Seedeelundid (4)

Seedeelunkond
SEEDEELUNDITE SÜSTEEM
Systema digestorium seu apparatus digestorius.
Seedeelundite süsteemi e. seedeelundkonda kuulub seedekanal ja sellega seonduvad lisaelundid. Seedekanali moodustavad toidu vastuvõtuks, seedimiseks ja imendumiseks ning jääkproduktide eemaldamiseks e. elimineerimiseks ühinenud õõneselundid:
suuõõs ( c a v u m o r i s )
neel ( p h a r y n x )
söögitoru ( o e s o p h a g u s )
magu ( v e n t r i c u l u s, g a s t e r )
peensool ( i n t e s t i n u m t e n u e )
jämesool ( i n t e s t i n u m c r a s s u m )
Lisaelunditeks on keel, hambad, seinavälised seedenäärmed.
Mao ja soolestiku mõned osad täidavad peamiselt edasitransportimise funktsiooni (suuõõs, söögitoru), teised on peamiselt reservuaari funktsioonis (magu, jämesool), seedimine ja imendumine e. resorptsioon toimub peamiselt peensooles . Seedimises osaleb küll ka suuõõs ja magu, aga toitainete imendumine leiab aset siiski peensooles.
Imendumist juhib suur hulk hormoone ja bioloogiliselt aktiivseid aineid, silelihaste enda elundiline aktiivsus ja autonoomne närvisüsteem.
http://www.mhhe.com/biosci/ap/dynamichuman2/content/gifs/0120.gif
http://www.owensboro.kctcs.edu/gcaplan/anat2/notes/Image489

MÕISTED
-digestioon digestio e.seedimine
- absorptsioon absorptio e. imamine
-resorptsioon resorptio e. imendumine, kasutatakse seedimise iseloomustamiseks, seeditud materjal läbib soole seina ja satub vere-ja lümfikapillaaridesse
- sekretsioon secretio e.nõristus, antud juhul mõistetakse seedenõrede eritumist
- peristaltika peristaltica e.soole lainelised lihaskontraktsioonid, mille abil liigub edasi soole sisu, mis segatakse seedemahladega
- eliminatsioon eliminatio e. eritamine , eemaldamine s.o. protsess kus töödeldud toit, mis ei seedi ega imendu väljutatakse e.ekskreteeritakse roojana (uriinina)
-defekatsioon defaecatio e. roojamine
- flaatus flatus e. soolestiku kaudu väljuv gaas
- faeces roe, väljaheide
- mesenterium soolekinni(s)ti
-omentum rasvik
-bolus toidupala
SEEDEKANALI SEINA EHITUS
Sein koosneb limas -, lihas- ja side- või serooskestast.
http://www.mhhe.com/biosci/ap/dynamichuman2/content/gifs/0123.gif
I. Limaskest , ( tunica mucosa), vooderdab kogu seedekanalit seestpoolt, värvuselt roosa , produtseerib lima, sellest tuleneb ka nimetus. Läheb suu- ja pärakupiirkonnas üle väliseks nahkkatteks. Ehituslikult koosneb limaskest omakorda 4 osast. Limaskesta pind on enamasti sile, ebatasasusi tekitavad näsad, hatud , kurrud . Limaskesta rakud pole sarvestunud ega sisalda pigmenti, seetõttu on limaskest pehme ja läbipaistev, tema all paiknevad verekapillaarid annavad limaskestale roosaka värvuse. Pind on tänu limanäärmetele niiske, lima katab seedetrakti seinu ja kaitseb teda enese seedimise e. autodigestiooni eest. Teatud kohtades paiknevad limaskestas seedenäärmed, mis sekreteerivad ensüüme.
Limaskesta komponendid:
1. epiteel seedekanali ülemises osas (suuõõs, neel, söögitoru) esineb mitmekihiline lameepiteelina, millel on peamiselt kaitsefunktsioon; seedekanali alumises osas (magu, sooled) on ühekihiline silinderepiteel, mida iseloomustab sekretoorne ja resorptiivne funktsioon
2.limaskesta päriskiht s.o. epiteeli sidekoeline toes
3.limaskesta lihaskiht annab limaskestale aktiivse liikumisvõime
4.limaskesta alune kiht e. submukooskiht ( tunica submucosa )on kohev sidekude, mis ühendab limaskesta tema all oleva lihaskestaga ja võimaldab sellel liikuda lihaskesta suhtes. Sisaldab veresooni, närvipõimikuid, lümfisooni ja lümfikude. Närvipõimik- Plexus Meissneri, sisaldab nii sümpaatilisi kui parasümpaatilisi närvikiude, mis innerveerivad limaskesta ja paikneb ringlihaskihi ja submukooskihi vahel. Submukooskiht on tihenenud keele ja neelu piirkonnas, puudub kõvasuulael ja igemetel.

Lihaskest , (tunica muscularis ), on seedekanali ülemistes osades vöötlihaskoest s.t.on tahtele alluv , alates söögitoru keskosast silelihaskoest e. tahtele allumatu.
Lihaskest koosneb omakorda 2 kihist . Lihaskest reguleerib valendiku läbimõõtu, segab ja transpordib peristaltika abil seedetrakti sisaldist. Lihaskest koosneb 2 teineteisega ristuvast kihist (välimisest pikikihist e. longitudinaalkihist ja sisemisest ringkihist e.tsirkulaarkihist). Ringkiht võib kohati pakseneda ja moodustada sulgurlihase e. musculus sphincteri, mis teatud kohtades takistab sisaldise edasiliikumist või eritumist. Lihaskihtide vahel on rohkelt vere- ja lümfisooni ning motoorikat reguleeriv närvipõimik- Plexus Auerbachi, mis koosneb sümpaatilistest ja parasümpaatilistest närvidest.
III. Sidekest või serooskest (tunica serosa). Sidekest esineb neelul, söögitorul, pärasoole lõpposal; serooskest on maol ja sooltel. Serooskest koosneb ühekihilisest lameepiteelist ja selle sidekoelisest toesest. Serooskest on kõhuõõne elunditele väliskatteks.Ta on niiske, õhuke, sile ja elastne kate, mis vähendab elundite omavahelist hõõrdumist. Seedekanali sidekoelises seinas kulgevad närvid, vere- ja lümfisooned.
II. SEEDEELUNDKONNA ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA
Seedeaparaadi vahendusel saab organism väliskeskkonnast vajalikke toitaineid, mineraalsooli, vitamiine, vett jne..
Toidu sattudes seedetrakti, vabanevad ensüümid, mis lõhustavad toidu aminohapeteks, monosahhariidideks, rasvhappeks ja glütserooliks. Seedimisprotsessi käigus imenduvad toitained soolehattude vahendusel verre ja lümfiringesse. Verre imenduvad aminohapped , vitamiinid , mineraalained , monosahhariidid . Rasva laguproduktid imenduvad lümfisüsteemi. Peale imendumist kasutab organism nimetatud toitaineid ülesehituprotsessides ja energeetilise materjalina.
Seedetrakt kulgeb läbi rindkere , kõhuõõne ja vaagna. Suuõõnega on ühenduses 3 paari suuri süljenäärmeid, kaksteistsõrmikuga maks ( hepar ) ja kõhunääre ( pancreas ).
Näärmed eritavad
-sülge
- maomahla ja soolemahla eritatakse seedetrakti limaskesta poolt
- pankrease nõret
- sappi
SUUÕÕS cavum oris
Suuõõs jaotub suuesikuks ja pärissuuõõneks
Suuesik ( vestibulum oris) on kitsas hoburaua kujuline ruum, mida seespoolt piiravad hammaskaared ja igemed . Väljaspoolt huuled ( labium superius et inferius) ja põsed (buccae). Igemed ( gingivae) on lõualuu alveolaarosa kattev limaskest (periostiga tihedelt liitunud).
Huuled (labia oris) koosnevad pehmetest kudedest ja nende põhikihiks on suu sõõrlihas, mida väljaspoolt katab nahk ja seespoolt limaskest. Naha ülemineku kohalt limaskestaks on teravalt piiristunud ja intensiivselt punane -huulepuna, see on suu sõõrlihase konksjalt . ettevõlvunud serv, mis tingib huulte erineva kuju ja on omane ainult inimesele.
Põsed ( buccae) moodustavad suuõõne külgseinad, nende põhikihiks on põselihas, mille toonus hoiab põse tihedalt vastu hambaid ja alveolaarjätkeid.
Pärissuuõõs cavum oris proprium
Suuõõs on piiratud
Eest - huuled
Taga - jätkub neelu suumine osa
Külgedel - põskede lihasted
Üleval - eespool 2/3 kõva- ja tagapool 1/3 pehme suulagi
All - keele ja suupõhja pehmete koed

