Suur,
väike algustäht - Enamik nimesid koosneb nimest ja nimetusest, nimi kirjutatakse suure ja nimetus tavaliselt väikese tähega.
- Väikese tähega, kirjutatakse :
tähtpäevad (nt. kadripäev, naistepäev);
pühad (nt.jõulud, emadepäev);
nädalapäevad, kuud (nt.esmaspäev, veebruar);
üritused (nt.olümpiamängud, üldlaulupidu);
au- ja ametinimed (nt.
professor , direktor)
Kõik nimes esinevad sõnad kirjutatakse suure tähega
Täpsustav täiendosa eraldatakse sidekriipsuga:Kupja-
Prits ,
Kaval-Ants ,Julk-Jüri,
Veni -Villem
( Erand
Kohanimest tuletatud täpsustav täiendosa on ilma sidekriipsuta, nt.
Vargamäe Andres, Oru Pearu)Ülekantud tähenduses mingi isikutüübi iseloomustamiseks kasutatav
isikunimi kirjutatakse suure algustähega: Rockefellerid ja Fordid,
Andresed ja Pearud, d'Artagnanid, uus Jaan Talts, mõlemad Dulcinead.
[
Erand: Isikute ümberütlevad nimetused
kirjutatakse väikese algustähega, suurtähelised on üksnes neis
sisalduvad teised nimed: ajaloo isa ( Herodotos ), Emajõe ööbik
(Koidula)] - Kohanimed kirjutatakse läbiva suurtähega, välja arvatud nimetus e.liigisõna (meri, jõgi, mägi, linn, tänav, väljak, jalg [s.o tänav mäejalal], kaar [kaarjas tänav või tee] jt).
Kaksiknimi on tekkinud täpsustava täiendsõna lisamisel. Õigekiri
sõltub sellest, kas täiendsõna käänamisel muutub või mitte:
vrd.Lääne- Eestis, Suurel Munamäel. Kui ei tea, kas täiendsõna
käändub või mitte, saab nime kirjapilti vaadata
õigekeelsussõnastiku kohanimevalikust.
Kohtade ümberütlevad nimetused (metafoorsed nimed) kirjutatakse
väikese algustähega: püramiidide maa (
Egiptus ), tõusva päikese
maa (Jaapan), linn seitsmel künkal (
Rooma ), Poola jõgede ema
(
Visla ), jäämander (
Antarktika ), geisrite saar (Island), suur lomp
(Atlandi ookean)
Kohanimesid kasutatakse piltlikes väljendites ja sõnaühendeis
omadussõnaliste täienditena. Kui sõnaühendi tähendus on kohaga
seotud, säilib suurtäht, aga rahvuste ja keelte nimetused
kirjutatakse väikese algustahega.
- Tavakasutuses kirjutatakse nimetus väikese, nimi suure algustähega, ametlikus keelekasutuses kirjutatakse nii nimi kui nimetus suure algustähega, nt Ingerisoomlaste Liit, Magdaleena haigla.
Alati kirjutatakse väikese algustähega:Üksi konteksti jääv tüübinimetus:
vallavalitsus , tarbijate
ühistu, raudteejaam,
postkontor , gümnaasium, selts, liit. Nt Selle
probleemi lahendab vallavalitsus.Väikelinnas alustab tööd uus
gümnaasium.
Allüksuste või allühenduste nimetused:Tartu ülikooli (~ Ülikooli)
filosoofiateaduskond, sotsiaalministeeriumi
(~Sotsiaalministeeriumi)
ravi- ja hoolekandeosakond, Eesti
Päevalehe
kultuuri- ja haridustoimetus,
Liviko haldusnõukogu,
Eesti Panga
nõukogu, Riigikogu
keskfraktsioon - Riiki ja osariiki võib nimetada nagu asutust või nagu maad. Esimesel juhul kirjutatakse liigisõna suure algustähega, teisel juhul väikesega või jäetakse ära: Soome Vabariik ja Soome vabariik, Soome.
Osariigid: Ametlik keelekasutus - Texase Osariik, Alam-Austria
Liidumaa Tavakasutus - Põhja-Dakota osariik,
Tasmaania osariik,
Schleswig-Holstein, Alam-Austria
- Perioodikaväljaannete nimed kirjutatakse läbiva suurtähega:
Ajalehed - Eesti Päevaleht, Oma Saar, Eesti
Ekspress , Õpetajate
Leht, Pärnu
Postimees ;
Ajakirjad - Keel ja Kirjandus, Eesti Loodus, Teater.
Muusika .
Kino ,
Eesti Arst, Elu Pilt;
Muud perioodikaväljaanded - Eesti Kaubamärgid, Loomingu
Raamatukogu, Kaubalehe Metsaleht, õpilasalmanahh Oma
Sulega - Ajaloosündmuste nimed kirjutatakse läbiva suurtähega, liigisõna väikesega: Verine Pühapäev, Punane Reede, Suur Pauk (kosmoloogias), Jäälahing, Vabadussõda, Lahesõda, Jätkusõda, Rooside sõda, Laste ristisõda.
- Autasusid nimetatakse enamasti üldnimeliselt ja kirjutatakse väikese algustähega (v.a neis nimetustes sisalduvad muud nimed). Mõnel autasul on nimi. Autasunimedes kirjutatakse nimi suurtähega, nimetus e.liigisõna (orden, medal , teenetemärk, auhind, preemia, karikas jms) ja järgumärge väikesega.
- Kaupade nimed kirjutatakse suurtähega, nimetus e.liigisõna väikesega
Registreeritud kaubamärke kirjutatakse sel kujul, nagu nad on
registreeritud: Ford
Transit , Volkswagen
Jetta , Opel Kadett Caravan,
Volvo 720.
Kõigil kaupadel ei ole nimesid. Koostisainet, valmistusviisi, kuju,
otstarvet vms näitavad sõnad ei ole kaubanimed ning neid
kirjutatakse nagu üldsõnu.
- Üksiksõidukite nimed kirjutatakse suurtähega, nimetus e. liigisõna väikesega: laevad Botnia Laht ja Tormide Rand , mootorpaadid Lendav Hollandlane ja Onu Villi, purjekas Kolm Venda, võidusõiduautod Sinine Leek ja Viru Välk, rong Punane Nool .
Neid nimesid võib eraldada ka jutumärkidega.
- Pealkirjad kirjutatakse jutumärkides ja esisuurtähega.
