KORDAMINE FÜSIOLOOGIA EKSAMIKS 1. Füsioloogia mõiste. Homöostaas. Füsioloogia on teadus bioloogilise organismi ja tema osade talitlusest funktsioonist. Eksisteerib erinevaid viise füsioloogia jaotamiseks. Füsioloogia eesmärgiks on selgitada füüsikalisi ja keemilisi tegureid, mis on vastutavad elu päritolu, arengu ja progressi eest. Terviklikus organismis töötavad elundsüsteemid kooskõlastatult funktsionaalsete süsteemidena, mis teenivad ühiseid antud isendi ja liigi säilitamise huvisid (Näiteks kuuluvad organismi hapnikuga varustavasse funktsionaalsesse süsteemi veri, hingamis-, ja vereringeelundkond). Kõikide elundsüsteemide omavaheline kooskõlastatud tegevus on võimalik tänu regulatoorsetele süsteemidele. Organismi kui terviku eksisteerimine on võimalik ainult siis, kui ta saab pidevalt informatsiooni väliskeskkonna muutuste kohta ja kohanemisel nendega säilitab optimaalsed tingimused rakkude elutegevuseks. Organismi sise- ja väliskesk
NS NÄRVISÜSTEEM SYSTEMA NERVOSUM Mõisted neuron - närvirakk koos oma jätketega dendriit - närviraku jätke, mida mööda juhitakse erutust närviraku suunas; kas lühike ja puuvõrataoliselt hargnev või niitjas akson - närviraku jätke, mis juhib närviimpulsse närvirakust kas teise närvirakku, moodustades sünapsi või efektoorse lõppelundi kaudu lõppelundisse (näit. lihasesse) retseptor - ärritust vastuvõttev organ närviimpulss - närvikiududes leviv erutus, mis kulgeb aksonilt dendriidile refleks - vastusreaktsioon ärritusele, mis tekib KNS-i vahendusel refleksikaar - tee (neuronite ahel), mida mööda erutus refleksi puhul levib närvikiud - pikk närviraku jätke; koosneb kesksest telgsilindrist ja seda ümbritsevast neurilemmist innerveerima s.o. närvidega varustama aferentne e. sensoorne (tooma)närv
FÜSIOLOOGIA (KKSB.02.046) EKSAMIPROGRAMM - kevad 2013 Närvisüsteemi talitlus (I kontrolltöö osa) Närvisüsteemi üldine ülesehitus ja eri osade peamised ülesanded. Kesknärvisüsteem: pea- ja seljaaju. Perifeerne närvisüsteem: aferentne e. sensoorne ja eferentne e. motoorne osa; eferentse osa jagunemine somaatiliseks motoorseks ja autonoomseks närvisüsteemiks; autonoomse närvisüsteemi sümpaatiline ja parasümpaatiline osa. Autonoomse närvisüsteemi troofiline ja funktsionaalne mõju siseelundite talitlusele. Neuronid ja neurogliia rakud. Neuroni üldine ehitus. Neuronite tüübid: funktsiooni alusel, struktuuri alusel. Aksoni üldine ehitus. Aksonite põhitüübid diameetri ja müeliinkesta arengutasemest lähtudes, aktsioonipotentsiaalide leviku kiirus eri tüüpi aksonites. Neurogliiarakkude tüübid ja põhilised funktsioonid: astrotsüüdid e. tähtrakud, ependüümirakud, mikrogliiarakud, oligodendrotsüüdid, neurolemmotsüüdid, satelliitrakud. Närvid. Reflek
Närvisüsteem: Kesknärvisüsteem , Seljaaju, Peaaju, Perifeerne närvisüsteem Somaatiline: närvid Autonoomne ehk vegetatiivne närvisüsteem Sümpaatiline Parasümpaatiline Seljaaju ( medulla spinalis ) KNS vanim ja madalam osa Funktsioonid: Reflektoorne – seljaajus paiknevate motoorsete keskuste vahedusel toimuvad spinaalrefleksid, mis ei vaja kõrgemate ajuosade osavõttu Juhtefunktsioon – seljaaju on vaheajaam erutuse juhtimisel kõrgematesse keskustesse ja kõrgematest keskustest teostusorganitesse Seljaaju ehitus Võrreldes loomadega on inimese seljaaju väiksema iseseisvuga. Seljaaju kaal peaajuga võrreldes on: Inimesel 2% . Inimese seljaaju on silindrijas väät, mis paikneb lülisambakanalis. Seljaaju: pikkus 40 – 45 cm , läbimõõt 0,7 – 1,4 cm, mass 34 – 38 g. Kraniaalselt läheb seljaaju vahetult piklikajuks. Kaudaalselt lõpeb I – II nimmelüli kõrgusel koonusja teravikuga – ajukoonusega . Ajukoonus lõpeb lülisamabakanalit mööda allapool