http://training.seer.cancer.gov/module_anatomy/images/illu_mouth.jpg
Kõvasuulagi, (palatum durum ) selle aluseks on luuline suulagi, mis moodustatakse ülalõualuude ja suulaeluude poolt. Limaskest on ebatasane , limaskesta aluskiht puudub.
Pehmesuulagi, (palatum molle ) laskub purjetaoliselt alla, siit tuleneb ka tema teine nimetus suulaepuri. Pehmesuulae aluseks on aponeuroos , millele kinnituvad pehmesuulae lihased. Pehmesuulae keskelt ripub alla suulaenibu ( kurgunibu ) e. uvula . See on limaskestaga kaetud lihase kurd , mis külgedel läheb üle neelu seinteks. Uvula ülemisest osast algavad 4 limaskesta volti, kummalgi pool kaks, nende vahele jäävad lümfoidsese koe kogumikud tonsillid e. kurgumandlid (suulaemandlid) (tonsillae).
Pehmesuulae abil reguleeritakse hingamis - ja toiduteede vahekorda neelamisel , haigutamisel, oksendamisel. Suulaelihase halvatus põhjustab nasaalse kõne, imemine on takistatud ja vedelik satub neelamisel ninaõõnde. Lõtvunud suulaepuri selili magamisel põhjustab norskamist.
Suupõhi ( fundus oris) tema aluseks on suupõhja lihased. Suupõhjas asub ka vaba lihaseline elund keel e. lingua . Suupõhi on vaba ainult eesmises ja külgmises osas, tagapool on ta liitunud keelejuurega. Suupõhja limaskest moodustab keskjoonel keelekida ( frenulum linguae).
HAMBAD dentes
Hambad moodustavad ülemise ja alumise hammaskaare. Inimesel on kaks hammastust e. dentitsiooni- piimahambad ja jäävhambad. Hambumus on ülemise ja alumise hammaskaare suhe nende sulgseisu korral nii, et ülemine hammaskaar on poole ellipsi kujuline, alumine aga meenutab poolt parabooli . Seetõttu normaalse hambumuse korral ülemised hambad ületavad alumisi umbes 1/3 ulatuses.
Jäävhambad, ühel kaarepoolel on neid 8, seega kokku 32
2 lõikehammast, dens incisivus -toidu läbilõikamiseks
1 silmahammas, dens caninus -haaramiseks(murdmiseks)
2 eespurihammast, dentes praemolares -tükeldamiseks
3 purihammast, dentes molares -mälumiseks, viimane n.n. tarkusehammas ei pruugi alati lõikuda, või areneb rudimentaalsena e. alaarenenuna.
http://images.google.com/imgres?imgurl = http://images.google.com/imgres?imgurl =
Igal hambal on järgnevad osad: igemest väljaulatuv kroon ja igemega kaetud hambakael, luu sees alveolaarjätkesse kinnitunud üks või mitu hambajuurt. Hambakrooni ja kaela sisemuses paikneb hambaõõs (cavum), mis juure osas kitseneb hambajuurekanaliks. Hambaõõnes paikneb kohevast sidekoest hambasäsi (pulpa), mis sisaldab vere- ja lümfisooni ning rikkalikult närvikiude, mis sisenevad hambaõõnde juurekanali kaudu. Hamba põhilise kuju määrava osa annab dentiin e. hambaluu. Hambakrooni piirkonnas katab dentiini inimese keha kõige kõvem mineraliseerunud aine- hambavaap e. email.
Hamba kaela ja juure piirkonnas katab dentiini tsement . Hammas kinnitub hambasompu e. alveooli . Hambajuurest väljapoole jääb periodont s.o. sidekoeline hambaümbris, milles paikneb rohkelt veresooni, närve ja on valutundlik. Periodondi ülesandeks on ühendada hambajuurt alveooli seinaga .
Piimahambad on jäävhammastest ~2 korda väiksemad. Juured on krooniga võrreldes nõrgemini arenenud. Värvuselt piimjad või sinakas -valged (jäävhambad on kollaka varjundiga), arvult 20. Piimahammaste lõikumine algab u. 6 kuuselt ja peab 24 elukuuks olema lõppenud. Vahetumine jäävhammaste vastu algab 6 aastaselt ja u. 14-16 aastaks on kõik hambad vahetunud.( Piimahammaste valem 2102, jäävhammastel 2123.)
http://www.healthofchildren.com/images/gech_0001_0002_0_img0091.jpg
KEEL lingua (glossus)

Keel on limaskestaga kaetud lihaseline
elund, millel on 3 osa: tipp, keha, juur .
Limaskest keeleseljal keeletipu ja keelekeha piirkonnas on kaetud mitut liiki näsadega:
a.niitnäsad painevad kõikjal rohkearvuliselt, muudavad limaskesta sametjaks ja annavad sellele valkja värvuse. Omab mehhaanilist tähtsust.
b.vallnäsad arvult 6-16 paiknevad keele juure ja keha piiril ettepoole avatud V kujulises terminaalvaost eespool
c.seennäsad kõikjal laialipillatuna
d. lehtnäsad paiknevad keeleservadel.
Kolm viimatinimetatud näsa on seotud maitsetundlikkusega.
Keele juurepiirkond on väliselt ebatasane, siin asub lümfoidse koe kogumik-keelemandel.
Keele funktsioonid:
1. kõne 2. imemine 3. toidu segamine 4. mälumine 5. neelamine 6. maitsetundlikkus
SÜLJENÄÄRMED glandulae salivales
Väikesed süljenäärmed paiknevad keele-, huulte piirkonnas ja põseseina siseselt. Nimetatakse vastavalt asukoha järgi, suuruses nööpnõelapeast herneterani, võimalik kombelda ka läbi limaskesta.
Suured süljenäärmed.
Seinavälised, 3 paari.
a. Kõrvasüljenääre (glandula parotis)
kaalub u.30 grammi, asub mõlemal pool nägu, välisest kuulmekäigust eespool ja all. Juha avaneb suhu teise ülemise molaari (purihamba) piirkonnas suuesikusse. Olemuselt seroosnääre s.t. näärme sekreet on vedel, sisaldab rohkelt vett, elektrolüüte.
b. (Ala)lõuaalune nääre (glandula submandibularis)
kaal u.15g., asub mõlemal pool nägu alalõualuu nurga all, suupõhjalihastest allpool. Juha avaneb suupõhjas keelealusel lihakesel. Seganääre-sisaldab nii seroosseid- kui mukoosseid näärmeid, mistõttu sekreet on limarikas ja viskoossem.
c. Keelealune nääre (glandula sublingualis)
kaal u.5g., asub suupõhjas limaskesta all, suupõhjalihastest ülevalpool, tal on palju väikeseid juhasid mis avanevad suupõhja keelealusel kurrul. Seganääre.
http://www.greenfacts.org/images/glossary/salvary-glands.jpg
Suuõõnde avanevate süljenäärmete nõre ja väikeste lima sekreteerivate näärmete nõre moodustab sülje. Sülg nõristub reflektoorselt vastusena tingitud ja tingimatutele ärritajatele. Täiskasvanul eritub sülge u. 1-1,5 liitrit ööpäevas, millest 70% toodab gl. submandibularis, 5% gl. sublingualis, 25% gl. parotis, selline protsentuaalne suhe kehtib suus seedimise korral. Puhkeolekus gl. parotise süljeeritus tõuseb u.30%-ni, samas väheneb keelealuse näärme sülje sekretsioon .
Sülg sisaldab: vett 99%,elektrolüüte Na, K, Cl, HCO3 , ensüüm ptüaliini, mille abil juba suus algab osaline süsivesikute lammutamine . Nimelt lõhustab ptüaliin toidutärklise maltoosiks. Peale selle sisaldab sülg veel lima e.mutsiini, lüsotsüümi, immuunglobuliine IgA, hüübimisfaktoreid.
Seedimine suus
Suuõõnes toit peenestatakse hammastega, segatakse süljega liigutades toitu ringi keele ja põselihaste abil. Aeg, kui kaua toit peab suus viibima sõltub toidust, et moodustuks ühtlaselt süljega segatud kämp. Olenevalt eritusest on sülje pH= 5,4-7,5. Kiirema erituse korral amülaasi optimaalse toime tagamiseks vajalik nõrgalt happeline sülg pH=6,9. Sülje pH langeb emotsionaalse stressi korral. Sülge produtseeritakse 1-4ml/ min. Suhu sattunud kuiv toit niisutatakse süljega enne toidukämbu moodustamist. Õige sülje kogus on vajalik selleks, et hoida suu puhas, koed pehmed ja paindlikud. Lüsotsüüm, immuunoglobuliinid ja hüübimisfaktorid süljes väldivad infektsiooni ja kahjustusi suus. Maitsepungi ärritavad suus ainult veeslahustunud toiduosad. Sülje eritus toimub reflektoorselt.
Tahkete toiduosade mälumine ja süljega lahustamine või segamine soodustab maitsetaju. See omakorda põhjustab reflektoorselt edasist süljevoolust ja maosekretsiooni.
Sekretsiooni reguleeritakse nii sümp. kui parasümp. närvisüsteemi kaudu. Impulsid lähtuvad suust ja suulaest maitseretseptoritelt ja jõuavad maitsetundlikuskeskusesse.
NEEL pharynx
Suuõõnt neeluga ühendab kurgukitsus, isthmus faucium, mis ise ei kuulu seedekanali hulka. Neel ühendab suuõõnt söögitoruga ja ninaõõnt kõriga, olles ainsaks kohaks, kus õhu- ja toiduteed ristuvad.
Neel on u. 12 cm. pikk õõneselund
http://www.cortexity.com:8080/nicksblog/images/pharynx.jpg
Neeluõõs on 3 osaline:

ninamine osa e. ninaneel ulatub koljupõhimikust pehmesuulaeni ja ühendab ninaõõnt tagasõõrmete kaudu suuõõnega. Külgseinas on kuulmetõrve neelusuue, mis neelatamisel avaneb, aidates ühtlustada rõhku keskkõrva ja välisõhu vahel. Ninamine osa on ainult hingamisteeks, kaetud ripsepiteeliga. Siin paikneb paaritu neelumandel ja paarilised tõrvemandlid.

