhiplaaniga tsentraalehitisi. Basiilikate lahenduses toetuti otseselt varakristlikele eeskujudele, uue nähtusena ilmus nelinurkse või ümmarguse põhiplaaniga kampaniil e. kellatorn , mis ei olnud põhihoonega ühendatud. Bütsantsi arhitektuuri erivormiks sai aga kuppelbasiilika, kus tsentraal -ja pikiehitis ühendati uudse arhitektuurivõtte viklite abil toestatud kupliga. Basiilika jaotati löövideks sammaste abil, samba tüves oli kannelüürideta, kapiteelil kujutatud taimemotiivid mõjuvad ažuurse ornamendina, kapiteeli peale asetati veel trapetsikujuliste külgedega kiviplokk e. talum .
Ehitusmaterjalina kasutati peamiselt marmorit või kohalikku kivi, hilisemal perioodil palju ka põletatud tellist. Interjöörid on rikkalike mosaiikkaunistustega või marmortahveldisega., palju kasutatakse kulda. 9.sajandist alates jälgitakse kirikute kaunistamisel ühtset kaanonit..
Sakraalehituste rohkusega paistis eriti silma Konstantinoopol. Kristliku kultuuri õitseajal olevat selles linnas olnud üle 250 kiriku ja 120 kloostri. Selles linnas asub ka bütsantsi arhitektuuri kõige suurejoonelisem ehitis – Hagia Sophia peakirik (532.-537.a., arhitektid Anthemios Trallesest ja Isidoros Mileetosest). Hagia Sophia loomisel lähtuti ideest ühendada Rooma Maxentiuse basiilika suurus ning Rooma Panteoni kupli suurejoonelisus. Hoone mõõtmed on 75,5 korda 70 m, siseruum on sammastega jaotatud kolmeks lööviks, selle keskel aga on neli 23 meetri kõrgust pülooni, millele toetub kerajate siilude e. viklite abil 32 meetrise läbimõõduga kuppel . Keskruum jätkub idas ja läänes poolkuplitega, millesse omakorda lõikuvad veel väiksemad ja madalamad poolkuplid. Peakupli allääres olevad 40 akent loovad sellise valgusefekti, et kuppel tundub õhus hõljuvat. Kiriku põhja- ja lõunakülgedel olevatele kõrvallöövidele on peale ehitatud empoorid. Siseruumi kujunduses oli rikkslikult kasutatud hinnalisi kivimeid, palju oli mosaiikkaunistusi. Hagia Sophia kiriku siseruumi jätkub eksterjööris üksteisest välja kasvavate kuplite püramidaalses tõusus. (Türklased muutsid 15.saj. kiriku oma peamošeeks ning ehitasid sinna juurde neli saledat minaretti). Hagia Sophia eeskujul ehitati 6.saj. veel teisigi kuppelbasiilikaid. Samal, 6.saj. ehitati Konstantinoopolisse ka esimene ristkuppelkirik – tänaseks hävinud Apostlite kirik oli põhiplaanilt kreeka risti kujuline hoone, mille ristiharude lõikumise kohal paiknes suurem peakuppel, ristiharudel aga neli väiksemat kuplit. Taoline 5-kupliline rsitkuppelkiriku süsteem sai alates 9.sajandist Bütsantsis valdavaks.
Teiseks varabütsantsi keskuseks oli Ravenna, mis 552.aastast alates oli Bütsantsi provintsi (eksarhaadi) pealinn. &.sajandi I poolel ehitati Ravennasse kaks 3-löövilist sammasbasiilikat Sant Apollinare Nuovo ja Sant Apollinare in Classe. Mõlemad kirikud on ripõiklöövideta, seest ümara, väljast aga polügonaalse apsiidiga. St. Apollinare Nuovo kirikus on korintose kapiteeliga sammastele asetatud veel talumiplokk. Välisseinte kujundus on lihtne (St. Apollinare in Classe kirikul ümarkaartega ühendatud liseenid , St. Apollinare Nuovol siledad seinad). Mõlema kiriku eraldi seisev kampaniil kuulub hilisemasse aega.Kirikute siseruumid on kaunistatud mosaiikidega.
Ka Ravenna tuntuim tsentraalehitis , San Vitale kirik (540-547) on eeskätt tuntud oma suurejooneliste mosaiikkaunistuste poolest. Selle põhiplaanilt kaheksatahkne ülemise osa välisseinte igal kaheksal küljel on lame kaarnišš, hoonet katab 15-meetrise läbimõõduga kuppel. Alumise korruse seinad on liigendatud liseenidega. Kirik jätab väliselt üsnagi raskepärase mulje, ionterjöör aga on lahendatud väga dünaamiliselt. Ülemine, kitsam osa toetub kaheksale püloonile, mille vahele ehitatud kahekorruseliste kaaristute dünaamiline rütm elimineerib püloonide massiivsuse. Kapiteelide ažuursus ja seinte marmortahveldus loovad kooskõlas mosaiikkaunistustega üllatava valguse-varju kooskõla, sünnitades varabütsantsi arhitektuurile omase immateriaalse maailma.
Alates 9.sajandist saab bütsantsi arhitektuuris peamiseks kirikutüübiks ristkuppelkirikust lähtuv viie kupliga hoone, kus ka sel juhul, kui põhiplaan oli neljakandiline , oli interjööris selgesti loetav ristikujuline ruum. Eksterjööri põhiaktsent koondus peakuplile, millele lisandusid neli väiksemat kuplit hoone nurkadel. Kuplite osatähtsuse rõhutamiseks tõsteti nad katusest kõrgemale ümara tambuuri abil, milles olev akenderida muutis kuplialuse ruumi kõige valgemaks. Ristiharud võisid olla kaetud silindervõlvidega, aknad, arkaadid ja avaused tehti kitsad, müürid paksud. Kadus immateriaalsuse võlu, domineeris raskepärane stabiilsus (Džami kirik Konstantinoopolis 9.saj.). Ehitusvõtete täiustudes hakati viiskuppelkirikute arhitektuuris taotlema kergemat üldilmet (Pantokratori kloostri kirikud, Hosios Lucase kloostri kirikud, 11.-12.saj.), mis saavutati sellega, et peakuplit toetavate tugipostide asemel hakati kasutama sambaid, aknaavad tehti suuremad, kaarte ja võlvide rütmiline kordumine suunas pilgu ülespoole. Vastupidiselt varasemale suletusele saavutati neis kirikutes massi ignoreerimine, mida eksterjööris tihti toetas vahelduv valgete ja roosakate kivide ladu (nn. “triibulised kirikud”). Lisaks suurtele akendele liigendasid välisseinu veel nišid ja dekoratiivsed sambakesed. Sellist laadi viljeldi Kreekas ( Apostlite kirik Salonikis, 14.saj.), aga ka Balkanil ja Väike-Aasias . Viiskuppelkirikuna ehitasid bütsantsi meistrid ka San Marco katedraali Veneetsias (11.saj.).
Profaanarhitektuur on säilinud üksnes fragmentaarselt. Varasemast perioodist (6.saj., teistel andmetel 8.saj.) võiks tuua jäikade vormidega nn. Teoderichi palee Ravennas, mille seinu umbes teise korruse kõrgusel liigendavad poolsambad, hilisemat perioodi esindab aga Konstantinoopolis osaliselt säilinud imperaatoriloss (nn. Temphur -serai, 14.saj.), mille alumise korruse moodustab võimas ümarkaarne arkaad , kahte ülemist korrust liigendavad aga tihedalt asetatud suhteliselt laiad ümarkaarsed aknad. Seinad on laotud erivärviliste kivide ridadena.
Bütsantsi arhitektuur on mõjutanud oma naabreid. Palju on bütsantsi päritolu ehitismälestisi Kreekas, selged bütsantsi arhitektuuri tunnused on ka Gruusia, Armeenia ja Balkani poolsaare ehitismälestistel. Kõige tugevama impulsi andis Bütsants aga vana-vene kultuuri kujunemisele, kuna Kiievi –Venemaa sealt ristiusu vastu võttis.

VANAVENE ARHITEKTUUR

Kiievi-Venemaa vürstiriik oli tekkinud juba 9.sajandil. Piirnedes ristiusu maadega, otsustas Kiievi vürst Vladimir 988.aastal vastu võtta ristiusu ning kuulutas selle Kiievi-Venemaa riigiusuks. Bütsantsi õigeusu kasuks otsustamine kandis aga riigi ortodoksesse kultuurisfääri, mille mõju kestab tänapäevani. Ristiusu vastuvõtmisega sai alguse ka üle 700aasta kestnud vanavene kultuuri periood, mis sisuliselt tähendas Venemaa keskaega . Seda ajavahemikku võib jaotada veel järgmisteks perioodideks: 10.-11.saj. Kiievi-Venemaa: 12.-14.saj. feodaalse killustatuse aeg ning sellele järgnenud Vene tsentraliseeritud riigi arenemine, mis kestis kuni 17.saj. lõpuni, mil Venemaa troonile tõusnud Peeter I keeras ajaloole sootuks uue lehekülje.
Kiievi-Venemaa ehk Vana-Vene riik oli 11.sajandil, Vladimiri ja Jaroslav Targa valitsemisajal keskaegse Euroopa kõige suurem riik, mille piirid ulatusid Soome lahest kuni Musta mereni. Sellest kõige varasemast perioodist on meieni jõudnud terve rida sakraalehitisi kirikute ja kloostrite näol . Profaanehitisi, mis enamasti olid puust, pole sellest ajast säilinud. Ehitustüüpidest eelistati 9.sajandil Bütsantsis laialt levima hakanud mitme kupliga kirikut, mille algselt lamedad kuplid toetusid kõrgetele tambuuridele. Pakse kiviseinu liigendasid kitsad aknad ja liseenid, idaseinas oli 1 kuni 5 tihti põhikorpusest madalamat apsiidi . Kirikute siseruum jaotati väiksemates kirikutes piilaritega kolmeks, suuremates aga viieks või rohkemaks lööviks, altariosa eraldati võrega. Seinad kaunistati mosaiikide ja freskodega. Ehitusmaterjaliks kasutati looduslikku kivi või tellist. Tellistest kirikud laoti tihti teisevärvilise mördiga, saavutades nii Bütsantsist pärit “triibuliste” kirikute efekti.
Vana-Vene riigi keskuseks 11.sajandil oli Vene linnade emaks nimetatud Kiiev , kus olevat olnud 400 kirikut. Kiievi ehituskunsti kauneimaks mälestiseks oli aga tänini säilinud Sofia katedraal , mis põhiplaanilt kavandati Bütsantsi kirikuid meenutava viielöövilise kuppelkirikuna. Erinevalt aga Bütsantsist, kus kirikute kuplite arv ei ületanud viit kuplit, kroonib Kiievi Sofia katedraali 13 kuplit (suurem kuplite arv oli omane paljudesse vene linnadesse ehitatud kirikutele). Kesksel kohal on peakuppel, mida ümbritsevad madalamad körvalkuplid, mis kuni 17.sajandil toimunud ümberehituseni olid lamedavormilised. Kuni ümberehituseni ümbritses kirikut läänest, põhjast ja lõunast ka lahtine galerii.
Interjööris domineerib keskmise kupli tambuuris olevate akende kaudu hästi valgustatud kesklööv, mis idas lõpeb poolümara mõjusa apsiidiga. Mosaiigid ja freskod on paigutatud Bütsantsis välja kujunenud skeemi kohaselt.
Teistest Kiievi-Venemaa keskustest tõusis 11.sajandil esile Novgorod , mille arhitektuuris ilmnes lisaks Kiievist pärinevatele bütsantslikele impulssidele ka kohalik mõju. Novgorodi Sofia peakirik püstitati 11.sajandi keskel linna kõige kaitstumasse ossa – Kremlisse. Võrreldes Kiievi Sofiaga on Novgorodi 5-kupliline peakirik tagasihoidlikuma, aga ka pisut raskepärasema vormikõnega. Kiriku pakse seinu liigendavad ebasümmeetriliste vahedega liseenid ning kitsad ümarkaarsed aknad. Juba selle kiriku ehitamisel on Novgorodis tegutsenud kohalikud ehitusmeistrid, järgmistel sajandil koondub kogu ehitustegevus aga vene meistrite kätte. Nende poolt ehitati nn. ühe tänava kirikuid. Neid lasksid ehitada bojaarid , kaupmehed vm sellise arvestusega, et hädaohu korral oleks kirikut võimalik kasutada ka kindlusena. Levinumaks sai väike, kuubikujuline ühe kupliga kirikutüüp, mille siseruumi muutsid ahtaks kupli tambuuri toetavad neli küllaltki võimast pülooni. Iseloomuliku võttena võib nimetada seinte liigendust, kus siseruumis paiknevatele piilaritele vastavaid liseene välisseinal ühendasid katuse all poolkaared (sakomaarid). Väljastpoolt valge (või heleda) krohviga kaetud kirikute siseruum oli kaunistatud freskodega ( Lunastaja kirik Nereditsal, 1198).
Novgorodimaa kirikud jäävad ka edaspidi mõõtmetelt tagasihoidlikuks . Säilitades oma peaaegu kuubikujulise vormi muutuvad nende fassaadid ilmekamaks tänu kolmnurkfrontoonile ja kaldkatusele (Lunastaja kirik Iljini tänaval, 14.saj, eriti kuulus oma Theophanes Kreeklase poolt maalitud freskode poolest). Mitmete kirikute juures on kaunistusvõtetena kasutatud nišše, rippsambakesi, dekoratiivseid riste. Novgorodi kirikuarhitektuurile oli lähedane Pihkva ehituskunst. Sealsed kirikud mõjuvad oma madaluse ja teatava rohmakusega isegi arhailisemalt kui Novgorodis. Peaaegu kõikide kirikute juurde kuulus eraldi seisev kellatorn, Novgorodimaa eripäraks kujunes aga kellade sein e. zvonnitsa.
Novgorodi ja Pihkva arhitektuur jätkas oma iseseisvat arengut kuni nende liitmiseni Moskva alla 15. saj. lõpus. Ülejäänud endise Kiievi-Venemaa alad, mis 12.sajandil olid lagunenud väikesteks vürstiriigikesteks, langesid 13.sajandi keskel kaheks ja pooleks aastasajaks tatari-mongoli ikke alla. Enne seda, 12.-13.sajandil oli aga suure kultuurilise ja ehituskunstilise tõusu läbi teinud Vladimir-Suzdalimaa, kus juba 12.sajandil kerkis rida esmaklassilisi ning omanäolisi sakraal - ja profaanehitisi. Erinevalt Novgorodist ja Pihkvast järgisid Vladimir-Suzdalimaa ehitusmeistrid Bütsantsi eeskujusid . Vladimiri suurima ehituse – Uspenski peakiriku (12.saj.) lähtuti traditsioonilisest ristkuppelkirikust. Hästi tahutud kividest ehitatud seinapinna jaotab kaheks horisontaalne rippsammaste vöö, vertikaalselt liigendavad hoonet liseenid, mis katuse all ühinevad ümarkaartena. Taoline seinte liigendamine nagu ka astmeliselt ahenevad ümarkaarsed aknaorvad ja perspektiivportaalid sarnanesid Lääne-Euroopa romaani stiilis ehitustega, säilitades sealjuures eeskätt tänu kullatud kuplitele bütsantsliku väärikuse. Hoopis teistsuguste, kergemate ja õhulisematena mõjuvad need ühekuplilised. Vladimir-Suzdalimaa kirikud, mille eksterjööri dekoreerimisel kasutati vaibana mõjuvat madalreljeefi. Vertikaalset rütmi kannavad selliste suhteliselt väikesemõõduliste kirikute juures kupli kõrge tambuur ja seintest tugevasti eenduvad liseenid, mis lõpevad sakomaaridena. Üks ilusamaid seda tüüpi kirikuid on Pokrovi kirik Nerli jõel (12.saj.), kus kõrgusse püüdlemist toetab ka õnnestunult valitud asukoht jõe kaldal. Rikkalikult on müüripinnad kaunistatud ka Vladimiri Dmitri katedraalil (12.saj.).
Vladimir-Suzdalimaa ehituskunst sai eeskujuks Moskva vürstiriigile. Viimasel oli alates 14.sajandist juhtiv osa võitluses tatari-mongoli ikke vastu Venemaal. Esialgu küll laialdast ehitustegevust ei arendatud, 14.sajandi lõpul alustati Moskva Kremli muldvallide asendamist kivimüüridega.. Linna ulatuslik väljaehitamine sai alguse 15.sajandil pärast tatari-mongoli ikke taandumist. Vene tsentraliseeritud riigi residents vajas esinduslikke hooneid ja kindlat kaitset, sest 15.sajandi lõpul kasutusele võetud tulirelvadele ei suutnud sadakond aastat tagasi ehitatud kiviseinad vastu panna. Koos Kremli kaitsesüsteemi rajamisega hakkasid järjest tugevnema ka ringina ümber Moskva asuvad kloostrid , mille tugevad müürid moodustasid otsekui lisa kaitsevööndi. Kremlisse ehitati aga nii sakraal- kui ka profaanhooneid. Viimastest paistis silma nn. Granovitaja Palata(15.saj.) mille itaallased Marco Ruffo ja Pietro Antonio Solari ehitasid suurte vastuvõttude ja tähtsate nõupidamiste tarvis. Granovitaja Palata seinte jämedas rustikas võis aimata mõningat sidet Lääne-Euroopa vararenessansiga. Enne seda oli aga samuti itaalia arhitekti Aristoteles Fioravanti juhtimisel (1475-79) valminud Moskva Uspenski katedraal. Eeskujuks Vladimiri samanimeline peakirik, ühendas Itaaliast tulnud ehitusmeister renessanssarhitektuuri võtted vene ehituskunsti traditsioonidega. Siluetilt üsna sarnane oma Vladimiri nimekaimuga, tundub kiriku töötlus märks viimistletum. Siseruumis aga andis raskepäraste püloonide asendamine märksa kergemate ümarsammastega ja lääneseina koorist loobumine avara ja õhuküllase interjööri. Ka Arhangelski peakiriku (arh. Alevizio Nuovo, 15.saj. lõpp) eksterjööris on tunda itaalia renessanssarhitektuuri võtteid. Seevastu samasse naabrusse ehitud Blagoveštšenski kirik (15.saj. lõpp) on selgelt vene meistrite töö. Kõikide kirikute siseruumid on kaetud freskomaalingutega, altari ees aga kõrgub pildisein e. ikonostaas , mis alates 15.sajandist sai vene kirikuinterjööri lahutamatuks osaks. Kremli sakraalehituste pidulikku ansamblit kroonib 16. saj ehitatud 80 meetri kõrgune Ivan Suure kellatorn (arh. Bon Frjazin). Pidevalt kindlustati uute müüridega kogu Kremlit, telkkatustega kaeti Kremli tornid 17.sajandil.
Aastasada varem, kui Venemaa oli juba toibunud tatari-mongoli ikkest ning ise naaberalade vallutamise plaane pidas, jätkus hoogne kirikute, kloostrite, kindluste ja bojaaride losside ehitamine. Puitarhtektuuri eeskujudest otsiti tõeliselt venelikku ning püüti seda siis rakendada ka kiviehitistes. Vene põhjaaladel oli ammust ajast ehitatud puidust tornitaolisi kirikuid, mis olid kaetud telgisarnase katrusega. Kiviarhitektuuris on taolise laadi esimeseks näiteks 16.sajandi algul Kolomenskojesse ehitatud Voznessenski kirik, mille ülespoole pürgiv siluett on hästi kiriku nimetusega kooskõlas (Voznesenije – taevaminek). Kiriku rikkalikult pilastritega liigendatud kaheksatahkne alumine osa läheb dekoratiivsete traditsioonilist vene peakatet meenutavate ehisviilude (kokošnikute) abil kitsamaks ning lõpeb võimsa taevasse kõrguva telkkatusega. Hästi on ära kasutatud maapinna tõus, ümbrusega seostab kirikut ning samal ajal lisab talle kergust lahtine galerii.
Seoses tornkirikute ehitamisega hakkas vene kirikuarhitektuuris domineerima vertikaalsuse printsiip, järjest rikkamaks ja fantaasiaküllasemaks muutus kirikute eksterjööri kaunistamine. Värvikirev dekoor iseloomustab ka 16.sajadil Kaasani vallutamise tähiseks Moskvasse Punasele väljakule ehitatud Vassili Blažennõi kirikut (arh. Postnik ja Barma), mis esindab uut arhitektuurivormi – liitkirikut. Keskset suuremat telkkatusega tornkirikut ümbritsevad 8 sibulkupliga ( sibulkuppel on vene traditsiooniline kirikukuppel alles alates 16.saj.) kaetud väiksemat kirikut, mis paistavad silma ülirikka dekooriga..
Kolomenskoje ja Vassili Blažennõi kirikud olid suuresti eeskujuks ka teistele 16. Ja 17.saj. ehitatud kirikutele. Iseloomulikeks võteteks on komplitseeritud põhiplaani, telkkatuste ja sibulkuplite kasutamine. Rikkalikult kasutati vene rahvuslikust kunstist võrsunud dekoratiivseid kaunistusi (eriti silmapaistev on selles osas Jaroslavli kirikuarhitektuur ), edasi arenes ka profaanehitus, kus samuti sai peamiseks muinasjutuline dekoratiivsustaotlus. 17.sajandi teisel poolel hakkasid vene ehituskunsti imbuma ka barokkarhitektuuri elemendid . Selles stiilis kõige rohkem ehitada lasknud Narõškinite suguvõsa järgi sai see laad ka oma nime. Kauneimaks näiteks on kompaktse põhiplaani ja avara siseruumiga rõõmus ja pidulik Pokrovi kirik Filis.
Ülevaade vanavene arhitektuurist ei oleks täielik, kui mõne sõnaga ei puudutaks puuarhitektuuri. Puu oli Venemaa peamine ehitusmaterjal, sellest ehitati praktiliselt kõike, nii elumaju kui majandushooneid kui ka kindlusseinu, kirikuid ja losse . 17.sajandi profaanehituse silmapaistvaks saavutuseks kujunes suur puust asümmeetrilise põhiplaaniga rikkalikult kaunistatud loss Kolomenskojes , mis paraku pole säilinud. Puust kirikud on ajale paremini vastu pannud . Vanim säilinud lihtsavormiline, ühe katusetorniga puukirik pärineb 14.sajandist, hilisemast ajast on säilinud neid rohkem. Kõige rikkalikumad olid tornehitusena kavandatud (kaheksatahkse, ümmarguse või ristikujulise põhiplaaniga) kirikud, mis kandsid telkkatust või siis püramidaalselt tõusvat kuplite kogumit (Preobraženski kirik Kižis, 1714, 23 kuplit).
Peeter I astumine Venemaa troonile 17.sajandi lõpul ning tema poolt läbi viidud reformid lõpetasid omapärase vene keskaja ning viisid Venemaa ühte ritta Lääne-Euroopa kultuuritraditsioonidega.

LÄÄNE-EUROOPA ARHITEKTUUR VARASEL KESKAJAL

Keskaja ajaloos nimetatakse 5.-7. sajandit suureks rahvasterändamise ajastuks . See oli aeg, mil üle kogu Euroopa veeresid igas suunas arvutud hõimud, goodid, vandaalid , hunnid jpt. Allutades endale üksteise järel kõik Rooma impeeriumi provintsid , olid nad kohutavaks purustavaks jõuks nõrgenenud rooma tsivilisatsioonile . Vaatamata sellele ,et barbarid ise küll ei suutnud tõusta antiikse tsivilisatsiooni tasemeni, mõjutas see siiski nende teadvust, kuni selleni, et nad pidasid end roomlaste pärijateks. Siin juurduski varasele keskajale omane idee Rooma impeeriumi taastamisest. Pea kõik varakeskaegse Euroopa riikide valitsejad püüdlesid selle poole, et neid kroonitaks valitsejaks Rooma paavsti poolt.. Nii sai hilis- antiigist pärinevast ristiusust omamoodi sild antiikse ja keskaegse Euroopa vahel.
Endise Rooma impeeriumi maadel tekkis hulk riike, mis tavaliselt püsisid tugevamate hõimude pealetungini. Üheks selliseks oli idagootide kuninga Theoderichi poolt 5.sajandil rajatud riik keskusega Ravennas, mille Bütsants küll juba 6.sajandi keskel alistas. End Augustuseks nimetanud Theoderichiga on seotud ka üks varase keskaja seni säilinud ehitismälestisi – mausoleum Ravennas. Võtnud varakristlikust arhitektuurist üle tsentraalehituse põhimõtte, lõid ehitusmeistrid massiivse kahekordse haudehitise, mille alumise korruse moodustab kümnetahukas, ülemist silindrilist osa aga kroonib suhteliselt madal kuppel, mis on välja tahutud 300 tonnisest monoliidist. Alumise korruse tahud on liigendatud paksu müüri sees olevate ümarkaarsete sügavate niššidega, silindrilist mahtu liigendavad petiknišid ja ilustusteta karniisivöö kupli all, kuplist otsekui välja ulatuvad ribid lisavad ehitusele raskepärasust.
Varase keskaja riikidest oli üheks püsivamaks Frangi riik, mis tekkis 5.sajandil tänapäeva Prantsusmaa, Saksamaa, Põhja-Itaalia ja Hispaania ( Kataloonia ) territooriumil. 5.- 8 sajandini valitses seda frankide hõimukuningas Merovech`ist lähtuv merovingide dünastia. Sel perioodil hakkasid sugukondliku korra rüpes arenema feodaalsuhted ning juurduma paikne eluviis. Ristiusu levik soodustas aga kiviehituse traditsioonide taaselustamist, mis vahepeal sootuks ununud oli. Tõsi, selleaegne arhitektuur ei saavutanud kõrget taset. Rajati eeskätt varakristliku arhitektuuri eeskujudele tuginevaid sakraalehitusi, oma olemuselt olid need aga massiivsemad, robustsemad ja kohmakamad. Ehitustesse püüti lülitada antiikajast pärinevaid detaile, eriti sambaid. Levis basilikaalne kirikutüüp, tavaliselt kolmelööviline, ühe- või kolme apsiidiga. Säilinud on nendest ainult tähtsusetuid osi . Kirikud ehitati kivist, sariklagedega, kavatises ilmnesid kooriosa ja põiklöövi alged. Teise ehitustüübina rakendasid merovingid tsentraalehitust – põhiliselt väikesemõõtmeliste ehitiste – ristimiskabelite e. baptisteeriumide püstitamisel. Prantsusmaal Venasque`s säilinud 6.-7.sajandil ehitatud ristimiskoja põhiplaanis on lähtutud neliklehest. Hoone ruumikontseptsioonis, mis meieni on jõudnud suhteliselt väheste ümberehitustega, on rakendatud varakristlikule arhitektuurile iseloomulikke võtteid. Suuresti ümberehitatud Poitier ` St. Jeani baptisteeriumi (ehit. 5.saj., ümberehitused 7. ja 11. saj.) fassaadi kolmnurkfrontoon vihjab antiigi traditsioonidele, siksakfriis ja seina vähene liigendus kuuluvad aga varasesse keskaega.
Merovingide aegsed interjöörid paistsid silma oma rikkaliku dekooriga: seinte mosaiikpiltides kasutati rohkesti kulda, ruume kaunistati ka idamaadest pärit kalliste vaipadega,
Pideva ägeda sisevõitluse tulemusena läks merovingide riigis 7. Sajandil kuningavõim üle majordoomustele. Majordoomus Karl Martelli poeg Pippin Lühike võttis aastal 751 endale kuninga tiitli ja rajas karolingide dünastia, mis saavutas oma suurima võimsuse Karl Suure valitsemisajal (768-814; krooniti Rooma keisriks a. 800).Perioodi 8.sajandi lõpust kuni 10.sajandi keskpaigani nimetatakse karolingide ajastuks, selle kõige intensiivsem areng on seotud Karl Suure keisririigiga, mil frankide valdusesse kuulusid Prantsusmaa, Belgia, Holland , Lääne- ja Lõuna-Saksamaa, Põhja- ja Kesk-Itaalia ning Kirde-Hispaania. Selleks ajaks oli lõplikult välja kujunenud ka feodaalkord..
Karl Suur oli ise küll kirjaoskamatu, ent püüdis igati edendada kultuuri, koondades oma residentsi Aachenisse teadus- ja kirjamehi, kes moodustasid õukonnas nn. Akadeemia. Huvist antiigipärandi vastu on Karl Suure aega nimetatud ka karolingide renessansiks .
Kunstidest tõusis esikohale arhitektuur. Põhilisteks kiviehitisteks olid lossid, kloostrid ja kirikud., kõik need rajati ka kaitseehitistena
Sakraalehitistest olid levinuimad basiilikad, mille põhiskeem lähtus antiigist ja Bütsantsist. Need ehitati tavaliselt kolmelöövilistena ning lamedate lagedega (kuna kivihoonete ehitamise kogemused olid väikesed, siis oli lihtsam ehitada lamedat lage kui võlve ja kuplit). Löövid olid üksteisest eraldatud jämedate neljakandiliste piilaritega, mille kapiteeliosa muutus plokitaoliseks ning oli kaunistatud ilmselt rahvakunstist lähtuva põim- või paelornamendiga. Kogu ruum tervikuna mõjus raskepärase ja kokkusurutuna, sundides pöörduma idas asuva apsiidi poole. Kiriku lääneseinas paiknes valitsejaloož. Täiesti uueks osaks kirikuhoones oli altariosa alla olev keldriruum e. krüpt, mis ehitati pühakute säilmete tarvis. Krüpti kasutati ka kultuseruumina ning tähtsate isikute matusepaigana. Kirikute interjöörid olid kaunistatud freskode ja mosaiikidega, millest on säilinud mõningaid fragmente karolingide ajal ehitatud (ja hiljem ümberehitatud) kirikute krüptides.
Karolingide-aegse basiilika eksterjöör oli raskepärane, nelja või ka enama massiivse torni ning paksude kitsaaknaliste seintega. Enamik nendest on kas hävinud või siis tänapäeva jõudnud pea täiesti ümberehitatutena . Jooniste ja rekonstruktsioonide põhjal võib basilikaalsete kirikute seas tüüpilisemaks pidada Belgias asunud Saint Riquier basiilikat (9.saj.;ehitusmeister Angilbert või Engilbert). Kolmelöövilise , kahe pöikihoone e. transeptiga kiriku pikihoone oli võrdlemisi lühike, idapoolsele transeptile liitus neljakandiline kooriruum, mille altariosa lõppes poolümara apsiidiga. Piki- ja põikihoonete ristumiskohal paiknesid võimsad tornid. Lääneküljel, portaali kõrval oli kaks ümmargust torni, ka kahel pool kooriosa olid tornid.
Basiilikate kõrval oli ka tsentraalehitisi – baptisteeriume ja valitseja residentslosside juurde kuuluvaid lossikabeleid. Reeglina olid need ümmarguse või hulknurkse põhiplaaniga võlvitud laega ehitised, mille siseruum oli jaotatud piilarite või sammastega.
Karolingide ajastu ehituskunsti tähtteos on tänaseni säilinud Aacheni lossikabel (ehit. aastail 795-804, ehitusmeister Odo von Metz ). Eeskujuks on olnud San Vitale kirik Ravennas. Põhiplaanilt kuueteistkümnetahkse tsentraalehitise keskosa moodustab kaheksanurkne võlvitud ruum, mida ristvõlvidega kaetud ümbriskäigust eraldavad massiivsed piilarid . Võlvideni ulatuvatele piilaritele
toetuvad empoorid avanevad ruumi keskossa kahekorruselise kaaristuna. Selline konstruktiivne liigendus laseb siseruumil mõjuda kolmekorruselisena. Hoone idaküljel asub poolümara apsiidiga lõppev altariosa, lääneküljel on torn ning samas paiknes ka aatriumõu. Kabeli ehitamisel kasutatud sambad on ilmselt pärit Ravennast. Kabeli välimus on tänaseks küll ümber- ja juurdeehitamiste tõttu muutunud, interjööris aga on säilinud karolingide aeg. Teine tuntud tsentraalehitis – Miikaeli kirik Fuldas (9.saj.), mille ehitamisel on lähtutud Sta Constanza põhiskeemist Roomas, on meieni jõudnud märksa suuremate ümberehitustega.
Uueks religioosseks, majanduslikuks ja kultuuriliseks keskuseks kujunesid kloostrid (lad. .claustrum = suletud koht). Esimesed kloostrid tekkisid juba varakristlikul perioodil Egiptuses, sealt levis kloostrite asutamine nii Bütsantsi kui ka Lääne-Euroopasse. Karolingide ajastul kujunes aga üldjoontes välja kloostri põhiskeem, koosnedes kirikust, kloostriõu e ümbritsevatest mungakongidest, abti majast, koolist, võõrastemajast, haiglast ning mitme otstarbelistest majandusruumidest ( veski , õllepruulimiskoda jne). Tähtsamad hooned paiknesid neljatiivalise sulushoonestuse e. klausuurina. Keskel oli ristikäigu ja kaevu (hoone)ga siseõu. Hoonestu lõuna- või põhjatiival asetses kirik, kiriku vastas söögisaal e. refektoorium. Kiriku kooriruumi kõrval paiknes käärkamber, selle kõrval omakorda kapiitlisaal (suur esinduslik, harilikult 2-lööviline saal, kus toimusid igapäevased nõupidamised ning loeti ette peatükke /kapiitleid/ piiblist või kloostri põhikorrast. Kapiitlisaali peal oli kloostri magamisruum e. dormitoorium . Köök, majapidamisruumid ja töökojad olid tavaliselt kloostrikompleksi läänetiivas.
Karolingide ajal rajatud ja ehitatud kloostritest on tähelepanuväärsemaks peetud 9. sajandil ehitatud (praeguseks ümberehitatud) Saint Galleni kloostrikompleksi Shveitsis . Kloostri esialgne plaan on tänini kloostri raamatukogus säilinud. Saint Galleni kloostri põhiplaanis ilmnevad esmakordselt kõik need eelpoolnimetatud põhimõtted, mida hiljem rakendati peaaegu kõikide kloostrite ehitamisel. Saint Galleni kloostri kirik oli kolmelööviline kahe apsiidiga ( idas ja läänes) basiilika, mille läänekülge ilmestasid veel kaks vabalt seisvat torni.
Teisest karolingide aegsest tuntud kloostrikompleksist Lorschis (Saksamaa, 9.saj.) on tänaseni säilinud väravaehitus, mis annab tunnistust antiikarhitektuuri vormide loomingulisest kasutamisest. Väravaehituse alumise osa ehituses on ilmselt lähtutud rooma triumfikaarest, kolme kaarega värav on kaunistatud nelja korintose kapiteeliga lõppeva poolsambaga. Antiigihõngu on tunda ka ülemise korruse seinte liigenduses – siin ilmestavad seinapinda joonia kapiteeliga lõppevad pilastrid. Kitsad ümarkaarelised aknad, kunstipäraselt erivärvilistest kividest laotud sein, siksakfriis ning kõrge
viilkatus on aga karolingide arhitektuuripärandisse kuuluv.
Lossiehitisi (nim. pfalz ) karolingide ajast säilinud ei ole, kuigi Karl Suure ajal ehitati neid (kindlasti kindluslossidena) palju. Esialgu rändas kuningas oma kaaskonnaga lossist lossi, seetõttu oli iga lossikompleks ka omaette majandusüksus. Üheks pidevamaks residentsiks kujunes Aachen (9.saj.), mis oli ehitatud vanade germaanlaste ja keltide ehitustraditsioone silmas pidades. Pfalzi ristkülikukujuline peahoone oli jaotatud mitmeks ühesuuruseks saaliks. Teise tuntud residentsi – Ingelheimi lossi (9.saj.) peahoone ehitamisel oli eeskujuks olnud rooma-aegne basiilika, lossi ees oli ka väike aatriumõu .
Pärast Karl Suure surma lagunes Frangi riik paljudeks väikesteks riigikesteks. Veelkord tehakse katse pöörduda tagasi antiigipärandi poole Ottode ajal 10.sajandil. Otto I oli juba 962.aastal saanud Rooma imperaatorikrooni ning rajas ka uue impeeriumi, mis oli küll väiksem kui Karl Suure ajal, sest Prantsusmaa selle koosseisu ei kuulunud.
Vaatamata Ottode antiigiihalusele juurdusid antiigitraditsioonid uues impeeriumis visalt. Üheks põhjuseks oli uue impeeriumi kaugus ja isoleeritus Roomast, teisest küljest mõjustas uue impeeriumi kunsti juba olemasolev, karolingide kunstipärand. Kiriku üha kasvav mõju tõstis taas esikohale sakraalehituse ning siin tuginetigi juba olemasolevatele arhitektuurinäidistele.
Ottode aegset arhitektuuri esindavad püha Cyriacuse kirik Gernrodes ja Püha Miikaeli kirik Hildesheimis Saksamaal (mõlemad 10.saj.) Ehitatud karolingide eeskujul, on nendegi kavatises lähtutud varakristlikust basiilikast: tavaline oli siseruumi jaotus kolmeks lööviks. Löövid eraldati üksteisest tihti massiivsete nelinurksete piilaritega või kasutati toevaheldust ( piilar – sammas / 2 sammast/ - piilar). Võrreldes karolingide ajaga muutusid aga sammaste kapiteelid raskemaks ja kohmakamaks, neis ilmnes tugev püüd geometriseerimise suunas. Geomeetrilised mahud hakkasid domineerima ka kirikute eksterjööris: nelitise kohal kõrgusid massiivsed neljatahulised tornid, lääne- ja idatornide silindriline ülaosa ei kergendanud kiriku üldmassi, vaid kriipsutas alla hoopis ehitise nurgelisust. Kitsad ümarkaarelised aknad , seinte ülaosa kaunistav kaarfriis ning kääbusgalerii apsiidil rõhutasid seinte paksust ja massiivsust. Kõik need Ottode aja arhitektuuris ilmnenud jooned valmistasid ette esimese kindlate tunnustega arhitektuuristiili – romaani stiili tekkimist.