- Pealkirjastatakse :
- Teosed
- Õigusaktid jm dokumendid
- Filmid
- Muusika - ja koreograafiateosed muusika- ja koreograafiateosed
- Kujutava ja tarbekunsti teosed
- Fotod
- Saated
- Sarjad ja Rubriigid
- Mängud
- On nimetatud mõned üritused, nt. sümpoosion "Inimene ja seadus", konverents "Balti riigid Euroopa koostöös", kontsert " Renessansist Beethovenini", matkavõistlus "Tunne oma kodumaad "
- Kirjutatakse taimesordid, nt. kartul "Jõgeva kollane", õunad "Paide taliõun", punane sõstar
SõnaliigidSõnaliikidel
põhineb kokku- ja lahkukirjutamise ning lauseõpetuse
(kirjavahemärkide) reeglistik. Sõnu liigitatakse kahel põhimõttel: - Muutumise alusel
- Tähenduse järgi
Muutmisviisi
alusel jagunevad sõnad 3 liiki: Käändsõnad - käänduvad ainsuse ja mitmuse 14 käändes
Pöördsõnad - pöörduvad, st muutuvad ajas, pöördes, kõneviisis jms
Muutumatud sõnad - ei käändu ega pöördu
Abisõnad
Tähenduse järgi liigituvad sõnad 2 rühma:
Iseseisvad sõnad - neil on tähendus üksisõnana (nt inimene, kodu, loodus), nad esinevad lauseliikmena (alus, öeldis vm)
Abisõnad - üksinda tähendust ei kanna, täpsustavad iseseisva sõna tähendust (nt inimese kõrval, kodu jaoks, looduse üle), ei esine üksi lauseliikmena
Iseseisvad
Sõnad
Numbrite õigekeelsus
- Põhiarvud kirjutatakse araabia numbritega, nt 9 kuud, punktis 2 ehk p-s 2, aastal 1930, aastail 1945 - 1953, 15 kr ehk 15 krooni.
- Järgarvud kirjutatakse araabia numbritega, mille järel on punkt, või Rooma numbritega, nt 14. kohal, 50. sünnipäev, Eesti Vabariigi 75. aastapäev, 1930. aastad, 1905. - 1907. aasta revolutsioon , Karl XII, XX sajandil, II osa, XXV olümpiamängud
- Täpsustav täht järgneb ilma sõnavaheta: Olevi 26a, näide 32c, 6.a klass ehk VIa klass
- Tavalises tekstis on kombeks kirjutada arvsõnad 1 -10 sõnadega ja suuremad numbriga, nt Minu 19. sajandil sündinud vanaisal oli seitse tütart.
- Käändelõpp kirjutatakse numbri järele ainult siis, kui ei järgne käändelõppu sisaldavat sõna.
- Numbri ja sõna ühendis numbri järele käändelõppu ei kirjutata , nt 210 inimesest, 28. kuupäeval
- Liitsõna esiosaks oleva numbri võib järelosaga liita sidekriipsu abil või kirjutada kokku, nt 40-vatine ~ 40vatine lamp
- Käändetunnuse võib lisada sidekriipsuga või kokkukirjutatuna ilma sidekriipsuta. Väliskohakäänete tunnused -le, -l, -lt tuleks alati kirjutada sidekriipsuga, sest l on kirjapildilt liiga lähedane numbriga 1
Kokku-
ja lahkukirjutamise põhimõtted
Nimisõnade
kokku- ja lahkukirjutamine
Kahe
nimisõna kokku- või lahkukirjutamine sõltub täiendsõna käändest.
Lahkukirjutamise
erandid (kirjutatakse kokku):
- 2-silbilised täiendsõnad, kui tekib omaette tähendus (mõiste):
- pikemad täiendsõnad kindlakskujunenud ühendeis
Liiki
ja laadi väljendav ainsuse omastav kirjutatakse kokku (nt
juturaamat, pildiraamat), kuuluvust näitav lahku (nt venna raamat,
tädi raamat).
Täiendi
mõju ainsuse omastava reeglile
Kui
täiend täpsustab täiendsõna, kirjutatakse liiki väljendav
ainsuse omastav lahku.
Omadus-,
arv-, ase-, määrsõna ja nimisõnaühendite õigekiri
Omadus-,
arv-, ase- ja määrsõna kirjutatakse järgnevast nimisõnast
tavaliselt lahku, nt suur maja, kolm nurka, tolle aja, kummuli paat.
Kohanimede kokku- ja lahkukirjutamine
Tavaliselt
kirjutatakse nimi nimetusest lahku. Kokku- või lahkukirjutamine
sõltub nime struktuurist, nt mõnikord kuulub nime koosseisu
nimetus, nimel võib olla täiend jm.
Tegusõnade
kokku ja lahkukirjutamine
Tegusõnaühendid
on ühend- ja väljendtegusõnad, kus tegusõna esineb koos määr-
või käändsõnaga, nt maha hüppama, pealt võtma, seal viibima;
jalga laskma , jalule seadma, joonde ajama. Niisugustes ühendites
saab sõnu ümber paigutada ja muude sõnade vaheleasetamise teel
lahutada. Ühendtegusõnade tähendus jääb sõnade järjekorra
muutmisel samaks, nt. üles kirjutama = kirjutan üles.
Liittegusõnades
ei saa sõnade järjekorda muuta, nt abielluma : ellun abi?
Tegusõnaühendid
kirjutatakse üldiselt lahku ja liittegusõnad kokku.
Muutumatute
sõnade kokku- ja lahkukirjutamine
Määrsõnade
kokku- ja lahkukirjutamine sarnaneb tegusõnade õigekirjaga, st
tavaliselt kirjutatakse lahku. Kui kokkukirjutatult tekib uus
tähendus, nii et kumbagi sõna üksikult nende otses tähenduses ei
tajuta, moodustub liitmäärsõna (vdl Käe pärast läksin arsti
juurde. - Õpikut pole käepärast.)
Muutumatud
sõnad kirjutatakse tavaliselt lahku.
Eksitakse
järgmiste kaassõnade õigekirjas:
- kombel - inimese kombel, vasika kombel, sinu kombel, ime kombel;
- teel - kirja teel, posti teel, telefoni teel;
- jõul - auru jõul, elektri jõul;
- väel - kuue väel, kampsuni väel, aluspesu väel, vrd imeväel, nõiaväel (tulenevad sõnadest imevägi, nõiavägi);
- jooksul ja kestel - aja jooksul, õhtu jooksul, elu kestel jt.
