Ilukirjandus,eepika,lüürika,dramaatika (7)

Ilukirjandus
Ilukirjandusliku teksti kaks tavapärast esitusviisi on seotud ja sidumata kõne. Seotud kõnet nimetatakse poeesiaks ehk luuleks, sidumata kõne proosaks. Poeesia keel on rütmistatud, proosa keel on lähedane kõnekeelele.
Igal kirjandusteosel on kindel teema – nähtuste ring, mida teoses käsitletakse. Teema valikul peab kirjanik arvestama lugejatega. Ühelt poolt peaks kirjandusteos olema huvitav ja aktuaalne, teiselt poolt sisaldama ka üle aegade ulatuvaid mõtteid.
Kirjanduses on välja kujunenud rida traditsioonilisi teemasid , mis käsitlevad inimese ja eluga seotud keskseid nähtusi, nagu armastus, võitlus, sõprus, töö, kodumaa, loodus, ühiskond jt. Pikemates teostes käsitletakse enamasti mitut teemat, mis jagunevad pea- ja kõrvalteemadeks. Kõrvalteemasid arendatakse lühemalt ning nende ülesanne on peateemat toetada.
Teema käsitlemiseks vajab kirjanik toormaterjali – ainest. Ainestiku ammutavad kirjanikud eri allikatest: isiklikest kogemustest, igapäevaelust, ajaloost, kirjandusteostest jm. Kirjandusteose väärtus ei sõltu otseselt ainese päritolust, vaid sellest, kuivõrd kunstipärasele tulemusele kirjanik jõuab.
Kirjanikud püüavad teose teemat käsitleda võimlikult sügavalt, anda sellest lugejatele tervikliku pildi. See eeldab kõigi teose koostisosade läbimõeldud esitust – kindlat kompositsiooni ehk ülesehitust. Iga kirjandusteose põhilised koostisosad on motiivid ja detailid.
Motiiv on teose kõige väiksem terviklik osa, mis kujutab tavaliselt mingit sündmust. Detailide ülesanne on motiivi ilmestada, iseloomustada näiteks tegelasi või tegevusaega –kohta. Motiivid jagunevad pea- ja kõrvalmotiivideks. Peamotiivid kannavad teose sündmustikku.
Kirjandusteose üksiksündmused (motiivid) on omavahel seotud ajaliselt ja põhjuslikult: juhtumised leiavad aset eri aegadel , varasem sündmus kutsub esile hilisema. Sellist sündmuste arenemise ajalis-põhjuslikku järgnevust nimetatakse teose faabulaks. Sageli ei järgi kirjanikud teksti üles ehitades sündmuste ajalis-põhjuslikku seost, vaid lähtuvad kunstilistest eesmärkidest. Näiteks alustatakse teost tagajärgede kirjeldamisest ning alles seejärel esitatakse nende põhjused. Kindlatel kunstipõhimõtetel üles ehitatud teose sündmustikku nimetatakse süžeeks.