ROMAANI ARHITEKTUUR

Romaani stiilina mõistame me Lääne - Euroopas 10.-12.sajandil (Saksamaal kuni 13.saj.II pooleni) valitsenud kunstistiili, mis 19.saj. sai oma nime selle järgi, et oli tekkinud endise Rooma impeeriumi aladel. Stiili kujunemise lähtepunktideks olid kohalikud traditsioonid, olulist osa etendasid ka Bütsantsist, Süüriast ja Mesopotaamiast pärinevad mõjud. Itaalia pinnal sündinud romaani stiilis ehitusi an suuresti mõjustanud ka antiikarhitektuur.
Romaani stiili lõplik väljakujunemine oli seotud nii ristiusu leviku kui ka feodalismi tugevnemise ja kindlustumisega. Umbes aastaks 1000 olid ristiusk ja ühtlane kristlik kultuur vallutanud kogu Euroopa (välja arvatud balti ja soome sugu rahvaste alad, kuhu ristiusk jõudis ca 200 aastat hiljem) Välja oli arenenud feodalistlik ühiskonnastruktuur. Majanduses domineeris küll naturaalmajandus, ent julgeolekutingimuste paranedes hakati uuesti arendama ka kaubavahetust kaugemate piirkondadega ( viimast soodustasid ka 11.-13.sajandil peeetud ristisõjad). Kaubavahetuse areng omakorda soodustas kiiret linnade tekkimist (kõige kiiremini linnastusid Madalmaad ja Põhja – Itaalia), mis tekkisid Rooma-aegsete linnade kohale või siis piiskopilosside ja kloostrite juurde. Romaani ajastul kujunesid Euroopas välja ka rahvused ja rahvusriikide piirid.
Kunstis oli juhtiv osa arhitektuuril, milles pöörati peatähelepanu sakraalehitustele. Romaani stiilis valminud ehitiste peamiseks tunnuseks on horisontaaljoon ja ümarkaar, mida kasutati nii konstruktsioonis kui ka dekoorimotiivina. Müürid-seinad on massiivsed ja monumentaalsed, üksikvormid mõjuvad üldkompositsioonis suhteliselt iseseisvatena.
Ehituskeskusteks olid kloostrid. Kloostri põhiskeem oli välja kujunenud juba varakeskajal , nüüd sai see endale vaid lõplikud tunnused. Kloostri keskseimaks hooneks oli kirik, mis ehitati basilikaalsena, saal-, koda- või kuppelkirikuna. Saalkirik kujutab endast ühelöövilist apsiidiga lõppevat hoonet; kodakirik on mitmelööviline (2-3 löövi), erinevalt basiilikast on aga kodakiriku kõik löövid ühekõrgused ja kaetud ühise katusega. Kuppelkirik on kupliga kaetud tsentraalehitis.
Valitsevaks kirikutüübiks sai selleks ajaks klassikalise kuju omandanud basiilika. Selle põhiplaan moodustab ladina risti, sest pikilööve lõikab läbi põhjast lõunasse suunduv põiklööv e. transept, nõnda et lääneküljele jäi kõige pikem ristiharu (sageli küll lisandus pikale transeptile veel teine, lühem põiklööv). Piki- ja põikhoone ristumiskohal tekkis rituaalselt tähtis nelitis , mille ruudukujuline plaan kujunes omamoodi mõõtühikuks. Ristiharud olid tavaliselt kumbki ühe ruudu suurused, samuti kooriosa, pealööv aga moodustus kolmest või enamast ruudust. Nelitise kohal kõrgus massiivne ja võimas nelitistorn. Nelitisest ida pool paiknev a kooriruumi põrand aga võis olla pikihoone põrandast kõrgemal. Sest selle all asus krüpt. Viimane kujutas endast võlvitud hauakambrit ja reliikviahoidlat, mis võis olla ka palvuskabeliks. Kiriku kooriosa lõpetas ümar või polügonaalne apsiid, milles asus altar. Kooriruumi ümber võidi ehitada poolringis käik, mis sai endale ka vastava nime – kooriümbriskäik, sinna avanevaid kooriruumi ringina ümbritsevaid kabeleid nimetati aga kabelipärjaks.
Kiriku pikihoone jaotati sammaste või piilaritega löövideks. Kesklööv oli tavaliselt kõige laiem, selle seinad võisid olla jaotatud horisontaalseteks vöönditeks. Alumise korruse moodustasid piilaritele või sammastele toetuvad ümarkaared, teine korrus moodustus aga külglöövide peal asuvatest empooridest, mis kaaristuna kesklöövi poole avanesid (vahel asendas empoore kitsas käik müüri sees, seda nim. trifooriumiks). Romaani kirikud ei ole eriti kõrged – kesklöövi kõrgus oli kuni kaks korda suurem selle laiusest, ulatudes maksimaalselt 30 meetrini.
Varasemad romaani kirikud olid tala- või sariklagedega. Ehitustehnika täiustudes hakati külglöövide (väga harva ka kesklöövi)
katmiseks kasutama lihtsat silindervõlvi, kus kogu lae raskus kandus ühelt poolt toetavale seinale, teiselt poolt aga piilaritele, sellest tulenevalt ongi romaani kirikutel paksud seinad ja võimsad piilarid. 11.sajandil hakati rakendama ristvõlvi, mis oma raskusega ei toetunud enam külgseinale, vaid nelja nurkmisse punkti. Neid punkte sai aga kindlustada piilaritaolise seinatoe – tugipiilari e. kontraforsiga, mis oli harilikult astmelise aheneva profiiliga ning paiknes reeglina seinamüüri välisküljel. (Tugipiilarite süsteem leiab eriti laialdast rakendamist gooti ehituskunstis). Ristvõlvide diagonaalseid ristumisjooni nimetatakse servjoonteks, nendevaheline võlvilõik on võlvisiil, siilude liitumispiirkonda nimetatakse võlvikannaks, nende sfäärilist kolmnurkset alumist osa aga vikliks. Ühte ristvõlviga kaetud võlviosa nimetatakse võlvikuks ehk traveeks, võlvikuid eraldavaid kaari aga vööndkaareteks. Viimane vööndkaar enne kooriosa saab nimeks võidukaar. Romaani kirikutes hakati ehituskunsti arenedes rakendama ka seotud võlvide süsteemi, mis seisnes selles, et kesklöövi ühele võlvikule vastas külglöövide kaks võlvikut.
Toestuseks kasutati sambaid ja piilareid. Piilaritel on tihti igal neljal küljel kas lamedad pilastrid või poolsambad. Romaani kirikutes kasutati ka süsteemi piilar – sammas või üks piilar – kaks sammast, seda nimetatakse toevahelduseks. Kuigi romaani sambal on olemas kõik sambale iseloomulikud elemendid – baas, tüvi ja kapiteel, mõjub ta jäiga ja raskepärasena. Samba tüvi on massiivne, baas moodustub tihti kuubi või risttahukakujulisest (harvem ümmargusest) kiviplokist, kapiteel on kas kuubi või tagurpidi pööratud tüvipüramiidi kujuline. Kõige lihtsamatel kuupkapiteelidel on neli alumist nurka ümardatud, keerulisemad kaunistatud madala reljeefse ornamendi või figuuridega.
Romaani kirikute massiivsus ilmneb suurepäraselt nende eksterjööris: suhteliselt madalates ehitustes rõhutatakse just stiili olulisi tunnuseid horisontaaljoont ja ümarkaart. Domineerib geomeetrilisus, mõjudes tihti nõnda, et kirik tundub olevat erinevatest geomeetrilistest mahtudest kokku laotud. Suur tähtsus on tornidel, need on kas ümmargused, nelja või kaheksakandilised. Välisseinu liigendavad liseenid, mida ühendab kaarfriis. Fassaadil, tornide ülaosa välisseintel ja eriti apsiidil on dekoratiivseks motiiviks kääbusgalerii, iseloomulik on ka petikkaarte ja petikniššide kasutamine seinte liigendamisel.
Kõige rikkalikumalt on kaunistatud fassaadid: peafassaad asub lääneküljel, teised fassaadid põiklöövide otstes. Peafassaadil võib olla üks kuni kolm sissekäiku e. portaali. Romaani portaal on sissepoole ahenev perspektiivportaal. Portaali külgseina nimetatakse palestikuks, kui selle astmetesse on paigutatud väikesed sambad, siis kannab see sammasportaali nime. Sambad jätkuvad silluskaares arhivoltidena, üleminekut palestikust arhivoltidele markeerib talum. Poolsõõrikujulist kaarevälja nimetatakse tümpanoniks, see on kaunistatud reljeefiga. Ka arhivoldid ja palestiku sambad võivad olla kaetud dekoratiivse reljeefiga. Läänefassaadil peaportaali kohal, mõnikord ka põiklöövi uste kohal on ehisraamistikuga roosaken (eriti iseloomulik gootikale). Teised aknad on väikesed, kitsad, ümarkaarelised( võivad olla ka kaheosalised).
Romaani kirik on reeglina osa suurest tervikust, kloostrikavatisest. Kloostrihooned olid kavandatud sulushoonestusena, kirikuga olid nad ühendatud ristikäigu abil. Ristikäik kujutas endast võlv- või talalaega galeriitaolist ringteed, mis ümbritses kloostri nelinurkset sisehoovi ja avanes sellesse akende või kaartega.
Romaani aegsest profaanarhitektuurist on vähe säilinud. Suurem osa elumaju oli puust. Küll aga arenes sel perioodil välja kivilinnus. Romaani stiilile on ehk kõige iseloomulikum 10.sajandil Prantsusmaa aladel välja kujunenud tornlinnus, mida Prantsusmaal nimetati donjon, Saksamaal bergfried. Tornlinnused olid kas ümmarguse, neli- või hulknurkse põhiplaaniga, ülemistel korrustel eluruumid. Varaste tornlinnuste puuduseks olid puidust vahelaed .
Romaani ajastul oli puu kõrval põhiliseks ehitusmaterjaliks kivi, mitmed lubja- ja liivakivisordid, tuff, Itaalias ka mitmevärviline marmor. Sein laoti suurtest ebakorrapärastest kiviplokkidest, tihendati väiksemate kivide või tellistega ning vooderdati õhukeste ühtlaste kividega, mis imiteerisid korrapärast laotist. Kasutati ka tugevasti põletatud tellist .Katus kaeti katusekividega.

ROMAANI ARHITEKTUUR SAKSAMAAL

Ottode ajal väljakujunenud stiilipõhimõtete rakendamine jätkus saksa arhitektuuris 10.-13.saj. juba küpse romaani stiilina. Nimetatud perioodil oli Otto I poolt rajatud Püha-Saksa Rooma riik suhteliselt ühtne, majandus võrdlemisi heal järjel. Tugevkeisrivõim tõi endaga kaasa ka laialdase ehitustegevus, mis eriti edukas oli sakraalehituste vallas
Saksa romaani aja arhitektuur arenes ühtse, teravalt eristamata koolkondadega stiilina, püsides peaaegu muutumatuna kuni 13.sajandi II pooleni. Kirikud on siledate seinte ja võimsate vormidega, esile kerkib raskepärane geomeetrilisus, mida veelgi enam rõhutavad nii massiivne nelitistorn kui ka ümarad või polügonaalsed külgtornid. Need suundumused ilmnesid juba Püha Miikaeli kirikus Hildesheimis (10.saj. lõpp, 11.saj. algus), mida peetakse üheks romaani kirikuehitiste prototüübiks Saksamaal. Prantsuse romaanikast võetakse 11.sajandil üle kabelipärg. Kirikud on tihti kahe koori ja kahe transeptiga, tornid ehitatakse mõlema nelitise kohale, läänefassaadi rõhutatakse samuti tornidega. Kesklööv ehitatakse 11.sajandil enamasti veel lameda laega, lööve eraldatakse toevaheldusega. Range funktsionaalsus, vormide ja detailide lihtsus on omased teistelegi 1O.-11.sajandil ehitatud kirikutele Servatiuse kirikule Quedlinburgis (10.saj.) ja Peetri kirikule Erfurdis (11.saj.). Raskepärasus ja rõhutatud läänefassaad ilmestavad ka Kölni Püha Pantaleoni kirikut (10.-11.saj.; ehitati algselt ühelöövilise saalkirikuna, külglöövid ehitati juurde sadakond aastat hiljem).
Romaani arhitektuuri kõige väljapaistvamateks kirikuteks Saksamaal on aga imperaatorivõimu sümbolitena tuntuks saanud Speyeri, Mainzi ja Wormsi toomkirikud, ( kõik 11.-12.saj.) mida kasutati ka ilmalisteks suurkogumisteks Neile kirikutele lisavad veelgi enam jõulisust nende suured mõõtmed (näiteks on Speyeri toomkiriku pikkus 133 m). Võimsad nelitistornid , läänefassaadi tornid ning transeptidega külgnevad paaristornid rõhutavad kirikute kompaktset ja suletud mahtu, olles samal ajal kooskõlas ka suurema ruumilise avarusega interjööris, mis on Speyeri ja Mainzi toomkirikus. saavutatud seotud võlvide süsteemi kasutamisega (külglöövid on kesklöövist kaks korda kitsamad; iga kesklöövi travee kohta tuleb kaks külglöövi traveed).. Mainzi toomkirikul, mis on pühendatud kahele pühakule, on kaks koori. Wormsi toomkiriku – kahe transepti, kahe koori ja kuue torniga basiilika – ehitamisel on jälgitud nii Speyeri kui ka Mainzi skeemi. Välisseinad on neil kirikutel vähe liigendatud: kasutatud on kaarfriisi, liseene, petikkaari, Wormsi toomkirikus ka siksakfriisi.
Neile, nn. “imperaatorlikele” kirikutele on paljuski lähedane Maria Laachi abtkonnakirik (11.saj. lõpp, 12.saj. keskpaik ), mis paistab eriti silma oma masside plastilise väljenduslikkusega. Kirikul on kaks koori, lääneküljel eesõu ning kokku kuus torni, mille seast kerkivad esile idapoolse nelitise kohal kõrguv kaheksatahkne ja läänekülje keskmine, neljakandiline torn. Kesklöövi traveed on ristkülikuna põikisuunas välja venitatud, nii vastab neile külglöövides samuti üks võlvik.
Kirikuehitistest on Saksamaal eelistatuimad basiilikad, tihti on ka kirikute põiklöövid apsiididega, mis loob juba varakristlikust arhitektuurist tuttava trikonchose motiivi (St. Aposteln Köln, 12.saj. Gross St. Martin, Köln, 12.saj.). Üleminekul romaani stiilist gootikale 13. sajandil hakatakse palju ehitama kodakirikuid, eriti Vestfaalis. Neis üleminekuaja kirikutes hakkavad romaani stiilile omased tunnusjooned taanduma gooti stiili ees. Konstruktsioonis kohtab järjest enam teravkaart, liseenide asemel liigendavad seinu tugipiidad (St. Georgi kirik Limburgis,13.saj.).Suurt tähelepanu pööratakse skulptuursele dekoorile (Paderborni toomkirik , 13.saj.; Münsteri toomkirik, 13.saj. II veerand).
Saksa romaani arhitektuuris on suur osa ka telliskiviarhitektuuril, eriti Põhja – Saksamaal. Nende kirikute arhitektuur on lihtne, tüüpilisemate ehisvormidena kasutatakse fassaadil ümarkaarfriisi, kus kaared üksteisest läbi pöimuvad (Lüübeki toomkirik,12.saj. lõpp, 13.saj. algus; Ratzeburgi toomkirik, 12-13.saj.
Profaanarhitektuuri on Saksa aladel suhteliselt vähe säilinud. Varased romaani ajastu kindlused ehitati raskesti ligipääsetavasse kohtadesse /siit ka nende nimetus “burg”), algselt olid nad puust, küll aga kuulus igasse kindlusekompleksi vähemalt üks kiviehitis torn. e. bergfried. Alates 12.sajandist saab kiviarhitektuur ka kindluslossides valdavaks. Ühtset plaanistruktuuri kindluslossidel ei ole, mõnes on üks, mõnes kaks bergfriedi ( näiteks on 12. Saj lõpul ehitatud Marienbergi kindluslossis keset nelinurkset lossiõue üks ümmargune bergfried, sammasse aega kuuluvas Münzenbergi kindluslossikompleksis aga kaks bergfriedi jne.).
Kõige paremini on säilinud Wartburgu loss Eisenachi lähedal Tüüringis(12.saj. lõpp, 13.saj. algus), mis kesk- ja renessansiajal oli üheks silmapaistvamaks kultuurikeskuseks Saksamaal. Selle tüüpilise kindluslossina ehitatud kompleksi kuuluvad majandushooned, üks bergfried, tornidega liigendatud kindlusmüür ning kolmekorruseline kaarfriiside ja pilastritega kaunistatud peahoone. Eluruumid paiknesid kahel alumisel korrusel, kolmandal korrusel oli suur saal. Ka mitmete teiste lossikomplekside peahooned olid kaunistatud erinevate arhitektuurivormidega. Nii ilmestas Goslari imperaatorilossi (11.-13.saj.) 11. sajandil ehitatud peahoone fassaadi suurejooneline kahekorruseline kaaristu, Gelnhauseni hästikindlustatud imperaatoriloss aga oli kuulus oma avarate ja suurejooneliste siseruumide poolest (12.saj.)
11.sajandi lõpul jõudsalt arenema hakanud kaubavahetus soodustas linnade teket.
Varasemad neist tekkisid endiste Rooma-aegsete asunduste kohale, mille olemasolevaid kindlustusi täiendati. Linnad hakkasid tekkima ka kindluslosside ümber või kloostrikomplekside lähedusse. 12.sajandi lõpuks aga kujunes välja juba tüüpiline saksa keskaegne linn, ümbritseti võimsate kindlusmüüride ja –tornidega. Erilist tähelepanu pöörati hästi kindlustatud väravaehitistele. Linnas oli üks-kaks laiemat peatänavat, need viisid keskse väljakuni, kuhu ehitati kirik ja raekoda . Peatänavate ümber hargnev tänavatevõrk oli ebaregulaarne. Elamud olid esialgu puust, siis aga enamuses vahvärk konstruktsiooniga või ka üleni kivist. Viimastest on säilinud 12.saj. lõppu kuuluv nn. “romaani maja” Gelnhausenis, mis kujutab endast tornikujulist kolmekorruselist hoonet. Kaitseotstarbelisi tornmaju oli ka Trieris ning Regensburgis.

ROMAANI ARHITEKTUUR PRANTSUSMAAL

Kui karolingide ajastul olid kogu Frangi riigis, sealhulgas ka praeguse Prantsusmaa aladel tugevnenud feodaalsuhted, mille tulemusena maad muutusid pärisvaldusteks, siis 10.sajandil valitses neil aladel feodaalne killustatus, mis majanduslikku arengut kuigivõrd ei soodustanud. Riik oli jagunenud mitmeks suuremaks või väiksemaks feodaalvalduseks, kuningal oli ainult nimeline võim. 10.sajandi lõpul esile kerkinud kapetingide dünastia püüdis summutada feodaalset anarhist, tugevdada kuningavõimu ning normaliseerida majanduse arengut ja ühiskondlikku elu. Otsustav panus tehti siin vaimulikkonnale, juhtivasse seisusse arvati rüütlite kõrval ka vaimulikud . Kesksele kohale tõusid kloostrid, kes tänu kuninga ja aadlike annetatud maadele said rikkaiks ja võimsaks. Üheks selliseks kloostriks oli tsistertslaste Cluny , mis sai lähtekohaks ka 10.-11.saj. toimunud usuelu reformimisele ja kiriku mõjuvõimu kasvatavale liikumisele. Cluny`s rakendatud ehitusvõtted said aluseks romaani stiilis ehitustele nii Prantsusmaal kui ka mujal Euroopas.
Romaani ajastule iseloomuliku nähtusena hakati kloostrikirikuid ehitama suurtena, et nad mahutaksid ära hulgaliselt palverändureid. Nende rütm ei olnud kunagi rahutu, vaid aeglane ja raskepärane, sünnitades nõnda karmi ja piduliku meeleolu. Pidi ju kirik eelkõige väljendama inimlike ja jumalike vahekordade absoluutset muutumatust. Kooriümbriskäik ja kabelipärg lõid omamoodi uue liikumissuuna: piki külglöövi altarini, siis läbi kooriümbriskäigu ja teise külglöövi jälle välja, olles vahepeal kabelipärja kabelites kummardanud reliikviaid, mis oligi üheks põhieesmärgiks. Niisugused kirikud olid Cluny abtkonnakirik ja St. Sernin`i kirik Toulouse`is
Cluny abtkonnakirik (nn. Cluny-3, 11.saj., tänaseni on sellest säilinud ainult kaheksatahkne kellatorn ja mõningaid müüriosi) oli viielööviline kahe transeptiga basiilika, mille kooriümbriskäiku avanes suurejooneline kabelipärg. Pealööv oli kaetud silindervõlviga, külglöövides kasutati ristvõlve. Sisearhitektuuris ilmnes mõningaid antiikarhitektuurist lähtuvaid eeskujusid, nt. kannelüüritud pilastrid jm. Kiriku üldpikkus oli ca 190 m, kesklöövi kõrgus ulatus 30 meetrini. Välisarhitektuuri dominantideks kujunesid tornid, eelkõige võimas nelitistorn, siis kooriga külgnevad tornid ning kaks läänefassaadi poolset maast algavat torni. Läänefassaadi ja pikihoone vahel oli algul kaetud eeskoda e. narteks, hiljem
kujunes sellest kolmelööviline eelkirik. Burgundia arhitektuurikoolkonda kuuluv (romaani arhitektuur on Prantsusmaal esindatud ca 10 koolkonnaga) Cluny kirik sai eeskujuks paljudele teistele sakraalehitistele nii Prantsusmaal kui ka väljaspool selle piire . Prantsusmaal on otseselt Cluny mõjudele toetuv Saint Lazare`i kirik Autun`is (alust. 1132), mille kesklöövi katvat silindervõlvi toestavad vööndkaared ning Madeleine ´i kirik Vezelay`s (11.saj. lõpp, 12.saj. algus). Viimatinimetatu on üks neid romaani kirikuid, kus ka pealööv on kaetud juba ristvõlvidega. Ristvõlvide kasutuselevõtmine tähistas uut etappi kirikute konstruktiivses lahenduses. Eeskätt võimaldas see tõsta kesklöövi kõrgust ning ühtlasi teha ka kõrgemaid aknaid, mis muutis senise küllalt pimeda kiriku valgemaks.
Kesk-Prantsusmaa kirikutest on perioodi silmapaistvamaid ehitisi “palverändurite kirikuna” tuntud viielööviline Saint Sernin`i basiilika Toulouse´is (11.saj.), mille imposantne nelitistorn kuulub juba hilisemasse aega (14.saj).
Romaani arhitektuur Prantsusmaal on küll esindatud umbes 10 arhitektuurikoolkonnaga, laias laastus võttes võiks need koolkonnad koondada aga kahte suurde gruppi, kus Põhja- ja Kesk-Prantsusmaal domineerivad basilikaalsed ehitused ja Cluny`s väljatöötatud ideed., Lõuna-Prantsusmaal kohtab aga nii basiilikaid, saal- ja kodakirikuid kui ka tsentraalehitisi. Kõikide nende kirikute üldkompositsioonis tuleb hästi esile terviklike detailide kooskõla ning ehituskorpuse astmeline tõus, fassaadilahendustes ilmneb antiigi traditsioone. Nii näiteks viitab Saint Gilles kiriku (10.-11.saj) lääneportaali lahendus oma kolme kaare vahele paigutatud sammastega rooma triumfikaare motiivile. Võidukaare motiiv on lähtepunktiks olnud ka Arles `i Saint Trophime`i basiilika (10.-11.saj) läänefassaadile. Viimase juures köidab ka rohke skulptuurne dekoor Vana ja Uue Testamendi ainetel. Lõuna-Prantsusmaa kirikud paistavad üldse silma oma rikkaliku skulptuurse dekooriga. Poitier` Notre Dame la Grande kolmelöövilise kodakiriku (12.-13.saj.)fassaadi skulptuurne dekoor visualiseerib piiblilood pattulangemisest kuni Kristuse sünnini. Moissac`i Saint Pierre `i kiriku (11.saj. lõpp, 12.saj. algus) kuulsaid Apokalüptilisi stseene tümpanonil täiendavad siseruumi skulptuuridega kaunistaud püloonid ning figuurkapiteelid.
Lõuna-Prantsusmaa romaani aegsed tsentraalehitised viitavad Bütsantsi mõjudele. Eelistatakse ristkuppelkirikuid, mille arhitektuurne kompositsioon on basiilikate ja kodakirikutega võrreldes jäigem ja tardunum, interjöör tumedam ja salapärasem. Bütsantsi eeskujude järgi ehitatud viiekupliline ristkuppelkirik Saint Front Perigeux`s (12.saj., väliselt 19.saj. ümber ehitatud)köidab eeskätt just oma jõulise ruumimõjuga.
Feodaalsuhete areng lõi küll eeldused linnade tekkimiseks, romaani ajastu aga ei paista veel silma eriti intensiivse linnastumisprotsessiga. Siiski hakati rohkem tähelepanu pöörama asulate kindlustamisele. Säilinud rooma-aegseid linnamüüre täiendati tornidega, nende omavahelise vahemaa ( u. 40-46 m) määras ära keskaegsete kergerelvade laskekaugus . Kõik kindlustornid olid omavahel ühendatud, kogu ühendussüsteem oli aga paika pandud nii, et ühe kindlustorni langemise korral oli see momentaalselt võimalik teistest kindlustornidest ära lõigata. Prantsusmaal hakkas romaani aja lõpul üsna jõuliseks kindluseks kujunema Lõuna-Prantsusmaal asuv endine läänegootide asula Carcassonne, mis lõplikult valmis 14.sajandil ning on tänaseni üks paremini säilinud keskaegseid linnu. Kujunema hakkavad linnad pöörasid tähelepanu ka linnavalitsushoonetele. Üks vanimaid säilinud raekodasid ehitati Prantsusmaal Saint Antonin`i linnas 12.sajandil. Selle alumine korrus on lahendatud võimsa kaaristuna, teist korrust kaunistavad sambad, kolmandat markeerivad petiknišid. Raekoja kõrge torn oli mõeldud linna keskseks valvetorniks. Elamuehitus oli aga 10-.12.saj. Prantsusmaal väga tagasihoidlik, see alles kujunev linn oli ilmselt hoonestatud ühekoruseliste puu- või vahvärkhoonetega. 12. sajandil ilmus aga ka nn. jõuka linnakodaniku maja, mis oli kahekorruseline (elamud Cluny`s). Niisuguste majade alumistel korrustel olevate laoruumide sissepääsu kõrval paiknev uks viis teisel korrusel olevatesse eluruumidesse . Kitsad ümarkaarsed aknad olid tihedasti üksteise kõrval, fassaadi ilmestas veel karniisi all olev kaarfriis. Lisaks elamutele hakati 10.-11.sajandil ehitama ka keerulisemate vormidega, funktsionaalselt hästi läbimõeldud mitme otstarbelisi hooneid ( Fontaine `i kloostri sepikoda ,12.saj. Saint Benoise`i sild Avignonis, alust. 12.saj.)