suumine osa, ulatub pehmesuulaest kõri juurdekäiguni

kõrimine osa, on neelu alumine kõige pikem ja kitsam osa, mis paikneb kõri taga ja kõriga ühendab teda kõri juurdekäik. Sellest allpool olev osa funktsioneerib ainult toiduteena. Kokku ühendab neel 7 avausega naaberelundeid ( 2 tagasõõret ninaga , 2 kuulmetõrve ava, 1 suuava, 2 kõriosas s.o. õhutee ja toidutee ristumisel).
Suuõõne limaskest jätkub neelu limaskestana ja edasi söögitoru limaskestana. Neelu limaskestas on rohkelt lümfoidset kude, mis osades kohtades on koondunud lümfoidse koe kogumikeks mandliteks e. tonsillideks.
Normaalselt on tonsillid kaitsefunktsiooniga, sisaldades lümfifolliikuleid (lümfotsüütide produtseerimine). Haigestumisel võivad olla fokaalinfektsioonide allikaks.
Lümfoidne neelurõngast nimetatakse ka Pirogov -Waldeyeri rõngaks, mis koosneb
1. kurgumandel tonsilla palatina (2) kurgukitsuse külgseinas

keelemandel tonsilla lingualis (1) keelejuure piirkonnas

tõrvemandel tonsilla tubarina (2) kuulmetõrve suudme ümber

neelumandel tonsilla pharyngea (1) neeluvõlvi piirkonnas
Neelumandel on kõige paremini arenenud 5-7 aastastel lastel, mil võib takistada ninahingamist ( adenoid ), hiljem taandareneb.
Neelamine on reflektoorne akt, mille vältel vajaliku konsistensi ja optimaalse mahuga u. 7-15 kuupsentimeetrit toidupala viiakse suuõõne tagumisest osast neelu s.o. neelamisakti
I faas, mis on tahtele alluv kestvusega 0,7-1 sek. Neelamiseks on vajalik teatud rõhk ja kõikide kõrvalteede-kõriõõne, neelu ninaosa, suuõõne sulgumine .
II faas, neelust söögitorru on tahtele allumatu, toimub välkkiirelt
III faas,söögitorust makku, tahtele allumatu, see kestab sõltuvalt toidu konsistentsist. Toidukämbu edasiliikumine toimub peristaltika abil.
SÖÖGITORU oesophagus
Pikkus 25-30 cm, diameeter ~ 1,5 cm; lihaseline seedekanali osa, mis ulatub kõri alaservast maoni. Paikneb lülisamba ees C6-Th 10 ja läbib diafragma , makku suubumise kohaks on Th10 lüli kõrgus. Ta ei ole oma kogu ulatuses ühe laiune, vaid omab kitsusi. Tühjana on kokkulangenud olekus.
http://www.plwc.org/oncology_content/content_images/esophagus_credit_large.jpg
Söögitorul eristatakse kaela-, rinna - ja kõhuosa.
1.kaelaosa paikneb hingetoru taga 7 kaelalüli ulatuses
2.rinnaosa läbistab keskseinandi, kus ristub algul (4-5 rinnalüli kõrgusel) vasaku peabronhiga, siis aordiga, läbib vahelihase söögitorulahi, mis paikneb aordilahist ees ja vasakul
3.kõhuosa on kõhuõõnes, lühike u.1-3 cm.
Kitsused: 3 anatoomilist ja 2 füsioloogilist, mis omavad tähtsust söögitoru söövituste, võõrkehade ja kasvajate korral.
Anatoomilised kitsused:
1. farüngiaalne (algosas) takistab õhu sattumist söögitorru hingamise ajal ja söögitoru sisaldise aspiratsiooni

ristumisel vasaku peabronhiga (bronhiaalne)
3. diafragmat läbides (difragmaalne)
Füsioloogilised kitsused, nimetus füsioloogilised tuleneb sellest, et kindlakstehtavad ainult elaval inimesel.
1. ristumisel aordiga (aortaalne)
2. lõpposas (kardiaalne)
Söögitoru kõverdused tulenevad sellest, et tema algus- ja lõpposa on nihkunud mediaantasandist vasakule, keskosa (Th5-Th10) paremale. Kõverus sagitaaltasandis vastab lülisamba rinnakumerusele e. küfoosile.
Söögitoru seina ehitus
1. Limaskest mitmekihiline lameepiteel, limanäärmed, üksikud lümfifolliikulid. Kõik nimetatud komponendid on hästi arenenud.

Lihaskest ülemises 1/3 vöötlihas, keskmises 1/3 segalihas, alumises silelihaskude. Lihaskest koosneb ringkihist e. tsirkulaarsest- ja pikikihist (väljaspool)e. longitudinaalsest lihaskihist.

Sidekest katab enamiku söögitorust, kuna ta on kohev võimaldab see söögitorul liikuda ja kuju muuta (näit. neelamisel).

Serooskest
KÕHUÕÕS cavum abdominis
Kõhuõõs on keha suurim õõs, mis vahelihasega on eraldatud rinnaõõnest, all läheb ta üle vaagnaõõneks. Kõhuõõnes paiknevad seedekanali osad maost pärasooleni, suured seedenäärmed- maks, kõhunääre. Vaagnaõõnes paiknevad erituselundid ning sisemised suguelundid .
Kõhuõõs jaotub topograafiliselt 3 ossa

ülakõht ehk epigastrium

keskkõht ehk mesogastrium

alakõht ehk hypogastrium
Kõhuõõs on seestpoolt vooderdatud kõhukelme ehk peritoneum `iga
Kõhukelme peritoneum
See on suurim serooskelme inimese organismis. Olemuselt meenutab ta suletud kotti , mis sisaldab seroosset vedelikku. Peritoneum vooderdab kõhuõõne seinu ja katab kõhuõõnes paiknevaid elundeid. Vastavalt oma asendile jaotatakse peritoneum 2 lestmeks.
1. Väline leste kannab nimetust seinakõhukelme e.kõhukelme parietaalleste, mis asub kõhuõõne ees- ja külgseinal pideva kihina, taga- ja väikevaagnaõõnes läheb üle siseelunditele. Parietaalleste on väga tundlik ja põletiku korral põhjustab tugevaid valusid.
2. Minnes üle kõhuõõnes paiknevatele elunditele saab ta nimeks sisukõhukelme e. vistseraalleste, mis moodustab kinnisteid e. mesenterium`e, kurde ja rasvikuid e. omentum. Kelme, mis katab siseelundeid, ladustab enesesse rasva ja moodustab kõhuõõnes suure- ja väikese rasviku.
Suurrasvik katab põllena siseelundeid eest, algab mao suurelt kõverikult. Kõhukelme kahe lestme- parietaallestme ja vistseraallestme vahele jääb kõhukelmeõõs.
http://www.your-mesothelioma-resource.com/Abdominal%20Cavity%20Showing%20Peritoneum.PNG
Kõhuõõne elundid võivad paikneda vistseraallestme suhtes 3 asendis
1. kõhukelmesiseselt e. intraperitoneaalselt s.t. täielikult ümbritsetuna vistseraalsest kõhukelmest, mis kinnistina läheb üle seinmiseks peritoneumiks. Need elundid nagu ripuvad kinnisti abil kõhuseina küljes ja on liikuvad. Nende veresooned paiknevad kinnisti kahe lestme vahel. (magu, tühi- ja niudesool , risti- ja sigmakäärsool, maks (peaaegu), umbsool ja ussripik )