Sidekriipsu
õigekiri
Sidekriipsul
on 3 funktsiooni:
ühendav - seob sõnad liitsõnaks, nt T-särk, Viljandi-suurune jt;
asendav - tähistab liitsõna korduvat sõna, nt teede- ja majandusminister, poolaasta- või aastatellimus jt. Täpsemalt
lugemist hõlbustav - pikemates liitsõnades, nt korvpalli -meistrivõistluse, jää-äärne, pool-elutu jt.
Kõige
vabam on lugemist hõlbustava sidekriipsu kasutamine, kindlamalt on reeglistatud liitsõnade sidekriipsukasutus.
Kontekstireegel
- Kui täiendsõnal on täiend, kirjutatakse omadussõna
eelnevast sõnast lahku.
Kokku-
ja lahkukirjutamise ülevaade
Tüüpsõna
aitab reeglit meeles pidada ja krjutamisprotsessis samalaadset sõna
ära tunda.
Täheortograafia
Õigekirjareeglid
on enamasti kokkuleppelised. Kuigi eesti keeles kirjutatakse
suhteliselt häälduspäraselt, rakendatakse häälduspärase
põhiprintsiibi kõrval traditsiooni- ja vormiprintsiipi.
Hääldusest
erinevat kirjutatakse nii üksikhäälikuid kui ka häälikuühendeid.
Hääliku
pikkuse õigekiri
Hääliku
pikkuse põhireegel lähtub hääldusest.
Lühike häälik kirjutatakse ühe ( nt ehe, asi), pikk ja ülipikk
kahe tähega (nt tsehhid - tsehhe, kassid - kasse).
Erand viimane häälik mõnes ühesilbilises sõnas kirjutatakse
hääldust arvestamata ühe tähega
Sulghäälikutel
ja f ning š-l on iga pikkuse jaoks oma märkimisviis, vt
Sulghäälikute pikkuse õigekiri.
Sulghäälikute
õigekiri
Sulghäälikud
e klusiilid (g, b, d, k, p, t) on helitud häälikud ja esinevad nii
sõna algul, keskel kui lõpus. Sõna alguse sulghäälikut ei saa
häälduse järgi kirjutada, mõnikord ei vasta hääldusele ka sõna
sees olev sulghäälik.
Põlistes eesti sõnades ja laensõnades kirjutatakse sõna algusesse
k, p, t, võõrsõnade alguses võib olla g, b, d. Sõna alguse b, d,
g häälduses ei kajastu: võõrsõnade alguse g,b,d hääldatakse
nagu omasõnade k,p,t. Sulghäälikust sõltub tähendus, nt gaas -
kaas, baas - paas, doos - toos jt.
Sõna sees kirjutatakse sulghäälik vormiprintsiibist lähtudes.
Oluline on jälgida, kas klusiil satub helilise või helitu hääliku
naabrusesse.
Tavaliselt kirjutatakse helitute häälikute kõrvale k, p ,t (nt
lahke, kopsik, peatselt) ja heliliste järele g, b, d (nt kõrvaldas,
õmmeldi, kaergi).
Sama põhireegel kehtib ka liite -ki, -gi kirjutamisel:
Sõna sees asuvat sulghäälikut ei saa kirjutada ainult häälduse
järgi, kui muutevormides lisandub tunnuse või liitena helitu
häälik, hääldub tüve g, b, d tugevalt (k-, p-, t-na), aga
kirjapildis säilib tüve algkuju (vt tabel).
Erand.
g,b,d kirjutatakse helitu hääliku kõrvale sõna algkuju
säilitamiseks (kärb/es - kärb/sed) ja võõrsõnades.
h
õigekiri
h
kirjutamine sõna algul on traditsioonipärane, häälduses see ei
kajastu.
On
sõnapaare, kus h eristab tähendust: haar - aar, haare - aare, hagu - agu, hai - ai, hais - ais, ood - hood.
Sõna
keskel olev h kirjutatakse häälikupikkuse põhireegli järgi:
lühike häälik ühe (näit. ahi ) ja pikk ning ülipikk kahe
tähega, s.t. kirjapildis pole vahet, kas (selle) tsehhi või (seda)
tsehhi ( samuti almanahhid:almanahhe jt).
i
ja j
õigekiri
Üldiselt
i ja j õigekiri häälduses ei kajastu.
Silbi
algul kirjutatakse j ja silbi lõpus i, nt va-ja - vai-a; sa-jad -
sai-ad. Reegel kehtib ka võõrsõnades, nt ro-jalist, ra-joon; aga
ratsi-onaalne, konfidentsi-aalne. Kõige enam erineb hääldusest i
ja j kirjutamine ü järel.
Kaashäälikuühendi
õigekiri
Mitu
erinevat kõrvuti asuvat kaashäälikut moodustavad
kaashäälikuühendi. Häälikuühendite õigekiri ei lähtu
hääldusest, vaid peab järgima reegleid.
Kaashäälikuühendis
kirjutatakse iga häälik ühe tähega (nt kuplid , aktus , purke,
värske, mõtlik, monarh jt)
Erandid
Ükski täht ei lange sõnast välja, st kaashäälikuühendis võib
kõrvuti olla kaks (mõnikord kolm) samasugust tähte
- liide -gi, -ki ees - tammgi, pallgi, seppki, sokkki, ehkki , tuttki, värsski, krahhki;
- sõnade liitumisel - keskkool, võrkkiik, plekkkatus , pappkarp, kepphobu, allkiri;
- liidete ees, mis algavad sama kaashäälikuga, millega tüvi lõpeb - koralllane (korall + lane , vrd linlane ), portugallane, modernne , suveräänne, sünkroonne, kompleksseid, kurioosseid, religioossed, õhkkond, keskkond;
- l, m, n, r järel olev s , kui samaaegselt on täidetud kaks tingimust:
s on ülipikk ( siin tuleb hääldada) - marss, pulss, simss , nüanss;
s-le ei järgne kaashäälikut - marssida, aga marslane (põhireegi järgi).
Kui
need tingimused pole täidetud, ei loe hääldus ja tuleb kirjutada
põhireegli järgi, st iga täht ühekordselt.
