Ajalugu muusikaajalugu ja kunstiajalugu üleminekueksam 10. Klass (0)

Pilet nr.1- Esiaja eluviis ja kunst
Esiaegse kunsti ja koopamaalingute üldiseloomustus koos näidetega: Vanimad mälestised pärinevad vanimast kiviajast, vahemikus ligikaudu 30 000 aastat e.Kr kuni 8000 aastat e.Kr ning puudutavad luust , kivist, savist skulptuure (Willendorfi Venus) ning koopamaalinguid(Altamiras ja Lascaux's). Koopamaalingutel esinevad loomad - näib et rituaalsel moel: kujutati endale tarvilikke loomi, võimalik, et soodustada nende paljunemist, ning jahitavaid haavatuna, ennetamaks jahiõnne. Esimesed avastused kiviaja kunstist avastati 1879.a. Põhja-Hispaaniast koopaseinalt ( Altamira koopast). Nad olid värvilised ja meisterlikult teostatud, seega ei usutud, et nadpärinevad nii vanast ajast. Koopaseintel kujutati enamasti loomi nagu mammutid, piisonid , veised ja hobuseid.
Kuidas on kiviaegsete inimeste eluviis ja kunst seotud: Esimesena hakati joonistama koobaste seintele. Arvatakse, et ka loomi õpiti tundma läbi koopamaalingute. Kunstiga üritati väljendada usundeid . Usundid. Peale nähtava maailma oli ka nähtamatu maailm, seda üritati kunstiga väljendada. Usuti vaime. Inimestel oli uskumus , et neil oli tootem – kaitsev loom, kes on hõimuga suguluses. Teised inimesed ei uskunud tootemisse, vaid uskusid, et nende esivanemad kaitsevad neid. Neid kujutatakse koondkujudena, kes ei sarnane inimesele. Arvati, et teispoolsusega suhtlemiseks pidi pidama rituaale ja tseremooniaid. Nende ajal kasutati fantaasiaküllaseid kaunistatud maske.
Kiviaegsed kogukonnad ja elatusalad:
Kalastus ja mereloomade küttimine
Korilus - viljade, pähklite, marjade jne kasutamine
Elati sugukondadena(sugulusel põhinev kogukond). Mehed küttisid, naised kogusid saaki ja tegelesid korilusega.
3 enamlevinud kunsti tekkimise teooriat: a)mänglust b) usund c) bioloogiliselt tingitud
Mõisted:
Egiptuse ja Mesopotaamia tsivilisatsiooni algus – 3000 eKr
Varased tsivilisatsioonid: Sumerid , Mesopotaamia, Vana-Egiptus, Kreeta -Mükeene ja Inkad ja Maiad.
Kiviaeg –( 2,5 mln-2500 eKr) Kiviaeg on muinasaja periood enne metallitöötlemise leiutamist, mil inimesed valmistasid tööriistu (parema tehnika puudumisel) enamasti kivist.
Jääaeg- on sajandeid või aastatuhandeid kestnud periood, mil temperatuurid Maal on olnud nii madal, et on tekkinud suured mandrijää kilbid . Maa ajaloos on jääajad vaheldunud jäävaheaegadega.
Korilus- Korilus on marjade, juurte, puuviljade, seente, seemnete, mugulate, ka pisiloomade, putukate jms loodussaaduste korjamine toiduks; see on inimkonna vanem elatusviis .
Ajalooline aeg- Ajalooline aeg on periood, millest on säilinud kirjalikke mälestisi.Ajalooline aegalgas pärast esiaja lõppu kirja kasutuselevõtuga. Eri maades ja piirkondades algas ajalooline aeg erineval ajal.
Tsivilatsioon - Tsivilisatsioon  on inimühiskond koos ainelise ja vaimse kultuuriga. Sõna tsivilisatsioon tuleneb ladinakeelsest terminist civilis - ''kodanikesse puutuv, kasulik"
Homo sapiens -Tarkinimene (Homo sapiens) kujunes sirgeinimesest arvatavasti umbes 500 000 aastat tagasi Aafrikas. Umbes 100 000 aastat tagasi on osa neist sealt välja rännanud ning aegamööda asustanud kogu Euraasia, tõrjudes sealt välja neandertaallased
Menhirid – püstised kivimürakad, keldi keeles: pikk kivi. Prantsusmaal on neid reas terve kilomeeter.
Dolmen  – keldi keeles: kivilaud. Teatakse , et need on kivikalmed e. matmispaigad, kuhu maeti pika aja jooksul korduvalt. Need on suurtest kiviplaatidest kambrid, mida katab rõhtne kiviplaat. Neid on palju Põhja-Aafrikas ja Aasias.
Kromlehh - Kromlehh koosneb mitmest või ühest suurte püstkivide ringist, millele võib olla paarikaupa kolmas plokk peale tõstetud ja mille keskel asub mõnikord dolmen või  menhir . Kromlehh koosneb dolmenitest ja menhiritest
Pilet nr.2 - Mesopotaamia kultuur
Looduslikud tegurid: Mesopotaamias polnud kivi ja nad pidid ehitama savitellistest. Kuna kivi, puitu ja metalle tuli hankida võõrsilt olid tihedad suhted naabritega. Üleujutused olid Mesopotaamias ohtlikud, viljakat muda ei olnud, kõrbesid polnud, põlluharimine oli võimalik vaid kunstniisutuse abil.
Rahvad : Mesopotaamia põhja osas elanud Semiidid võtsid üle Sumerite kultuuri ja kiilkirja . Sumerikeel tõrjuti kõrvale. Kolmanda aastatuhande teisest poolest kerkisid esile suurriigid : Akad, Vana-Babüloonia ja Assüüria7nda sajandi lõpus e.Kr. lõid Babüloonia Assüürlaste alt lahku ja purustas koos liitlastega nende väed. Loodi uus Babüloonia. (Sumeri linnriigid , Akadi Suurriik , Vana Babüloonia suurriik , Assüüria impeerium ja Uus Babüloonia.)
Arhitektuuri areng: Ehituskunsti suurimateks saavutusteks olid valitsejate lossid, linnakindlustused ja templid. Templid ehitati kõrgetele savist platvormidele, kaitseks suurvee vastu. Templite juurde kuulusid tsikuraadid – nurklikud astmeliselt tõusvad ja ülespoole ahenevad tornid. Sealsed suured linnad olid tihtipeale korrapärase tänavatevõrguga ning isegi kanalisatsiooniga. Mesopotaamalsed õppisid tegema kaari, samuti võlve – kumeraid tellistest laotud lagesid suurte ruumide katmiseks, mille juures ei kasutatud ei laetalasid ega ka lagesid toetavaid sambaid. Mesopotaamlased lihtsalt olid sunnitud leiutama võlvid , sest neil polnud ei puitu ega ka looduslikku kivi lage toetavateks sammasteks. Et aga enamasti kasutati päikese käes kuivatatud, mitte põletatud tellist, murenes see hiljem ilmastiku mõjul.
Mesopotaamia usund ja valitsemine: Usuti, et igal linnal on oma kaitsejumal , jumalaid oli palju ning nad moodustasid suguvõsa( tähtsamad jumalad: Enlil ( taeva, pikse jne jumal) , Anu( jumalate isa), Ea ). Jumalad nägid välja nagu inimesed ning usuti, et jumalaid tuli austada selleks, et nad suhtuksid inimestesse soodsalt . Usuti, et surma oli rõõmutu oleskelu sünges allmaailmas, kuhu pääses paadiga üle allilmajõe. Surnud söövad savi, põrmu ning neil on tiivad nagu lindudel.
Kuningavõim oli absoluutne — sõjaväe ülemjuhataja, seadusandja, kohtumõistja ja ülempreester. Kuningavõim Jumalalt, kuid kuningas oli jumalate esindaja oma rahva ees. Territoorium oli jaotatud suurmaavaldusteks, millel olid omad maksud ja sõjaväekohustus. Linnade igapäevaelu korraldas jõukatest kodanikest koosnev nõukogu.
Mesopotaamia ümarplastiline skulptuur ja reljeefikunst: Kujutava kunsti peamiseks eesmärgiks oli kaunistada arhitektuuri. Reljeefidel ja steelidel kujutati võitlusstseene ning sündmusi Gilgameši eeposest, veeupututusest ja teistest müütidest. Valitseja , keda peeti jumalate sugulaseks , pidi olema palju suurem ja võimsam kui ta alamad , et tekitada hirmu ja aukartust. Reljeefid kaunistasid paleede seinu. Loodi ka ümarplastilisi skulptuuriteoseid – savist voolitud või kivist raiutud kujusid .
Mõisted:
Sumerid – Mesopotaamias 4. aastatuhande lõpus, 3. aastatuhandel eKr elanud rahvas, kes leiutasid kiilkirja, rajasid suuri asulaid ja andsid edasi Mesopotaamias elavatele järgnevatele rahvastele religiooni.
Semiidid - Mesopotaamia põhja osas elanud rahvus, kes võtsid üle sumerite kultuuri ja kiilkirja.
Tsikuraat - on massiivne, astangutena ülespoole ahenev templite kõige originaalsem osa. Tipus oli tempel, kus oli jumala elukoht.
Enlil – oli tuule-, tormi-, vihma- ja piksejumal.
Anu – oli Taevajumal , jumalate isa.
Ištar - oli taevakuninganna. Ta oli sugulise armastuse ja viljakuse kehastaja. Ištar armastas mitut inimkangelastki ega häbenenud neilt otsesõnu vastuarmastust nõuda. Seejuures oli ta sõjakas ja kättemaksuhimuline.
Gilgameš - on akkadi eepos , mis räägib Gilgameši, Sumeri poolmüütilise valitseja, kangelastegudest. Ka sumeritel olid lood Gilgamešist, kuid nad polnud sellisel kujul ühtseks eeposeks seotud.
Marduk - Marduk oli Babüloni kaitsejumal, kes tõusis panteoni tippu, kui kuningas Hammurapi allutas Babüloni valitsejana endale kogu MesopotaamiaPeagi hakkas ta Enlilit jumalate kuninga kohalt kõrvale tõrjuma. Isegi mõni müüt kohendati niimoodi ümber, et senise Enlili asemel osales neis nüüd Marduk.
Hammurapi - oli Vana-Babüloonia impeeriumi rajaja. Tema valitsusajal sai senisest Kesk-Mesopotaamia linnriigist Babülonist kogu piirkonna valitseja. Samuti on ta end ajalukku jäädvustanud oma kuulsa seadustekoodeksiga.
Sargon I - oli Akadi riigi looja, kes tegi Akadi riigist tõelise impeeriumi. ( suured vallutused ).
Nebukadnetsar II - oli Uus-Babüloonia tuntuim ja edukaim kuningas, kelle ajal ehitati ka nn. "Paabeli torn" ehk peajumal Marduki tempel. Samuti seostatakse teda kuulsate Babüloni rippaedade ehitamisega.
Steel – Mesopotaamias kuningate poolt tellitud kivisammas .
Pilet nr. 3- Muusika roll vanaaja tsivilisatsioonides
Vanaaja muusika funktsiooniks oli enamasti jumalate kummardamine ja erinevad usulised rituaalid.
Muusika roll oli väga tähtis kuna sellele omistati võlujõudu ja jumalikku väge, jumalate hääli võrreldi pillihäältega.
Erinevatel rahvastel oli erinev muusikakultuur, olenevalt usutraditsioonidest ja ka erinevate pillide valmistamisvõimalusest. Peamisteks pillideks olid flöödid, šlamei, lüürad ja lautod ja erinevad löökpillid.
Löökpillide tähtsus on väga kõrge šamanistliku usundiga tsivilisatsioonides nt muistne Hiina, kus löökpillide helide mõjul sai ette võtta šamanistlike hingerändeid.
Egiptuses oli usundi roll ühiskonnas ülitugev ja mõjutas kõiki eluvaldkondi, armastati suursugust ja rütmiga meloodiaid, kuid see jäi enamasti usutalitusteks kõrgkihtide seas.
Babüloonias võis kohata suuri muusikakoosseise, babüloonias oli tähtis roll muusikalisel seaduspärasusl.
Vanaaegse muusika kuldaeg oli 5.-4. saj eKr, sellest ajast pärinevad ka üksikud noodinäited.
Pilet nr. 4- Egiptuse kultuur
Egiptus (3000-30 a. e.m.a.)
3000 a. e.m.a. ühendati u 40 väikeriiki e noomi . Egiptuse ajalugu jaotatakse valitsejate dünastiate järgi 3-ks perioodiks : I Vana Riik (3. a. tuh. - 2050 e.m.a.)
II Keskmine Riik (2050- 1570 a. e.m.a.)
III Uus Riik (1570-30 a. e.m.a.)
Usund: polüteistlik (palju jumalaid), vaarao üks jumalatest. Näited jumalatest: Ra, Re, Amon-Ra; Osiris ; Anubis; Isis ; Seth. Usuti hauatagusesse ellu, sellepärast palsameeriti surnuid: muumiad. Kunstoli tihedalt seotud religiooniga. Sel olid väga tugevad, peaaegu muutumatud, traditsioonid.
Kultus: Egiptuses vaadati vaaraole kui jumalikult olevusele. Ta oli oma rahva karjane ja tunnusmärgina kandis karjasekeppi kui võimu sümbolit. Vahetalitajana jumalate ja inimese vahel oli vaarao riikliku kultuse juht. Kui preestrid viisid läbi jumalateenistusi , tehti seda nö. vaarao käsul. Preestrid olid jaotatud kindlatesse seisusegruppidesse. Tempel oli eelkõige jumala elukoht, mitte jumalateenistuse pidamise koht. Sisemises templikambris oli jumala kuju, sinna võisid minna vaid ülempreestrid. Kõige tähtsam riitus toimus hommikul. Jumala kuju templis “äratati”, teda emmati, puhastati ja riietati. Seejärel toodi talle hommikueineks ohvriand. Kogu jumalateenistus toimus hümnide saatel. Pidustuste ajal korraldati mitmesuguseid kultuse draamasid.
Lihtrahvas: usk jumalatesse oli lahutamatu nende eksistentsist. Isiklikud palved olid haruldased . Patukahetsus polnud iseloomulik. Eksimine tuli inimliikust nõrkusest.
Tegevused:
Surmariigis: surnu viidi surmariiki jumal Osirise kohtu ette. Enne Osirise juurde viimist kaaluti inimese süda “tõe ja õiguse” kaalul . Ühel kaalukausil asus inimese süda, teisel tõe sulg . Kaalu juurde viib surnu Anubis, kes ka kaalub. Thot kirjutas resultaadi üles. Kui kaalukausid olid vähemalt tasakaalus, viidi surnud Osirise juurde ülekuulamisele, seda tegi Horos. Kui kaalukausid näitasid, et inimene ei olnud elanud korralikult, neelas surnu koletis Ammit. Osirise juures toimub ülekuulamine, surnu pidi üles lugema keelatud ning halvad teod, mida ta elus ei olnud teinud. Need olid kirjas “surnuteraamatus”. Seal ja juhised, kuidas surnute riigis hakkama saada.
Püramiidid
Egiptuse püramiidid kuuluvad antiikaja seitsme maailmaime hulka. Umbes kaks tuhat kuussada aastat eKr ehitati Egiptuses Gizas kolm püramiidi - Cheopsi , Hafre ja Menkaure, mis olid loodud kolmele Egiptuse kuningale . Neist suurim, valmistatud enam kui kahest miljonist tohutu suurest lubjakivitahukast. Selle ehitamiseks kulus saja tuhande orja tööjõudu ning aega kulus umbes kakskümmend aastat. Selle ajaga ehitati Cheopsi püramiid 147 meetri kõrguseks, mis on kõrgem kui Tallinnas Oleviste kiriku torn.
Püramiidide kõrvale püstitati suur kivikuju- sfinks. See nägi välja nagu lamav inimesenäoline lõvi. On võimalik, et see püstitati surnud vaaraode valvuriks.
 Surmale järgnev elu:
 Egiptlased uskusid surmale järgnevat igavest elu. Surnud palsameeriti ja neile pandi kaasa kõik eluks vajalik. Vaaraode hauakambrid olid püramiidid. Esimesed püramiidid olid tehtud astmelisteks. Inimesed uskusid, et vaarao hing ronib mööda astmeid püramiidide tippu ja ühinevad seal päikesejumalaga. Hiljem hakati ehitama siledate külgedega. Püramiidid laoti suurtest kiviplokkidest. Ehitamine kestis tavaliselt peaaegu kogu vaarao valitsemisaja. Selleks käsutati kohale mitmeid tuhandeid inimesi. See oli rahvale raske koorem , kuid vaaraode käske pidi täitma. Hiljem otsustasid vaaraod loobuda hiigelpüramiidide ehitamisest ning lasksid endale ehitada tagasihoidlikumad hauakambrid. Püramiide rööviti sageli, kuna vaaraode hauakambrites oli igasuguseid rikkusi, mis olid röövlitele ahvatlevaks saagiks. Seetõttu hakati vaaraosi matma salajastesse haudadesse Kuningate orus, mida valvati ööl kui ka päeval. Kuid teadlased on leidnud vaid ainult ühe puutumatuna vaarao, Tutanhamoni haua. Seal oli palju kullast, hõbedast ja vääriskividest ehteid ja luksusesemeid.

Vaarao tähistas algselt kuninga paleed. Egiptlased hakkasid oma kuningaid vaaraoks nimetama alates. Esimene kuningas, keda on teadaolevalt nõnda nimetatud, oli Thutmosis III. Tänapäeval nimetatakse sageli vaaraodeks kõiki Vana-Egiptuse kuningaid.
Amon - oli Vana-Egiptuse ürgne loomise ja õhu jumalus , kes tekitab liikumist ning kaost.
Ra - on Vana-Egiptuse päikesejumal. Ta on keskpäevase päikese kehastus, päikeseketas tähistab Ra silma.
Osiris – Isise abikaasa, surnuteriigi valitseja.
Horos - ehk Horus on vanaegiptuse mütoloogias Isise ja Osirise poeg, keda kujutatakse pistrikuna või pistrikupäisena.
Amenhotep IV võttis omale nimeks Ehnaton ( Atoni lemmik). Kehtestas uue riigiusundi- ainujumal Aton, kelle kehastuseks oli päikeseketas. Uueks pealinnaks sai Ahet -Aton, mis asus 350 km Teebast põhjas.
Aton, "päikseketas" on tuntud Päiksejumalus Keskmise Riigi ajast. Atumi ja Re ilmumisvorm.
Kui Ehnaton Uue Riigi ajal võimule sai, kehtestas ta 1350 eKr (esimest korda ajaloos) monoteismi. Ainsaks jumalaks sai Aton, mis tuletati Atum´ist. Peamiseks kultuskohaks sai Amarna .
Mastaba on Vana-Egipuse aegne tähtsate egiptlaste lubjakivist laotud längseinte ja lameda katusega hauaehitis , mille maapealne osa on piklik kamber. Maapealse kambri all asub hauakamber sarkofaagiga.
Sfinks tähistab lõvi keha ja inimese (tavaliselt mehe) peaga soerdi skulptuur, mis tähistas valitsejat või päikesejumalat. Kõik sfinkside kujud pärinevad Vana-Egiptuse Vana Riigi perioodist. Tuntuim sfinksi kuju asub Egiptuses Giza platool vaarao Chephreni püramiidi kõrval.
Kuningad ja ametnikud olid alati egiptuse poosis: pea, käed, alakeha ja jalad külgvaates, õlad eestvaates.
Egiptuses tekkis kiri umbes IV ja III aastatuhandel e.Kr. Kirjamärkideks olid hieroglüüfid (igapäevaelus kasutati hieraatilist kirja). Kiri kanti papüürusele pintslitega.
Arhitektuur
Materjaliks oli kivi. Ehitati hauakambreid (algul lihtsaid mastabasid, seejärel tekkisid astmikpüramiidid, siis püramiidid ning lõpuks hakati matma kaljuhaudadesse), templeid (nendeni viis tihtipeale sfinkside allee, väravaehitis büloon, päikesejumala auks olid templite ees obeliskid , kõikide inimeste jaoks mõeldud sammastikuga õu, ülikutele mõeldud sammassaal , vaid preestritele pühamu ning kuulsaimate templitena võib välja tuua Karnaki ja Luksori templid), Egiptuse arhitektuuri maailma ime on Giza püramiidid.
Skulptuur
Egiptuse asendid: istuv – jalad koos, käed põlvedel, pea püsti ning pilk kaugusesse suunduv; seisev – vasak jalg ees, käed keha kõrval rusikas , harva üks käsi rinnal.         
Meeste kujutamine -  ihuosa punakaspruun , riided valged, juuksed mustad, lihased esile toodud.
Naiste kujutamine – ihuosa kollane, juuksed mustad, riided valged, keha kumerused esile toodud.
Vaarao kujutamisel rõhutati tema jumalikkust.
Pinnakunst
Egiptlased maalisid maale ning kujundasid reljeefe. Egiptuse poos – nägu külgvaates, silmad otse, õlad otse, jalad külgvaates. Käsitluslaadi koha pealt puudusid pinnalised varjundid ja värvide üleminek. Samuti puudus ruumilisus (kaugemal olevad objektid kujutati lihtsalt ülemisse ritta ). Egiptuse kunsti maagilisus seisnes selles, et vaenlane pidi olema maha paisatud ning jahiloom noolest läbitud.
Pilet nr. 5- Vana-Kreeka linnakultuur
Vana-kreeka linnakultuur
Kuningas Perikles-(495-429 ekr)peetakse tihti Kreeka kõige edukamaks juhiks, kes kindlustas demokraatia lõplikult polises ja tema ajal oli Ateena oma õitsengu tipul. Osav demagoog, kes suutis rahva enda poolele kallutada ja oli ka Sophoklese, sokratese sõber. Pidas maha mitmeid võidukaid sõdu, aga Peloponnesose sõja ajal laastas tüüfuseepideemia (kulgevad kestva kõrge palaviku ja teadvuse hägunemisega) Ateenas, kus ta ka ise elu kaotas.
Thales - (624-546 ekr)peetakse esimeseks filosoofiks ja teadlaseks. Tema arvamuse järgi oli ürgalgeks ehk algaineks vesi, mis on kõige algus ja kõige olemus. Thales püüdis esimesena seletada füüsilist maailma ja selle nähtusi ratsionaalselt, mitte mütoloogiliselt, võtmata appi jumalaid. Thales elas Mileetose linnas Joonias. Tõenäoliselt õppis ta noore mehena Egiptuses. Peaaegu kindlasti oli ta tuttav vanaegiptuse mütoloogia, astronoomia ja matemaatikaga. Ta oli Joonia koolkonna rajaja.