ROMAANI ARHITEKTUUR ITAALIAS

Keskaegne Itaalia ei moodustanud ühtset riiki. 8. Sajandil olid frangid vallutanud kogu Põhja- ja Kesk –Itaalia ning siis kuulusid need alad Karl Suure impeeriumisse. Ottode ajal oli suurem osa Itaaliast Püha Saksa Rooma riigi koosseisus , mille võim jäi formaalselt neil aladel kehtima kuni 19.saj. alguseni. Sitsiilia vallutati 9.saj. araablaste, 11.sajandil aga normannide poolt, kes sinna 12.sajandil rajasid Sitsiilia kuningriigi. Feodaalsuhete väljakujunemist soodustas käsitöö eraldumine põllumajandusest, mis toimus paar sajandit varem kui teistes Euroopa riikides. Itaalia feodalismi eripäraks oli kaubalis-rahaliste suhete säilimine ning linnade rohkus . Milano, Lucca ja Pisa (hiljem ka mitu muud linna) saavutasid poliitilise sõltumatuse juba 11.sajandil, umbes samal ajal tekkisid linnades ka tsunftid . Linnriikide arengut soodustasid ka ristisõjad, viimaste tagajärjel koondus Idamaade ja Lääne-Euroopa keskaegne kaubavahetus itaalia kaupmeeste kätte. Saksa feodaalid püüdsid Itaalia linnriike küll alistada, aga tagajärjetult. Itaalia alade eripäraks oli ka kirikuriigi tekkimine 8.sajandil, mis pani aluse paavsti ilmalikule võimule ning soodustas sakraalarhitektuuri arengut.
Romaani stiil tekkis Itaalias 10.-11-sajandil ning kestis 13.sajandi keskpaigani. Itaalia romaanikas eristatakse tavaliselt nelja - Lombardia, Toskaana, Lõuna-Itaalia ja Veneetsia – koolkonda . Kõige hoogsamalt levis romaani stiil Lombardias ja Toskaanas, kus peatähelepanu pöörati sakraalarhitektuurile. Ehitistüüpidest domineerib enamasti kolmelööviline basiilika, mille kesklööv oli algul lameda, hiljem võlvitud laega. Varakristlike basiilikate eeskujul puudub neil kirikutel tihti transept või siis ei moodusta see külgedelt väljaulatuvat osa. Nelitistorn ei ole väga massiivne, kellatorn e. kampaniil seisab alati eraldi. Müürid on laotud täpselt ja korralikult, nad on rohke ja selge liigendusega, palju kasutatakse kääbusgaleriisid, liseene, petikkaari. Iseloomulikeks võteteks on ka ehitise toestiku rõhutamine, proportsioonide tasakaalustamine , massi rütmiline liikumine, plastilise dekoori esiletoomine . Tihti kaunistati seinu (nii eksterjööris kui interjööris) tumedate ja heledate plaatide tahveldusega, mis pehmendas raskete ja massiivsete müüride mõju.
Kõige varem ilmnes romaani stiil Lombardias, kus tuntuimad romaani stiilis kirikud on Verona San Zeno kirik (11.saj.), võlvitud toomkirik Modenas (11.-13.saj.), San Ambrogio kirik Milanos (11.saj., varaseimad osad 9.saj.), Pavia toomkirik (12.saj). Kõigile neile kirikutele on iseloomulik lihtne ühe või kolme apsiidiga kooriosa, enamasti toevaheldusega eraldatud suhteliselt laiad löövid, välisseinad on kaunistatud liseenide, kaarfriiside ja kääbusgaleriidega. Basilikaalsete ehitiste kõrval loodi Lombardias tol ajal ka huvitavaid tsentraalehitisi, mille näideteks võiksid olla 12.sajandist pärinevad Cremona ja Parma baptisteeriumid.
Toskaana romaani koolkonna ehitusi on nimetatud ka “inkrustatsiooni stiilis” kirikuteks, sest nad on nii seest kui ka väljast kaetud värvilise marmortahveldusega , millest moodustub range geomeetriline mosaiik (San Miniato kirik Firenzes, 11.-13.saj. ja Firenze baptisteerium, 11.saj.) Toskaana koolkonna tuntuimate arhitektuurimälestiste hulka kuuluvad ka Pisa kompleks (Toomkirik, baptisteerium ja kellatorn, 11.-13.saj. ning San Michele in Foro kirik Luccas, 11.-14.saj.). Viimane paistab silma oma ebatavaliselt kõrge fassaadiga, mis laseb ehitusel kergemana mõjuda. Ka Pisa Piazza dei Miracoli arhitektuuriansamblis mõjub romaani stiil kerge ja õhulisena, seda eeskätt tänu mitmekorruselistele kaaristutele, mis sileda seinapinna peaaegu täiesti ära katavad. Ometi on nendeski ehitistes selgelt rõhutatud romaani stiilile iseloomulikke silindrilisi ja kuubilisi mahte ning nende kooskõlast sündinud horisontaalsust. Pisa toomkirik on viielööviline (lameda laega kesklöövi pikkus on 100 m) basiilika, lööve eraldavad antiiksete kapiteelidega sambad. Pikalt eenduv transept on suhteliselt kitsas, nelitise kohal kõrguva ovaalse põhiplaaniga kupli eeskujusid tuleb tõenäoliselt otsida kokkupuudetest islami arhitektuuriga. Välisseinad on kaetud valgete ja tumeroheliste marmorplaatide ribadega, üle kogu fassaadi ulatuvad aga sammasgaleriid. Toomkiriku kavatisega haakub baptisteerium, mille kaks madalamat korrust on klassikalises romaani stiilis, ülemistel korrustel ilmneb aga juba gooti stiilile omaseid võtteid. Kompleksi kuulsaim osa on aga viltune kellatorn e. kampaniil. Väliskujult silindriline, kuue avatud rõdukäiguga, mis kulgevad piki võlvkaari spiraalse ringina kalde suunas.
Lõuna-Itaalia ja Sitsiilia romaani-aegsete kirikute arhitektuuris eksisteerivad kõrvuti bütsantsi, antiigi ja araabia ehituskunsti mõjud. Palju on Bütsantsist lähtuvaid tsentraal- ja kuppelehitisi, araabia arhitektuurist mõjustatuna kasutatakse varem kui mujal teravkaart. Rikkalikud on kirikute marmor- ja mosaiikkaunistused. Tuntuimate mälestiste hulgast võiks esile tõsta Monreale kloostrikirikut Palermo lähedal (12.saj.) ning Cefalu kirikut (12.-13.saj), mille dekooris ilmnevad selgesti bütsantsi mõjud.
Kõige rohkem on bütsantsi eeskujudest mõjustatud aga Veneetsia romaani-aegne sakraalarhitektuur, mille silmapaistvamaks mälestiseks on bütsantsi meistrite poolt 11.sajandil ehitatud Püha Markuse katedraal. Põhiplaanilt meenutab see Apostlite ristkuppelkirikut Konstantinoopolis (kreeka rist, 5 kuplit), mille läänepoolse ristiharu külgedele ehitatud kabelid -eeskojad moodustavad viie suurejoonelise portaaliga esikülje. Kuna jõukad veneetslased pidasid oma aukohuseks varustada ehitist igasuguste sammaste, kapiteelide ja reljeefidega, siis on ehitise lääneseinal arvukalt antiikseid sambaid. Neljanda ristisõja (1204) aegseid edukaid röövretki meenutavad aga peaportaali pronksuksed ning hellenistlik pronkskvadriiga peaportaali kohal. 14.sajandi alguses lisati katedraalile gooti karniis õhuliste kullatud tornikestest taimornamendi, pühakute ja inglitega. Katedraali interjöör on monumentaalne ja paraadlik, milles samal ajal on mõneti tunnetatav ka varabütsantsist pärinev õhulisus. Viimane on saavutatud sellega, et peakuplit kandvad püloonid on kaartega läbi lõigatud. Kuplitüviste aknaridadest tulvav valgus annab aga bütsantsi vaimus loodud mosaiikidele (katedraalis on üle 4000 ruutmeetri mosaiikidega kaetud seinapinda) salapärase ja ebamaise õhulisuse ilme.
Itaalia romaani-aegne profaanarhitektuur lähtub kõige lihtsamatest geomeetrilistest vormidest, domineerivad kuup ja püsttahukas. Romaani ajastu linnaehitust Itaalias mõjustas jõudsalt arenenud linnriikide olemasolu. Niipea kui neis olid tekkinud kommuunid, kandsid nad hoolt selle eest, et väljakud, raekojad, paleed ja katedraalid oleksid kõik ehitatud ühtses stiilis. Alates 12.sajandist kujunes Itaalia linnade sõltumatuse omalaadseks sümboliks raekoda. Tol ajal oli see tavaliselt kompaktne, paksude seinte ja kitsaste ümarkaarseye akendega hoone, mida kroonis nelinurkse põhiplaaniga torn. Linnamajad olid enamasti 2-korruselised kivist või tellistest ehitatud hooned, mille fassaadi alumisel korrusel oli võimas ümarkaarne avaus. Kõrgemad, 3-4 korruselised elumajad (Firenzes, Sienas jm) olid siledate, peaaegu liigendamata seintega. Omapärased on nn. tornlinnuse tüüpi elumajad, mida San Gimigniano linnas on tänaseni säilinud tervelt 13 tükki (oli 56). Need ruudukujulise põhiplaaniga kõrged 4-7 korruselised ühepereelamud täitsid vajadusel ka kaitseülesandeid. Kindluslossid olid väliselt ranged ja lakoonilised, interjöörides valitses seevastu tihti aga idamaine toredus (Castel del Monte , u. 1240).

ROMAANI ARHITEKTUUR MUJAL EUROOPAS

12.sajandil levis romaani stiil üle terve Euroopa, ent igal pool ilmnes ta pisut erinevates ja iseseisvates vormides. Nii näiteks rakendasid hispaania ehitusmeistrid paljudel juhtudel tavaliste romaani ümarkaarte asemel mauri kunstist pärit hoburaudkaart. Tuntuim romaani ajastu arhitektuurimälestis Hispaanias on nn. “palverändurite kirik” Santiago de Compostela (11.-12.saj., eksterjöör barokne ). Jõulised on Hispaania linnakindlustused, millest ühed mõjuvamad on Avilas. Linna ümbritseval 2400 m pikkusel rooma-aegsetest graniitplokkidest ehitatud madalal, massiivsel, hammastatud
ringmüüril oli 86 torni ja 9 väravat.
Inglismaal sai romaani stiil alguse 11.sajandil seoses normannide vallutusretkedega. Normannud panid aluse ka tsentraliseeritud feodaalsele riigikorrale Briti saartel. Tolleaegne ehitustegevus on seotud eeskätt William Vallutaja nimega, kes losside ehitamise kõrval algatas ka kirikute ja kloostrite rajamise, soovides nõnda end vallutatud aladel kindlustada.
11.-12.sajandil ehitati Briti saartele ligi 1oo kirikut ja kloostrit, millest paljud on vaatamata hilisematele ümberehitustele säilitanud oma romaani-aegse väljanägemise. Kirikutele sai iseloomulikuks väljavenitatud pikihoone ning tugevasti eenduvad transeptid. Interjööris kasutati tugedena poolsammastega liigendatud piilareid või siis väga jämedaid sambaid, viimased olid tihti kannelüüritud. Kirikute eksterjööri ilmestasid võimsad nelitistornid ning suhteliselt madalad läänetornid (Ely katedraal, Durhami katedraal, mõlemad 12.saj.).
Kindluslosse ehitati William Vallutaja ajal üle kaheksakümne. Silmapaistvamaks nende hulgas on Londoni Tower (11.-16.saj.). Peaaegu ruudukujulise põhiplaaniga William Vallutaja-aegse White Toweri igal nurgal kõrgub vahitorn. Teisel korrusel asuvate esindusruumid e interjöör on tagasihoidlik ja range. Hoones asub ka kabel .
Skandinaavia arhitektuur romaani ajastul sõltus nii saksa kui prantsuse (Norras inglise) eeskujudest. Taani varaseim romaani stiilis sakraalehitis Ribe toomkirik (12.saj.) on mõjustatud saksa romaanikast, samal sajandil ehitatud Roskilde toomkiriku ehitajad on aga lähtunud belgia (prantsuse) ehituskunstist. Alates 12.saj- hakkas Taanis Saksamaa mõjul jõudsalt arenema. Telliskiviarhitektuur. Pikiehitiste kõrval võib Taanis leida ka tsentraalehitisi (Kalendborgi kirik, 12.saj.). Ümara põhiplaaniga kirikud (nt. Bornholmi saarel) olid enamasti kaitseotstarbelised.
Norra arhitektuur arenes sõltuvuses Inglismaast. Varasemad säilinud kivikirikud (Tingelstad, u.1100) olid väikesed, ühelöövilise pikihoone ning sellest kitsama ja madalama kooriga. Viilkatusel madal haritorn. Esimene kolmelöövilne kirik ehitati Oslosse (Gamle Akeri kirik, u.1150). Tähtsaimaks ehituseks 12.saj. II poolel kujunes Trondheimi katedraal, mille transept on ehitatud romaani, ülejäänud osad aga juba gooti stiilis . Kivikirikute kõrval ehitati Norras palju puust kõrge torniga . kirikuid (stavkirke). Nende püstpalkkirikute põhiplaan läheneb ruudule, sisekujunduses kasutatud võtted aga meenutavad basilikaalsete kirikute arhitektuuri (piilariridadega eraldadtud löövid, empoorid jm.)). Tänaseks on Norras kunagisest 800 puukirikust säilinud pisut üle paarikümne.
Ka rootsi algne kirikuarhitektuur oli puust, see aga ei ole kahjuks säilinud. 11.sajandil hakati Rootsis ehitama romaani stiilis kivikirikuid, nendest on silmapaistvam Lundi toomkirik (11.-12.saj.). Selle kolmelöövilise, transepti ja krüptiga seotud võlvide süsteemis basiilika otseseks ehituseeskujuks on olnud Speyeri toomkirik Saksamaal- Kiriku seinu ilmestvad petikkaared. Kaarfriis ja kääbusgalerii. Saksamaa eeskujul hakatakse 12.sajandi lõpul ehitama ka telliskivikirikuid, mis paistavad silma rikkalikult dekoreeritud läänefassaadidega (Maria kirik Sigtunas, 13.saj.). Omalaadne on Gotlandi sakraalarhitektuur, kus romaani stiilis ehitusi ilmestab fassaadide rikkalik skulptuurne ja dekoratiivne kaunistus. Parimad näited pärinevad Visbyst (Pühavaimu kirik, u. 1250 ; Maria kirik, 1225) 13. Sajandi II poolest sai aga sealgi valitsevaks arhitektuuristiiliks gooti stiil.

GOOTI ARHITEKTUUR

12.sajandi II poolel Euroopas toimunud nihked muutsid ka kunsti iseloomu. Sajandi lõpul alguse saanud kunstistiili nimetatakse gooti stiiliks. See ilmneb eelkõige arhitektuuris ning jaguneb üldjoontes järgmisteks perioodideks: varagooti 1140-1200, kõrggooti 1200-1350 ja hilisgooti 1350- 1525 . Kõige varem ilmnes gooti stiil Prantsusmaal, sealt levis see 12.sajandi lõpul Inglismaale . Itaalias ilmnesid gooti stiilile omased elemendid 12. Ja.
13.sajandi vahetusel, Saksamaal 13.sajandi II poolel, Skandinaavia maades 13.sajandi lõpul, Baltimaades aga alles 14.sajandil.
Nimetus gootika oli esialgu terminina tinglik – esimesena kasutasid seda Itaalias renessansiaja kirjanikud , tähistades selle sõnaga keskaega kui barbaarset ja antiigivaenulikku perioodi (nimetus ise pärineb varakeskaegsete gooti hõimude nimest). 19.sajandi algul, kui kunstiterminina hakati eelneva perioodi kunsti iseloomustamiseks kasutama mõistete romaani stiil, ilmus selle kõrvale üsna pea võrdväärse mõistena gooti stiil..
Gooti stiili tekkimise aeg langes ühte situatsiooni muutusega terves Euroopas. Arenev feodaalmajandus tingis vajaduse kaubavahetuse järele. Oluline roll kuulus linnadele, mis rajati elava liiklusega paikadesse. Juba 11.sajandi lõpul vallandunud ristisõjad tõid endaga kaasa kaubavahetuse Hommikumaadega, see aga soodustas omakorda linnade kasvu ning nende majanduslikku arengut. Esialgu jäid linnad küll feodaalide võimu alla, ajapikku aga saavutasid nad suhtelise sõltumatuse, olles feodaalile korraga oma koormised ära tasunud. Nõnda on gootikat õigusega nimetatud linnade ajastuks, gooti kunsti aga linnade kunstiks. Uute elutingimustega kaasnes ka vaimuelu kiire ja intensiivne areng. Seda ei suutnud takistada ka kõikvõimas katoliku kirik, kes pidas halastamatut sõda teisitimõtlejate vastu. Ilmaliku mõtte arengut suunasid Euroopas ka alates 12. sajandi lõpust tekkinud ülikoolid.
Uus arenev maailmavaade nõudis vastavat ümberkorraldust ka struktuurides. Gooti kultuuri keskuseks kujunenud linn oli tugevasti kindlustatud üksus, ümbritsetud mitmete kaitsemüüride ja –tornidega, linnuselossid aga muutusid võrreldes eelneva perioodiga suuremaks, avaramaks ning kaitsesüsteemide poolest täiuslikumaks. Keskaegne linnus kujuneski lõplikult välja gooti ajastul. See paiknes linna kõige kaitstumas osas ning oli piiratud tugevate tornidega liigendatud ringmüüridega. Müüri ja tornide ülemisel serval oli kaitsekäik, mille ees sakiline rinnatis. Romaani arhitektuurist tuntud piginukid (väikese ärkli taolised luukpõrandaga laske- ja viskekohad keskaegses kivimüüris) ehitati alates 13.sajandist pideva reana (võisid olla ka puust), mis toetus konsoolidele ja petikkaaristule kaitsekäigu välisküljel või moodustas platvormi ümber torni (mašikulii). Linnuse peatorn oli nagu varasemalgi perioodil, kõige raskemini ligipääsetavas kohas. Linnusevärav oli hästi kindlustatud. Gooti perioodil eristati põhitüüpidena järgmisi linnuseid: 1) vabaplaanilised linnused järgisid maastikulisi kaitse- eeldusi ning olid väga levinud ka eelneval ajastul, 2) tornlinnused olid kindlustatud elutornid, 3) kastell -linnused kujutasid endast Vana-Rooma eeskujul ehitatud ringmüürlinnuseid, mille keskel või ringmüüri siseküljele olid elu- ja majandushooned, 4) konvendihooned koosnesid tugevasti kindlustatud välisseintega neljast ühtlasest ristikäiguna kujundatud tiivast ümber nelinurkse sisehoovi.
Linna keskseks ehitiseks kujunes katedraal, mis religioossete teenistuste läbiviimise kõrval kujunes paigaks, kus toimusid mitmed riiklikud aktid , peeti loenguid, tehti teatrit jne. Ehitistüüpidest eelistati basiilikat, põhjapoolsetel aladel kodakirikuid (viimaseid esineb tihti ka Prantsusmaa lõunaosas). Põhijaotus jäi katedraalil samaseks nagu romaani ajastulgi - kolme- kuni viielööviline pikihoone oli läbi lõigatud põikihoone e. transeptiga, sellele järgnes polügonaalse, ümmarguse või nelinurkse koorilõpmikuga kooriosa. Gooti katedraalides loobuti tavaliselt koori all asuvast krüptist, seetõttu on kooriosa põrand samal kõrgusel, kui ehitise teistes osades. Pikihoone külglöövid olid pikendatud kooriümbriskäiguni, sellega liitunud kabelid moodustasid kabelipärja . Ka pikihoone põhja- ja lõunaküljele ehitati tihti kabelid
Ehitustehniliselt on gooti katedraalid suur samm edasi võrreldes eelnenud ajajärguga. Vastandina romaani horisontaalsusele ja massiivsusele iseloomustab gootikat vertikaalsus ja kergus. See saavutati gooti tugisüsteemiga, mille abil juhitakse raskus kindlatesse punktidesse. Peamisteks ehitustehnilisteks uuendusteks said teravkaar , roidvõlv, tugikaared ja tugipiidad. Teravkaare kasutuselevõtmine tõi kaasa suured aknad ja saledad tornid. Kuna teravkaarse konstruktsiooni külgsurve oli väiksema pinge tõttu nõrgem, osutus võimalikuks ehitada kõrgemaid ja vähem massiivseid müüre. Teravkaart sai rakendada ka sama kõrguse, aga erineva laiusega avauste puhul.
Teiseks tähtsaks konstruktiivseks uuenduseks gooti katedraalis kujunes roidvõlv, mille puhul laoti ristvõlvi siilude liitejoonele kividest või tellistest latitaoline kaar, mis aitas võlvi kanda. Roiete abil koondati võlvide raskus võlviku nurkadesse,mida kiriku keskel kannavad piilarid. Võlvide külgsurve võtsid vastu välismüüri toetavad tugikaared, need aga omakorda andsid surve edasi külglöövi müüride toestamiseks ehitatud tugipiitadele ehk kontraforssidele. Selline raskuse jaotamine võimaldas ehitada kõrgeid ja õhukesi müüre ning anda neile rikkalik liigendus. Tugipiidad kerkisid ülalpool külglöövi seinu vabalt kõrgele ning lõppesid väikeste tornikeste e. fiaalidega. Tugikaare sees olevasse renni juhiti katuselt valguv vihmavesi, renn ise aga lõppes kaugele välja ulatuva veesülitiga. Piilarid, võlviroided, tugipiilarid ja tugikaared moodustasid hiigelsuure sõrestiku, mis oleks püsti püsinud ka ilma seinteta. Selline sõrestik andis gooti stiilis ehitistele erilise kerguse ja õhulisuse, mida omakorda täiendas ka rikkalikult liigendatud seinapind.
Akende ja portaalide kohal oli kolmnurkne ehisviil e. vimperg . Fiaalid, tugikaarte ja vimpergide ülemine serv oli kaunistatud mugulataoliste ehisvormide e. krabidega, tipus aga oli lilleõit meenutav ristlillik . Aknad olid kõrged, liigendatud kivisambakeste e. postidega, mida ühendasid teravkaared. Akende ülemise osa raamistiku moodustasid kolmveerandringidest koosnevad kolmik -, nelik- jne. siirud , hilisgooti ajal ka leeke või kalapõit meenutavad kujundid (flamboyant e. leekestiil.).
Romaani kirikutega võrreldes oli gooti katedraalidel vähe torne. Massiivne nelitistorn on asendunud väikese ja kerge haritorniga, rõhutamaks kiriku ebamaist kergust. Peamine vertikaalne rõhkon aga asetunud kiriku läänetornidele. Läänefassaad peafassaadina kujuneski gooti kiriku kõige rikkalikumalt kaunistatud osaks Alumises osas asuvate portaalide arv võis vastata löövide arvule, kusjuures keskmine portaal oli peaaegu alati kõrvalportaalidest kõrgem. Peaportaali kohal oli ümmargune roosaken. Reeglina olid kõik portaalid rikkaliku skulptuurkaunistusega., tihti oli skulptuurse kaunistusega kogu läänefassaad.
Gooti kiriku interjöör on kõrge, valge ja pidulik, kogu liikumine on suunatud ülespoole, väljendades tungi jõuda taevasse ning rõhutades vaimu ja valguse omavahelist seost. Kesklööv on kõige laiem ja kõrgem. Selle kolmekorruseliste müüride alumine rida moodustub piilaritest, mis toetavad lööve eraldavaid kaari. Piilarite ümmarguse või ruudukujulise ristlõikega tuumik on ümbritsetud väiksemate pool- või kolmveerand sammastega e. turbadega, mis laseb piilaritel mõjuda saledate ja kergetena. Kimppiilarit lõpetav kapiteel on kaunistatud realistliku taimemotiiviga, turbad aga tõusevad mööda seinu võlvideni, kus nad ühinevad võlviroiete ja vööndkaartega., moodustades hilisgootikas võlvidel tiheda roietevõrgu. Roiete ja vööndkaarte liitekohal võlvitipus oli kas ümmargune, nelinurkne või polügonaalne kaunistustega päiskivi.
Kloostriarhitektuuris jätkus gooti ajastul juba varem välja kujunenud skeemi täiustumine. Kloostri peamised hooned ehitati sulushoonestuse ehk klausuurina, neid ühendas ristikäik. Käsitletaval ajajärgul kasvas suuresti ka profaanehitiste osatähtsus. Juba romaani perioodist tuntud kindluslossid muutusi suuremaks, rohkem liigendatuks, täiustusid kaitsesüsteemid. Ühiskondlikest hoonetest omandasid suure tähtsuse linnavalitsushooned – raekojad. Kujunes välja raekojahoonetele iseloomulik välimus – see oli kõrge valvetorniga suur, ristküliku- või ruudukujulise põhiplaaniga enamasti 3-korruseline hoone, mille teisel korrusel paiknes võlvitud istungitesaal raehärradele. Raekoda avanes raeväljakule, mis oli linna keskseks turuplatsiks. Raekoja platsil asusid tavaliselt linna katedraal, tähtsad kohtu- ja gildihooned ning kindlasti ka linna keskne veevõtukoht. Väljakult hargnesid tänavad linnaväravate suunas. Gildi - ja tsunftihoonete välisfassaadid sarnanesid elumajade omadega, olid aga suuremad ja imposantsemad. Siseruumide hulka kuulus kindlasti ka võlvitud laega saal. Gooti pärane linnaelamu on kõrge ja kitsa fassaadiga, mille ülemised korrused võivad pisut eenduda, hooned olid kõrge ja järsu viilkatusega. Palju on nn. vahvärkhooneid, kus puidust sõrestiksein täideti telliste või saviga. Majad asetsesid tihedalt üksteise kõrval, nende ees olevat terrassi nimetati etikuks. Elu- ja töökorruseks olid peamiselt alumised korrused, ülemisi kasutati laoruumidena.

GOOTI ARHITEKTUUR PRANTSUSMAAL

Kõige varem kujunesid gooti stiilile omased tunnusjooned välja Prantsusmaal, mis polnud sugugi juhuslik, sest juba 11.sajandi lõpust alates hakkas Prantsusmaa mängima järjest suuremat rolli kogu Euroopa poliitilises, majanduslikus ja kultuurielus . Ennekõike just siin omandasid sotsiaalsed protsessid feodalismi klassikalise vormi. Linnade tekkimine ja kasv oli nii kiire, et juba 13. sajandiks oli kogu maa praktiliselt kaetud tiheda linnade võrguga. 10.sajandil troonile tõusnud kapetingid alistasid liidus linnadega endale suurfeodaalid , kindlustades sel kombel järjest enam kuningavõimu ning jõudsid nõnda ka kogu maa ühendamiseni. Kuningad püüdsid ohjeldada ka katoliku kiriku liigset mõjuvõimu, kutsudes kokku erinevate seisuste esindajatest koosnevad generaalstaadid , kes samuti neile toetust avaldasid. Tugev kuningavõim soodustas majanduse ja vaimuelu elavnemist. Viimast soodustas omakorda ka Pariisi Ülikooli asutamine 13.sajandi alguses. Kirjandus, mille iseloomulikumaid vorme oli rüütliromaan ja –lüürika, sai kuulsaks kaugel väljaspool Prantsusmaad. Jõudsalt edenesid mitmed teadusharud. Uue otsingud väljendusid ka kunsti, eriti aga arhitektuuri vallas, selle arengut Prantsusmaal saab vaadelda kolme üksteisele järgneva ja üksteisega tihedalt seotud etapina: varagootika – alates 12.sajandi II poolest kuni 13.sajandi alguseni, kõrggootika – 13.sajandil ja hiline gootika 14. kuni 16. sajandi alguseni.
Gootika lähtepiirkonnaks oli Põhja-Prantsusmaa, Ile-de- France , kus ehitusmeistrid juba 12.sajandi alguses püüdsid erinevad stiili elemendid ühtseks tervikuks ühendada. Ajapikku kasvas sellest välja ühtne süsteem, mis kiiresti levis üle Prantsusmaa ja laienes kogu Lääne- Euroopale .
Varaseimaks gooti stiilis ehituseks peetakse juba merovingide ajastust kuningate matusepaigana tuntud Saint Denis abtkonna kirikut, mille ümberehitamist alustati 1137.aastal. Seitsme aastaga renoveeritud kirikus muudeti eeskätt põhiplaani ning kiriku altariosa konstruktsiooni. Arhitektuurset vormi püüti siin esmakordselt käsitleda ühtse tervikuna: kabelite avanemine kooriümbriskäiku muutis siseruumi terviklikumaks ja kompaktsemaks. Roidvõlvide ja tugipiitade rakendamine võimaldas vähendada seinte paksust ning ehitada suuremaid aknaid - valguse ühtlasem jaotumine suurendas omakorda siseruumi terviklikkust. Need uued põhimõtted leidsid järgimist kõikide 12.sajandil alustatud katedraalide ehitamise juures.
Varagooti kirikutest on uusi ehituskonstruktsioone ja kaunistusvõtteid kõige järjekindlamalt rakendatud Pariisi Jumalaema kiriku ehitamisel (1163- 1287 ; arh. Pierre de Montreuil jt.). Viielöövilise kiriku peaaegu hoone keskele viidud lühike transept ning tugipiitade vahele ehitatud kabelite rida muudavad põhiplaani sedavõrd, et see traditsioonilise ladina risti asemel meenutab hoopis ühest küljest ümardatud ristkülikut. Eksterjööris domineerivad tugikaared, mis toetuvad kõrgete fiaalidega lõppevatele tugipiitadele ja kerge haritorn nelitise kohal annavad aga pikalt väljavenitatud hoonele tüüpilise kõrgusse pürgiva ilme. Kahte läänefassaadi kiivrita torni ilmestab (nii nagu kogu kirikutki) rikkalik plastiline dekoor. Siseruumis toetub alumise korruse kaaristu ümmargustele piilaritele, külglöövide peal asuvatel empooridel on juba suured aknad, küll aga puudub neil veel gooti ajastule tüüpiline raamistik .
Gootika silmapaistvamate näidete hulka Prantsusmaal kuuluvad veel Chartres `i katedraal, Reims `i katedraal, Amiens `I katedraal ning Saint Chapelle Pariisis. Kõiki neid iseloomustab konstruktiivse alge selgus ja loogilisus ning gooti stiilile iseloomulike kaunistusvõtete süsteemikindel kasutamine.
Chartres´i katedraali ehitamist alustati juba 12.sajandil seal varem olnud ja hävinud kiriku kohale (säilinud on 9.sajandisse kuuluv krüpt), kiriku lääneportaalide alumine osa kannab endas veel hilisromaani ajale omaseid tunnuseid. Kiriku põhikorpus ehitati valmis aastail 1194 -1260. Kolmelöövilise kiriku pikkus on 130 meetrit, kesklöövi laius 16,5 meetrit. Võlve kannavad saledad piilarid. Kooriümbriskäigu ja kabelipärjaga kooriosa on viielööviline. Transepti fassaadidel on kõrgetele platvormidele tõstetud lahtised eeskojad. Läänefassaadi tornid on erineva kõrguse ja välimusega. Kirikut kaunistab enam kui 2000 skulptuuri ja umbes 150 vitraažakent.
Reims´i katedraal (koor ja transept 1212 -41, pikihoone ehitus kuni 13.sajandi lõpuni) on kolmelööviline basiilika, millel on viielööviline kooriosa, kooriümbriskäik ja kabelipärg ning kaks kiivrita läänetorni. Hoonet kaunistab hulk vitraaže (osa neist on loodud 20.sajandil M. Chagalli poolt).Erilist tähelepanu pälvib läänefassaad, mida kaunistavad gooti plastika meistriteosed. Reims´i katedraali ehitusmeistritest oli tuntuim Jean d´Orbain (surn. 1231), kes andis põhikavatise ning jõudis valmis ehitada kooriosa.
Prantsusmaa suurima basiilika Amiens´I katedraali pikihoone on 143 m, transept aga 65 m pikk, kesklöövi kõrgus on 42,5 m. Erinevalt teistest gooti kirikutest alustati Amiens´I katedraali ehitamist 13.sajandi 20-aastatel pikihoonest (tavaliselt ehitati kõigepealt valmis kooriosa, siis transept ning kõige lõpuks alles pikihoone), lõplikult valmis kirik 15.sajandi alguses. Läänefassaadi tornid on erinevad: lõunapoolne on ehitatud 14.saj., põhjapoolne aga 15.saj. alguses, viimasel ilmneb seetõttu ka hilisgootikale ommaseid võtteid. Läänefassaadi portaale kaunistab üle 3000 raidkuju. Amiens´I katedraali ehitamisel töötanud arhitektidest on tuntuimad Robert de Luzarches ja Thomas de Cormont).
Prantsuse kõrggootika pärleid on kahtlemata Pariisis asuv ühelööviline kirik Saint Chapelle ( 1242 -1248), mille Louis IX Püha laskis ehitada Idamaadelt toodud reliikviate säilitamiseks . Lossi juurde kuuluva pühakojana ehitati kirik kahekorruseline, sest
kuningas ja tema lähikondlased läksid paleest spetsiaalselt selleks ehitatud teed mööda otse kabeli pearuumi teisel korrusel. Viimane ongi ehitusmeister Pierre de Montreul´I suursaavutus, sest tavapärase seintega piiratud ruumi asemel kerkib taevasse vitraažakendest sünnitatud valgusruum, mida toestab vaid haprana mõjuv õhuline sõrestik. Kuna Saint Chapeele´is on karkassehitus viidud viimase piirini , tuli leida mooduseid, kuidas tugipiilarite massi tõsta, et ehitis püsiks. Suhteliselt kitsa pinnaga seinu toestavad piilarid ulatuvad kaugele välja ning lõpevad kõrgete, tublisti üle võlvide tõusvate fiaalidega, mis piilarite kogumassi suurendades samal ajal kirikule veelgi enam õhulisust lisavad. Vertikaalsust rõhutab nii katuse kõrge haritorn kui ka üle kogu fassaadi ulatuv roosaken. Kabeli suhteliselt madal alumine korrus paistab silma rikkalikult kaunistatud ja idamaiselt värvikireva interjööriga.
Prantsusmaa teistes osades jälgiti peamiselt Põhja – Prantsusmaal välja kujunenud sakraalehitiste laadi, erinevused võisid ilmneda ainult mõningates üksikasjades (nt. on Normandias mõnel kirikul romaani aja pärandina säilinud massiivne nelitistorn; mõne, l Burgundia kirikul puuduvad tornid ning fassaadi ees on lahtine eeskoda; esines kirikuid, millel puudusid tugikaared, kooriümbriskäik ja kabelipärg; Lõuna- Prantsusmaal domineeris ühelööviline kodakirik.).
Kloostriarhitektuuri esindavad Prantsusmaal benediktlaste ja tsistertslaste rajatud kloostrid. Nende hulgas on tuntuim “Õhtumaade imeks” nimetatud benediktlaste poolt 10.sajandil asutatud Mont Saint Michel. Väikesel kõrgel kaljusaarel asuv kloostrikompleks tundub olevat sulanud kaljudega ühtseks maaliliseks tervikuks. Astmetena paiknevad kloostrihooned otsekui kasvaksid kaljust välja. Kloostrikompleksi ülemisel terrassil, kuhu viib 14.sajandil ehitatud kindluseväravatest nn. “kuristiku” trepp, paiknevad romaani ajastusse kuuluv basilikaalne kirik (kooriosa 15.-16.saj.) ja sellega liidetud nn. “Imepärane hoone” La Mervay (13.saj.). Ülemisel terrassil on ka kloostrihooneid ühendav õhuline ristikäik koos selle juurde kuuluva imepisikese aiaga. Alumisel terrassil asub kolmelööviline rüütlite saal (13.saj.), selle all aga paiknevad mungakongid ning laoruumid. Kogu kompleks mõjub äärmiselt õhulisena. Kloostrist saadavat maalilist muljet süvendab kindlasti Mont Saint Micheli lahe suur loodete vahe.
Suurt tähelepanu pööratakse kindlustusehituste täiustamisele. Nii tehakse ka Lõuna – Prantsusmaal asuva läänegootide aegse kindluse Carcassonne´iga ,mis 13.sajandil põhjalikult rekonstrueeritakse. Ümberehituste käigus ümbritsetakse ülalinn kahekordse ringmüüriga, seda liigendavad 54 torni on omavahel ühendatud müürikäikudega. Täiustatakse ka teisi selle tänase päevani hästi säilinud kindluslinna kaitsesüsteeme.
Kindlustusehituste hulka kuulusid ka arvukad sillad , millel oli eriline strateegiline ja majanduslik tähtsus nii kaitse kui tollimaksude näol. Sillaehitustest on mainimisväärseim Pont Valentre Cahors´i piiskopilinnas Lot´I jõel..
Ühiskondlikest hoonetest olid gooti ajastul esikohal raekojad, tsunfti-, gildi-, kohtu- ja ülikoolihooned, mille ruumid olid tavaliselt koondunud siseõue ümber, rikkalikult kaunistatud fassaad aga avanes hoone ees olevale väljakule. Käsitletava perioodi raekodadest on tähelepanuväärseim aastail 1351-1509 ehitatud Saint Quentini raekoda, mille peafassaadi alumine korrus on lahendatud kaaristuna, ülemist korrust aga kroonivad kolm ažuursete kaunistustega kolmnurkviilu.
Hilisgooti ka lõpul 15. ja 16. sajandil domineeris flamboyant´ stiil. Sakraalehituste plaan ja ülesehitus jäid endisteks, muutused ilmnesid eeskätt üksikasjades. Võlvidele uute roiete lisamisega moodustusid täht- ja võrkvõlvid, neid kaunistasid tihti suured allarippuvad päiskivid. Piilaritel puudusid kapiteelid, roided kasvasid välja turbadest. Ülespoole pürgiva teravkaare kõrval hakati kasutama ka lamedama profiiliga kaari 8roodkaar, korvkaar jne.), kirikutel puudusid empoorid või trifoorium, akende rikkaliku ehisraamistiku motiivid meenutasid kalapõit või tuult käes liikuvat leeki. Rohkesti oli skulptuurkaunistusi . Tuntumaid näiteid nimetatud perioodist on Rouen´i katedraal (15.-16.saj.), mis oma kahe tömbi läänetorniga meenutab juba siluetilt prantsuse gootika kuulsamaid ehitusi.
Elamuehituses, mis senini oli arenenud üsna ühtse skeemi järgi: kitsas kõrge 2-3 korruseline fassaad, alumisel korrusel käsitööliste tööruumid või poekesed, nende peal eluruumid, kõige kõrgemal laod , hakati üha rohkem tähelepanu pöörama hoone funktsionaalsusele ja mugavusele. Levinud olid nii kivi- kui ka vahvärkehitised.