poolkõhukelmesiseselt e.mesoperitoneaalselt
(ülenev ja alanev käärsool, sapipõis, kusepõis)
3. kõhukelmeväliselt e.ekstraperitoneaalselt s.t. ainult nende eesmine pind on kaetud
kõhukelmega (pankreas, neerud ja neerupealised, porn, kaksteistsõrmiksool)
Vaagnaelundid on peritoneumiga kaetud vaid ülemisel pinnal. Maksa katab peaaegu täielikult peritoneum, mis kinnitab ta diafragma alumisele pinnale. Lestmete omavahelise hõõrdumise hoiab ära nende vahele jääv vedelik, mida sekreteeritakse peritoneumi rakkude poolt. Mehel on peritoneaalõõs täielikult suletud, naisel avanevad sinna munajuhad.
Peritoneumiõõs pole avar ruum. Ta moodustab siseelundite ümber keerulise pilude süsteemi, mis pidevalt muutub seoses elundite liikumisega. Kõhukelme osaleb ainevahetuses kõhukelme seroosse vedeliku ja vere-lümfi vahel. Kattes siseelundeid kaitseb neid üksteise vastu hõõrdumise eest ja soodustab libisemist.Põletiku korral kaotab peritoneum oma sileduse ja võivad tekkida elunditevahelised liited . Õhu ja vedeliku kogunemisel peritoneumiõõs avardub.
Siseelundite asetuse alusel võib peritoneumiõõne jagada 3 korruseks.
I ülemine korrus, mis vastab epigastriumile. Paikneb diafragmakupli all ja ulatub ristikäärsoole kinnistini. Siin asuvad magu, duodeenumi ülaosa, maks, pankreas, põrn, neerud koos neerupealsetega.
II vahelmine korrus lõpeb all vaagnajuurdekõigu tasapinnaga. Siin paiknevad peensoole lingud, mida raamistab käärsool. Sooled on eest kaetud suurrasvikuga.
III alumine korrus paikneb väikevaagna õõnes ja need on kõhukelme madalamad kohad, kuhu võib koguneda veri verejooksu või mäda põletiku korral.
http://www.highlands.edu/academics/divisions/smpe/biology/th/2121/images/abdregions.jpg
MAGU ventriculus (gaster)
Magu on J-kujuline seedetrakti laienenud osa, mis paikneb kõhuõõnes diafragmakupli all.
Mao telg kulgeb põiki ülalt vasakult alla paremale, kusjuures 5/6 maost jääb keha keskjoonest vasakule ja 1/6 paremale. Täiskasvanul mao maht u. 1,5-2 l. Magu võrreldes teiste seedeelunditega kasvab kuni täiskasvanueani kaalult u. 24 korda (teised u. 12 korda).
Maol on esimene ja tagumine sein, ning suur ja väike kõverik. Läviseosa e. pars cardiaca ( kardia ) hõlmab maost 1/3, 1/3 kuulub mao kehale ja lukutiosa e. pars pylorica (püülorus) hõlmab 1/3.
http://images.google.com/imgres?imgurl=http://www.owensboro.kctcs.edu/gcaplan/anat2/notes
Läviseosa koosneb põhjast ehk fundus, mis on täidetud gaasiga (maomull), kannab ka nimetust fornix ehk maovõlv.
Maokeha corpus on lävisele järgnev maoosa. Ta kitseneb alanedes ja pöördub põiki paremale, minnes üle lukutiosaks. Piiriks maokeha ja lukutiosa vahel on väikesel maokõverikul olev nurgasälk. Läviseosa, maopõhi ja -keha on toidu reservuaariks, siin peetub toit pikemat aega. Peamiselt leiab aset tema mehhaaniline segamine ja keemiline töötlemine e. seedeprotsess, toitainete imendumine teostub peensooles.
Lukutiosa pars pylorica, maokehale järgnev osa on lukutikoobas antrum pyloricum. Lukutiosa on mao kitsenenud osa, duodeenumist eraldab teda lukuti ehk pylorus, milles on ringlihaskihi paksend-lukutisulgur m. sphincter pylori . Ta reguleerib avaust mao ja duodeenumi vahel, mao inaktiivses olekus on sulgur lõõgastunud ja avatud. Kui magu sisaldab toitu on sulgur suletud. Mao kuju on varieeruv , see sõltub mao täitumusest, keha asendist jne. (sarvekujuline, õngekonksukujuline, sukakujuline), lukutiosa läheb üle peensooleks.
Magu on ühendatud söögitoruga kardia- e. lävisesuistiku kaudu ja duodeenumiga püüloruse abil.
Mao ülemine serv moodustab väikese kõveriku (curvatura ventriculi minor ), ta paikneb mao tagaseinal ja on söögitoru valendiku jätkuks. Enne ühinemist maoga söögitoru eesmine osa pöördub terava nurga all üles ja moodustab suure kõveriku (curvatura ventriculi major ), mis suundub püüloruse poole.
Mao seina ehitus limaskestast, lihaskestast, serooskestast.
1. limaskestal paikneb arvukalt mitmes suunas kulgevaid kurde, eriti siis kui magu on tühi, täismao korral kurrud lamenduvad. Väikese kõveriku piirkonnas leidub pikisuunas kurde, mille abil makku sattunud vedelik võib otse liikuda peensoolde , ilma muu maosisuga kokku puutumata. Seda piirkonda nimetatakse ,,maotänavaks”. Mao limaskestas leidub rohkelt näärmeid, mis jagunevad lävise-, maopõhja-, maokeha- ja lukuti näärmeteks. Maopõhjas ja kehas asuvad mao pärisnäärmed. Igal näärmel eristatakse -põhi, -keha, - kael , viimane on viimajuhaks, mis avaneb maolohukestes.
http://www.rivm.nl/interspeciesinfo/Images/stomach-figure-2_tcm75-26457.gif
Näärmes on 3 liiki rakke: ensüüme eritavad pearakud,
HCl valmistavad katterakud
lima produtseerivad kõrvalrakud.
Lävise osas paiknevad näärmeid, millel leidub vähem katterakke, kui maokeha ja -põhja näärmetes, seega seal HCl tootmine tagasihoidlik . Siinkohal tuleb mainida, et maopõhja pearakud valmistavad nn. sisemist faktorit , mis mängib olulist rolli vit. B12 imendumisel. Lukutiosa näärmetes ei ole katterakke ja seetõttu ei tooda nad ka HCl, samas leidub neis palju lima tootvaid kõrvalrakke.
Maopõhja ja- keha näärmerakke nimetatakse ka pärismaonäärmeteks, kuna sisaldab kõiki maonäärme liike ja toodavad maonõret e. maomahla (succus gastricus).
Kokkuvõtvalt:
a. lävise näärmed toodavad lima ja vähesel määral HCl
b. maokeha- ja maopõhja näärmed toodavad maomahla ( lima, HCl, seedefermente, jne.)

maopõhja näärmed toodavad lisaks maomahlale veel sisemist faktorit
d. lukuti näärmed toodavad lima
2. maos on hästi arenenud limaskesta aluskiht, tänu millele tekivad mao limaskestal kurrud

lihaskest
koosneb 3 kihist silelihaskiududest, mis kindlustavad mao pideva toonuse ja peristaltikaga. Toonuse tõttu ei lange toit makku nagu tühja kotti, vaid haaratakse aktiivselt mao seina pooltt. Peristaltilised lained algavad u. 20 sek. järel funduse piirkonnast ja tugevnevad püüloruse suunas, kus saavutavad tugeva ringlihaskihi tõttu maksimumi . Peristaltika viib edasi pindmisi kõige paremini läbiseeditud toiduosi
a. pikisuunalised on välised, kõverikepiirkonnas enam arenenud lihaskiud
b. ringjad –vahelmised kiud, mao üleminekul peensooleks (moodustavadlukuti sulgurlihase)
c. põikikiud seesmised, on enam arenenud lävise ja põhja piirkonnas
http://www.biotech.um.edu.mt/home_pages/chris/GIT/GITimages/Stomach.JPG
4. serooskest, mis katab magu väljaspoolt igast küljest ( mao intraperitoneaalne asend), minnes üle naaberelunditele moodustab sidemeid .
Maomahl , succus gastricus
Maomahla sekreteeritakse spetsiaalsete limaskesta näärmete poolt. Mao nõre sisaldab :

vett

mineraalsooli

lima, seda sekreteerib kogu mao vaba pinnaepiteel

soolhapet ja sisemist faktorit

pepsinogeeni sekreteerivad näärmete pearakud ohtralt maokehas, HCl toimel muudetakse ta pepsiiniks

püüloruses produtseeritakse peale lima veel hormoon gastriini, mis kindlustab peanäärmete ja soolhappe sekretsiooni.
Näärmete funktsioon

vesi niisutab allaneelatud toitu

HCl hapustab toidu ja lõpetab sülje ptüaliinii toime. Hävitab mikroobe, mis võiksid olla kahjulikud ja kelle elutegevusel läheks toit roiskuma . Kindlustab happelise keskkonna pH 1,5-3,5 mis on vajalik efektiivseks seedimiseks pepsiini toimel

pepsinogeenid aktiviseeritakse pepsiiniks mao soolhappe toimel. Pepsiin alustab valkude lõhustumist, lammutades neid polüpeptiidideks

