Keltide muistne kultuur ja usund. Kordamisküsimused (0)

Q: Kuid mis see üldse on?

Vastus leiad õppematerjalist: Keltide muistne kultuur ja usund. Kordamisküsimused

Teoloogia - Keltide muistne kultuur ja usund

1 Hindamata

Esitatud küsimused

Kuid mis see üldse on?

Kordamisküsimused

Keltide tähendus, keldi rahvaste päritolu, levik ja keeled.
Keltideks nim inimesi, kes räägivad keldi keeli, Loode- Eurooplased . Sõna Celt (kreeka k keltoi, ladina celtae) kasutasid kreeka autorid esimest korda u 2500 a tagasi. Kreeklased kasutasid ka nime galaadid (galatoi), roomlased sõna gaul ( galli ). Kreeklased nimetasid keltideks Massaliast (Marseille) sisemaa pool elavaid barbari hõime. Peagi nim nii kõiki Euroopa barbareid, kes elasid Alpidest põhja pool.
Muinasaegadel kuulusid keldi keeli rääkivate rahvaste sekka gallid , belgid, keltibeerid, lusitaanid, galaadid, muistsed britid ja iirlased.
Galaatiaks nimetati al 8. saj Väike- Aasia ps piirkonda, kuhu keldid rändasid. Galicia – keltide piirkond Pürenee ps-l, keltibeerid.

Kirjalikud ja arheoloogilised allikad.
Kirjalikud allikad: Hekataios Mileetosest kirjutas 6.–5. saj keltidest . Herodotos võttis kasutusele keltide mõiste, keltoi – varjatud kr k. Kreeklaste jaoks olid keldid Massilia-tagused inimesed. Roomlased kasutasid sõna celtae ( Caesar ). Vergilius kirjeldas kelte pikakasvuliste ja heledapäistena, Polybios aga lühikeste ja tumedapäistena. Kuna keldid ise ei kasutanud kirja, on Caesari jt kirjapandu ühepoolne ülevaade sündmustest. Roomlased ei pidanud kelte kultuurseks rahvaks ja ei tundud vajadust nende kohta midagi lähemalt uurida.
Druiidide kohta: Peamiselt kirjalikud allikad, jaotatakse Poseidoniose ja Aleksandria traditsiooniks:

Poseidoniose traditsioon – kreeklase Poseidoniose andmeid kasutasid Caesar, Strabon, Diodoros Sitsiiliast, Cicero , Pomponius Mela , Plinius Vanem ning Ammianus Marcellinus, Lucanus ; kõik on Rooma autorid.
Aleksandria traditsioon – põhiliselt kreeka autorid alates 1. saj pKr: Dion Chrysostomos, Hippolytos , Diogenes, Laetrios
Kolmandana kasutatakse mingil määral Vana-iiri saagasid, mis puudutavad ainult druidismi Iirimaal .

Kõige vanemad keltide materiaalse kultuuri leiud , alates hilispronksiajast (1200–1000; 1000–800 eKr). Austria Alpides koht, kus kaevandati soola (Hallstati kultuur).
Keltide seas ei olnud kirjaoskus levinud ega tunnustatud, oluliseks peeti suulisi pärimusi, lepinguid, teadmisi.

Keltide uurimine alates 17.sajandist.
Euroopa, peamiselt Inglise ja Prantuse õpetlased hakkasid alles 17.–18. saj uuesti keldi keelte mõistet kasutama keelte kohta, mida kõneldi Loode-Euroopa asustanud rahvaste seas.
Uuesti kasutas keltide nimetust Milton poeemis „ Kaotatud paradiis“ (1667). Huvi keltide vastu arenes pikkamisi. Paul-Yves Pezron uuris bretoone, „Keltide rahva ja keele muistsus“ (1703). Uelsi päritolu Edward Lhuyd (Lloyd) „ Britannia arheoloogia “ (1707), võttis uuesti kasutusele sõna „ kelt “ laiemas tähenduses. James Macpherson, šoti päritolu, „Ossiani laulud“ ( 1760 –64) -> keldi taassünd 1760–1800. Muutis populaarseks Oscari nime (Ossiani poeg), nt 2 Rootsi kuningat kandsid seda nime. Charlotte Brooke, iiri luule mälestised (1789).

Hallstati ja La Téne arheoloogiliste kultuuride aeg ja põhitunnused.
Hallstat: 1200-800 eKr. Sümboolika: geomeetriline, taime- ja loomamustrid. Sai alguse Austria Alpide soolakaevandustesst, oli võrdlemisi rikas ja mõjuvimals ja I at keskpaigaks levis selle mõju Madalmaade, Šveitsi, Hispaania , Portugali ning Inglismaa aladele . Kindlustatud asulad, mistõttu arvatakse, et oli demokraatlik pealikriik. Ülemkiht jõukas (hauapanuste järgi). Ilmselt hierarhiline ja tsentraliseeritud ühiskond, rikas ja võimas pealikriik. Raudrelvade kõrval on oluline hobuste kasutamine varasel rauaajal (800–600; ülevõet kimmerlastelt), samal ajal pikad raiumismõõgad. Paikne asustus, intensiivne põllumajanduslik tootmine, maaharimine. Rikkusi kasutati sõjapidamise kõrval pidustuste pidamiseks, et alamate sümpaatiat võita. 600–450 liikus kultuuri keskpunkt lääne poole, mitmed kindlustused jäeti idas maha, aga Lõ-Sm-l suured asulad. 700-500 eKr tekkisid Kreeka ja Foiniikia kolooniad Vahemere ümber, puututi kokku keltidega, sõlmiti suhteid Briti saarte keltidega. Kreeklased suhtlesid keltidega ka mööda jõgesid. Tekkis suur uus kaubatee, mis tõi rikkusi Hallstatti aristokraatidele. Toodi sisse luksuskaupu. Kaubeldi loomanahkade, teravilja, orjadega, raua ja soolaga. Uue materjali sissetung muutis ajapikku ornamentikat, tekkis rikkalik taime- ja loomaornamentika. Kreeka mõjul pottsepakedra kasutuselevõtt.
Mingitel põhjustel jäeti 450. aasta paiku maha tähtsamad võimukeskused, mitmed hävitati. Võib-olla juhtus see rahvasterände tõttu. Mitmed põhja-lõunasuunalised kaubateed kaotasid tähtsuse.
La tene: keerukas ornamentika (maagilised ja usulised sümbolid). Mõju algas u 400 eKr ning kestis Rooma vallutusteni 1. saj eKr. Jõudis Britanniasse ja Iirimaale, kus mõju kestis varakeskajani (6. ja 7. saj).
Keskused olid Lõ-Sm ning praeguse Tšehhi ja Slovakkia aladel, mõjutas Austriat ja Šveitsi, hiljem Britanniat ja Iirimaad . Kultuur sõjakam nt ühiskonnakorralduse ja hauapanuste poolest. Kasutati rohkem Rooma materjale (varem Kreeka). Enamasti hirarhiline ühiskond, kõrgeim seisus vürstid ja druiidid , kes jagasid võimu, siis kasitöölised, talupojad ja ka orjad . Pidev sõjapidamine, luksusele orienteeritud ülikkond. Naistel ühiskonnas võrdsed õigused.

Keltide sõjalised kokkupuuted Rooma vabariigiga
390 eKr Keldid uus-asusasid Itaalia ja ületasid Apenniinid, muutudes vahetuks ohuks Rooma linnale . Rooma linna rüüstamine.
387 eKr Rooma vallutamine. Roomlased kaotasid Tiberi lisajõe Allia ääres (rooma ajaloos must päev e dies ater ). Rooma oli rüüstavatele keltidele avatud, roomalste kätte jäi ainult Kapitoolium (pühad haned olevat ligihiilivaid kelte märganud ja oma kaagustamisega märku andnud).
335 eKr Aleksander võtab vastu keldi saatkonna
Üks osa keltidest liikus kuni Lõ-Itaalia ja Sitsiiliani, kus Sürakuusia Dianysios nad isegi palgasõdurikes palkas. Palju aastaid valitseid Itaalias „ gallia hirm“, mis oli haaranud mitte ainult Rooma vaid, vaid ka teised Itaalia rahvad .
Järgnenud 4. ja 3. saj eKr iseloomustavad vaheldusrikkad võitlused, kusjuures keldid võitlesid kord Rooma vastu ja liidus teiste Itaalia rahvastega, siis jälle Roomaga koos ühiste vaenlaste vastu. Rahumeelsed suhted ja uued röövretked, sõpruslepingd ja rahutegevus vaheldusid täpselt samuti kui võidud ja kaotused.
Keldid tõmmati kaasa mitmekesistesse võitlustesse ülemvõimu pärast Itaalias, nii võitlustesse Rooma ja etruskide vastu kui ka sõdadesse Rooma ja tema Vahemere-alade rivaali Kartaago vahel.
Vägivallaga või kohalike elanike nõusolekuga asusid keldid elama
225 eKr lõid Itaalia asukd roomalste juhtimisel tagasi keltide sissetundi Telamoni al, Rooma võttis Po jõe oru keltidelt tagasi ja asus kelti hõime orjastama ja hävitana.
180 eKr Pergamoni võit galaatide üle. Esimesed oma mündivermingud.
121 eKr Rooma võidab Gallias arvernid
72 eKr Arviovistuse võit häädulaste üle. Keltide majanduslik kõrgaeg (oppidumide aeg).
58-52 eKr Caesar alistab Gallias umbes 50 hõimuühendust, belgide hõimud rändavad Britanniasse.

55 eKr Caesari arvab , et gallid on võidetud. Esimene ekspeditsioon Britanniasse ebaõnnetub.
55.-54 eKr talv Caesar treenib järgmiseks sissetungiks Britanniasse, mis õnnetub. Caesar naaseb Roomasse.
54.-53 eKr Vercigetorixi ülestõus, lõppes roomlaste võiduga, paar aastat hiljem oli Gallia täiesti rahunenud ja võidetud.