Sokrates -(469–399 eKr) , ta oli vana-kreeka filosoof , kes elas Ateenas. Andmed tema elu ja õpetuse kohta pärinevad peamiselt filosoof Platonilt, sest Sokrates ise ei kirjutand ühtegi teost, kuid tema nimi esineb enamuses Platoni dialoogivormis kirjutatud teostes. Üpris raske on vahet teha, milline oli tõeline Sokrates ja kus väljendas Platon oma mõtteid Sokratese nime all. Teda süüdistati jumalate salgamises ja noorsoo rikkumises ning kohtus ta mõistetigi surma. Pärast surmamõistmist lükkas Sokrates talle tema pooldajate poolt pakutud põgenemisvõimaluse tagasi ning nõustus surmaga, juues karuputkest valmistatud alkoholiga segatud mürki, mida surmaotsuse täideviimisel kasutati.
Platon-(427-347) Sokratese kõige kuulsam õpilane. Ta rajas kooli, mis sai nimeks Akadeemia. Platon on kuulus ka oma õpetusega ideaalsest riigist. Ideaalses riigis, jutustab Platon, peab olema kolm seisust : valitsejad, sõjamehed ja käsitöölised. Valitsejad on Platoni järgi kõlbelises mõttes kõige väärtuslikumad, sõjamehed natukene vähem väärtuslikud ja käsitöölised selles mõttes madalasordilised. Platon väitis, et lisaks meeltega tajutavatele asjadele on olemas veel ideed.
Aristoteles -(384-322) Platoni õpilane, omaaja entsüklopedist. Tema isa oli Makedoonia kuninga õukonnaarst ning temast endast sai mõne aasta vältel tulevase Makedoonia Aleksandri õpetaja. Aristoteles süstematiseeris peaaegu kõik oma aja teadmised ja pani aluse paljudele uutele teadusharudele. Aristotelese loogika oli 19. sajandi keskpaigani ainus läänemaine loogika. Aristotelese on suured teened ka bioloogias (loomade anatoomia ja süstemaatika, esteetikas (eriti katarsise teooria), eetikas , riigiõpetuses (politoloogias) ja kosmoloogias.
Solon- Atika poeet , kaupmees , rändur ja poliitik 7.-6.sajandil eKr. Ta oli valitud ka riigiametnikuks - arhondiks. Kreeklased pidasid Solonit tema tarkuse ning autoriteedi tõttu üheks seitsmest targast. Tema eleegiad ja jambid seostusid seadusandlusega, põhiteemadeks olid poliitika ja moraal. On siiski ka luuletusi, kus ülistatakse muusasid, veini ja armastust. Tuntud Soloni lendsõna "Mis liig, see liig".
polis- tüüpiline Vana-Kreeka linnriik, mis koosnes kesksest asulast ja selle lähiümbrusest. Tavaliselt paiknes polis kõrgeimale kaljule rajatud kindluse ehk akropoli jalamil. Linna südameks oli aga koosoleku- ja turuplats agoraa. Samuti oli polises kindlasti vähemalt üks tempel, tavaliselt rohkem.Linn ise koosnes valdavalt kivivundamendile rajatud ühe- või kahekorruselistest põletamata tellistest elamutest. Tänavad olid enamasti väga kitsad, välja arvatud mõnedes kreeka kolooniates, kus tänavatevõrk oli algusest peale planeeritud. Tihti kattis tänavaid sillutis . Linna kaitsesid müürid.
Kreeka ühiskond oli linnadekeskne, sellest hoolimata, et enamus inimesi elas maal. Linnad olid majanduslikud, poliitilised ja religioossed keskused. Kuna poliste äärealad ei ulatunud kunagi polistest väga kaugele, olid ka maaelanikud linnaga tihedalt seotud.
agoraa- koosoleku- ja turuplats Vana-Kreeka polises.
Ateena akropol - polise kõrgeim osa, Ateena Akropol on loodud 5.saj e.m.a . Akropolile tõusmiseks tuli minna mööda Panatenaiade Püha teed.Akropoli pääses läbi sammastatud väravaehitise, mida nimetatakse ka propüleeks.Kui väravast sisse minna, nägi kõigepealt linna kaitsjanna , tarkusejumalanna Athena kuju. Veel paistis omapärane Erechtheioni tempel. Selle templi omapära seisnes selles, et katust ei kandnud mitte sambad, vaid noorte neidude marmorkujud, mida nimetatakse karüatiidideks.Akropoli peaehitiseks oli Athenale pühendatud tempel Parthenon. See tempel on ehitatud dooria stiilis ja tema ehitajateks olid Iktinos ja Kallikrates.
Arhitektuuri 3 stiili:
1) dooria NT. POSEIDONI TEMPEL, LÕUNA-ITAALIAS PAESTUMIS.
pärit 7. saj., seda iseloomustab raskepärasus ja kohmakus. Sambal pole baasi ja tüves on kaetud kannelüüridega ( samba vertikaalne liigendus ühtlaste süvenditega, joonisel on need jooned samba peal), kapiteel on kaunistusteta, friis on jagatud vertikaalsete vahelduvate plaatidega - metoopide ja triglüüfidega. Metoope kaunistavad värvitud reljeefid ja triglüüfidel on süvendid nagu sammastel.
2) joonia NT. ATHENA NIKE
pärit 5. saj. Väike-Aasiast ehk Iooniast, seda iseloomustab kergus ja elegants , sammas toetub baasile ning on sihvakam ja tihedamate kannelüüridega, kapiteelil on stiilile iseloomulik abakus , mis kõverdub spiraalselt, meenutades oinasarvi, arhitraav jaguneb pikuti kolmeks võrdseks talaks ja friis kulgeb ühtlase lindina, mida kaunistati ka reljeefiga.
3) korintos NT. OLÜMPIEIONI TEMPEL ATEENAS.
pärit 5. Saj. Korintoselt, seda iseloomustab dekoratiivsus, kannelüüritud sammas toetub baasile ja kapiteel on suurem, kui teistes stiilides. Kapiteeli katab hästi plastiliselt raiutud stiliseeritud akantuse lehe motiivistik, arhitraav jaguneb kolmeks nagu joonia stiiliski ja friis on sile ning kaunistuseta.
Samba põhiosad:
1) vundament e. stereobaat, koosneb krepidomast ja stilobaadist
2) sammastik ; samba osad - baas, tüves ja kapiteel; kapiteeli osad - ehhiin ja abakus
3) talastik ehk. antablemaan; talastik jaguneb kolmeks osaks - arhitraav, friis
ja karniis, mille ülemises osas ongi siima.
DOORIA JA KORINTOSE JOONIST VAATA ÕP.
Kreeka ehituskunsti iseloomustus
Kreeka arhitektuuris oli kõige tähtsamaks usuga seotud hoonete ehitamine
Sellist arhitektuuri nimetatakse sakraalarhitektuuriks
Vana-Kreekas rajati palju templeid
Ühiskondlikke hooneid püstitati palju hellenismiajal , siis jäi sakraalarhitektuur tahaplaanile
Profaanarhitektuur – ühiskondlike hoonete ehitamine
On ehitatud ka kindlusi ja kaitsemüüre – militaararhitektuur
Kreeka templid olid määratud jumala eluasemeks, nagu Mesopotaamia tsikuraadidki
Tsikuraadist erinevalt oli kreeka tempel aga madal ehitis
Templeid püstitati küll kõrgemale kohale mäe tippu, kuid need ei olnud tornid
Templi põhiplaan oli ristkülikukujuline
Tempel ehitati alusele, kasutati madalat treppi
Ka kreeka templeid toestasid sambad
Kreeka sambad on Egiptuse sammastest sihvakamad, peenemad ja neid paigutati hõredamalt
Pilet nr. 6- Vana-Kreeka eluolu
Vana Kreeka muusika : Sõna muusika tuleneb kreekakeelsest sõnast musikē, mis tähendab muusade kunsti. Kreeka mütoloogia järgi olevat muusad kõigi kunstide ning teaduste jumalannad – andnud inimestele muusika, tantsu ja laulu. Muusika oli kreeklaste jaoks jumaliku päritoluga. Muusika Vana-Kreeka kultuuris oli täiesti imbunud läbi kõigi sotsiaalsete sfääride, kehastades kultuuriväärtusi. Muusika oli olemuslik , seda õpetati õppeainena koos lugemise, kirjutamise, grammatika, aritmeetika ja kehalise kasvatusega. Laulmist kasutati vahendina Iliase ja Odüsseia oodide meeldejätmiseks ja ettekandmiseks. Muusikal oli tähtis osa religioossetes kultustes, abielu ja matuseriitustes ning pidulikel rahvakogunemistel. Muusikat kirjeldati kui kunsti, mis avaldab sügavat jõudu ( ethos ) inimestele ning kindlad muusikalised stiilid seostati kindlate inimeste või jumalustega.
Vana- Kreeka teater : Teatris figureeris muusika tihti läbi kogu etenduse, kombineerides tegevust luulelise dioloogi, tantsu ja lauluga. Mõned etenduse osad skandeeriti või lauldi saateks. Muusika oli eriti oluline koorifunktsioonina, mille eesmärk oli aidata publikul mõista ning suhestuda etenduse sisuga, luua õige atmosfäär.Tragöödia ehk kurbmäng on traagilise lõpplahendusega, traagilisel konfliktil põhinev näidend, sõna ennast tõlgendasid kreeklased kui „sokulaulu” (kr.k. tragos – sokk ja ode – laul) ja siit ka oletused, et varasemad näitemängud võisid olla seotud sokuohvri toomisega .
Vana-Kreeka pillid :lüüra, kithara ( keelpill , mida sõrmitseti. Lüürast suurem ja tugevam.), forminks(lüürataoline keelpill), barbitos(lüürataoline keelpill), paju-/ vilepill , aulos(klarnetitaoline muusikariist), tympanon (raamtrumm), kümbal(löökpill).
Mõisted:
1) Barbarid- mittekreeklased. Kreeklased kutsusid võõramaalasi, kelle keelt nad ei mõistnud nii. Neile näis, et iga tundmatus keeles öeldud sõna kõlas bar-bar.
2) Hellenid - rahvas, kelleks kreeklased end ise kutsusid.
3)Agoraa – linna keskväljak, mida kasutati turuplatsina ja kogunemispaigana.(igas kr. linnas)
4)Olümpiamängud – Pidustus/spordivõistlus, mida peeti iga 4 aasta tagant Olümposel peajumala Zeusi auks. Võistlused kestsid 5 päeva ja võisteldi 6-l alal. Esimesed olümpiamängud peeti 776 e.Kr. Kreekas, Olümpias.
5) Sümpoosion - (vanakreeka sõnast, mis tähendab 'koosjoomine') oli Vana-Kreekas ritualiseeritud koosviibimine veinijoomisega ja intellektuaalse vestlusega.
6) Türann - oli inimene, kes oli kukutanud relvajõul endise valitsuse ja kehtestanud oma ainuvalitsuse, mis põhineb poliitilisel ülemvõimul.
Vana-Kreeka eluolu ja perekond :
Majad ühe- või kahekorruselised, siseõuega. Esinduslikum oli külalistetuba – andreion (meeste ruum). Töökoda või kauplus. Linnast väljas põllud, maamajad, karjamaad jne.
Riietuses kanti suuri üle keha heidetud toogasid.
Kitoon – õlgadelt kinnitatud, põlvedeni ulatuv, vööga.
Himation – paksem üleriie.
Pükse peeti barbarite kombeks. Jalatsitena sandaalid.
Toiduks palju puu- ja köögivilju. (küüslauk, kala) Kala oli odav, aga liha söödi harva.
Oliiviõli, mesi. Kitse - ja lehmapiim + juust. Veega lahjendatud vein. Naisel puudusid kodanikuõigused ja igasugune iseseisvus . Mees domineerivam pool abielus.
Abielu peigmehe ja äia kokkuleppel. Abielu sai lahutada. Eesmärk oli hankida järglasi (aristokraatidel poliitika). Naised pidid alluma oma isadele , meestele, poegadele või vendadele. Naised elasid eraldi majaosades. Nad viibisid harva avalikes kohtades, külalise saabudes läksid perenaised oma ruumidesse. Nemad pidid kasvatama lapsi ja maja korras hoidma.
Pilet nr. 7- Vana-Kreeka religioon
Religiooni põhiolemus ja tähtsus. Templi arhitektuur. Apolloni ja Dionysose kultus kultuuris ja muusikas.
Zeus - vanakreeka mütoloogias peajumal ning taeva- ja äikesejumal. Zeus oli titaanide Kronose ja Rhea poeg. Tal oli palju armukesi ja järglasi.
Hermes -vanakreeka mütoloogias rändurite, lambakarjuste, maismaarännu, kõnemeeste, kirjanduse, kavaluse, luuletajate, spordi, kaalude ja mõõtude ning varaste jumal ja jumalate sõnumitooja inimestele. Sümboliteks olid reisikaabu, tiivulised sandaalid, heeroldikepp .
Hermes oli Zeusi ja nümf Maia poeg.
Poseidon - vanakreeka mütoloogias merejumal ning Kronose ja Rhea poeg. Sümboliks oli kolmhark .
Aphrodite - vanakreeka mütoloogias armastus-, ilu- ja viljakusejumalanna
Hera - vanakreeka mütoloogias kõrgeim jumalanna. Hera oli taevajumalanna , abielu ja abielunaiste kaitsja. Ta oli Kronose ja Rhea tütar ning Zeusi naine.
Kreeka jumalad olid antropomorfsed, s.t inimese moodi nii välimuselt kui ka iseloomult. Neid kujutati ühe suure perekonnana. Tähtsamate jumalate peamine elupaik oli Olümpose mägi Kreeka põhjapiiril, kuid nad võisid vabalt liikuda , kus iganes soovisid. Jumalaid oli väga palju. Kreeka panteoni eesotsas seisis taeva-, tormi- ja äikesejumal Zeus. Tänu piksenooltele oli ta kõigist võimsam ja ülejäänud jumalad pidid talle kuuletuma. Teda kujutati sageli jumalate valitsejana, istumas kõrgel Olümpose troonil. Zeusil oli palju lapsi nii jumalate kui ka inimeste seas. Seetõttu nimetasid kreeklased teda lihtsalt isaks. Zeusi abikaasa oli tema õde, taeva kuninganna Hera, keda kreeklased austasid peamiselt kui abielu kaitsjat. Zeusi kaks venda olid merejumal Poseidon ja surnute valitseja Hades. Kreeklased uskusid, et nad olid kunagi omavahel maailma ära jaotanud. Demeter oli maa, vilja ja põllutööde jumalanna.
Ares oli sõjajumal ja jumalate sepp . Hephaistos oli lonkur ja tulejumal. Athena oli sõja- ja tarkusejumalanna, kes sündis Zeusi peast . Apollon il olid kuldsed juuksed ja ta oli valgusejumal , luule, muusika ja vaimuteravuse eestseisja ning inimestele tuleviku kuulutaja. Artemis oli jahijumalanna , Apolloni kaksikõde. Hermesel olid tiivulised sandaalid, ta kaitses teekäijaid, oli jumalate käskjalg ja saatis surnuid allmaailma. Aphrodite oli ilu-, armastuse ja viljakusjumalanna. Dionysos oli veinijumal .
Kreekas levinud arusaamise järgi olid inimesed alguses kaitsetud ja väetid (polnud karva ega küüniseid), kuid neid asus kaitsma kaval ja riukaline Prometheus . See titaan oli Zeusiga heades suhetes. Ta õpetas inimestele tule kasutamist ja jumalatele ohverdamist nii, et nad saaksid söögiks kõlbmatud palad. Zeus sai selle peale pahaseks ja peitis inimeste tule Olümposele. Inimkonda ähvardas hukk, kuid hea Prometheus varastas tule tagasi inimestele. Karistuseks aheldati ta Kaukasuse kalju külge, kus kotkas käis iga päev tema maksa nokkimas. Inimestele saatis ta maailma Pandora - imekauni, kuid pahelise naise, kellest ongi alguse saanud kõik maailma hädad.
Delfi oraaklis käidi tulevikku ennustamas ning sealsete preestrinnade (püütiate) ennustustes ei kaheldud. Kreeklased panid rõhku peamiselt siinpoolsele elule. Surma mõisteti kui kõige meeldiva ja nautimisväärse paratamatut lõppu, millele järgneb otsatu olesklemine sünges Hadese riigis. Sellele ei mõeldud palju, kuid usuti, et surnute riik asub sügaval maa all ja seal elavad on rõõmutud, tahteta ja mäluta varjud.
Tüüpiline kreeka pühamu koosnes templist ja selle juures paiknevast altarist. Tavaline tempel oli ristkülikukujulise põhiplaaniga ja ehitusmaterjalisdeks olid esialgu puu ja savi, hiljem kivi (marmor). Templite välisvaates võib eraldada kolme põhiosa: krepidoma (alus, 2 või 3 astet), sammastik ja talastik koos katusega.Sambad ümbritsesid templit tavaliselt igast küljest ja olid templi välisilmes määravad.Templi pikiküljel on sambaid kaks korda enam kui kitsamal küljel ja lisaks veel üks sammas (6-13 või 8-17). Jumalatega võis templites suhelda, neile ohvreid tuua ja neilt vastutasuks soosingut paluda iga inimene. Kuid pühamutes olid jumalate teenimiseks ametis ka preestrid ja preestrinnad. Põhiline jumalate austamise viis oli loomade ohverdamine. Igas linnriigis peeti aasta jooksul mitu usupidustust, milles osalesid nii kodanikud ja mehed kui ka mittekodanikud ja naised.
Muusika oli kreeklaste jaoks jumaliku päritoluga. Üheks esimeseks muusikuks peeti Apollonit- muusade juhti, keda kujutati tihti lüüraga käes. Kreeka kultusmuusika oligi seotud eelkõige Apolloni ja Dionysosega. Dionysose pilliks oli aulod, mis matkib inimhäält. Müüt räägib, et Apollon ja Marsyasel (Dionysose pillipuhuja) oli võistlus, milles vastandusid muusika kaks põhiprintsiipi: apollonlik (korrastatud ja harmooniline) ning dionüüsoslik (ekstaatiline ja meeleline). Võitis Apollon. Dionysose kultusest sündis veel ka tragöödia, millest sai keskne žanr.
Pilet nr. 8- Vana-Kreeka ja Vana- Rooma võrdlevalt
Vana-Kreeka ja Vana-Rooma võrdlevalt: Võrdlus Kreeka ja Rooma skulptuurikunsti vahel. Sarnasused ja erinevused koos näidetega. Rooma linn. Romulus ja Remus . Kolloseum. Kontrapost. Etruskid .
Klassikalise Kreeka maalidest on säilinud võrdlemisi vähe ning skulptuure tuntakse vaid Rooma koopiate või kirjalike kirjelduste kaudu.
Kreeka skulptuur nagu arhitektuurgi tekkis egeuse kunsti traditsioonide alusel, mis säilisid Kreetal, kandusid sealt Peloponnesosele ja arenesid edasi. 2 põhitüüpi: alasti mehekuju kuros , atleetlik, otsevaates, vasak jalg veidi ette nihutatud, käed sirgelt vastu külgi surutud frontaalne asend. Teine oli tütarlaps uhkes volditud, rikkalikult kaunistatud rõivastuses – kore . 5. saj. alguses e. Kr. toimus kreeka plastikas murrang. Inimkeha kujutamises saavutati täielik kindlus ja vabadus – klassikalise ajastu kujudes puudub tardumus, on ületatud arhailisele skulptuurile omane skemaatilisus, inimfiguurid muutuvad loomulikumaks ja omandavad sellega ühes rikkama ideelise sisu. Skulptuuri põhitemaatika: poliste kaitsejumalad ja kangelased, olümpiavõitjad; loodi hauakujusid ja kaunistati templeid reljeefidega. Looduslähedase laadi saavutamisele aitas kaasa nõjajala-probleemi e. kontraposti lahendamine – kujudes on keha raskus kantud ühele jalale (nn. nõjajalg), teine jalg on lõdvaks jäetud. See muutus võimaldas luua ka keerulisi liigutusi tegevaid figuure . Üks kuulsamaid nendest oli Myroni “Kettaheitja”. Hellenistlikus plastikas hakati peatähelepanu pöörama inimlikele kirgedele, inimeste võitlusele iseenda ja teistega ning ka kannatuste ja piinade kujutamisele. (Kriisitundest joobumusse pääsu otsides sai kujurite üheks lemmikmotiiviks veinijumal Dionysos, kes peab koos kaaslastega meeletut prassingut. Nii Dionysose kui tema saatjate kujud rabavad sageli suurte mõõtmete ja naturalismiga.) Jumalate, kangelaste ning “vaprate ja imeilusate” kodanike idealiseeritud üldistavad kujud loovutasid koha naturalistlikele figuuridele ja portreedele, milles rõhutati kujutatava isiku individuaalsust. Loodi kujusid ja reljeefe igas vanuses inimestest, imikutest nõtrade raukadeni; meisterlikult anti edasi etnilisi iseärasusi.
Kui Rooma riik vallutas Kreeka, Kreeka kunst alistas omakorda Rooma. Rooma toodi laevadega Kreekast tuhandeid skulptuure, kui need otsa lõppesid, hakati tegelema kopeerimisega. Siiski arenesid Roomas välja kaks iseseisvat ja kõrgetasemelist ala: portreed ja ajaloolised reljeefid. (Nt. Cicero büst.) Roomlased austasid esivanemaid, jõukate kodude pühapaikades säilitati esivanemate kujusid. Need pidid olema väga täpsed ja loomutruud, et järgnevad põlved teaksid, kuidas nende esivanemad välja nägid. Harva tuli portreedes ette ilustamist või idealiseerimist, nagu näiteks noore keisri Augustuse puhul. Loodi ka arvukalt mälestusmärke ehk monumente , sealhulgas ka keiser Marcus Aureliuse ratsakuju. Reljeefidel jäädvustati tõelisi sündmusi ja võidetud lahinguid. Mööda Trajanuse sammast, mille otsas seisab keisri kuju, kulgevad spriaalselt reljeefid stseenidega võitlustest. Reljeefid kaunistasid ka triumfikaari.