Eepika

Eepika on kirjandusliik, mis kujutab sündmusi, tegelasi ja olukordi. Eepilises teoses on esikohal jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega. Sündmustega tuuakse lugejani tegelas(t)e või autori mõtete, tunnete ja elamuste kaudu. Eepilised ehk jutustavad teosed on tavaliselt kirjutatudvabas kunstilises keeles – proosas . Jutustava teose kolm põhitunnust on süšee, karakterid ja miljöö.
Süžee autori kunstikavatsuslikest eesmärkidest lähtuv teose sündmuste tegelik järjestus. Sellel on kuus põhilist koostisosa :
ekspositsioon – teose sissejuhatav osa, kus tutvustatakse tegelasi, tegevusaega ja –kohta;
sõlmitus – sündmus, mis toob esile tegelastevahelise vastuolu, käivitab tegevustiku;
dispositsioon – teema arendus, kus avanevad tegelastevahelised suhted ja nende areng;
kulminatsioon – tegevuse pinge haripunkt;
pööre – sündmused, mis langetavad pinge ja viivad tegevuse lõpplahenduseni;
konklusioon – teose lõpetus, mis sisaldab konfliktide ja probleemide lahenduse.
Kirjandusteose tegevustikku kannavad karakterid ehk tegelased. Kirjandusliku karakteri loomisel on olulised tegelaskuju tüüpilisus ja eripära. Karakterid väljendavad iseloomude tüüpilisi jooni, kuid nad peavad sarnastest tegelaskujudest millegi poolest ka erinema.
Tegelasi liigitatakse püsivateks ja arenevateks. Püsiv karakter ei muutu teoses, tal on enamasti kõrvalosa. Ta väljendab kindlat inimtüüpi või on mingi idee teenistuses. Arenevat karakterit mõjutavad teised tegelased ja olukorrad, millesse ta satub.
Kirjandusliku karakteri loomisel toetuvad kirjanikud tavaliselt elukogemustele, tähelepanekutele ja fantaasiale. Tegelastes võivad olla ühendatud erinevate inimeste iseloomujooned, kuid seejuures peab ta mõjuma eluliselt ja usutavana. Vahel loovad kirjanikud tegelaskuju mõne elust võetud inimese ehk prototüübi põhjal. Paljude Eesti kirjanduse suurteoste tegelastel , nagu “Tõe ja õiguse” Andresel ja Pearul või “Kevade” Tootsil ja Kiirel , on olnud algkujud. Kirjanik tavaliselt ei jäljenda prototüüpi, vaid esitab temast omapoolse kujutluse , jätab kõrvale inimese vähetähtsad iseloomujooned ja toonitab põhilisi. Karakteri loomisel on kõige tähtsam tema välimuse kirjeldamine, suhtumiste jälgimine ning keelekasutus.
Teose tegevus toimub kindlas ajas ja ruumis. Miljööl puudub teoses enamasti iseseisev tähendus ja mõte. Seda kirjeldatakse peamiselt selleks, et iseloomustada tegelasi, põhjendada nende käitumist ning väljendada autori mõtteid. Miljööd kujutatakse nappide vahenditega, sest lugejale piisab üksikutest detailidest, et mõista tegevusaega ja –kohta ning seal toimuvaid muutusi. Pikki väljaarendatud miljöökirjeldusi kasutatakse kindlatel kunstilistel eesmärkidel: nii on võimalik ruum ja aeg elama panna, anda neile teoses tegelastega võrdne asend.

Lüürika

Aegade jooksul on kirjandusliigid üksteisele lähenenud. Seepärast on nüüdisaegset proosat ja luulet mõnikord raske teineteisest eraldada. Möödunud sajandil seostati luulet peamiselt rütmi, riimi ja värsiga, moodne luule saab hakkama ka nendeta. Tänapäeval puudub luule ja proosa vahel selge piir. Kirjanikud on luuletustena esitanud proosalaadseid tekste, üksikuid lauseid, sõnu, sümboleid, pilte jmt.
Vormi põhjal jaguneb luule kaheks: riimiliseks ja vabavärsiliseks luuleks. Riimilist luulet iseloomustab vormiline korrastatus, vabavärsiline luule on kindla korrapärata. Vabavärsis on pearõhk autori vabadusel ja sõnumil, riimiline luule allub kindlale vormile. Vorm võib saada luuletajale ka eesmärgiks. Luulet, kus jäljendatakse olulisi kujundeid graafiliselt, nimetatakse piktograafiliseks ehk piltluuleks.
Luulet iseloomustab rida tunnuseid. Riimilises luules on nende esinemine tavapärane, vabavärsis juhuslik. Luuletus jaguneb salmideks ehk stroofideks, stroofid värssideks, värsiridu seovad rütm ja riim.
Stroof (salm) on rühm värsiridu, mis on seotud sisuliseks tervikuks. Stroofid võivad olla mitmesugused. Kõige tavalisema on nelja- ja kaherealised salmid. Kuid kasutatakse ka kolme-, viie-, kuue-, seitsme-, kaheksavärsilisi stroofe . Värsside arv stroofis on piiramatu. See võib sõltuda ka luuletaja kindlatest eesmärkidest: vahel võib värsiridade esitähtedest välja lugeda autori sõnumi.
Värss on luuletuse rida, mille kujunemise aluseks on rütm. Värsirida ei pea moodustama terviklauset. Ühes värsireas võib olla mitu lauset ja üks lause võib paikneda mitmel real. Korrapärane rütm kujundab luuletuse värsimõõdu. Värsimõõt põhineb rõhuliste ja rõhuta silpide vaheldusel. Reeglipäraselt korduvad rõhulised ja rõhuta silbid moodustavad värsijalad. Eesti luule põhilisteks värsimõõtudeks on trohheus ja daktül.
Riim on häälikute kokkukõla, mis aitab värsse omavahel siduda ning kujundab stroofe. Tavaliselt paiknevad riimid värsi lõpus (lõppriim). Kuid tuntakse ka algus- ja sideriime. Asendi järgi stroofis jagunevad riimid paaris- (aabb), süli- (abba) ja ristriimiks (abab). Silpide arvu järgi eristatakse ühesilbilisi ehk meesriime (sööb: lööb), kahesilbilisi ehk naisriime (kivi: rivi), kolmesilbilisi ehk libisevaid riime (laotama: kaotama) jne. Täieliku häälikute kokkukõlapuhul räägitakse täisriimidest (puul: tuul), osalise kokkukõla korral irdriimidest ( lint : kink).