GOOTI ARHITEKTUUR INGLISMAAL

Inglise feodalismi üks peamisi iseärasusi oli tugev kuningavõim, mille kindlustamiseks ja säilitamiseks peeti mitmeid kodusõdu. Iseärasuseks oli ka seisuslik monarhia , mis tähendas seda, et suhteliselt tugeva monarhistliku võimu juures valitses ka seisuste esindusorgan, milleks oli 13.sajandil loodud parlament . Suur osa inglise kõrgaadlist hävis 15. saj. pideva troonivõitluse tulemusena vallandunud Rooside sõjas. Selle tagajärjeks oli kuningavõimu edasine tugevnemine. Tugeva kuningavõimu üheks peamiseks eesmärgiks sai maa-alade laiendamine. Nii alustati Iirimaa vallutamist, sunniti Šotimaad ja Wales´i tunnistama oma vasallsõltuvust, tehti mitmeid edukaid sõjakäike Lõuna- ja Lääne - Prantsusmaale.
Inglismaal arenes edukalt nii majandus- kui ka kultuurielu . Kokkupuuted teiste maadega mõjustasid oluliselt inglise arhitektuuri arengut. Juba 12.sajandi lõpul levis Põhja – Prantsusmaalt Inglismaale gootika, olles seetõttu esialgu tegevasti mõjustatud prantsuse eeskujudest. 13.sajandi alguseks aga kujunes välja omanäoline inglise gootika, mille varast staadiumi nimetatakse Early English (13.sajandi I pool) ning sellele on iseloomulik kohalikust romaani stiilist lähtumine. Rikkaliku dekooriga kõrggootikat nimetati Decorated Style ning see kestis 13. sajandi viimasest kolmandikust kuni 14.sajandi keskpaigani. Sellele järgnenud hilisgootika kandis nime Perpendicular Style (14.-15.saj.) ning paistis silma erilise keerukuse ja fantaasiarikkusega. Võeti kasutusele lehvik-, täht. Ja võrkvõlv. Gootika mõju püsis inglise ehituskunstis( eeskätt küll sakraalehitustes) kuni 17.sajandini, segunedes küll juba alates 16.sajandist renessansile omaste vormivõtetega.
Nagu öeldud, kujunesid juba 13.sajandi alguseks välja inglise gootika iseloomulikud jooned : pikalt väljavenitatud pikihoone, tugevasti eenduv transept (vahel ka kaks üksteisele järgnevat transepti), nelinurkne kooriosa, kõrge ja jõuline nelitistorn ning suhteliselt madalad läänefassaadi tornid. Roosakna asemel on tihti üle terve läänefassaadi ulatuv ekraanaken. Kuni hilisgootikani säilis aga horisontaalsuse rõhutamine .
Gooti stiili üheks varasemaks näiteks Inglismaal on Canterbury katedraali kooriosa (12.saj.), mille ümar koorilõpmik viitab otseselt prantsuse mõjudele. Ka Westminster Abbey kooriosa ning läänefassaadi lahenduses ilmnevad selgesti prantsuse eeskujud (13.saj.).
Varagootika (Early English) stiilipuhtamaks näiteks peetakse aga Salisbury katedraali ( 1220 -1258). Suhteliselt madal väljavenitatud pikihoone on läbi lõigatud kahe jõuliselt eenduva transeptiga. Nii kiriku interjöör kui ka eksterjöör on vähese dekoratiivse kaunistusega. Pikema põiklöövi ja pikihoone ristumiskohal kõrguv võimas saleda teravatipulise kiivriga 124 meetri kõrgune nelitistorn pärineb aga hilisemast ajast (14.saj.).
Kui inglise varagootikat iseloomustas suhteline kainus ja rangus, siis kõrggootika (Decorated Style) püüdles eeskätt intensiivsema ruumimõju poole. Selle saavutamiseks hakati kasutama arvukate roietega varustatud võlve. Suhteliselt lamedakaarsed laiad aknad on rikkaliku ehisraamistikuga (Exeter´i katedraal, 14.saj.; York `i katedraali läänefassaad, 14.saj. lõpp). Rakendatakse uusi ja keerukamaid ehituskonstruktsioone, mille parimaks näiteks on 14.saj. pärinev Westminster Abbey kesklöövi katusekonstruktsioon , kus 20 meetrise läbimõõduga kaar toetab sõrestikuna konstrueeritud sarikaferme.
Inglise gootika viimast perioodi (Perpendicular Style) iseloomustab vertikaalsusetaotlus, mille saavutamiseks rakendatakse täht-, võrk- ja lehvikvõlve. Kaared jäävad küll endiselt lamedaks, ent varustatakse teravate tippude või sakkidega. Vertikaalsuspüüe ilmneb ka gooti stiilile nii iseloomulike fiaalide ja teiste dekoratiivsete elementide rohkes kasutamises (Canterbury katedraali pikihoone, 15.-16.saj.). Westminster Abbey katedraalile otsekui pikenduseks otsa ehitatud Henry VII kabel (16.saj.) paistab silma keeruka roidvõlvide süsteemi ja pikalt alla rippuvate päiskividega. Perpendicular Style´le omaseid võtteid on rakendatud nii Oxford ´i kui Cambridge ´i ülikooli hoonete arhitektuuris (15.-16.saj.)

GOOTI ARHITEKTUUR SAKSAMAAL

Ajal, mil Inglismaal ja Prantsusmaal tekkisid tsentraliseeritud kuningriigid , valitses Saksamaal feodaalne killustatus. Saksa keiser oli valitud suurfeodaalide poolt ning oma trooni polnud tal õigust pärandada. Vürstid olid oma valduste täieõiguslikud peremehed ning tegid oma valdustes, mida iganes soovisid. Saksamaal oli küll palju jõukaid kaubalinnu teedel tegutsevad röövlijõugud tekitasid aga kaubandusele ning selle arendamisele palju kahju. Et kaitsta end vürstide ja teedel varitsevate röövlite eest, sõlmisid linnad omavahelisi liite. Neist kujunes üheks olulisemaks Põhja – Saksa linnade poolt 13.saj. lõpul rajatud Hansa Liit, Lääne - Saksa linnad olid ühinenud Reini Liitu, Lõuna – Saksamaa linnade loodud Švaabi Liidul oli tähtis osa kaubavahetuses Itaalia linnadega. Ja kuigi Švaabi ja Reini Liidu poolt peetud mitu sõda vürstide vastu lõppes linnade lüüasaamisega, suutsid nad oma iseseisvuse siiski säilitada.
13.sajandi II poolest kuni 15.saj. keskpaigani oli Saksa aladel tsunftikäsitöö õitseaeg, jõudsalt arenesid kalevitööstus, metallurgia ja mäetööstus. Jätkus linnade areng. Saksa aladel suteliselt kaua püsinud romaani ehituskunsti tavad hakkasid taanduma 13.sajandi II poolest alates. Tõsi küll, üksikuid gooti arhitektuurile omaseid elemente hakati Saksamaal üle võtma juba 12.sajandi lõpul, gootika lõplik läbimurre toimus aga siiski alles 13.sajandil. Saksa gootika jaguneb järgmisteks perioodideks: varagootika – 13. Sajand, kõrggootika 13.sajandi lõpust kuni 14.sajandi lõpuni ja hilisgootika 14.sajandi lõpust kuni 16.sajandini.
Gooti katedraalile omast põhiplaani rakendati Saksamaal esmakordselt 13.sajandi I poolel ehitatud Magdeburgi toomkirikus, tervikuna aga mõjub katedraal siiski veel lähedasemana romaani stiilile. 13.sajandi keskel tsentraalehitisena püstitatud Trieri Jumalaema kirik (1242-1250) ja kodakirikuna ehitatud Marburgi Elisabethi kirik ( 1235 -1282) kannavad endas juba täiesti gooti päraseid konstruktsiooni- ja kaunistusvõtteid.
Kõrggootika esimeseks näiteks saksa aladel võiks olla Kölni katedraal, mille arhitektuuriliseks eeskujuks on olnud Amiens´i katedraal. Ühtlasi on Kölni toomkirik esimeseks saksa gooti perioodi ehitiseks, kus järjekindlalt on kasutatud puht gooti päraseid ehitusvõtteid. Kirik on mõjus oma suurejoonelise interjööriga, kus lakkamatult voolav, kõrgusesse püüdlev joonte voog (kimppiilarid, roidvõlvid), millele pole võrdset, sunnib tunnetama tugede – sammaste, võlvide, avade, sõnaga arhitektuuri kõigi materiaalsete elementide süsteemi ning loob ühtlasi ainulaadse ruumimõju . Kiriku kõik osad on hästi valgustatud. Valgus tungib sisse kiriku kõrgetest kitsastest akendest külglöövide seintes ja läbi valgmiku aknarea. Koor läheb üle kõverjoonel asuvaks kabelipärjaks, mis perspektiivis lõpetavad kõik kiriku löövid. Viimaste pikkus lisab niigi vapustavale ruumimõjule veelgi enam lõpmatust. Kölni katedraali ehitati läbi paljude aastasadade, alustatud juba 1242.aastal jõuti 14.sajandiks valmis ehitada ainult kooriosa, 16.sajandil seiskusid tööd kiriku ehitamisel täielikult ning kirik jäi lõpetamata kuni 19.sajandini.
Teine kuulus saksa kõrggooti ehitusmälestis on praegu Prantsusmaale, tollal aga Saksamaale kuulunud Elsassi aladel asuv Strasbourg´i katedraal. Ehitises on hästi jälgitavad prantsuse gootikale omased traditsioonid. Strasbourg´i katedraali ehitamist alustati 13.sajandi (varasemates osas on jälgitavad romaani stiilile iseloomuliku võtted), põhiosas on kirik ehitatud aastail 125O-1318, läänefassaadi põhjapoolne torn sai valmis 15.sajandil, lõunapoolne jäigi ehitamata. Strasbourg´i katedraali otseseks arhitektuurseks eeskujuks võib pidada Pariisi Notre Dame´i katedraali, eriti on see nähtav läänefassaadi kaunistamise juures.
Strasbourgh´i katedraal oli küll peamiseks eeskujuks Lõuna- Saksamaa kirikuehitistele, rööbiti sellega töötati Saksamaa lõunaosas välja ka ühetornilise kiriku tüüp. Viimaste hulgas on iseloomulikuks näiteks Münster (nii nimetati Lõuna – Saksamaal toomkirikut) Freiburg-im-Breisgaus (1200-1513), mille läänefassaadi põhiaktsendi moodustab ažuurse kaheksatahkse telkkiivriga torn. Kolmelöövilise basiilika varaseimad osad kuuluvad siingi veel romaanikasse, rikkalikult kaunistatud läänefassaad, läänetorn ning idapoolsete tornide dekoor kõnelevad aga kõrggootika läbimurdest. Lõuna-Saksamaa gootika tähtteoste hulka võib arvata ka Erfurdi kirikud.
Põhja – Saksamaa sakraalehitiste ilmet kujundas suuresti telliskivi kasutamine. Eriti iseloomulikuks sai telliskiviarhitektuur hansalinnades ning samuti Saksa ordule kuulunud aladel. Telliskivigootika tähtsaimate mälestiste hulka kuulub Lüübeki Maarja kirik (1200-1350), millest sai eeskuju arvukatele sakraalehitistele nii Põhja – Saksamaal kui ka Skandinaavia maades ning Baltikumis. Kolmelööviline basiilika on lahendatud klassikalises gooti süsteemis – tugikaared, kooriümbriskäik, kabelipärg. Eksterjööri peamise dekoratiivse efekti moodustab telliskivist laotud mustri ja sileda seinapinna vastandamine. Samu põhimõtteid on rakendatud ka Rostocki Maarja kiriku dekoratsioonis, Bad Doberrani kloostrikirikus jne. Nimetatud telliskivikirikud kuuluvad koos paljude teistega nn. hansa gruppi.
Hilisgootika perioodil ehitati palju nii hansalinnades kui ka Švaabimaal, kus kujunes välja Saksamaale iseloomulik sakraalehituse tüüp: kolme- või kahelööviline, väga vähe eenduva või hoopis puuduva transeptiga, ühe fassaaditorni ja kabelipärjaga kodakirik. Hilisgooti ehitustes kasutatakse palju tähtvõlve (Annabergi Anna kirik, 1499-1525). Arvukalt oli Saksamaal kloostrikomplekse, nende hulgast paistsid eriti silma tsistertslaste Maulbronni (13.saj.) ja Bebenhauseni (13.saj.) kloostrid.
Profaanarhitektuur hõlmas linnakindlustusi, raekodasid, tsunfti- ja gildihooneid, elumaju. Kindluslossidest on esinduslikumais Rüütliordule kuulunud Malbork (1280- 1382 ) Mägikindlustest tuntakse kõige enam Burg Elz´I (13.-16.saj., mille arvukad tornid otsekui kasvavad üksteisest välja, moodustades mägedega kokkusulava maalilise terviku. Palju ehitati linnakindlustusi ,iga linna kaitsetornide hulgas kuulus tähtis koht väravatornidele Arhitektuurselt lahenduselt on huvitavamad Rostocki Kröpelini torn oma nõelja tornikiivriga (15.saj.) ning ehitusmeister Heinrich Helmstede poolt 15.saj. ehitatud Lüübeki Holsentor. Tornidega olid tavaliselt varustatud ka raekojad. Saksa gootika pärlite hulka kuulub kindlasti Braunschweigi raekoda (14.saj.), mille astmikviiludega otsafassaadid sekundeerivad hoone väljakupoolsetele dekoratiivsetele frontoonidele. Telliskivigootikale iseloomulikke võtteid on rakendatud Straalsundi raekoja arhitektuuris (14.saj.). Münsteri linna raekoja (14.saj.) kaunistussüsteemis aga on palju sakraalarhitektuurist ülevõetut.
Elumajade tarindusele olid omased kõik keskaja ehituskunstile tüüpilised jooned: kitsas fassaad, massiivsed kiviseinad, mida kroonis kõrge ja järsk viilkatus. Üha suuremat levikut hakkas aga saavutama karkassehitus (vahvärk), kus puidust seinakonstruktsiooni kandev palksõrestik täideti telliste või saviga, sõrestik ise jäi nähtavale ning moodustas tumedaks värvituna ilmeka kontrasti seinte heledama pinnaga. Elamu ehitati sageli tänava kohale eenduvate ülemiste korrustega. 14.-15.sajandil kasutati elamuehituses fassaadidel tihti ka ažuurset astmikviilu.

GOOTI ARHITEKTUUR ITAALIAS

Itaalia feodalismi peamiseks eripäraks oli kaubalis-rahaliste suhete säilimine ja linnade rohkus. Juba 9.-10.saj. oli käsitöö eraldunud põllumajandusest. 11.sajandil olid Milano, Lucca ja Pisa saavutanud poliitilise sõltumatuse. Kui aga 13.sajandil keisrivõim Itaalias oma tähtsuse minetas, saavutasid ka muud linnad sõltumatuse. Linnriikide arengut olid soodustanud ka ristisõjad, mille tagajärjel Idamaade ja Lääne – Euroopa kaubavahetus itaalia kaupmeeste kätte koondus. Arenesid ka merekaubandus ja pangandus.
Keskaegsete linnade kasvu ja õitsengu tulemusena Prantsusmaal 12. Saj. II poolel välja kujunenud gooti arhitektuur jäi suures osas Itaaliale võõraks. Alates 13.sajandist võis küll täheldada gooti dekoratiivdetailide kasutamist, mitte aga konstruktiivsete põhimõtete järgimist. Prantsusmaalt Itaaliasse tulnud tsistertsi mungad püüdsid oma 13.saj. ehitatud kloostreis küll kinni pidada traditsioonilisest gooti ehituskunstist (Fossanova klooster , eriti kloostrikirik, 12.saj. lõpp, 13.saj. algus), dominiiklased ja frantsiskaanlased seevastu pidasid kinni Itaalias juurdunud ehitustraditsioonidest ja arendasid välja itaalia gootikale iseloomulikud jooned. Need ilmnevad eeskätt lihtsas ruumilises lahenduses, kus gootikale omast vertikaalsuspüüet tasandasid ümarkaarsed avaused ning horisontaalsete ridadena laotud polükroomne tahveldis. Frantsiskaanlaste varaseima ehitise – Assisi kloostrikompleksi San Francesco kiriku ( 1228 -1253) kimppiilarid ning teravatipulised vööndkaared annavad küll tunnistust gooti stiili poole pöördumisest, tervikuna aga jääb ehitises domineerima horisontaalne liigendus.
Horisontaalsusetaotlus on iseloomulik ka Firenze sakraalarhitektuurile, mida esindavad ehitusmeister Arnolfo di Gambio juhtimisel ehitatud Santa Croce kirik ja Santa Maria del Fiore katedraal. Santa Croce kiriku ehitamisel (13.saj. lõpp, 14.saj. algus) on pigem lähtutud varakristlikust ehitussüsteemist kui gootikast. Juba varakristlikul perioodil välja kujunenud kombe kohaselt ehitatakse Itaalias kirikutorn – kampaniil – eraldi seisvana. Varakristliku arhitektuuri lihtsusele ja selgusele viitab ka puidust laekonstruktsioon. Kolmelöövilise basiilika põiklöövi keskel on 6-nurkne kooriruum, sellest kummalgi pool 5 koorikabelit. Kiriku siseruum on tänu valgmiku suurtele akendele hästi valgustatud, seda kaunistavad Giotto ja tema kaasaegsete freskod.
Santa Maria del Fiore (alust. 1296 ) lahenduses pakkus ehitusmeister Arnolfo di Gambio uuendusena välja nelitise kohal asuva kupli, mis sel ajal veel väheste oskuste tõttu ehitamata jäi (kupli lahenduse pakkus alles vararenessansis välja arhitekt Filippo Brunelleschi ). Kolmelööviline 153 meetri pikkune ja 38 meetri laiune basiilika on võlvitud roidvõlvidega. Kampaniili projekteeris 14.sajandil maalikunstnik Giotto. Nii kirik kui ka kampaniil on tahveldatud kahte värvi marmorplaatidega, mis geomeetrilisi kujundeid moodustades rõhutavad ehituses horisontaalsust.
Siena katedraal (alustatud 13.saj. lõpus) on kuulus oma polükroomse marmorist tahvelduse poolest, mis nii eksterjööris kui interjööris pikkade horisontaalsete ribadena seinu, sambaid jm. katab. Kolmelöövilise transeptiga basiilika nelitise kohal on kuppel. Ukse- ja aknaavad on enamasti ümarkaarsed või siis madala teravkaarega. Kirik on võlvitud roidvõlvidega, mis võlvitipud suhteliselt kõrgele tõstab.
Orvieto katedraali (13.saj. lõpp – 14.saj. lõpp) võib pidada tüüpiliselt itaaliapäraseks kirikuks, kus gooti stiilile omaseid võtteid on kasutatud just nii palju kui otstarbekas ja samal ajal nii vähe kui võimalik. Selle kolmelöövilise basiilika loomisel olevat osalenud üle saja arhitekti, skulptori ja maalikunstniku. Basiilika värvikat tornideta läänefassaadi kaunistavad gooti stiilile iseloomulike dekoratiivdetailide – roosakna, fiaalide, ristlillikute ja krabide kõrval ka mosaiikpildid. Sama värvikas kui fassaad on ka kiriku interjöör, mille eripäraks on puitlaega kesk- ja külglöövid ning võlvitud transept ja kooriruum.
Milano toomkiriku (14.-16.saj.) arhitektuuris on vaatamata läänetornide puudumisele kõige enam järgitud Euroopa põhjapoolsetele aladele iseloomulikku skeemi. Selle mahult kõige suurema gooti stiilis viielöövilise katedraalil (üldpikkus 148 m, kesklöövi laius 19m, kõrgus 48 m) on kooriümbriskäik, puudub aga kabelipärg. Löövid madalduvad järk järgult, nii on iga löövi külgedel aknad, tänu millele katedraal võrdlemisi hästi valgustatud on. Eksterjööris on rikkalikult kasutatud arhitektuurset ja dekoratiivplastikat: arvukalt on mitmesuguse kõrgusega fiaale, rohkesti vimperge, krabisid jne.
Suurejoonelised on itaalia gootika profaanehitised, eeskätt linnavalitsushooned e. raekojad. Varaseima, Firenze Palazzo Vecchio ehitamist alustati ehitusmeister Arnolfo di Gambio poolt juba 1494 .a. (lõpetati 15.-16.saj.). Hoone oli algselt kavandatud Medicite kindluslossiks, hiljem asus sinna signoria e. linnavalitsus . Nelinurkse põhiplaani ja ruudule läheneva fassaadiga kantkividest ehituse kolme korrust liigendavad kerged karniisid. Fassaadi liigendab ka ehitise ülaservas eenduv sakmeline galerii, sama motiivi on korratud ka galeriist kerkival neljakandilisel tornil. Kogu ehitis mõjub küllaltki raskepärasena, teatud kergust annavad vaid kahepoolsed ümarkaarsed aknad.
Ka Siena raekoja - Palazzo Publico – ehitamist alustati juba 13.saj. lõpus (lõpetati 14.saj.). Raekoda asub lehvikukujuliselt kujundatud väljaku – Piazza del Campo ääres. See on monumentaalne telliskivihoone, mille alumise korruse kolmikorvad loovad mulje fassaadi kurvlevast liikumisest. Fassaadi ühes otsas kõrgub sihvakas ruudukujulise ristlõikega torn. Torni jalamile ehitati 1352.a. kabel, mis ehitati renessansiajal ümber. Siena raekoja interjööride kaunistamisel osales enamik Siena maalikoolkonna suuri meistreid (Duccio, Simone Martini , Pietro ja Ambriogio Lorenzetti jt.).
Tuntuim gooti stiilis profaanehitis on aga Veneetsia võimu ja väärikuse sümbol Palazzo Ducale-Doodžide palee (14.-16.saj.), mille ehitamisest olevat osa võtnud kõik Veneetsia juhtivad ehitusmeistrid. Gooti konstruktsioonist on siin kasutatud kahekorruselist kaaristust, mis oma kerguse ja õhulisusega elimineerib kolmanda korruse massiivsuse, mida omakorda aitab vähendada ka reljeefne tahveldus. Hoone peasissepääs on kujundatud leekestiilis (15.saj.), tähtsaim pääs teisele korrusele Scala d´Oro kuldne trepp) on loodud renessansiajal.
Gooti feodaallossidest tuntuimad asuvad Ferraras, Mantuas, Sienas ja Veneetsias.

GOOTI ARHITEKTUUR MUJAL EUROOPAS

14. sajandi alguseks jõudis gooti stiil kõikidesse Euroopa riikidesse. Kõige suuremat tähelepanu pöörati sakraalehitustele, profaanehitiste hulgas oli rohkesti ühiskondlikke hooneid. Hoogsalt arenes ka elamuehitus. Gooti mõjud jagunesid Euroopas enamasti järgmiselt: Lõuna – ja Kesk – Euroopas domineeris prantsuse gootika mõju, Põhja – Euroopas ja Skandinaavia maades oli eeskujuks Põhja – Saksamaal välja kujunenud vaoshoitum laad.
Hispaania arhitektuuri jõudis gootika tsistertsi munkade vahendusel, selle sugemeid võib leida juba mõningates 12.sajandi lõpust pärinevates ehitustes. Leon ´I (13.saj. II pool), Burgoise (1221- 16.saj.), Toledo (1227. – 16.saj.) ja mitmete teiste katedraalide ehitajad lähtuvad aga Põhja – Prantsusmaa suurtest katedraalidest (nt. Leon´i katedraali ehitamisel on otseseks eeskujuks olnud Reims`I katedraal). Samal ajal on hispaania gootikas ka terve rida iseärasusi: nelitise kohal kõrgub rikkalikult kaunistatud torn, kõrgete seintega ümbritsetud koor asub aga tihti pikihoone keskel. 14.saj. saavutas Hispaanias õitsengu gooti ja mauri ehituskunsti põimumisest tekkinud mudejar stiil, millele on iseloomulik hoburaudkaar, rikkalik stukkornament, ehituskeraamika kasutamine ning stalaktiiditaolised võlvid (Toledo ja Sevilla katedraali mõningad ehitusjärgud). Ruumis taotleti suuremat avarust, kirikute juurde ehitati arvukalt mitmesuguseid hooneid. Hispaania hilisgootikat (15.saj. lõpp, nim. ka Isabel -stiiliks) iseloomustab elurõõmus rikkalik plastiline dekoor ja ühtse ruumimõju hülgamine ( Toledo San Juan de los Reyes kloostri kirik, 1477; Valencia börsihoone 1482 -98).
Madalmaade gooti arhitektuur sõltus suures osas prantsuse eeskujudest. Praeguse Belgia keskaegsetest ehitustest väärib mainimist veel romaani ajal alustatud Tournai katedraal (12.-13.saj.), mille suure ja pikihoonest palju laiema kooriosa arhitektuuris on näha otseseid prantsuse kõrggooti mõjutusi (tugikaared, tugipostid , dekoratiivsüsteem.). Eriti intensiivselt arenes arhitektuur Belgia aladel hilisgootika ajal. Ehitati tavaliselt ühe massiivse torni, suhteliselt madalate ja laiade löövide ning väga vähe eenduva põiklööviga kirikuid. Jõuliselt edenes profaanarhitektuur. Keskaegse Madalmaade linnad olid jõukad ning linnakodanlus ehitas palju. Selle perioodi raehoonetest on silmapaistvamad Bruegge (14.-15.saj.), Brüsseli (15.saj.) ja Louvain`I (15.saj. ) raekojad.
Hollandi aladel olid gooti stiilis kirikud võrdlemisi madalad ning puitlaega, kuna soine pinnas ei võimaldanud võlvide ehitamist.
Tšehhimaal, kus gooti stiili õitseaeg oli 14.saj. II poolel, domineeris samuti prantsuse mõju. Tuntuim gooti stiilis mälestis on Püha Vituse katedraal Prahas (1344-15.saj. algus, torn 19.saj.) Kolmelöövilisel basiilikal on suurejooneline kooriümbriskäik ning rikkalik arhitektuurne ja plastiline dekoor.
Poolas esindavad gooti stiili Krakowi sakraalehitised, lähtekohaks Põhja-Saksamaa kirikuarhitektuur.
Ka Taani gootika lähtus eeskätt Põhja – Saksamaa eeskujudest ( nt. Arhusi toomkiriku kooriosa, 14.saj.).
Norras võib gooti stiili läbimurret jälgida Trondheimi katedraalis, mille esimene ehitusjärk (põiklööv) kuulub veel romaanikasse, kooriosa pärineb aga juba gootikast ning on mõjustatud (nii nagu Norra romaanikagi) inglise gootikast.
Rootsi tähtsaimad sakraalehitised gooti perioodil on Uppsala toomkirik (1287-15.saj.; tornid 19.saj. II pool) Tellistest ehitatud kiriku kooriosa ja põiklöövi arhitektuuris võib aimata prantsuse mõjusid (kooriümbriskäik, kabelipärg, kimppiilarid), pikihoones aga on lähtutud pigem Põhja – Saksamaa eeskujudest. Stockholmi Suurkirik ja Riddarholmi kirik, Sigtuna Maarja kirik ja Malmö Peetri kirik (kõik 15.saj.) esindavad telliskivigootikat . Püha Brigitta ordu kolmelööviline tähtvõlvidega kodakirik Vadstenas (15.saj.) on ilmselt olnud eeskujuks Pirita kloostri ehitamisel. Hulgaliselt on gooti kirikuid säilinud Ojamaal, mille kirikuarhitektuur on mõjutanud ka Eestit.
Soomes on tuntuim gooti stiilis ehitis Turu toomkirik (ehitati 13.saj. kodakirikuna, 15.sajandil aga ehitati ümber basiilikaks). Soome keskaegsed maakirikud on tavaliselt ühe-, kahe või kolmelöövilised enamasti tornita kodakirikud, mille kooriosa liitub orgaaniliselt pikihoonega.