Apenniini poolsaare loodeosas elasid etruskid (seni tundmatut päritolu rahvas). Etruskid olid ettevõtlikud meresõitjad ja kaupmehed , suurepärased ehitajad ja metallitöötlejad. Etruskid uskusid surmajärgsesse ellu, seda tõestavad ülikute hauakambrid, ennustamine oli neil kujunenud omamoodi teaduseks. Kesk-Itaalias Tiberi jõe vasakkaldal 25 km kaugusel suudmest oli vanaajal soine ala, kus asus 7 küngast. Soo kuivendati, rajati sillad . 10.sajandil eKr rajati Palatinumi künkale asula, millest kasvas välja Rooma. 600.a. eKr oli Rooma juba linnaline asula. Asula keskel oli sillutatud turu- ja koosolekuplats – foorum , künkal asus kindlus. Legendi järgi asutasid Rooma linna 753.a. eKr kaksikvennad Romulus ja Remus, sõjajumal Marsi pojad, kelle vanaisa nad lastena Tiberisse viskas ja kelle algul emahunt ning hiljem karjuse pere üles kasvatas. Täiskasvanuna tõukasid vennad vanaisa troonilt, hakkasid ise valitsema , linna rajades läksid omavahel tülli, Romulus tappis Remuse ja linna rajas Romulus. Pärimuse järgi oli Romulus Rooma esimene kuningas. Kujunenud asula hakkas kiiresti arenema, seda soodustas soodne asukoht maismaa- ja veeteede ristumiskohal. Esialgu oli Rooma linnriik, mida valitsesid kuningad. Linnriik hakkas laienema, vallutades naaberalasid Apenniini poolsaarel.
Kolosseum on suurim Vana-Rooma care. See on põhiplaanilt ovaalne teater, 48 m kõrguse välismüüriga ja see mahutas 50 000 pealtvaatajat.
Pilet nr. 9- Rooma Vabariik ja keisririik
753 ekr–509 ekr – rooma kuningriik ( monarhia )
509 ekr tagandati viimane kuningas, edaspidi ei valinud senat enam eluaegset kuningat, vaid valiti 2 konsulit (üheks aastaks). Senat ja assembleed olid esialgu ikkagi praktiliselt võimuta, nagu nad olid olnud ka kuningate ajal.
Vahepeal 2 tähtsat mõistet:
Pleibed – rooma kodanikud (mitte orjad ega patriitsid )
Patriitsid – vereliini pidi päritav staatus; vana-rooma „ eliit “-perekondade liikmed; hoidsid kaua sisuliselt kogu võimu enda käes ( aristokraatia )
Diktaatorid – aegajalt valiti poliitiselt (vms) keerulistes olukordades diktaatoreid , kes tugevate meetodite ja kindla käega, ainuvõimuga olukorda lahendada üritasid. Valiti kuueks kuuks.
496 ekr, kui Rooma oli sõjas kahe naaberhõimuga, keeldusid pleibed sõdimast ja nõudsid, et nad saaksid ka enda esindajaid võimuorganitesse valida. Patriitsid nõustusid. 4. Saj ekr tehti mitmeid reforme jms ning pleibeide võim suurenes veelgi.
Jätan siinkohal välja toomata vahepeal toimunud poliitilised võimuvõitlused jms, mainin ainult mõned tähtsamad:
342 ekr võeti vastu seadus, et ükski ametnik ei tohi hoida oma käes üle ühe ametikoha korraga
Vahepeal muutusid võimukamad pleibed „uuteks patriitsideks“, seega tuli pidevalt uuesti sisuliselt sama probleemiga tegeleda (aristokraatia)
287 ekr oli „keskmise pleibei“ olukord halb. Pleibei nõukogu nõudis (edukalt), et võetaks vastu seadus, mis keelaks uute suurte riigimuudatuste tegemise ilma pleibei nõukogu nõusolekuta. Sellega seoses võeti sisuliselt patriitside viimane relv pleibeide vastu ära. Tulemus oli aga see, et „demokraatlik rahvavõim“ vähenes veelgi ja tunduvalt suurenes kõrgetel positsioonidel olevate pleibeide võim.
287 – 133 ekr oligi „tugevate pleibeide“ aeg. Selle perioodi ajal oli vanarooma vabariik ka sõjaliselt kõige aktiivsem/edukam, samas kodanike olukord muutus kehvemaks. Töötud olid tänavatel jms. Oli hea aeg populistliku liidri tõusuks.
133 – 121 ekr Tiberius ja Gaius Cracchus (vennad. Tribuunid (riigiamet). Soovitan iseseisvalt nende kohta lugeda) üritasid sisuliselt riiki ümber teha nii, et rahva populaarsel arvamusel oleks suurim võim. See ebaõnnestus neil, kuid rahvas oli aru saanud, kui nõrk senat tegelikult oli.
Edasi tuli keeruline periood, kus põhiliselt olid võimukad erinevad väejuhid ja/või kõnemehed (sh rahvale meelepärased isikud). Mõned tähtsad nimed Gaius Marius, Lucius Cornelius Sulla , Lucius Cornelius Cilla, Marcus Octavianus, Pompeius Magnus ja Julius Caesar (ja silmaringi laiendamiseks/huviks ka Spartacus ning Cicero).
Väejuhid käisid vallutusretkedel (kampaaniatel), kogusid rahva poolehoidu ja võitlesid ka omavahel võimu pärast. Tähtis hetk oli kui Caesar võitis Pompeiuse (nende omavaheline seotus on üsna huvitav, soovitan jällegi silmaringi laiendamiseks veidi uurida), keeldus loovutamast diktaatori positsiooni, kindlustas endale sõimu senati üle ja temast sai sisuliselt keiser.
Varsti Caesar mõrvati, jällegi võimuvõitlused, kust väljus võitjana Caesari sugulane Gaius Octavian. Tema lasi ennast nimetada Augustuseks ja temast saigi esimene ametlik keiser. Rooma keisririigi algus.
Sõjast. Jalaväelased olid hopliidid . Kasutati faalanksi-taktikat. Leegion koosnes umbes 5000 sõdurist. Olulised sõjad olid Rooma laienemine Itaaliasse 343-282 ekr, pyrhha sõda 280-275 ekr, puunia sõjad 264-146 (kartaagolastega, põhivaenlased pmst), makedoonia ja kreekaga 215-148 ekr ja muud sõjapealike kampaaniad .
Natuke kultuurist. Vabariigi ajal olid linnas teatrid, saunad , gümnaasiumid, baarid. Enamikes linnades oli ka foorum, nagu raekoda veidi meie mõistes. Rikkamad elasid villades linnas ja linna territoorimul, need võisid toimida ka nagu mõisad. Suur osa kultuurist oli „imporditud ja kohandatud“ välismaalt, nt vana-kreekast. Roomlaste päris oma leiutised olid ristvõlvid ja kanalisatsioonisüsteem (ja akveduktid ). Elustiil oli hedonistlik . Pered olid mehekesksed (patriarhaalsed), samas perekond oli väga tähtis liit ja kõik kes sinna kuulusid oli tähtsad. Orjandus oli tavaline, pea 25% rooma elanikest olid orjad. Riietus rääkis väga palju seisuslikust kuuluvusest (toogad, jalatsid , stoogad). Argiroogadeks olid sai, oliivid , salat, juust, pähklid külm liha (tavaliselt pidudest ülejäänud), vein (iga söögikorra juurde pmst) jne. Piduroad oli loomulikult uhkemad. Muuseas levinud oli rivaali (ükskõik mis alal) mustamine, öeldes, et ta joob liiga palju veini – alkohooliku maine oli väga kardetud ja efektiivne. Kunstiteosed hakati tellima , saavutas lisaks varem valdavalt religioossele tähendusele nüüd ka lihtsalt meelelahutusliku tähenduse. Jällegi suured kreeka mõjutused, mõned kuulsamad teosedki on lihtsalt koopiad. Tehti sporti ja mängiti mänge, vastavalt näiteks üldisi võistlusalasid, mis tänapäeval oleksid võreldavad kergejõustikuga, ja mängiti näiteks täringumänge. Religioonist niipalju, et usuti oma pantheoni , mis oli sisuliselt sama mis kreekal , aga jumalate nimed olid muudetud (planeetide jm taevakehade järgi. Kusjuures tänapäevani on traditsioon kosmilistele kehadele panna mütoloogilisi nimesid ).
Rooma impeerium 27 ekr – 476 pkr (läänerooma lõpp) / 1453 ( idarooma lõpp)
Pärast Augustust tuli veel keisreid, mõned ajalooliselt sümpaatsemad, teised antipaatsemad, mõned võimukamad, teised nõrgemad, mõned asjalikud, teised hedonistlikud. Ei hakka ükshaaval neid kirjeldama, soovitan ise uurida.
Põhiline välispooliitika seisnes lihtsalt vallutustes ja maksude kehtestamises, provintside rajamises, kusjuures vallutatud maid ei rõhutud ülemäära, et vältida ülestõuse. See oli edukas poliitika, ja oma põhillise finantsi saigi rooma impeerium niimoodi. Sisepoliitika oli aga üsna korrumpeerunud, ning pealegi oli keisril ju pmst absoluutne võim (teoorias olid senat ja keiser võrdsed võimult, tegelikult aga mitte). Hiljem, kui rooma impeerium oli laienenud juba põhja euroopasse, hakati lisaks välismaalaste sõjaväkke värbamisele nendele ka tähtsamaid positsioone jagama . See lõppkokkuvõttes nõrgestas riigi sisepoliitiliselt veelgi, kuni lõpuks ei suudetud enam hallata oma tohutut territooriumit. See kulmineerus keiser Romulus Augustuse lüüasaamisega roomas barbar Odoaceri poolt aastal 476.
Impeeriumi aja sisse jääb ka kristluse tõus ja levik, alguses oli kristlased põlatud, 313 kuulutati kristlus lubatuks. Rooma impeerium jagunes kaheks, tol ajal oli sellist liigendust isegi raske teha, kuid tänapäeval võib tänu mõningasele ajaloolisele perspektiivile öelda, et eksisteeris vanarooma (läänerooma) ja bütsants (idarooma). Bütsantsi alguseks võib lugeda, kui keiser constantine I pealinnaga 324 konstantinoopolisse kolis. Hiljem kasvasidki rooma ja konstantinoopol aina rohkem lahku. Konstantinoopol langes 1453 türklastele, aga tegelikult on see juba teine teema...
Sõjandus oli rooma impeeriumis loomulikult tähtsal kohal. Sõjaväes teenimine kestis väga pikalt ja oli kohustuslik, kuid pärast erruminekut sai sõdur arvestatava maalapi ja tema elu oli väga hea. Vallutatud maade „sõjavange“ võeti ka leegionisse.
Kultuur püsis enam-vähem samasugusena, loomulikult tekkisid mõned regioonsed erinevused ja võeti midagi üle ka vallutatud maadelt, kuid suures plaanis olid kodanikud endiselt hedonistlikud.
Pilet nr. 10- Rooma kultuur
Otsustavaks ja kõige mõjuvaimaks tegureiks olid siinkohal ehitustehnilised uuendused, mis roomlased erinevatelt vallutatud rahvastelt üle võtsid. Üheks tähtsamaks selliseks uuenduseks oli nn lubjamördi kasutusele võtt. Lubjamörti, saadi kiviklibu, vulkaanilise tolmu ja vee segamisel . Lubjamördi segamisel omakorda kruusaga saadi rooma betooniks kutsutud ehitusmaterjali. See nn rooma betoon oli väga tugev ja piisavalt veekindel, et sajandeid vastu pidada. Taaskasutusse võeti ka Idamaades tuntud tellis , seda aga põletatud kujul. Need materjalid võimaldasid rakendada ehituste juures võlvimistehnikat. Ruumid kaeti kas silindervõlvi või ristvõlviga, mis tekib kahe silindervõlvi ristumisel. Võlvimistehnikaga kadus vahe kandvate ja kantavate osade vahel ehitustel. Nii muutusid sambad eelkõige dekoratiivelementideks, mida hakati ühendama kaartega, nõnda moodustusid kaaristud ehk arkaadi .
Rooma vabariigi ja keisririigi ajalgi oli Rooma arhitektuuris valitsevaks kodanlik ehk profaankultuur ja -arhitektuur (ühiskondlikud hooned, linnaväljakus, veejuhtmed , kodanike majad jne). Religioossed ehitised oli teisejärgulised.
Vabariigi ajal peeti eriti tähtsaks Rooma pealinna väljaehitamist ja arendamist . Ehitati mitmeid pidulike ehitiste ansambleid, mille seas tähtsaim keskväljak ehk foorum, mis oli kauplemise ja rahvakoosolekute toimumispaik, selline lahtiste sammaskäikude ja ühiskondlike hoonetega ümbritsetud väljak ei puudunud ühestki linnast. Rooma kõige varasem foorum on Forum Romanum, mida pole liialt säilinud. Sama lugu on enamuste varase ja ka hilise vabariigiaegse arhitektuuriga, mis on hävitatud sõdades või jäänud keisririigiaegsete ümberehituste teele ette ja see läbi hävinud. Mõned ehitusmälestised meil siiski on ka sellest ajast. Kõige parema ettekujutuse hilise vabariigiaegsest arhitektuurist , annavad meile vulkaanipurske tagajärjel 79. aastal paksu tuhakihi alla mattunud linnad Pompeji ja Herculaneum. Kuigi tuleb nentida, et sealsed varemed on eelkõige ikkagi väga suurte kreeka mõjutustega hilise vabariigi lõpuperioodi näideteks. Ja seega ei anna nad täielikku kujutluspilti enne meie aegse 3. ja 2. sajandi alguse arhitektuurist. Võime siiski arvata, et tollane arhitektuur oli lihtsalt eeletapp sellele, mis hiljem järgnes.
Ühiskondlike hoonete nagu näiteks termid , stiilimuutusi vabariigi ajast keisririigi aega vaadeldes saab kiirelt selgeks, et vabariigiperioodi ehitistes on ülekaalus klassitsistlikud ranged , selged vormid ja tasapinna rõhutatus. Mida aeg edasi, seda lopsakamaks muutusid vormid, olulisemaks said valguse kontrastid ja enam ei mänginud nii suurt rolli sisemine liigendus, mis vabariigiaedsetes hoonetes väga ratsionaalne oli.
Enamus Rooma linna hoonetest pole säilinud. Väga hästi on aga säilinud Fortuna Virilise tempel. Kõige paremini on säilinud ümara põhiplaaniga Panteon , üks täiuslikumaid kuppelehitisi maailmas. See oli kõigi planeedinimedega jumalate tempel.
Hilise vabariigi ajastu arhitektuurist rääkides ei saa me mainimata jätta ka uut hoone tüüpi, mis just sel ajastul tekkis ja hilisemas maailma arhitektuuris väga suurt rolli on mänginud. Nimelt 2. sajandil e.Kr kujunes Roomas välja Basiilika . See oli avar piklik hoonetüüp, mille sambaread kolmeks või viieks lööviks jaotasid. Keskmine lööv oli sealjuures teistest laiem ja ka kõrgem, aknad paiknesid seinte ülaosas, külglöövide katuste kohal. Sel ajal kasutati hilisemat sakraalhoone tüüpi eelkõige kohtu- ja ärihoonena.
Skulptuuris nagu ka muudel kunstialadel toimus hilise vabariigi ajastul erinevate traditsioonide ja stiilide segunemine. Kõige suurem mõju oli kreeka hellenistlikul kunstipärandil, samas jäid rooma skulptorite teosed sel ajastu veel selgelt ja küllalt äratuntavalt roomalikuks. Seda on eriti märgata rooma portreeskulptuuris, mis jäi üsna pikaks ajaks hilise vabariigi ajalgi kreeka mõjudest puutumata. Kuigi tuleb nentida, et Sulla perioodil tugevnes selleski valdkonnas hellenistliku kunsti mõju, kuid juba 70.-60. aastatel e.Kr. on märgata reaktsiooni. Rooma skulptuurportree õitsengu aluseks on esivanemate austamine. Eriti ülikute hulgas oli kombeks, et eelmiste põlvkondade esindajate portreepüste hoiti koduses majapidamises aukohal ja mõnikord pidustuste ajal kanti neid isegi rongkäikudel kaasas. Selles on äratuntav neoliitilise esivanemate austamise kultuse pärandit, kuid roomlaste eripäraks oli juba traditsioon kujutada esivanemaid reaalselt sellistena nagu nad päriselu olid välja näinud. Nähtavasti usuti et läbi välise sarnasuse kindlustatakse esivanema vaimu kohalolek . Sarnasuse saavutamiseks kasutasid kujurid arvatavasti vahast surimaske. Nagu varem öeldud sai, püsis too realistliku kujutise austus ka esivanemate kultuse taandudes. Nii loodi teenekatest riigitegelastest vägagi reaalseid püste. Näitena võib siin tuua lisaks juba ülal mainitud Pompeiuse portree kõrvale Cicero püsti. Cicerot on kujutatud vana ja roidununa, avara laubaga, huulil kerge irooniline naeratus. Meie ees ei ole tavainimene vaid ergas mõtleja. Kaugeltki pole idealiseeritud ka Caesari skulptuure ega kujutamist müntidel. Seda kõike silmas pidada võime arvata, et käsitletava perioodile on iseloomulik püüe pääseda tagasi nn juurte ehk siis vanade itaalia eeskujude juurde.
Rooma maalikunsti on vähe säilinud. Peamiselt on neid Vesuuvi tuha alla mattunud Pompeji linnas ja mõnes kohas veel. Seal on enamikes majades põrandamosaiike ja seinamaale. Seinamaalidele on iseloomulik looduse jäljendamine. Armastati optilise illusioone. Temaatika on mitmekesine. Tihti eristatakse nelja erinevat stiili, mis ei järgnenud üksteisele kindlas kronoloogilises järgnevuses, vaid eksisteerisid sageli üheaegselt. Kirjanduse kaudu on teada, et Roomas levis ka tahvelmaalikunst . Väga populaarsed olid maalitud portreed. Paraku on neid säilinud väga vähesel määral vaid Egiptuses, mis kuulus Rooma riigi koosseisu, tänu sealsele kombele kasutada portreid hauapanustena. Need portreed on tehtud enkaustikatehnikas ja oma stiililt on nad lihtsad aga realistlikud ja veenvad.
Suurt edu saavutas hilisel vabariigi perioodil ka reljeef. Siingi segunesid kreeka hellenismi ja rooma tavad. Ühel madalreljeefil näiteks on ühendatud süžeedelt ja teostamistehnikalt hellenistlikmütoloogilised kujutised tsensusele järgnenud ohverdamisest Roomas, mis on antud realistlikus rooma stiilis. Üks silmapaistvamaid reljeefkunsti näiteid on aga 1. saj. e.Kr. püstitatud Rahu altar (Ara Pacis ). Erinevus kreeka reljeefist torkab kohe silma: rõivas on hoolikalt volditud, katab keha, mitte ei too seda esile. Figuurid asetsevad mitmel tasapinnal, tuues reljeefi maalilisuse. Samas jääb figuuride vahel puudu valgusest, õhust ja ruumist. Reljeef koosneb nagu erinevatele tasapindadele seatud staatuatest. Reljeefid ja raidkirjad esinevad ka triumfikaarte seintel. Nad jutustavad kangelastegudest, mille auks triumfikaar on ehitatud.
Roomas oli juba vabariigi ajal kombeks austada sõjapealikuid, riigimehi ja tublisi kodanikke nende kujude paigutamisega linna väljakutele. Monumendikunst muutus keisrite ajal veelgi tähtsamaks. Kõige paremini on säitinud Marcus Aureliuse ratsamonument.
Eriti suurejoonelised olid avalikud lõbustusasutused. Roomlased said kuulsaks oma lõbujanu poolest. Rooma valitsejad mõistsid, et vaesemate kodanike poolehoiu võitmiseks tuleb ehitada uhkeid avalikke hooneid, korraldada paeluvaid vaatemänge, jagada kingitusi ja tasuta toitu. Orjatöö laialdase kasutamise tõttu võõrdusid roomlased kehalisest tööst ja hakkasid seda pidama endale alandavaks. 1. sajandil oli Roomas 200 000 vaest, kellest igaühele riik andis tasuta ligi 400 kg nisu. Lisaks jagati ka liha, veini, toiduõli ja raha. Pärast võidukate vallutussõdade lõppu muutus see riigile suureks koormaks. Kuid roomlaste nõuet "leiba ja tsirkust" pidid võimukandjad arvestama. Hiilgavaid vaatemänge korraldati usupühade ajal, mille arv kasvas pidevalt. 2. sajandil ulatus usupühade arv 180 päevani aastas.
Teater ei saavutanud Roomas sellist populaarsust ja taset nagu Kreekas. Kaua aega ei olnud Roomas ühtegi teatrihoonet. Etendusi korraldati foorumil, näidendid tõlgiti kreeka keelest ja kohandati Rooma oludele. Teatri jaoks ei otsinud roomlased sobivat küngast nagu kreeklased, vaid ehitasid eraldi hooned.Teatri ehitus meenutas kreeka teatrit, kuid oli ka palju erinevusi. Rooma teatris ei kasutatud koori, orkestra jäi vabaks ja sellest kujunes parter - mugavate istekohtadega vaatepaik ülikutele. Erinevalt kreeka teatrist pruugiti eesriiet, kuid ei kasutatud maske. Seega said vaatajad hästi jälgida näitlejate näoilmet. Kreeka tragöödiate asemel eelistasid roomlased kergeid komöödiaid, mille jälgimine ei nõudnud mõttepingutust. Lihtrahva hulgas olid populaarsed ka rändnäitlejate etendused, akrobaatide, mustkunstnike, žonglööride ja köietantsijate esinemised. Näitlejateks olid kreeklased, orjad või vabakslastud. Näitlejaid peeti kõige alamasse kihti kuuluvateks inimesteks. Orjapidajate ladvik suhtus teatrisse kui tühisesse ajaviitesse. Erinevalt kreeklastest ei pidanud roomlased spordist lugu. Enam kui teater ja sport tõmbas roomlasi gladiaatorite verine võitlus amfiteatris ja hobuste võiduajamised tsirkuses.