KAASHÄÄLIKUÜHEND
Kõik
tähed kaashäälikuühendis kirjutatakse ühekordselt: nt kristalne,
piklik, tallinlane, kotjas, homne
ERANDID:
liitsõnad
-gi, -ki liide
l,m,n,r järel ülipikk s
liide algab sama tähega, millega sõna lõppeb
lõppklass
sinkki
marssis
rõhkkond
Võõrsõnade
õigekeelsus
Võõrsõnad
on teisest keelest laenatud sõnad, mille võõrapärasus pole veel
täiesti kadunud. Võõrsõna eristab omasõnast iseloomulik tunnus:
- g, b, d sõna algul - grimm, botas , doos;
- võõrtäht - zooloogia , faas, efektiivne, tušš;
- pearõhk järgsilbil - miniatuur , limonaad, etikett ;
- võõrapärased häälikuühendid - foogt, allergia , lornjett jt
Võõrsõnu
kirjutatakse võimalikult häälduspäraselt, st lähtekeele
lähedaselt. Sõnu, mille hääldus kirjapildist oluliselt erineb,
nimetatakse tsitaatsõnadeks. Võõrsõnade omandamisel pööratakse
võrdset tähelepanu korrektsele hääldusele, kirjapildile ja sõna
tähendusele.
h
võõrsõnades
Sõna
sees oleva h õigekiri lähtub hääldusest ja hääliku pikkuse
põhireeglist: lühike häälik kirjutatakse ühe ja pikk ning
ülipikk kahe tähega.
Pika täishääliku järel kirjutatakse rõhutu h enamasti ühe ja
sõna lõpus kahe tähega, sest võõrsõnadel on rõhk sageli lõpus.
Lühikese
täishääliku järel võib esineda nii lühike kui ka pikk h, neid
sõnu peab korrektselt hääldama (vt tabel). Kui rõhk langeb h-le,
kirjutatakse kahe tähega, kui mõnele teisele häälikule, on üks
täht.
f
ja š
õigekiri
f
ja š kirjutatakse samade reeglite järgi nagu k, p, t, st häälduse
järgi.
Pikk f , š kirjutatakse ühe, aga ülipikk kahe tähega, vrdl
mafiooso - maffia (lühikest f-i š-d ei esine).
Erandid
tulenevad naaberhäälikutest (vt tabel).
Häälik
hääldub ülipikalt siis, kui talle langeb rõhk. Vrd pr`ofid:
pro`ffidel ( esimeses sõnas ei ole rõhk f-l, vaid o-l, teises aga
langeb f-le.) Sageli sõltub f ja š õigekiri õigest hääldusest.
Keeles
kodunenud vanades laenudes on f-i asemel hv: ahv, kahvel , kohv, kohver , krahv, paragrahv, tuhv
Võõrsõnade
lõppsilbi õigekiri
Lõppsilbi täishäälik
Võõrsõnade
lõppsilbi täishääliku õigekiri ei olene hääldusest, vaid
viimasest kaashäälikust. Kui võõrsõna lõpeb helitu
kaashäälikuga, siis kirjutatakse täishäälik alati kahe tähega:
antiloop, garderoob , limonaad, sünagoog, paradiis, fotograaf .
Kui
sõna lõpeb helilise kaashäälikuga (l, m, n, r), siis enamasti
kirjutatakse vanemais muganenud laensõnades lõppsilbi täishäälik
ühe, uuemais kahe tähega, aga kindlat seaduspärasust ei ole (vt
tabel). Vähem tuntud sõnu tuleb sõnastikust kontrollida.
Lõppsilbi
sulghäälik
Viimase
silbi sulghääliku õigekiri lähtub üldiselt hääldusest, aga
mitte alati.
Kui
sõna pearõhk on algul, pole sulghäälik ülipikk ja kirjutatakse
ühe tähega (nt kabinet), pearõhulises lõppsilbis on sulghäälik
ülipikk ja kirjutatakse kahe tähega (nt etike`tt).
Kirjavahemärgid
Lihtlause kirjavahemärgid
Lausete abil väljendame ning vormindame oma mõtteid. Selleks et
mõte saaks kirjapildis selgelt väljendatud, peame kasutama
kokkuleppelisi lausete liigendamise vahendeid milleks on
kirjavahemärgid.
KOMA
Komadega eraldatakse lihtlauses järgmised osad:
1) Järellisand, nt Ott, vastne üliõpilane, ei olnud pikkade
loengutega veel harjunud .
Kui järellisand on omastavas käändes, pannakse koma ainult lisandi
ette, nt
Oti, vastse üliõpilase elupaigaks oli ühiselamu
NB! Komaga ei eraldata kui-lisandit, nt Jaan Krossi kui üht parimat ajalooliste romaanide autorit tunneb vist iga eestlane.
2) omadussõnad järeltäiendina, kui neid on lauses rohkem
kui üks, nt
Töömees, aus, usin , lahtiste kätega, saab tööd eramaja remontimisel
3) koondlause korduvad liikmed (Koondlause on lihtlause,
milles korduvad ühesuguse funktsiooniga sõnad) nt
Ott kollektsioneerib liblikaid, postmarke, lauljate pilte ja vanu
triikimislaudu. Käisime koos kohvikus, teatris, loomaaias ja
mujalgi.
Kui korduvad liikmed väljendavad hõlmavaid mõisteid, siis koma ei
tarvitata, nt
Leo on pärit Kabala vallast Ollepa küla Metsa talust. Jaan sündis
17. märtsil 1925. aastal
Nädalapäeva ja kuupäeva vahel peab olema koma, kuna nad on
kattuvad mõisted, nt
Teisipäeval, 5. märtsil sõidan linna.
Korduvate täiendite puhul tuleb meeles pidada, et üheliigilised
eraldatakse komaga, aga eriliigilisi ei eraldata, nt
Lapsed korjasid pargist kollaseid, punaseid ja pruune lehti. Tüdrukul
oli seljas sinine villane lühikeste käistega kleit.
4) üte, s.t. sõna või sõnade rühm, mis märgib seda,
kelle või mille poole pöördutakse, nt
Ole vait, poiss, kui isa sinuga räägib! Vaata, Jüri, mis ma sulle
tõin! Vanamutt, tule eest ära!
5) verbita lauselühend, nt Aadi tuli aiast , õunakorv käes.
(verbita lauselühendi kahe sõna vahele peab saama panna sõna oli)
6) järeltäiendiks olevad lauselühendid, nt
Mehed, mõni söönud, mõni söömata, jooksid külaservale imet kaema .
7) määruslikud nud- ja tud-lauselühendid, nt
Supp söödud, läksid lapsed uuesti mängima. Lugenud ühe raamatu
läbi, asus ta kohe teise kallale.
8) des-, mata-, maks- ja tuna-lauselühendid, kui des-, mata-,
maks- ja tuna-vorm paikneb lauselühendi algul nt.
Vaadates telekat, on mõnus komme krõbistada. Lausumata ühtegi
sõna, lahkus ta toast . Leidmaks häid töölisi, tuleb head palka
pakkuda. Nõutuna ebaviisakast kohtlemisest, lahkus klient firmast.