43 pKr Rooma (Claudiuse juhtimisel) vallutab Inglismaa lõunaosa.
60-61 pKr keldi hõimude ülestõus Rooma vastu Inglismaal (Boudicca).
360-390 keltide sissetungid Rooma britanniasse
407 viimane Rooma asevelitseja lahkub Inglismaalt

Caesari vallutuste käik Gallias.
52. a eKr Ariovistus, germaanlaste kuningas, ületas väikese väega Reini jõe ning puhkes ebameeldiv situatsioon nii helveetidele kui häädulastele. Nõnda leidis Caesar piisavalt põhjust, et taotleda senatil lasta olukord lahendada – kaubavahetus gallialastega oleks vastasel juhul häiritud olnud. Caesar sundis helveedid kodumaale tagasi minema, edaspidi rahustas häädulased, arvernid ja seekvanid ning andis Ariovistusele löögi, nõnda et germaanlased läksid Reini taha tagasi.
58. aastal jättis ta sõjaväe talvituma ning läks tagasi Rooma. Seal kuulis ta, et Belgi hõimud olid samuti väikest vastuhakku organiseerimas. Marsiti Belgica territooriumile, et alustada selle vallutamist. Kolmes lahingus saadi lüüa, mõisteti, et roomlastega on lauskmaal ohtlik võidelda, kuna seal olid roomlased paremad. Mõistlikum oli geriljasõda – partisanidena siit-sealt rünnata.
57. aastal ründas Caesar Armoricat praegusel Bretagne ’i poolsaarel. Seal toimus esimene merelahing, mida on roomlased kirjeldanud. Roomlased võitsid, kuna nende galeerid olid tugevamad kui gallialaste purjekad. Pärast läks tagasi Belgicasse, et suruda maha nende järjekordne mäss. See kestis terve aasta, edaspidi mindi Britaniasse. Tagasi minnes selgus, et Gallias ei ole oht veel möödas. 54. aastal eKr oli Gallias suur põud. Caeasar pidi oma leegionid üle Põ-Gallia majutama, iga leegiumi vahel ei tohtinud olla üle 100 miili. Siiski toimus mässe roomlaste vastu. Caesar loobus oma plaanist Itaaliasse tagasi minna. Organiseeritud vastupanu oli nõrk ja Caesar saavutas võidu mässajate üle juba enne talve lõppu. 53. aasta sügiseks olid kõik probleemid lahendatud ning Caesar naasis Itaalitasse. Algas Vecingetorixi ülestõus.
Caesari vallutused lõppesid umbes aasta peale Vercingetorixi ülestõusu 54.-53. eKr sellega, et Gallia rahunes täielikult ja allus Roomale.
Caesar küll alahindas gallide võitlusvaimu, kuid oli parem väejuht kui ükski gallide väejuht. Samuti olid rooma leegionäridel turvised , mida gallidel polnud. Kuigi gallid olid reeglina arvulises ülekaalus, puudus neid treening ja distsipliin. Mida suurem oli nende kogutud armee , seda raskem oli seda juhtida ja seda suuremad olid kaotused. Ükski Gallia väejuht ei saanud juhiomadustelt Caesari vastu.

Vercingetorixi ülestõus.
54.-53. a eKr talvel toimus seni rahumeelses ja maj kõige kindlamas Kesk-Gallias ülestõus, mis arvatavasti algas druiidide ärgitusel karnuutide juurest. Ülestõus lõikas Caesari (kes oli läinud tagasi Roomasse) ära tema vägedest põhjas. Karnuudid tapsid Orleansis rooma kaupemhi. Nende alustatut jätkas kiiresti arvernide aadlik Vercingetorix. Arverne juhtinud magistraadid olid tapnud tema isa ning ta oli ka Gallia vabaduse poolt. Hõimu eliit oli mässu vastu, sest kaua oli oldud roomlastega liidus. Vercingetorix kogus suure relvastatud kaaskonna ja sai Gergovia hõimu kuningaks. Ta moodustas suurima hõimudeliidu, mida roomlased siiani olid näinud. Paraku läks tal väga halvasti.
53. a lõpus eKr ründas ta Caesarit lõunas, lootes teda sedasi tegevuses hoida ja tegeleda ükshaaval leegionitega põhjas, kuid Caesar reageeris ootamatult kiiresti ja lõi sissetungijad Rooma provintsist tagasi ja viis 52. aasta talvel väed gallide suureks üllatuseks üle lumiste Cevennide otse arvenide territooriumi südamesse. Ta jättis Brutuse sinna rüüstama ja läks ise väikese salgaga põhja oma leegione juhtima. Caesar üritas meelitada galle avalahingusse aga see ei õnnestunud. Mitu tugevat hõimu ühinesid veel Vercingetorixiga. Caesar oli sunnitud proovima võtta Vercingetorixi pealinn Gergovia tormijooksuga, kuid ebaõnnetus. Caesar otsustas taganeda. V. veenis oma vägesid, et vaja on Caesari leegionid lõplikult hävitada ja asus neil teed ära lõikama. Kuigi V.-l oli suurem armee, juhtis ta seda valesti, nt paigutas jalaväe ratsaväest liiga kaugele ja Caesar võitis galle. V. koos u 80 000 mehega põgenes Alesiasse, kuhu C. järgmisel päeval järgi jõudis ja asus kohe ehistama kahte kaitseliini. Sisemine pidi takistama Alesiast põgenemist, välimine aga takistama varude ja abivägede sissetoomist. V.-l oli varusid vaid kuuks. Ta püüdis neid säästa, saates naised ja lapsed piiramisrõngast välja, kuid Caesar ei lasknud neid läbi. Gallid kogusid suure, u 250 000-lise abiväe ja püüdsid piiramisrõngast läbi pääseda, kuid seegi löödi kolm korda tagasi suurte kaotustega mõlemale poolele. Peale seda kadus abiarmee moraal ja see läks laiali. V. nägi, et olukord on lootusetu ja otsustas elude säästmiseks alla anda. Arvernid ja häädulased saadeti koju, sest Caesar tahtis nendega kiiresti häis suhteid taastada, ülejäänud müüdi orjadeks . Vercingetorix oli Roomas vangis ja hukati 6 a hiljem Caesari võidu tähistamisel. Selleks ajaks oli Gallias taastatud rahu ja tema surm oli mõttetu. V. oli küll kangelane, kuid tema tõttu sai Galliale osaks häving.
Häädulased ja arvernid taastasid oma suhted Roomaga, kuid rahutused Gallias said läbi alles aasta pärast. Kaotus oli gallidele kallis – 7-miljonilisest elanikkonnast u 1 milj suri ja 1 milj müüdi orjadeks.

Caesari sõjaretk Britanniasse.
Peale Gallia vallutamist asus Caesar tegema ettevalmistusi Britannia vallutamiseks. Plaanitud ekspedidtsioonid lükkusid aga edasi tänu germaani hõimude ülestõusudele.
55. a augustis eKr Caesari esimene ekspeditsioon Britanniasse ebaõnnetus, sest ta oli alahinnanud raskusi La Manchei väina ületamisel ja brittide vastupanu Doveri lähedal. Sõjategevuseks oli aeg juba hiline. Peale kolme nädalat asus tagasiteele. Tagasiteel sattus rünnaku ohvriks.
Talvel 55-54 eKr treenisid Caesari väed pingsalt järgmiseks sissetungiks. Caesar asus teele viie leegioni, 2000 ratsaväelase, 600 transpordi- ja 28-l sõjalaeval. See oli nii aukartustäraav, et maabumisel Kentis ei julgenud britid talle vastupanu osutada ja ootasid, et ta liiguks sisemaa poole. Britid olid väejuhiks valinud Cassivellaunuse, kes võis olla Catuvellaunumi kuningas. Tema käe all võitlesid britid hästi aga ei suutnud siiski roomlasi lüüa. Caesar ületas pingutustega Thamsi ja rüüstas Cassivellaunuse tähtsama kindluse. Vahepeal oli Trinovantes Essexist sõlminud Caesariga lepingu. Trinovantes oli Cassiveallusega vaenujala, kuna viimane oli tapnud nende kuninga ja ajanud troonipärija eksiili. Cassuveallus pidi vabastama pantvange ja laskma troonipärija eksiilist tagasi, et taastada Rrinovantese kuningavõim. Tingimused olid leebed, sest võitlemiseks oli ebasobiv aeg ja Caesar kartis saada äralõigatud oma vägedest. Colchesterist sai hiljem roomalstele kaubanduslik ladustamiskeskus. Caesar naasis Roomasse.

Claudiuse sõjaretk Britanniasse.
Augustus (27 eKr–14 pKr) – Tiberius – Caligula – Claudius (41–54)
Claudius (41-54 a pKr) viis läbi tegeliku Britannia vallutamise, et kindlustada sõjaväe poolehoid. Britanniat tal otseselt vaja polnud, küll aga tõsist sõjalist võitu. Britannias olid moodustumas kuningriigid, millest kolm olid üsna võimsad. Kindlused olid asendumas linnakultuuriga, samuti veeti sisse veini, võeti kasutusele Rooma stiilis mündid, ülikkond kasutas ladina tähestikku. Britannia kaguosa ülikkond oli romaniseerumas. Cassius Dio kirjeldab Britanniat roomalikuna juba enne, kui roomlased selle vallutasid. Cunobelinus ühendas kaks vürstiriiki ning rajas pealinna Camoludunumi, millel olid tähtsad kaubasidemed Rooma keisririigiga. 40. aastal ta suri. Tema kaks poega Caratacus ja Togodumnus ründasid atrebaate, kes olid roomasõbralikud. Roomlased jälgisid seda murelikult. Atrebaatide kuningas Verica palus tõenäoliselt roomlastelt abi. Claudius arvas , et seal eriti sõdida ei tule, vaid pigem ülikuid enda poolele kallutada. 43. a kevadel asus ta nelja leegioniga teele.
Cunobelinus ühendas trinovantide ja katuvellaunide vürstiriigid, oli ise katuvellaun, sai u 20 Kagu-Britannia valitsejaks, tegi Camulodunumist pealinna. Tal oli 2 poega – Caratacus ja Togodumnus, kes olid palju agressiivsemad ja Rooma-vastasemad. Neil oli ka kolmas vend – Adminius, kes oli Rooma-sõbralik ja saadeti eksiili. Caesar oli druiidid inimohvrite toomise pärast Galliast Britanniasse pagendanud, nemad olid sealjuures suured õhutajad. 43 ründasid vennad atrebaate (Rooma-sõbralikud), kes palusid ilmselt roomlastelt abi. Claudius leidis, et palju sõdida ei tule, ja võttis sõjaretke ette.
43 sõjaretk algas, väejuht oli Aulus Plautius. Põhijõud maabusid praeguses Kenti krahvkonnas, lisajõud mõnevõrra eemal. Britid ei hakanud maabumisele vastu, vaid ootasid vägede Medway jõeni jõudmist. Enne otsustavast lahingut olid Claudiuse luurajad kindlaks teinud, et britid on ebausklikud. Vahetult enne koitu liikusid väikesed väeosad udus ringi, kohutavaid hääli tehes ja maskid ees. See hirmutas brittide eelpostid ära. Claudiusel olid veel kaasas elevandid, mida britid varem näinud polnud. Keldid taganesid katuvellaunide pealinnast Camulodunumist edasi, Claudius sisenes sinna pidulikult. Ta autasustas liitlasi ja kinnistas suhteid sõltlaskuningriikidega. Edasised vallutused läksid lihtsalt. Aulus Plautius jäi prokuraatoriks.
47 lõppes Plautiuse ametiaeg, selleks ajaks oli Ida- ja Kagu-Ingl Rooma kontrolli all. Järgneva kümne aasta jooksul toimusid lahingud, mille käigus üks Caratacuse liitlastest ta roomlastele välja andis. Caratacus viidi Rooma ja teda triumfil rahvale; ta pidas end aga nii väärikalt ja auväärselt ülal, et Claudius, kes intelligentsust hindas, andestas talle ning lubas tal Roomas küllaltki mugavalt elada.
Üheks tähtsamaks vastupanuvõitluse punktiks sai Anglesey saar Walesis, mis oli druiidide keskus. Seal puhkesid aastal 60 tapatalgud (Boudicca ülestõus), Anglesey saar kui druiidluse keskus lakkas eksisteerimast, keltide vaimne eliit pidi veelgi kaugemale (Iirimaale) taanduma, kuid seda roomlastel vallutada ei õnnestunud.
Agricola oli pärit auväärsest Rooma suguvõsast, 78 sai ta Britannia kuberneriks. 82 oli ta jõudnud vallutustega Šotimaa põhjaossa. Mons Graupiuse lahingus ei jäänud ei roomlased ega kaledoonlased peale. Roomlasi hakati üpris tõsiselt kimbutama. Agricola oli hiljemalt 88 tagasi tõmbunud. Agricola tegi ka ebaõnnestunud katse Iirimaad vallutada.
Britannia romaniseerus. Kohalik elulaad muutus, õpiti ladina keelt, sõjavägi muutus roomapäraseks, igal kindlusel oli oma saun , matmiskombestik muutus.