seesmine faktor on vajalik B12 vit imendumiseks

lima kaitseb mao seina mehhaaniliste - ja keemiliste kahjustuste(maomahla toime) eest, sest HCl esineb maos potensiaalselt kahjustavas kontsentratsioonis ja ka ferment pepsiin seedib valke
NB! Maomahla ensüümid toimivad ainult happelises keskkonnas.
Maomahla sekretsioon
Kui magu ei sisalda toitu, esineb seal vaid väike kogus maomahla, see on tühjakõhu mahl . Sekretsioon on maksimaalne u. 1 tund peale sööki ja langeb siis tühja kõhu tasemele 4 tundi pärast.
Maomahla sekretsioonis eristatakse 3 faasi
1. Kefaalne faas (kr. k. kephale e. pea)
Maomahla nõristusele eelneb reflektoorne süljenõristus piklikaju süljenõristuskeskuse kaudu. Ja sellele järgneb maomahla sekretsioon, mis toimub enne, kui toit jõuab makku tänu n.vaguse reflektoorsele mõjutusele: toidu nägemine, lõhn, maitse, kaetud laud. Pavlov pidas seda faasi väga oluliseks järgnevale seedeprotsessile ja nimetas seda isumahlaks.
2. Gastraalne faas s.o.seedimine maos
See faas algab u. 30 minutit peale toidu saabumist.Toit maos, täpsemalt maoseina venitus stimuleerib hormoon gastriini sekretsiooni püüloruses. Gastriin läheb otse vereringesse ja stimuleerib maonäärmetes maomahla produktsiooni (eeskätt HCl ja seedenõrede hulka, mitte aktiivsust).
Valgu töötlemisel tähtsamaks ensüümiks on pepsinogeen, mis HCl toimel aktiviseerub pepsiiniks ja lagundab valgu polüpeptiidiks.
Rasva lammutab ensüüm lipaas , mida maomahlas leidub vähesel hulgal, toimib ainult emulgeeritud rasvade ( piimarasv ). Teised rasvad maos ei allu lammutusprotsessidele. Piima seedimine vajab piima eelnevat kalgendamist, imikutel seetõttu rohkelt laapfermenti, täiskasvanutel selleks HCl (0,3-0,5%). HCl soodustab maomotoorikat, suurendab maomahla nõristumist ja omab bakteritsiidset toimet.
Süsivesikuid lagundavad fermente maos ei leidu. Süljefermendi ptüaliini toimel jätkub süsivesikute lammutus veel 30 minuti maos, kuni mao happeline reaktsioon selle pidurdab.
Maonäärmete ärritajateks võivad olla vesi, ekstraktiivsed ained, vürtsid, keedusool , alkohol , kofeiin. Rasv ja kontsentreeritud NaCl pidurdavad seedimist maos. Seega rasvade paremaks seedimiseks tuleks neid süüa koos juurviljadega.
Lima kaitseb maolimaskesta ja kattes vitamiine kaitseb neid lagundamise eest. Mao imendumisvõime on suhteliselt nõrk. Hästi imenduvad alkohol , jood , strühhniin. Vähe imendub glükoos ja sool. Maos seeditud toit läheb portsionitena edasi duodeenumisse. Püüloruse sfinkter on seni avatud, kuni happeline toidumass sapi -, pankreasenõre ja soolenõre toimel neutraliseeritakse.
3. Soole e. intestinaalne faas
Kui seeditud toit maost jõuab peensoolde, siis hormoon enterogastrooni toimel pidurdatakse mao sekretsiooni. Nii aeglustub mao tühjenemiskiirus, selleks et toit saaks duodeenumis põhjalikult segatud sapi ja pankrease mahlaga . See faas on eriti tähtis kui toit sisaldab hulgaliselt rasva. V.t. edaspidi seedimine sooles.
Mao funktsioonid
1.magu produtseerib maomahla, mis alustab valkude seedimist pepsiini toimel. Soolhape pehmendab tselluloosi.

lihastöö segab toidu maomahlaga ja suunab siis peensoolde. Kui toit maos on saavutanud vastava niiskuse ja happesuse, siis lükatakse see väikeste pulseerivate liigutustega läbi sfinkteri duodeenumisse. Mao tühjenemise aeg sõltub toidust. Süsivesikuterikas toit läbib mao 2-3 tunniga, valgurikas kauem ja rasvarikas püsib kõige kauem. Duodeenumisse sattuv toidumass on küümus (chymus).

imendumine maos toimub vaid piiratud ulatuses. Vesi, alkohol, ja mõned ravimid imenduvad venoossesse verre

kuigi raua imendumine toimub peensooles, saadakse ta toidust HCl juuresolekul paremini kätte

sisemine faktor seondub maos vitamiiniga B12 ja see on vajalik vit imendumiseks ileumi lõpuosas.
PEENSOOL intestinum tenue
Peensool on kõige pikem seedetrakti osa.
Pikkus u.5 meetrit, torujas elund, paikneb
kõhuõõne kesk- ja allosas ning
ümbritsetud jämesoole poolt. Peensoole
lingud on eest kaetud suurrasvikuga.
http://images.google.com/imgres?imgurl=http://www.uen.org
Eristatakse 3 osa:
1. kaksteistsõrmiksool e. duodenum , kinnistita maole järgnev peensoole osa. On hoburaua kujuline u. 25 cm pikk, paikneb suuremalt osalt mediaantasapinnast paremal L 1-3 kõrgusel. Ümbritseb kõhunäärme pead. Duodeenumi ülemisse ossa kaksteistsõrmiku suurel näsal papilla Vateri , avanevad ülalt ühissapijuha, vasakult kõhunäärmejuha, avause suleb sphincter Oddi. Ülemine osa puudutab maksa, alanev osa paremat neeru, taga aort ja alumine õõnesveen. Duodeenumil on seedimises oluline osa, siin avaldavad toidukördile toimet kõhunäärme nõre, sapp ja duodeenumi enda näärmete sekreet. Peale soolesekreedi toodetakse duodeenumis hormoone sekretiin , mis avaldab mõju pankreasele suurendades sekreedi hulka, hormoon pankreosümiin-koletsüstokiniin, mis stimuleerib pankrease ensüümide sekretsiooni ja samas toimib sapijuha kontraktsioone esilekutsuvalt.
http://anatomy.med.umich.edu/images/bile_panc_ducts.jpg
2. tühisool, jejunum, pikkus u. 2 m, kääruderikkam ja paksema seinaga kui niudesool. Erinevalt duodeenumist on tühisool varustatud kinnistiga. Laibal on ta tühi, kuna peristaltika jätkub veel peale surma, sellest tuleneb ka nimetus. Paikneb vasakul ülal mesogastriumis. Rikkaliku verevarustusega, kuna siin toimub intensiivne toitainete resorptsioon
3. niudesool, ileum, pikkus u. 3 m, paikneb paremal all hüpogastriumis. Ülalt ja külgedelt piirab jämesool, eest katab suurrasvik. Paremal pool alakõhus suubub ta jämesoolde küljelt. Selles kohas niudesool nagu sopistuks jämesoolde sisse, moodustades niudeumbsoole klapi, mis laseb soolesisul liikuda ühes suunas s.o. peensoolest jämesoolde.
Teadmiseks, et tühi- ja niudesoole vahel puudub konkreetne piir, tühisool moodustab u.2/5-, niudesool 3/5 nende kogupikkusest. Kõhukelme e. peritoneum, ületades sooli kõhu tagaseina suunas moodustab kinnisti, mis kulgeb kõhu tagaseinalt lülisamba kõrvalt alla poolpõiki paremale. Peensoole kinnisti e. mesenterium on u. 25cm lai kõhukelme vistseraalleste osa, mis kinnitab soole kõhuõõne tagaseinale. Selle kaudu kulgevad veresooned ja närviharud.
Peensoole seina ehitus
http://www.mhhe.com/biosci/ap/dynamichuman2/content/gifs http://www.uoguelph.ca/zoology/devobio/miller/
Peensoole limaskest omab rohkelt kurde ja need kurrud on tsirkulaarkurrud. Duodeenumi alguses asuvad pikikurrud. Kurrud on moodustunud limaskesta arvel.
Soolehatud , (vili intestinales) hatud suurendavad imendumispinda 3 korda, esinevad kogu peensoole ulatuses ja annavad talle sametise ilme (u. 4miljonit, kõige tihedamalt duodeenumis).
Duodeenumis on nad lühikesed ja laiad (mättataolised).Tühisooles sõrmekujulised, niudesooles naasklikujulised (kõrged ja teravad ). Hattude pinda katavad epiteelrakud e. enterotsüüdid, mis suurendavad imendumist veel 200 korda.
Enterotsüüdis toimub imendumine ja enne vere- ja lümfikapillaaridesse minekut ka mõned seedimise lõppstaadiumid. Hattu siseneb 1-2 arteriooli, väljub veenula ja 1 suur tsentraalselt paiknev lümfikapillaar. Arteriool ühendub hatu tipul veenulaga kas otseselt (anastomoosi abil) või kapillaaristiku kaudu. Seedimise ajal läbib veri kapillaaristikku, seedimise vaheaegadel aga liigub otse arterioolist veenulasse.
Soolenäärmed, (glandulae intestinales)
paiknevad hattude vahel, produtseerivad soolenõret e. enteropeptidaasi. Katteepiteelis ja näärmetes esinevad rakkude vahel lima eritavad karikrakud .
Lümfotsütaarne aparaat