RENESSANSS

Renessanss oli Euroopas ajajärguks, mil sotsiaalse, ideoloogilise ja kultuurilise murrangu tagajärjel toimus üleminek keskajalt uusajale. Saanud alguse Itaaliast 14,saj. lõpul, vallandus see teistes Euroopa maades 15.saj. II poolel, kestes kõikjal 16.saj. lõpuni, Põhja – Euroopas isegi kuni 17.saj. keskpaigani. Terminit renessanss (pr. K. renaissance, it.k. rinascimento – taassünd) kasutas esimesena itaalia renessansiajastu kunstnik ja kunstiajaloolane Giorgio Vasari , mõeldes selle all eelkõige antiikkultuuri taaselustamist. Laiemas tähenduses mõistame me renessansi all seda aega, mil feodalismi süles hakkasid kujunema kapitalistlikud suhted. See protsess sai tegelikult alguse juba paar sajandit varem seoses linnade tugevnemisega, kui hakkasid arenema manufaktuurtööstus, kaubandus ja pangandus. Nõnda kujunes aadli ja vaimulikkonna kõrval uueks tugevaks ühiskondlikuks jõuks kodanlus , kes oma huvide väljendamiseks vajas uut kultuuri. Selle uue kultuuri peamiseks kandjaks said humanistid , kelle peaeesmärgiks oli vaba isiksuse arenemise kaitsmine. Nad olid veendunud, et vabanemine keskaegse paine alt avardab inimese tegevussfääri ning et inimese võimalused on piiramatud . See usk innustas otsingutele ja saavutustele kõikides valdkondades, soodustades paljude teadusharude arengut. Töötati välja heliotsentrilise maailmasüsteemi teooria, sooritati hulgaliselt maadeavastus reise, leiutati trükikunst, kujunesid kirjanduskeeled jne.jne.
Renessanss (15. –17.saj.) jaguneb tavaliselt kolmeks etapiks – vara, kõrg- ja hilisrenessansiks, olles eri maades erineva ulatusega. Itaalias on varaseim 13.-14.saj. olnud eel- e. protorenessanss (trečento), sellele järgneb vararenessanss 1400-1500 (quattročento), kõrgrenessanss 1500-20/30 (cinquečento) ja hilisrenessanss 16. Saj. teisel poolel. Üleminekut renessansilt barokki 16.saj. lõpul nimetatakse manerismiks. Teistes Euroopa maades on renessansi jaotus vähem märgatav, saab alguse 15.sajandi II poolel ja kestab 17.saj. alguseni.
Arhitektuuris ilmnesid esimesed uuendused 15.sajandil. Ehitistüüpidest pööratakse endiselt tähelepanu sakraalehitistele, basilikaalse kiriku asemel eelistatakse aga tsentraalset kuppelehitist või siis basiilikat, mille kooriosa kohale tõstetakse kuppel. Kasvas ilmalike hoonete osatähtsus, nendest oli kõige levinum Itaalia pinnal välja kujunenud palazzo e. linnaloss. Põhiplaanilt oli see ruudu- või ristkülikukujuline fassaadiga tänava poole suunatud hoone, millel oli keskse kaaristuga ümbritsetud siseõu. Linnalossid ehitati enamasti kolmekorruselistena, alumisel korrusel asusid lao- ja majandusruumid ning vastuvõtutoad, teisel korrusel olid peasaal ja kabel ning kolmandal magamisruumid. Linnalähilosside e. villade arhitektuur seostati taas arenema hakanud pargiarhitektuuriga. Linnadesse ehitati mitmesuguseid ühiskondlikke hooneid, raekodasid, tsunfti- ja gildimaju jne., seoses linnade kasvuga ilmusid ka mitmekorterilised üürimajad.
Muutus monumentaalarhitektuuri iseloom – vertikalism asendus püüdega horisontaalsuse suunas, antiigi eeskujul ilmestas ehitisi mahtude tasakaalustatus ja rahu. Antiigist võttis renessanss üle orderisüsteemi, lisaks neile võlvi ja kaare. Nendest põhilistest elementidest loodi erinevaid kombinatsioone. Iseloomulikuks sai klassikaline antiigist pärit lähenemine orderisüsteemile – dooria, joonia, korintose (alt ülespoole). Põhjalikult muutus ka interjööri iseloom. Gootikast pärit pingestatud siseruumi asemele astus ratsionaalne , visuaalselt täpsete piiridega ruum, kus opereeriti peamiste geomeetriliste vormide ja mahtudega. Dominantideks kujunesid taas horisontaaljoon ja ümarkaar.
Renessansiajastu tõi uusi võtteid ka ehituskonstruktsioonidesse, mille tugevdamiseks hakati kasutama rauda. Põhilisteks konstruktiivtehnilisteks ülesanneteks sai aga uute lahendusvõtete kasutamine kuplite ja võlvide ehitamisel. Kuplid laoti tellistest (ka kahe koorikuna, mis olid omavahel roietega ühendatud) rõhtjõudude vastuvõtuks rakendati tõmbevööd, mida vaadeldi kui kunstilist detaili. Võlvidest eelistati kas liigendamata silindervõlvi või vähese liigendusega peegelvõlvi, mis jättis küllaldaselt pinda maalingute jaoks
Peamisteks ehitusmaterjalideks olid kivi, tellis ja puu. Kivi kasutati kas siledate või rusteeritud kiviplokkidena, kusjuures profaanehitiste juures oli iseloomulik alumise korruse ladumine jämedas rustikas, korrus korruselt ülespoole muutus rustika peenemaks. 16.sajandil hakatakse ehituses kasutama ka kantkivi. Palju oli erinevat värvi glasuuritud tellist, terrakotat, majoolikat. Alates 16.sajandist kasutatakse siseruumide kaunistamisel rikkalikult ka skulptuurset dekoori, eelistatuimateks motiivideks kujunevad lõvipead, akantuselehed, puuviljavanikud, materjaliks valge, hiljem toneeritud kips või stukk.
Renessansiajastul pöörati tähelepanu ka linnaehitusele, eelkõige taotleti regulaarset tänavavõrku, rajati väljakuid, püüti luua üksteisega harmooniliselt seonduvaid fassaade. Linnakindlustustest rajatakse palju bastione.

RENESSANSS ITAALIAS

Ajaliselt kõige varasem on itaalia renessanss. 14.sajandiks tõusid Põhja- ja Kesk – Itaalias kujunenud linnriikides juhtivale positsioonile üksikud sugukonnad, kes harrastasid küll ülitoredat elulaadi, ent soodustasid samal ajal ka igati kultuuri arengut. Nende sugukondade ümber koondusid silmapaistvad humanistid, kunstnikud ja kirjanikud. 15.sajandiks olid Itaalia linnad kasvanud jõukateks ja suurteks üksusteks (100 000 – 200 000 el.), mille pidev kasv nõudis korrastamist. Anti välja määrusi, mis reguleerisid ehitustegevust, ehitati tsunfti- ja gildihooneid, raekodasid, raamatukogusid, palazzosid jne.
Juhtivaks keskuseks vararenessansi ajal kujunes Firenze, kus 15.sajandil hakkas linna poliitilises, majanduslikus ja kultuurielus etendama Medicite suguvõsa. Just selle suguvõsa toetusel jätkati Firenzes Santa Maria del Fiore katedraali ehitamist, mis senini seisnud oli, kuna keegi ei osanud nelitise kohale kavandatud kuplit valmis ehitada. 1418.aastal kuulutati välja võistlus kiriku kupli projektile ning selle põhjal sai ehituse enda juhtida Filippo Brunelleschi (1377-1446), itaalia vararenessansi arhitekt ja kujur , renessanss-stiili alagataja ja perspektiivteooria üks loojaid. Firenze toomkiriku kuppel tähendas Brunelleschile raske ehitustehnilise ülesande lahendamist. Säilitanud gooti roiete põhimõtte, käsitles ta kõrge roidvõlvina, mille ta projekteeris kahe omavahel vajaliku arvu roietega seotud koorikuna. Rõhtjõudude vastuvõtu kindlustas ta tõmbevöö ning ümber kuplit kandva kaheksatahuka ehitatud kabelitega. Viimastele jäi kanda omalaadne tugipiilarite ülesanne. Monumentaalne kuppel valitseb võimsa dominandina linna, olles vääriliseks monumendiks renessansiajastu universaalsete loomevõimetega inimesele.
Kui Firenze toomkiriku kupli lahenduses kasutas Brunelleschi veel gootikast pärinevaid võtteid, siis tema järgmiste tööde – Ospedale degli Innocenti (Leidlaste kodu, 1421 -44) ja Pazzi kabeli (1431-33) arhitektuuris ilmnesid juba ainult renessansile iseloomulikud jooned. Hoonete peamiseks kujundusmotiiviks said kaaristu ja portikus. Ospedalei degli Innocenti väljakupoolne kerge ja mänglev arkaad on vararenessansi üks stiilipuhtamaid näiteid, mis paljudele hilisematele arhitektidele otsest inspiratsiooni jagab . Pazzi kuppelkabeli fassaad on innustust saanud antiigist, kus fassaadil kasutatud triumfikaare motiiv on ühendatud portikuse ja rotundiga. Eriline koht kuulubki sammastikule ja kuplile, mis omavahel harmoneerudes, kus kaar raamib portaali, sambad vastanduvad pilastritele jne., moodustavad ühtse terviku. Siin on igal arhitektuurivormil kanda veel ka kahekordne funktsioon - sambad on nii kandekonstruktsiooniks kui ka seinapinna peamisteks liigendajateks. Ehitise kõik osad on hästi tasakaalustatud, väike kuppel altari kohal sekundeerib portikuse kuplile, siiludeks liigendatud peakuppel mõjub kergena. Siseruumi seinad on liigendatud lamedate pilastritega
Vararenessansi alguses kujunes Firenzes välja ka rikka linnakodaniku elamu – palazzo. Ainuüksi 1450 -78 ehitati neid seal üle kolmekümne. Tavaliselt oli see kolmekorruseline nelinurkse siseõuega võimas linnaloss. Brunelleschi tööks (mõningatel andmetel ka Alberti ) peetakse Palazzo Pitti‘t (u. 1460). Rangelt ja raskepäraselt mõjuv hoone on ehitatud suurtest tahutud kividest. Ehituse horisontaalsust rõhutavad lisaks korrusevahelistele simssidele ka rangelt sümmeetriline ümarkaarsete akende paigutus.
Palazzo tüübi väljatöötajaks peetakse mitte Brunelleschit, vaid hoopis tema kaasaegset, arhitekt Michelozzo di Bartolomeod (1396-1472), kes ehitas linnalossi Firenze ühele varakamale ja mõjuvõimsamale Medici suguvõsale (Palazzo Medici- Riccardi , 1444-59). Tähtsaim uuendus, mida Michelozzo rakendas, oli ruudukujuline kaaristuga ümbritsetud õu. Hoone on ehitatud tahutud kiviplokkidest, mille töötlus peeneneb korrus-korruselt ülespoole. Kogu hoonet kroonib vägev peasimss. Fassaadile lisavad elavust ka teise ja kolmanda korruse paarisaknad
Palazzo Medici-Riccardi sai küll eeskujuks teistele Firenzes ehitatud lossidele, ent samal ajal säilitas igaüks neist oma eripära. Palazzo Strozzi ehitust alustas 1489 .a. skulptorina tuntud Benedetto da Maiano ( 1442 -1497). Loss on ehitatud ümaralt tahutud kividest, mis aga on väiksemad ja ühtlasemalt kihitatud kui näiteks Palazzo Pittil. Lossi keskel, nagu teistelgi palazzodel, on kaarkäikudega ümbritsetud siseõu. Vormitäpne liigendus muudab hoone suursuguseks ja esinduslikuks.
Palazzode ehitust täiendas ka Leon Battista Alberti (1404-72), kes oma loomingus rakendas antiigile omaseid vorme järjekindlamalt kui teised vararenessansi meistrid Tema projekti järgi Firenzes ehitatud Palazzo Rucellai (1446-51) seinad on laotud lamedas rustikas, horisontaalsete simssidega korrusteks jaotatud hoone erinevatel korrustel on erineva orderiga lamedad pilastrid (Colosseumi motiiv).Hoonet kroonib hiiglaslik katusesimss.
Samal ajal annab rustika ette loodud lamedatest pilastritest raamistik ka hoopis teistsuguse vormeli, milles kätkeb võimalus fassaadiga mängida, kasutada ette- ja tagasiasteid, sõnaga motiive , mis saavad omaseks järgmise arhitektuuristiili, baroki ajal.
Arhitektina jääb Alberti siiski kiindunuks antiigivormidesse. Nii on ta lähtunud oma sakaraalehituse projektides antiiksest triumfikaare motiivist (San Francesco kirik Riminis, 1447-68 ja San Andrea kirik Mantovas, 1470-94). Samal ajal on ta siseruumide kujundamisel arvestanud suurema ruumimõju tekitamise võimalusi. Alberti oli tuntud ka vararenessansi aja peamise kunsti- ja arhitektuuriteoreetikuna.
Firenzest alguse saanud uus kunstistiil levis kiiresti üle kogu maa. Omapärane on Veneetsia vararenessansi arhitektuur, kus pandi vähem rõhku rangele liigendusele ja tõsteti esile fassaadi maalilisust (näiteks Santa Maria dei Miracoli kirik, 1489, arh. Lombardi ja pojad, mille värvilisest marmorist laotud fassaadi kroonib suur poolringikujuline viil. Veneetsias ehitati ka palju mitmekorterilisi üürimaju, kus igal korteril oli omaette sissekäik. Ehitustegevus hoogustus teisteski keskustes, eriti Milanos, Sienas ja Roomas. Viimane sai juhtivaks kultuurikeskuseks kõrgrenessansi ajal.
Kõrgrenessansi alguseks olid Itaalia linnakommuunid kaotanud oma juhtiva seisundi ning nende asemele oli tekkinud suured vürstkonnad, mille residentsid nüüd kultuurikeskusteks kujunesid. Humanismi ideede ja renessansi levik tõi kaasa uuendusi ka kirikuriigi pealinna Rooma kunsti ja kultuuripoliitikas, mida suunasid paavstid .Et oma ilmalikustunud esindusvajadusi rahuldada, kutsusid nad Rooma maa silmapaistvamad ja universaalsemad mehed, kes suutsid paavstide silmis ausse tõsta antiikkultuuri (Muide, see päästis ka antiikse Rooma lõplikust laialikandmisest). Üheks peamiseks ülesandeks pidasid paavstid uue Peetri kiriku püstitamist. 1506 .aastal pandigi uuele kirikule nurgakivi . Tööde juhatamine usaldati Rooma peaarhitektile Donato Bramantele (1444-1514), keda peetaksegi kõrgrenessansi arhitektuuri rajajaks, kõrvutades tema loomingu tähtsust 16. sajandile Brunelleschi omaga eelmisel sajandil.
Bramante oli alustanud maalikunstnikuna, ehitanud pisut Vatikanis ning näidanud üles ka oma erilist kiindumust renessansiaja ruumivormi ideaali – tsentraalkuppelehitistesse. (Muide, siin oletatakse ka Leonardo da Vinci mõju, kellega kokku puutumine ilmselt õhutaski Bramantet kuppelehitistega tegelema.. Leonardo da Vinci ise pidas ennast eeskätt arhitektiks, tegeles palju ka arhitektuuriteooriaga. Temast säilinud arhitektuursete eeskiiside seas on palju kuppelehitiste tüüpe.) . Bramante looming paistab silma selguse, harmoonia ning tervikliku ruumimõju poolest, mis selgesti nähtub tema poolt ehitatud Tempietto `s ( 1502 ) San Pietro in Montorio kloostri õuel. Seda kabelit peetakse esimeseks harmooniliselt kujundatud ruumijaotusega teoseks itaalia arhitektuuris. Lähteideeks on antiikne rotund, mis on asetatud kolme laia astmega alusele. Foonet ümbritsevad sambad on paigutatud suure vahega nii, et igaüks neist mõjub iseseisvalt, sammastele toetub karniisiga kaunistatud peasimss. Alumise korruse sammastikule vastanduvad ülemise korruse seina sügavad nišid. Kompositsioon lõpeb pehmelt ümarduva kupliga. Ehitise harmoonilisust suurendab selle hea komponeeritus ümbritsevasse ruumi.
Peetri kirikuks projekteeris Bramante võrdhaarse kreeka risti kujulise põhiplaani võimsa sfäärilise kupliga nii, et kultuslik Peetruse haud oleks kiriku keskel kõige valgusküllasemas osas.Kuid Bramante jõudis valmis ehitada vaid osa koori ja piilareid. Pärast Bramante surma juhtis Püha Peetri kiriku ehitustöid Raffael (1483-1520),kes pöördus ladina risti kujulise põhiplaani juurde. Kui Raffael 1520 .aastal suri, jätkas ehitustööde juhtimist Baldanare Peruzzi (1481- 1536 ), kes taas eelistas Bramante tsentraalehitist, aga temalegi ei olnud antud ehitustöid lõpetada. Peruzzi järglane Antonio da Sangallo (1483-1546) venitas põhiplaani uuesti pikaks, tegi kiriku ja kupli mudeli ning ehitas kiriku ristihaaru kuni oma surmani. Siis näis kiriku ehitus täiesti seiskuvat. 1547 .aastal kutsuti kiriku peaarhitektiks Michelangelo (1475-1564), kes pöördus lõplikult tagasi tsentraalehitise juurde.,.. Bramante kavandatud harmooniline lahendus asendus nüüd jõuliste ja ägedate vormidega ,kõige määravam osa kompositsioonis kuulus aga kuplile. Kupli teostamisel tugines Michelangelo küll Brunelleschi kooriksüsteemile, viklite abil ülemineku asendas aga kõrge silindrilise trumliga. Rõhtjõud neutraliseeris aga raudtõmbrõnga abil. Rõhtreaktsiooni ülesannet täitis ka kuplit ümbritsev kolonnaad liidetuna kuplialuse müüritisega moodustas iga sambapaari all otsekui väikese tugipiilari. Michelangelo kavandas kupli lõplikuks kõrguseks 42 m läbimõõdu juures üle saja meetri, ise ta aga kuplit lõpetada ei jõudnud. Selle ülesande viis lõpule meistri õpilane Giacomo della Porta, kes pidas küll kinni õpetaja mudelist, suurendas aga kupli tõusu 132 meetrini ning kavandas ka kupli tippu väikese ümartemplit meenutava laterna . Lõplikult ehitati kirik valmis alles barokiajastul.
Michelangelo looming ulatus osaliselt juba hilisrenessansi , seetõttu on mõistetav ka jõuliste ja liikuvate vormide kasutamine, mis iseloomustab ka teisi tema ehitusi. Enne Püha Peetri katedraali ehitatud hoonetest tuleks mainida Firenzesse ehitatud Bibliotheka Laurenzianat (1524-26), mille eenduvad ja taanduvad seinaosad annavad sama jõulise vormimängu. Rooma töödest aga on heaks näiteks Kapitoolimi väljaku kujundamine ning hoonestamine (alust 1546). Trapetsikujuline väljak, mille keskele kumerduvale pinnale paigutas Michelangelo Marcus Aureliuse ratsamonumendi, mõjub teda ääristavate suurte, läbi kahe korruse ulatuvate sammastega kaunistatud hoonete tõttu pisut kokkusurutuna. Väljaku sillutise kujunduses kasutatud ovaali motiiv suurendab Michelangelo loomingule omast pinget, rõhutades uute vormiotsingute tähtsust (sillutis teostati küll arhitekti jooniste põhjal alles 20.saj. 30.aastatel).
Rooma arhitektuurile tõi kuulsust ka tuntud paleede autor Antonio da Sangallo noorem, kes esimesena võttis rusteeritud kivi asemel kasutusele kantkivi. Sangallo ehitatud lossidest on kuulsaim Palazzo Farnese (1534-86, pärast Sangallo surma lõpetas ehituse Michelangelo), kus tavapärane seinte liigendus pilastrite ja sammastega on asendatud aknaid raamivate sammastega. Aknaavad on lõpetatud kolmnurk- ja kaarviiludega.
16.sajandil asutati Itaalias terve rida arhitektuuriakadeemiaid, kuulsaim nende hulgast oli nn. Vitruviuse akadeemia, kus kirjutati ka terve rida arhitektuuriteoreetilisi töid. Üheks tuntumaks teoreetikuks kujunes arhitekt Giacomo Vignola ( 1507 - 1573 ),kes sõnastas viie arhitektuuriorderi reeglid. Vignola tähtsaim ehitis, Rooma Il Gesu kirik (alustatud 1568, lõpetas Giacomo della Porta), kupliga basiilika, andis suunda barokkarhitektuurile.
Ka väljaspool Roomat tegutses nii kõrg- kui hilisrenessansi ajal hulk silmapaistvaid arhitekte, kes arendasid edasi eelkõige Bramante põhimõtteid harmoonilisest ja tasakaalustatud arhitektuurist, lisades sinna igaüks midagi ainult temale iseloomulikku. Veneetsias töötanud Jacopo Sansovino ( 1486 - 1570 ) ehitistele on omane valguse ja varju kontrastide esiletoomine fassaadil (San Marco raamatukogu hoone, 1536-54). Firenzes tegutsenud maalija , arhitekt ja kunstiteoreetik Giorgio Vasari (1511- 1574 ) lõi aga esimese renessanss-stiilis tänavaansambli nn. Uffizi tänava ( 1560 -74). Uffizi tänava hooned olid kavandatud ruumidena Cosimo di Medici paisunud riigiaparaadile. Seda 140 m pikkust ja 18 m laiust tänavat äärestavad ühesuguste fassaadidega 18 m kõrgused hooned, mille kaunistamisel on rikkalikult kasutatud stiilseid ehisvorme.
Renessansi viimaseks suureks esindajaks peetakse Veneetsias, Paduas, Vicenzas ja Veronas ehitanud Andrea Palladiot ( 1508 -80), kes on tuntud ka arhitektuuriteoreetikuna. Oma loomingus taotles Palladio hoone selget liigendust, rangust ja proportsioonikooskõla. Palladio rakendas ehitistes osade üksteisest väljakasvamist, saavutades sellega tervikliku mõju. Tema tähtsamate ehitiste hulka kuuluvad Vicenza lähedale ehitatud aadliku maamaja Villa Rotonda (1553-1606). Künkale ehitatud hoone põhikorpus kuubikujuline massiiv on tasakaalustatud nelja ühesuguse sammasportikuse ja nende ees asuvate treppidega. Hoonet kroonib keskse ümmarguse saali kohal kõrguv kuppel.
Vicenza raekoja (nn. Basilica Palladiana, 1549-1614)kahekordse väljapoole avanevate loggiatega ja kõrge kumerduva katusega hoones kasutas arhitekt esmakordselt ühte oma meelismotiividest, kus kaari kandvate sammaste vahele on asetatud veel üks sammas, mis muudab ehitise kergemaks ja õhulisemaks. Ülemist loggia´t äärestb balustraad , kus sammastega kohakuti asetsevatel postamentidel on skulptuurid.
Palladio loomingulise pärandi hulka kuulub ka esimene katusega kaetud teatrihoone Euroopas (Theatro Olimpico, 1580 -85) ning mitu kirikut. Palladio looming mõjutas oluliselt 17.ja 18.saj. arhitektuuri, eriti Inglismaal, Prantsusmaal ja Hollandis.
Renessansiajastu muutis suhtumist ka linnaehitusse, hakati huvi tundma uue planeeringuga linna vastu, püüti anda ühesuguse süsteemiga fassaade, uue lahenduse said linnaväljakud. Uue otsinguil jõuti juba 15.sajandil ideaallinnade planeerimise juurde.

RENESSANSS PRANTSUSMAAL

Prantsusmaal tugevnes pärast Saja aastase sõja lõppu ( 1337 -1453) kuningavõim ja oli 15.saj. lõpuks endale allutanud suure osa senistest feodaalvaldustest.. See võitlus absolutismi eest jõudis lõpule 17.sajandil. Kuningavõimu peaülesandeks oli esialgu poliitiliste küsimuste lahendamine ning riigi majanduselu edendamine. Seoses areneva manufaktuuritööstusega kasvas väliskaubanduse osatähtsus, see aga omakorda suurendas linnakodanluse üha kasvavat rolli. Vaimuelu edendamisel etendas kõige tähtsamat osa progressiivselt meelestatud aadel .
Itaaliast imbusid Prantsusmaale humanismi idee, koos nendega ka renessansskunsti põhimõtted. Ometi ei saanud Prantsusmaa Itaaliast tulnud mõjude otseseks väljendajaks. Seda isegi vaatamata tõsiasjale, et prantsuse vararenessansi ajal, 16.saj. alguses töötas kuninga õukonnas ja mujalgi palju itaalia arhitekte (ka Leonardo da Vinci veetis oma elu lõpuaastad Francois I õukonnas). Prantsuse arhitektid töötasid välja oma rahvuslikust vaimust kantud omapärase renessanssarhitektuuri. Esikohal oli profaanarhitektuur. Sakraalarhitektuuri oli Prantsusmaal renessansiajal vähe ning seegi säilitas kauaks oma gootipärasuse ( karkass -süsteem, vertikaalsuse rõhutamine). Kirikutes võis mõningaid renessansilikke vorme näha akende kujunduses, kus teravkaare asemel rakendati ümarkaart ning renessansile iseloomulike ornamentaalsete detailide kasutamises.
Seoses kuningavõimu tugevnemisega hoogustus lossiehitus, hulk losse kerkis (või ehitati ümber) Loire `i jõe orus. Losside põhikavatised jäid esialgu muutumatuks, säilitades seosed keskaegse linnuse planeeringuga. Renessansi mõjust andsid alguses tunnistust seinte horisontaalne liigendus, ümarkaarsed ja täisnurksed avad ning mitmed dekoratiivsed elemendid. Prantsuse vararenessansi esimeseks näiteks arhitektuuris loetakse Blois ` lossi keerdtreppi ( 1515 -24, nim. ka Francois I trepiks). Trepi toestik on küll veel gooti pärane, neljakandilised kõrgele baasile toetuvad piilarid ja trepikäsipuude balustraad kõnelevad aga renessansi läbimurdest. Renessanssarhitektuurile iseloomulikku fassaadiliigendust näeb Chambord`i jahilossi arhitektuuris (1519-53), mille kolmekorruselise peaehitise ja nurgatornidega tiibhoonete mõjusamaks osaks on rikkalike kaunistustega kõrged katuseehitised (tornid, tornikesed, kõrged korstnad , katuseaknad ) Huvi katuseehitiste, kõrgete katuseakende ja tornide vastu on iseloomulik ka hilisemale prantsuse arhitektuurile.
Renessansitraditsioonide väljakujunemist võib jälgida ja Fontaineblau lossis, mille ovaalse siseõe poole väljuva fassaadi kujunduses on esmakordselt kasutatud kahekordse portikuse motiivi (1528, arh. G. Le Breton ) Rikkalik ja väga renessansipärane on Fontaineblau interjöör, mille teostamisel oli suur os nn. Fontaineblau koolkonna esimestel meistritel, itaalia kunstnikel Primaticciol ja Rossol.
Vararenessansi ühiskondlikest hoonetest võiks nimetada Pariisi raekoda ( Hotel la Ville , alust 1533. Arh. D. Boccardoro). Tüüpilise kõrge katusega hoone fassaad on hästi liigendatud.
Üleminek kõrgrenessanssi (1535-80) toimus Prantsusmaal juba Francois I valitsemisaja II poolel. Selleks ajaks oli prantsuse arhitektuur lõplikult vabanenud itaalia mõjudest. Kohalikud arhitektid eelistasid lähtuda oma isiklikest kogemustest antiigi tundmaõppimisel ning rakendasid siis oma oskusi prantsuspärases vaimus.
Kõrgrenessansi esimene silmapaistev arhitekt oli Pierre Lescot ( 1510 -789, keda tuntakse Louvre ´i.lossi ehitajana. Lescot andis lossi üldkontseptsiooni ning kavandas ja teostas koos skulptor J. Goujon `iga Louvre´i lääne – ja idatiiva. Nende meistrite poolt teostatu paistab silma harmoonilise masside jaotuse ja rafineeritud maitsega teostatud dekoratsiooni poolest. Läänefassaadi kaks alumist korrust on kaunistatud sammaste ja pilastritega. Esimese korruse sammaste vahel on kaaraknad, teise korruse akende kohal vahelduvad kolmnurkviilud kaarviiludega. Kolmanda (pool)korruse aknaid raamivad reljeefsed kaunistused. Fassaadi ilmestavad veel rikkalikult teostatud friis, niššidesse paigutatud skulptuurid, dekoratiivsed plaadid ja medaljonid . Lescot` kõige suuremaks teeneks oli see, et ta leidis esinduslossile iseloomuliku arhitektoonilise ja dekoratiivse vormikõne, mille peen mõõdutunne sai eeskujuks ka hilisematele Louvre`i ehitanud arhitektidele.
Kõrgrenessansi teine tuntud meister Philibert Delorme (1512-70) sai tuntuks ka teoreetikuna. Tema praktilistest töödest on säilinud suhteliselt vähe. Anet` lossi (1552-54, säil. Osaliselt) arhitektuuris on tunda itaalia renessansist ülevõetut (näit. Kuulub lossikompleksi Bramante Tempietto järgi ehitatud kabel). Õukonnaarhitektina kavandas Delorme Louvre`i lähedale ka kõrgete tornitaoliste paviljonidega küllaltki raskepäraselt mõjuva Tuileries ` lossi (alust. 1553, ei lõpetatud, praeguseks hävinud). Delorme võttis esimesena kasutusele ka nn. prantsuse samba, mille tüves koosneb vaheldumisi silindrilistest ja prismaatilistest elementidest.
Hoone terviklik ja harmooniline lahendus sai aluseks ka kolmanda kõrgrenessansi meistri Jean Bullant`i (1515-78) loomingus. Meistriteoseks peetakse väikesemõõtmelist Chatelet` lossi (16.saj. 60.aa.), kus renessansile iseloomulik orderisüsteemi rakendamine on kooskõlas puht-prantsuspäraste joontega: kõrget katust liigendavad teise korruse aknad, mis ulatuvad üle katuseääre ja murravad sellest viiluga läbi. Lisaks ülakorruse akendele lõikab peasimsi horisontaalse joone läbi ka fassaadi keskosa rõhutav kahele sambapaarile toetuv kaar.
Hilisrenessansi (16.saj. viimane veerand, 17.saj. esimene veerand) ehitised Prantsusmaal on oma vormikõnelt enamasti ranged ja kained .

RENESSANSS TEISTES EUROOPA MAADES

Nagu Prantsusmaal, nii on ka teistes Euroopa maades renessansi algusaeg ligi sada aastat hilisem kui Itaalias.
Hispaania renessanssliikumine oli Itaalia ja Prantsusmaa omast suuresti erinev. Hispaanlaste eneseteadvust olid kõvasti kergitanud nende poolt tehtud maadeavastused. Maa mauridelt tagasivallutamise e. reconquista käigus oli tugevnenud kuningavõim, mis allutas endale suurfeodaalid ja linn-kommuunid. Piiramatuks muutunud kuningavõim tugines kirikule, mis oli tugevam kui ühelgi teisel maal. Kodumaisele majanduse arendamisele ei pööratud tähelepanu, sest rikkusi ammutati Hispaaniale kuuluvatest tohututest koloniaalvaldustest. Kõigele vaatamata sugenes ka Hispaanias humanistlik liikumine, mis pani aluse umbes sada aastat kestnud renessansile (16.saj. algus – 17.saj. algus).
Hispaania renessanssarhitektuuri võib jagada kaheks. Vararenessanssi (16.saj. I pool) esindab nn. platereskne (hõbesepa) stiil, millele on iseloomulik hilisgooti, vararenessansi ja mauri sugemetega fantastiline detailirohke ornament . Mõjusamaid näiteid on Toledo Santa Cruz´i hospidal ( 1504 -14) ja Sevilla raekoda(1527-72).
Kõrgrenessansi ajal taandus platereskne stiil suurte ja rangete vormide ees, saavutades oma kõrgpunkti 16.saj. II poolel. . Kõige kujukamalt avaldus see J.B.de Toledo (surn.1567) ja J.de Herrera ( 1530 -97;stiili nimetataksegi J.de Herrera järgi herreriano stiiliks) poolt Madridi lähedale ehitatud Escorialis (1563-81). Escoriali hoonetekompleks (loss, kirik, klooster) on mahutatud rangele ruudukujulisele põhiplaanile, kus kõik ehitusosad paiknevad jäigas geomeetrilises võrgus. Kogu kompleksi hallist kivist hiiglafassaadil ei ole otsest keskpunkti, seda ilmestavad massiivsed neljakandilised nurgatornid ning aknaavade rütmiline paigutus. Kompleksi kuuluva Rooma Püha Peetri kirikut jäljendava kiriku fassaad on liidetud seinapinnaga, kiriku juurde viiv kitsas õu ei avarda, vaid ängistab vaadet. Ka ülejäänud kompleksi kuluvad siseõued süvendavad eraldatuse ja ängistuse tunnet. Escorial on suurim renessansiajastu ehitis Euroopas, mis kogu oma kompositsioonilise selguse juures jätab lõpmatuse ja mõõtmatuse mulje, teenides sellega oma peamist ülesannet – olla vääriline monument nii absolutistlikule kuningavõimule kui ka järjest tugevnevale katoliku kirikule.
Saksamaa moodustas 15.-17.saj. vürstkondade ja linnriikide lõdvalt seotud föderatsiooni, mille mõningane majanduslik tõus ei suutnud likvideerida vastuolusid. Nende taustal tekkis Itaaliast Saksamaale tunginud renessansi ideede mõjul võimas ühiskondlik liikumine – reformatsioon, mille vastukaja on eriti märgata kujutavas kunstis.
Arhitektuuri areng oli Saksamaal suhteliselt tagasihoidlik, iseseisvat monumentaalset arhitektuuristiili seal välja ei kujunenudki. Valitsevaks jäi dekoratiivsete motiivide kasutamine arhitektuuris, mille peamiseks iseärasuseks oli see, et kunstkäsitöös juurdunud kaunistusi püüti üle kanda arhitektuuri.
Palju ehitati losse, mille põhiplaan jäi veel seotuks gooti ajastuga. Tähelepanuväärseimaks lossiehituseks kujunes Heidelbergi loss, sell nn. Otto Heinrichi tiibhoone (1550-59) fassaadil on kasutatud renessansile tüüpilist liigendust - sambad, pilastrid, rõhutatud horisontaaljoon ning täiendatud seda rikkaliku plastilise dekooriga. Sama lossi nn. Friedrichi tiiva ( 1601 -04, arh. J. Schock) fassaadide rõhutatud jaotustes ja jõuliste frontoonides aimub juba varabarokseid motiive.
Ühiskondlikest hoonetest pöörati tähelepanu raekodade, gildi- ja tsunftihoonete ehitamisele. Gooti stiilis ehitatud raekodadele püüti anda renessansikku ilmet kaunistades neid pilastrite ja voluutidega, või täiendati renessansliku juurdeehitusega. Kölni raekojale juurde ehitatud eeskoda(16.saj. lõpp, arh. M. Vernucken) avaneb mitmekesise plastilise dekooriga kaunistatud kahekordse kaaristuna raekojaesisele väljakule.
Tsunfti- ja gildihoonete fassaadi ülesehitus pärines küll gootikast (vahvärkkonstruktsioon, terav viil), selle liigenduses ilmnesid aga selgesti uued jooned. Akende sümmeetriline paigutus toonitas korrusteks jaotamist, ülemised,
eenduvad korrused toetusid rikkaliku dekoratiivkaunistusega konsoolidele (Lihunike Tsunfti Maja Hildesheimis, 1529), Hoogustunud elamuehitus säilitas enamuses samuti oma gooti pärase kitsa ja kõrge fassaadi, mille keskosa kaunistati tihti ärkliga. Renessansipärast horisontaalsust püüti saavutada korrustevaheliste simsside toonitamisega, akende sümmeetrilise paigutusega ja voluutide lisamisega astmikviilule. Siseruumide jaotuses domineeris läbi kahe korruse ulatuv keerdtrepiga vestibüül, selle ülaossa avanesid lodžadena elutoad. Tihti kuulusid selliste majade juurde ka arkaadiga piiratud sisehoovid (Pellerhaus Nürnbergis, 1602-07, hävinud).
Mõnedes saksa hilisrenessansi ehitustes ilmnes orienteeritus Palladio rangelt klassikalisele laadile (Augsburgi raekoda, 1615-20, arh.E. Holl , 1573- 1646 ).
Madalmaade 15. ja 16.sajandi ajaloo tähtsaimaks sündmuseks oli vabadusvõitlus Hispaania vastu, mille tulemusena Holland 17.sajandiks iseseisvuse saavutas. Iseseisvumist toetanud humanistlike ideede sissetung oli alanud juba varem ning see soodustas renessansskultuuri arengut Madalamaades. Kuigi arhitektuur esialgu jääb nii nagu Saksamaalgi veel tihedasti seotuks gootikaga, ilmuvad juba 16.sajandi alguses esimesed renessansi mõjusid. Brugge linnakantselei hoonet (1535-37) ilmestavad küll gootipärased kõrged katuseviilud, fassaadi seinapinna jaotamine horisontaalseteks väljadeks, karniis ja poolsambad aga viitavad renessansi sissetungile.
16.sajandi keskel tugevnesid Madalmaadel itaalia vararenessansist (eriti L. Alberti loomingust) saadud mõjutused, samal ajal ei piirdutud ainult uute vormide mehhaanilise ülevõtmisega, vaid püüti luua oma stiili. Suured teened selle väljakujunemisel on Madalmaade nimekaimal renessansiaja arhitektil Cornelis Florisel (1516-1570), kelle loomingus süvenes dekoratiivsete kaunistuselementide süsteemne kasutamine. Meelismotiivideks kujunesid grotesk , põimornamendid, maskaroonid, kõige rohkem aga kasutati kartuši motiivi. Neid motiive on C. Floris edukalt kasutanud Antverpeni raekoja (1561-65) juures. Hoone keskmist risaliiti lõpetavas astmikviilus näeme küll veel sidet gooti traditsioonidega, alumise korruse kaaristus, seinapindade tugevas rustikas ja ülemise korruse pilastritega liigenduses nähtub aga selge pööre renessansi poole.
Madalmaade põhjapoolsetel aladel kasutati antiigist pärinevaid vorme üsna vabas tõlgenduses. Ehitusmaterjaliks oli põhiliselt tellis, seda täiendati raidkiviridadega. Tuntuimaks ehitusmeistriks oli Lieven de Key (1560-1627), kelle ehitatud on Haarlemi tapamaja (1602-37) ja Leydeni raekoda
Renessanss levis üsna kiiresti. Peaaegu kõikides Euroopa riikides on tähelepanuväärseid renessanssarhitektuuri mälestisi. Kesk-Euroopa lõunapoolsetel aladel oli domineerivaks itaalia arhitektuuri mõju. Selle suurepäraseks näiteks on Praha Belvedere `i loss (16.saj. 30.-40-aa.: arh. P.de Stella ), mida peetakse ilusaimaks renessanssehitiseks Põhja pool Alpe. Kõrgelt kumerduv katus kerge kaaristu kohal annab hoonele elegantse ja piduliku väljanägemise.
Võrdlemisi varakult jõudis renessanss Poola, kus tuntuimaks renessansimälestiseks on Sigismundi kabel Waveli katedraalis Krakowis (1519, arh. B. Berecci).
Skandinaaviamaade renessanssarhitektuur on põhiliselt esindatud lossiehitistega, mõjustusi saadi kõige rohkem Madalmaadelt. Ühiskondlikest hoonetest on kõige intrigeerivam Börsihoone Kopenhaagenis (17.saj- algus, Laurenz /1585-1619/ ja Hans /1587-1639/ Steenwinckel). 127 meetri pikkuse fassaadiga kahekorruselise börsihoone horisontaalsust toonitab valge korruseid eraldav vööt, ažuurset torni kroonib nelja draakoni sabast põimitud tornitipp.
Inglismaal kestis renessansiajastu 15.saj. 80. aastatest kuni 17. saj. alguseni. 16.sajandil valitsenud Henry VIII oli inglise absolutismi rajaja, kes teostas ka ülaltpoolt tuleva reformatsiooni, kuulutades end Roomast sõltumatuks Inglismaa kiriku peaks. Elisabeth I valitsusaeg (1558-16O3) tähistas inglise majanduslikku, poliitilist ja humanistliku kultuuri õitseaega. Humanismi kõrval etendas Inglismaal aga tähtsat osa ka puritanism , mis nõudis rangelt askeetlikke eluviise.
Inglise ehituskunst arenes 16.sajandil küll renessansitraditsioonide vaimus, ent märksa aeglasemalt kui teistes Euroopa maades. Veel 16.sajandi algul rajatud ehitused olid otseselt seotud gootikaga. Selle gootiharrastuse suutis otsustavalt murda alles 16.saj. lõpus, 17.saj. alguses tegutsenud arhitekt Inigo Jones (1573- 1652 ), keda õigusega peetakse inglise arhitektuuri alusepanijaks. Jones lähtus eelkõige A. Palladio arhitektuurist. Tema silmapaistvamaid töid on White Halli Banqueting House, mille kahekorruselisele fassaad on selge ja range liigendusega. Jones pani aluse ka inglis e vanaklassitsismile 17.sajandil.