Boudicca ülestõus.
Boudicca, suure hõimuliidu vürstinna, põhjustas 60ndatel pKr hiiglasliku ülestõusu, sai küll lüüa, aga suutis roomlastele suurt kahju tekitada, kasutas sõjavankreid. Sõjavankrite eeskujuks olid tõenäoliselt pärslaste omad.
Boudicca oli itseenide pealiku naine. Kroonikate järgi olevat prokuraator Catus Decianus lasknud teda avalikult piitsutada ja vägistada tema 2 tütart. Suurem osa alistatud hõimudest tõusid 60. aastal Boudicca juhtimisel üles. Ülestõus levis suurel alal, v.a Walesis. Roomlased eesotsas Suetonius Paulinusega olid veel Walesis, polnud Anglesey saare vallutamiselt tagasi jõudnud. Boudicca suundus Camulodunumi peale, linn langes ülestõusnute kätte, garnison pidas pooleldi valmis saanud Jupiteri templis vastu, kuid kahe päeva pärast vallutasid britid selle tormijooksuga. Linn rüüstati julmalt, druiidide viha tõttu toimusid ka suured inimohverdused. Londinium tehti maatasa. Pauliniusel oli aega koguda kokku väeüksused, mis olid purustamata jäänud (u 10 000 leegionäri ja abivägi), kellest osad olid britid. Boudicca otsustas anda avamaalahingu, ta kihutas sõjavankrid ümber sõjalaagrite ja pidas raevukaid kõnesid. Otsustava lahingu täpne asukoht pole teada, see on kusagil Inglismaa ja Walesi piiri peal. Paulinius ründas kiilukujuliselt, ajas britid lahinguväljalt minema. Brittide vankrid jäid põgenejatele ette, roomlased korraldasid korralikud tapatalgud. 61 sai Rooma juhtkonna keskuseks Londinium.
Räägitakse, et Boudicca lasi vana kombe kohaselt enne lahingut lahti valge jänese.

Gallia ja Britannia kultuur Rooma valitsuse all.
Britannia Rooma võimu all. Claudius (41–54) teostas tegeliku Britannia vallutamise. Troonile saamise järel oli tal vaja kindlustada leegionide poolehoid, seega suurt sõjalist võitu. Britannias olid kõige võimsamad trinovantide, katuvellaunide ja atrebaatide hõimud. Sidemed lõunapoolsete aladega olid tihenenud, toodi sisse veini, löödi münte, võeti kasutusele ladina tähestik. Dio on kirjeldanud Britanniat roomalikuna juba enne Rooma vallutusi.
Gallia Rooma võimu all.

Keltide ühiskonnakorraldus ja aristokraatia .
Ühiskond polnud kõikjal hierarhiliselt üles ehitatud, nt piirkondades, kus tuli rohkem tööd teha. Viljakates piirkondades oli ühiskond hierarhiseeritud. Selline pealikriik kestis keskaja lõpuni, Šotimaal mõnes mõttes 19. sajandini. Ühiskond põhines hõimukorraldusel, mille ülemkiht koosnes vürstist või pealikust ning tema aristokraatiast, poolehoidjatest. Kaks põhilist ülesannet: sõjapidamine ja pidutsemine . Feodaalsõltuvust polnud - vabad talupojad. Kui ei sõditud, hariti maad.
Spetsialistid jagunesid kaheks: druiidid (polnud päritav) ja kõikvõimalikud käsitöölised. Viimaste hulk tõenäoliselt kasvas, mida enam suheldi lõunapoolsete tsivilisatsioonidega, eriti kaupmehed. Arvatavsti päritav seisus. Druiid tegutses harva kaupmehena, hoidis end „kõrgemate asjade jaoks“. Bardid e laulikud olid erioskustega druiidid, druiidide alamseisus. Kõige suurem seisus olid maaharijad, lisaks ka üsna arvukas orjade grupp (sõjavangid või sisseostetud).
Naistel oli roomlastega võrreldes üsna palju õigusi, mõned omasid lausa varandusi, pidasid omavahel pidusid.
Elamud lihtsakoelised, kuid vürsti elamu ehitati künka otsa ja polnud vaid puust, aga mineraalsetest ainetest. Peosaal oli eraldi majana, kuna võis kergesti põlema minna. Mandril oli nt kivitornidega pealikuehitisi, Britannias ümmargusi kivikindlusi, mandril veel murus callicerum (kivisisaldusega muldvall ). Linnad polnud suursugused, aga suuremad asulad kaubateede ristumispunktides olid tavalised. Need olid sageli ümbritsetud muldvalliga, kõrgemal künkal. Linnade valitsemisel võeti eeskuju Kreekast ja Roomast – olid valitavad munitsipaalametnikud.
2. saj eKr võtsid keltide suuremate piirkondade valitsejad kasutusele kuld - ja hõbemündid (Kreeka ja Rooma järgi), mis olid küllaltki kõrge kunstilise valmistustasemega. Valmistajad olid kas sisserännanud spetsialistid v sisseostetud orjad. Keldi valitsejad õppisid kiiresti ära müntide ideoloogilise väärtuse: propagandaväärtuse, kui mündil on valitseja profiil või kui alamale kingitakse münte. Müntidel on hõimupealike näopilte, paljudel müntidel on taimesümboolikat, puuvõõrikut jms.
Ehituskunst lihtne, kasutati puitu, saviga tugevdatud vitspunutisi. Kasutati ka kivi, kuid ilma mördita. Majad olid 2 tüüpi – Eur mandrialadel nelinurkse põhiplaaniga, saartel ja Hispaanias ümmarguse või ovaalse põhiplaaniga. P-It maju eriti ei tunta, kuna seal võeti kohalik elustiil kiiresti üle. Levinud oli puumajade ehitamine kivist vundamendile, sõrestikehitis, õlgkatus. Majad olid sooja pidavad. Šoti keltidel oli nn ratasmaja – ümmargune kivist maja, keskel kolle, sopistused (panipaigad, magamiskohad).
Kaubavahetuse käigus on üpris kaugete piirkondade kaupu keltide juurde jõudnud, nt Hiina siidi. Tätoveeringuid oli kõige rohkem Sb põhjaosas, oli levinud ka Hispaanias. Sõjaretkede puhul olid levinud sõjamaalingud, eelkõige sinine värv.
Sõjapidamine oli normaalne ja vajalik. Piisavalt suure kaaskonnaga ülikule oli sõjapidamine samas ratsionaalselt kõige kindlam viis oma seisundit kindlustada või parandada. Kuna keldid sõdisid pidevalt omavahel, oli ühtse keldi armee erakorraliselt kokku ajamine kindlasti keeruline. Distsipliinist suures sõjaväes roomlaste tasemel ei saa rääkida.
Ratsavägi oli keltidel olemas, Caesar sõnul väga hea. Al 2. saj pole andmeid, et sõjavankreid massiliselt kasutatud oleks, Britannias samas kasutati, seal olid need veel 1. saj üpris levinud.
Gallias oli levinud peade küttimine – tapetud vaenlaste pea võeti maha, prepareeriti ja kanti kaasas. Kui vürst hakkas pidu pidama , demonstreeris ta niimoodi tapetud vaenlaste hulka.