Kui nimetatud vorm paikneb lauselühendi lõpus, siis koma ei
kasutata, nt ühtegi sõna lausumata lahkus ta toast.
Kui des-, mata- vôi tuna lauseühend asub aluse ja öeldise vahel,
siis eraldatakse ta ülejäänud lausest komaga, nt
Jaan, lausumata ühtegi sõna, lahkus toast. Tüdrukud, nähes poissi
kohmetuks muutumas, hakkasid tasakesti naeru kihistama.
9) lauselaiendid muidugi, mõistagi, teadagi, tõttöelda,
tõepoolest, muide, tõestri, esiteks jne. kui nad alustavad
lauset ja neile ei järgne kohe öeldist, nt
Tõepoolest meenus Juhanile küll, et oli midagi säärast naabrile
lubanud.
KOOLON
Koolonit kasutatakse koondlauses enne loetelu , kui loetelu ees on
kokkuvõttev sõna, nt
Külmad ilmad suvisel ajal võivad tuju ära rikkuda paljudel
inimestel: rannamõnude austajail, põllumeestel, matkasellidel ja
isegi linnas logelejail.
Kui loetelu ees kokkuvõtvat sõna ei ole, siis koma ei panda, nt
Meie klassitoas on toolid , lauad, kapid, stend ja tahvel
SEMIKOOLON
Semikoolonit kasutatakse koondlause puhul loetelurühmade
eraldamiseks, nt
Kaashäälikud on b, d, g, p, t, h, f, z…(helitud); j, l, m, n, r,
v (helilised)
MÕTTEKRIIPS
Mõttekriipsu kasutatakse:
1) koondlauses loetelu järel seda kokkuvõtva sõna ees, nt
Vanaema, vanaisa, tädid, onud ja muudki sugulased – kõik olid
juba kohal
2) erilist rõhutamist vajava lisandi eraldamiseks ülejäänud
lausest, nt
Isegi Ott – meie kandi tugevaim poiss – ei jaksanud seda kotti maast kergitada.
Küsimärk
Küsimärki kasutatakse lauses üksiku küsiva sõna järel, nt
Minu küsimusele kuhu? vastas ta käeviipega ukse poole.
Hüüumärk
Hüüumärki kasutatakse lauses:
1) üksiku hüüdsõna järel, nt
Karmauhti! Oli Manni üleni vees.
2) tunderõhulise ütte järel, nt
Emad! Kasvatage oma poegadest tõsised mehed!
Liitlause kirjavahemärgid
Liitlause osalaused on omavahel seotud kahel moel:
1) Rinnastusseoses on osalaused, mis on samal astmel (samaväärsed)
nt
Ülo pesi aknaid ja Juuli kraamis tube .
Lapsed kiikasid vees, vanemad lesisid loiult kaldal.
2) Alluvusseoses on üksteise suhtes eri astmetel olevad osalaused
(üks lause on mõttelt teisele allutatud) Nt
Kui kinos film otsa sai (2. aste), läksid Kati ja Mati koju (1.
aste)
Kui Teele ja Toots koolimajja jõudsid (teine aste), oli disko juba
alanud (1. aste)
Ott oli väga pahane(1. aste), sest ema oli keelanud ujuma minna
(teine aste), kui naabripoisid kutsusid(3. aste)
Esimese astme osalauset nim. ka pealauseks ja 2. ning 3. astme
osalauseid (vastavalt 1. astme ja 2. astme) kõrvallauseiks.
Loomulikult saab moodustada lauseid, kus on kumbagi liiki seoseid .
Nt
Ema läks tuppa , et seal lehte lugeda, ja isa läks keldrisse, et oma
töölaua taga nokitseda (1. ja 3. osalause on rinnastusseoses, 1. ja
2. ning 3. ja 4. alluvusseoses).
KOMAGA ERALDATAKSE
1) rindlause osalaused üksteisest, kui nende vahel ei ole
sidesõnu ja, ning, ega, või, nt
Jutumehed räägivad, tegijad teevad.
Jutumehed räägivad ja tegijad teevad.
Koma nõuavad rindlause osalausete vahel sidesõnad aga, kuid,
ent, vaid, järelikult, seega, niisiis, see on (s.o), see tähendab.
Nt
Lapsed tulevad koolist, järelikult on tunnid läbi saanud.
Mina tahaksin punast õuna, aga tema tõi mulle hoopis kollase õuna.
2) põimlause osalaused üksteisest, nt
See, et keegi meist ei ole ilmeksimatu, on päevaselge.
Poiss ütles, et tal pole aega, ja läks edasi.
Sama astme kõrvallauseid ei eraldata komaga, kui neid seovad
sidesõnad Ja, ning, ega, või nt
Ema käskis Anul vaadata, et piim üle ei keeks ega väike vend end pliidi vastu ära ei kõrvetaks.
3) otsekõne väitlause talle järgnevast saatelausest, nt:
„Muril on kirbud,“ ütles Mari
4) kiilud, nt
Uus poiss, räägitakse olevat väga kehv õpilane
KOOLON PANNAKSE
1) saatelause ja talle järgneva otsekõne vahele, nt
Mart nõudis juba ukselt: “Ema, kas toit on valmis“
2) rindlauses seletava või täpsustava osalause ette, nt
Julius ja Maria on ikka üks paras paar: töötegijat kummastki pole,
tühjade juttude ajamise peale on aga mõlemad meistrid.
Semikooloniga eraldatakse
Omavahel lõdvemini seotud liitlause osalaused, eriti kui komal on
neis osalauseis juba muid ülesandeid täita, nt
Ilm oli palav , tuuletu; asfalt kleepus taldadele; kõik teelised olid
kurnatud, janused.
MÕTTEKRIIPS(ud) PANNAKSE
1) liitlauses osalause esiletõstmiseks, nt
Vanemad rügasid hommikust õhtuni – rikkust ei toonud aga kumbki
neist koju.
2) pikema kiilu eraldamiseks muust lausest, eriti kui kiilus juba
on teisi kirjavahemärke, nt.
Meie uus sekretär – kuidas ta nimi nüüd oligi? – näeb päris
hea välja
JUTUMÄRKIDESSE PANNAKSE
1) otsekõne ja tsitaat, nt
„Mis te minu uue saaniga teinud olete?“ küsis jõuluvana
päkapikkudelt.
2) tsiteeritav lause, nt
Louis XIV lemmiklause olevat olnud „Riik – see olen mina“
ÜMARSULGUDESSE PANNAKSE
muust tekstist vähem olulised seletavad või täiendavad laused,
nt
Tõnu ootas bussi saabumist (välja ta seda muidugi ei julgenud näidata), sest isa oli lubanud poisile linnast uued saapad tuua.
