Vana-Kreeka ja Vana-Rooma arhitektuur ja skulptuur (0)

Vana-Kreeka ja Vana- Rooma kunst on järelmaailmale avaldanud kindlasti väga suurt mõju. Vaatamata sellele, et Rooma oli väga edukas riik eriti sõjaliselt, võeti suuresti eeskuju kreeka kunstnikelt. Positiivne omadus on sellel siiski: paljud kreeka kunstiteoste originaalid on hävinud sõdade tõttu, ning just tänu roomlaste kopeerimisele ja kollektsioneerimisele saame aimu kreeka kunstnike meistriteostest ning ka kultuurist.
Kreeka arhitektuuris oli tähtsaimaks ülesandeks ehitada templeid. Tavaline tempel oli ristkülikukujulise põhiplaaniga ja meenutas juba Tirynsist tuntud megaroni. Ehitusmaterjaliks olid esialgu puu ja savi, hiljem kivi, millest üks kaunemaid liike oli marmor . Kivide sidumisel kasutati mördi asemel metallist klambreid. Kreeka templiarhitektuur on hämmastavalt loogiline ja üksikasjalik. Terviku ning detailide vahel valitseb täiuslik harmoonia ning igal üksikosal on kindel ülesanne. Hilisemate rooma ehitistega võrreldes erineb kreeka arhitektuur neist lihtsate ehitusmeetodite poolest. Kreeka templi peamine väärtus seisneb selle kunstilises täiuses.
Nii nagu vanakreeka arhitektuuriteosed on meieni jõudnud enam või vähem kahjustatuna, nii on ka vanakreeka skulptuurikunstist säilinud vähe täiesti terveid originaalteoseid. Kreeka skulptorite peamisteks materjalideks olid marmor ja pronks. Enamikku kuulsamatest kreeka kujudest tunneme hilisemate, peamiselt roomlaste jaoks valmistatud koopiate põhjal.
Kreeklased pidasid kõige väärtuslikumaks nn. krüselefantiintehnikas skulptuure – kuju puust südamik kaeti paljast keha jäljendavas osas elevandiluust plaatidega, riietust ja relvi aga jäljendati kuldplekiga, silmad valmistati aga värvilistest kividest. Selles tehnikas loodi 5. sajandil e.Kr. Athena kuju Parthenoni templis ning Zeusi kuju Olümpias.
Vanemad, arhailisel ajal loodud vabalt seisvad kujud Kreekas on alasti meesfiguurid ( kouros ) ja riietatud naisfiguurid (kore). Egiptuse kunsti mõju on tajutav – noormehed on laiaõlgsed, sirgelt seisvad, rusikas käed kõrval ning vasak jalg asetatud veidi ettepoole . Kreeklastel oli anatoomia järgimine esialgu kohmakam, kuid nad on esimesed, kes õppisid tegema vabalt, ilma toeta seisvaid suuri inimfiguure.
Levinud on ütlus: kui Rooma riik alistas Kreeka, vallutas kreeka kunst omakorda Rooma. Rooma on vahelüli, mille kaudu kreeka kunstitraditsioon anti edasi läände. Alles roomlaste mõju all suutis kreeklaste traditsioon täielikult oma olemuselt muutuda.
Roomlased õppisid ehitama kaari ja võlvi ning ehitiste katmiseks võtsid kasutusele ka kuplid. Suur edusamm võrreldes kreeklastega oli ka see, et hakati kasutama mörti kivide sidumiseks. See võimaldas ehitada keerukamate plaanide ja suuremate siseruumidega ehitisi . Rooma Panteoni templi siseruumi läbimõõt ulatus koguni üle 40 meetri.
Võeti üle ka kreeklaste sambad, korintose stiili peeti kõige toredamaks ning seda ka eelistati kõige rohkem. Sambad aga kaotasid oma põhilise – kandva – funktsiooni. Kuna kaared ja võlvid hoidsid hoonet niigi üleval, muutusid sambad vaid kaunistuseks. Kreeka sambad seevastu täidavad oma otstarvet – toetada lage ja katust – tunduvalt paremini.
Detailide mõnevõrra kuiv töötlus annab rooma arhitektuurile külma esinduslikkuse varjundi, mille poolest tolleaegsed ehitised hiliskreeka arhitektuurist erinevad. Vahetevahel ilmnevad selle aja kunstimälestistes elemendid, mis olid kreeklastele tundmatud, nagu näiteks Nimes’is asuva Nymphaeni võlvitud lagi . Juliuste mausoleum St. Rémys torkab silma kaunistuste ülekoormatusega, mille poolest see põhiliselt erineb Lysikratese monumendi üllast lihtsusest. Muidugi esineb siin ka erandeid: näiteks väike ümmargune tempel Tivolis, mis asetseb kõrgel järsakul, on harukordselt elegantne ja sarmikas. Kuid ka see väike tempel erineb kreeka eeskujudest teostuse teatud kuivuse poolest.
Elumaja uues tüübis avaldus rooma arhitektuuri omapära veel ilmekamalt. Selle parimad näited on meile tuntud Pompeii kaudu. Pompeii majad kutsuvad tänapäeva inimeses esile vaimustuse: need võimaldavad tal tungida endiste elanike igapäevasesse ellu ning võluvad kujunduse ülima täiuslikkusega. Ent rooma majades tulid ilmsiks ka edevus ning maitsetu luksus.
Rooma skulptuuri kogu pärandist moodustab parima osa vaieldamatult portree. Rooma portreeskulptuuris peegeldub nende ajaloo-alane vaist ning kiindumus tõetruuduse vastu. Rahutu, elavalt plastilise vormikäsitlusega kreeka portreega võrreldes mõjub rooma portree vähem modelleerituna ja rohkem joonistatuna. Portreeskulptuure iseloomustavad niisugune peen modelleering ja varjundirikkus, millist ei suudetud uuesti saavutada enne 18. sajandit.
Mitte ainult hilisrooma, vaid kogu rooma kunst kahvatub, kui teda võrrelda vana-kreeka kunstiga. Seda pidid kibedusega tunnistama isegi haritud roomlased. Vanas Roomas oli kunstil tagasihoidlikum koht kui Kreekas. Me ei leia siin niisugust haaravat meisterlikkust, niisugust täiuslikku maitset nagu Kreekas. Kreeka loomingu ühtsus jäi eklektitsismi kalduvatele roomlastele alati võõraks. Kuid kõik see ei iseloomusta muidugi rooma kunstilise pärandi ajaloolist tähtsust.
KASUTATUD ALLIKMATERJALID

Alpatov, M. V. (1973). Kunstiajalugu. Tallinn: Kunst.

Kangilaski , J. (2003). Kunstikultuuri ajalugu. Tallinn: Kunst.

Piper, D. (1981/2006). Kunstiajalugu. Tallinn: Varrak.

Viirand, T. (1984). Kunstiraamat noortele. Tallinn: Kunst.