Druiidide seisus.
Esineb ladinakeelsetel autoritel mitmuses – druidae, on ka vorm druides ja dryadae ning isegi drasidae (arvatakse, et see on ebatäpne transkriptsioon ). Kreeka tekstides druidai. Vana-iiri keeles drui, mitmuses druid. Plinius vanem arvas, et see tuleb kreekakeelsest sõnast drus e tamm. Tamm oli püha puu. Strabon nimetas Väike-Aasia galaatide pühapaika drunemeton’it, seda on sageli tõlgitud kui „püha tammik “. Caesar väidab, et druiidide õpetus disciplina on Briti päritolu. Teine seisukoht on, et aluseks on dru- ( tugevdav eesliide) ja wid („palju teadma“).
Varasemas keltide uskumuses on võimalik, et nad võtsid üle protoeurooplaste usu. On arutletud, kas druiidide seisus on pärinenud protoeuroopa tsivilisatsioonist, ehk võtsid keldid selle neilt üle. Selle kohta on vähe informatsiooni. Pausaniaselt pärineb informatsioon (kirjeldab 3. saj keltide rändeid Balkani poolsaarel, 278 eKr hävitati Delfi pühamu) keldi sõjameestest, kes ei toonud kaasa preestreid ega ennustajaid (augureid). Druiidide seisuse ea kohta on keeruline järeldusi teha. Hiljem, kui kirjutatakse germaanlastest, on tekkinud ka preestriseisus, võib-olla oli see gallia ja briti keltide mõju (druiidide eeskujuks). Võib-olla olid ajad, mil keltidel druiide polnud. Briti keltidel pidi toimuma ilmaliku ja usulise võimu lahknemine hiljemalt 2. saj eKr. Caesari järgi tegutsesid druiidid vaid Gallias ja Britannias ning see on üsna usaldusväärne. Druiididest on lisaks Caesarile kirjutanud veel 17 autorit, ükski neist ei viita druiidide olemasolule mujal, ehk ainult Iirimaa (tuginedes varakeskaegsele iiri kirjandusele).
1. saj pKr algas vaikne hääbumine, Iirimaal aga kestis 3.–4. sajandini. Siis jõudis kohale ristiusk. Iirimaal tekkis seejärel kiiresti kloostrisüsteem, nii et oletatakse, et Püha Patrick oli druiid ning et ristiusu võtsid vastu just haritud druiidid.
Seisus
Druiidid olid ühiskonnakiht, samal ajal ka ühiskondlik-poliitiline organisatsioon , neil oli oma hierarhia . Nad olid väga tugeva üksmeelega organisatsioon. Tundus olevat tugev kooskõla, kõrge ühiskondlik staatus, tugev poliitiline võim. Druiidide ideoloogia on omamoodi iseseisev teoloogia . Diodoros Sitsiiliast räägib druiidide poliitilisest autoriteedist, nende võimekusest ära hoida sõda. Nad olid keltide hulgas erakordselt lugupeetud koos bardide ja ennustajatega. Bardid olid lugulaulude esitajad, kes kuulusid druiidide sekka. Kõik allikad rõhutavad druiidide poliitilist võimsust ja erakordselt kõrget positsiooni ühiskonnas. Caesari järgi polnud druiidide seisuse liikmete staatus päritav, astuti vabal tahtel või siis kutsuti ja valiti välja. Igal juhul polnud kinnine seisus. Ükski kelt ei saanud saada druiidiks, kui tal polnud täielikku küpsust ning piisavalt religioosseid teadmisi. Osad vanemad sundisid noori druiidiks hakkama, kuna see kehtestas nende perekonna võimu. Samas kehtis kord, et lähedastes poliitilistes ameteis ei tohtinud olla mitu ühe perekonna liiget. Druiidid ei maksnud makse, nad olid vabad muudestki kohustustest. See võimaldas neil ka tõenäoliselt kiiresti rikastuda – hea peibutus preestrikarjääri valimiseks. Caesar kirjutab Dividiacusest – tõenäoliselt druiidide seisuse liige häädulaste hõimust ning Caesari lähedane sõber. Caesar iseloomustab teda äärmiselt truu, õiglase ja aruka inimesena. Tal oli noorem vend Dumnorix. Mõlemad olid oma hõimus väga võimukad tegelased. Dividiacus oli haritud inimene, Dumnorixi kohta öeldakse, et ta oli magistraat (rooma termin, häädulaste nõukogu liige). Dividiacuse kohta ei öelda otse, et ta oli druiid, kuid haritud inimene ei saanud tõenäoliselt mitte olla druiid, kui polnud poliitiline tegelane. Ta oli abielus ning tal oli mitu last. Dividiacus osales sõjas, mis tähendab, et kuigi druiidid olid sellest kohustusest vabastatud, tohtis ta ikkagi süütundeta sõda pidada.
Cicero „Ennustuskunstist“ on kirjutatud dialoogivormis Dividiacuse ja Cicero venna Quintuse vahel. Druiidid tegelesid tõenäoliselt ka diplomaadina.
Tähtis funktsioon oli noorte kasvatamine. Caesari järgi meelitasid paljusid noori druiidide privileegid ning nemad asusid druiidide juurde õppima. Samas õpetasid druiidid oma distsipliine ka teistele noortele aristokraatidele – kõike seda, mida nad teadsid ning millesse uskusid. Looduse, jumalate, inimelu saladused, samuti saadi teada oma kohustustest: hästi võidelda ning osata surra. Õpetati moraali ning seda, kuidas auväärselt elada. Elati õpetajatega, jagati nendega „toitu ja peavarju“. Õpetajal võis olla ka vaid üks õpilane. Tunnid toimusid pühalikus õhkkonnas, eemal eluasemetest, vaikuses, et läheneda jumalatele – koobastes, metsasügavustes. Caesar räägib, et keelatud oli druiidide õpetusvärsse üles kirjutada, tuli kuulata ja meelde jätta. Nad ei tahtnud, et õpetus muutuks kõigile kättesaadavaks ning et nende kasvandikud jätaksid mälu treenimise unarusse .
Stonehenge’il polnud algul druiididega midagi tegemist.
Druiidide ühingu struktuur
Moodustati usuline liit, mis hõlmas ilmselt kõiki Gallia preestreid. Ammianus Marcellinus kirjutab, et nad on ühendatud sõpruskondadesse ja tegelevad salajaste müstiliste asjadega. Seal kehtis range distsipliin ja hierarhia, kõik polnud võrdselt väärikad. Eesotsas seisis juht, kellel oli ühingus piiramatu võim; ta valiti terveks eluks. Tema koha päris kõige väärikam liige – kui neid oli mitu, korraldati hääletus. Rivaliteet võidi lõpuks lahendada koguni relva abil. Teda ei määranud kindlasti pealikud , vaid valiti ühingu sees. Ta oli sõltumatu ilmalikust võimust. On arvatud, et preestreid oli mitmeid ning druiidid moodustasid nende hulgas ladviku. Caesar seda ei maini, pigem hilisemad autorid nagu Pomponius, Plinius, Marcellinus, Strabon. Tema väitis, et keltidel on kolm inimrühma, kellel on eriline lugupeetus – bardid, vates e ohverdamispreestrid ning druiidid. See on kahtlane, teised autorid väidavad, et ka bardid ja vates kuuluvad druiidide hulka. Osa uurijaid arvavad , et druiidid tegelesid alguses muu hulgas poeesia ja ennustamisega ning järk-järgult toimus tööjaotuse jagamine ning tekkisid erinevad grupid.
Vana-Iirimaal olid druiidid, bardid ja filiidid , kuid nende piirid pole selged. Iiri saagadest paistab, et druiidide hulka arvati ennustajad, unenägude seletajad, targad, ka kuninga nõuandjad. Need bardid olid rohkem kunstiga seotud kui Gallia omad ning neid ei kiusatud nii väga taga kui druiide (viimaste ohverduskommete tõttu). Filiidid olid kohtunikud . Iirlastel oli 8. saj käibel Brehoni kohtusüsteem, kohati eksisteeris 17. sajandini. See oli traditsiooniõigus, mis kandus edasi suulisel kombel põlvest põlve. Üldiselt ei pandud seda kirja, võib-olla osaliselt Ogami kirjas – puukepikeste peale lõigatud omamoodi ruunimärgid; puhtiirlaslik päritolu, tänapäeval seda enam ei osata. Filiidide tähtsus jäi püsima ka pärast ristiusu vastuvõtmist. Nad tegelesid näiteks genealoogia uurimisega. Gallia puhul on seega võimalik väita, et kõik olid druiidid, aga Iirimaa kohta see ei kehti.

Interpretatio romana olemus.
Roomlased ei tundnud huvi vallutatud rahvaste kultuuri ja keelte vastu ega pidanud vajalikuks mingeid ülestähendusi nende jumalate kohta teha. Teiste jumalad olid nende meelest sarnased roomalste omadega, ainult erineva nime ja erinevate jumaldamise viisidega. Sulis- Minerva austamine (Minerva kohta arvasid roomlased, et seda kummardatakse. See oli tervisekaitsega seotud. Kohapeal oli aga jumalanna nimeks Sulis).
Räägitakse Gallia-Mercuriusest, Gallia-Apollost, Gallia-Minervast, Gallia- Mars (so nimi, mida kasutame teatud keldi jumala kohta, kelle kultusest me suurt midagi ei tea) jne. Caesar omistas gallide jumalatele ka selliseid omadusi, mida neil võib-olla polnud. Samuti arvas ta, et neil on rooma panteon , mida austatakse üle maa, kuid tegelikult olid jumalatel territoriaalsed piirid ja enamik olid seotud ainult teatud hõimudega. Paljusid jumalaid ei pruugitud teada isegi kõrvalkülas. Eksikombel võis jumalaks pidada ka mõnda loodusvaimu, mis oli seotud nt mõne allika, mäe, nõmmiku jne-ga.

Interpretatio celtica olemus.
Keltid ühendasid sageli teisi jumalaid ja kultusi enda omadega (abielludes, kolides jne). So SÜNKRETISM. 374 oli teada jumala nimesid , 305 esinevad ainult ühel korral! St, iga nime taga ei seisa jumal, ühel jumala võib olla palju nimesid!

Gallia-keldi jumalad Caesari järgi.
Caesar nimeab tähtsuse järjekorras (6): Mercurius , Apollo , Mars, Jupiter, Minerva, Dis Pater ( Pluto ).

Gallia-Mercurus – kõikide kunstide leiutaja, reisijate teejuht, kauplajete kaitsja, ka sõjakunsti kaitsja. Iknonograafiliselt: nooruslik , habemega, ränduri sauaga; saua ümer keerdunud madu. Võib olla ka nt kolme näoga, roomapäraselt riides jnejnejne. Raidkivis esineb vähemalt 35 epiteeti tema nimele, sh Moccus (tõlkes „siga“). Viimane võib olla ka eraldi jumalus või nt Mercurus-Moccus e seaga seotud jumalus.
Gallia-Apollo – antiigis oli ta mitte ainult kultuuri ja muusika jumal vaid ta oli kreeklastelt laenatult rooma panteoni jumal, kelle omadused olid ka tervisejumala omad (Kreeklased omistasid seda Ateena pojale). Caesar toonitab Gallia-Apollo seost tervise üle valitsemist soojaveeallikatega. Mõnikord on tema kõrval abikaasa. Tal võis olla kuni 15 epiteeti. Gallia-Apollo taga võivad olla järgmised jumalad: Belenus, Grannus, Moritasgus, Vindonnus jt.
Gallia-Mars – roomlastel oli väga oluline jumal, sh Romuluse ja Remuse isa, sõja- viljakus-, jne jumal. Palju temaga seotud kohti, eriti vanal Prantsusmaal. Kasutati epiteeli Caturiks; Segomo; (Britannias) Corotiacus. Gallias Mars-Teutatis (liituvad siin Caesari ja Lucanose kirjeldused).
Gallia-Jupiter – Gallias ei ole peajumal , ei valitse teiste jumalate üle. Caesari meelest seotud pikse, tammepuu jne-ga. Seotud 1) Taranisega, 2) Cernunnosega. Cernunnos on sarviline jumalus, keda esineb ka Gundestrupi katlal. Tihti istub jalad risti, seotud looduse, puude ja loomadega.
Gallia-Minerva – e kreeka Athena. Tarkuse , võitluskunstide, koduste tööde ja käsitöö ja sepakunsti jumalanna. Austai Gallias, Britannias (seal põlenud tema auks igavene tuli). Epiteel Belisama e säravaim. Gallias tevendusjumalanna Sulis. Brigit – iirlastel; temaga seotud iiri püha imbolc 1. novembril.
Dies-Pater (Pluto) - kreeka Hadese asemel. Teispoolsuse jumal, jõukuse ja rikkuse andja. Võib tõlkida kui „rikas isa“. Druiidide õpetusel olevat nad kõik olnud pärit sellest esiisast.
Caesar pani tähele, et gallid usuvad ühtsesse esivanemasse. See pole vaid Gallia komme , selline uskumus oli ka Indias, Iirimaal jm Indo-Euroopas. Iirimaal Lug Lamfhota – kangelane ja esiisa, kuninga dünastiate rajaja, maa-aluste rikkuste valitseja. Sarnane jumalus on ka Šotimaal. Caesar võis selle nime all pidada silmas üleüldse (paljusid) esivanemate kultust(eid). Dis-Pateri taga võib olla gallide Sucellus (tõlkes „hea lööja“). Ka allilmajumalana austatud. Käes mingi pikavarreline vasar . Võib olla ka Cernunnos. Iirmaal võis olla Beaune.