Pompeiuse teater,esimene kiviteater, mille ehitas Kreekas teatritega tutvunud Pompeius, tagaplaanil odeion , kus korraldati muusikute ja lauljate esinemisi
Gladiaatorite võitluse kombe võtsid roomlased üle etruskidelt. Etruskid lasid matusetalituse käigus orjadel ja surmamõistetutel elu ja surma peale võidelda. Roomlased kujundasid sellest usutavast aga kõrgelt hinnatud meelelahutuse .
Võitlused leidsid aset igast küljest pealtvaatajate istmetega piiratud suurte amfiteatrite areenidel. Rooma linna suurim amfiteater oli suurim osaliselt säilinud ehitusmälestis Colosseum. Sarnaselt on tänapäeval ehitatud staadionid. Amfiteatrid mahutasid kümneid tuhandeid pealtvaatajaid. Paremad kohad alumistes ridades, kus sai jälgida sureva gladiaatori piinu, kuulusid aristokraatidele. Seal asus ka keisri loož. Keskmised read olid tasulised ja määratud jõukamatele kodanikele . Ülemised read olid tasuta, seal viibisid proletaarid ja tihti ka orjad. Pealtvaatajaid eraldas areenist kõrge vahesein . Muudetava kõrgusega areeni all asusid teenindusruumid ja loomapuurid. Nagu Kreeka teatritel ei olnud ka amfiteatritel katust. rooma ehitajad leiutasid aga nn päikesepurjed. Välisseinaa neljandale korrusele olid püstitatud mastid , mille külge kinnitatud riie tõmmati vajadusel päikese- või vihmakaitseks üle amfiteatri . Mängude algusest andis märku pasunasignaal, mille järel kiivrites, kilpide ja rinnakaitsetega võitlejad marssisid kahekaupa rivis valge mereliivaga kaetud areenile (ladina arena -liiv).
Gladiaatorid peatusid autribuuni ees ja tervitasid korraldajat parema käe tõstmisega. Kui kohal oli ka keiser, hüüdsid nad: "Tere tseesar, surmaminejad tervitavad sind!" Enne pärisvõitluste algust näidati nüride relvadega oma osavust. See aitas kihlvedude sõlmijaid paremini hinnata võitlejate võimalusi. Seejärel vahetati relvad ja algas võitlus elu ja surma peale. Gladiaatorid võitlesid nii metsloomadega kui ka. Viimasel juhul peeti tavaliselt kahevõitlust, kus üks kandis kiivrit, kilpi ja mõõka ning teisel oli võrk ja kolmhark. Võidetu saatus jäi publiku otsustada, keisri kohalolekul oli viimane sõna temal. Korraldati ka erandlikke suuremate rühmade vahelisi võitlusi ja terveid merelahinguid selleks kaevatud tiikidel. Gladiaatoriteks valiti kõige tugevamad orjad. Enne esinemist said gladiaatorid erikoolides aastatepikkuse väljaõppe. Kool meenutas vanglat, gladiaator elas pisikeses kongis. Treeningud toimusid puust ja hiljem nüride relvadega. Tõelise relva said gladiaatorid ainult areenil. Gladiaatorite hulgast kerkis esile suurt kuulsust ja rahalisi autasusid teenivaid meistreid. Mitmetel gladiaatoritele anti hea esinemise eest ka vabadus. Suurem osa vabakslastud gladiaatoritest jätkas oma tulusat tegevust.
Väga populaarsed olid kaarikute võiduajamised selleks ehitatud ellipsikujulisel hipodroomil, nn tsirkuse mängud. Tähtsaim hipodroom oli otse keisrilossi kõrval asuv hipodroom Cirkus Maximus > Sinna mahtus vähemalt 250 000 pealtvaatajat. Mängudele eelnes pidulik rongkäik läbi linna ja mööda tsirkuseringi. Roomlased tegelesid agaralt kihlvedudega ja paremad orjadest kaarikujuhid said väga rikkaks ja kuulsaks. Neljahobusekaarikutel tuli kihutada ümber areeni keskosas oleva madala müüri, mille otstes asusid kolm koonusekujulist sammast. See pöördepunkt oli kõige ohtlikum, kus vankrid paiskusid tihti ümber ja juhid tallati hobuste jalge alla. Tavaliselt oli võitlusmaaks seitse sirget, mis tegi kokku umbes 4 km. Rakendid jagunesid nelja võistkonda, mida eristas kaarikujuhtide tuunikate värvus: valge, punane, roheline ja sinine. Keiser Nero võttis kuulsusejanust ajendatuna ise osa võiduajamistest. Ida-Roomas püsis huvi võiduajamiste vastu kuni Bütsantsi languseni türkalaste rünnakute all 15. sajandil.
Pilet nr. 11- Kristlus Roomas
Kristlus ehk Ristiusk :
Kristlus ehk ristiusk on monoteistlik usund, mille keskmeks on Jeesus Kristuse elu ja õpetused. Kristlased usuvad, et Jeesus on Jumala poeg ning Vanas Testamendis ennustatud Messias . Kristlased käsitlevad Uue Testamendi raamatuid kui üleskirjutisi Jeesuse kuulutatud rõõmusõnumist. Ligikaudu 2,1 miljardi järgijaga 2001. aastal on kristlus suurim maailmareligioon . Kristlus on valitsevaks religiooniks Euroopas, Ameerikas, Lõuna-Aafrikas, Filipiinidel ja Okeaanias . Kristlus kasvab jõudsalt ka Aasias, eriti Hiinas ja Lõuna- Koreas .
Teke:
Palestiina allus Rooma võimule, juutide usk oli sajandeid olnud monoteistlik ning Rooma võimud suhtusid juutidesse erandlikult, ei nõudnud neilt religioosseid auavaldusi Rooma jumalatele ja keisritele, Juudamaa valitsejatele jäeti iseseisvus ja volitused siseasjade korraldamisel kuid Augustus määras ametisse prokuraatori (roomlasest Juudamaa asevalitseja ); juutide seas püsis rahulolematus võõramaise ülemvõimu suhtes ja ootus, et messias (Taaveti soost valitseja) toob õnneajastu ja taastab Iisraeli hiilguse.
Jeesus: I sajandil pKr Juudamaal tegutsenud jutlustaja ja imetegija, kelle õpetus põhines Juutide messia ootusel. Ta rändas ringi, kuulutades jumalariigi peatset saabumist, tema kuulutuse kohaselt võisid saabuvasse taevariiki pääseda ainult need, kes temasse ja tema sõnumisse usuvad ja meelt parandavad (isekusest lahtiütlemine, jumalariigi saabumisse uskumine, jumala ja ligimese armastamine); rõhutas, et kõrge positsioon on selle takistuseks, jumalariik on avatud pigem viletsaile ja põlatuile, õpetus leidiski pooldajaid alamkihtides, tekitas ülemkihis umbusku. 
Suhted juutidega olid vaenulikud: Jeesuse meelest hülgasid juudi preestrid tõelise armastuse jumala vastu, pöörates liigselt tähelepanu religioossete ettekirjutuste järgimisele; juudi preestrid nägid Jeesuses Moosese seadusest taganejat, kes eksitab juute tõelise messia ootelt. Ka Rooma võimudele tundus Jeesuse tegevus ohtlik, sest võis põhjustada rahvarahutusi.
30. pKr – Jeesus saabus oma pooldajatega Jeruusalemma, juudi preestrid lasid ta vangistada ja Juudamaa prokuraator Pontius Pilatus mõistis ta surma (löödi Kolgata mäel risti).
Jeesuse õpetuse levik pärast tema surma: pooldajad uskusid, et kolmandal päeval pärast hukkamist oli ta end ilmutanud, taevasse tõusnud ja uuesti jumalariigi saabumist kuulutanud. Kindlamalt juurdus usk, et Jeesus oligi messias (Taaveti soost salvitud mees – kristus), Jeesust peeti Jumala pojaks, kelle isa oli ta maa peale saatnud jumalariigi saabumist ette valmistama. Jeesuse sõnum omandas laiema tähenduse – silmas peeti kõigile Jeesuse sõnumi uskujatele saabuvat õnneaega. Usk hakkas levima ka teiste Rooma impeeriumi rahvaste hulgas. 
Kristlased võtsid endi hulka kõik pöördunud, sõltumata soost rahvusest või kihist, 1. ja 2. sajandil moodustati 5% Rooma impeeriumi rahvastikust, kujunes tihe koguduste võrk (esimene kogudus Jeruusalemmas); kogudus valis endi seast juhi: piiskopi või perbüteri.
Peetrus: Jeesuse jünger juba tema eluajal, rändas pärast Jeesuse surma Rooma, pani aluse kritslikule kogudusele, sai esimeseks Rooma piiskopiks.
Paulus: pöördus ristiusku alles pärast Jeesuse surma, mõjukaim krisluse levitaja Rooma riigis; rändas Süürias, Väike-Aasias, Kreekas, seletas Jeesuse õpetust, võitis pooldajaid; rõhutas, et see on mõeldud kõigile rahvastele, aitas kaasa kristluse levikule Rooma riigi idaosas.
Käekäik Rooma riigis:
1. sajandi lõpuks oli kristlaste osatähtsus rahvaarvus väga väike, kuid nad äratasid tähelepanu teiste usutunnistuste seas. Kuigi ristiusul oli vanade usunditega palju ühist, oli range ühe jumala tunnistamine eriline. Kui teiste usundite järgijad tunnistasid ka muude jumalate olemasolu ja suhtusid nendesse austusega, siis kristlaste silmis olid need vaid ebajumalad ja nende austamine põlastusväärne. Kristlased näitasid seda põlgust välja, levitades ristiusku paganate hulgas. Halvustav suhtumine teistesse jumalatesse tekitas kristlaste vastu umbusaldust ja vaenu . Igas õnnetuses, mis tabas mõnda piirkonda, süüdistati kristlasi. Olid nad ju oma suhtumisega pahandanud jumalaid. Ka levisid ilmselt alusetud kuulujutud kristlaste kogunemistel toimepandud kuritegude, sealhulgas inimeste ohverdamiste kohta. Seepärast tuli aeg-ajalt ette kristlastevastaseid rünnakuid. Kuna kristlased ei võinud tuua ohvreid ka Rooma keisrite altaritele, siis keelasid Rooma võimud nende kokkutulekud. Selles keeldumises nähti mässuõhutamist. Seepeale tulid kogudused kokku salaja, tavaliselt maa- alustes käikudes - katakombides . Seda aega nimetatakse seepärast katakombikirikuks. Eriti tuntud mitme kilomeetri pikkused Rooma taasavastati katakombid 15. sajandil, kuid neid oli ka teistes suuremates linnades. Käikude seintesse uuristati hauad , seinad ja laed kaeti maalingutega. Kristlaste tagakiusamise algatas Nero, süüdistades neid Rooma hiigeltulekahjus. Kristlasi poodi risti, heideti amfiteatris kiskjate ette ja põletati tuleriitadel. Vahetevahel korraldati kristlaste üle kohtupidamisi, püüdes neid surmaähvardusel sundida tooma   ohvreid rooma jumalatele, sealhulgas keisrile. Riigi surve tugevnes eriti 3. sajandi keskel keiser Diocletianuse ajal (284–305). See tagakiusamine oli aga ka viimane. Valitsus vaatas kristlastele kui mässulistele, kes suurendasid maal valitsevat rahutut meeleolu. Ristiusukogudused suleti, keelati jumalteenistuste pidamine, konfiskeeriti kristlaste varandused ja hukati eriti kangekaelsed kristlased. Harv ja juhuslik kristlaste tagakiusamine võimaldas kristlikel märtritel (usu eest kannatajatel) Jumala nimel vankumatult surma minnes võita ristiusule uusi toetajaid.
Aasta 313:
Milano edikt (313) oli proklamatsioon, mis kehtestas ristiusu Rooma riigis sallitud usuks . Nüüdsest peale olid kristlastel samad õigused nagu teiste religioonide järgijatel. Milano edikt tulenes poliitilisest leppest, mille sõlmisid Milanos 313. aasta veebruaris keisrid Constantinus I ja Licinius.
Aasta 395:
Bütsantsi riik tekkis 395. aastal, kui Rooma impeerium jagunes lõplikult Lääne- ja Ida-Rooma riigiks. Bütsantsi nime päris Ida-Rooma iidselt kreeka linnalt Bütsantsilt, mille Constantinus Suur oli 330. aastal muutnud Rooma keisririigi pealinnaks ja nimetanud selle Konstantinoopoliks. Bütsantsi riigi lõpp oli 29. mail 1453, kui Konstantinoopol langes türklaste kätte meeleheitliku vastupanu tulemusena.
Varakristlik kunst:
Koos ristiusuga tekkinud nn varakristlik kunst arenes Rooma riigi aladel ja
samaaegselt vanarooma kunstiga. Väliselt on nende vahel mõndagi ühist, kuid oma
sisult erinesid nad täielikult.
Varakristlikus kunstis ei kohta me peaaegu üldse skulptuuri. Sel on ka oma põhjus. Enne ristiusu teket olid kõik Rooma riigi aladel elanud rahvad kummardanud oma jumalate kujusid, et aga ristiusulised ei tahtnud nendega sarnaneda, vältisid nad üldse kujude tegemist.
Arhitektuur - Kui ristiusk ametlikuks tunnistati, hakati mõtlema ka jumalateenistuseks vajalike hoonete - kirikute rajamisele. Eeskujuks võeti Rooma ehituskunstis levinud äri- ja kohtuhooned basiilikad. Varakristlik basiilika oli piklik hoone, mis alati oli paigutatud läänest itta . Sissekäik asus läänepoolses otsas. Kaks rida kaartega ühendatud sambaid jagas kiriku pikuti kolmeks osaks ehk lööviks. Keskmine lööv oli laiem ja tunduvalt kõrgem kui külglöövid ning tema ülaosa müüridesse jäeti aknad. Seda osa nimetatakse valgmikuks ning selle olemasolu ongi tähtsaimaks basiilika tunnuseks. Aknad olid ka külglöövide välisseintes. Kiriku idapoolses otsas oli enamasti veel üks, teiste löövide suhtes põigiti asetsev lööv. Nii sarnanes kirik põhiplaanilt T-tähega ning selle “tähe” püstkriipsu nimetatakse pikihooneks ja ülemist põikkriipsu põikhooneks. Kiriku idaseinast ulatus väljapoole väike poolringikujuline nišš altari paigutamiseks - apsiid . Lagi oli lame või puudus üldse, nii et kirikust võis otse näha katusesarikaid. Muidugi võisid ehitajad teha muudatusi üksikasjades. Mõnel kirikul oli avar eeskoda, mõnel jälle sammaskäikudega ümbritsetud õu sissekäigu ees, löövide arv võis tõusta 5, 7 või koguni 9-ni. Tavaliselt olid kirikud tornita, kuid mõne kiriku kõrval seisis eraldi kellatorn.
Maalikunst - Lihtsa kirikuhoone sisemust kaunistasid seinamaalid ja mosaiigid –värvilistest kivikestest või klaasitükikestest kokkuseatud pildid. Oma säravate värvidega muutsid nad kiriku seest väga pidulikuks . Mosaiikidel kujutati sündmusi usklike pühakirjast piiblist. Inimesed nendel piltidel on väga pühalikud, tõsised ja rangeilmelised, nad on pikkadesse rüüdesse rõivastatud. Kunagi ei kujutata siin rõivasteta keha , selle poolest erineb varakristlik kunst antiikkunstist.
Kõige tähtsamaks varakristliku kunsti saavutuseks on basiilika laialdane kasutuselevõtt. Seda ehitistüüpi rakendati pidevalt järgneva rohkem kui 1000 aasta jooksul, kusjuures seda muidugi täiendati ja täiustati.
Varakristlik muusika:
Kõige tugevamini mõjutas keskaja muusikat usk ainujumalasse. Kuna kristlus oli tekkinud Rooma keisririigi ajal Palestiinas , siis olid varakristlikud laulud arenenud juudi palvelauludest, saades mõjutusi ka hilisantiigi muusikast. Aja jooksul kaotasid need laulud oma idamaise värvingu ning lihtsustusid. Keskaegne vaimulik muusika oli eelkõige liturgiline muusika. Peamisteks žanrideks olid psalmilaulud ja hümnid. Algselt laulis jumalateenistusel terve kogudus, alates 4. sajandist ka õpetatud vaimulike koorid . Lauldi a cappella , pillid olid keelatud. Muusika areng toimus eelkõige kloostrites, seal anti muusikaharidust, kirjutati ja säilitati laule. Kogu professionaalne kunst pühendati jumalale .
Tähtsus hilisemale keskaegsele kultuurile: ???
Mõisted:
Basiilika - pikliku põhiplaaniga samba- või piilariridadega löövideks jaotuv hoone, mille kesklööv on külglöövidest tunduvalt laiem ja niipalju kõrgem, et saab valgust külglöövide katustest kõrgemal asuvaist aknaist, mis moodustavad akenderea - valgmiku.
Psalmilaul – kirikulaul , mille tekst pärineb Vana Testamendist, Psalmitekstide laulmist nimetatakse psalmoodiaks. Seda laulužanri kasutati nii liturgias kui ka kristlikes kodudes. Neid retsiteeriti tavaliselt ühel tugihelil. Tekstid koosnevad erineva silpide arvuga värssidest (versus). Versuste retsiteerimiseks kasutatakse meloodiavormeleid.
Hümn – antiikkirjanduses pidulik laul, mis ülistab kangelasi või jumalaid. Keskajal olid hümnid gregooriuse koraalil põhinevad stroofilise värsstekstiga kirikulaulud, mida ennekõike seostatakse Püha Ambrosiusega. Hiljem kiituslaul, milles ülistati mingeid sündmusi, nähtusi või isikuid.
Vaimulik laul – laul, mis on seotud religiooniga. Sarnanes juutide lauluga, üht-teist võeti ilmselt üle ka hellenistlikust kultuurist. Kõrvale tõrjuti paganlikkude toretsevate pidustuste muusika ja pillid, mis varakristlikus muusikas olid keelatud.
Pilet nr. 12- Bütsants
Bütsantsi riigi üldiseloomustus (päritolu ja valitsemine):
Bütsantsi riik tekkis 395 a. ning püsis aastani 1453
Seal oli levinud laialdaselt monofüsiitide õpetus (üks loomus Kristusel, nad eitasid Kristuse inimlikkust)
Kogu võim Bütsantsis kuulus keisrile ehk basileus ’ile, kuid samas tegutsesid riigikogu, senat ja deemosed (linnakodanike organisatsioonid)
Seaduslikul abielul pärinev võimupärimine hakkas kehtima 11. sajandil Komnenoste dünastia ajal.
Bütsantsis allus kirik keisrile.
Esimesse suurde õitsengujärku jõudis Bütsants Justinianus I (527-565) ajal. Ta kujundas tugeva sõjalis-bürokraatliku monarhia ja kodifitseeris Rooma õigusel rajaneva seadustiku: Corpus iuris civilis’e. Samuti ta vallutas suured territooriumid nagu Itaalia, Hispaania lõunaosa, Vahemere saared ja Aafrika põhjaranniku.
Aastal 532 suruti julmalt maha Nika ülestõus, mille põhjuseks oli suur maksukoormus rahvale. Hipodroomil hukati üle 30 tuhande inimese.
Bütsants oli sammuti rünnatud bulgaarlaste, araablaste , viikingite, slaavi hõimude ja türklaste poolt. Viimased võitsid aastal 1071 Bütsantsi Mantzikerti lahingus.
Kuni 13.sajandini kasutati Bõtsantsis ka orjatööjõudu.
7 sajandil seoses araablaste pealetungiga loodi uus sõjaväesüsteem – stratiootide maakaitsevägi. Stratioodi said sõjaväeteenistuse eest pärandatava jaosmaa. Samuti kerkisid esile professionaalsetest sõjameestest suurfeodaalidest ratsaväelased.
Vastuolud Lääne-Euroopaga süvendasid 1054 aastal Kirikulõhe.
Bütsantsi ning arhitektuuri olemus koos näidetega:
Kultuuriliselt oli Bütsants kõrgelt arenenud riik. 425 asutati esimene kõrgkool. Samuti arenes ka vaimulik kirjandus (hagiograafiad ehk pühakute elulood) ja maailmakroonikad ehk kronograafiad. Kyrillos ja Methodios koostasid slaavi tähestiku 9. sajandil.
Bütsantsi arhitektuur arenes kiriku kaudu. Pöörati rohkem tähelepanu sisemusele kui välimusele: fassaadil olid peaaegu ainsateks kaunistusteks liseenid (ehk lamedad vertikaalsed ehisribad) ja neid ühendavad kaared.
Ehitajaid köitis arhitektuuris eriti kuppel , kuna see avardas ruumi ning assotsieerus taevavõlviga. Senini aga oskasid arhitektid kupleid moodustada vaid ümmargustele ehitistele. Pikliku basiilika (mis oli populaarne ehitis Bütsantsis) kupli ehitamiseks võeti kasutusele viklid ehk sfäärilised kolmnurgad, mis moodustasid neljast nurgast ülespoole tõustes ja siis omavahel ühinedes ringi. Sellele oli väga kindel kuplit toetada. Kõige suurepärasem tulemus oli saavutatud Konstantinoopoli Hagia Sophia kirikus. (kui keegi tahab, siis pilt on õpikus lk. 68)
Tsentraalehitis: oli Bütsantsi kiriku põhitüübiks. See on hoone, mille põhiplaani äärmised punktid asuvad keskpunktist võrdsel kaugusel (niisugused põhiplaanid on ring, ruut, kreeka rist , millel olid ühepikkused harud). Bütsantsi tsentraalehitist kroonis alati keskne kuppel, millel võis olla mingi paarisarv kupleid (neli või rohkem).