üksikfolliikulid (15000), väikesed

koondlümfifolliikulid (Peyeri naastud ), paiknevad niudesoole kinnisti vastas olevas sooleseinas (pikkus 2-12 cm, koguarv 20-40). Elu jooksul väheneb sooles lümfifolliikulite arv.Lümfifolliikulid produtseerivad lümfotsüüte, sellega tagab epiteel kaitsebarjääri mikroobide vastu. Tüüfuse korral naastud haavanduvad ja tekib sooleseina perforatsiooni oht.
Peensoole lihaskest koosneb 2 kihist, seespool tsirkulaarne (ring-), väljaspool longitudinaalne (piki-) kihist.
Soolemahl, succus entericus - Ööpäeva jooksul sekreteeritakse u.3 l soolemahla näärmete poolt, pH=7,8-8,0. seedenõre sisaldab vett, lima, mineraalsooli, ensüüm enteropeptidaasi (enterokinaasi).
Peensoole funktsioon
1. toidukördi edasitoimetamine soole peristaltiliste ja pendelliigutuste abil.Selle puhul liigub üks kontraktsioonilaine edasi, teine tagasi, mille tulemusel soolesisaldis loksub ühel ja samal lõigul mitu korda. Kõik see soodustab täielikumat imendumist
2. peensole mahla sekretsioon
3. täielik süsivesikute, valkude ja rasvade seedimine hatu enterotsüütides
4. kaitse bakterite vastu (solitaarfolliikulites, Peyeri naastudes), kes on veel elama jäänud mao HCl toimest hoolimata
5. hormoonide pankreosümiin-koletsüstokiniin ja sekretiin sekretsioon

toitainete resorptsioon
KÕHUNÄÄRE e.pankreas pancreas
Kõhunääre on kahvatu hallikasroosa värvusega , koma kujuga elund, mis omab sagarikulist ehitust. Pikkus, laius ja paksus vastavalt 16x4x2 cm, mass 70-80g.
Eristatakse osi: pea, keha, saba.
Pea on suhteliselt lai, keha võlvub lülisammast ületades ettepoole, saba on suhteliselt kitsas. Pea paikneb duodeenumi lingu sees, L1-2 kõrgusel.
Keha paikneb mao taga, saba vasaku neeru ees ning ulatub põrnani L1-Th12. Seega paikneb pankreas peamiselt epigastriumis, ulatudes vasakusse hüpohondriumisse.
Kuna pankreas omab nii eksokriinset (toodab kõhunäärme nõret) kui ka endokriinset (toodab hormoone) funktsiooni, vaatleme seedesüstemiga koos just pankrease eksokriinset osa.
http://hopkins-gi.nts.jhu.edu/images/shared/disease/database/shared_235_SOD-03.jpg
Ekskretoorne funktsioon
Ekskretoorne osa koosneb paljudest sagarikest, mis moodustuvad alveoolidest. Nende alveoolide sein koosneb sekretoorsetest rakkudest. Igal sagarikul on väike juha, mis omavahel ühinedes annavad pankrease juha. Pankrease juha läbib kogu näärme ja avaneb duodeenumisse selle ülaosas, kuhu avaneb ka ühissapijuha, seda kohta nimetatakse ampulliks. Ampulli ava kontrollitakse m. sphincter Oddi poolt.
Pankreas produtseerib ööpäevas 2 liitrit pankrease nõret, mis sisaldab seedimiseks ensüüme.
Pankrease ensüümid
a.amülaas süsivesikutele
b.lipaas rasvadele
c.trüpsinogeen valkudele
Parasümpaatiline innervatsioon suurendab- ja sümpaatiline NS vähendab nõre hulka.
Samas sümpaatiline NS aktiveerib sfinkterite tegevust (sulguvad).
MAKS hepar
http://www.weight-loss-surgery-info.com/liver.jpg http://www.liverdoctor.com/images/detox_pathways.jpg
Maks on suurim keha nääre, kaalub 1,5 kg. Asub epigastriumi paremas osas. Maksa ülemine pind on kumer ja sobitub vastu diafragmat. Alumune pind on nõgus ja suunatud teiste siseorganite poole.
Pehme konsistensiga parenhümatoosne organ.
(Parenhümatoossetel elunditel ei ole õõnt ja seda piiravaid seinu; nende sidekoelisse toestikku (stroomasse) on sulundatud elundi põhikude - parenhüüm, mis koosneb peamiselt spetsiifilisest epiteelist ja see teostabki elundi põhifunktsiooni. Stroomat moodustav sidekude tiheneb elundit katvaks kihnuks ja temast lähtuvad vaheseinad jaotavad elundi sagarateks ja sagarikeks. Strooma kaudu tungivad elundisse veresooned, lümfisooned ja närvid.)
Maks moodustab täiskasvanul ~1/50 kehakaalust. Kujult meenutab põikisuunas poolitatud muna. Eristatakse kahte pinda ja kahte serva- teravat alumist ning taha suunatud tömpi serva.
Pinnad 1.diafragmaalne pind kumer, suunatud üles vahelihase poole
2.vistseraalne pind lame, suunatud taha ja alla siseelundite poole
Maksaga seotud organid :
-ülalt ja eest diafragma ja kõhu eessein
-alt magu, duodeenum, parem käärsoolekoold, parem neer koos neerupealisega
-tagant söögitoru, alumine õõnesveen, aort, sapipõis, lülisammas, diafragma
-küljelt alumised roided ja diafragma
Vistseraalpinnal on kaks sagitaalvagu ja neid ühendab ristivagu.
Vagudes paiknevad
* vasakpoolse sagitaalvao eesmises ja tagumises osas paiknevad sidemed
* parempoolse sagitaalvao eesmises osas on sapipõis, vesica fellea/ vesica bilaris, tagumises osas paikneb alumine õõnesveen.
* ristivao ehk maksavärati, porta hepatica kaudu
sisenevad maksa - a. hepatica, mis toob maksa arteriaalset verd ja v. porta, mis toob toitaineterikka vere maksa (maost, põrnast, pankreasest, peen- ja jämesooolest) ja närvid
väljuvad maksast - vasak- ja parem maksajuha, mis ühinevad kohe peale maksast väljumist ühiseks maksajuhaks (viib sapi maksast sapipõide) ja lümfisooned, mis kannavad lümfi kõhuõõne- ja rindkere lümfisõlmedesse.
Maks asub õhukeses kapslis ja on kaetud mittetäielikult peritoneumiga. Maksa hoitakse ülaval osalt peritoneumilt lähtuvate sidemete abil, mis kinnituvad diafragmale, osalt aga toetatakse teda kõhuõõne organite poolt avaldatava rõhuga.
Maksa struktuur
Struktuurühikuteks on sagarad , segmendid, sagarikud , aatsiinused
a. Sagarad, lobi (lobus) Maksal on 4 sagarat. Kaks suurt vasak ja parem, mille piiriks on vastavalt maksa sisestruktuurile parempoolne sagitaalvagu. Vasaku klassikalise sagara juurde kuulub veel kvadraat(ruut)sagar (maksaväratist eespool) ja sabasagar (maksaväratist tagapool), need on nähtavad ainult maksa tagumisel pinnal.
b. Segmendid, segmenta
c. Sagarikud, lobuli Sagarikud on väikesed kuusnurksed maksarakkude- e. hepatotsüütide kogumikud, mis on koondunud tsentraalveeni ümber paariliste sammastena. Sambad radieeruvad tsentraalveeni poolt väljapoole. Kahe rakusamba vahel on sinusoidid (mittetäieliku seinaga veresooned), mis viivad portaalveeni harudest ja maksaarterist saabunud veresegu maksarakkudeni (arteriaalne veri koos toitaineterikka verega). Kohe sinusoidide lähedal asuvad rakud on maksa makrofaagid e. Kuppferi rakud.
Maksarakud ehk hepatotsüüdid toodavad sappi, sapp koguneb sammaste vahelistesse sapikanalikestesse ja sealt sagarate vahelistesse sapijuhadesse. Need sapijuhad ühinevad järjest jämedamateks, kuni väljuvad maksaväratist maksajuhana, mis ühineb sapipõie juhaga ja moodustavad ühissapijuha, millena suubud duodeenumisse. Eelnevast võime järeldada, et iga sammas omab ühel küljel sinusoidi ja sapikanalikest teisel küljel.
Veresoonte iseärasusena võib välja tuua fakti, et sagarike vaheline veen läheb üle kapillaaristikuks (maksasinusoidid), see omakorda veeniks (v. centralis ), seda nimetatakse venosseks imevõrgustikuks.
Maksa verevarustus on seega eriline, sest sinna siseneb nii veen (v. porta), kui arter
(a. hepatica) ja põhilise verevarustuse saab veeni kaudu. Mõlemad sisenevad maksa maksavärati kaudu. Maksas nad hargnevad järjest peenemateks harudeks, kuni sagarike vahelisteks arteriteks ja veenideks. Need omakorda hargnevad maksa sagariku sees kapillaarideks, milles toimub arteriaalse ja venoosse vere segunemine .
Kapillaarid koonduvad sagariku keskel asuvasse tsentraalveeni, millega algab maksa venoosne äravoolusüsteem. Kõik veenid maksas lõpuks koonduvad 2-3 maksaveeniks, mis väljub maksa tagumiselt pinnalt ja suubuvad kohe alumisse õõnesveeni.
Igas sagarikus on lümfoidset kude ja lümfisoonte süsteem.
Maksa funktsioonid
1. Laguproduktide ekskretsioon . Eemaldab aminohapetest lämmastiku ning töötleb selle uureaks, mis eritatakse uriiniga . Eritab veel sapiga hemoglobiini laguprodukte
2. Energia allikas. Muudab insuliini juuresolekul glükoosi glükogeeniks, mida ta endas ladestab. Glükogeen muudetakse maksas glükagooni juuresolekul glükoosiks. Need on tähtsad mehhanismid veresuhkrupeegli taseme hoidmiseks.
On võimeline muutma süsivesikuid rasvadeks . Muudab ladestatud rasva selliseks , mida saab kasutada energeetilisel otstarbel .
Produtseerib soojust, kuna omab kiiret ainevahetust.
3. Seedimisabiainete produktsioon . Maksarakud produtseerivad sapi koostisosi (sapisooli, sapipigmente, kolesterooli). Sapisoolad ja - happed kindlustavad peensooles rasvade emulgeerimist, et need alluksid lipaaside toimele, samuti võimaldavad A ja D vitamiinide resorbeerumist.
4. Maksas esinevad suured vitamiinide varud
-vit.B12-antianeemiline faktor
- rasvlahustuvad vit. A, D, E, K
- vesilahustuvad vit. riboflaviin, nikotiin , foolhape
-Sünteesib provitamiinist karotiin (leidub porgandites ja aedviljade rohe-
listes lehtedes) K vitamiini.
5. Sünteesib aminohapetest plasmavalke, ja enamuses verehüübimisfaktoreid (protrombiin).
6. Detoksikatsiooni funktsioon. Mürgitustab mikroobide toksiine ja teisi mürgiseid aineid, alkohol jne.