Gallia-keldi jumalad Lucanuse järgi.
Lucanus nimetab kolme tähtsat jumalust: Teutates, Taranis, Esus (levinud arvamus, et need olid mandri-Gallia peajumalad).

Teutates – talle toodi Lucanuse sõnul inimohvreid uputamise teel. Vt Gundestrupi katel (3.-4. saj e.m.a.)
Taranis – äikesejumal; nimi peaks tulema sõnast „taran“ e vana-keldi k „kõuemõmin“. Räägistakse kahest ohvrist: Lucanuse arvates elusalt matmine puutünnis; Caesar räägib suurtest vitstest korvidest, mille sees inimesed elusalt põletati (tema pigem mõtleb selle all Jupiteri). Taranise kultus oli vähem levinud kui Teutatese kultus.
Esus – on austatud mitmel pool Gallias on otseselt seotud Esuuvide hõimuga. Lucanuse andmetel väga nõudlik – tema inimohvrid riputati pooduna ouuotsa, enne seda piinati, et preestrid saaks langenud vere suunast endaid lugeda. Sümbollinnuks kurg või ka haigur (need on seot ka iiri suure kangelase Cuchulainiga). Mõnel juhul kujutatud ka puuraidurina nagu Cuchulainigi.

Antiikaja andmed briti-keldi jumalatest.
Kolm tähtsat jumalannat rooma ajal Britannias: Brigantia, Coventina, Sulis (kõige olulisem). Britannias oli eriti levinud animism . Oluline loom metssiga. Epona e hobujumal oli siin väga levinud.
Brigantia (teiste nimedega Bride, Brighid ja Bridindo) nimi tähendab "kõige kõrgem". Ta oli Põhja-Inglismaal enne roomlaste sissetungi valitseva hõimu, brigantide, peajumalanna. Brigantia seostati veega, sõjaga, ravitsemisega, poeesiaga, aga ka jõukusega. Teda kummardati terves keldi maailmas, Iirimaal tunti teda Brigidi, Gallias Brigindo nime all. Brigantiat seostati ka viljakusega, ta kontrollis lammaste poegimist.
Coventina oli suuresti kohaliku tähtsusega keldi jumalus. Ta tõusis esile põhiliselt Rooma võimu ajal. Ta esindas rikkust, inspiratsiooni ja prohvetlikkust. Keldid kujutasid teda sageli veenümfina.On tõendeid selle kohta, et teda kummardati ka Gallias, kus teda kujutati õhus hõljuva lehena. Coventinale oli pühendatud ka üks allikas Tyne jõe lähedal Carrowbaugh's, Northumberlandis, mis oli tema kultuse peamine keskus.Sinna allikasse ohverdati jumalannale münte, mida allika lahtikaevamisel leiti üle 13 500, aastatest 41-383 pma. Samuti leiti allikast raidkirju, keraamikat, pronksist koer ja hobune, väärisesemeid ja isegi inimese kolp.Need on sinna arvatavasti visatud selleks, et küsida Coventinalt teeneid, nagu näiteks ravimist.
Cocidius on Britannia sõjajumal, tema nimi tähendab punast. Peale selle on ta seotud ka metsa ja jahilkäimisega. Ta on kõige tuntum jumal, kes on seotud tapatalgute ja verega. Tihti on teda kujutatud kilbi ja odaga pikajuukselise keldi sõdalasena.

Looduskultused ja viljakusjumalad.
Päike – üldlevinud sümbolid on ratas, spiraalid ja svastika e haakrist. Austamine oli levinud Euroopas hilisel kiviajal, pronksiajal. Pronksiaja suurim kultusobjekt. Eriti levinud Skandinaavias, Taanis.
Jupiteri ja Taranise kultus.
Taevas – kõige esimene jumal.
Maa ja vesi – samuti üle maa levinud kultused.
Enamik uurijad arvab, et nagu enamike muistsete rahvaste puhul jumaldati loodusobjekte ja peeti neid hingestatuks (animism). Saare- ja mandrikeltide vahel mõningased erinevused.
Marne jõgi (e Dea Matrona; Ema Jumalanna) – viljakusega seotud jumaluse asupaik .
Anu, Danu, Dana, Don – erinevad nimekujud vanadel keeltel sama vetejumala jaoks. Võimalik, et ka Donau jõgi sai selle järgi nime. Jõejumalanna Ritona (raviomadustega, austati templis, Tieris, Lõ-Sm). Levinud ohvriandide allikatesse heitmine (Shield of Battlrsea).
Kõige suurem osa jumalaid oli hõimude kaitsejumalad.
Loomad, linnud , kalad . Teatud loomade austamine levinud igal pool: lõhe, metssiga, sookurg – olid levinud juba 1. saj e.m.a. Teine aastatuhat e.m.a Urniväljade ajastu (1500-800 e.m.a) – veelindude austamine väga tähtis: nt kormoran, kes veab päikesekettaga kaarikut; part päikeseratta kõrval või päikesekettaga paadi vedaja . Iirimaal luiged ; rongad, varesed .
Haigur ja sookurg kuni 3000 a e.m.a (Caesar on kirjutanud: britid arvavad, et eelmises elus on kured olnud inimesed; keldid ei söönud kure liha). Teel lahingusse ehmusid sõjamehed kurge nähes, sest muiste uskumuse kohaselt olid kured õnnetusetoojad, sest need kured, kes polnud enne inimesed olnud, olid halvad.
Luik oli seotud igasuguste askeesi , kasinuse aga ka iharuse ja seksuaalsusega seotud.
Keltide kultusloom on metssiga – leitud kõigist ajastustest igalt poolt kuni Uusajani välja. Ka Gundestrupi katlal kujutatud. Metssea liha oli „kangelase söök“. Sõjamehel võis olla kiivri tipus seapea, metssea nahast rüü jne. Gallidel oli kultjumalus Moccus.
Cernunnos (tõlk sarvekandja) – kuj nt Gundestrupi katlal inimkeha ja hirvesarvedega, kaelakeega, rätsepaistmes, mõnikord habe, sageli kaaslasteks loomad ja maod. Viljakusjumal . Väga oluline, üks mandri-keldi kõige tähtsaim jumalus. Oluline ka hirv ning iiri saagades ja müütides tuleb ette hirveks muutumist.
Hobune; hobuse jumalanna Epona.
Sõnnid.
Lõhe – võib ujuda vastuvoolu , minna soolasest veest magevette jne, sp peetud teispoolsuse ja siinpoolsuse vahelise tee hoidjaks vms. Lood, kuidas inimesed muutuvad lõhedeks ja vastupidi.

Iiri tähtsamad jumalad.
Dagda – ilmselt suurim iiri jumal, kuj kodukootud riites mehena , kes veab vankril suurt nuia. Ühe otsaga võis vaenlasi tappa ja teisega surnuid ellu äratada. Ta oli jumalate isa, Danu rahva isa ja druiidide kaitsja, Danu rahva juht/isa. Talle kuulus ka maagiline katel. Ta oli ka Morrigani, sõjajumalanna armuke . Seostati küllusega.
Danu – emajumalanna, Danu rahva ema, Dagda ema. Seostatakse tarkusega.
Brigid – Dagda tütar. Ravitsemis- ja viljakusjumalanna. Seppade-, poeetide- ja ravitsemisjumalanna. Tema sümboliks on valge luik.
Ogma – Dagda poeg, kangelasjumal. Õpetlaste, loitsimise ja nõidusejumal. Juhatas ka hingi allmaailma.
Bres on iiri põllu- ja viljakandvusjumal. Bres ka Brigiti mees.
Aonghus on Dagda ja Boanni poeg ja iiri armastusjumal.Ta on Erose iiri vaste . Anghus oli ilus, kuid üsna tujukas ja tema pea kohal hõljus alati neli lindu , kes esindasid suudlusi.
Mor Muman – suur naisjumal Iirimaal. Temaga võib seotud olla suur sõja jumalanna Morrigan (sümboliks vares; varesejumalanna). Sõjajumalanna.
Iirlastel samuti jumalanna Fodla – tähistab maa jõudu. Temaga seotud palju Iiri ja Šoti kohanimesid.
Lugh (Lug) on iiri päikesejumal. Tema nimi tähendab särav.
Balor oli ühesilmne iiri surmajumal , kükloop.
Iiri kolm suurt jõejumalannat: Boand, Lir, Anna Livia Plurabelle.

Druiidide riitused Caesari, Pliniuse ja Lucanuse järgi.
Pliunius: druiidid olid koos amtivendade bardide (laulikute) ja vatedega (selgeltnägijad) valitsevas seisus. Druiidid olid nii teadlased, moraalifilosoofid, kohtunikud, arbiitrid nii era- kui kogukonnavaidlustes. Druiid kuulutasid hinge surematust. Plinius kirjutab, et valges rüüs preester lõikas tammepuu küljest kuldse sirbiga puuvõõrikuid – see oli kõige püham. Tammesalude eest hoolitseti väga ning ohverdus toimus puuvõõrikuga. Seda peeti taevaanniks ja jumala märgiks. Puuvõõrikut kutsuti imerohuks (amellus). Võõriku lõikamiseks kutsuti kohale kaks valget sõnni, kellel oli peas pärg. Võõrik pidi kukkuma valgesse riidesse, edasi ohverdati härg. Rituaalselt korjati kahte taime:

samolus, korjati vasaku käega ning tarvitati tühja kõhu peale
salago, korjati parema käega, mis oli pistetud läbi valge tuunika vasaku käise, samal ajal tuli olla paljajalu ning ei tohtinud kasutada rauast nuga.