Pilet nr. 13- Feodaaltsivilisatsioon
Feodaaltsivilisatsioon keskajal
Feodaaltsivilisatsiooni teke ja feodaalsuhete iseloomustus. Ilmalik muusika keskajal. Noodikirja sünd ja areng.
rüütlimuusika: truväärid, trubaduurid , meistersingerid; Adam de la Halle, Bernard de Ventadorn , Valther von der Vogelweide, Guido Arezzost
Feodaaltsivilisatsioon tekkis Frangi riigis merovingide ajal, kui riik hakkas sõjameestele maad andma, et nad suudaksid endale lubada sõjalist varustust. Seda nimetati benefiitsiks. Kuna aga sõjavarustuse hind aina kasvas, kasvas väljaantavate maade hulk. Maa, mida enne nimetati benefiitsiks, muutus nüüd pärandatavaks. Sellega muutus ka nimi - endine benefiits muutus nüüd lääniks ehk feoodiks. Tekkis süsteem, kus lääni ehk feoodi omanik pidi maa eest sõjaliselt oma isandat teenima. Kuna alad muutusid aina suuremaks , sai lääni ehk feoodi omanik neid maasid omakorda teiste vahel jagada, nii  jäid uued rentnikud omakorda sõjalisi teeneid võlgu oma lääniisandale. Kehtis reegel, et minu vasalli vasall ei ole minu vasall. See tähendas, et kuningal ei olnud mingit võimu oma alluvate alluvate üle. Siiski, kui kuninga vasall kutsuti sõtta, liitusid temaga ka vasalli vasallid.

Ilmalik muusika keskajal oli levinud peamiselt suuliselt, rahvalaulu kujul. Esimesed, kes rahvalule kirja hakkasid panema, olid vagandid - rändavad üliõpilased või teenistuseta vaimulikud. Muusika oli tollal üsna siivutu ja lõbusa sisuga, parodeerides igavaid vaimulikke laule.
Esimesed märgid meloodia kirjapanekuks olid  neumad , mis tulid kasutusele alles 7. saj., kuid valdavalt kasutati 8. - 9. sajandil. Neumasid märgiti punktikeste ja tingmärkidega teksti kohale. Tekstikirja abil võis vanu viise meelde tuletada. Noodikõrgust ei olnud neumade abil veel võimalik täpselt fikseerida, sest neumade abil tähistat rütmi ja meloodia liikumise suunda.
Esimene  noodijoon  tuli kasutusele 10. saj., see oli punane ja määras kindlaks FA-noodi, kuid üsna pea oli noodijoonte arv väga erinev (1-10) ja seega üsna raske viisist selgust saada, sest kasutati ka palju nn. kobarneumasid. Heli kõrgusi märkisid ainult noodijooned.
11. saj. jõuti 4 noodijooneni, mis olid värvilised. Seoses mitmehäälsuse tekkimisega tekkis uus süsteem, kus neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed .
13. saj. loobuti neumadest ja iga noodimärk tähistas üht helikõrgust.
14. saj. esineb esmakordselt 5- jooneline noodijoonestik, kuid notatsiooni areng ei olnud veel lõpusirgel. Hiljem hakati ka abijooni kasutama.
Tänapäevast noodikirja hakati kasutama 15. sajandil: taktijooned, noodid nii seest tühjad kui täis, noodisabad jne.

Rüütlimuusika oli oluline osa keskaja ilmalikust muusikast. See tekkis rändmuusikute kultuurist. Rändmuusikud valdasid väga mitmekülgset kunsti - nad tantsisid, laulsid, mängisid mingit pilli, tegid akrobaatikat ja näitlesid. Neid nimetati erinevates maades erinevalt - huglaarid, spielmannid, žonglöörid. Rüütlimuusika tekkis aga 12.-ndal sajandil. See esindas peene ja ilusa elu kultust. Rüütlimuusika oli peamiselt õukonnamuusika. Teadaolevalt tekkis rüütliluule õukonnas Lõuna- Prantsusmaal umbes 11. sajandi lõpus. Tuntuim rüütlilaul on Rolandi laul. Nende peamisteks teemadeks oli armastus, Neitsi Maarja ja kangelased. Tuntuimad rüütlilaulikud on trubaduur Bernart de Ventadorn, truväär Adam de la Halle ja minnesinger Walther von der Vogelweide.

Guido Arrezzost oli 10.-11.-nda sajandi muusikateoreetik, kes võttis esimesena kasutusele noodinimed, võttes need ühe religioosse sisuga laulust.
Pilet nr. 14- Frangi kultuur
Küsimused: Frangi riik ja selle areng. Merovingide ja karolingide kunst. Keskaegsed pillid.
Frangi riik ilmus ajalooareenile kolmandal sajandil. Rooma allikad mainivad seda hõimu esmakordselt 238. Esimene tugev riik, mis tekkis lagunenud Rooma alale . 5. sajandi lõpul ja 6.sajandi alguses oli Frangi riigi kuningaks Chlodovech I (481-511) Merovechi sugukonnast(Merovingide dünastia), muutis Merovingide võimu päritavaks. Tema valitsus ajal haarasid frangid peaaegu kogu Gallia enda alla. Clodovech I valitsusajal 496 võeti vastu ristiusk katoliikluse kujul (paljudes Euroopa osades oli kristlus levinud ariaanlusena, mis kuulutati ketserlikuks ja mitmed alad tulid nö uuesti kristianiseerida). Pärast Chlodovech I surma jagati riik tema kolme poja vahel. Teiste surma tõttu liidab Chlotar oma isa valdused taas kokku, kuid peale tema surma lagunesid need taas. 7. sajandi keskpaigast algas nii-öelda laiskade kuningate ajastu. See tähendab seda, et majordoomused ehk kojaülemad võtsid tegeliku võimu enda kätte. Majordoomused olid algselt kuninga koja ja majapidamise korrashoiu eest vastutavad isikud, hiljem tähendas see suurmaapidajaid ja piirkondade valitsejaid. 687 võttis Majordoomus Pippin Herstalist võimu väliselt enda kätte, tema järeltulija Karl Martell (688-741) võttis aastal 741 endale ametlikult Frangi hertsogi tiitli . Ta oli väga hea väejuht, kes viis frangid võidule Poitiersi lahingus.(732 araablased jõudsid oma vallutustega tänapäeva Hispaania aladele ning Frangi riik suutis neile vastu astuda.) Pani aluse feodaalkorrale, sest hakkas andma ratsaväele, vastutasuks teenistuse eest, maatükke. Pärast Karl Martelli surma sai valitsejaks tema poeg Pippin Lühike(741-768), kes aitas nõrkadel paavstidel taastada roomas korra. Alistab longobardid ning neilt ära võetud maa-alale tekib Paavsti ehk Kirikuriik . Tänutäheks kroonib paavst Pippin Lühikese valitsejaks ning saab aluse uus dünastia – karolingide dünastia. Pärast Pippin Lühikest saab valitsejaks Karl Suur(768-814), kes on arvatavasti kuulsaim Frangi riigi valitseja. Frangi riigi hiilgeaeg saabus Karl Suure valitsemise ajal. Karl Suure järgi sai dünastia nimetuse, ta oli oma elu lõpuni kirjaoskamatu aga väga haritud, 800 kroonis Leo III ta Rooma keisriks. Karl Sure vallutuste tulemusel suurenes riik 1,2 mil ruut kilomeetrini (18mil elanikku). Riiki hoiti koos relvajõul ja tugeva valitseva all. Majandus süsteem oli mahajäänud, kuid nende kultuuriline panus oli märkimisväärne. Karl Suure poeg Ludwig Vaga (814-840) päris isa võimu, kuid ta pojad jagasid Verduni kokkuleppes (843) Karl Suure impeeriumi kolmeks, millest hiljem kujunevad Saksa-Rooma riik, Prantsuse kuningriik ja Itaalia kuningriik.
Merovingidedünastia 5-8 sajand. Sel ajal hakkasid arenema feodaalsuhted. 7. saj kaotab sisetülide tõttu suure osa oma territooriumist. Küllalt kõrgel järjel oli metallitöötlemine (relvad, ehted, tarbeesemed ). Neid kaunistati stiliseeritud ornamendiga, väga levinud olid loomamotiivid. Eriti kasutati paelornamenti. Kloostrites kirjutati ümber käsikirju ja säilitati neid (skriptoorium). Raamatutesse suhtuti suure lugupidamisega, neid kaunistati. Käsikirjade jaoks kasutati pärgamenti – väga tugev ja vastupidav. Unustati ära kivist ehitamine.
Karolingide dünastia 8-10 sajand. Võeti eeskujuks antiikaeg. see oli Frangi riigi hiilgeaeg. Riigi koosseisu kuulusid tänapäeva Prantsusmaa, Belgia, Holland , Lääne- ja Lõuna-Saksamaa, Põhja- ja Kesk-Itaalia ja Kirde-Hispaania. Kuulsaim valitseja oli Karl Suur. Olles ise kirjaoskamatu, moodustas ta õukonnas nn. Akadeemia. Seal tegeleti ladinakeelse luuleloominguga, antiikaja käsikirjade kogumisega, rahvaluule kogumisega. Muusika tähendas tol ajal peamiselt laulu. Kuid tundi puhkpille, harfi ja orelit . Karolongidel polnud pealinna, pealinn oli seal, kus parajasti viibis kuningas.
Arhitektuur – Frangi riigis puudusid müüridega ümbritsetud linnad ja kindlused . Peamised kivist ehitised olid lossid, kloostrid , kirikud. Kirikuehituses oli valitsevaks basiilika. Kiviehituses kogemused puudusid, siis ei ehitatud võlve ega kupleid – puitlaed. Kiriku põhiplaan oli ladina rist.
Skulptuur oli tähtsusetu. Kasutati luunikerdusi raamatukaante kaunistamisel. Eriti toredatele käsikirjadele tehti reljeefsed kuld -ja hõbekaaned, millel sätendasid vääriskivid ja pärlid. Ja rikkalike reljeefkaunistusi tehti ka tarbeesemetele.
Keskaegsed pillid: kasutati enamasti Araabia päritolu pille – fiidel, rebekk , harf( keelpillid ), põikflööt, trompet , käsitrumm, tamburiin . Portatiiv – kaasaskantav orel , organistrum – Iirimaalt pärit; klahvidega ning näeb välja nagu kitarr; dulcimer – Ungarist pärit; nagu kannel , aga pulkadega mängitakse.
Pilet nr. 15
Ristiusu kiriku teke ja areng
Lääne-Euroopa keskaegne kirik on katoliiklik (kr. k katholikos - üleüldine), esimesed kristlikud kogudused juba 1. saj apostlite poolt rajatud, kristlus algselt Rooma riigis taga kiusatud
Milaano edikt 313 – Constantinus Suur tunnistab ristiusu lubatuks Rooma riigis
Kristliku õpetuse üle tõsised vaidlused. Arius : Kristus ei ole Jumal, vaid Jumala kõrgeim loodu( vastuolus üldise kristliku õpetusega, mida esindas eriliselt selles diskussioonis piiskop Athanasius)
Athanasius väitis, et Jeesus ja Jumal on oma olemuselt üks (monofüsiitlus)
Nikaia kirikukogu (325) kinnitas Athanasiuse seisukoha
Ristiusk levis eelkõige linnades, sealt levis maale (külaelanik – ld k paganus); paljudes barbarihõimudes võeti kristlus kõigepealt vastu ariaanluse vormis, frangid võtsid ristiusu vastu katoliikluse vormis
Olulisel kohal kristluse levikul on misjonäridel (ld k missio - lähetus),
Iirimaal toimus ristiusule üleminek täiesti rahumeelselt, misjonäriks oli piiskop Patrick (390-460), tänapäeva iirlaste kaitsepühak
Sakslaste ristijaks oli Püha Bonifacius (680 - 754)
Katoliku kirikus kujunes välja väga kindel hierarhia: piiskop, preester , diakon
Piiskopikirik e katedraal , mõned väga võimsad, teised küllalt tagasihoidlikud kirikuhooned
Piiskopi ülesanded: preestrite ja diakonite ametisse pühitsemine (ordinatsioon), ristitute konfirmeerimine (kinnitamine), õli pühitsemine kiriklikeks toiminguteks, altarite pühitsemine, kirikute ja kabelite sisseõnnistamine, vaimulik kontrollimine oma piiskopkonnas visitatsiooni käigus
Kohaliku koguduse eesotsas oli preester (kr k presbyter – vanem), neid abistasid diakonid jt abilised (akolüüdid)
Kirikule maksti 10% sissetulekust – kirikukümnis
Maaisandal oli patronaadiõigus
Kirjelda romaani kirikut
Kirikud on massiivsed, paksude seinte ja väikeste akendega, et hoone suudaks kanda kivivõlvi raskust. Suur osa kirikutest olid basiilikad, millel oli lai kesklööv ja kitsamad külglöövid. Lööve eraldasid tugevate kivisammaste või nelinurksete tugipostide – nn. piilarite read, millele toetusid kesklöövi seinad.
Romaani stiilis basiilikad olid keerukama põhiplaaniga kui varasemad. Endiselt on sissepääs läänes, suurematel kirikutel ka põiklöövi põhja- ja lõunaotsas (esinduslikke kirikuuksi nimetatakse portaalideks). Põikhoonest idasse jääb kooriruum , mis oli mõeldud vaimulike mahutamiseks. Koori olemasolu muudab kiriku põhiplaani ladina risti kujuliseks (selle püstharu on pikem kui põikharu). Koori idaseina lõpetas poolringjas nišš apsiid. Siin oli kiriku kõige püham paik, sest siin asus altar. Vahel ümbritsesid apsiidi poolringis väikesed kabelid (kabelitepärg) ja nende esine kaarjas kooriümbriskäik. Kabelites hoiti kaunites laegastes pühakute säilmeid; teine koht nende jaoks oli koori all asuv keldriruum krüpt.
Nüüd hakati kirikutele ehitama ka torne; need olid suhteliselt madalad, nende arv võis vahelduda, kuid enamasti oli kaks torni läänefassaadil.
Missa on katoliku kiriku jumalateenistuse põhivorm
tekstid on ladinakeelsed
tekstid kantakse ette lauldes või retsiteerides
laulud algselt ühehäälsed
laulud olid ühehäälsed gregooriuse koraalid
žanrina kujunes välja 14-15 saj
alates 18 saj tuntud kontsertteosena
esitajaks koor
ladinakeelne ja muutumatu tekstika
osad tekstid muutuvad vastavalt kirikuaastale
eestlastest autoreid : A Pärt, U Sisask
osad:
Kyrie eleison ( issand halasta) - palve (üks missa vanimaid osasid)
Gloria in excelsis Deo(au olgu Jumalale kõrges) - kiidulaul
Credo in unum Deum (mina usun ainsasse Jumalasse) - usutunnistus
Sanctus /Benedictus (püha/ kiidetud olgu) - kiidulaul
Agnus Dei, qui tollis peccata mundi (jumala tall , kes Sa maailma patud ära kannatad) - palve
Gregooriuse koraal : vt mõistete alt
Mõisted:
Pilet nr. 16- Katoliku kiriku kultuur
Gooti kunst ja arhitektuur Prantsusmaal ja Itaalias: Itaalia gootika kasutas stiili tehnilisi saavutusi tagasihoidlikult. Itaalias jäid tugevaks romaani stiili ja varakristliku arhitektuuri traditsioonid. Itaalia kirikute tugisüsteem on lihtne, vertikaalsust on vähem rõhutatud ja mõnikord on kesklööv võlvimata ( puulaega ). Kirikutel pole torne, kuid kiriku kõrval seisab eraldi kellatorn. Sage on kuppel nelitise kohal. Siiski jõudis gootika mõju Itaaliasse varakult, eriti just tsistertslaste vahendusel. Tsistertslaste arhitektuuri lihtsus meeldis 13. sajandil tekkinud frantsisklaste ordule. Nende ehitatud on kahekorruseline, kui ühelööviline San Francesco kirik Assisis. Itaalia kirikute sidet gootikaga rõhutavad teravad kaared ja kooriakende kuju. Pikohoone valgmiku aknad on Itaalia kirikutes aga tihti väikesed ja ümmargused. Puulaega on ka Orvieto toomkirik, mille fassaadi muudavad gootipäraseks teravnurksed viilud. Nagu paljudel Itaalia kirikutel on siin välisvaadete kaunistamiseks kasutatud mitmevärvilist marmorit. Hilisgootika suurteos on viielööviline basilikaalne Milano katedraal. Itaalia reljeefikunstis ühineb gootlik hingeelu käsitlus antiikaegsete rooma reljeefikunsti traditsioonidega (Näiteks Nicola Pisano, Pisa baptisteeriumi kantsel ; Lorenzo Maitani, „Viimne kohtupäev“, mis asub Orvieto toomkiriku fassaadil). Gooti maalikunsti kõige silmapaistvamaks osaks tuleb lugeda klaasimaali, vitraažikunsti. Osalt Bütantsi mõjul olid Itaalias au sees seinamaal ja tahvelmaal . Ka jäi Itaalia kirikutes, millel olid väiksemad aknad, rohkem ruumi maalingutele. Seinamaali suurmeistritest võib nimetada Giotto di Bondone ’i, kes oli ühtlasi ka uue stiili rajajaks. Inimeste kujutamises oli ta küllalt looduslähedane, kuid ruumikujutus ja maastikuline foon on tal tinglikum.
Prantsuse gooti skulptuur on võrreldes romaani skulptuuriga korrastatum, selgem ja harmoonilisem. Romaani kunstis oli oluline hoiatav ja ähvardav tähendus, gootika aga imetleb ja austab kristlikku sõnumit ja väljendab eelkõige õndsustunnet.Gooti maalikunsti kõiuge silmapaistvamaks osaks on siiski vitraažikunst. Kauneimad vitraažiaknad olid Pariisis kuninglikus kabelis Sainte -Chapelle’is. Gooti stiil peab inimest kujutades tähtsaimaks hingeelu avamist, kuid gootikas süveneb iga inimese käsitlemine kordumatu ja väärtusliku isiksusena. Gooti skulptuuri algus on jälgitav Chartes’i katedraali läänefassaadil. Portaalide palestiku figuurid väljendavad üleminekut romaani stiililt gootikasse. Reimsi ja Amiens ’i katedraali figuurid (13.sajandist) esindavad kõrggootikat. Need on peaaegu vabafiguurid. Nende rõivad ei mõju tühjana, kuid katavad siiski kogu keha. 
Saint- Denis ’ kirikus on abt Suger ’ ajast säilinud kooriümbriskäik ja kabelitepärg. Nendes on näha gooti stiili peamiseid tunnuseid- kergena mõjuvad teravkaartele tuginevaid võlve, saledaid piilareid ja hiiglaslikke aknaid. Kõige olulisemaks oli teravkaare ja roidvõlvide kasutuselevõtt! Teravkaare raskus on suunatud rohkem ülalt alla, mitte niipalju külgedele kui ümarkaarel. Gooti kiriku konstruktsioon meenutas justkui mingi hiigellooma skeletti. Ehitist kandsid piilarid , tugipiidad , tugikaared, vööndkaared ja võlviroided. Võlvisiilud ja seinad olid konstruktiivses mõttes teisejärgulise tähtsusega. Pariisi Jumalaema katedraali loetakse varagootikasse kuuluvaks. Kõrggootika esimene suurteos oli Chartres ’i katedraal, järgnesid Reimsi ja Amiens’i katedraalid. Gooti katedraalide põhiplaaniks jäi pikihoonest ja transeptist moodustuv ladina rist. Kesklöövi tähtsus tõusis. Külglöövid olid kitsad ja madalad. Võrreldes romaani kirikuga mõjus ruum palju õhulisemana, avarama ja vabamana. Tugikaarte ja tugipiitade raskust varjasid nende tippudelt üles pürgivad tornikesed ( fiaalid ) ja paljud raiddetailid (ristlillikud, krabid jne). Kirikutel oli tavaliselt kaks suurt torni peafassaadi (läänefassaadi) kõrval ja veel üks väike haritorn nelitise kohal. Portaalid koosnesid mitmest üksteise sisse asetatud järjest vähenevast portaalist, moodustades persepktiivportaali. Keskmise portaali kohal asus ümmargune roosaken.
Mitmehäälne laulukultuur hakkas levima tänu nooditrükitehnika leiutamisele (15.-16. sajandi vahetusel) ja koolihariduse laienemisele, mille hulka kuulus korralik muusikaõpetus. Heaks tooniks peeti 3-4 pilli mängimist ja noodist laulmise oskust. Musitseerimine muutus haritumate linnaelanike kodudes enesestmõistetavaks. Seltskonnamuusikas tõusis konkurentsitult esiplaanile ilmalik vokaalpolüfoonia, mille üks populaarsematest alaliikidest oli motett . Motett on mitmehäälne vokaalteos .Motett arenes välja organumist 13. sajandi prantsuse muusikas. Algselt oli motett vaimuliku sisuga ja ladinakeelse tekstiga . Alumises hääles asus põhimeloodia, mis tüüpiliselt oli gregooriuse koraal. Põhimeloodia kohal olid teised hääled, mida võis olla 2-3, aga ka kuni 5. Ülemistel häältel oli kõigil erinevad tekstid, samuti olid nad alumise häälega võrreldes liikuvamad. Keskaegsed motetid on isorütmilised ehk ühesuguseid rütmifiguure kordavad. Hiljem hakati ülemistesse häältesse kirjutama ilmalikke rahvakeelseid tekste , eriti luuletekste. Selle tulemusel keelati 13. sajandi lõpul motettide laulmine kirikus. Lisaks sisu ilmalikustumisele oli põhjuseks ka kompositsiooni keerukus . Motett muutus haritlaste seltskonnalauluks. 15. sajandil jõudis ta kirikusse tagasi, kõikides häältes gregooriuse koraali tekst.
Katoliikluse aluseks on Piibel koos deuterokanooniliste raamatutega, püha pärimus ning kiriklik traditsioon; neid käsitab katoliiklus Jumala vahetu ilmutuse allikaina.
Katoliikliku õpetuse järgi moodustavad Kristuse lepitussurm inimkonna pattude eest ja pühakute heateod jumaliku armuvara, mida katoliku kirik jagab oma liikmetele seitsme sakramendi kui iseenesest mõjuvate (ex opere operato) õndsakstegevate vahendite kaudu. 7 sakramenti on: ristimine , armulaud, konfirmatsioon , abielu, viimne võidmine, meeleparandus ehk piht , ordinatsioon. Armulaual toimub Lateraani kirikukogu otsuse (1215) järgi transsubstantsioon. Peale usu kirikudogmasse aitavad õndsaks saada ka inimese enese püüdlus ja head teod; inimene peab kasutama Jumala antud armu . Need, kes pole puhtad, et saada otse taevasse, lähevad pärast surma puhastustulle. Katoliikluse peamisi põhjendajaid on kirikuisad Augustinus ja Thomas Aquinost; viimase õpetus, tomism, ja sellest arenenud neotomism on katoliikluse tähtsaim filosoofiline alus.
Pilet nr 17. Ristisõdade aegne kultuur
Ristisõdade olemus ja nende tulemus.