Inaktiveerib hormoone- insuliin , glükagoon, kortisool , aldosteroon, kilpnäärme
ja suguhormoonid .
8. Veredepoo ja veedepoo
ERÜTROTSÜÜT
hemolüüsitakse maksa Kuppferi rakkude poolt
bilirubiin
veri peensool
 
neer
jämesool
 
väljutatakse väljutatakse
uriiniga kui urobiliin roojaga kui sterkobiliin
SAPIPÕIS, vesIca fellea / vesica bilaris
http://medicalimages.allrefer.com/large/gallbladder-anatomy.jpg
On sapi reservuaariks, maht 60 ml. Sapipõiel on põhi, keha, kael (mis läheb üle sapipõiejuhaks).
Sapi koostis
- lima
- sapipigment bilirubiin
- kolesterool
- sapisoolad, mille aluseks on sapphapped mida sünteesitakse maksarakkudes
Sapi funktsioon
Peensooles sapisoolad emulgeerivad rasvu, soodustades nende seedimist. Ileumi lõpposas enamus sapisooli resorbeerub ja satub tagasi maksa värativeeni s.o. sapisoolade enterohepaatiline tsirkulatsioon . Tänu sellisele tsirkulatsioonile kindlustatakse suhteliselt väikese sapphapete hulgaga suure hulga sapisoolade sisenemine peensoolde.
Bilirubiin on erütrotsüütide hemolüüsi produkt . Hemolüüs toimub maksa Kuppferi rakkudes, makrofaagide poolt põrnas või luuüdis. Ta on vees mittelahustuv ja seotud albumiiniga. Hepatotsüütides ühineb ta glükuroonhappega ja enne sapiga ühinemist muutub seega vees lahustuvaks. Soolebakterid töötleved bilirubiini ja enamus temast väljutatakse e. ekskreteeritakse rooja koostises. Väike hulk aga resorbeerub ja väljutatakse uriiniga kui urobiliin. Bilirubiini liigne hulk veres põhjustab naha ja konjuktiivide kollaka pigmentatsiooni. Sapp on nõrgalt aluseline, sekreteeritakse ööpäevas 800-1200 ml. Sapis seedefermendid puuduvad, omab tähtsust rasvade seedimisel:
- emulgeerib rasvu ja muudab rasvhapped kergesti vesilahustuvaks ühendiks, soodustades sellega rasvade lõhustumist ja imendumist
- aktiveerib lipaasi, tugevdades leeliselist reaktsiooni soolestikus
- sapp takistab trüpsiini lõhustumist pepsiini poolt
- stimuleerib soole motoorikat ja bakteritsiidse toime tõttu hoiab ära soolesisu roiskumist
- sapi abil imendub vit K
- värvib ja lõhnastab rooja, omab kõhtulahtistavat toimet (lad. k. aperiens)
- sapipõie limaskesta rakud imavad vett, seetõttu sapp kontsentreerub sapipõies 10-20 korda.
Sapiteed
Parem ja vasak maksajuha ühinevad ühismaksajuhaks väljaspool maksa. Juha suundub allapoole u. 3 cm, siis ühineb terava nurga all sapipõie juhaga ning koos moodustavad ühissapijuha. See laskub alla pankrease pea taga ja ühineb pankrease juhaga ampulli piirkonnas. Avanemist duodeenumisse kontrollitakse Sphinkter Oddi poolt. Ühissapijuha on u. 7,5 cm pikk ja d = 6mm. Sapijuha sein koosneb samadest kihtidest, mis kogu sedetrakti ulatuses
SEEDIMINE PEENSOOLES
Kui happeline toidukört satub peensoolde, sagatakse ta pankrease mahlaga, sapiga ja peensoolemahlaga, siis satub ta kontakti soolehattude enterotsüütidega. Peensooles toimub kõikide toitainete imendumine: süsivesikud monosahhariiditeks, valgud aminohapeteks, rasvad rasvhapeteks ja glütserooliks.

Keemilise seedimise üldskeem

TOIDUVALK POLÜSAHHARIIDID LIPIIDID (RASV)
(polüpeptiidid) (tärklis)   
maomahlas pepsiin süljes ptüaliin sapis sapisoolad
  
Väiksemad polüpeptiidid Disahhariidid (suhkur) Emulgeerunud rasvad
trüpsiin maltaas , laktaas, sukraas lipaas
   pankrease mahlas
pankrease mahlas soole mikrohattudes ja soole mikrohattudes
  
Väikesed peptiidid monosahhariidid(glükoos) rasvhapped ja
 glütserool
peptidaasid
mikrohattudes


aminohapped

Pankrease mahl satub duodeenumisse sapijuha ampulli kohal ja koosneb veest, mineraalsooladest ja ensüümidest: amülaas, lipaas, peptidaas, trüpsinogeen, kümotrüpsinogeen. Pankrease mahl on tugevalt aluseline pH = 8. Kui maosisaldis satub duodeenumisse, segatakse ta pankrease mahla ja sapiga ning pH tõuseb 6-st 8-ni. Sellise pH juures toimivad pankrease ensüümid kõige efektiivsamalt.
Kümotrüpsinogeen ja trüpsinogeen on inaktiivsed ensüümid seni, kuni satuvad kontakti sooleensüümi enteropeptidaasiga (-kinaasiga), mis muudab nad aktiivseteks ensüümideks trüpsiiniks ja kümotrüpsiiniks. Nad lagundavad mõned valgud aminohapeteks, mõned polüpeptiidid tri- ja dipeptiiditeks. Neid produtseeritakse seetõttu inaktiivsatena, et muidu võikid nad seedida pankreast ennast. Pankrease amülaas muudab tärklise, mis pole allunud veel sülje ptüaliinile disahhariiditeks. Lipaas muudab rasvad rasvhapeteks ja glütserooliks. Et aidata lipaasil toimida, emulgeerivad sapisoolad enne rasvu.
Pankrease nõrede sekretsiooni stimuleerivad 2 hormoooni, mida sekreteeritakse peensoole seina rakkude poolt- sekretiin ja pankreosümiin-koletsüstokiniin. Nende hormoonide vabanemist stimuleerib happelise toidusegu olemasolu duodeenumis.
Sapp, mida sekreteeritakse maksas, pääseb duodeenumisse tänu Sphinkter Oddi lõõgastumisele, selle eest vastutab hormoon pankreosümiin-koletsüstokiniin. Eriti rohkelt eritub sappi siis, kui duodeenumisse sattunud küümus on rasvarikas.
Enamus seedeensüüme sisaldub soole mikrohattude enterotsüütide poolt. Süsivesikute, rasvade ja valkude seedimine toimub otsekontaktis enterotsüütidega, mis sisaldavad
-peptidaasi
-laktaasi ( galaktoos -glükoos), maltaasi ( maltoos -glükoos), sukraasi ( fruktoos -glükoos)
-lipaasi
Seedenäärmed sooles sekreteerivad ensüümi enterokinaasi.
Soolevalendikus imendumisest võtavad osa erinevad mehhanismid
1. difusioon

filtratsioon a. kandjate abil b. pinotsütoosi teel
JÄMESOOL intestinum crassum
Jämesool on peensoolele järgnev 1,5 m pikkune ja 4-5 cm laiune seedetrakti lõpposa, mis algab paremas niudeaugus. Paikneb kõhuõõnes alt avatud raamistikuna peensoole lingude ümber, läbib vaagnapõhja ja avaneb pärakuga lahklihal.
Jämesool jaguneb järgnevateks osadeks :

umbsool, caecum , mille juurde kuulub ka ussripik appendix vermiformis

ülenev käärsool, colon ascendens

ristikäärsool, colon transversum

alanev käärsool, colon descendens

sigmasool , colon sigmoideum

pärasool, rectum
http://www.owensboro.kctcs.edu/gcaplan/anat2/notes
/Image474.gif
1.Umbsool ja ussripik
Alt suletud kotikujuline jämesoole algusosa (7 x 7 cm). Ülalt jätkub üleneva käärsoolega, alt avaneb niudesoolde. Ühenduse kohal on ileotsökaalklapp. Umbsoole alumisest osast väljub u. 8 cm pikkune ussripik ( appendix vermiformis). Kujult on ussripik sageli spiraalne või kokkurullunud. Harva täheldatakse ka ussripiku puudumist või esinemist mõne mm pikkusena. Vanematel inimestel võib ta taandareneda, umbuda ja muutub atroofiliseks. Ussripiku sein koosneb samadest struktuuridest, mis kogu jämesool, kuid tema limaskestas on rohkesti lümfoidset kude.
Ussripiku põletiku korral võib siin tekkiv mäda mulgustada tema õhukese seina ning mäda murdub kõhukelmeõõnde.
2.Käärsool

Ülenev käärsool - Tõuseb umbsoole juurest peaaegu vertikaalselt üles, jõudes maksa alla, pöördub ta parema neeru ees järsult vasakule, moodustades parema käärsoolekoolu-flexura coli dextra ning läheb üle ristikäärsooleks.