Caesar: druiidid õpetuste järgi läheb hing peale surma teise kehasse. Druiidid otsustavad hõimupoliitilisi küsimusi, nt sõttaminek. Carnutetsi (Chartres) piirkond oli koht, kus druiidid igal aastal kokku said – poliitiliste kokkutulekute püha tammik, Caesari silmis suur vastupanukeskus, mis tuli hävitada.
Druiididel oli rohkem võimu kui kreeka või rooma preesterkonnal. Caesar kirjutas, et hiites toimusid kohtumõistmised. Hõimud pidasid nõu ning esitasid druiididele oma erimeelsused. Druiidid tegelesid eriti kriminaalkuritegudega – tapmised, aga ka pärimisõiguse ja maadejagamisega seotud juhtumid . Määrati rahatrahve. Kui süüdlasel polnud selleks soovi või võimalust, määrati muu karistus . Keltide meelest oli kõige hullem karistus lindpriiks mõistmine – kõrvaldada kultusest neid, kes nende otsustele ei allunud. Nad ei tohtinud suhelda inimeste ega jumalatega ; teised hoidusid lindpriidega suhtlemast. Neid peeti ülegallialiselt neetuks, mis tähendab, et toimus ülegallialine kommunikatsioon. Pole teada, kas druiidide võim oli kinnitatud mingite hõimulepingutega, kuid druiididel oli keltide seas kindlasti väga suur mõjuvõim. Igas kogukonnas oli muidugi ilmalik kohus. Caesar kirjutab Orgetorixist – helveetide aristokraat, kes tegi riigipöördekatse. Helveetide hõimuvalitsus kutsus ta siis kohtu ette ning see mõistis ta tulesurma.
Luceanus: Gallia druiidid elasid suurtes hiites ha eraldatud inimtühjades laantes. Hiitele võisid läheneda ainult preestrid.

Keltide ohverdamiskombed.
Ükski ajaloolane pole druiide otseselt preestriteks nimetanud. Peamiselt puudutas nende tegevus ohverdamist (kirjas Poseidoniose traditsiooni ajaloolastel) – Strabon kirjutab, et ohverdati inimesi: neile löödi noaga selga ning ennustus saadi selle põhjal, kuidas ta suri. Ohverdamisi ei teostatud druiidide kohaloluta. Ohvri võis nooltega maha lasta, teibasse ajada, ära põletada. Diodoros Sitsiiliast kirjutab, et nende ohverdustavad on kummalised ja uskumatud. Ohverduse kirjeldus on umbes sama mis Strabonil – samuti ei ohverdata ilma filosoofi (druiidi) juuresolekuta. Caesar kirjutab, et druiid oli ohverdamise teostamise õigsuse järgija, rahva usuelu korraldaja. Gallia rahvas olevat väga ebausklik ning usuti , et kui keegi haigestub, võib aseainena ohverdada kellegi teise. Sellised ohverdamised toimusid ka ülikute seas. Teretulnumad ohvrid pidid olema kurjategijad; kui need puudusid, võis ohverdada süütuidki.
Mõned uurijad väidavad, et druiidid tõenäoliselt vaatasid tõesti ainult ohverdamist pealt; teised arvavad, et druiid võttis ise osa kõigist rituaalidest. Inglise uurija Piggott leiab, et pole võimalik, et druiidid seisid ohverdustalituse ajal kusagil mujal ning mõtisklesid filosoofia üle – see on idealiseeritud pilt.
53 eKr Caesari järgi ohverdasid keldid inimesi, kuna usuvad, et lahnigus oma elu säilitamiseks tuleb ohverdada sama arv teisi inimesi. Ohrvitalitusi juhatasid druiidid, ilma nendeta ohverdusi ei tehtud. Mõned hõimud ohverasid inimesi vitstünnide sees põletades. Strabon räägib, et ohvreid toodi ka nooltega tappes või läbi torgates või suurel riidal inimesi ja kariloomi põletades. Vabariigi ajast enam inimohvrite kohta teateid pole.
Ohverdus võis olla seotud majanduslike põhjustega, mitte läbinisti religioosne rituaal – ohverdati kurjategijaid. Iiri tekstides pole üldse kirjas, et ohverdamine oleks olnud argipäevane asi – see toimus vaid äärmise ohu korral. Strabon kirjutab, et ohverdamise eesmärgiks oli maa viljakus.
Plinius annab mõista, et druiidide aeg hakkas pärast Rooma aega langema .
Karnuudi assamblee. Karnuudid olid Gallia keltide hõim Seine’i jõest lõunas. Seal toimus keltide esinduslik kokkusaamine. Caesar pidas seda oluliseks vastupanukeskuseks; seal käisid ka valitsejad. Tõenäoliselt koguneti pühasse hiide, Pliniuse teatel tammemetsa. Lucanus kirjutab jubedatest veristest ohvritest, kelle abil tahetakse teha armulikuks keltide suuri jumalaid: Teutates, Esus, Taranis.
Tundub, et igal aastal hukka ei mõistetud, vaid kurjategijad koguti kokku, et neid kollektiivselt ohverdada. Diodoros kirjutab, et kurjategijaid hoiti viis aastat vangis ning aeti siis jumalate meeleheaks teibasse. Strabon kirjutab, et ohverdus toimus enne lõikuse lõppu. Karnuudi assamblee võis seega toimuda iga viie aasta tagant viljakorjamise ajal. Ainult druiidil oli õigus võtta inimeselt tema sotsiaalne ja ka bioloogiline elu.

Arheoloogia andmed keltide matmiskommetest Hallstati ja La Téne ajal.
Hallstat: hauapanusteks hobuserakmed, 4-rattalised vankrid. Varasemal Hallstatti perioodil levis põletusmatus, kuid hiljem ilmus laibamatus (võimalik, et ka kimmerlaste toimel). Aadlitel olid suured puidust hauakmbrid, lihtrahval lihtsad maahauad. Hauakambri kohale püstitati kääbas, mille suurus järgis surnu ühiskondlikku seisundit. Lihtelenaikkonna hauad rühmitusid aadlike haudade ümber nagu nende eluasemed linnuste ümber. Aadlik sai kaasa vankri ja relvad, kuld- ja hõbeehteid, palju nõusid ja sööki-jooki. Lihtinimene vaid ühe relva, sõle või muu lihtsa ehteasja, ühe nõu.
La Tene: lapsematuseid on arh materjalis harva, v-o matmiskommete tõttu. Mehed ei elanud ilmselt tavaliselt üle 50 aasta (olid sõjamehed). Laste suremus oli suur, seega pidid naised tihedasti sünnitama ning nende keskmine eluiga võis olla 30–40 a.
Varase perioodi matused sarnased Hallstatiga, põletusmatuseid väga harva. Keskmisel perioodil surnuid maeti maa-alustesse kalmistustesse. Hauapanused: sõjamehele lahinguvarustus; 2-rattalised vankrid, jooginõud jm. Kuigi panuste arvus on märgatavad sotsiaalsed erinevused, ei jäänud kalmevormis ja matmiskommentes püsima sellelaadsed sügavad erinevused, nagu eelmisel perioodil oma imposantsete aadlihaudadega. Paari hõbesõle, kuldsõrmuse ja muude pronks- ja klaasehetega hauad on juba erandlikud matused, mis esinevad nüüd väga harva. Võib-olla kujutavad tarade ja kraavidega piiratud puhkepaigad tähtsamate isikute haudu .
Lõppemas oli vankerpanuse komme. Kaherattalisi vankreid või vankriosi pandi kaasa vara- ja keskperioodil.
Samal ajal levis Doonau keskjooksul ka surnupõletamise komme üha enam, sh Lä-Euroopas (Rooma mõju?). Samaaegselt muutus väiksemaks panuste hulk või ei antud kaasa ühtegi panust.

Gallia ja Britannia matmiskombed Rooma valitsuse ajal.
Gallia matmiskombed: Caesar kirjutab, et gallide matmiskombed olid nende eluviisiga võrreldes kulukad ja rikkalikud. Tulle visati kõik, mis kadunukesele eluajal armas oli, sh kariloomad. Mõned puhul isegi lemmikud orjad ja sõltlased. Arheoloogilisi leida sellest ajast vähe.
Britannia matmiskombed:

Keltide tähtsamad pühad iiri pärimuse järgi (samain, imbolc, beltane, lughnasa).
Samain. 1. november. Eriti oluline karjakasvatajatele – sellega lõppes loomakarjatuse hooaeg . Ainult ülatalve hoitavad loomad jäeti alles, teised läksid tapale (rohkem liha=parem aeg pidu pidada). Vana looduse surm ja uue eluringi alguse tseremooniad. Pühendatud kas jumal Morriganile (sümboliks vares, hõimujumal ja tuntud ka laiemalt sõjajumalana) või Boannile. Surnute mälestamise päev – päev, mis surnud võivad elavatega suhelda. Caesar kirjutas, et selle püha tähistamise ajal peeti eriti au sees jumal Dis Paterit (rikkusevalitseja, allilmajumalus, Gallia jumala Sucellus). Ohverdati Teutatasele. Püha õhtul külastasid surnu hinged kohti, kus nad olid varem elanud. Seda peeti ka soodsaks tulevikuennete uurimiseks ja edasiste sammude kavandamiseks. Süüdati tulesid . Hiljem, kui roomlased olid Gallia vallutanud, hakkasid need pühad ka roomlasi mõjutama. Roomlased eelistasid sel ajal tähistada õunapuude jumalanna Pomona püha (üks Halloweeni eelkäijaid; üks Halloweeni mäng tänap – suuga veeämbrist õunte püüdmine; kas rooma ajast pärit?). Pomona-päeva tähistati veel 7. sajandil ka kristlikes maades.
Uut aastat tähistati pimedaja aja algusega okt-nov Samini pühaga?
Samain on ka praegu ks tähtsamaid iiri pühasid. Iiri dokumentides on vihjeid, et toimetati ka selliseid riitusi, millest avalikult ei räägitud (nt viljakusjumalusele).
Beltane. Teine suur püha. Peeti 1. mail (maipüha) suure tulede süütamisega. Karjakasvatajele jälle oluline, esimene loomade väljalase – loomad aeti läbi suitsu, mis pidi neid kaitsma. Need loomad, keda väljas peeti aastaringselt , aeti suvekarjamaale. Võis olla seotud loomade kaitsejumaluse Belenosega. Sõna „bel“ tähendab sära, hiilgust, vaögusega seotust – võis olla seotd valguse jumalanna Bel’iga. Valguse aega tagasi minek. Mõned kohas (Põ-Šotimaal nt) ka hiljem, nt 15. mail. Ka inimesed, mitte vad kariloomad, käisid kahe lõkke vahelt läbi, mis pidi tooma õnne ja viljakust.
Lambapiim oli Iirimaal ja Šotimaal väga hinnas eriti talvel, kuna lehmadel sel ajal oli piim kinni.
Imbolc. Uttede piimaandmise püha. Tähendusi võib olla palju, nt 1) roomlastel oli samal ajal luperkaaliad (rooma regiooni puhastuspidu) aga selle üle vaieldakse väga tugevalt, pigem usutakse 2) inimeste seksuaalkäitumisega seost. Muistsel Iirimaal abielluti kõige enam kolmekuninga laupäeva (5. jan) ja vastlate vahel. Noorpaarid elasid koos 1. maini, siis läksid mehed loomi karjatama (st lapsed pidid olima eostatud enne). Võis olla seotud jumala Brigit/Brigid’iga (oli nii populaarne pühak, et rahavausundis jumalustati).
Lughnasa. 1. august. Sellest kõige vähem teada. Tõenäoliselt seotud ühe iiri põllundusjumalusega Lugh, võib-olla ka Coligni kalendi järgi suure pidustuste kuuga . Lugdunum – pranslaste jumalus seotud ühe prantsuse linna nimega?. Nisu ja odra lõikuspüha. Kui kartul hakkas Euroopas levima, seondati ka sellega. 19. saj alguses hakkas kartulikasvatuds viljakasvatust asendama. Iirimaal selleks ajal lambad suguküpsed ja hakkas nende paari heitmine.