BAROKK JA ROKOKOO

17. JA 18. SAJANDI ARHITEKTUUR

Juba 16. sajandi II poolest hakkasid kunstis avalduma püüded, kus renessansi tasakaalustatud vormikõnesse tungisid liikuvamad vormid. See pööre oli eeskätt tingitud ajajärgu elutunnetuse muutusest, sest heitlus vastuoluliste jõudude vahel, mõjutaski kogu ajastu hingelaadi, tuues esile hoo, kire, tunded, ülepaisutused ja teatraalse efekti. 16. saj. lõpus Itaalias välja kujunenud stiil saab nimetuseks barokk ( algselt oli juveelikunsti termin, sai 18. saj.tollase arhitektuuri pilkenimetuseks; kõigi 17. ja 18. saj. kunstide stiili üldnimetusena kasutatakse seda alates 19. sajandist ). Barokk arenes jõuliselt peamiselt feodaalkatoliiklikes maades, kus tema tundeküllast jõudu kasutas ära katoloiku kirik, levides eeskätt Itaalias, Hispaanias, Flandrias, Austrias, Lõuna-Saksamaal. Hispaanlaste kaudu jõudis barokkstiil Lõuna-Ameerikasse ( seal nim. seda hispaania stiiliks.). Barokistiili võidukäigule andsid oma panuse ka isevalitsejad, kes hoolitsesid selle leviku eest. Paljudes maades aga ei kodunenud barokk oma äärmuslikus laadis ( Prantsusmaa ), neis maades, kus oli elujõuline kodanlus, levis klassitsistlik barokk ( Inglismaa, Holland )
Barokiajastul kujunes peamiseks kunstiliigiks arhitektuur, mis arenes tihedas seoses maalikunsti, skulptuuri, tarbekunsti ja pargiarhitektuuriga. Baroki all tuntakse kunstistiili, mis levis Euroopas aastail 1580-1750 ja jaotub kolmeks põhiperioodiks: varane barokk
( u. 1580- 1620 ), kõrgbarokk ( 1630-17. saj.lõpp ), hilisbarokk ( 18.saj. I pool ). Eestis valitses barokk u. 1630-1775. aa. Hilisbarokist kasvas aastail 1720.-1775. aa. eeskätt sisekujunduse stiilina välja rokokoo, mis kõige jõlisemalt väljendus Prantsusmaal ja Saksamaal.
Barokistiili esmaseks lähtekohaks oli itaalia renessanss, vastandina viimase lineaarsusele ja tasakaalustatusele, hakkas uus stiil kasutama samu vorme üksteisest läbilõikuvatena, kokkupõimuvatena, liikuvatena, luues nõnda dünaamilise ja maalilise kogupildi. Baroki jõulisemat suunda võikski nimetada dünaamilis-maaliliseks ( või ka maalilis-dünaamiliseks ) stiiliks. Barokkarhitektuur ei anna uusi ehitustüüpe, sakraalehituses domineerib kuppelkirik, milles pööratakse erilist rõhku ka atraktiivsele siseruumile, profaanarhitektuuris saab valdavaks lossiarhitektuur. Mõlemaid ehitistüüpe iseloomustab suurejooneline pidulikkus, teatraalne monumentaalsus. Iseloomulikud on eenduvad risaliidid ja hoonetiivad, kõverjoonelised seinad ja ruumid. Üks armastatumaid
vorme, mida barokimeistrid kasutasid, oli ovaal . See lõi omalaadse ebaluse ja liikuvuse tunde, määratlematuse seisundi, sest rakursid muutusid pidevalt olenevalt vaataja asukohast. Fassaadide kujundus on rahutu ja liigendusega ja rikkaliku dekooriga. Palju kasutatakse kolossaalorderit, paarissambaid, nurkkarniise ja -frontoone. Rikkalike. detailidena korduvad voluudid ja kartušid, rohkesti on skulptuuri (orvadesse paigutatuna).Kõik see võimaldab valguse ja varju efektset mängu, mis ongi iseloomulik maalilis-dünaamilisele barokile. Lossiehituses tuuakse lisaks eelpoolnimetatud arhitektuurielementidele uue lahendusena projekti sisse eenduvad hoonetiivad, mille vahel kujuneb välja nn. auhoov ( pr. cour d`honneur ) - kolme hoonetiivaga piiratud, kuid fassaadiküljel avatud esindushoov. Interjöörid on rikkaliku dekooriga, suurejoonelised seinamaalid avardasid ruumi illusoorselt. Ruumi illusoorse avardumise eesmärgil kasutatakse sisekujunduses tihti peegleid. Tüüpiline on ruumide paigutus anfilaadina, kus üksteise järel asuvate ruumide ühtlane vaheuste paigutus lõi piduliku perspektiivi. Paleeansamblid moodustasid ühtse terviku aiakunstiga. Barokkkolossi juurde kuulus tingimata regulaarne e. prantsuse park, kus ulatuslik puiesteede süsteem allutati rangelt kompositsioonilisele peateljele, lossile. Pargi põhielementideks said astmelisedlt paigutatud muruterrassid, geomeetrilisteks kujunditeks pügatud puud - põõsad ningbarokkmustrilised lillepeenrad. Muruväljakuid ja puiestikke ilmestasid purskkaevud ja skulptuurigrupid.
Barokiajastu oli tulemuslik ka linnaehituses, kuigi tänavate ja väljakute kujundamises rõhutati enamasti puhtvisuaalset mõju ja oluliseks sai võimalus tabada ühe pilguga palju nähtavaid vorme. Maalilise tänavapildi loomiseks aga asetus fassaad tänava poole nii, et oli kooskõlas teiste, temaga sarnanevate hoonetega, s.t. et hakati rakendama ansamblilisuse printsiipi.Sama on näha ka uute linnaplaanide kavandamisel ( ja elluviimisel )- juurdub kiirtena kokkujooksvate ( pea )tänavate süsteem.
Paralleelselt maalilis - dünaamilise barokiga arenes kainem, eriti Rooma antiarhitektuurile ja Palladio ehituskunstile tuginev klassitsistlik barokk ( nim. ka vanaklassitsism ). Põhilisteks levialadeks Inglismaa, Holland, Skandinaavia. Vanaklassitsismi vormikõne on rahulik, fassaadide ette- ja tagasiasted suhteliselt väikesed, puudub pillav dekoor. Klassitsistlik suunitlus on omane ka Prantsuse 17. ja 18. sajandi arhitektuurile., kuigi ka sinna tungisid seoses Prantsusmaa ülemvõimu ja iseteadvuse tõusuga maalilis - dünaamilise baroki mõjud, eriti sisekujunduses. 18. saj. 20. aastate paiku sündis Prantsuse õukonnas aga barokist välja kasvanud rokokoostiil, mis oli eelnevaga võrreldes kergem ja mänglevam ning väljendus eeskätt sisekujunduses. Rokokoo põhitunnuseks on orvand ( rocaille ) - voldiliste servadega merekarpi meenutav ornament. Vastandina barokile välditi raskeid sambai, pilastreid, paraadtreppe, ruumid olid suhteliselt madalad. Seinte lihtsad pinnad liigendati orvandi, taimeornamendiga põimitud raamliistude, peeglite ja pannoodega. Dekoorimaterjaliks oli põhiliselt stukk, värvidest eelistati pastelseid toone. Palju kasutati hiinapäraseid motiive. Fassaadide kujundus oli kontrastina interjöörile võimalikult lihtne ja tagasihoidlik.
Humanismi kõrglainele järgnenud feodaalne reaktsioon ühiskonnas ja monarhiate kindlustamine kogu Euroopas andis arhitektuurile küll pompöössust, ei soodustanud aga uute ehitustehniliste ideede tekkimist. Piirduti sellega mis oli loodud varem - olid ju kuppelehitused ja kivitarandid täiuseni viidud juba renessansiajal. Tõsi küll, Louvre`i lossi ehitamisel kasutati 17. saj. sardkivitarindeid, see aga oli pigem erand kui reegel. Barokiajastu arhitektid tegelesid enam otsingutega uute ruumi- ja fassaadilahenduste leidmiseks, peatähelepanu pöörati interjööride ja ansamblite kujundamisele. Ehitusmaterjalidest oli esikohal kivi, põhjapoolsetel aladel kasutati rohkesti tellist. Uudne oli värvilahendus, ühe ehitise juures mitut värvi kivide või krohvi kasutamine; pronksdetailid kullati. Interjöörides hakkas levima stukkdekoor, tõustes esikohale rokokoo ajastul.

BAROKK ITAALIAS

Itaalias hakkasid renessansiaja humanistlikud traditsioonid taanduma juba 16. saj. II poolel. Lootes kindlustada oma positsiooni killustatud Itaalias, kehtestas tugevnenud aadelkond õukonnas range etiketi , loobudes isiksuse vabast ja harmoonilisest arengust. Katoliku kiriku poolt algatatud vastureformatsioon agaviis tasakaalust välja kogu ajastu hingelaadi. Kartes kaotada prioriteeti, kasutas katoliku kirik oma vastupealetungis reformatsioonile ära kõikvõimalikud vahendid, nende hulgas ka arhitektuuri ja kujutava kunsti. Eesmärgiks sai inimeste maksimaalne lähendamine Jumalale, nende terviklik ja lõplik andumine religioonile. Vastureformatsiooni ideede jõuliseks kandjaks kujunes 1534. a. asutatud Jesuiitide ordu, kes taotles katoliku usu ja kiriku võimsuse kindlustamist. Jesuiidid leidsid, et renessanskirikud ei rahulda enam uue aja kasvavaid nõudeid avarate ja suurejooneliste ruumide järele, milles võiks suure rahvahulga osalusel pidada pidulikke jumalateenistusi. Oli vaja uut tüüpi kirikut. Selle loojaks sai 16. saj. meister G. Vignola (1507-1573 ), kelle loodud II Gesu kirik Roomas ( 1568- 1575 ) kujunes surepäraseks näiteks üleminekul uuele arhitektuurile. Kõrgrenessanss oli soosinud tsentraalehitisi, Vignola aga ühendas basilikaalse põhiplaani kupliga. Kesklööv on kaetud hiiglasliku silindervõlviga, külglööve asendavad kabeliread. Interjööri valgustavad kabelite kohal asuvad aknad, altarit aga kupli aknad. Poolhämara pikihoone ja heledalt valgustatud altariosa dramaatiline kontrast loob pingestatud ruumimõju. Kuigi kiriku fassaadilahendus pole päris uudne ( kaheks horisontaalseks osaks jaotatud fassaad oli Itaalias traditsiooniline ) tõi Vignola, veelgi enam aga ehitise jätkaja G. della Porta
( 1537 -1602 ) sisse rea uuendusi. Fassaad koosneb kahest tasandist , ülemine osa on alumisest kitsam. Seinapinda pingestavad paarikaupa asetatud pilastrid ja niššid, rahutud voluudid, mis varjavad üleminekut laiemalt osalt kitsamale, annavad sellele erilise liikuvuse. Nii on II Gesu fassaadis peamised horisontaalelemendid murtud , et vertikaalelemendid saaksid katkematult ühelt tasandilt teisele jätkuda. Sellele vaatamata kujtab II Gesu kirik endast stiililiselt veelmanerismi üleminekut barokiks, kus dekoor hakkas valitsema arhitektuurse vormi üle.
Liikuvuse ja arhitektuurse vormi domineerimine sai iseloomulikuks ka teistele G. della Porta ehitistele: Villa Aldobrandini kõrgub terrassi kohal, kust avaneb mõjus vaade teda ümbritsevale pargile ( eh. u. 1600 ). Hoone ees asuv väljak on lahendatud amfiteatrina, mida ümbritseb arvukate niššide, pilastrite ja hermidega kaunistatud müür. G. della Porta kõrval on varabaroki teiseks suurmeistriks D. Fontana ( 1543 -1607 ), kes andislisaks villadele rea klassitsistlike sugemetega barokseid tänavaansambleid; tema on ka Rooma tänavate läbimurrete autoreid , mille peamiseks ideeks oli palverändurite keskuste efektne omavaheline ühendamine. Nendest läbimurretest on tuntuim Strada Felice tänav, mis ühendab omavahel Santa -Trinita dei Monte kiriku ja varakristliku Santa Maria Maggiore basiilika. D.Fonata loob ka omalaadse ühenduse Piazza del Popolo ja Püha Peetri kiriku esise väljaku vahel ( väljak ise on küll sel ajal veel välja kujunemata ), paigutades mõlemasse paika Egiptusest pärit obeliskid kui visuaalsed orientiirid. Barokse linnaehituse üheks keskuseks kujunebki Piazza del Popolo ja sellest lähtuv kolme tänavakiire süsteem ( neist keskmine Via del Corso on tuntud juba antiikajast, ida- ja läänepoolsed kiired aga kujunevad 16. saj. ), mida hiljem on interpreteeritud paljudes Euroopa maades.
Varabarokist juhatas tee kõrgbarokki C. Maderna ( 1556 -1629 ) looming. Tema Santa Susanna kirikut ( 1603 ) peetakse esimeseks kirikuks, kus on järjekindlalt rakendatud barokile iseloomulikke jooni. Silma torkab dekoratiivsete elementide rohkus ja fassaadi liikumismulje rõhutamine. Sambad ja pilastrid on asetatud nõnda kokku, et üks nagu astuks teisest ette, tõustes sellega reljeefselt esile. Kaheks jaotatud fassaadi ülemine osa on alumisest tunduvalt kitsam, seda raamivad peened voluudid. Kahekordne kolmnurkviil ja arvukad niššidesse asetatud skulptuurid täiendavad maalilist üldmuljet. Maderna kui maalilis-dünaamilise baroki esindaja anne tuleb aga eriti ilmsiks Püha Peetri kiriku lõpetamisel. Ta muutis tsentraalehitise suurejoonelise eeskojaga pikihooneks, mille fassaadi moodustas seinast eenduvate poolsammaste ja raske atikaga peaaegu kolme korruse kõrgune hiigelkolonnaad. Atika kohale paigutatud kujud rõhutasid vertikaalsust. Madernale kuulus ka interjööri teostamise põhiidee, kus saab ilmsiks barokk-kirikute siseruumidele omane liikuvus, kus seinad ei seisa enam rahulike tugipindadena, vaid kaarduvad ja eenduvad nõnda, et kõik tundub olevat pidevas muutumises.
Kui Maderna ehitas lõpuni Püha Peetri kiriku hoone, siis kõrgbaroki üks väljapaistvamaid meistreid G. L. Bernini ( 1598 -1680 ) andis lõpliku vormistuse kogu sellele hiilgavale ansamblile. Bernini esimiseks tööks Püha Peetri kirikujuures oli tabernaakel altari kohale - hiigelmõõtmetega baldahiin, mida toetavad neli keerdsammast
( traditsiooni kohaselt peetakse seda esimeseks kõrgbaroki teoseks ). Bernini arhitektuurialane peateos on aga Püha Peetri kiriku esine ovaalne kaherealise hiigelkolonnaadiga väljak, mis fassaadi ees jätkub trapetsikujulisena. Tõustes ja laienedes otse kiriku ees tugevdab see ruumilise avaruse muljet ja laseb fassaadil paista kõrgemana. Omalaadse sügavusperspektiivi saavutas Bernini ka Vatikani paraadtrepi - Scala Regia - juures, tehes seda trepiastmete ja sammaste järkjärgulise madaldamisega. Väike San Andrea al Quirinale kirik ( 1653-58 ) aga tundub olevatotsekui etteastuv portikus.
Vaatamata erinevate arhitektuurivõtete rikkalikule arsenalile, mõjub Bernini looming üsna rahulikuna itaalia baroki suurmeistri F. Borromini ( 1599-1667) poolt tehtu kõrval. Borromini rakendab oma teostes äärmuslikku, kõiki reegleid ja traditsioone hülgavat suunda. Tema ehitistele on omane jõuline dünaamika ja maksimaalne pingestatus, puhuti isegi veidrus ja ekstravagantsus . San Carlo alle Quattro Fontane ( 1638 -41, fassaad 1667 põhiplaanis domineerivad kõverjooned, ovaalile orienteeritud põhiplaan on üks barokile iseloomulikke võtteid ) jätkuvad fassaadi kujunduses, mis üleni voogab ja lainetab , haarates sellesse liikumisse kõik barokile iseloomulikud detailid - ovaalid, kartušid, poolsambad, kolmnurk- ja segmentviilud. St. Ivo kabeli põhiplaani ( 1642-60 ) moodustavad kaks ristamisi teineteisele asetatud ümardatud nurkadega kolmnurka, ehitise välisilmes domineerib nõgusate ja kumerate pinade vaheldumine , kabeli torn aga tõuseb keerdudena ülespoole.
Kõrgbaroki ajal valminud lossidest on üks ilusamaid Palazzo Barberini ( 1625-63)), mida on ehitanud nii Maderna kui ka Bernini ja Borromini. Ehitise kompleksi kuulub tiibhoonete ees asuv paraadõu. Palee korpused on suhteliselt lihtsad ja selged, seinapinnale annab liikuvust poolümarate ja kolmnurksete aknafrontoonide vaheldumine.
Rooma kõrgbaroki kolmanda meistri C. Rainaldi ( 1611 -1691) looming on eelmistega võrreldes lausa vaoshoitud. Teda võiks iseloomustada kui linnaehituslike ideede järjekindlat elluviijat: kaks ühesuguse fassaadiga kirikut Pizza del Popolol tänavate hargnemiskohas ( 1662 -75 ), Santa Agnese kirik (1653-55 ) Piazza Navonal ( selle Rooma keisririigi aegse staadioni asemele rajatud ovaalse väljaku keskel on Bernini poolt loodud purskkaevud ).
Väljaspool Roomat tegutsenud arhitektidest võiks nimetada B. Longhenat ( 1598-1682 9, kelle poolt loodud Santa Maria della Salute kiriku ( Veneetsia, 1631-81 ) kiriku jõulised voluudid pingestavad ehitise vormikõnet. Ideaaliks oli, et barokkhoone pidi olema piltlik , omamoodi visuaalne võlumaailm. Siit ka mitmesugune perspektiivivõtete kasutamine, mis nii eksterjööris kui ka interjööris süvendasid liikumise illusiooni või siis andsid seintele ja eriti lagadele ruumilise sügavuse ilme ( laemaal San Ignazio kirikus Roomas, 1685, A. del Pozzo ).
Hilisbaroki meistritest ( 18. saj. ) võiks ehk nimetada N. Salvit ja tema loodud Trevi purskkaevu ( 1732 -62 ) ja 1725. aastal A. Specci ja Ph. de Sanctise ehitatud kuulsat Hispaania treppi.
Itaalia arhitektid panid aluse maalilis - dünaamilisele suunale barokis, mis levis eriti feodaalkatoliiklikes maades, omandades samal ajal igal maal pisut erinevaid, ainult sellele maale omaseid jooni.

BAROKK HISPAANIAS

Hispaania, kes kogu 16. sajandi oli elanud katoliku maailmariigi loomise idee vaimus, sai 17. sajandi alguseks ägedate kaotuste osaliseks ( Madalmaad, ülemvõim merel jne. ). Vaatamata sellele säilitas katoliku kirik oma juhtpositsiooni, suunates oma mõjuvõimuga ka kunsti. 17. saj algul Hispaaniasse jõudnud varabarokk säilitas küll esialgu sellele eelneva perioodi nn. herreriano stiili kainuse ja asjalikkuse, siis aga hakkas taanduma märksa temperamentsema suuna ees. Põhiliseks eeskujuks sai II Gesu kirik, selle põhiplaani ja dekoratsioonisüsteemi püüti üldjoontes jälgida.
Sajandi keskpaigas kujuneb välja hispaania barokile omane suundumus, mis seisnes reljeefselt kujundatud kiviplaatide kasutamises dekoori peamiste elementidena. Kiviplaatidest moodustati kapiteelid, friisid, isegi kogu seinapind võis olla kaetud reljeefsete plaatidega, millelt peegeldav valguse ja varju mäng oli vastavuses barokile omase maalilisusega. Selles laadis kujundas A. Cano ( 1601-1667 ) Granada katedraali fassaadi ( teostatud 1703 ). 17. sajandi lõpuks aga kerkis esile puht-hispaanialik barokistiil, mida hakatakse selle looja, arhitekt J. Churriguerra ( 1650- 1723 ) järgi nimetama tšurrigerismiks. Selles dekoratiivsuses ja rikkalikkuses vallandub Hispaaniale omane elurõõm ja taltsutamatus. Ollakse ükskõikne konstruktsioonide suhtes, toed ja talastik olid ainult raamiks rikkalikult kuhjatud ornamentidele, kõveratele ja väänlevatele vormidele , kummalises seoses antud taimemotiividele, mille plastiline voogavus tekitas maalilise kogumulje. Tšurrigerismi silmapaistvamaid näiteid on Salamanca raekoda ja selle ees asuv väljak ( 1720-1733, arh. A. Garcia de Cinjores), Madridi San Fernando kiriku fassaad ja Hospicio Portaal ( 1722 , P. Ribera ), Santiago de Compostella läänefassaad (1738-47, arh. F. Casas-y-Novoa ) ning Granada kartuuside kiriku käärkamber ( 1727- 64 ).

BAROKK AUSTRIAS JA SAKSAMAAL. ROKOKOO

Nagu öeldud, omandas barokkarhitektuur igal maal pisut erinäolise ilme. Austria
arhitektuuris oli barokiajastu kõige säravamaks perioodiks peale gootikat. Sellel õitsengul oli mitu põhjust. Ennekõike on barokk religiooniga ja isepärase müstilisusega seotud kunst. Tema õitseng Austrias järgnes Trento kirikukogule ( 16. saj. keskel ), Austria tollastest valitsejatest, Habsburgidest, said innukad vastureformatsiooni toetajad ja kunstimetseenid. Pärast türklaste lüüasaamist Viini piiramisel 1683. a. vallutas maad vabanemise eufooria, mis avaldus ka arhitektuuris ja kunstis.
Austria barokile on omased ebareeglipärased kontuurid, vormide küllus ja ornamentide rohkus, millega taotletakse eelkõige liikumist ja dünaamikat. Iseloomulikud on musta, valge ja kulla kontrastid . Esimese arhitektina tõi austria barokile kuulsust J. B. Fischer von Erlach ( 1656-1723 ), kes alustas 1696. a. kuninga suvelossi Schönbrunni ehitamist
( algne loss oli pärit 16. saj., see lõhuti türklaste poolt 1683 )esialgu jahilossina, 18. saj. ehitiste põhjal aga pidi sellest saama Austria Versailles . Väljavenitatud fassaadi ja barokile iseloomuliku auhooviga lossi juurde rajati aastail 1705-06, rangelt geomeetriline prantsuse stiilis park. Interjöörid on rikkalikud - tähelepanuväärsed on väike ning suur galerii ja Blaue Stiege ( sinised trepid ); 18. sajandil teostatud interjööridele on omane elegantne ja mänglev rokokoo. Samal sajandil valminud Karl Borromäuse kiriku fassaad aga on unikaalne segu erinevatest stiilidest ja kunstikontseptsioonidest. Massiivne rotund, seda kattev ovaalne kuppel, esiküljel kahel pool trajanuse sambad, mille spiraalidel on kujutatud kaitsepühaku Borromäuse elu. Hoone portikus meenutab Rooma Jupiteri templit, selle kõrval on pagooditaolised linnavärava moodi kellatornid. Ehituse kunstiliseks taotluseks on kindlus ja püsivus (“ constantia et fortitudo “ oli Karl VI motoks ).
Viinis asub ka üks barokk-arhitektuuri hiilgavamaid näiteid maailmas - L von Hildebrandti ( 1668-1723 ) kavandatud Belvedere lossikompleks ( 1714-22 ). Esimesena valmis alumine Belvedere, mida iseloomustab rikkalik interjöör (Marmorsaal, Marmorgalerii, Peegelsaal, Groteskisaal ). Alumist ja ülemist lossi ühendab terrassaed, mis on kujundatud kaskaadi ja paljude skulptuuridega Ülemise Belvedere arhitektuurne ilme moodustub tervest reast arhitektuurselt ühteliidetud paviljonist. Keskosa on kõrge mansardkatusega, otstes kuppeltornid, mis koos rikkaliku arhitektuurse dekooriga süvendavad lossi dünaamilist üldilmet.
Viini endine ilmalik keskus Hofburg - koosneb paljudest erinevatest hoonetest, mille hulgast rahvusraamatukogu osa kuulub austria baroki suurepäraste näidete hulka. Selle põhikorrusest ja galeriidest koosneva hoone projekteeris ar.Fischer von Erlach jun.
Austria baroki väljapaistvaks meistriks võib pidada ka Jakob Prandtauerit ( 1660- 1726 ). Tema kavatise järgi ehitatud Melki kloostrikiriku ( 1702- 26 ) soodne asukoht Doonau kõrgel kaldal rõhutab ehitisele omast vertikaalsust, mille läänetorne iseloomustavad jõud ja külluslik arhitektuurne dekoor. Põhiplaanis on arhitekt lähtunud II Gesu kavatisest, kui aga II Gesu kõrvallöövid taandusid kabeliteks, siis Melkis on säilinud 3- lööviiline algjaotus.
Austria alade kõrval arenes barokkarhitektuur viljakalt ka praeguse Saksamaa territooriumil. Saksamaa oli 17. saj. lõpul ja 18. saj algul väikestest vürstiriikidest
( ligemale 300 ) koosnev killustatud riik, seetõttu ei olnud ka kunstielu tsentraliseeritud ja oli eri maa-aladel küllalt erineva ilmega . tõuget ja eeskuju saadi välismaadelt. Üldjoontes oli aga kirikuarhitektuur sõltuv itaalia, lossiarhitektuur prantsuse mõjudest. Kuigi Põhja-Saksamaa sai mõjustusi hollandi 17. saj. kainest ja asjalikust arhitektuurist, sai domineerivaks maaliline ja dünaamiline suund, millele oli iseloomulik arhitektuurse ja skulptuurse dekoori rohkus. Baroki õitseaeg Saksa aladel oli aastail1680-1730, siis pääses sisekujunduses mõjule rokokoo.
J. B. Neumanni ( 1687 -1753 ) looming viitab seostele Prantsusmaa 17. saj arhitektuuriga, mis ilmneb Würzburgi piiskopilossi ( 1720-44 ) pikaksvenitatud tiibhoonete, pidulike trepikodade ja võlvitud peosaalidega ehitises. Lossi juurde kuulus ka barokklossile omane auhoov. Neumanni sakraalehitistest on tuntuim kogu Saksamaa barokse kirikuarhitektuuri üks pärle - kirik Vierzehnhailigenis ( 1743 -71 )kus rikkalik ja fantaasiküllane vormikõne avaneb täies jõus.
18. sajandil kujunes üheks tähtsamaks kunstikeskuseks Dresden. Sinna ehitas M. D. Pöppelmann ( 1667-1756 )aastail 1711 -22 oma kuulsa Zwingeri - kolmestküljest galeriidega ümbritsetud nelinurkse ratsamängudeks mõeldud mänguplatsi. Kogu ehitist iseloomustab mingi mänglev harmoonia, raske kupliga madal torn on muutunud lahtiseks väravaks, paviljonidest avaneb sissepääs platsi ümbritsevatele galeriidele. Mängulisust süvendavad rikkalikud dekoratiivsed figuraalsed kaunistused. Dresdeni teine kuulus ehitis - G. Bähri ( 1666 - 1748 ) kavandatud Maarja kiriku ( 1726- 1740 ) on vastandiks mänglevusele, hoole ja külluslikule dekoorile. Põhiplaanilt ümmargust kiriku siseruumi liigendavad kaheksa võimast posti. Eksterjööri aktsendiks on võimas peakuppel, millele sekundeerivad neli väikest kõrvaltorni. ( Dresdeni Maarja kirikut peetakse protestantliku barokk-arhitektuuri üheks silmapaistvaks näiteks ).
Berliin ja selle lähiümbrus said 18. sajandil rookoo mõjude arendajaks Saksamaal. Barokkarhitekruut aga oli Berliini ilmet määranud juba 17. sajandi lõpul. Sellest annavad tunnistust A. Schlüteri ( 1634- 1717 ) loodud mitmed fassaadid Berliini lossile. Schülteri peamiseks innustajaks on olnud Rooma barokkarhitektuur, millele ta on andnud monumentaalse , pisut raskepärase vormi. 18. sajandil kujunes Berliini juhtivaks arhitektiks W. von Knobelsdorff ( 1699-1753 ), keda on juhtinud põhiliselt Prantsusmaalt saadud impulsid - lihtsa, klassitsistliku põhikoega välisarhitektuurile vastandub elegantne rokokoolik sisekujundus. Knobelsdorffi projekteeritud Sanssouci loss ( 1745-47 ) Potsdamis Berliini külje all on Saksa 18. sajandi lossiehituse suurepärane näide. Pikaks venitatud ühekordne lossikorpus on tema ees asuvate terrassidega arhitektooniliselt hästi seotud, nii et suhteliselt madal fassaad avaneb järkjärgult treppe mööda üles astudes. Fassaaditagasihoidliku liigenduse peamiseks elemendiks on paljudeks väikesteks ruutudeks jaotatud ülalt kaarjad aknad. Siseruumid on suhteliselt väikesed, madalad ja soojalt õdusad, nende kujunduse lähtekohaks on olnud rokokoo, mis on kohati väga peen ja maitsekas, kohati aga ( ilmselt puht saksapäraselt ) magusavõitu.