Koos paavstivõimu tõusuga kasvas ka usuline vaimustus, mis avaldus muu hulgas ka soovina vabastada Kristuse püha haud Jeruusalemmas moslemite käest. Sõdade ajendiks sai Bütsantsi keisri palve Rooma paavstile tulla appi moslemite vastu võitlema.
Eesmärgid:vallutada Jeruusalemm ja Püha maa, luua ülemaailmne paavstiriik , liita Ida-ja Läänikristlus
Põhjused: levitada katoliku usku, usuline fanatism , võimuiha, Idamaade rikkused, eneseteostus , talupojad-soov saada maad ja vabadust
Kokku toimus 7 ristisõda-180 aastat, 1096 -1270(XI-XIII saj). Oluliseimad neist olid esimesed neli. Lisaks toimus ka laste ristisõda, mis oli kohutav katastroof.
I 1096-1099 õnnestus vallutada Jeruusalemm (40 000 osavõtjat, 6000 rüütlit ja 34000 jalameest),
II 1147-1149,
III 1189 -1192
IV 1202-1204(Konstantinoopoli vastu)
Ristisõdade mõju Euroopa kultuurile.
Paavstivõimu positsioon muutus. Esialgne edu Ristisõdades tõstis paavst autoriteeti (Innocentius III) edu oli osaliselt sellest tingitud), see oli paavstivõimu kõrghetk. Läbikukkumine kasvatas aga paavstlusevastast kriitikat
Kuningavõim tugevnes. Keisri- ja paavstivõimu universalistlike püüdluste asemele asus rahvariigi idee. Keskvõimu kehtestamist lihtsustas ka see, et paljud võimsad suurfeodaalid hukkusid.
Kaubateede ümberpaiknemine Vahemere idaosast lääneossa tõi kaasa Vahemere kaubanduse ja Itaalia kaubalinnade õitsengu
Kolme tsivilisatsiooni- läänemaailma, Bütsantsi ja islamimaailma vahel sõvenes vastastikune vaen
Araabia teaduse ja tehnika mõju, eriti Hispaania kaudu, paberi valmistamine, araabia nr-ite kasutuselevõtt, ananass, puuvillane riie, musliin , siidriie, samet , kanep, lina, mais, riis .
Käsitöö areng
Usulise sallivuse kasv; Ristisõdade ajal tutvusid kristlased teiste usunditega ja nägid, et ka need teevad inimesi õnnelikeks, kuigi nad erinesid ristiusust. Selle tagajärjel loobuti vaatest et ainult katoliku kirik peab valitsema maailma.
Tõsteti talupoegade koormisi
Täna suhtlemisele kaugete maadega laienes eurooplaste silmaring palju
4-6 miljonit inimest sai surma.
Romaani ja gooti kujutava kunsti võrdlus koos näidetega.
Romaani stiil oli esimene ühtne kunstistiil Lääne-Euroopas. See valitses 10.-12. sajandil eelkõige Itaalias, Prantsusmaal, Saksamaal ja Inglismaal. Ehkki romaani stiilis on palju antiigi elemente ja mõjusi, on see siiski täiesti iseseisev kunstistiil.
Gooti stiil on teine Lääne-Euroopa kunstistiil. See oli valdav 12. sajandist kuni 16. sajandini. Stiil on saanud nime gootide hõimu järgi, kui 16. sajandi Itaalias hakati halvustavalt gootikaks nimetama renessanssieelset kunsti, mida peeti metsikuks ja barbaarseks. Stiilinimetusena võeti gootika kasutusele 19. sajandil .Gooti stiili sünd on täpselt dateeritud: selle alguseks peetakse aastat 1144, mil Prantsusmaal pühitseti sisse Saint-Denis’ kloostri kiriku koor.
Romaani kunsti juhtivaks žanriks oli arhitektuur, kesksel kohal sakraalarhitektuur.Enamasti olid romaani kirikud kolmelöövilised, uksed ehk portaalid asusid kas lääneotsaseinas või pikihoone külgedel.Akna- ja ukseavad olid ümarkaarelised, mis on üks romaani arhitektuuri peamisi tunnuseid. Romaaniaegse kiriku keskmine lööv tõusis aja jooksul üha kõrgemale taevapoole, konstruktsioonide tugevdamiseks võeti kasutusele ristvõlv, mis ühendas omavahel kaks silindervõlvi. Ristvõlvi konstruktsioon oli raske ja keerukas, sestap olid piilarid toekad ja aknaavadele jäi vähem ruumi ja kirikud olid hämarad. Nii on romaani kirik ühest küljest kõrgustesse pürgiv suursugune hoone, teiselt poolt karm ja raskepärane. Nimekaimad kirikuarhitektuuri näited Prantsusmaal on Cluny kloostri kirik, Madelaine`i kirik.
Romaani skulptuur esineb enamasti kirikuid kaunistavate reljeefide näol, mille peamiseks ülesandeks oli Pühakirja seletamine lihtrahvale. Rikkalikult kaunistati kirikute sissekäike, akna- ja ukseportaale. Reljeefide süžee oli enamasti õpetlik, populaarseim stseen oli Viimne kohtupäev. Inimesed on reljeefidel edasi antud moonutatuna, oluline pole mitte anatoomiline täpsus, vaid kannatava keha kujutamine. Siseruumides leidub ka abstraktset ornamentikat, skulptuure tehti ka altarite kujundamiseks, sagedane motiiv oli ristilöödud Kristuse figuur ehk krutsifiks, mis levis ka miniatuursena.
Romaani maalikunst esildub kirikute seinamaalides, mis on tänapäevaks paljuski hävinenud. Maalide juures valitseb pinnaline laad, kuid kujutised väga fantaasiarikkad ja värviküllased. Levis ka miniatuurmaal .
Peatähelepanu oli gootikas pööratud sakraalsele kunstile.Kirikutele ehtitati tugev katus võttes kasutusele teravkaare ja roidvõlvid. Teravkaare, parem kandvus seisneb selle, et raskus koondub rohkem ülalt alla, kui külgedele, see ongi gooti stiili kõige silmapaistvam tunnus. Põhiplaaniks jäi kirikutel ladina rist (kuid mitte alati, näiteks on Notre-Dame kirik Pariisis, kus põikhoone pikihoonest praktiliselt ei eraldugi). Gooti kirik oli ka valgusküllasem, peenemad konstruktsioonid jätsid akendele rohkem seinapinda. Ülespoole liikumine väljendus ka kiriku välisilmes(ohtralt tornikesi), lisaks oli kirikul kaks suurt torni esiküljel ja üks suurem tagaotsas. Uste kohal kaunistas kiriku fassaadi enamasti ka ümmargune roosaken.Näited gooti stiilis kiikutest Prantsusmaal: Amiens`i, Reimsi katedraalid, Canterburry katedraal.
Väljaspool Prantsusmaad oli gootika pisut erinev, sageli lihtsustati keerukat põhiplaani. Gootika hilisemal perioodil arenes jõudsalt ka ilmalik arhitektuur, mille üks terviklikumaid näiteid on meie pealinna Tallinna vanalinna arhitektuur.Gooti ajal hakati enam hindama ka inimese vahetut, reaalset kogemust.
Gooti skulptuuris tõusvad esile vabafiguurid ja ümarplastika. Võrreldes romaani kunstiga oli skulptuur realistlikum ja loodulähedasem, üldmulje maalilisem ja ruumilisem, inimeste proportsioonid õigemad, liigutused ja poosid loomulikumad. Sarnaseks inimese kujutamise juures jäi riietuse kujutamine, mis kattis endiselt kogu keha täelikult kinni, tähelepanu koondus näole ja kätele.
Silmapaistvaim gooti maalikunsti osa oli vitraažikunst, mis õitses tänu kirikute hiigelsuurtele akendele.Värvid olid kirkad ja selged, peamine oli dekoratiivse üldmulje loomine. Valgus muutus eriti sillerdavaks ja toetas igati gooti kiriku eesmärki – muuta aine ainetuks. Seinamaal oli gootikas tagaplaanil, populaarsust kogus tahvelmaal, mis võimaldas rõhutada detaile.
Gooti kunsti läbivaks jooneks on kõrge kvaliteet. Käsitöö oli kõrge prestiižiga ja väga hästi korraldatud. Keskaegne käsitööline tegi unikaalset tööd, mitte masstoodangut nagu hiljem tööstusettevõtted, käsitöölise ametis ühendati meisterlikud oskused kunstilise väljendusega.
Pilet nr. 18
Ülikoolid
Ajalooliselt vastandusid vabad kunstid tegevatele-loovatele kunstidele ( artes mechanicae,vanakreeka keeles poietikē technē) või nö teenindavatele-praktilistele kunstidele, millega tegelesid käsitöölised ja põllupidajad-karjakasvatajad.
Vabade kunstide õppekavva kuulus keskajal üldiselt kaks taset: triivium ( trivium ) ja kvadriivium( quadrivium ). Triiviumi alla kuulusid grammatika, dialektika (sisuliselt Aristotelese loogika,süllogistika) ja  retoorika  (kõnekunst) õpingud, mis tuli hilise keskaja ülikoolides bakalaureusekraadi(baccalaureus artium 'kunstide õpipoiss') saamiseks läbida. Triivium oli üldine arutlemise vahendite omandamise tase, mis eelnes igasugusele spetsialiseerunud õppele. Kvadriiviumi alla kuulusidaritmeetika (arvutamine), muusika (harmoonia,  muusikateooria ),  geomeetria  (eukleidiline geomeetria, maamõõtmine ja ka geograafia) ja astronoomia (õpetus taevastest sfääridest, tänapäevases mõttes midagi astroloogia ja  kosmoloogia  vahepealset), mida võib pidada juba teadusteks, mis käsitlevad maailma asju ja nende olemusi, st nende raames tegeldi teadusega toonases mõttes: füüsika, metafüüsika,  teoloogia  jms valdkondadega. Kvadriiviumi läbinule omistati keskaja ülikoolides magistrikraad (magister artium 'kunstide meister'), mis andis täie õiguse tegeleda vabade kunstide õpetamisega.
Kõige vanem ülikool --- Bologna ülikool – 1088 ( j.t. Tänapäeva suured ülikoolid)
"7 vaba kunsti" (Artes liberales, ka "dialogika ained) jaotuvad
Trivium:
Grammatika (= ladina keel),
Dialektika (= Loogika),
Retoorika (= kõne ja kirjakirjakirjutamise kunst).
Quadrivium:
Aritmeetika
Geomeetria
Astronoomia
Muusika
Gooti stiil on teine keskaja Lääne-Euroopa kunstistiil. See oli valdav 12. sajandist kuni 16. sajandini. Gootikale eelneb romaani stiil ja järgneb renessanss.
Stiil on saanud nime gootide hõimu järgi, kui 16. sajandi Itaalias hakati halvustavalt gootikaks nimetama renessanssieelset kunsti, mida peeti metsikuks ja barbaarseks. Stiilinimetusena võeti gootika kasutusele 19. sajandil.
Gooti stiili sünd on täpselt dateeritud: selle alguseks peetakse aastat 1144, mil Prantsusmaal pühitseti sisse Saint-Denis' kloostri kiriku koor. Teised Prantsuse piirkonnad, samuti Inglismaa võtsid uue stiili vastu 12. sajandi lõpuks. Itaalias hakkab see levima 13. sajandi alguses, Saksamaal pääseb mõjule 13. sajandi teisel poolel, Eestis ja Lätis aga alles umbes aastal 1300.
On avaldatud arvamust, et gootika põhialuseks võetud teravkaarmotiiv võeti 12. sajandil Püha Hauavabastamiseks korraldatud ristisõdade käigus üle Lähis–Idast – samas ei ole see kindel. Igatahes jõudis gootika peale teravkaarmotiivi kasutuselevõtu algust vaid mõnekümne aastaga kaunite ja tehniliselt keerukate kõrgvormideni, mida kasutati mitmetes Euroopa katedraalides.
Gooti stiili arengus eristatakse kolme etappi:
varagootikat (u 1140–1200)
kõrggootikat (u 1200–1350)
hilisgootikat  (u 1350– 1525 ).
Gooti arhitektuur on insenertehnilise väljakutse tulemus, vastus küsimusele, kuidas ehitada kivilagesid, mis lähevad üha laiemaks ja kõrgemaks. Lahenduseks oli teravkaare ja sammastele toetavate kiviribide kasutuselevõtt.

Kui varakeskaegsetel kirikutel olid enamasti puukatused, ehitati romaani kirikutele juba ka kivikatuseid; kirikute seinad olid piisavat paksud, et vastata ümarvõlvide poolt väljaspoole suunatud survele. Alates 1100. aastast hakkasid ehitusmeistrid välja tulema lahendustega, mis võimaldasid katuse raskust paremini jaotada. Nad võtsid kasutusele teravkaare, mis avaldas seintele ümarkaartest väiksemat külgsurvet.
Inglismaa
Inglismaale levis gootika 12. sajandi lõpus  normandia arhitektuuri vahendusel. Esimeseks gooti stiilis ehitiseks sai Cantebury katedraali uus kooriruum. Teistest eristavad inglise gooti stiilis kirikuid suured nelitistornid ja dekoorirohkus (decorated style 1270–1350).
Lincolni katedraal
Salisbury katedraal
Exeteri katedraal
Yorki katedraal
Eesti
Eestis juurdus gooti arhitektuur mõned aastakümned pärast siinsete alade allutamist ristiusule ehk ca 1250 -80ndatel aastatel. 13. sajandi lõpul oli gooti arhitektuuritehnika siinmail romaani stiili lõplikult võitnud ja oli kasutusel kuni 1520 -40ndate aastateni, mil ta tasapisi hakkas taganema renessansi ees. Praktiliselt kõik Eesti kesksaegsed kirikud,  linnused  jm ehitised on ehitatud gooti stiilis teravkaarmotiivi kasutades.
Põhja-Eesti paepiirkonnas juurdus gootika Lääne-Euroopaga võrreldes veidi lihtsustatud ja massiivsemal kujul. Suuri aknapindu, õhulisi võlve, ehisfiaale, välimisi tugikaari jm elemente kas ei kasutatud või kasutati haruharva. Isegi Lõuna-Eesti tellisehituse piirkonnas olid siinsed tolle aja ehitised tihti küllaltki massiivsed (nt Tartu Jaani kirik ja Toomkirik).
Gootika tõusis neogootikana (pseudogootikana) Eestis taas au sisse peamiselt 19. sajandil. Neogootika varaseimad suursugused näited on 1830ndatel aastatel varemeist taastatud Oleviste kirik Tallinnas ning Peterburi arhitekti Andreas ( Andrei ) Stackenschneideri poolt 1830ndatel aastatel projekteeritud Keila -Joa mõis. Samas kasutati teravkaartel põhinevaid neogooti elemente mõningate mõisate kõrvalhoonetes veel 18. sajandi lõpulgi. 19. sajandi lõpul, historitsismi hiilgeajal, oli neogooti stiil Eesti arhitektuuris teiste neostiilide kõrval üsna sageli kasutatav. 20. sajandi esikümnendil stiil hääbus, jäädes mõningal määral kasutatavaks vaid sakraalarhitektuuris (eriti vanade kirikute rekonstrueerimisel).
Saksamaa
suur ning modulaarne olemus. See väljendus tohutute suurte tornide näol. Prantsusmaa järgi võeti avatus ja laius. Palju oli ka nn. Hallikirikud, kus oli vähe aknaid (??????).
Pilet nr. 19- Reformatsioon
REFORMATSIOON.
Valitsevast õpetusest lahknevaid usuvoole on kirikus olnud juba selle kujunemisest peale ent reformatsioon on pärast kristlaskonna lõhenemist roomakatoliku ja kreekakatoliku kirikuks suurim vapustus kristluse ajaloos.
Reformatsiooni eeldused kujunesid juba keskaja lõpul, nendeks olid:
Lääne-Euroopas tekkinud rahvusriikide valitsejad püüdsid vabaneda paavstivõimu kontrolli alt.
Vaimulike privilegeeritud seisund tekitas rahulolematust .
Tõsiusksetele ei olnud meeltmööda vaimulike mittekristlikud eluviisid .
Paavstide huvid muutusid üha ilmalikumaks, nad sekkusid ka päevapoliitikasse.
Erilist pahameelt tekitas patulunastuskirjade ehk indulgentside müük, kurikuulsaks indulgentside müüjaks sai Johann Tetzel, seal kus tema oli neid müünud, jäid kirikud tühjaks, sest rahvas oli end vabaks ostnud nii sooritatud kui ka veel sooritamata pattude eest.
Suurim rahulolematus vallandus Saksamaal, sest poliitilise killustatuse tõttu oli katoliku kirikul vaba voli toimetada. Prantsusmaal, Hispaanias ja Inglismaal oli paavstivõim sunnitud tugevale kuningavõimule mööndusi tegema.
Reformatsiooni algatajaks sai Martin Luther, kes isa soovist hoolimata õppis ülikoolis teoloogiat. Teoloogiaprofessorina süvenes tema arusaam, et õndsaks saamiseks ei ole vaja kirikut ega paavsti vaid ainult usku. Talle oli täiesti vastuvõtmatu indulgentside müük. 31. oktoobril 1517 aastal lõi Luther Wittenbergi lossikiriku uksele 95 ladinakeelset teesi, mis hiljem saksa keelde tõlgituna väga laialdaselt levisid. Luther pidas ainsaks usulise tõe allikaks piiblit. Senisest seitsmest sakramendist tunnistas ta vaid kahte, ristimist ja armulauda ning armulaual tuli tema arust ka ilmalikele veini pakkuda.
Tollane paavst, Leo X, suhtus Lutheri tegevusse üsnagi ükskõikselt, teda köitsid pigem ilmalikud huvid – teater, maskeraadid jne.. Kui paavst lõpuks mõistis reformatsiooni ulatust, andis ta Lutheri tegevuse peatamiseks välja bulla , mille Luther avalikult ära põletas. Lutheri tegevus ähvardas nurjata uue keisri, Karl V, plaani Saksamaa tihedamini liita. Paljud Saksa vürstid liitusid reformatsiooni liikumisega, lootes oma poliitilist võimu suurendada ning kiriku maa ja vara arvel rikastuda. Kui Luther lindpriiks kuulutati varjus ta Saksa kuurvürst Friedrich Targa lossi umbes aastaks. Selleks ajaks oli reformatsioon juba sellise mõju ja ulatuse saavutanud, et seda ei olnud enam võimalik peatada. Luther pöördus tagasi Wittenbergi.
Riik võttis kiriku vara ja maavaldused üle, kirikutest eemaldati liigsed kaunistused ja pildid, jumalateenistused muudeti emakeelseteks, kesksele kohale tõusid jutlus ja kirikulaulud.
Ka alamrahvas leidis, Lutheri õpetust valesti tõlgendades, põhjust rahulolematuse näitamiseks. Nad nõudsid aadlikelt tagasi kogukonna maade ühiskasutamise õigust. 1524-1525 aastal toimus Saksa talurahvasõda, talupoegade peamine soov oli vabaks saada. Talurahvasõja mahasurumine lõpetas reformatsiooni kui rahvaliikumise.
Reformatsioon lõhestas Saksamaa kahte enamvähem võrdsesse leeri. 1555 . kuulutas keiser välja Augsburgi usurahu, millega kinnitati luteri uks teiseks riigireligiooniks. Kehtima jäi põhimõte “Kelle valitsus, selle usk”. Luterlikuks jäi Põhja- ja Ida-Saksamaa, katoliiklikuks aga Lääne- ja Lõuna-Saksamaa.
REFORMATSIOONI LEVIK JA VASTUREFORMATSIOON.
Lutheriga samaaegselt alustas Šveitsis usupuhastust Ulrich Zwingli , 1523 aastal kuulutas Zwingli linnavõimude toetusel Zürichi paavstivõimust sõltumatuks. Kirik allutati linnavalitsusele, kaotati paastumine ja vaimulike abielu keeld, katoliiklik missa asendati Piibli lugemise ja jutlusega. Zwingli ja Luther tõlgendasid erinevalt armulaua küsimust, Zwingli jaoks oli see vaid sümboolne mälestustoiming.
Zwingli õpetuse edasiarendajaks sai Johann Calvin, ta seletas oma arusaama jumalikust ettemääratusest ehk predestinatsioonist. Tema arust võis jumal juba maises elus inimesele märku anda, et too on õndsaks saamiseks välja valitud. Kalvinistid piirasid lõbustusi, kirikupühadel ja pühapäevadel olid kõrtsid suletud ning keelati teatrietendused , riietuti musta, ei kantud ehteid.
Algul Inglismaa kuningas, Henry VII, reformatsiooni ei pooldanud, aga kui paavst ei andnud talle luba abielluda õuedaami, Anne Boleyniga, siis ütles kuningas katoliku kirikust lahti ja alustas Inglismaal reformatsiooni. Kuningas kinnitati kirikupeaks, Inglismaa kirik lahkus Rooma alluvusest, suleti kõik kloostrid, kiriku maavaldus langes uusaadli ja kodanluse kätte. Henry VIII valitsusaja lõpuks kujunes välja anglikaani kirik, sarnanes katoliku kirikuga, ent missad muudeti inglise keelseteks.
Reformatsioon viidi läbi ka Taanis , Rootsis ja Rootsi võimu alla kuulunud Soomes. Luterlus leidis poolehoidjaid ka Liivimaal, ent seal jäi siiski püsima katoliiklus.
Vastureformatsioonis võib eristada kahte suunda. Esimene oli katoliku kiriku otsene vastutegevus (inkvisitsiooni tugevnemine). Teine aga katoliku kiriku sisene uuendusliikumine, et taastada ühtsus (oluline roll oli jesuiitide ordul). Jesuiitide ordu rajas Ignatius Loyola . Nende peamiseks kohustuseks oli kuuletuda paavstile. Katoliku kiriku organisatsioonilisele tugevnemisele aitas kaasa Trento kirikukogu. Kirikukogu otsused tugevdasid ordu- ja kloostridistsipliini. Paavst Gregorius XIII teostas kalendrireformi, pannes alusele tänapäevani kehtivale Gregoriuse kalendrile.