ÄRRITUVUS Kõikidele elusatele struktuuridele omane võime vastata väliskeskkonna mõjutustele ja sisekeskkonna muutustele bioloogiliste reaktsioonidega. See on omane nii taimedele kui ka loomadele. Ärrituvuse avaldumisvorm ja kestus olenevad koeliigist ja kudede funktsionaalsest seisundist. Närvikude lihaskontraktsioon, näärmekude - nõre eritumine ÄRRITAJAD Välis- ja sisekeskkonna faktorid, mis põhjustavad elusates struktuurides bioloogilisi reaktsioone. Elusa koe ärritajaks võib olla igasugune piisavalt tugev ja kestev ning kiirelt toimiv välis- või sisekeskkonna mõjustus. Energeetilise olemuse alusel: Füüsikalised temp, valgus, heli, elekter, mehaanilised faktorid(löök, venitus) Keemilised hormoonid, ainevahetusproduktid(laktaat, pürovaat), ravimid, mürgid Füüsikalis-keemilised osmootse rõhu, pH, elektrolüütide koosseisu muutused Füsioloogilise toime alusel: Adekvaatsed ärritajad, mille vastuvõtuks on kude evolutsiooni käigus spetsiaalse
III NÄRVISÜSTEEM Organismi integratiivne süsteem. Koordineerib kogu organismi talitlust. Mõjutab erinevate elundkondade tööd, kooskõlastab seda. Jaguneb peaajuks ja seljaajuks. Närvid paiknevad väljaspool kesknärvisüsteemi. Närvid varustavad kudesid. Koosneb närvirakkudest. Närvirakul (neuronil) eristatakse raku keha ja jätkeid. Jätkeid on kahte liiku: taksonid ja dendriinid. Aksoni funktsioon on juhtida erutust närviraku kehast innerveeritava elundi/rakuni ... Osa taksoneid on sensoorse (tundlikust juhtiva) iseloomuga. Erutust juhitakse erifeeriast närviraku kehani. Nt naha puutetundlikkus, nägemine. Erifeerias on retseptor, mis reageerib mingile ärritusele. Võtab vastu ja saadab taksonit mööda edasi. Dendriitide funktsioon on seostada erinevaid närvirakke omavahel. Dendriidid hargnevad. Need on kontaktis teise neuroniga. Kontaktid erinevate neuronite vahel toimuvad sünapsite kaudu. Sünaps-moodustis, mille kaudu toimub erutuse ül
ERUTUVAD KOED Erutuvus on võime vastata ärritusele. Erutuvad koed on närvi- ja lihaskude. Lihaskude iseloomustab lisaks sellele veel kontraktsioonivõime (kokkutõmbevõime). Närvirakk ja närvikude Närvirakke on inimesel ca 10 miljardit. Nad koosnevad kehast, dendriitidest (toovad erutuse neuronini ) ja aksonist (viib erutuse järgmise neuronini vôi talitleva elundi rakkudeni ). Närvirakkude jätked on tavaliselt kaetud müeliinkestaga (rasvataoline aine), mis tunduvalt suurendab erutuse liikumise kiirust mööda kiudu (sellest edaspidi). Närvikoe osaks loetakse ka neurogliia: jätkelised ja hargnenud rakud neuronite ümber, millel on toite- ja kaitsefunktsioon. Membraanipotentsiaal Elusa raku membraani iseloomustab potentsiaalide vahe. Rakumembraanide välispind on ka puhkeolekus positiivse-, sisepind aga negatiivse elektrilaenguga. Selline polarisatsioon rakumembraani välis- ja sisepinna vahel ongi puhkepotentsiaal. Selle pôhjustab ioonide erinev jaotus rakusiseses ja -
Füsioloogia eksami küsimused 1. Füsioloogia mõiste. Homöostaas. Füsioloogia on bioloogias ja meditsiinis õpetus organismi ja selle elundite talitusest ja funktsioonidest. Homoöstaas on organismi sisekeskkonna suhteline püsivus. Konstantsena hoitakse: · glükoosi kontsentratsioon · erinevate ioonide kontsentratsioon (nt. naatrium, kaalium, kaltsium) · süsihappegaasi kontsentratsioon · vee- ja osmoregulatsioon (vee ja lahustunud aine vahekord) · temperatuur · pH (happe ja leelise vahekord) Füsioloogia on õpetus elusorganismide talitlusest ja nende seosest ümbritseva keskkonnaga. Talitlust ei saa mõista ilma organismide ehitust uuriva õpetuse anatoomia aluseid teadmata. Füsioloogia on bioloogias ja meditsiinis õpetus organismi ja selle elundite talitusest ja funktsioonidest. Homoöstaas on bioloogiliste süsteemide (elusorganismide) võime säilitada neis toimuvate protsesside tasakaalu, vältida süsteemi põhiomaduste eluoht
Kõik kommentaarid