Keltide ettekujutus surmajärgsest olemisest.
Keldid uskusid vaimudemaailma. Nad uskusid, et vaimud (hinged) asusus inimeses, loomades, taimedes, puudes, ja ka kohavaimudega nt allikates, jõgedes, koobastes jne. Hingi peeti surematuteks ja usuti hingede migreerumist. Eksisteeris ka karma idee ja väidetevalt olid nad nõus laenama raha igaühele, kes võla järgmises elus tasuda lubas.
Teine uskumus oli hindede lõpmatus. Lahkunud hinged läksid kividesse või puudesse.Puid austati väga, eriti neid, mis haudadel asusid.
Hinge taassünd ei pidanud toimuma kohe. Elude vahel rändas hind teispoolsusesse, kuhu ta võis jäädagi või siis sündida uuesti. Elude vahele võid jääda palju aastaid.
See, mis tuleb pärast surma, oli keldi ettekujutuses segane ja midagi unenäotaolist, mis eelneb taassünnile. Surma peeti ajutiseks nähtuseks.
Keldi vaimuvallad esinevad müütides ja saagades ning on tugevalt välja arenenud. Vaimuvaldu nimetatakse ka Sealmaailmaks. Terminit Sealmaailm ehk Tir Na Nog (ing. k. Otherworld) kasutatakse All- ja Ülamaailma kohta. Sealmaailm on üldse keldi uskumistes tähtsal kohal, seda ei jäeta kunagi mainimata.
Kuid mis see üldse on? Sealmaailmaks peeti nähtamatuid maailmu , kus elasid üleloomulikud olendid, mõned meeldivad ja taevalikud, teised aga hirmuäratavad põrguelanikud. Ühesõnaga kõik, mis ei olnud see maailm, kus meie elame. Sealmaailm võis olla nii sädelev taevas kui ka pimeduse kuningriik .
Piir Sealmaailma ja siinse maailma vahel oli hägune, see ei olnud selgelt piiritletud . Toimus ka suhtlemine Siin- ja Sealmaailma vahel. Näiteks bardid, selgeltnägijad ja druiidid käisid Sealmaailmas sisse ja välja oma vaimuretkedel ja hingerännakutel. Nad olid võimelised suhtlema teispoolsusega ja saama sealt ka ennustuse tulevikuks.Samuti võisid Sealmaailma rännata ka mõned eriseisundis kangelased nagu kõiketeadev Finn MacCool või kartmatud rännumehed Bran, Brendan ja Maeldun.
Samhaini ajal kadus piir siinpoolsuse ja teispolsuste vahel. Teispoolsuse asukad, nii head kui halvad, said võimaluse meie maailma külastada. Esivanematele jäeti toitu ja jooki ning peeti peaks märgiks, kui see hommikuks kadunud oli. Peale esivemate hindega kohtumist pidid inimesed väga valvsad olema, et mitte sattuda kurjade vaimude küüsi. Selleks maskeeriti end loomanahkadega.

Teispoolsuse maad iiri mütoloogias.
Erinevalt kristlusest ei peetud teispoolsust kuskil kaugel olevaks, vaid see asetses siinsamas meie kõrval. Sellega olid seotud ka kindlad geograafilised asukohad, näiteks paljudes legendides jõuti Sealmaailma läbi koobaste, järvepõhja või isegi jalutades läbi maagilise udu. Paljud mäed, orud ja muud taolised kohad olid seotud Sealmaailmaga. Seal usuti elavat kõiksugu imepäraseid ja hirmuäratavaid olendeid nagu deemonid , haldjad, hinged ja isegi jumalad. Näiteks muistsed iiri keldid uskusid Sealmaailma asuvat Iirimaast läänes, saartel, milleni oli võimalik purjetades jõuda. Sealmaailma kuningaks peeti Iirimaal Manannanit, kes oli ühtlasi ka merejumal. Sealmaailma pääsemine iseenesest ei olnud mingi eriline eelis hea käitumise eest vaid see oli koht kõigile, nii headele kui kurjadele inimestele.
Teispoolsusi ei ole üks nagu kristlikus kombes, vaid neid on palju ja need ei ole seaotud ainult surnutega (ei ole nagu paradiis ja põrgu), vaid võivad olla ka mingid muud maad, nt naiste saar igavese nooruse saar jne. Teispoolsused võivad asuda ma, jõe, järvi all või maapeal , läänepoolse mere (Atlandi ookeani) taga kaugel saarel. Erinevate teispoolsuse maadesse rändavad iiri juttude järgi erinevad kangelased. Tihtipeale on tagasi tulles läinud mööda palju rohkem aega kui teispoolsuses tajuti (mitusada aastat) ja kangelased vajuvad maale astudes tuhaks või muutuvad väga vanaks jmt. Teispoolsusesse satuvad ka täiesti tavalised korralikud inimesed, keda nt mingi kena neiu kutsub (mitte nagu kritsluses halvad inimesed satuvad põrgu), tavaliselt on halva lõpuga sellised lood.
Jutte on kahte sorti: echtrae ja imram (immram). Echtrae puhul külastavad inimesed kaugeid maid, mis on mere taga, keset maad või neid varjab udu vmt. Imram räägib meresõidust ühele või mitmele saare, mis on inimasustusest kaugel (teispoolsuses) (nt Brani meresõit; Navigatio e Püha Brendani reisid). Mõnedes koolkondades seostatakse neid kohti praegugi ajalooliste kohtade ja sündmustega.
Sidh – esmane tähendus on inimkätega valmistatud kääpad, mida on Iirimaal sadu. Need „haldjakünkad“ on ümara põhiplaaniga, lameda laega, mõnikord kividega ümbritsetud. Need võivad olla seotud surnutega vvõi kaitseotstarbelised. Nendega seotud palju uskumusi. Talumehed vältisid karja laskmist sidhide alale ja isegi sinna viivaid radu . Kogu Euroopale on omane usk, et kääbaste juures on midagi üleloomulikku, öösiti kummitab.
Ristiusueelsel Iirimaal oli igal tähtsamal piirkonnal on sidh, mis tähistas teed teispoolsusesse. Iga sidh oli lokaalne (polnud maa-all ühendatud). Sidhe tuntakse ka iirlaste naaberaladel.
Keltide maailmakujutluse järgi oli olemas kolm maailma: Gwynvyd ehk Ülamaailm (ing.k. The Upperworld); Abred ehk Vahemaailm (ing.k. The Middleworld) ja Annwn ehk Allmaailm (ing.k. The Underworld).
Peale antud keldikeelsetele nimedele nimetatakse neid kolme vaimuilma piirkonniti ka erinevalt, kuid nende sisu on siiski sama.
Ülamaailmas elavad kõige taevalikumad ja kõrgemad jumalad nagu valgusejumal ja -jumalanna päikese ja kuujumal jne. Samuti leiab Ülamaailmast ka sellised müütilisi olevusi nagu haldjad ning ka inimesed, kes on saavutanud vaimsuse kõrgema taseme ja kellel pole vaja enam maa peale tagasi minna. See oli imeline koht, kus oldi vabad muredest , haigustest ja vanadusest .Ülamaailmale on seepärast omistatud ka nimetus tir an óg ehk nooruse maa. Ülamaailm oli täis kehalist ilu, seda eriti naiste puhul,see oli koht, kus päike alati paistis ja linnud ei jätnud laulmist kunagi katki, seal ei tuntud nälga ega janu, kõike oli külluses.
Vahemaailm on see, kus elame meie. Siin eksisteerib üheskoos inimestega ka loodusejumal või -jumalanna.
Allmaailm on varjude, seisaku ja uuestisünni kuningriik. Seal ootavad hinged, et uuestisündinuna uuesti maale naasta.Allmaailm oli nagu kristluseski ebameeldiv ja hirmuäratav koht,mis oli vastand Ülamaailmale. Allmaailma nimetati brittide juures ka Avaloniks, mis tähendab Õuntesaart. Just sinna viidi surmavalt haavatud legendaarne brittide kuningas Arthur peale lahingut Mordrediga. Rahva seas usuti, et vaimuilmas elav kuningas tuleb kord tagasi ja toob Britannia rõhutud keltidele võidu anglosaksi ja hiljem normanni vallutajate üle. Avaloni kujutati saarena ja seda peeti ning peetakse ka täna reaalselt eksisteerinud paigaks.
Ei ole täpselt teada kus see asus, kuid on välja pakutud teooria, et Avalon asus tänases Glastonburys, mis on üldse Briti saarte kõige salapärasem paik. Seal asub väidetavalt ka kuningas Arthuri haud.
AJATABEL:
390 eKr rüüstasid keldid rooma linna.
387 eKr Rooma vallutamine. Rooma oli rüüstavatele keltidele avatud, roomalste kätte jäi ainult Kapitoolium (haned olevat ligihiilivaid kelte märganud ja oma kaagustamisega märku andnud).
358 eKr võitlused illüüria hõimude vast
335 eKr Aleksander võtab vastu keldi saatkonna
300 eKr sissetung Balkanile ja Briti saartele
278 eKr üleminek Väike- Aasiasse
277-212 eKr tüleenide kuningriik Bulgaarias. Plastiline stiil e „ilusate mõõkade“ stiil.
255 eKr edasised sisseränded Itaaliasse, kaotus Telamoni all
225 eKr lõid Itaalia asukd roomalste juhtimisel tagasi keltide sissetundi, Rooma võttis Po jõe oru kaeltidelt tagasi ja asus kelti hõime orjastama ja hävitana.
200 eKr paiku oma enda stiili väljakujunemine Briti saartel.
180 eKr Pergamoni võit galaatide üle. Esimesed oma mündivermingud.
133 eKr Rooma alutab Numantia (Hispaania)
121 eKr Rooma võidab Gallias arvernid
133 eKr alates kimbrite tungimine Keldi alale.
72 eKr Arviovistuse võit häädulaste üle. Keltide majanduslik kõrgaeg (oppidumide aeg).
58-52 eKr Caesar alistab Gallias umbes 50 hõimuühendust, belgide hõimud rändavad Britanniasse
43 pKr Rooma vallutab Inglismaa lõunaosa
60-61 pKr keldi hõimude ülestõus Rooma vastu Inglismaal
70-79 Agricola ehitab kindlusliini Šotimaa vastu
122 Kindlusliini väljaehitamine limesiks
142-184 limesi pikendamine põhja poole (kuni Firth of Forthini). Iseseisva saarekeldi kultuuri esialgne hääbumine.
200 paiku hõimuühendused Iirimaal
al 290 kaitserajatised sakside vastu Inglismaal (liitus Saxonicum)
360-390 keltide sissetungid Rooma britanniasse
407 viimane Rooma asevelitseja lahkub Inglismaalt
432 Patrick asutab Armaghi piiskopkonna. Iirimaa ristisustamise algus.
al 450 anglosakside sissetung Britanniasse, keldi hõimude väljarändamine Bretagne’i
470 šoti kuningriigi asutamine
483 osa Iirimaa ühendamine Tara kuningriigiks
563 Roomast sõltumatu iiri-šoti kiriku asutamine
597 Canterbury piirkopkonna asutamiseks ühineb Inglismaa Anglosaksi osa Rooma kirikuga
u 600 Mercia asutab Anglosaksi riigi, millega lõpeb keldi võim Britannias (va Wales , šotimaa, Iirimaa).