Hispaania jäi reformatsioonist peaaegu puutumata, luterluse pooldajad jõuti enne kõrvaldada, kui nende liikumine saavutanuks laiemat ulatust. Tollane kuningas Felipe II korraldas üle 100 avaliku ketserite põletamise. Tema valitsusajal jõudis Hispaania oma võimu tippu (sõjavägi, riietus, kombed). Välispoliitikas toetas ta vastureformatsiooni . Pärast Felipe II surma algas Hispaania allakäik, rahvaarv vähenes (Eldorado otsingud, moriskid aeti välja).
Protestantlik koraal ehk luterikoraal või luteri koraal on kirikulaul, mis võeti kasutusele seoses protestantliku liturgia kujunemisega pärast 1517. aastat eesmärgiga saavutada koguduse suurem osalemine jumalateenistustel.
Martin Luther oli suur muusikahuviline ja valdas hästi orelimängu. Ta oli ka mitmete koraalide autor.
Erinevused gregooriuse koraalist
Loobuti ladinakeelsetest proosatekstidest ja kasutati alguses saksa-, hiljem igal maal oma emakeelseid värsstekste, et koraali saaks laulda terve kogudus koos kooriga (gregooriuse koraali laulsid ainult vaimulikud). Erinevalt gregooriuse koraalist on luterikoraalid mitmehäälsed ja orelisaatega.
Rooma koolkond.
Sajandi keskpaiku, Trento kirikukogu aastatel kujunes Roomas võrdlemisi akadeemilise ja konservatiivse hoiakuga heliloojate koolkond, mis järgi kõige hoolsamalt kirikukogu juhiseid.
Rooma koolkonna kõige tähtsam esindaja oli Giovanni Pierluigi da Palestrina (u 1515- 1563 ). Üks sajandi väljapaistvamaid muusikuid, järgnevate sajanditega tema kuulsus ainult kasvas. Oma eluajal polnud sugugi nii imetletud ja rohkesti trükitud kui Lassus . Palestrina stiil kujunes aga juba siis klassikaliseks ja hiljem sai sellest „puhta ja väärika“ kirjaviisi akadeemiline kuju. Nimelt on seda jäljendanud mitme sajandi kirikumuusikud ja kõrgemates muusikakoolides kirjutatakse tänaseni tehnikaharjutusi tema eeskujul. Tema nimi (ladinapäraselt Prenestino), mille all ta kõigis allikais esineb, on laentatud ta sünnilinnalt Rooma külje all. Tema kujunemine heliloojaks ja karjäär oli seotud üksnes Roomaga. Peaaegu kogu Palestrina looming on vaimulik, kuigi elu lõpul „häbenes ja kurvastas“, et on loonud muusikat ka armastuseluulele (umbes sadakond ilmalikus laadis madrigali ). Palestrinat tuntakse siiski eelkõige ta missatsüklite põhjal: neid on säilinud 104, ligi pooled neist avaldati trükis juba tema elu ajal ja suur hulk ilmus varsti pärast ta surma. Motette on vähemalt 400, lisaks hulk hümne, 35 Magnificat’i ja teisi kiriklikke teoseid. Ta on loonud ka u 100 ilmalikku ja 50 vaimulikku madrigali. Tema missadest on kuulsaim paavst Marcellus II-le pühendatud Missa Papae Marcelli, mis olevat Trento kirikukogus heaks kiidetud. Teose pühendus on arvatavasti tingitud sellest, vaatamata Marcelluse vaid kolmenädalasele valitsuajale, jõudis ta teha rangeid ettekirjutusi kirikumuusikale. Palestrina peamine taotlus ideaalsusek on rahulik, lihtsas rütmikas kulgev ja iseseisev meloodia kõigis häältes. Eelistatud on sujuv astmeline liikumine. Kõik suuremad hüppet on tasakaalustatud. Selgekõlaline kolmkõlaharmoonia! Omas ajastus mõjub tema stiil väga konservatiivsena.
Veneetsia koolkond
Ei ole täpselt teada, millal Markuse kiriku altari kohale vastakuti asuvatele rõdudele ehitati kaks orelit. Hilisema Veneetsia koolkonna alusepanija Adrian Willaerti ajal hakati kahe oreli juurde paigutama koosmusitseerivaid koori- ja pillikoosseise ja sellest sai alguse Veneetsiale eriliselt iseloomulik mitmekoorimuusika . Esimeseks mitmekoorikompositsiooniks peetakse Willaerti psalmikogumikku „Salmi spezzati“ 1550. aastast. Sajandi lõpupoole kasutati kolme-, nelja- ja isegi enamkoorilisi koosseise. Lõpuks polnud haruldased ka koguni 20-häälsed kompositsioonid. Veneetsia koolkond järgis ka Madalmaade polüfooniastiili.
Veneetsia kirikumuusika omapära on ka pillide rohke kasutamine. Koori tugevndamiseks kasutati enamasti orelit ja teisi pille, tromboone, tsinke, vioolasid.
Willaerti õpilane Andrea Gabrieli. Viljaks helilooja . Ja tema vennapoeg Giovanni Gabrieli. Veneetsia koolkonna silmapaistvaim helilooja. Õppis ise (Lassuse juures)
Lutheri Koraal - Protestantlik koraal ehk luterikoraal või luteri koraal on kirikulaul, mis võeti kasutusele seoses protestantliku liturgia kujunemisega pärast 1517. aastat eesmärgiga saavutada koguduse suurem osalemine jumalateenistustel.
Giovanni Pierluigi da Palestrina - Rooma koolkonna kõige tähtsam esindaja oli Giovanni Pierluigi da Palestrina (u 1515-1563). Üks sajandi väljapaistvamaid muusikuid, järgnevate sajanditega tema kuulsus ainult kasvas
Giovanni Gabrieli - Giovanni Gabrieli. Veneetsia koolkonna silmapaistvaim helilooja.
Pilet nr. 20- Renessanssi kultuur
13. ja 14. sajand: eelrenessanss
15. sajand: vararenessanss
16. sajand: kõrgrenessanss
Renessanss (prantsuse sõnast renaissance 'taassünd') oli Itaaliast alguse saanud ning 14.-17. sajandil väldanud periood Euroopa kultuuriloos . Ajastut iseloomustas eemaldumine religioonikesksetelt väärtustelt inimesekeskse maailmapildi suunas. Renessanss järgnes keskajale.
Renessansi sünnikohaks peetakse valdavalt Itaaliat . Perioodi kultuuri iseloomustanud ideed on pärit 13. sajandi lõpu Firenzest, eelkõige Dante Alighieri ja Francesco Petrarca tekstidest.
14. sajandil elas roomakatoliku kirik, millele toetus keskaegne kultuur ja maailmapilt, läbi tõsist kriisi. Prantsuse kuningate üha suuremad poliitilised ambitsioonid viisid roomakatoliku kiriku poliitilise lõhenemiseni ehk Suure skismani. Järgmisel sajandil tõusis kriis seoses reformatsiooniga veel teravamalt pinnale. Need muutused tõid kaasa uue vaimse ja kultuurilise olukorra. Kirik lakkas olemast inimese maailmapildi keskus. Toimus ilmalikustumine. Ilmaliku ja sakraalse piirid kadusid , eriti kui võrrelda väga religioonikeskse keskajaga. Kirjanduses ja kunstis ilmus jumala kõrvale maine element ning religioosseid teemasid hakati kujutama maises võtmes. Kirikuarhitektuur muutus inimesekesksemaks. Hägustus inimese ja jumala vaheline vertikaalne suhe, kus varem oli jumal üleval ja inimene kõiges all.
14. sajandil hakkas endast märku andma rikaste, kiirelt arenevate linnadega Põhja-Itaalia. Seal tekkis ideaal vabast haritud inimesest ja humanistlik mõtlemine, mis on renessansliku maailmavaate keskmeks. See on veendumus , et suurim väärtus on isiksuse vaba areng. Inimest ei hinnatud enam niivõrd päritolu kui isikuomaduste järgi. Ideaaliks sai üksikisik, kes teostab end iseseisvalt. Oluliseks muutus isikuvabadus – sõltumatus keskaegsetest kollektiividest, ka autoriteetidest, kaanonitest ja dogmadest. Sellel perioodil toimusid suured maadeavastused , leiutati trükikunst.
Renessansiajal hakati uuesti uurima vahepeal unustusse jäänud antiikaja kunsti, kirjandust, filosoofiat ja igapäevaelu. Renesansikultuur tajus end antiikkultuuri taassünnina, mis ei tähenda siiski, et renessansiaja inimmõtte areng piirdunuks ainult vana meeldetuletamisega. Antiikaja ja renessansi vahele jäänud ajastut hakati nimetama keskajaks.
Kunstis sai iseloomulikuks arutlemine ilu üle ja selle poole püüdlemine. Varem olid kunsti headuse kriteeriumid lähtunud sellest, mis on õige ning see õigsus oli inimesest kõrgemal. Nüüd hakati taotlema elamuste pakkumist inimese meeltele.
Kujutavas kunstis ja kirjanduses oli renessansskultuuris esil peamiselt Itaalia, muusikas aga Madalmaad. Muusikaajaloos räägitaksegi sageli mitte renessansist, vaid Madalmaade vokaalpolüfoonia ajastust.
MUUSIKA
Muusikaline renessanss on seotud pigem Madalmaadega, seepärast nimetatakse seda ajastut ka Madalmaade vokaalpolüfoonia ajastuks.
Toimus ilmalikustumine, kirik lakkas olemast inimese maailmapildi kesktelg. Muusikas väljendus see ilmalike žanrite ilmumisega vaimulike kõrvale. Suurenes nõudlus ilmalike muusikute järele, kes said tööd nii õukondades kui rikkamate kodanike kodudes. Kutseliste muusikute koolitamiseks loodi erilised õppeasutused, millest hiljem kujunesid välja konservatooriumid.
14. sajandil sündis mitmehäälne ilmalik laul madrigal , mis sai keerukuselt võrreldavaks motetiga. Sageli põhinesid renessansiaegsed laulud rahvaviisidel.
Humanistlik mõtlemine ja vaba haritud inimese ideaal andsid inimesele vabamad käed ennast teostada. Muusikale oli väga oluline nooditrükitehnika, mille leiutas Veneetsia trükkal Petrucci 15.–16. sajandi vahetusel.
Tähtsamad muusikateoreetilised jooned
Muusika oli enam seotud tekstiga, rütm lähtus teksti rütmist. Samas hakkas rütmipilt lihtsustuma.
Ideaaliks saab lihtne väljenduslik laulev meloodia, mille loomulik liigendus on seotud hingamisega.
Ars nova
14 saj Prantsusmaal viljeletud muusikastiil , mis väärtustas kõike uut ja vastandas uut loomingut varasemale. Kui enne oli looming valdavalt anonüümne, siis 14. sajandist on teatakse mitmeid autoreid nimepidi. Tuntumad heliloojad olid Philippe de Vitry , Johannes de Muris ja Guillaume de Machaut .
Madalmaade koolkond
Ulatuslik ja rikas Burgundia riik oli soodsaks pinnaseks kunstidele ja muusikale. Kuna mandril tegutses palju inglasi , olid inglise ja prantsuse muusika tihedas kontaktis . 14. sajandil domineeris heliloojate loomingus ilmalik laul, 15. sajandil tõusis esiplaanile kirikumuusika. Esmakordselt kirjutati terviklikke missatsükleid ja polüfoonilisi hümne. 15. sajandi keskel kujunes muusikas normiks neljahäälsus. Tuntumad Madalmaade koolkonna heliloojad olid Guillaume Dufay, Josquin Desprez ja Orlando di Lasso .
Josquin Deprez (Josquin des Prés) – ajastu väljapaistvaim helilooja. Ta oli Johannes Ockeghemi õpilane. Ta muusikas on iseloomulik tundeliste muusikaliste kujundite vastandamine .
Orlando di Lasso muusikast:
• impulsiivne , dünaamiline, värvirohke
•rohkelt suurendatud ja vähendatud intervalle
•polüfoonia tehnika eiramine
•mõjutas hiljem Saksa barokkheliloojaid (Shitz, Bach )
Lassuse väljenduslaad seostub maneristliku stiiliga tolleaegses maalikunstis, näiteks Tintoretto ekstaatilise maalilaadiga.
Ilmalik laul ja seltskonnamuusika 16. sajandil
Seltskonnamuusika mõiste
Ettekandmisel oli oluline, et kogu seltskond saaks selles osaleda. Esituskoosseisud varieerusid:
•kõiki hääli võidi laulda
•kõiki hääli võidi mängida, kusjuures pillikoosseis oli vabalt valitav
•hääli võis vabalt jagada lauljate ja mängijate vahel
•kõiki hääli võidi laulda, neid ühtlasti pillidel dubleerides.
Šansoon ja programmšansoon
Prantsuse šansoon (pr k chanson-laul)- see on prantsuskeelse ilmaliku laulu üldnimetus. 16.saj algul oli šansoon valdavalt neljahäälne ja komponeeritud sarnaselt motetile. Võib eristada kahte laulutüüpi: a)ühed väga meloodilised ja sentimentaalsed ning b) kiiretempolised ja lõbusad. Enamasti armastuslaulud .
Programmšansoon – seal kasutati helimaalitehnikat, kus muusikas kujutatakse looduspilte või olustikustseene nagu lindude laul, lahingustseenid jms.
Clément Janequin šansoonižanri kuulsaim helilooja.
Instrumentaalmuusika
Enne 16. sajandit ei kirjutatud muusikat spetsiaalselt pillidele. Pillimuusika oli algul peamiselt improvisatsioon . Varaseimad pillimuusika näited on vokaalmuusika seaded (klahvpillidele, lautole, vioolale). 17. sajandil kujunes välja praktiline noodikiri tabulatuur, mis ei helikõrgusi, vaid mänguvõtteid. Tavalisemad pillid olid orel, klavessiin, klavikord , lauto, viola da gamba, plokkflöödid, pommer (millest arenes oboe), dulcian (millest arenes fagott), krummhorn , trompet, tromboon .
Itaalia lauluvormid
Itaalia rahvalikud laulutüübid olid frottola (rütmikas tantsulaul, domineeris ülemise hääle meloodia) ja villanella (rõhutatud algelise kõlaga ja tekstita refrääniga, nt. fa-fa-fa)
Itaalias domineeris õukondlik elegantne ilmalik seltskonnamuusika, tähtsaim lauluvorm oli madrigal – 2- või 3-häälne laul karjuseidüllist või armastusest polüfooniatehnikas. Teine populaarne lauluvorm oli caccia – 3-häälne, rahulik alumine hääl toetab kahte elavat kaanonis laulvat ülemist häält.
Pilet nr. 21- Barokk
Uusaja algust iseloomustab absolutlistlik monarhia- valitsemisviis, mille puhul kuninga või keisti võim oli piiramatu, kuigi too võis oma otsustes ja tegevuses võtta kuulda õukondlaste ning soosikute nõu. Absolutistliku võimuga valitsejale kuulus ka piiramatu kohtuvõim.
Absolutismi seostatakse põhiliselt 16.-17. Saj Lääne-Euroopaga, kus absolutistlikena käsitatavates Euroopa riikides läks võim kitsama ringkonna kätte kui kunagi varem peale Rooma riigi langust. Absolutismi teooria tekkis varauusajal, kui moodustusid esimesed rahvusriigid ja senine ühiskonnakorraldus hakkas lagunema . Et humanism oli senisest tunduvalt enam esile tõstnud inimest, usk Jumalasse hakkas muutuma kõikuvamaks ning feodaalsüsteem ei suutnud ühiskondlike ja majanduslike muutustega kuigivõrd kohaneda, siis hakati otsima uut korraldust, millega uusaegset riiki stabiliseerida ja edukalt valitseda . 16. sajandil kogus ususõdade ja muude segaduste tõttu üha enam populaarsust idee, et kõrgeim võim peaks kuuluma vaid ühe isiku kätte, kes suudaks nii rahvast kui riiki ühendada ja juhtida ega peaks arvestama teiste võimulolijate soovidega.. Monarh koondas enda kätte seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu, omades nõnda otsest kontrolli kõigi riigiorganite üle. Tavaliselt rajas ta endale alluva bürokraatliku administratsiooni ja piiras aadli võimu, koondades ülikud oma õukonda ja võttes neilt enamiku privileegidest. Samas oli kodanikkond alles välja kujunemata , mistõttu monarhi võimu piiramiseks oli vähe vahendeid.
Kõige kaugemale arenas tsentraliseeritud riigiaparaat Inglismaal, kus võim koondus aga kuninga kõrval järk-järgult ka parlamendi kätte. Inglismaal ei kehtestunud absolutism aga arvatavasti seetõttu, et saareriigi kodanikuühiskond oli arenenum kui teistes Euroopa riikides. Teisiti läks asi aga Prantsusmaal, kus poliitiline ühtsus saavutati peamiselt sõjalisel teel ja kuningal oli suur roll. Kuningavõim oli alates 15. sajandi keskpaigast pidevalt tugevnenud.
Klassikaliseks absolutismiperioodiks peetakse üldiselt ajavahemikku Kolmekümneaastase sõja lõpust kuni Prantsuse revolutsiooni alguseni ehk aastaid 1648–1789. "Klassikaline" absolutism öeldakse olevat tekkinud Prantsusmaal Louis XIV ajal ja selle kõrghetk jäävatki 17. ja 18. sajandi vahetusse. Samas on absolutismi arengus näha selgeid piirkondlikke eripärasid, näiteks Skandinaaviamaades (eriti Rootsis) polnud absolutismi "tipp" 18. sajandi alguses, vaid hoopis selle lõpul.
Absolutismi võib jagada kolme ajajärku:
*16. sajandil oli konkurentsitult esikohal veel usk,
*õukondlik absolutism- Louis XIV ajal võib märgata mõistuspärasuse ja konfessiooni tasakaalu (kuningas valitseb Jumala armust, kuid nii, nagu tema arvates ühiskonnale (mitte otseselt Jumalale) parim on)
**valgustatud absolutism- valgustuslikus absolutismis domineeris selgelt inimmõistus, mis loodeti suutvat lahendada kõik inimkonna probleemid.
Lettre de cachet – prantsuse kuninga poolt väljastatav dokument, mis otsustas isiku arreteerimise või riigist välja saatmise . Muutusid nii tavaliseks, et dokument oli kuninga poolt allkirjastatud , lünka pidi kirjutama vaid soovitud inimese nime. Sejuures võisid lettre de cachet’e kasutada paljud kuninga lähikondlased isiklikel eesmärkidel
Kardinal Richelieu - Oma surmani valitses Louis XIII nime taga. Tugevdas kuningavõimu iseseisvust ja piiramatust. Andis käsu keelata aadlike duellid ning hävitada nende maakindlused. Aadli elullad muutus- kõrgaadel koondus õukonda, et nautida selle toredust. Tühistas Nantes ’i edikt ning paljud hugenotid emigreerusid. Kohalikeks valitsejateks said intendandid, palju kasutatu lettre de cachet’e.
Louis XIII- Sai troonile juba 8-aastaselt. Tema valitsusajal olid endised probleemid: pinged hugenottide ja katoliiklaste vahel, kuningavõimu ja suhe feodaalaadliga ning vastasseis vana aristokraatia ja kodanluse vahel. Kuninga täisealiseks saamiseni juhtis riiki Louis XIII ema Maria de Medici. Louis XIII ei olnud riigiasjadest huvitatud ning võimu võttis kardinal Richelieu.
Louis XIV- Päiksekuningas. Sai troonile 4-aastaselt. Tema asemel valitses ema Austria Anna koos oma armukese kardinal Mazariniga. Rõhutas oma jumalikku päritolu. „Riik – see olen Mina!“. Kuulsuse nimel pidas laastavaid sõdu. Määras ametisse riigiametnikud, kehtestas seadusi, karistas ja andis armu ilma kohtupidamiseta. Tähtsaim riigimees oli finantside peakontrolör Colbert , kes oli üks Prantsusmaa koloniaalimpeeriumi rajajaid .
James I – 17. Saj Inglismaal kunigas , kes ei tundnud Inglismaa õigusi ning tavasid, sest oli Šotimaa kuningas. Oli veendunud, et on kuningas jumala armust ning et kuninga tahe on kõrgem kõigist seadustest. Talle olid vastuvõetamatud parlamendi õigused. Probleemiks kuninga ja parlamendi vahel oli maksude määramine, tööstuslikud ja kaubanduslikud monopolid . Avaldas proklamatsiooni, et kunigavõim ei sõltu parlamendist.
Charles I - 17. Saj valitsenud inglise kunigas, kes rõhutas kuningavõimu sõltumatust parlamendist. Kuulutas välja sundlaenu ning kogus makse, mis polnud parlamendi poolt kinnitatud. Saatis parlamendi 1629 laiali, hakkas taaselustama vanu makse. Kui šotimaaga algas sõda, kutsus parlamendi kokku, sest oli vaja raha. Parlament ei nõustunud, saadeti laiali. Kutsus opositsiooni käsul taas kokku, andis seaduse, et parlamendi tohib laiali saata vaid tema enda nõusolekul. Võim läks parlamendi kätte, kunigas hukati.
Barokkmuusika on barokiajastul (17. sajand kuni 18. sajandi I pool) loodud muusika.
Muusika peegeldas konflikte ühiskonnas, see oli emotsionaalne mõjutusvahend, mis oli dünaamiline, rahutu. Musikalise baroki kodumaa oli Itaalia. Muusikas puudus sisemine areng ning see oli senisest õukonnakesksem.
17. sajandi alguses toimus Euroopa muusikas suur pööre. Tüüpiline renessanssmuusika ei olnud mõeldud lihtsalt kuulamiseks, vaid oli liturgilise eesmärgiga, tantsumuusika või kooslaulmiseks mõeldud seltskonnalaul. Barokiajastul hakati looma teoseid ka ainult kuulamiseks. Tekkisid esimesed elukutselised muusikud , professionaalsed kapellid, kujunesid välja esimesed instrumentaalmuusikažanrid. Algas solistilise vokaal - ja instrumentaalmuusika võidukäik, barokk oli virtuoosse soololaulu kuldajastu . Polüfooniline muusika oli oma kõrgtasemel, selle asemele hakkas tulema monoodiaBarokkmuusika helikeel on eriskummaline, ülepaisutatud, rõhutatult kaunistuslik, efektne ja emotsionaalne. Püüti imiteerida loodust ja inimtundeid. Armastati tempo- ja dünaamikakontraste. Nii vokaal- kui instrumentaalteoste harmoniseerimisel kasutati valdavalt generaalbassi tehnikat, seepärast on barokki nimetatud ka generaalbassi ajastuks.