Ristikäärsool - Kulgeb risti üle kõhu, on u. 50 cm pikk, suundub naba kõrgusel mao ja duodeenumi ees paremalt vasakule. Mao all kooldub ta taha üles, ning jõudnud vasakul põrnani, pöördub teravnurgana allapoole moodustades vasema käärsoolekoolu- flexura coli sinistra (nn. põrna koold ). Ristikäärsoole osa kaardub ette alla, ulatudes kõhu eesseinani ja on eest kaetud suurrasvikuga. Mõlemad koolud paiknevad sügaval kõhuõõne tagaseinal. Ristikäärsool on fikseeritud kõhuseinale kinnisti, mesocolon transversumi abil.

Alanev käärsool - 30 cm pikk, pöidla jämedune, mis kulgeb vasakult ülalt alla keskjoone poole. Kui jõuab vaagnasse, läheb ilma terava piirita üle sigamakäärsooleks. Ta on analoogiliselt üleneva käärsoolega kinnitunud kõhuõõne tagaseinale.

Sigmasool on S-tähe kujuline sooleosa, mis paikneb vasakul pool allkõhus, läheb 2-3 ristluulüli vahekohal üle pärasooleks. Omab sigmakäärsoole kinnistit.
3. Pärasool
See on u. 13 cm pikk jämesoole lõpposa, mis paikneb väikevaagnas ristluu ja õndraluu ees. Tema ette jääb mehel kusepõis ja eesnääre, naisel tupp ja emakas . All läbib ta vaagnapõhja ning avaneb lahklihal päraku ehk anusena.
Pärasool pole sirge, vaid kahes suunas kõverdunud S-kujuline. Tervel inimesel on pärasoole vaagenmine osa tavaliselt tühi ja kokkulangenud. Defekatsiooni eel roojamassidega täitumisel laieneb käävjalt allapoole ning moodustab pärasooleampulli, läbimõõduga kuni 7,5 cm. Pärasoole ampull ei funktsioneeri roojamasside kogujana, tema seina venitus roojamasside poolt põhjustab defekatsiooni. Rooja kogujana funktsioneerib sigmasool ja osaliselt käärsoole alumine osa.
Pärasoolt jaotatakse anatoomiliselt veel rektumiks ja anaalkanaliks.
Pärasoolel eristatakse seesmist ja välimist sulgurlihast.



http://images.google.com/imgres?imgurl=http://www.owensboro.kctcs.edu/gcaplan/anat2/notes/
Jämesoole seina ehitus
1. limaskest

käärsoole seinas puuduvad soolehatud. Limaskest on suur näärmeväli, mis sekreteerib lima. Nende rakud ei produtseeri seedefermente. Jämesoole limaskesta poolt produtseeritud lima on vajalik tahkete roojamasside kokkukleepimiseks ja nende hõõrdumise vähendamiseks. Normaalselt pole rooja välispinnal limakihti näha. Limaskesta ärrituse või põletiku korral võib lima produktsioon suureneda
b. anaalkanali (u.3,8 cm) limaskest moodustab 6-8 1cm pikkusi pikivolte, mille vahele jäävad
päraku- e. anaalurked. Urgetesse kogunev lima soodustab roojamassi läbiminekut. Sinna
võivad peatuma jääda teravad esemed, mis on läbinud seedekanali või ussnugiliste munad,
nende olemasolu korral. Limaskest läheb üle välisnahaks, mis anuse ümber on
pigmenteerunud , sisaldab higi- ja rasunäärmeid, võib olla kaetud karvkattega.
2. lihaskest
a. Umb- ja käärsoolel on omapärane pikilihaskiht, mis moodustab kolm u. 1 cm laiust, üksteisest võrdsetel kaugustel asetsevat lihaspaela, taenia, mis koonduvad ussripiku lähtekohal. Paelte toonuse tõttu on soolesein kokku kroogitud, tekivad omapärased väljasopistised e. käärsoolekopad. Lihaskest teostab peristaltilisi liigutusi ja pendelliigutusi, edasitrantspordi kindlustab 3-4 tugevat tõuget päevas.

Anaalsfinkterid moodustuvad paksenenud ringlihaskiududest. Seesmine ringlihaskiht moodustab
sisemise pärakusulguri, mis on autonoomse NS kontrolli all. Temast väljapoole jääb vöötlihaseline välimine sulgur, mis allub tahtele. Mõlemad sulgurid on tavaliselt kokkutõmbunud seisundis ja sulevad anaalkanali tihedalt. Nad avanevad ainult defekatsiooni puhul. Soole submukooskoes on rohkem lümfaatilist kude, kui teistes seedetrakti osades.
Rektumi ja anaalkanali funktsioon
Imendumine
peensooles imendub vaid natukene vett, seepärast on käärsoolde sattuv toidusegu vedel. Vesi imendub jämesooles nii, et roe jääb poolpehmeks. Jämesoole verekapillaridesse imendub vett, mineraalsooli ja ka mõned ravimid. Kaalium ja bikarbonaadid ekskreteeritakse jämesoole valendikku, sellepärast esinebki tugeva kõhulahtisuse korral kaaliumi vaegus.
Jämesooles leidub palju mikroobe, mis sünteesivad K vitamiini ja foolhapet: Escherichia coli, Enterobacter aerogenes, Streptococcus faecalis, Clostridium welchii. Nad on inimesele omased , aga võivad muutuda patogeenseks, kui satuvad teistesse kehaosadesse. Näiteks kui E. coli satub põide tekib põiepõletik.
Soolegaasid koosnevad peamiselt lämmastikust, mis neelatakse alla toidu ja joogiga või ärevuse korral. Vesinik , CO2 ja metaan produtseeritakse bakteriaalse fermentatsiooni tulemusel seedimata toiduosadest, peamiselt süsivesikutest. Gaasid väljuvad soolest flatusena. Väljaheide ehk faeces sisaldab rohkelt mikroobe.

Defekatsioon

Jämesooles ei ole selliseid peristaltilisi liigutusi nagu peensooles, ainult küllalt pikkade ajavahemike järel viib tugev peristaltiline laine ristikäärsoole sisaldist edasi. Tavaliselt saab see alguse toidu saabumisest makku, seda nimetatakse ka gastrokooliliseks refleksiks.
Imikul on defekatsioon reflektoorne tegevus ja ei allu tahtlikule kontrollile . Kui NS on täielikult arenenud, suunatakse venitusest teadaandev närviimpulss teadvusse ja aju surub alla seda refleksi nii kaua, kui on defekatsioon võimalik. Välimine anaalsfinkter on tahtliku kontrolli all. Defekatsiooni ajal tekivad tahtmatud rektumi kokkutõmbed ja sisemine anaalsfinkter lõõgastub. Kõhulihaste kokkutümbed ja diafragma alanemine tõstab kõhuõõnesisest rõhku ja osaleb roojamisel.
Rooja koostis
Roe koosneb poolpehmest pruunist massist, värvi annab sterkobiliin. Kuigi vee tagasiimendumine toimub jämesooles, annab vesi 60-70% rooja massist. Peamiselt koosneb roe seedimata rakumaterjalist, surnud ja elusatest mikroobidest., sooletrakti epiteelrakkudest, mõnedest rasvhapetest ja jämesoole poolt sekreteeritud limast. Lima muudab rooja libedaks ja paraja suurusega rakumaterjal kindlustab küllaldase roojamassi, et defekatsioon saaks toimuda.
Kokkuvõte
Seedemahlu toodetakse kokku u. 7 liitrit ööpäeva jooksul. Sülge 1 liiter , maomahla 1,5 liitrit, ¾ l sappi ja sapphappeid, ¾ l kõhunäärmenõret, soolemahlu 3 l. Toit püsib maos 3 tundi (1-6), peensooles 6-10 tundi, jämesooles 10 ja enam tundi. Kokku seega u. 18- 24 t.
Kasutatud kirjandus:
W. Nienstedt, O. Hänninen, A. Arstila, S-E. Björkquist -Inimese füsioloogia ja anatoomia - Medicina 2001
M. Roosalu – Inimese anatoomia – Koolibri 2006
L. Gavrilov, V. Tatarinov – Anatoomia –Tallinn Valgus - 1985
I. Freiberg, E. Lausvee , K. Ulp – Inimese anatoomia ja füsioloogia . Tallinn 1979
J. Aul – Inimese anatoomia – Tallinn Valgus – 1976
Ü. Pruks – Loengumaterjal Tartu Meditsiinikoolis 1993
W. F. Evens – Anatomy and physiology - © 1989 PRENTICE-HALL, INC.
Joonised internetist
26
Tartu Tervishoiu Kõrgkool
Koostanud M. Kolga ja A. Vahtramäe 2007 sügis