Kõige enam põhjustavad koma tarvitamisel vigu sidesõnad kui,
nagu , otsekui, kuni. Nende puhul tuleb jälgida kas nad esinevad
liht- või liitlauses. (Lihtlause tunneb ära sellest, et seal on
vaid üks öeldisverb, samas kui liitlauses on kaks või enam
öeldist.) Lihtlauses nende sidesõnade puhul koma ei tarvitata, nt
Mees on tugev kui karu. AGA Sadas vihma, kui väljusime majast.
Kõik töötasid nagu segased . AGA Kõik töötasid, nagu suutsid.
Kalurid töötasid kuni hommikuni. AGA Kalurid töötasid, kuni
saabus hommik
NB! Koma tarvitatakse:
1) ja, ning, ega, või ees, kui need järgnevad kõrvallausele,
üttele, järellisandile või kiillausele, mis tuleb muust lausest
komaga eraldada, nt
Isa ütles, et ta ei saa tööle minna, ja magas edasi.
Tulge siia, lapsed, ning vaadake mis ma tegin !
2) ja, ning või ees, kui need alustavad vastandavat lauset, nt
Oli juba möödunud peaaegu kümme tundi, ja (=aga, kuid) mehi polnud
ikka näha.
Lapsed tulevad meiega suvitama, või (=või muidu) me loobume üldse
maaleminekust.
VEAOHTLIKKE VORME
Õudne: õudse
Anekdoot
Materiaalne, aga materjal
Psühholoogia, psühholoog, aga psüühiline
Müüja tahtis saia müüa; ojja, majja, tujju
Krahh: krahhi: krahhi
Almanahh: almanahhi: almanahhi
Guljašš: guljaši: guljašši
dušš: duši: .dušši
Borš: borši: borši
Portugallane
austraallane
arahhis
terrass
kabinet, kotlet , sigaret, pankrot ; aga barett , kušett, parkett
-lik ja – likkus : kangelaslikus lahingus ilmnes kangelase
kangelaslikkus
Sügisene, talvine , kevadine, suvine; sügiseti, talviti, kevaditi ,
suviti
Kümmekonna, sadakonna
Töötanud, julgenud, veennud, hüljanud, joostud,
*e-ga lõppevatel kahesilbilistel omadussõnadel on omastavas –da,
ülejäänutel ei ole, nt jaheda , maheda, laheda , aga mõru, tragi,
südi (missuguse?)
SÜNONÜÜM
on samatähenduslik sõna (ilus, kaunis, kena)
HOMONÜÜM
on samakujuline sõna eri tähendusega (tuli-isa tuli, tuli põleb)
ANTONÜÜM
on vastandtähendusega sõna(ilus-inetu, tark-rumal)
ALGVÕRRE KESKVÕRRE ÜLIVÕRRE
Ilus ilusam kõige
ilusam ehk ilusaim ( mitm os-st moodustatakse)
ILUKIRJANDUS
EEPIKA
LÜÜRIKA
DRAMAATIKA
• esikohal jutustamine
• rahulik, üksikasjalik käsitlusviis
• jutustatakse juba toimunust
• autori suhtumine avaldub kaudselt
• mõtete, tunnete, meeleolude vahetu esitamine; elamuslikkus
• lüürilise luuletuse 3 vormitunnust on riim, värss ja stroof
• lavalisus
• põhineb dialoogil e kahekõnel
• jagunemine vaatusteks e piltideks, need omakorda stseenideks e etteasteteks
EEPIKA ŽANRID:
eepos – eepika suurvorm, lugulaul
• ulatuslik
• jutustava sisuga
• värssides kirjutatud
• põhineb rahvalikel kangelaslauludel
• tegelasteks vägilased või muinasjumalad
• Friedrich Reinhold Kreutzwald „Kalevipoeg”;
kreeklaste „ Ilias ”; „Odüsseia”
romaan – ulatuslik jutustav kirjandusteos
• tavaliselt kirjutatud proosas
• avar elukujutus
• mitmeplaaniline tegevustik
• keerukas sündmustik
• probleemirohkus
• arvukas tegelaskond
• pika ajavahemiku kujutamine
• Tammsaare „Tõde ja õigus”, Albert Kivikas „Nimed marmortahvlil ”
jutustus – novelli ja romaani vahepealne žanr
• sündmustiku haardelt novellist ulatuslikum, romaanist tagasihoidlikum
• ei keskendu ühe peamise sündmuse kujutamisele
• ei ole sedavõrd pingestatud nagu novell
• tegelasi kujutatakse arengus
• miljöö võib hõlmata pikki ajavahemikke ja erinevaid tegevuskohti
• Oskar Luts „Kevade”, Bornhöhe „Tasuja”
novell – eepika väikevorm
• lühijutt
• tihe sündmustik
• vähe tegelasi
• üks keskne teema
• tegevus areneb kulminatsiooni suunas
• lõpeb puändiga
valm – õpetliku sisuga
mõistuluuletus või –jutt
• tegelasteks enamasti loomad, kes kujutavad inimesi
• naeruvääristatakse inimeste ja ühiskonna pahesid
• koosneb kahest osast : 1. osa on sündmus, 2. osa -õpetlik järeldus e moraal
• Aisopos, Ivan Krõlov, Jakob Tamm
müüt – usundiga seotud fantastiline jutustus (ka muistend)
• tegelasteks jumalad või pooljumalad
• räägib maailma ja elu tekkimisest, loodusnähtustest jms
• Friedrich Robert Faehlmann „Koit ja Hämarik”, „Emajõe sünd”
LÜÜRIKA ŽANRID:
lüüriline luuletus –
• värss – luuletuse rida. Värsirida ei pea moodustama terviklauset, mitu värssi võivad moodustada ühe lause või mitu lauset ühe värsi.
• stroof – salm. Kõige tavalisemad on kahe- ja neljarealised stroofid. Kuid kasutatakse ka kolme-, viie-, kuue-, seitsme-, kaheksavärsilisi jne stroofe .
• riim – häälikute kokkukõla, sarnase kõlaga sõnade kunstikavatsuslik kordamine värsirea lõpus. Asendi järgi stroofis jagunevad riimid paaris- (aabb), süli- (abba), ristriimideks (abab).
täisriim – täielik häälikute kokkukõla (maid-said);
irdriim – häälikute osaline kokkukõla (lint- kink ).
sonett – 13. saj Itaalias loodud luuležanr
• 14 värsirida
• itaalia ja prantsue soneti värsid jagunevad stroofidesse skeemi 4+4+3+3 järgi, inglise soneti värsiskeem on 4+4+4+2
LÜROEEPIKA -
Ilukirjanduse segaliik, milles põimuvad lüürika ja eepika; jutustava sisuga lüüriline luule.