Ooper i sünd ja areng:
Ooper on muusikaline lavateos , mis esitatakse lauldes. Ooperi eelkäijad olid vanakreeka tragöödiad, keskaegsed liturgilised draamad ja müsteeriumid, renessansiaegsed õukonnaetendused ja madrigalikomöödiad.
Ooperi idee sündis 16. sajandi lõpus Itaalias, Firenzes. Esimese ooperi „ Daphne “ kirjutas Jacopo Peri 1597, esimene säilinud ooper on sama autori „Eurydike“.Esialgu oli tähtsaim tekst, muusika ainult ilmestas seda. Laul oli retsitatiivne (kõnetaoline), esines ka madrigalilaadseid koore. Pillisaade väikse ansambli poolt oli lihtne ja tagasihoidlik . Oluline oli teksti väljatoomine.
Esimeseks suureks heliloojaks peetakse aga Claudio Monteverdi t, kes üllitas esimese tervikliku teose. Monteverdi kasutas võtteid, mida kasutatakse ka järgnevatel sajanditel ooperi loomisel – kõlavärvid dramaturgia kandjana , muusikalised kujundid ehk juhtmotiivid.
Kujunes välja mitu koolkonda :
Veneetsia ooper-ajaloolise/mütoloogilise sisuga, palju tegelasi, suurejoonelised dekoratsioonid ja lavaefektid
Napoli ooper- valitses 18. Saj I poolel enamikes Euroopa maaades.. sisu oli samuti ajaloo- ja mütoloogiaianeline, vaatemägnulisuse asemel on suurem rõhk muusikal ja laulul. Ideaaliks oli bel canto , kaunis toon, väljendusrikkus(keerulised käigud). Tekkisid tõsine ooper opera seria , mis oli toretsev õukonnaooper ning koomiline ooper opera buffa , see oli rohkem rahvaooper. 17. Sajandil arenesid välja soolonumbrite vormid:
Da- capo -aaria- koosneb kolmest lõigust, ABA, A j B kontrastse karakteriga, noodis A osa ei korrata , vaid lisati märge aria da capo, korrata aaria algusest
Retsitatiiv- kõnelaul, mis jälgib loomulikku kõne rütmi. Retsitatiivides süžee areneb
Jean- Baptiste Lully oli 17. Saj Prantsusmaa helilooja, kes lõi kuningliku ooperiteatri ning õukonnaorkestri. Kirjutas tõsiseid oopereid e lüürilisi tragöödiaid(rütmiliselt keerukad, palju balletistseene). Pani aluse Prantsuse avamängule (aeglane-kiire-aeglane).
Henry Purcell oli barokiajastu suurim Inglise helilooja. Ainukese Inglise eheda barokkooperi autor. Kirjutas kiriku- ja kammermuusikat, palju lavamuusikat draamaetendustele.
Georg Friedrich Händel- üks barokiajastu suurkujusid. Saksa päritolu, kuid enamus elu elas Inglismaal. Tegutses põhiliselt ooperižanris. Kirjutas üle 40 ooperi, millest kuulsamad on „Julius Caesar“, „Xerxes“ ja „ Rinaldo “. Eeskujuks oli Händelile Napoli ooper, kuid tema teosed olid jõulisemad. Tegevus pärines alati antiikmaailmast ning sisaldasid armukolmnurka. Tänapäeval esitatakse tema oopereid harva, sest need on ette nähtud kastraatidele. Lisaks kijutas üle 30 oratooriumi. Oratooriumide süžee päris enamasti Vanast Testamendist, kesksel kohal juudi rahva võitlus ja kannatused. Kirjutas 18 concerto grossot, orkestrisüite(„ Veemuusika “) ning kontserte orelile ja orkestrile.
Tavalisim pilliandsambel oli barokktrio , kuhu kuulusid 2 meloodiapilli ja basso continuo - katkematu bassihääl ning sellele ehitatud harmooniaakordid. Nimetus trio ei rähista pillide, vaid partiide arvu, kuna basso continuot mängis vähemalt 2 pilli, nt tšello, kontrabass , fagott jms
Monoodia - stiil, mis väljendus ühehäälses meloodias
Pilet nr 22. Religioon uusaja alguses
Uusaja mõiste võtsid kasutusele humanistid 15-16 sajandil. Lähtuti uuest ideoloogiast, mille nimeks kujunes humanism. Kõrgeimaks väärtuseks oli inimene. Humanism tekkis renessansi ajastul. Tähtsamateks liikumisteks kujunesid Inglismaal puritaanid ning Prantsusmaal hugenotid. Vaimumaailmas jätkus esialgu usline võitlus, mis kõige teravamalt tõusis eesile 17 sajandi Inglismaal. Puritanismi alusel kujunes uus maailmavaade ja ellusuhtumine. Inglise kuningas Henry VII rajas anglikaani kiriku, kuna läks tüllli paavstiga, kes ei andnud talle lahutust . Anglikaani kirik on üks protestantluse harusid. Protestantlus on üldisemas tähenduses kõik kristlikud ühendused, mis ei kuulu katoliku ega õigeusu kirikusse. Uusaja alguses tegeleti palju muusikaga ning arenesid välja paljud uued muusikažanrid.
Kolmekümneaastane sõda (1618-1648)
Põhjus: usulised võitlused, suurriikide poliitilised vastuolud, väikerahvaste ambitsioonid, võimuvõitlus ülemvõimu eest Euroopas
Osalised: Tšehhia, Saksa keisririik (Katoliiklik Liiga ja Protestantlik Unioon), Inglismaa, Madalmaad, Prantsusmaa, Rootsi, Taani.
Sõda lõppes 1648 aastal sõlmitud Vestfaali rahuga. Saksa-Rooma keiser kaotas reaalse võimu saksa riikide üle. Prantsusmaa muutus juhtivaks riigiks Euroopas.
Puritaanid- kapitalistliku ühiskonna mõttelaadiga inimesed Inglismaal 17 sajandil, kes nõudsid anglikaani kiriku täielikku puhastamist katoliiklusest. Nad ei leppinud pooliku reformatsiooniga kirikuteenistuse välistes vormides ja kiriku juhtimises. Usuliste tagakiusamiste eest põgenes palju puritaane ka Põhja-Ameerikasse, kus rajasid oma asundusi. Puritanismi levikut soodustas Inglismaa majanduslik areng ja sellega kaasnenud muutused ühiskonna struktuuris. Rajati kapitalistlikke manufaktuure. Tähtis osa oli ka väliskaubandusel. Alguses oli puritanism usuline liikumine, hiljem poliittiline, neitekkis oma partei ja nad valiti ka parlamenti, see ei meeldinud katoliku usu pooldajatele, ja tekkis ususõda, cromwell võitis sõja kuid ta kukutati võimult ja pärast seda toimus reformatsioon, puritaanid tahtsid inglismaa täoielikult calvinistlikuks muuta (mustad riided, meelelahutus puudus) katoliiklased tapsid 10 000 puritaani. Tahtsid meelelahutuse keelata, üks kuningas keelas ära lõbustsused kuid ta kukutati võimult. Puritaanid olid ka väga head kaupmehed, tänu neile tekkis kapitalistlik majandus ning majandus arenes jõudsalt , kaupu eksporditi, puritaanid oli n-ö töönarkomaanid ja töökultuur arenes samuti
Hugenotid- prantsusmaa kalvinistid 16-18 sajand
Nantes’i edikt- 13. aprillil 1598. aastal Henri IV poolt välja antud dokument, mille alusel tunnistati Prantsusmaal valitsevaks religiooniks katolitsism. Kuid oma veendumusi lubati kuulutada ka reformitud usutunnistuse pooldajatel. Tõsi küll - Pariis pidi jääma täiesti katoliiklikuks.
Oratoorium - läbiva süžeega mitmeosaline vokaalsümfooniline suurteos solistidele, koorile ja orkestrile, sarnaneb ooperiga, kuid puuduvad dekoratsioonid ja lavaline tegevus, kujunes välja 17 sajandil.
Passioon- oratoorimu alaliik, mis räägib Kristuse kannatustest ja surmast, tekst Uue Testamendi evangeeliumidest( Johannese )
Kantaat- mitmeosaline instrumentaalsaatega või saateta teos koorile ja solistidele, ainult koorile või ka ainult solistidele, võib olla nii vaimuliku kui ka ilmaliku sisuga
Sonaat - 3-4 osaline teos soolopillile, klassikaline sonaat, mille esimene osa on sonaat-allegro vormis kujunes välja Viini klassikute loomingus
Concerto grosso - 17-18 sajandil kujunenyd mitmeosaline heliteos , mis põhineb soolopillide rühma ja orkestri vastandamisel
Soolokontsert -
Süit- mitmeosaline instrumentaalteos, baroki ajal oli populaarne tantsusüit mis koosnes iseloomult, tempolt ja rütmilt kontrastsetest tantsudest
Heinrich Schütz- oli saksa helilooja ja organist. Teda on nimetatud saksa muusika isaks, sest hakkas kombineerima saksa keelt muusikasse. Pani aluse saksa oratooriumile, ooper „Daphne“
Johann Sebastian Bach- sündis saksamaal. Ta oli oma aja parimaid organiste. Ta oli kaks korda abielus. Bach oli muusikatraditsioonide kokkuvõtja. Ta kirjutas ple 300 kirikukantaadi(„kohvikantaat“, 40 suure oreliteose). Tal jõi lõpetamata teos „ fuugakunst “
Georg Friedrich Händel- sündis samuti saksamaal. Ta reisis palju. Tema loomingus puudub kirikiumuusika ja ta a krijutas peamiselt oopereid. Ta kirjutas üle 40 ooperi(„julius caesar“), üle 30 oratoorimi(„messias“), 18 concerto grossot
Arcangelo Corelli- kirjutas kammersonaate ning instrumentaalset kammermuusikat, 12 concerto grossot
Antonio Vivaldi - väljapaistev orkestrimuusika looja, kirjutas üle 450 soolokontserdi(enamus viiulile – „Aastaajad“), kirjutas kantaate , oratooriume.
Pilet nr. 23- Valgustus ja klassitsism
Valgustusajastu   oli ajajärk 18. sajandi Euroopas, mil vähenes usk traditsioonilistesse religioossetesse printsiipidesse, kirikusse ja seisuslikesse autoriteetidesse ning hakati rohkem väärtustama ratsionaalset mõtlemist, demokraatiat, inimõigusi ja teadust ja loodust. Valgustusajastu mõiste võttis kasutusele saksa filosoof Immanuel Kant ning taolise nimetusega taheti väljendada inimkonna väljumist vaimupimedusest, uue maailmakäsitluse tulekut.
Valgustuse kujunemise eelduseks oli teaduse areng,mis pani kahtlema vanades tõdedes ja tõstis esile inimmõistuse. Mõistuse ja kriitilise mõtlemise tähtsus rõhutas eriti prantsuse filosoof Rene Descartes .]. Ta põhiteos on 1637 a ilmunu “Arutlus meetodist”. Astudes välja Aristotelese loogika kui meetodi vastu, väitis D,et see võimaldab vaid seletada seda,mida teatakse ja rõhutas,et teadmiste ainus allikas on mõistus. D arvates oli vaja kahelda kõiges.
Valgustatud absolutismi ideoloogid peavad riigile ja rahvale parimaks valitsejaks haritud ja reformimeelset piiramatu võimuga monarhi. Üks teooria peamiseid kujundajaid oli prantsuse filosoof  Voltaire .
Muutused seoses valgustusega (mida hakati väärtustama):
Inimmõistus ( peamine kriteerium )
Ratsionalistlik maailmakäsitlus (ideaalne, ideed muudavad maailma)
Loodus
Humanism ( esiplaanil inimene koos oma vajaduste ja kirgedega)
Deism (usutlus, et Jumal on kunagi ammu universumi loonud ja end enam sellesse ei sega)
Valgustatud absolutism (ideoloogid peavad riigile ja rahvale parimaks valitsejaks haritud ja reformimeelset piiramatu võimuga monarhi. Üks teooria peamiseid kujundajaid oli prantsuse filosoof Voltaire)
TÄHTSAMAD MÕTLEJAD
Rene Descartes -1596- 1650 . Filosoof - Peamised ideed: Cogito ergo sum, Kahtlemine, Kriitiline suhtumine. Teosed: “Arutlus meetodist”
Voltaire -1694-1778 Kirjanik, poeet, ajaloolane, filosoof - Ideed:
Katoliku kiriku vastu, Loodusõigus, Isikuvabadused, Valgustatud absolutism
Teosed: “Filosoofilised kirjad”
Jean- Jacques Rousseau - 1712 -1778 Kirjanik, filosoof -Ideed: Rahva võim
Vabariik. Teosed: “Arutlus teadustest ja kunstidest ”, “Ühiskondlik leping”
Charles Montesquieu -1689- 1755 Jurist, diplomaat , kirjanik. Ideed:Absolutismi vastane, Konstitutsionaalne monarhia, Võimude lahusus , Geograafilise keskkonna teooria. Teosed: “Pärsia kirjad”, “Seaduste vaim”
Denis Diderot 1713- 1784 – filosoof, kes pani aluse entsüklopeediate väljastamisele. Entsüklopeediad põhjustasid paksu pahandust, sest nii riik kui ka kirik olid nende vastu.
Gottfried Wilhelm Leibniz -1646-1716. Filosoof, matemaatik . Ideed: Monaadid , Riigivõim, Rahvaste harmoonia, Külluse printsiip inimelus, Teaduse praktiline kasu
Johann Gottfried Herder -1744- 1803 . Filosoof, kirjanik, folklorist. Ideed: Ajaloo ja ühiskonna progress, Rahva harimine, Patriotism , Rahvaloomingu tunnustamine
Klassikalise stiili kujunemine muusikas avaldus kõigepealt prantsuse ja itaalia oopereis ja ballettides (J. B. Lully, G. F. Händeli, Chr. W. von Glucki ja A. Scarlatti loomingus). Nende ainestik pärineb peamiselt mütoloogiast.  Armastati eriti suuri orkestriteoseid (sümfoonia, kontsert) ja kammerteoseid (sonaat, trio,  kvartett ,  kvintett ). Valdavaks sai ilmalik muusika ja  homofoonia . Silmapaistvaimad heliloojad olid Viini klassikud  Joseph Haydn ,  Wolfgang Amadeus Mozart  ja Ludwig van Beethoven .
Klassitsismi muusika oli homofoonne. Teoses oli üks juhtiv hääl, teised hääled moodustasid akordidele tugineva tausta. Sellel perioodil loodud muusikateoste teemad on tavaliselt lihtsad, rajanevad tavaliselt mõnel rahvaviisil. Lihtne on ka rütm, mis enamasti põhineb mõna tantsu või marsi rütmil. Suurt tähelepanu pöörati klassitsismiajastul muusikateose vormile. Püüti luua selge ülesehitusega teoseid, mille osad oleksid omavahel täpselt tasakaalustatud. Sonaat, kvartett, trio, sümfoonia, kontsert ja avamäng olid klassitsismiajastu kõige tähtsamad žanrid. Neis saavutasid õitsengu instrumentaalkammermuusika ja sümfooniline muusika. Peale instrumentaalmuusika olid klassitsismi ajal eriti armastatud muusikaliikidest laul ja koomiline ooper. Otsiti võimalusi ka tõsise ooperi uuendamiseks. Reformi teostas saksa helilooja Christoph Willibald Glluck, kes ei leppinud barokkooperi liialdustele, ebaloomulikkuse ja mõistusevastasusega. Gluck taastas renessansslikku ooperi kui muusikalise draama, milles kõige tähtsamaks väljendusvahendiks olid sõna ja lavategevus. Aariad kaotasid mõttetud virtuooslikud liialdused, koorid said tagasi kaotatud koha, balletinumbreid esitati vaid siis, kui ooperi tegevus neid õigustas. Lavakujundus oli nüüd tagasihoidlik, kostüümid kaotasid barokliku uhkeldava ilme. Kõike püüti allutada teksti ja sündmustiku mõttele. XVIII sajandi teisel poolel sälitas Itaalia veel juhtiva muusikamaa positsiooni, kuid sajandivahetusel loovutas selle Prantsusmaale ja Saksamaale.
Franz Joseph Haydn ( 1732-1809)
Austria helilooja, kuulub Viini klassikalisse koolkonda.
Muusikat iseloomustab rahva-ja looduslähedus, elurõõm ja heatahtlik huumor, lihtsus ja lapsemeelne siirus. Haydni loomingus kujunes välja klassikaline sümfooniaorkestri koosseis. Klassikalise sümfoonia rajaja - 104 sümfooniat.
Ludwig van Beethoven ( 1170-1827)
Saksa helilooja, sündinud Bonnis, Viini klassik, (kuid ei ole Haydni ega Mozarti põlvkonnakaaslane.). Ei sobi ka muusikaloolaste loodud lahtritesse. 19. saj. esimest veerandit pole liiast nimetada B ajastuks.
„Vabadus, võrdsus, vendlus!“ Beethoven: „ Napoleon vabastab rahva, mina vabastan muusika“
Võrreldes Haydni ja Mozartiga on Beethoveni muusika jõulisem ja konfliktsem. Kontrastiderohke.
Loomingus esikohal instrumentaalmuusika: 9 sümfooniat, 32 klaverisonaati, kontserdid, kammermuusika .
Arendas sonaaditsükli ja –vormi täiuslikkuseni. Iseloomulikud pingelised töötlused, jätab kõrvale menueti (tantsulise osa).
Pilet nr. 24- Valgustatud Absolutism
Valgustatud absolutism on ideoloogia, mis toetub põhimõttele, et riiki ja rahvast valitseks haritud ja reformimeelne piiramatu võimuga monarh.
Valgustatud absolutismi ideoloogid peavad riigile ja rahvale parimaks valitsejaks haritud ja reformimeelset piiramatu võimuga monarhi. Üks teooria peamiseid kujundajaid oli prantsuse filosoof Voltaire. Näited:
Muusikas: Viini klassikud – Franz Joseph Haydn, Wolfgang Amadeus Mozart, Ludwig van Beethoven.
Valitsejad:Venemaa keisrinna Katariina II, Preisimaa Friedrich II; Rootsi kuningas Gustav III, Hispaania kuningas Carlos III.
Pilet nr.25 Prantsuse revolutsioon
Põhjused: Kuningavõim oli peale Louis XIV valitsusaega alla käinud. Järgnevad kuningad ei olnud ise valitsemisest huvitatud ning keskendusid pigem välisele hiilgusele. Louis XVI troonil oleku ajaks oli absolutism saavutanud oma kõrghetke, kuid riigikassa oli praktiliselt tühi ning Prantsusmaa oli kriisis . Maksukoormus oli III seisuse õlgadel ( kodanlus , talupojad jne) ja oli inflatsioon . Palgatud rahandusministrid (Turgot, Necker ) üritasid läbi viia reforme, et tuua riik kriisist välja, kuid kahjuks kukkusid reformid läbi (põhjuseks võiks lugeda muuhulgas ka ikaldusaja kokkulangemist reformide läbiviimise ajaga). Samuti oli Prantusmaa pidevates väliskonfliktides, mis nõrgestasid kriisis riiki veelgi.
5.mail 1789 kutsuti kokku generaalstaadid , et leida väljapääs raskest olukorrast. III seisus lahkus generaalstaatidest ning kuulutas end Rahvuskoguks (hiljem nimetati see ümber Asutavaks Koguks). Rahvuskoguga liitus ka suur osa I ning II seisusest ( aadlikud ja vaimulikud). Kavatseti väljastada põhiseadus ning loobuti seisuslikest eesõigustest.
Pariisis olid ulatuslikud rahvaülestõusud, loodi Rahvuskaart (eesotsas Lafayette). 14. juulil 1789 vallutati Bastille kindlus ja sellega oli ka revolutsioon alguse saanud. Bastille vallutamine oli sümboolselt tähendusrikas võit revolutsionääridele, sest Bastilles hoiti vangis paljusid kuningavõimu vastaselt meelestatuid ning kuningale ebasümpaatseid inimesi.
Järgnevalt anti välja "Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon", mis sätestas riigi kodanike põhiõigused. Tehti veel viimaseid katseid monarhia kindlustamiseks (kaotati feodaalsüsteem, riigistati kirikumaad jne), kuid opositsioon nõudis jätkuvalt kuninga tagasiastumist.
1791 28. veebruar Pistodade Päev (rojalistide ülestõus). Paavst ja Euroopa ülejäänud kuningakojad mõistavad revolutsiooni hukka ning teised monarhid pakuvad Louis XVI'le abi.
1792 aprillis kuulutatakse sõda Austriale ning kuningas Louis XVI võetakse ühes oma naise Marie Antoinette ja lastega vahi alla. Seaduslikult oli kuninga ametikoht selleks ajaks juba kaotatud ja Louis'e üle mõisteti kohut kui tavainimese üle.
Septembris 1792 tuleb kokku Rahvuskonvent ning hääletuse tulemusena saab Prantsusmaast Vabariik. Parteilised suunad: jakobiinid ehk radikaalid, žirondiinid ehk rahumeelsemad vabariigi pooldajad ning soo (kuhu kuulusid kõik kõhklejad ning parteidevahelised laveerijad).
Jaanuaris 1793 hukatakse Louis XVI. Sõda kuulutatakse Inglismaale, Hispaaniale, Hollandile (tugeva kuningavõimuga riigid). Rojalistid mässavad ning korra loomiseks loovad jakobiinid Rahvapäästekomitee (eesotsas Robespierre ). Jakobiinid kehtestavad diktatuuri ning peale Marat 'i mõrva (kes oli üks nende liidritest) alustasid nad terroriga, mille käigus vangistati žirondiinid, keelustati ristiusk (loodi uus usk) ning kehtestati uus põhiseadus (väga demokraatlik).
1794-95 viivad jakobiinide terrori vastased läbi riigipöörde ( tapetakse jakobiinide juht Robespierre). Luuakse Inglise parlamendi eeskujul kahekojaline (ülem- ja alamkoda ) Seadusandlik Korpus ning Direktoorium , kuhu kuulusid tänapäeva mõistes ministrid. Võeti vastu uus põhiseadus ja toodi tagasi ristiusk.
Selline kord püsis kuni 1799 aastani, mil Napoleon Bonaparte ja E.J. Sieyes viisid läbi sõjalise riigipöörde.