17. & 18. SAJANDI ARHITEKTUUR PRANTSUSMAAL. BAROKK. ROKOKOO.

Saanud 17. saj. teisel poolel juhtivaks jõuks Euroopa majanduslikus ja poliitilises elus, hakkas Prantsusmaa üha rohkem domineerima ka kultuurivaldkonnas, omandades täieliku juhtpositsiooni 18. sajandiks. Riigikorralduselt esindas 17. sajandi Prantsusmaa absolutislikku monarhiat , kus valitsejal oli oma kaalukas sõna öelda ka kunstivaldkonnas. Sellest annab tunnistust ka see asjaolu ,et prantslased nimetavad oma arhitektuuristiile (kuigi need täiesti puhtalt ilmuvad peamiselt sisekujunduses ) valitsejate järgi. Nii on prantsuse varabarokki nimetatud ka Louis XIII e. üleminekustiiliks ( u. 1620-50 ), millele on iseloomulik renessansitraditsioonide jätkamine. Kõrgbarokki ( 1660- 1715 ) tuntakse Louis XIV stiilina, iseloomulikud on suured paraadruumid, plafoonmaalingud, rikkalikult kaunistatud seinapaneelid, peeglid siseruumi kaunistustena, toretsev kurvjate joontega mööbel. Värvidest kasutatakse erksaid kontrasttoone, kullatud ornament on enamasti jõuliselt plastilise vormiga ( põhimotiivideks akantus, kartušš, grotesk ). Täisrokokoo (1725-60 ) nimetatakse Louis XV stiiliks, sellele eelnes veel vararokokoo e. Regendi stiil (1710-25 ). Iseloomulikud on väikesed intiimsed ruumid, mille meelismotiiviks orvand, värvidest eelistatakse kahvatuid pastelseid toone.
Kuigi Prantsusmaal peeti itaalia barokist väga lugu, jäi itaalia barokile omane laad oma liigse dünaamika ja maalilisusega neile siiski võõraks. Nii hakkas prantsuse 17. sajandi ehituskunst arenema täiesti teises suunas. Peeti kinni prantsuse renessansi traditsioonidest, eeskujusid otsiti antiikarhitektuurist. Seetõttu on prantsuse arhitektuurile juba 17. sajandi algul omane klassitsistlik põhitoon. Ometi erineb see 17. sajandi klassitsistlik suund suuresti hilisemast, kogu Euroopas valitsenud klassitsismist (18. saj. lõpp - 19. saj. algus ), sest vaatamata üldiselt klassitsistlikule suunale taotletakse ajastule vastavalt suuremat toredust ( eriti interjööris ) ja maalilist üldmõju, see aga omakorda tingib küllalt rikkaliku dekoratiivdetailide kasutamise.
Prantsuse varabarokk on seotud Louis XIII valitsemisajaga. Perioodi, juhtivateks ehitusmeistriteks tõusid J. Lemercier ( 1585-1654 ) ja F. Mansart ( 1598-1666 ). Lemercier`ile kui õukonnaarhitektile usaldati kõigepealt Louvre`i ehituse jätkamine, mida ta tegi küll juba olemasolevate kavandite ( P. Lescot ) järgi, jättes õuefassaadide liigenduse renessaslikuks. Uuendusena tõi Lemercier aga sisse läänefassaadi keskrisaliidi, mille ta lahendab ümardatud katusega kaetud tornina. Selle, nn. Kellapaviljoni topeltfrontoon ja keskriseliidi rõhutatud vertikaalsus annavadki märku barokkmotiivide sissetungist prantsuse arhitektuuri. Lemercier ehitatud Sorbonne `i kirik ( 1635-56 ) oli Prantsusmaal esimene suur kuppelkirik. Arhitekt võttis küll eeskujuks Maderna ehitatud Santa Susanna, jäädes viimasest aga märksa rangemaks.
Varabaroki silmapaistvamat meistrit F. Mansart`i tuntakse eeskätt tema proffaanehituste järgi. Aastail 1642-50 ehitas ta Pariisi lähedale Maison-sur- Seine ´i loss, mille ehitamisel on lähtutud puh prantsuslikest eeskujudest. Rahulike ja sirgjooneliste seinte tagasihoidlikku liigendust täiendas arhitekt prantsuse arhitektuurile omase võttega - katta iga ehituse osa järsu katusega. kõrged korstnad ja eenduvad aknad annavad sellele teatava liikuvuse, Mansart`i järgi hakati taolist katusekorrust nimetama vastavalt - mansardkorrus. Prantsuse barokiajastu ehitusmeistrite peaeesmärgiks kujunes uue lossiarhitektuuri väljakujundamine, kusjuures erilist rõhku pandi hoonete otstarbekusele ja mugavusele. Neid uusi ideid võis näha juba Mansart`i loomingus, veelgi selgemini ilmnevad nad aga L. Levau (1612-1670 ) ehitatud Vaux -le-Vicomte`i lossis (1655-61 ). Loobunud Mansarti eeskujl vanast lossiehituse skeemist ( neli korpust ümber siseõue ), andis Levau ehitise, mille keskel oleva ovaalse saali ees olev nelinurkse põhiplaaniga avanes lahtisesse, pikihoone eeduvate külgtiibade abil moodustunud paraadõue ( see on prototüüp tulevasele auhoovile ). Täiesti uus on aga hoone ümbruse kujundus, kus pargiarhitekt A. Le Notre ( 1618- 1700 ) lähtus vanade idamaade ja antiigi terrasside ja skulpruuridega pargikunstist, kujundades rangelt geomeetrilise pargi, mis levis hiljem üle kogu Euroopa.
Kõrgbarokk langeb kokku päikesekuningas Louis XIV valitsemisajaga. Ehituskunstis pannakse põhirõhk suurtele lossi- ja pargiansamblitele, samal ajal kaob prantsuse arhitektuurist lõplikult itaalia mõju. Ilmekalt peegeldub see Louvre`i idafassaadi ehitamise loos, kus telliti küll Itaaliast kohale Bernini, ei jäädud aga rahule tema poolt pakutud dünaamilise lahendusega ning jäädi siis peatuma C. Perrault ( 1613 -88 ) pakutud kavandil, mis arendas edasi Palladio laadi. Perrault andis idafassaadi korintose stiilis sammastikuna, mis toetub lihtsale alumisele korrusele. Lähedust baroki tundemaailmaga võib aimata ainult paariti asetatud sammaste rütmilises kordumises. ( Idafassaadi nim. arh. ajaloos Louvre`i kolonnaadiks ). Lõplikult väljakujunenud klassitsistlik suund leidis prantsuse arhitektuuris edaspidi järjekindlat rakendamist. Tasakaalustatud ja rangetele eksterjööridele vastandati aga jõulised barokksed siseruumid.
17. sajandi kuulsamaid ehitisi Prantsusmaal on Versailles`i loss. Selle peamiseks ehitajaks oli kõrgbaroki kuulsamaid meistreid J. H. Hardouin Mansart ( 1646-1708 ). Lossiehituselugu ( Louis XIV ajal sai sellest kuninga peamine residents, olles seega suurepäraselt absolutistliku monarhia olemuse väljendajaks ) ulatub 17. saj. 30. aastatesse, siis oli sinnaehitatud väike jahiloss, 70. aastatel laiendas L. Levau ehitist, säilitades vanast lossist ainult nn. Marmorõue. Aga ka Levau ümberehitustest jäi Louis XIV väheseks - uus loss pidi oma toreduselt ületama kõik eelnevatel perioodidel loodu. Seda ülesannet hakkas täitma Hardouin Mansaert, kes lossi põhihoonet täiendas tiibehitustega ( fassaadi pikkuseks sai 580 m ), mis moodustasid linnapoolsele küljele auhoovi. Loss on ehitatud klassitsistliku rangusega, rõhutatud horisontaalsust pehmendavad mansardkatused. Suurejooneliseks kujunesid aga interjöörid - Hardouin Mansarti ehitatud 72. m pikkuse peegelgalerii ühes seinas on peeglid, teise seina aknad avanevad aeda . Peegligalerii mõlemas otsas on kaks suurt salongi - Sõjasalong ja Rahusalong. Lossikompleksi juurde kuulub ka Hardouin Mansartipoolt alustatud ja R. De Cotte`i lõpetatud kabel. Versaille `si vägevust ja mõjukust rõhutati aga veelgi enam selle juurde rajatud pargiga ( Le Norte ). Ulatuslik puiesteede süsteem on rangelt allutatud kompositsioonilisele peateljele, peaalleed kroonib samal teljel asuv suur kanal , mille veepeegel avaneb lossi kesksetest ruumidest. Pargi terrasse kaunistavad geomeetriliselt pügatud puud, arvukad purskkaevud, paviljonid, grotid . Versailles`i eeskujl tekkisid linnalähedased lossid ja pargiansamblid mitmel pool Euroopas. Lossikompleksi aga täiendati veel edaspidigi - Hardouin Mansart ehitas parki nn. Suure Trianoni , mis koosneb kahest ühekordsest lahtise kolonnaadiga ühendatud hoonest, Väike Trianoni ( J. A. Gabriel ) kuulug aga juba varaklassitsistlikku perioodi. Kuigi Hardouin Mansarti peamine looming oli seotud Versailles`iga, jõudis ta palju ära teha ka Pariisis, Kavandades Vendome`i väljaku ( algselt oli seal keskel Louis XIV ratsamonument, praegu Vendome`i sammas ) kujunduse, mis on äärestatud kolmekorruseliste mansardkatustega hoonetega ja ehitas Invaliidide toomkiriku ( 1700 - 08 ), kõrgel alusel seisva majesteetliku kupliga hoone, mis on dominandiks kogu ümbritsevale linnaruumile. Üldiselt klassitsistliku vormikõnega ehitises viitavad barokile ainult mõned kipli kaunistamise detailid ( nt. voluudid ).
18. sajandi alguses kerkis prantsuse arhitektuuris esile rokokoo stiil, mis tõrjus kõrvale senise pompöössuse interjööridest. Kui välisarhitektuur hoidis endiselt kinni juba väljakujunenud traditsioonidest, siis siseruumides hakati vältima traditsioonolisi sambaid, raskeid kaheks ühesuguseks pooleks hargnevaid paraadtreppe, pilastreid ja intensiivseid värve. Siseruumi seinu hakati katma õhukeste kurvjate liistudega äärestatud puupannoodega, eelistatuimaks ornamendimotiiviks kujunes orvand, värvid olid heledad.
Ruumid ehitati intiimsete ja madalatena, saalid seoti salongide ja buduaaridega. Jub varasemal ajal välja kujunenud küllaltki mugav “ hotel “ ( elumaja ) muutus intiimseks ja sõbralikuks. Rokokoo puhkemise algul - Regendi stiili ajal - kasutatakse eelpoolnimetatud rokokoole iseloomulikke elemente veel küllaltki arglikult, Louis XV stiili ajal aga rakendatakse stiili täies jõus. Välisarhitektuuris püsis endiselt klassitsistlik laad, kuigi 18. sajandi esimesel poolel ehitati ka hooneid, mille fassaadide kaunistamisel lähtuti rokokoolikust dekoorist. Sisearhitektuur aga vastab täielikult ajastu kergele ja muretule iseloomule. Näidetena võiks tuua G Boffrand`i ( 1677 - 1764 ) sisekujundust Hotel Soubis`le, mis oma õrnade värvide ja kurvjate, lendlevate joontega kujutab endast rokokoo klassikalist näidet. Boffrandiga ühel ajal tegutsenud J. A Meissonier ( 1693 - 1750 ) looming aga esindab rokokoo äärmuslikku, üleküllastatud laadi.
Rokokoo vahetab välja järgmise valitseja Louis XVI nime kandev stiil, see aga on juba üle Euroopalise klassitsismi algus.

17. JA 18. SAJANDI ARHITEKTUUR TEISTES EUROOPA MAADES

Inglismaal, mis 17. sajandiks oli astunud juba kapitalistlikule arenguteele, jäi Itaaliast lähtuv barokk võõraks. Valitsevaks sai seal A. Palladio loomingulisele pärandile tuginev laad. Palladiaanliku suuna esimeseks viljelejaks oli arhitekt I. Jones ( 1573 - 1652 ), keda võib õigusega pidada inglise arhitektuurikoolkonna rajajaks. Jonesi looming paistab silma puritaanliku rangusega. Kuninglik Villa Greenwichis ( 1635 ) on horisontaalse jaotusega kahekorruseline hoone, mida ilmestavad esimese korruse tagasihoidlik rustika ning terrassi ja katuseääre rahulik balustraad. Suurejoonelise lihtsusega köidab Whitehalli lossi pidusaal ( Banqueting House, 1619 - 22 ) Jonesi laadist said innustust ka teised inglise arhitektid 17,saj. II poolel tõusis juhtivaks ehitusmeistriks C. Wren ( 1632 - 1723 ) kes, saanud koolituse Prantsusmaal, rakendas lisaks Jonesilt saadud impulssidele ka Prantsusmaal kogetut. Wren on tuntud kirikute ehitaja ( ainuüksi Londonis ehitati neid tema projektide järgi 54 ), millest kõige tuntum on Püha Pauli katedraal Londonis (1670 - 1710 ). Võtnud kaudseks eeskujuks Rooma püha Peetri kiriku, andis Wren võimsa basikaalse kuppelehituse ( kupli läbimõõt 30,5 m ), mille peafassaadi klassitsistlikult rangele portikusele ja sammastikuga ümbritsetud kupli tambuurile vastandatud läänetornide dekooris aimub barokseid vormielemente. tagasihoidlikku baroksete vormide rakendamist võib näha teisteski Wren`i tööde ( nt. Greenwichi Hospidal, peale 1649 . a. ) Wren`i noorema kaasaegse J. Vanbrughi ( 1664 - 1726 ) arhitektuurses loomingus on seoseid prantsuse lossiarhitektuuriga: Howard Castle Yorkshire `is ( 1702 - 26 ); Blenheim Palace Oxfordshire`is ( 1705 - 22 ). Viimase üldkavatistes on Vanbrugh lähtunud Versaille`s lossiarhitektuurist - peakorpusele liituvad kaks ruudukujulise põhiplaaniga külgtiiba, mis moodustavad peafassaadi portikuse suunas ahaneva avara eesõue. Ehitise tagasihoidliku ja kuivavõitu dekoori korvab hoone arhitektuursete masside maaliline asetus ja hea seostatus ümbritseva maastikuga. 18. sajandi II kolmandikul kadusid inglise arhitektuurist praktiliselt kõik baroksed elemendid ning Palladiot eeskujuks võttev klassitsistlik laad sai ainuvalitsevaks.
Madalmaad, mis senini olid moodustanud ühtse terviku, jaotusid 1609. a. lõplikult kahte ossa. Flandrias ( praegune Belgia ja Kirde- Prantsusmaa ) kui feodaalkatolikus maas pääses valitsema baroki külluslikum, maalilis-dünaamiline suund. Selle peaesindaja, J. Fancart`i ( 1577- 1651 ) kirikuehitistes ( Jesuiitide kirik Brüsselis, Augustiinide kirik Brüsselis, mõl. 17. saj. I pool ) rakendatud voolavat ja rikkalikku dekoori arendas edasi L. Faydherbe (1617-97 ) oma loomingus ( nt. Jesuiitide kirik Louvan `is).
Vastupidiselt feodaalkatoliiklikule Flandriale kujunes Hollandist 17. sajandil tugeva kodanlusega valdavalt protestantlik maa, mis asus paljudes majandusvaldkondades Euroopas juhtpositsioonole, jõulise majandusliku tõusuga kaasnes ka vaimse kultuuri õitseng.
Hollandi barokkajastu arhitektuur on tugevalt klassitsistliku värvinguga. Selle laadi esimesi esindajaid oli J. Van Campen ( 1595 1657 ). Tema ehitatud Amsterdami raekojahoone ( 1648- 55 ) peafassaadi liigendavad läbi kahe korruse ulatuvad korintose kapiteelidega pilastrid, keskrisaliit lõpeb kolmnurkfrontooniga, katust ilmestab kaheksatahkne kaaristu ja sammastikega kaunistatud kuppeltorn. Campeni loomingu mõjusid, kus dekoor allub arhitektuursele liigendusele ( nn. hollandi vanaklassitsism ) on omane ka teistele 17. saj. arhitektidele. 17. sajandi tähtsaima ehitusmeistri
P. Vingboons`i (1621-98 ) on loodud end. Trippenhuis ( nüüd TA hoone, 1662 ) ja hulk tagasihoidliku arhitektuurse dekooriga kodanikemaju. 1. saj. lõpu ja 18. saj. ehituskunstis ilmneb prantsuse arhitektuuri mõjusid ( eriti Louis XIV stiil ). Hollandi kaine ja tasakaalustatud barokiajastu arhitektuur sai eeskujuks Skandinaaviamaadela.
Taanis esindas sellist suunda N. M. Eigtved ( 1701-54 ), kes andis Kopenhaageni kaheksakandilise Amalienborgi väljaku koos sinna juurde kuuluva nelja ühesuguse fassaadiga hoonega.
Rootsi näeb Hollandist sissetulnud mõjusid 17. sajandi alguse arhitektuuris, hiljem taandub see prantsuse eeskujude ees. N. Tessin sen. ( 1615- 81 ) poolt projekteeritud Drottningholmi kuningalossi ( 1675-82 ) Stockholmi lähedal on nimetatud Rootsi Versailles`iks. Rootsi kuulsaim arhitekt N. Tessin jun. ( 1654-1728 )on Stockholmi kuningalossi ( 1697- 18. saj. II pool ) autor. Välisarhitektuuris võib siin leida seoseid Rooma barokkpalazzodega, interjööris aga domineerib rokokoo.

BAROKK VENEMAAL

PeeterI võidukas sõjategevus ( võit Põhjasõjas ) ja edumeelsed reformid tugevdasid Venemaa majanduslikke ja kultuurilisi sidemeid teiste maadega. Orienteeritus Euroopale tõi endaga kaasa ka seal valitsenud uue kunstistiili - baroki - levimise Venemaale. Loomulikult oli siin oma eripära: oli ju baroki algus Venemaal tunduvalt hilisem kui mujal - alles 18. saj.alguses, uue stiili kõrgpunkt langes aga aega, kui ta mujal maades ilmutas juba languse tendentse. Suuri erinevusi teiste Euroopa maadega on ka materjalide kasutamises: välisviimistluses kasutatakse kivide asemel krohvi, dekoratiivsed detailid on kipsist. Tüüpiline on tumedama seinapinna ( punane, lasuursinine, kollane ) ja valgete arhitektuuridetailide ( sambad, pilastrid jm. ) kontrastid, ornamenteeritud detaile kaeti tihti kullaga. Üldjoontes võib vene baroki arenguloo jagada kaheks: varabarokk ( nim. ka Peetri-aegne barokk ) 1700-25 ja kõrgbarokk - 1725-60. aa.
Barokkarhitektuuri areng Venemaal oli eeskätt seotud uue pealinna Peterburi ehitamisega. Peeter I kutsel tuli Venemaale palju välismaa ehitusmeistreid, kelle looming määras ära linna esialgse , varabarokse ilme. Selle perioodi ehituskunsti peaesindajaks oli itaalia päritolu meister D. Trezzini ( 1676-1734 ), kelle loomingus on silmapaistvamad ehitised Peeter-Pauli katedraal ( 1712-33 9, iseloomuliku barokse kupli ja sihvaka kellatorniga; Peeter I suveloss ( 1710-14 ), mille projekt oli lähedane ülikutemaja kinnitatud tüüplahendusele ja 12 kolleegiumi hoone, milles kaheteistkümnel üheks kokkuliidetud hoonel on igaühel eenduv risaliit ja volutfrontoon; hoone ühtset pikka fassaadi aksentueerib keskne sissekäik. Tagasihoidlik on ka teise itaallase D. Fontana ehitatud Menšikovi loss ( 1710-60 ), mille arhitektuuris aimub lähedust hollandi kodanikemajaga. Varabaroki ajajärgul rajatakse Venemaale ka esimesed pargid - Peterburi linna Suveaed ( 1704 ), millele järgnesid suviste linnalähilosside ( ka kaugemate ) pargiansamblid ( Petrhof Peterburi lähedal, Kadriorg Tallinnas ).
Kõrgbaroki juhtivaks meistriks sai itaalia päritolu arhitekt B. Rastrelli ( 1700- 71 ), kelle tuntumad ehitised on Talvepalee ( 1757- 1762 ), smolnõi kloostrikompleks ja katedraal ( 1748- 64 ) ning Katariina loss Tsarskoje Seloos ( 1752-57 ). Rastrelli ehitas ümber ka Peterhofi Suure lossi ( 1747- 52 ), viies selle vastavusse grandioosse pargiansambliga. Talnepalee on keskne tsaari residents, mille Rastrelli lahendas nelja erineva fassaadi ehitisena. hoonet kaunistavad sambad, murtud viilud ja katuse äätrele paigutatud skulptuurid. Peafassaad on pööratu väljaku poole, selle kompositsioonolist keskust rõhutab pandustega paraadtrepp. Smolnõi katedraal on lahendatud traditsioonilise viiekuplilise ristkuppelkirikuna, dünaamilist pinget lisavad Rastrelli lemmikdetailid- paarissambad ning lasuursinisega pimestav kontrast. Tsarskoje Seloosse ehitatud Katariina lossikujundus on kõige rikkalikum - selle 300 meetri pikkuseks venitatud fassaadi liikuvust rõhutab ( piki lossi on suurejooneline tubade anfilaad ) atlandifiguuride ja sammaste rütmiline vaheldumine. Välisdekooris on palju kasutatud kulda ( põhilised lossi värvid sinine- valge ) Siseruumide värviaktsent toetub valgeja kuldse , või valge, punase, kuldse kontrastile. Hoone imposantsemaid ruume on 1000 m² suurune peegelsaal, kus läbi hoone laiuse ulatuva saali akende vahele asetatud peeglid loovad visuaalse kordusega veelgi suurema avaruse efekti.
Rokokoo praktiliselt Venemaale ei jõua, mõningaid rokokoo-elemente võib märgata Oranienbaumi Hiina lossi sisekujunduses ( 1762-68 , arh. A. Rinaldi, 1710-94 ).

KLASSITSISM

18.sajandi viimastel kümnenditel sai Euroopas ( ja jõudis ka Ameerikasse ) valdavaks kunsti- ja arhitektuuristiiliks klassitsism, mis kestis u. 1830. aastateni. Klassitsismi all mõistame me antiigi eeskujudele tuginevat kunstisuunda, mis taotleb tasakaalustatust, harmooniat ja selgust. Kunstiajaloos on klassitsismile omased jooned ilmnenud korduvalt juba varemgi: nt. 17. sajandil tuntakse baroki tasakaalukama suunana nn. vanaklassitsismi ( nim. ka palladio- klassitsismiks ), mille levialaks oli põhiliselt Inglismaa, Holland ja Skandinaavia. Ka prantsuse barokiajastu arhitektuur on pigem klassitsistlik kui barokne, milles eriti hästi väljendub prantsuse ehituskunstile omane geomeetriline vaim ( esprit geometrique ). Kõikehõlmavaks kunstiliigiks kujuneb klassitsism aga aastail 1760 - 1830 .
Klassitsismi väljakujunemisele aitasid kaasa mitmad ajaloo üksikasjad. Kasvas huvi antiikarhitektuuri vastu, mida süvendasid 18. saj. alanud väljakaevamised Herculaneumis ja Pompejis. Väljakaevamistel osalenud saksa kunstiteadlane J. J. Winckelmann tõstis oma teostes ideaaliks kreeka klassikalise kunsti, aidates sellega suuresti kaasa klassitsismi läbimurdele. Üldteoreetilist huvi süvendasid prantsuse valgustusfilosoofide teosed, sealhulgas 1750. a. ilmunud J. J. Rousseau traktaat “ Vaidlused kunstist “, mis propageeris natuurilähedust ja loomulikkust kunstis. Kuigi klassitsismi õitseng sai alguse maades, kus valitses absolutistlik monarhia, soodustas valgustusfilosoofide tegevus uute, kodanlike ideaalide tekkimist, millele omakorda andsid tuge edusammud matemaatikas, füüsikas ja keemias. Ajaloost hakati aga otsima ideaalse riigikorralduse eeskujusid, kus kõikide kihtide ja üksikisikute huvid oleksid allutatud ühiskonna huvidele - sedagi leiti antiikajast. Kultuuris hakati elustama antiigi traditsioone, levisid nn. “ perspektiivne maalikunst “ja graafilised sarjad antiigimälestistest. Klassitsismi taaselustamine aga ei peatanud, vaid pigem süvendas vaimset käärimist, mis kulmineerus suure Prantsuse revolutsiooniga 1789. a. , mil vabadus, võrdsus ja vendlus kuulutati peamisteks põhimõteteks. Ja kuigi revolutsioon ei suutnud neid ideid kaitsta, sest kodanlus kohandas oma valitsemise enda huvidele üsna samamoodi kui seda oli teinud monarhia, olid toimunud sündmused põhjapanevaks kapitalismi kindlustumisel.ja kodanluse mõjuvõimu suurenemisel Euroopas. Klassitsism jaotub tavaliselt kaheks suureks perioodiks: varaklssitsism ( u.aa. 1760 - 1800 ), kus arhitektuuris tuginetakse peamiselt kreeka eeskujudele ja kõrgklassitsism ( 1800 - 1830 ), mille peamiseks lähtekohaks ( eriti maades, kus valitseb kõrgklassitsismi erivorm - ampiirstiil ) on Rooma keisririigi arhitektuur. Erinevates maades on aga klassitsismi kahe suure perioodi sees veel oma alajaotused ( Prantsusmaal, Saksamaal jm. )
Klassitsistlikku arhitektuuri iseloomustab eeskätt ehitise massiivne terviklikkus, sümmeetria, üksikosade selge piiritletus ja horisontaalne liigendus. Fassaadide ilmestamiseks kasutatakse portikust ( ka lodzat ), orderit, friisi , frontoone, krohvrustikat. Suhteliselt lagedaid seinapindu liigendatakse sammastega ( enamasti pilastrid või poolsambad ), skulptuurid on paigutatud nissidesse või paiknevad fassaadil range jaotuse alusel. Katuse äärt võib kaunistada balustraad, millel paiknevad urnid või skulptuurid. Sisekujunduses kasutatakse stukkdekoori, mille motiividena on eelistatuimad medaljonid, rippuvad linikud, girlandid, trofeekimbud ( samad motiivid ka maalituna ), palju on antiikornamenti ( palmett , meander ).
Klassitsismist sai esimene kapitalismiajastu arhitektuuristiil, see aga püstitas ehituskunstile uusi ülesandeid. Ehitati tööstushooneid, mitmelaadilisi töökodasid. Kaubanduslik - majanduslike suhete areng lõi eeldused pankade, börsihoonete, kaubamajade, laoruumide ehitamiseks. Uuenev ühiskondlik korraldus tingis valitsushoonete, haridusasutuste, ühingute,seltsimajade jm. ehitamist. Üle kogu Euroopa ehitatatakse teatri-, muuseumi- ja raamatukoguhooneid. Suurt tähelepanu pööratakse linnaruumi kujundamisele. Feodaalajastu suletud linn hakkas taanduma uue , ansamblilise linnaehituse ees. Ideaalseks peetakse katkematut tänavaseina. Jätkub juba barokiajastul alguse saanud uute ehitusmsterjalide ja konstruktsioonide juurutamine . 18. saj sai alguse raudtarindite sissetung ehituses ( esmajoones malmi näol ),mis kõigepealt leidis laialdast kasutamist sillaehituses. metalltarindite sünnikohaks sai Inglismaa, kus tööstuslik revolutsioon toimus varem kui teistes Euroopa maades. 19. saj. tõi uusi edusamme teaduse vallas, töötati välja paindtalateooria, sajandi alguseks oli metalltarindite kasutamine jõudnud kõigi Euroopa maade ehituskunsti, nende arengut soodustas ka valtsprofiilide tootmise algus. Samal ajal jäädi klassitsismis siiski seisukohale, et igasugune metalltarindus peab olema kaetud; alles järgnevad perioodid soodustasid nende nähtavale toomist.
Klassitsismi ajal kujunes välja maastikuline e. inglise stiilis park. Vastukaaluks barokiajastu sümmeetrilistele aedadele lähtuti nüüd sellest, et loodus väldib sirgeid jooni ( impulsiks Hiina maastikuarhitektuur ). Maastikulise pargi alleesid ilmestasid mitmelaadsed paviljonid.