Luule kujundeid

Luuletaja mõtete ja tunnete esitamisel on oluline koht kujunditel . Kunstiline kujund on kindlas vormis üldistus, mida iseloomustab piltlikus, isikupära ja vahetu mõju. Kujundite ülesanne on kutsuda lugejates esile autori omast suhtumist kujunditesse. Luules kasutatakse rohkesti epiteete, võrdlusi, metafoore, personifikatsiooni, sümboleid, allegooriat.
Epiteet on lisandsõna, mis tõstab põhisõna tunnustest esile autori seisukohalt olulist joont. Enamasti on epiteetideks omadussõnad.
Lapsuke on mul õrnake, kullake, kaunis:
Näoke nii rõõmus ning hää ja suuke nii sulaval naerul,
Silmad nii säravad, sügavad, sametimustad…
Võrdluses kõrvutatakse nähtusi sarnasuse alusel. Seejuures võrreldakse vähem tuntud nähtust temaga sarnase tuntud nähtusega. Võrdlused algavad tavaliselt sidesõnadega kui, nagu. Võrdluse ülesanne on midagi iseloomustada või anda sellele hinnang.

Sügisetuul

raputab puul,
küürutab kõveral kõrrel
kui sandike!
Metafoor on tähenduse ülekanne sarnasuste alusel. Sisult on see peidetud võrdlus, milles võrreldav nähtus on asendatud kujutluspildiga. Metafooridega taotletakse kujutatava täpset, elamuslikku ja ilmekat edasiandmist.

Looja minemas, looja minemas

kullase valgusega
oled sa, sinitaeva silm!
Personifikatsioon ehk isikustamine on metafoori erikuju , mis põhineb elusolendi tunnuste ülekandmisel elutule. Isikustamist kasutakse loodusnähtuste, aga ka esemete ja mõistete hingestamiseks ja lugejale lähendamiseks.
Mis sa nutad lillekene,
nupud sul täis pisaraid?
Kas su rasket hingevalu,
hellake, ka tunda said?
Sümbol on võrdkuju, mis tekib abstraktse mõiste asendamisel seda kujutava märgiga. Nii on näiteks koit nooruse ja vabaduse, loorber kuulsuse sümbol.
Ei siin haljast loorberipärga
vajuta keegi lauliku pähe.
Allegooria on mõistukõne, mis iseloomustab tavaliselt kogu teost. Allegoorilises tekstis kujutatud isikute, nähtuste, esemete, olukordade all tuleb näha teisi isikuid, nähtusi jms. Mõistukõne ülesanne on midagi esile tõsta või rääkida asjadest varjatult.
Müür, mis hakkab pragunema,
kipub ära lagunema ,
seda tuleb rõhkuda,
maani maha lõhkuda.

Dramaatika

Dramaatika ehk näitekirjandus erineb proosast ja lüürikast kahe põhitunnuse poolest. Draamateosed ei ole mõeldud otseselt lugemiseks, vaid lavastamiseks. Seega saab lugejast vaataja ja kuulaja, kes jälgib näidendi lavalist ettekannet. Draamateose tekst põhineb dialoogil ehk kahekõnel. Selle kaudu antakse edasi teose tegevuslik ning kangelaste tunded ja mõtted.
Lavalisusest tulenevad ka teised draamakirjanduse iseloomulikud jooned. Näidendid jagunevad vaatusteks (tavaliselt 3-5) ning need omakorda stseenideks ehk etteasteteks. Stseenides näitlejate koosseis laval ei muutu.
Näidendites puuduvad autori kõne, jutustus ja kirjeldus. Seda asendavad remargid – autori selgitavad märkused tegelaste välimuse, käitumise, kõne, liikumise jm kohta. Draamateose sündmustik areneb tavaliselt põhikonflikti ümber ning liigub ühes kindlas suunas. Teose tegelased esindavad vastandlikke pooli.