LÜROEEPIKA ŽANRID:
ballaad – lüüriline jutustav luuletus
• fantastiline, ajalooline, heroiline (kangelaslik) sisu
• keskendub ühele sündmusele
• kangelastes tuuakse esile vaid kõige olulisemad iseloomujooned
• üksikasjadel tavaliselt ei peatuta
•sageli kasutatakse kahekõnet
• Friedrich Schiller „Kinnas”, Marie Under „Merilehmad”
poeem – lüroeepika žanr, pikem mitmeosaline luuleteos
• jutustav süžee
• sündmustikus kujutatakse kõige pingelisemaid momente
• tegevusaega ja –kohta tavaliselt üksikasjalikult ei kirjeldata
• Betti Alver „Leib”
DRAMAATIKA ŽANRID:
komöödia – koomilise sisuga näidend
• naeruvääristatakse inimeste pahesid (rumalus, ahnus jne) ja ühiskonna negatiivseid jooni (võimuliialdus jne)
• situatsioonikoomika – olukorrakoomika; koomikavõte, mis põhineb tegelaste asetamisel naljakasse olukorda (mehe riietumine naiseks)
• sõnakoomika – koomikavõte, mis põhineb tegelaste karikeeritud kõnel
• karakterikoomika – koomikavõte, mis põhineb tegelaskuju naljakal, veidral välimusel ja kõnel
• Eduard Vilde „Pisuhänd”
tragöödia – kurbmäng, kurva sisuga näidend
• õilsatel eesmärkidel tegutsev kangelane satub väljapääsmatusse olukorda ja hukkub ebavõrdses võitluses
• August Kitzberg „ Libahunt ”, William Shakespeare „ Hamlet ”
draama – tõsise sisuga näidend
• keeruline konflikt
• eluline sündmustik
• ühendatud koomiline ja traagiline
• uuritakse tegelaste psühholoogiat
• kõige hilisem dramaatika žanr (kuj alles 18. saj)
• Eduard Vilde „Tabamata ime”
Sõna draama kasutatakse ka üldmõistena näidendi tähenduses.
Veel mõisteid:
remark – autori selgitav märkus draamateoses tegelaste välimuse, käitumise, tundmuste, žestide, hääletooni, lavalise liikumise, lavakujunduse vm kohta.
monoloog – kirjandusteose tegelase minavormis üksikkõne kas juuresolijale või omaette; tegelase pikem omaette arutlus, milles ta väljendab oma tundeid ja mõtteid
dialoog – kahekõne; algselt mõisteti dialoogi all kahe inimese kõnet, hiljem on mõiste laienenud ka mitme inimese kõnele
dramatiseering – kirjandusteose (romaani, jutustuse, novelli) kohandus näidendiks.
lavakujundus – rekvisiidid (mööbel ja muud laval kasutatavad esemed) ja dekoratsioonid, millega tähistatakse tegevuskohta ja –aega.
Rahvaluule
ehk folkloor – rahva suuline sõnalooming. Erineb ilukirjandusest
selle poolest, et on anonüümne (puudub konkreetne autor) ja
kollektiivne.
RAHVALAULUD
RAHVAJUTUD
RAHVALUULE LÜHIVORMID
regivärsiline rahvalaul – rahvalaulu liik, mida iseloomustab
• algriim – algushäälikute kordus värsis (härrad jäid härisemaie)
algriim
/ \
alliteratsioon assonants
alliteratsioon – algriim, sarnaste kaashäälikute kordus sõnade alguses värsis
härrad jäid härisemaie
assonants – algriim, sarnaste täishäälikute kordus sõnade algul värsis
udu rikub uue kuue
• parallelism – mõtteriim, värsirühmade grupeerimine sisu ja vormi põhjal mõttelisteks tervikuteks
Küll saab siiski vaita olla,
kui saab alla musta mulla
kena kirstu keskeelle,
valge laudade vahele.
• neljajalaline trohheus – värsimõõt, mille puhul vahelduvad rõhulised ja rõhuta silbid neli korda
Liigu linnu keelekene
- v / - v/ - v/ - v
uuem e lõppriimiline rahvalaul – rahvalaulu liik, mida iseloomustab
• lõppriim – häälikute kokkukõla värsside lõpus
• värsside rühmitumine salmideks
muinasjutt – rahvajutt , mis pajatab väljamõeldud sündmustest
• loomamuinasjutt – tegelasteks loomad, kes on isikustatud
• imemuinasjutt – üleloomulik sündmustik, imeesemed
• tõsieluline muinasjutt – puudub imepärane aines, sündmustik areneb tavaelu raames
Iseloomulikud jooned:
• kindel algus ja lõpp (Elas kord..., Kui nad surnud ei ole...)
• vastandamine (hea – kuri, rikas – vaene, ilus – inetu)
• sündmustiku kordumine (3 takistust tuleb ületada)
• kolmarvsus
• õnnelik lõpp
On ka kunstmuinasjutte – need on muinasjutud , millel on kindel autor.
muistend – rahvajutt, mille sündmustik on seotud kindla koha, aja, inimeste või sündmustega. Peegeldavad rahva arusaamu loodusnähtustest ja ühiskonnast, nende sisu peeti tõeseks.
• vägilasmuistendid – tegelasteks kalevipoeg, Suur Tõll, Vanapagan
• tekkemuistendid – seletavad maa, inimeste, loomade, erinevate nähtuste jne tekkimist
• kohamuistend – on seotud mingi kindla kohaga
Ka kunstmuistendid – Faehlmann „Emajõe sünd”.
vanasõna – pärimuslik õpetussõna, lühike, terviklik, piltlik ning tabav väljend mingi elunähtuse kohta (töö, lastekasvatamine , kodu jne).
Kuidas töö, nõnda palk.
Terav kirves leiab kivi.
Vaga vesi, sügav põhi.
mõistatus – rahvaluule lühivorm, mis annab olendist, esemest, nähtusest või olukorrast varjatud kujul rea tundemärke, mille põhjal see tuleb ära arvata. Mõistatus koosneb kahest osast: küsimusest (ülesandest) ja vastusest (lahendusest).