.DOC Laadi alla originaalfail 18 lk · .doc · 30 allalaadimist

Keltide muistne kultuur ja usund-Kordamisküsimused #1

Keltide muistne kultuur ja usund-Kordamisküsimused #2

Keltide muistne kultuur ja usund-Kordamisküsimused #3

Keltide muistne kultuur ja usund-Kordamisküsimused #4

Keltide muistne kultuur ja usund-Kordamisküsimused #5

Keltide muistne kultuur ja usund-Kordamisküsimused #6

Keltide muistne kultuur ja usund-Kordamisküsimused #7

Keltide muistne kultuur ja usund-Kordamisküsimused #8

Keltide muistne kultuur ja usund-Kordamisküsimused #9

Keltide muistne kultuur ja usund-Kordamisküsimused #10

Keltide muistne kultuur ja usund-Kordamisküsimused #11

Keltide muistne kultuur ja usund-Kordamisküsimused #12

Keltide muistne kultuur ja usund-Kordamisküsimused #13

Keltide muistne kultuur ja usund-Kordamisküsimused #14

Keltide muistne kultuur ja usund-Kordamisküsimused #15

Keltide muistne kultuur ja usund-Kordamisküsimused #16

Keltide muistne kultuur ja usund-Kordamisküsimused #17

Keltide muistne kultuur ja usund-Kordamisküsimused #18

10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.

~ 18 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2012-05-29 Kuupäev, millal dokument üles laeti

30 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Eydis Õppematerjali autor

TÜ aine "Keltide muistne usund ja kultuur" eksami kordamisküsimused koos enam-vähem põhjalike vastustega. Mõni vastus vajab täiendamist.

Keltide muistne kultuur kelt usund Britannia Caesari sõjaretk

Sarnased õppematerjalid

doc

Looduse idee keldi vaimsuses

mag [Tallinn 2010] Õppejõud: Anne Kull 2 Sisukord Sissejuhatus.............................................................................................................3 1. Kes olid keldid?....................................................................................................5 1.1 Keltide geograafiline pärinemine........................................................................5 1.2 Keltide iseloomustus...........................................................................................6 1.3 Sugudevaheline võrdsus keltidel.........................................................................7 2. Keldi religioon........................................................................................................8 2.1 Pühapaigad.................................

Religioon õhtumaises kultuuris

doc

Inglismaa

AJ2: keskaeg ja varauusaeg c 10 klassi ajalootund arvutiklassis NB!Tunni lõpus peaksite teadma iseloomustada (ajalised piirid, märksõnad) a) keltide aega Inglismaal b) Rooma mõju Inglismaa ajaloole c) anglosakside vallutusi d) viikingite vallutusretki e) normandlaste vallutusi f) Inglismaa kõrgkeskajal Rõhutaksin mõningaid teadmisi, mis antud teema puhul on oluline meelde tuletada. · Keskaeg Keskaeg on periood Euroopa ajaloos vahemikus 5.-15. sajand. Kõik need ligi tuhat aastat pole ühtlane periood. Väga selgelt eristuvad keskaja esimesed sajandid (5.-10. sajand), seda perioodi nimetatakse varakeskajaks.

Ajalugu

docx

Võrdlev usundilugu konspekt

Indiasse indo-euroopa hõimud, kes nimetasid end aarialasteks Aarya õilis (tähenduses) Ta-Kemf egiptlaste maa, viljakandvaim maa Zhonghua keskriik, maailma keskpunkt, taevaalune Tahuantinsuyu 4 ilmakaare riik Proto-indoeurooplaste koht Venemaa lõunaosas läksid rändama u 3000 a paiku, kuna indoeurooplased olid rändrahvas, siis nad liikusid loomakarjad ees, kestis 1500 aastat 1) Loode-India 2) Muistne Pärsia 3) .... Tsiviliseeritud rahvad olid mugavad. Mohenjo-Daros mugav elu. Muistne rahvastik muutus kõige madalamaks ühiskonna kihiks. Muistsetel indoeurooplastel oli ühiskonna struktuuri mõttes kolmikjaotus: 1) Vaimulikud 2) Sõjamehed 3) Lihtrahvas India kastisüsteem Varna (otsaette tehtud värv) Braahmana - vaimulikud Ksatriya - sõdurid Vaisya karjakasvatajad/maaharijad Suudra teenijarahvas 16 saj

Võrdlev usuteadus

docx

Ajaloo konspekt (KESAEG)

Rooma pealinnaks sai Konstantinoopol (330). Ida- ja lääneosa eraldumise lõplik kinnistumine (395) - sündmused kriisikõveral, mis läbib tõusude -langustega terveid sajandeid. Keskaja piirid. Varakeskaeg jaguneb 2 perioodiks: 1) 5. saj - 9. saj algus, ülekasvamis- ja muutuseajastu algus, feodaalkord, Lääne-Rooma impeeriumi varemetel sündinud Frangi riik. 2) 9. saj. algus -11. saj algus, Karolingide impeerium laguneb, katoliiklus, roomakatoliku kirik, romaani ja germaani kultuur. Vahekeskaeg -11. saj algus -14. saj II pool, õitsenguperiood. 13. saj - kõrgkeskaeg. Vahekeskaja lõpp - kliima halvenemine, Saja-aastase sõja puhkemine, katk Must Surm, reformatsioon, läänekristluse lõhenemine - läbi hiliskeskaja kulgenud teekond varauusaega. Religiooniks katoliiklus; feodalism, feodaaltsivilisatsioon. Feodaaltsivilisatsioon. Katoliiklus - vaenulikkus ülejäänute vastu, Jumala ja saatana,

Ajalugu

doc

Kordamine 10.klassile

rõhutama oma eesõigust kirikuasjade otsustamisel. Paavsti olukorra tegi keeruliseks Itaaliasse tunginud ja sinna oma kuningriigi rajanud langobardid. Saamaks nende vastu tuge, pöördus piiskop frangi kuninga Pippin Lühikese poole, kes valluta langobardidelt osa alasid ja andis need üle paavstile. Nendest maadest moodustus Kirikuriik e Paavstiriik. Paavst kroonis vastutäheks Pippin Lühikese ametlikult kuningaks. 4.Araabia ja Muhameedlik kultuur Koraan Koraani nime all tuntud kogumik on nii islami pühakiri kui ka elukorralduse juhis. Koraan ning seda täiendav ja seletav püha raamat sunna kujunesid islami kultuuri põhi allikateks. Islami kunst Domineeriv roll kuulus arhitektuurile. Kõikjal kus muhameedlus kanda kinnitas kerkisid moseed jm. Ehitisi kaunistasid kuppelkatused, võlvitud sissekäigud, galeriid, rikkalik ornamentika. Püstitati ka losse ja paviljone. Muda jõukamaks said muslimi valitsejad,

Ajalugu

docx

Gaius Julius Caesar

GAIUS JULIUS CAESAR 100-44 eKr Referaat Tallinn 2012 Sisukord Sissejuhatus....................................................................................................................................3 Lapsepõlv ja isiklik elu..................................................................................................................4 Caesar kui riigimees, väejuht ja sõjakunsti arendaja................................................................5 Caesar ja Rooma õigus.................................................................................................................. Juliuse kalender............................................................................................................................... Caesar kui salakirja looja............................................................................................................... Sissejuhatus Gaius Julius Caesarit võib pidada oma aja üheks väljapaistvaimaks is

Õigus

doc

Vana-Rooma 10. klass täielik kokkuvõte

asevalitseja, vetoõigus jms. Princeps kõige auväärsem senaator. Imepraator provintside asevalitseja. Ametlik nimi Imperator Caesar Augustus oli Caesari kasulaps. · Senat kui nõuandja. Magistraadid otsuste elluviijad. · Senaatorite ja kodanikkonna arvu kasv. · Keisririik kaitses võrdselt kõigi impeeriumi elanike huve. Provintsid: · ,,Jaga ja valitse" · Idaprovintsid: Süüria, Väike-Aasia, Egiptus; Kreeka. Kõrge kultuur, jõukad linnad enne Rooma vallutusi. Talupajad vabad. Kreeka keel. Lääneprovintsid: Hispaania, Gallia, Põhja-Aafrika, Britannia. Tsivilisatsiooni tekke staadium enne Rooma vallutusi. Talupojad sõltuvad. Ladina keel. · Kolooniad ja munitsiipiumid. Munitsiipiumid elanikel Rooma kodakondusus. Kohalik omavalitsus. Rooma õigus: · Rooma kodanikud olid seaduse kaitse all. · Õigus apelleerida( edasi kaevata ) kõrgemale seadusandjale.

Ajalugu

doc

Inimene, Ühiskond, Kultuur II - Ajalugu

1. Suur rahvasterändamine: Lääs ja Ida Rooma rahu lõpp Marcus Aureliuse surm 180 (eelnevalt hõlmas Sotimaast Põhja-Aafrikani) Caracalla edikt 212: kõik õigused kõigile Rooma alade vabadele kodanikele Keisrite rohkus ja Konstantinoopoli saamine impeeriumi pealinnaks 330 Algus: frangid, burgundid, hunnid, vandaalid, goodid, langobardid (usk, kultuur, kaubandus, linnaelu jäi kängu) * naturaalmajandus idagoodid Theoderich Suur: eraldas germaanlased ja roomlased, Itaalia ainuvalitseja (kukutas Odoakeri), antiigi viimane õitseng 418 Läänegootide esimene barbarite riik 451 hunnide peatamine Katalaunia väljadel 476 kukutas Odoaker Romulus Augustuse ... Rooma riik säilis Ida-Roomas (keiser Zenon)

Ajalugu

Rohkem sarnaseid