KLASSITSISM PRANTSUSMAAL

18.saj. keskel tugevnesid Prantsusmaal klassivastuolud, kodanlus muutus aktiivseks jõuks, kes võttis osa toimuvatest sotsiaalsetest protsessidest. Uus ideoloogia tugines valgustusaja filosoofiale, järjest rohkem hakati tundma huvi antiigipärandi vastu. Rokokoo pehme ja kerge elegants tundus tühise ja mõttetuna, ka õukond hakkas mõõtu võtma klassitsismist. Prantsusmaal kujuneb esimese klassitsistliku stiilina välja nn.Louis XVI stiil ( u. aa. 1750 - 1792 ). Iseloomulik on rokokoolikult elegantse joone ühendamine klassitsistliku rangelt sümmeetrilise kompositsiooni ning antiikarhitektuuri sugemetega. Ornamendis kasutatakse rohkesti antiigist pärit motiive: urnid, pärjad, girlandid, trofeekimbud.
18. sajandi viimasel veerandil jõudis feodaal - absolutistliku süsteemi kriis lõppjärku, kogu 18. saj. II poolel olid valitsevat korda kritiseerinud valgustusfilosoofid: Voltaire , Rousseau, Diderot jt. Louis XVI valitsusajal aga kujuneb Prantsusmaal välja revolutsiooniline situatsioon, mis kulmineerub 1789. aastal alanud Suure Prantsuse revolutsiooniga, monarhia kukutamisega ja vabariigi väljakuulutamisega 1792. aastal. Ideaalse vabariigi eeskuju nähti kreeka linnriikides. Louis XVI stiili asemale astub rangem, lihtsam, karmim stiil nn. Direktooriumi stiil ( 1792 - 1799 ), mis lähtub peamiselt antiik - Kreeka ehitusvormidest. Iseloomulikud on jõulised geomeetrilised vormid, lakooniline dekoratiivplastika. Ehitisi on sellest perioodist vähe, palju on aga utoopilisi projekte.
Napoleon I võimuletulek ja Prantsusmaa ( taas )kuulutamine impeeriumiks toob endaga kaasa pöörde kõrgklassitsismi. Prantsusmaal kannab see nimetust ampiirstiil ( 1800 - 1830) , kus eelkõige lähtutakse Rooma keisririigi aegsetest eeskujudest. Ampiirstiili taotluseks oli Prantsusmaa võimu väljendamine. Rooma eeskujul püstitati esinduslikke võidukaari, obeliske jt. mälestusehitisi. Stiilile on iseloomulik range vorm, lihtne siluett, lagedad seinapinnad, dominandiks aga ilus ja monumentaalne fassad , kus kasutatakse palju pilastreid ja sambaid. Dekooris on vanarooma motiivide kõrval palju ka vanaaegiptuse motiive, dekoratiivmaterjalina kasutatakse palju pronksi.
Prantsuse varaklassitsismi ( Louis XVI stiili ) tuntumaid meistreid on J. A. Gabriel
( 1699 - 1782 ), kelle loomingus väljenduvad ka valgustusajastule omased ideaalid: muuta ehitis väiksemaks, selgemaks, intiimsemaks, rakendades samal ajal uue stiili rangeid ja puhtaid vorme. Kaovad eenduvad ja taanduvad osad, hooned on põhiplaanilt sirgjoonelised. J. A. Gabriel oli tüüpiline uue ajastu arhitekt, oma uuenduslikke
põhimõtteid rakendas ta Versailles`i parki ehitatud Väikeses Trianonis( Petit Trianon 1762 - 64 ). Hästi loodusesse sobitatud lossi põhiplaan on ruudukujuline, fassaadi pikkuse ja kõrguse suhe, samuti I ja II korruse omavaheline suhe on 1:2. Lossi kolmes küljes on korintose stiilis portikused, katuseäärel varaklassitsismile eriti iseloomulik balustraad. Interjööri lahendamisel aga on selgesti näha üleminek rokokoolt klassitsismile. Väikesest Trianonist sai eeskuju paljudele 18. saj. II poolel ehitatud villadele. J. A. Gabrieli arhitektuurne looming oli väga tihedalt seotud ka linnaehituses esile kerkinud uute põhimõtetega, mis ilmnes juba 1750 - 51. a. Pariisi Marsi väljakule ehitatud Kõrgema sõjakooli ( L `Ecole Militaire ) lahenduses ja paigutuses. Eelkõige linnaehituslikest põhimõtetest lähtudes lahendas J. A. Gabriel Tuileries aedade vahetus läheduses asuva Concorde`i väljaku plaani ja hoonestuse, kasutades ruumi organiseerimise elementidena elusloodust: Ühel küljel Tuileries aed, teisel Champs Elysees, kolmas külg moodustub Seine`i kaldapealsest. Väljaku neljandale küljele ehitas Gabriel kaks ühesuguse monumentaalse sammasfassaadiga hoonet ( ministeeriumi-hooned ), mille vahele rajatud tänava ( Rue de Royal ) lõppu ehitati 19. saj B. Vignoni projekti järgi ampiirstiilis Madeleine`i kirik. Väljaku keskel asus Louis XVI ratsamonument, mis revolutsiooni ajal eemaldati. Hiljem - 1836. a. - püstitati sinna egiptusest toodud obelisk. Kuigi Pariisi keskuse plaanilahenduse algseks autoriks oli Le Notre, sai J. A. Gabrielist esimene arhitekt, kes lülitas oma väljakuansambli juba kavandatud linna kontseptsiooni , mille lõpliku väljakujundamiseni jõuti 19. sajandil.
J. A. Gabrieli kõrval esindab stiilupuhast varaklassitsismi ka teine ajastu suurmeister -
J. G. Soufflot ( 1709 - 1780 ), kelle projekti järgi ehitati aastail 1764 - 1781 Püha Genevieve`i kirik, mis on tuntuks saanud Pariisi Panteonina. Kirik on lahendatud võimsa ristkuppelkirikuna ( pikkus 112 m, laius 84 m ), mille läänefassaadi portikus lähtub kreeka templi fassaadist. Kiriku, aga ka kogu ümbruse arhitektuurseks dominandiks kujunes kõrge, saledate korintose sammastega ümbritsetud kuppel ( kõrgus koos laternaga 83 m. )
Klassitsistlikku arhitektuuri tervikuna iseloomustab antiigist lähtumine. Varaklassitsismi lõppjärk, e. nn. Direktooriumistiil sai lisaks veel tuge valgustusajastu ratsionalismist ja korrastatusepüüdest, mis eriti ilmekalt väljendus C. N. Ledoux ( 1736 - 1806 ) ja E. L. Boullee ( 1728 - 1799 ) ehitistes ja projektides ( enamik nende poolt kavandatust jääb jäi paberile ). Ledoux trasformeeris vabalt antiarhitektuuri vorme , murdis nende kaanoneid, püüdes luua uut, valgustusajastu ideaalidele vastavat ehituskunsti. See nähtus juba ilmekalt Besanconi ehitatud taetrihoones: siseruumi lahenduses paigutas Ledoux istmeread lähtudes demokraatlikest printsiipidest: amfiteatrina paigutatud ismeread on kõik võrdse tähtsusega. ( Ehitatud 1775 - 84 ). Oma edasises loomingus lähtus Ledoux peamiselt lihtsatest stereomeetrilistest mahtudest - kuup , kera, silinder , püramiid, mida ta kasutas tolle aja kohta ebaharilikes seostes. Suurepäraseks näiteks on siin Chaux linna kavatis, kus esmakodselt on püütud ellu rakendada Rousseau utoopilist ideed ideaalsest, loomulikust ja harmoonilisest elukorraldusest. Senise stiihiliselt kasvanud ja laienenud feodaalse linnaruumi asemele pakkus Ledoux hästiorganiseeritud, uutele ideaalidele vastava linna. Põhiplaanilt radiaalsete tänavatega hiigelsõõrina kavandatud linna ühiskondlikud hooned pidi kujundatama nende iseloomule vastavas vormis: aednikumaja projekt oli võimas akendeta kera, soolakaevanduse direktori maja meenutas kõrgele soklile tõstetud lamavat silindrit. jne. Uuele elukorraldusele vastasid ka hoonete nimetused: Vendluse maja, Heategevuse maja, Kasvatuse maja ( neis nimetustes väljenduvad loomulikult ka revolutsiooniideed ). Kuigi Ledoux uuenduslikud arhitektuuriideed jäid enamasti eskiisidele ja valmisehitatud hoonete kujunduses domineerisid klassitsismile omased arhitektuurimotiivid, oli tema arhitektooniline väljenduslaad vastavuses revolutsiooniaastatele omase ranguse ja jõulisusega. La Villete`i vahtkonnahoone ( kokku pidi Ledoux plaani kohaselt Pariisi ümbritsema 80 vahtkonnahoonet, mis oleksid linnale andnud ajastule iseloomuliku klassitsistliku raamistuse ) hiigelrotund kõrgub madalama, portikusega alakorruse kohal, sambad asetsevad tumedal foonil , alistudes seinte geomeetrilsele siledusele ( ehit. 1784 - 89 ).
Kiindumus lihtsatesse geomeetrilistesse elementidesse, lakoonolise selgusega väljendatud monumentaalsus iseloomustab ka teise Suure Prantsuse revolutsiooni ajal töötanud arhitekti E. L. Boullée loomingut. Isaac Newtoni kenotaafi projektis opereerib arhitekt võimsa keravormiga ( siseruumi deameeter 67, 1 m 9. ledoux ja Boullée olid revolutsiooniajal sündinud utoopiliste ideede kõige jõulisemad väljendajad arhitektuuris, nende ideedest said innustust nii 19. kui ka 20. sajandi arhitektid.
Napoleon I võimuletulek 1799. aastal muutis suhtumist arhitektuuri. Impeeriumi ambitsioonikad taotlused nõudsid vastavat väljendust ka arhitektuuris, 19. saj. I kolmandiku arhitektuuristiili Prantsusmaal nimetatakse ampiiriks. Selle ajastu ehituskunst võttis direktooriumistiililt üle vaid kiindumuse monumentaalsetesse ehitustesse. Peamiseks eeskujuks kujunes aga Rooma keisririigi aegne arhitektuur, millele tihti lisandusid ka egiptuse arhitektuurist pärinevad motiivid ( viimase küll rohkem interjööris ). domineerivaks sai ilus ja monumentaalne fassaad, kus tihti jäeti tähele panemata fassaadi taga olevate ruumide otstarbekohane lahendus. Ampiiri stiilipuhtamaid näiteid on B. Vignon`i ( 1762 - 1828 ) Concordei väljaku teljele ehitatud Madeleine`i kirik ( 1806 - 42 ). Klassikalise peripteerina lahendatud hoonet kaunistavad korintose sambad, friis ning kolmnurkviilud otsakülgedel. Hoohe on akendeta ( antiigi jäljendamine ), Valgust saab läbi laeavade.
Imposantsus ja suurejoonelisus olid Napoleoni impeeriumi juhtmõtteks. Et seda veelgi enam rõhutada, võeti eeskujuks Rooma keisririigi aegsed triumfiehitused. 1806. aastal hakati Napoleoni võidukate sõjakäikude tähistamiseks F. Chalgrin `i ( 1739-1811 ) kavandi järgi ehitama Champs Elysees ees olevale väljakule ( sinna koondub raadiustena 12 avenüüd ) ehitama kuulsat Tähe triumfikaart , mis nagu lõpetaks linna panoraami. Suurejooneline ja pidulik triumfivärav on 45 m lai ja 50 m kõrge. Chalgrin loobus antiigieeskujudest kaunistavatest sammastest, triumfikaart ehtivad skulptuurigrupid kuuluvad juba romantismi perioodi. Teisedki triumfiehitised lähtusid antiigist, Carouselli väljakul asunud triumfikaare autorid Ch. Percier ( 1764 - 1838 ) ja P. A. Fontaine ( 1762 - 1855 ) võtsid eeskujuks Septimus Severuse võidukaare, Vendome`i väljaku triumfisammas ( arh. P. Lepere ja J. Gondouin ) jäljendab kuulsat Trajaaanuse sammast Roomas. Napoleoni õukonnaarhitektideks olid Ch. Percier ja P.A. Fontaine, neid peetaksegi ampiirstiili lõplikeks väljaarendajateks - kõige rohkem väljendusid need taotlused just sisearhitektuuris: Percier ja Fontaine ehitasid ümber Malmaisoni lossi ( seal oli Napoleoni residents ), laiendasid Louvre`i, töötasid välja sisearhitektide jaoks interjööri ja mööbli eskiise. Ampiirstiil oli Napoleoni aegse impeeriumi võimsuse väljendajaks, ometi on ehitisi sellest ajast suhteliselt vähe, sest pidevad sõjakäigud kurnasid riigikassat. Ampiiri ideed kandusid aga ka teistesse riikidesse, kõige järjepidevamalt harrastati seda aga Venemaal.

KLASSITSISM SAKSAMAAL

18.sajandil Saksamaa kujutas endast väikeriikide kogumit ( sajand algul oli neid üle 300), mille absolutistlik kord pidurdas majanduslikku arengut. Nende riikide seas kerkisid esile Austria, eelkõige aga Preisimaa , millest 18. saj. kujunes reaktsiooniline sõjalis - feodaalne võimuriik. Vaatamata sellisele seisundile, tungisid ka Saksamaale valgustusaja ratsionalistlikud ideed, luues pinnase saksa kultuuri õitsenguks 18. sajandi lõpus, 19. sajandi alguses. Kunstis on juhtival kohal arhitektuur, kus süvenevad klassitsismile omased ideed. Antiigipärandi esiletõusmine ( siin aitas tõsiselt kaasa ka
J. Winckelmanni tegevus ) sundis ehitusmeistreid kriitiliselt suhtuma barokk - ja rokokooarhitektuuri, milles hakati nägema antiigist pärinevate harmooniliste vormide moonutamist. Uue otsingul sünnib üleminekustiil rokokoolt klassitsismile, mida Saksamaal nimetatakse Zopf - stiiliks ( sai oma nimetuse meeste tolleaegsete patsiga parukate järgi). Zopf - stiil levis kõige enam Preisimaal, talle on omane rokokoost pärinev graatsiline kergus ( eriti dekooris ), üldine arhitektuurne kompositsioon viitas aga juba uute ideede sissetungile. Varaklassitsismile omased puht - antiikarhitektuurist lähtuvad ehituspõhimõtted ilmnevad aga kõige selgemini 1780. - 90. aastate Berliini arhitektuuris. Siin on kõige silmapaistvamaks varaklassitsismi mälestiseks Brandenburgi väravad ( 1788 - 91, arh. K. G. Langhans, 1732 - 1808 ). Langhans on otseselt pöördunud antiik - Kreeka arhitektuuripärandi poole, luues võiduväravad Ateena akropoli propüleede eeskujul. Brandenburgi väravate rangelt loogiline kompositsioon ja dekoor
( dooria stiilis sambad ) mõjutas suuresti klassitsismi edasist arengut Saksamaal. Langhansuga ühel ajal töötanud arhitekt W. Erdmanshoff jt. rakendsid oma ehitustes järjekindlalt antiigile tuginevat lakoonilist laadi. Taandus kiriku ja lossiarhitektuur, suurt tähelepanu hakati pühendama teatri - ja muuseumihoonetele.
19.saj. oli Berliinis kõrgklassitsismi tähtsaim arhitekt K.F. Schinkel ( 1781 - 1841 ), kelle loomingus võib hilisemal perioodil näha ka historitsismile omaseid jooni. Klassitsistina esindab ta aga saksa küpset klassitsismi, äratades tähelepanu oma täpse ja range, puhuti isegi kuiva vormikõnega. Antiikarhitektuuri eeskujudele tuginedes projekteeris K. F. Schinkel “ Uue vahtkonna “( 1816 - 18 ) ja Vana Muuseumi ( 1822 - 307 ) hooned. Uue vahtkonna ruudukujulise põhiplaaniga hoonel on neli erinevat, aga rangelt sümmeetrilist fassaadi. Peafassaadil kuue sambaga portikus, friis on liigendatud triglüüfide ja metoopidega, kolmnurkviilul skulptuurikaunistus. Vana Muuseumi hoones on siseruumid koondunud ümber kahe peaaegu ruudukujulise siseõue, siseruumide aktsendi moodustab rotund. Eksterjööris on kasutatud suurejoonelist joonia stiilis sammastikku. Saksa Ehitusakadeemia ( 1831 - 35 ) arhitektuuris on Schinkel küll järjekindlalt rakendanud klassitsistlikke vorme, ometi on hoones tunnetatav mingi romantismiga seonduv hingus . Umbes samal ajal projekteeris arhitekt ka terve rea neogooti stiilis ehitisi. Kui Schinkelist kujunes Berliini klassitsistliku arhitektuuri väljapaistvaim esindaja, siis Münchenis täitis sama rolli L. von Klenze (1784 - 1864 ). Tema väljapaistvamaks tööks on Müncheni Glüpoteek ( 1816 - 30 ). Ühekorruselise ruudukujulise põhiplaaniga hoone fassaadil on 8 joonia sambaga portikus, kolmnurkviilul skulptuurigrupp, seinanissides skulptuurid. Rahulik, pisut kuiv vormikõne on omane ka tema Propüleedele Münchenis ( 1830 - 42 ).
18. saj. lõpul, 19. sajandi algul ehitatakse Saksamaal ka küllalt palju klassitsistlikus stiilis elumaju. Elamute fassaadid liigendati pilastrite või laiade liseenidega, fassaade ilmestati veel kas konsoolidele toetuva palkoni või esiletõusva portikusega. 1830. - 40. aastate saksa arhitektuuris ilmnevad juba historitsistlikud jooned, interjööris aga domineerib biidermeier.

KLASSITSISM INGLISMAAL

Inglismaal toimus üleminek kapitalismile varem kui teistes maades, selleks oli tee avanud juba 17, saj. toimunud Inglise kodanlik revolutsioon. Ka inglise oma arhitektuuritraditsioon loeb oma alguseks 17. sajandit. Kuna inglise arhitektidele on alati omane olnud kiindumus Andrea Palladio antiigist lähtuvate arhitektuurivormide vastu, siis on raske tõmmata piirjoont baroki ja klassitsismi vahele, kui seda teha, siis on see võimalik üksnes ajalises lõikes, arvestades klassitsismi üle - Euroopalist levikut. Nii nagu kogu Euroopas, nii kasvab ka Inglismaal 18. sajandi II poolel järsult huvi antiikrhitektuuri vastu,mille mõjul vallandunud klassitsismi buum mõjutab tugevasti juba niigi klassitsistliku ilmega inglise arhitektuuri. Üks varasemaid ilminguid pärineb juba 18. saj esimesest kolmandikust, kus vana Rooma koloonia Bathi varemetel luuakse uus, antiigi ideaalidest lähtuv klassitsistlik linn, antiiksete portikuste, sammastike, foorumi ja termidega. Autoriteks isa ja poeg J. ja J. Wood ( 1704 - 54 ; 1728 - 81 ). Nende projekti kohaselt loodi linna mitu väljakut ( nelinurke, sõõrjas ja poolringikujuline ), mille ääres paiknesid peaaegu katkematu lindina ühelaadse arhitektuurse dekooriga ( sambad, portikus, kolmnurkviil, balustraad ) hooned. Nagu mujal Euroopas, pöörati ka Inglismaal suurt tähelepanu ühiskondlike hoonete rajamisele, kus klassitsism rõhutas nende esinduslikkust. Heaks näiteks on W. Cambers`i (1726 - 1796 ) projekti järgi Londonisse ehitatud Somerset House ( 1776 - 86 ), mille väljavenitatud fassaad on tõstetud kõrgele, jõuliselt rusteeritud soklile. Kahte ülemist korrust liigendavad korintose sambad ja pilastrid.
Inglise klassitsism andis suurepäraseid ruumijaotuslikke lahendeid lossi- ja elamuehituses, kus erilist tähelepanu pälvib vendade Robert ( 1728 -1792 ) ja James (1732 - 1794 ) looming. R. Adami ehitatud mõisamajades on klassikalise harmoonia ideaal ühendatud ruumide otstarbeka jaotuse nõudega. Iseloomulik on terviklik arhitektuurne kompositsioon, selge ja hästiliigendatud põhiplaan ( Kedleston Hall Derby läh. 1770. aa. ). Adami`de projektide järgi hoonestati ka mitu tänavat Londonis ( Fitzroy Square, Stratford Place , Adelphi ), kus peaaegu katkematu hoonerida oli jaotatud eraldi sissekäiguga sektsioonideks ( igal sektsioonil 2. - 3. tasandil asuvad ruumid ). Taolises üürimaja vormis säilisid eramu privaatsuse põhimõtted. Vendade Adamide loodud on ka originaalne sisedekoratsioonistiil ( nn. adamstiil, vastab oma laadilt Louis XVI stiilile ).
19. sajandi algul tugevnevad inglise klassitsismis antikiseerivad jooned. Ja kuigi juba 1820. - 30. aastatel hakkas inglise arhitektuur innustuma gooti, egiptuse jm. ehituskunstist, loodi sel ajal rida suurejoonelisi klassitsistlikke ehitusi. Näiteks võiks tuua R. Smirke ( 1751 - 1861 ) poolt 1823 - 47. a. ehitatud Briti Muuseumi hoone, kus antiikarhitektuuri vormide kasutamine haakub suurepäraselt hoone funktsiooniga ( antiigi muuseum ). Kreeka ja rooma arhitektuur on lähtekohaks veel teisegi muuseumihoone, Rahvusgalerii ehitamisel ( 1832 - 1838, arh. W. Wilkins , 1778 - 1832 ). Ka J. Nash (1752 - 1835 ) on truu range, antikiseeriva klassitsismi põhimõtetele ( Buckinghami palee, 1825 - 30 ). 19. sajandi algul ehitatakse Inglismaal rohkesti ka mitmesuguseid kaubandus-, tööstus-, lao- ja pangahooneid, samal ajal pööratakse aga suhteliselt vähe tähelepanu linna kui terviku väljakujundamisele ( mõned üksikud erandid välja arvatud ). Ilmselt seetõttu ei domineeri klassitsism ( linnaehituslikus mõttes ) peaaegu üheski Inglimaa linnas, kuigi ka seda tuleb võtta mööndusega, sest, nagu juba eelpool öeldud, on inglise arhitektuur alates 17. sajandist tugevalt klassitsistliku suunitlusega.
Klassitsismi buumiga seostub aga veel üks inglise arhitektuurile omane joon: maastikulise pargi loomine. Inglise aiakunsti algatajaks peetakse W. Kent `i (1685-1748 ), kes juba 1738. a. rajas esimese maastikulise pargina Stowe`i pargi. Maastikulise pargiarhitektuuri tuntud esindajaks on ka W. Chambers ( Kew park, 1757 - 62 ). Looduslikkusele tuginev pargiarhitektuur levib klassitsistliku arhitektuuri täiendusena kiiresti üle kogu Euroopa.

KLASSITSISM VENEMAAL

Klassitsismi algus Venemaal langeb enam - vähem kokku Katariina II valitsemisaja algusega. Peeti ju Katariina II ( vähemalt tema valitsusaja alguses ) üheks Euroopa valgustatumaks monarhiks, seetõttu pole midagi imestada, et Prantsusmaal juurdunud valgustusaja ideede väljendumine arhitektuuris ka Venemaal vastukaja leidis. Vene klas-
sitsism jaguneb kahte suurde perioodi: varaklassitsism ( 1760 - 1800 ) ja kõrg ( range -)
klassitsism (1800 - 1830 ), mõlemad saavad tuge Prantsuse arhitektuurist, esimene Louis XVI stiilist, teine ampiirist. Klassitsismi teerajajaks Venemaal oli prantslane J. B. Vallin de la Mothe ( 1729 - 1800 ), kelle projekti järgi ehitatud Kunstide Akadeemia (1764 - 1788 ) jt. hoonetes domineerib rahulik horisontaalne liigendus, Prantsusmaal õppinud soti päritolu arhitekti Ch. Cameroni ( 1740 - 1812 ) arhitektuursel loomingul on seoseid nii antiikarhitektuuri ( termid ) kui ka Louis XVI stiiliga ( viimane eriti sisekujunduses ). Suure eduga viljeles varaklassitsistlikku käsitluslaadi G. Quarengi ( 1744 - 1818 ) - TA hoone Peterburis ( 1783 - 89 ), Aleksandri palee Tsarskoje Seloos ( 1792 - 96 ). Vene rahvusest arhitektide hulgast on Peterburis töötanutest kuulsaim I. Starov ( 1745 - 1808 ), kes andis ühe varaklassitsismi tuntuima ehitise - Tauria palee ( 1783 - 1889 ), mille eks -
terjöör viitab kreeka templiarhitektuurist pärinevatele mõjudele ( tagasihoidlik dooria sammastega portikus ), inerjööris aga vallandub Venemaale eriti hilisemal perioodil omane toredus ja paraadlikkus. Moskvas ehitasid põhiliselt vene arhitektid: M. Kazakov ( 1737 - 1812 ; Senatihoone Kremlis 1776 - 87 jt. ) ja V. Bazenov ( 1737 - 1799 ), kelle suurejooneline Kremli rekonstrueerimise projekt ( kogu Kremli müür oleks olnud lahendatud suure lossifassaadina ) utoopiaks jäi. Siiski ei seadnud varaklassitsism endale veel peaülesandeks linnaehituslikke eesmärke, alles kõrgklassitsism tõstis need esikohale.
Kõrgklassitsismi varasemad ehitised Peterburis: A. Voronihhini ( 1759 - 1814 ) ehitatud Kaasani katedraal ( 1801 - 11 ) Nevski prospekti äärses, kus külgfassaadile ehitatud poolringikujuline sammastik ühendab katedraali laia Nevski prospektiga, A. Zahharovi
( 1761 - 1811 ) kavatise järgi lahendatud Admiraliteedihoone ( 1806 - 23 ) 400. m pikkuse fassaadi keskel asuv kolme kiirtena hargneva prospekti koondumispunkti märkiv torn ja Th. de Thomoni Vassili saare tippu ehitatud Börsihoone ( 1805 - 18 ) annavad suuna linna klassitsistliku ilme väljakujundamiseks. Uute ideede markantseimaks elluviijaks sai aga C. Rossi ( 1775 - 1849 ), kes lõi hulgaliselt slmapaistvaid arhitektuuriansambleid, mis kujundasid Peterburi klassitsistlikku ilmet. Mihhaili palee
( 1817 - 25; praegu Vene - Muuseum ) ehitamisel andis ka kogu selle lähedusse kuuluva linnaruumi lahenduse, Peastaabi ( 1819 - 29 ) ehitusega kujundas lõplikult Palee väljaku, ühendades poolringikujlise väljaku hooned triumfikaarega, Aleksandra teatrit ( 1828-32 ) ehitades kavandas teatri lähima ümbruse koos teatri taha rajatud klassitsismi ideaalidele vastava katkematu hooneteseinaga tänavaga. Moskvas viisid samalaadseid ideid ellu A, Beauveais ( 1784 - 1834 ) jt. A. Beauveais andis Moskvas Suure Teatri hoone ja kogu Teatriväljaku ansambli ( 1816 - 25 ). Venemaa tõusmine võimsaks impeeriumks pärast 1812. a. Isamaasõjas saavutatud võitu, tõstsid olulisele kohale võidu teema, mis väljendus triumfiehitiste, pidulike sammastike, skulptuurigruppide ja ühtses laadis teostatud tänavaseinte näol. Klassitsism Venemaal kujutas endast ulatuslikku arhitektuurinähtust, mis ei piirdunud ainult Peterburi ja Moskvaga. Nii mõnegi provintsilinna arhitektuurne ilme kujunes ( vaatamata Venemaal kehtestatud tüüpprojektide kasutamisele ) välja sel perioodil.

KLASSITSISM TEISTES EUROOPA MAADES JA AMEERIKAS

Klassitsismi ajastu teoreetikud väitsid, et klassitsism tähendas maitseühtsust kogu Euroopas, milles väljendus antiigi traditsioonide universaalsus ja kõikehõlmavus. Laias laastus võttes see ongi nii, aga ometi lisas iga maa klassitsismi oma vaatenurga, oma nägemuse, interpreteerides just vastavalt sellele antiigi traditsioone. Ilmselt just seetõttu on klassitsism erinevates maades nii sarnane ja ometi iseloomulik just vastavale maale. Põgus pilguheit mõnede maade arhitektuurile aitab selles veenduda.
Nii näiteks ei paista klassitsismi esilekerkimisele tugeva tõuke andnud Itaalia millegi erilisega silma. Nimetada võiks ehk Milaano La Scala Ooperimaja ( 1776 - 1778 ), arh. G. Piermarini ( 1734 - 1808 ), mille kujundamisel on kasutatud alumise korruse jõulise rustika ja peakorruse kergete sambapaaride kontrasti. Hoone keskrisaliidi kolmikviilu kaunistab reljeef. Napoli arhitekt P. Bianchi ( 1787 - 1849 ) on San Francesco di Paola kiriku arhitektuuris (1815 - 1834 ) otseselt ära kasutatud Rooma keisririigi arhitektuurist saadud impulsse: kiriku põhimassi moodustav võimas rotund selle ees asuva joonia stiilis portikusega võimaldab paralleele tõmmata Rooma Panteoniga; portikusega külgnev kolonnaad lisab ehitusele imposantsust. Klassitsismiajastu ehitisi on pea igas Itaalia linnas, ometi ei suuda itaalia klassitsistlik arhitektuur võistelda varasematel perioodidel looduga.
Skandinaaviamaade klassitsistlik arhitektuur on suhteliselt vaoshoitud . Taanis langeb klassitsismi levik kokku Kunstide Akadeemia loomisega , arhitektuuris on varaseim esindaja K. F. Hardsdorff, kes on ühtlasi ka esimene KA arhitektuuriprofessor. Harsdorffi ( 1735 - 1799 ) looming ( Harsdorffi villa, 1779 - 83 ) sai teedrajavaks teistele klassitsismi esindajatele. 19. saj. algul tegutsenud arhitekti K: F: Hanseni (1756 - 1845 ) arhitektuurses loomingus (Christiansborgi lossi kirik, 1810. aa.; Raekoda / praegune kohtuhoone, 1816 ) domineerivad lihtsad geomeetrilised mahud, mida ilmestab suhteliselt tagasihoidlik lihtne dekoor.
Norrasse jõudis klassitsistlik stiil 18. saj. lõpul, umbes samal ajal, kui algas liikumine maa iseseisvuse eest. Varaklassitsistlikest hoonetest võiks nimetada Trondheimis paiknevat kuningaresidentsi ( 1774 - 78 ), mille kõrge kivikatus ja vertikaalsed laudseinad reedavad kohalikke mõjusid. 19. saj. algul kasvas nõudmine esindusliku ehituskunsti järele. Uuest pealinnast Christianiast ( Oslo ) pidi kujunema “ metropol “, kuhu kavandati ka kuninga ( Norrat valitses tollal Rootsiga ühine kuningas Karl XVI Johan ) residents. Kuningalossi ( 1824 - 48 )projekteeris Taanist pärit sõjaväeinsener
H. D. F. Linstow (1787 - 1851 ), selle fassaad on kujundatud range klassitsismi stiilis, kus põhiaktsent langeb 6.- sambalisele kõrgele soklile tõstetud portikusele. Teistest klassitsistlikest hoonetest on tähtsaim ülikoolikompleks (1838 - 521 arh. C. H. Grosch
/ 1801 - 1865 /, konsultant saksa arhitekt K. F. Schinkel ).
Rootsi arhitektuuril, mis elavnes juba barokiajastul, on alati olnud tihe side prantsuse ehituskunstiga. Nii on Louis XVI stiili mõjusid tunda C. F. Adelcrantzi ( 1716 - 96 ) loomingus ( Hiina paviljon Drottningholmi pargis, 1763 ). 18. sajandi viimasel veerandil ilmneb arhitektuuris tugev antiik - Kreekaarhitektuuri mõju, esimesed nn. “uuskreeka” stiilis ehitised pärinevad prantsuse arhitektidelt ( näit. J. Desprez nn. Botaanikum Uppsalas ). K. F. Sundvall projekteeris Uppsala ülikooli raamatukogu ( 1819 - 41 ) samuti kreeka templiarhitektuurist lähtudes. Heade proportsioonidega hoonet ilmestab 8. sambaline dooria stiilis portikus. 19. saj alguses, eriti Bernandotte`i dünastia esimese kuninga Carl XVI Johani valitsemisajal, tugevneb prantsuse ampiirstiili mõju rootsi arhitektuuris ( arh. F. B. Blom (1781 - 1853 ) Ratsaväekasarmud Stockholmis, 1811 ), Rusendali loss, 1823 - 27 jt. ). Klassitsistlikud jooned säilivad rootsi arhitektuuris suhteliselt kaua, 19. saj. keskel aga tungivad sisse ajaloolised neostiilid.
Soome arhitektuur oli praktiliselt kogu 18. sajandi vältel mõjustatud rootsi ehituskunstist ja kui Rootsi jõudsid 19. saj. algul ampiirarhitektuuri ideed, leidsid nad rakendamist ka Soome arhitektuuris. Nende sissetoojaks oli Rootsis õppinud arhitekt K. C. F. Basi (1772 - 1840 ), kelle ehitatud on Turu Vana rootsi ülikooli hoone ( 1802 - 11 ). Kahekorruselise, tugevalt rusteeritud esimese korrusega fassaadi kroonib hammaskarniisiga kolmnurkviil. Jahedale ja rangele eksterjöörile on vastandatud pompöösne interjöör.
1809. aastal liidetakse Soome Venemaaga. Autonoomse Soome suurvürstiriigi pealinn viiakse 1812. aastal Turust Helsingisse. Arhitektuuris hakatakse nüüd mõõtu võtma Venemaa pealinna - Peterburi ehituskunstist. 19. sajandi alguses koostatakse uus linnaplaan , ehitustegevuses jälgitakse ansambliehituse põhimõtteid. Üks varasemaid range klassitsismi stiilis ehitatud hooneid on Presidendiloss ( 1814, arh. P. Granstedt ). Tõeliselt klassitsistliku ilme Helsingile andis aga C. L. Engel ( 1778 - 1840 ), kes 1815. a. alates seal töötas ( tegutses, muide, aastail 1809 - 15 Tallinna linnaarhitektina ). Engeli rajatud on Helsingi jõuline klassitsistlik ansambel - Senati väljak katedraaliga keskel. Toomkirik on ehitatud viiekuplilise ristkuppelkirikuna, mille põhja, lõuna ja lääneküljel 6.- sambalised portikused ( 1830 - 52 ). Senatihoone arhitektuuris asetub rõhk hoonet kaunistavale sammastikule. Rangelt klassitsistlik vormikõne ilmestab ka tema ehitatud ülikoolihooneid ( 1828 - 32 ). 1830. aastatel hakkab klassitsism taanduma ajalooliste neostiilide ees.
Klassitsism tervikuna on ehituskunsti stiil, mis on suuremal või vähemal määral esindatud igas Euroopa riigis. Jõulise saavutuseni küünib ta ka Uues Maailmas, kus arhitekt W. Thornton ( 1759 - 1863 ) juba 1793. aastal asub ehitama Kapitooliumihoonet Washingtonis ( lõpetati 1863 ). Kapitooliumi põhiaktsent moodustub võimsast kolmekorruselisest ümmarguse põhiplaaniga, elegantse sammastikuga ümbritsetud keskosast ( kupli tipus latern ). Esifassaadi ilmestava kolonnaadi keskel kerkis esile 8. - sambaline kolmnurkviiluga portikus. Ehitis mõjub äärmiselt imposantselt tänu oma soodsale asukohale. Kapitooliumihoone sai eeskujuks teistele USA osariikide parlamendihoonetele.
ÜRGAJA ARHITEKTUUR 1
MESOPOTAAMIA ARHITEKTUUR 4
EGIPTUSE ARHITEKTUUR 9
KREETA-MÜKEENE e.EGEUSE ARHITEKTUUR 17
KREEKA ARHITEKTUUR 20
ETRUSKI ARHITEKTUUR 27
ROOMA ARHITEKTUUR 28
VARAKRISTLIK ARHITEKTUUR 34
BÜTSANTSI ARHITEKTUUR 36
VANAVENE ARHITEKTUUR 38
LÄÄNE-EUROOPA ARHITEKTUUR VARASEL KESKAJAL 41
ROMAANI ARHITEKTUUR 44
ROMAANI ARHITEKTUUR SAKSAMAAL 46
ROMAANI ARHITEKTUUR PRANTSUSMAAL 47
ROMAANI ARHITEKTUUR ITAALIAS 49
ROMAANI ARHITEKTUUR MUJAL EUROOPAS 51
GOOTI ARHITEKTUUR 53
GOOTI ARHITEKTUUR PRANTSUSMAAL 55
GOOTI ARHITEKTUUR INGLISMAAL 57
GOOTI ARHITEKTUUR SAKSAMAAL 58
GOOTI ARHITEKTUUR ITAALIAS 60
GOOTI ARHITEKTUUR MUJAL EUROOPAS 62
RENESSANSS 64
RENESSANSS ITAALIAS 65
RENESSANSS PRANTSUSMAAL 68
RENESSANSS TEISTES EUROOPA MAADES 70
BAROKK JA ROKOKOO 73
17. JA 18. SAJANDI ARHITEKTUUR 73
BAROKK ITAALIAS 74
BAROKK HISPAANIAS 76
BAROKK AUSTRIAS JA SAKSAMAAL. ROKOKOO 77
17. & 18. SAJANDI ARHITEKTUUR PRANTSUSMAAL. BAROKK. ROKOKOO. 79
17. JA 18. SAJANDI ARHITEKTUUR TEISTES EUROOPA MAADES 81
BAROKK VENEMAAL 82
KLASSITSISM 84
KLASSITSISM PRANTSUSMAAL 85
KLASSITSISM SAKSAMAAL 87
KLASSITSISM INGLISMAAL 88
KLASSITSISM VENEMAAL 89
KLASSITSISM TEISTES EUROOPA MAADES JA AMEERIKAS 90
93