Valged kanad punasel õrrel (hambad), Ümber ilma ulatavad, ümber pea ei ulata (silmad).
kõnekäänd – rahvapärane väljend, lühike piltlik ütlus, mis iseloomustab poeetilises vormis mõnda olukorda, nähtust, eset või isikut.
Ta ei seisa pudeliski paigal.
Talle oli see nagu hane selga vesi.
Ajakirjandusžanrid:
UUDIS – üks ajakirjanduse põhižanr:
• lühike, laadilt jutustav tekst
• eesmärgiks teate (uudise) edastamine
UUDISE ÜLESEHITUS:
Sündmused on esitatud tähtsuse järjekorras.
Uudisel on 3 osa:
• täpne, tabav pealkiri, mis äratab tähelepanu
• jämedas trükis uudise pea e juhtlõik – esitab lühidalt sõnumi
• sündmus või nähtus lahtikirjutatult
• uudis ei sisalda probleemide ja nähtuste analüüsi ega kirjutaja seisukohti ja hinnanguid
• keelelt lihtne ja üldmõistetav
INRERVJUU – üks ajakirjanduse žanr, ajakirjaniku eesmärgipärane vestlus kellegagi.
• kaks peamist osa: küsimus ja vastus
• algab sageli jämetrükis juhtlõiguga, milles tuuakse esile põhiprobleem
• küsimused ja vastused eristatakse taandridade ja erineva trükiga
REPORTAAŽ - üks ajakirjanduse põhižanr:
• jutustav – kirjeldav tekstiliik – jutustatakse mingist sündmusest, kirjeldatakse sellega seonduvat ning vahendatakse taustandmeid
• stiililt asjalik, kasutatakse publitsistlikku keelt, mõnikord ka kujundlikkust
• autori kohalolu: ta peab olema sündmuse (spordivõistluse, näituse avamise, meeleavalduse vm) pealtnägija või selles osaleja
JUHTKIRI – päevaprobleemi käsitlev avaartikkel ajalehes või ajakirjas
ARVAMUS – loo autor avaldab oma arvamust ja mõtteid
ARVUSTUS – retsensioon , üks ajakirjanduse põhižanr.
• omane kriitiline laad , käsitletakse uusi raamatuid, teatrietendusi, filme, kunstinäitusi jne
• ülesandeks nii teost analüüsida kui ka tutvustada-reklaamida
ARVUSTUSE ÜLESEHITUS:
• näiteks tutvustatakse alguses autorit ja teost
• teemaarenduses käsitletakse ja hinnatakse teost mõnest probleemist lähtudes
• lõpetuses tehakse kokkuvõte ja antakse kokkuvõttev hinnang
Teisi ilukirjandusega seotud mõisteid
miljöö – teose aeg-ruum; kirjandusteoses kujutatud
olustik, milles tegelane elab ja mis teda mõjutab
teema – teoses käsitletav nähtuste ring. Traditsioonilised
teemad on näiteks armastus, võitlus, sõprus, kodumaa, sõda, töö
jt
süžee – teose sündmuste tegelik järjestus, mis lähtub
kirjaniku kunstikavatsuslikest eesmärkidest.
• süžeel on 6 osa:
ekspositsioon – teose sissejuhatav osa, kus tutvustatakse tegelasi,
tegevusaega ja –kohta.
sõlmitus – sündmus, mis toob esile tegelastevahelise vastuolu,
käivitab tegevustiku.
dispositsioon – teose arendus, kus avanevad tegelastevahelised
suhted ja nende areng.
kulminatsioon – tegevuse pinge haripunkt.
pööre – sündmused, mis langetavad pinge ja viivad tegevuse
lõpplahenduseni .
konklusioon – teose lõpetus, mis sisaldab konflikti ja probleemi
lahenduse.
kompositsioon – teose ülesehitus, teose koostisosade
ühendamine tervikuks.
stiil – suhtlusolukorrale ja eesmärgile vastav
keelekasutuse viis; iseloomulik kujutus- või väljenduslaad (näit
ametlik stiil - seadusandluses ja ametlikus suhtlemises kasutatav
keel, mida iseloomustab täpsus ja ebaisikulisus; argistiil –
kõnekeelne igapäevane suulise suhtlemise stiil; ilukirjandusstiil –
ilukirjanduses kasutatav stiil, millega mõjutatakse lugejaid
esteetiliselt.
karakter – kirjandusteose tegelane, aga ka tegelase
individuaalsed loomuomadused .
idee – kirjandusteose peamine mõte, mis järeldub tekstist.
Idee väljendab autori suhtumist nähtustesse, probleemidesse,
tegelastesse.
kõne – eesmärgistatud suuline esinemine.
proosa – sidumata kõne, luulele vastanduv sõnakunsti valdkond .
sümbol – võrdkuju, mis tekib abstraktse mõiste
asendamisel seda kujutava märgiga (näit ankur – lootuse sümbol, loorber – kuulsuse sümbol).
žanr – ajalooliselt välja kujunenud traditsiooniline
kirjandusvorm ( näit dramaatika žanrid on komöödia, tragöödia,
draama).
tegelane – teose sündmustiku kandja või selles osaleja.
Tegelasi liigitatakse pea- ja kõrvaltegelasteks. Peategelane on
teose idee kandja ning tal on sündmustikus keskne osa. Teosel võib
olla mitu peategelast, enamasti moodustavad nad tegelaspaari.
Kõrvaltegelased moodustavad peategelase lähikonna, nende kaudu
avaneb sageli peategelase iseloom ja tegutsemismotiivid. Neid
kirjeldatakse harilikult põgusamalt, neil on tegevustikus episoodiline osa. Peategelase käekäiku jälgitakse teose algusest
lõpuni, kõrvaltegelase oma mitte.
Kõnekujundid: võrdlus – nähtuste
kõrvutamine sarnasuse alusel. Seejuures võrreldakse vähem tuntud
nähtust temaga sarnase, kuid tuntud nähtusega. Algab tavaliselt
sidesõnaga kui, nagu. (Ta oli paljas nagu porgand ).
epiteet – kaunistav lisandsõna, mis tõstab
põhisõna tunnustest esile mõnd autori seisukohalt olulist joont.
Enamasti on epiteetideks omadussõnad (sinkjas taevas).
metafoor – tähenduse ülekanne sarnasuse alusel, sisult on see peidetud võrdlus(sinitaeva silm (päike).
Personifikatsioon e isikustamine – elusolendi
tunnuste ülekandmine elutule (lill nutab).
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 27 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2012-11-08
Kuupäev, millal dokument üles laeti
316 laadimist
Kokku alla laetud
1 arvamus
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
SexyBack
Õppematerjali autor
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid