Vana – Kreeka filosoofia

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti. Loe siit kuidas punkte saada 23 korda Seda faili on alla laetud 23 korda 12 lehte Lehekülgede arv dokumendis 20/01/2010 Kuupäev, millal dokument üles laeti

Kehra Gümnaasium




Vana – Kreeka filosoofia

Referaat




Koostaja: Taago Köster

11. A klass




Kehra



1
SISUKORD

SISUKORD......................................................................................................................... 2

SISSEJUHATUS................................................................................................................ 3

KOKKUVÕTE................................................................................................................... 11


......................................................................................................................................... 11

KASUTATUD ALLIKMATERJALID................................................................................... 12




2
SISSEJUHATUS
Filosoofid on maailma erinevalt seletanud, kuid mitte muutnud seda, ütles Marx.
See võib küll nii olla, kuid ometi on filosoofid need, kellelt meil on lootust saada
teaduslikult põhjendatud vastus küsimustele, mis on inimese elu tähendus ja mõte.




3
Filosoofia Vana-Kreekas

„Imestamine pani inimesed filosofeerima vanasti ning teeb seda siiani“ -
Aristoteles.1

Õhtumaine filosoofia sai alguse Antiik-Kreekas, kus hakati mõtteid filosofiliselt
väljendama umbes 600eKr. Täpsemini sai see alguse mitte emamaal (Ateenasse
jõudis see alles 5. Sajandi teisel poolel eKr ning Spartas ei võetudki seda päriselt
omaks), vaid Kreeka konooniates Väike-Aasias (Mileetoses) ja Lõuna-Itaalias
(Krotonis ja Eleas). Seda aega iseloomustasid ulatuslikud majanduslikud ja
ühiskondlikud muutused, mis viisid aristokraatliku riigikorra kriisini ja viimaks uute
valitsusvormide (türannia ja demokraatia) tekkimiseni.

Nende muutustega kaasnes nn üleminek müüdilt logosele.2 Lahtiseletatult
mütoloogilisreligioossed maailmatõlgendused (nt lood jumalatest, mis jutustavad
maailma ja selles leiduvate asjade tekkest ja püsimistest) asendusid aina rohkem
filosoofilisteaduslike, ratsionaalsete seletustega. Üleminek toimus aga vähehaaval,
nii et paljude antiikaja filosoofide juures on müüdilise mõtlemise mõjud veel
märgatavad.

Antiikfilosoofia algab eelsokraatikutega3 (umbes 650 – 500 eKr), kelle hulka
kuuluvad mileetoslased (Thales, Anaximandros), pütogoorlased, eleaadid
(Xenophanes, Parmenides) ja atomistid (Leukippos, Demokritos). Sokratese-eelne
filosoofia keskendub maailma valitsevatele põhiprintsiipidele ja algainele, millest
maailm ja selles leiduvad asjad on tekkinud.

Järgnenud klassikaline ajajärk (u 480 – 320 eKr) oli kreeka tsivilisatsiooni kõrgaeg,
kui jõuti suurimate saavutusteni kujutava kunsti (Akropoli laiendamine Periklese
ajal, silmapaistvad skulptorid Myron, Pheidias, Polykleitos), kirjanduse (atika
tragöödia suurimad esindajad Aischylos, Sophokles, Euripides) ja filosoofia
(Sokrates, Platon, Aristoteles) vallas. Tollal kujunes Ateena filosoofia keskuseks
ning seal arenes täiuseni uus riigikord, linnriik ehk polis.4



1
Filosoofia ajalugu, Antiikajast tänapäevani, lk 6
2
Sealsamas
3
Sealsamas
4
Sealsamas
4
Hellenistlikul ajajärgul (323 – 1.sajand eKr) tekkis idamaiste elementide
ülevõtmisel segakultuur, ent kreeka mõju jäi siiski valdavaks. Kreeklased valitsesid
tollal suuri alasid Lähis-Idas kuni Indiani välja. Teadus ja kaubandus õitsesid ning
kultuurikeskusteks olid Aleksandria ja Pergamon. Hellenistlikule kunstile ja
arhitektuurile oli iseloomulik erinevate stiilide vastandamine, kirjanduses ja
filosoofias andis tooni kosmopoliitiline hoiak. Esile kerkisid uued
filosoofiakoolkonnad nagu stoikud ja epikuurlased.

Kreeka filosoofia kesksed teemad hõlmasid kolme valdkonda: füüsikat
(loodusteadust), eetikat ja loogikat. Füüsika alla ei kuulunud mitte ainult Maa ja
tähtede, loodusnähtuste, aja, ruumi ja liikumise seletaminee, vaid ka teoloogia,
mida mõisteti loodusvaatlusel põhineva õpetusena jumalatest. Antiikaja
filosoofialoolased sidusid need kolm valdkonda ajalooliste perioodidega:
eelsokraatikuid peeti füüsika loojateks, Sokratest ja Platonit eetika rajajateks ning
Aristotelest loogika leiutajaks.

Sofistidega algas kreeka filosoofias uus ajastu. Loodusfilosoofiliste,
kosmoloogiliste ja ontoloogiliste probleemide asemel nihkusid huvikeskmesse
eetilised ja sotsiaalsed küsimused. Just sofistid tõid filosoofia Ateenasse, kus osalt
ka nende tohutu mõju kutsus esile vastuliikumisi Sokratese, Platoni ja Aristotelese
filosoofia näol. Neid mõtlejaid ajendas ennekõike sofistide epistemoloogiline ja
eetiline skeptitsism. Pragmaatiline kogemus tajude ja otsuste suhtelisusest ja
subjektiivsusest viis sofistide üldisele seisukohale, et igasugune üldkehtiv ja kindel
teadmine on võimatu. Seetõttu loobusid nad filosoofia tõetaotlusest: nad ei
püüdnud veenda mitte argumentide tugevuse, vaid kõnekunsti abil. Tänu retoorika
esiletõstmisele hakkas arenema ja levima kommunikatsiooniteoreetiline filosoofia.

Sofistid olid rändõpetajad, kes õpetasid Kreeka linnade poliitiliselt ambitsioonikale
noorsoole eelkõige avaliku kõnelemise kunsti, lubades, et selle abil võivad nad
kohtus või potliitilistes vaidlustes nõrgemast positsioonist tugevama teha. Oma
teenete eest nõudsid nad tasu, mis mõnel juhul oli tohutu ning mille pärast
Sokrates ja Platon neid ägedalt kritiseerisid. Üks kuulsamaid sofiste oli
Protagoras, kes rõhutas eriti asjade suhtelisust. Tema järgi võib väide olla ühes
olukorras tõene ja teises väär. Sellest järgnes tema tuntud ütlus, mille kohaselt
inimese subjektiivsus on igasuguse teadmise alus: „Inimene on kõige asjade mõõt,

5
olenemata, et nad on, ja olematute, et nad pole“. 5 Sofistika avaldas järgnevale,
Kreeka klassikalise ajajärgu filosoofidele nagu Sokratesele, Platonile ja
Aristotelesele suurt mõju.


Sokrates (469 – 399 eKr) oli vanakreeka filosoof.

Ta elas ja õpetas Ateenas.

Sokratese õpetust tuntakse tema kaasaegsete Platoni, Xenophoni, Aristophanese
jt vahendusel, ta ise ei kirjutanud midagi. Oma vaated esitas ta avalikes vaidluses
või vestluses, juhatades vestluskaaslast küsimuste ja vastuväidete abil tõe poole
(sokraatiline meetod)6, nagu seda kirjeldab Platon, kelle dialooge peetakse kõige
põhjalikumaks Sokratese kui filosoofi kohta käivaks allikaks ning millest lähtuvalt
tavaliselt Sokratest käsitletakse. Täpselt pole teada, kui palju ja mida Sokrates ise
arvas ja õpetas ning kui palju panid oma mõtteid tema suhu ta õpilased. Läbi
aegade on arvatud, et Platon esitab osas oma hilisema perioodi dialoogidest
Sokratese suu läbi oma enese mõtteid.

Sokrates pidas filosoofia ülesandeks õpetada inimest iseennast tundma; filosoofia
pole seega mitte sõnadega sofistide kombel mängimine või pilvepiiril taevaste ja
maiste asjade üle targutamine, vaid pigem elamise viis. Seepärast tegeles
Sokrates ka eelkõige kõlblusse puutuva problemaatikaga ja püüdis selle käigus
määratleda kreekalikke voorusi (aretē) 7 nagu õiglus (dikaiosynē) 8, vaprus
(andreia)9, vagadus (hosiotēs, eusebeia) 10, mõistlikkus (sōphrosynē) 11 jpm., mis
pidid sel ajal arusaamise järgi tagama inimesele õnneliku elu (eudaimonia) 12.

Vooruste määratlemisega seonduv ning läbiv teema Sokratese õpetuses on püüd
määratleda seda, mis on teadmine (epistēmē) 13 ja kuidas see toimib. Et kõik
ametimehed midagi oskavad – neil on mõni kunst või oskus (technē) 14 –, siis selle

5
Filosoofia ajalugu, antiikajast tänapäevani, lk 9
6
Filosoofia ajalugu tipult tipule Sokratesest Marxini, Esa Saarinen, lk 16
7
Wikipedia, Sokrates, http://et.wikipedia.org/wiki/Sokrates, (6.06.09)
8
Sealsamas
9
Sealsamas
10
Sealsamas
11
Sealsamas
12
Sealsamas
13
Sealsamas
14
Sealsamas
6
juurde peab kuuluma ka teadmine sellest, mida nad oskavad, ning seda teadmist
peavad oskama nad ka teistele, nt õpipoistele edasi anda, seega peavad oskama
nad sellest sõnade vahendusel aru anda (logos) 15. Enamasti aga satuvad
ametimehed oma tegevusest aru anda püüdes raskustesse, mis ongi Platoni
"sokraatiliste dialoogide"16 üheks peamiseks teemaks.

Ateena valitsus mõistis Sokratese üle kohut, sest tema õpetamismeetodid
kutsuvat noortes esile skepsise ja lugupidamatuse ning polise poolt tunnustatud
jumalate salgamise. Pärast surmamõistmist lükkas Sokrates talle tema pooldajate
poolt pakutud põgenemisvõimaluse tagasi ning nõustus surmaga, juues
karuputkest valmistatud alkoholiga segatud mürki, mida surmaotsuse täideviimisel
kasutati.


Platon (427 – 347 eKr)

Platon esitas filosoofia, millega õigustas tema aja Ateena olemasolevat
ühiskonnaelu korraldust.

Filosoofiat teevad inimesed. Hilisemad filosoofid liigitavad varasemad filosoofid
sarnaste vaadetega inimeste rühmadesse ja annavad rühmale mingi iseloomuliku
nime: näiteks skeptikud, empiirikud, ratsionalistid, irratsionalistid, intuitsionistid jne.

Igal järgmisel põlvkonnal on ees suurem hulk filosoofe, kelle filosoofiaid uurida ja
liigitada. Kuid see ei muuda asjaolu, et filosoofiaid on alati tehtud omas ajas ja
oma ajastu ning sellele vahetult eelneva ajastu probleemide taustal. Mõned
väidavad end olevat tulevikufilosoofid. Kes seda väidavad, need valetavad.

Platoni eelkäijaks ja vaimseks õpetajaks oli Sokrates. Sokrates armastas agoraal 17
(turuplatsil) inimestega arutlevalt rääkida ja tundis mõnu mõtlemisülesannetest,
mis olid enamusele üllatuslikud ning tegid Sokratese kuulsaks.

Platon oli Sokratesele täielikuks kontrastiks. Platon oli ilus pikk sirge laiaõlgne
aristokraat, Isthmose spordimängude maadluse võitja, kirjanik. (Nimi ‘Platon’ tuleb
kreeka sõnast ‘platüss’ – lai, ning tähendab laiaõlgset meest.) Ta põlvnes heal
järjel vanematest. Ilus ja tark Platon arvas, nagu arvas enamus kaasaegseid, et

15
Filosoofia ajalugu, Antiikajast tänapäevani, lk 6
16
Filosoofia ajalugu tipult tipule Sokratesest Marxini, Esa Saarinen, lk 16
17
Filosoofia ajalugu tipult tipule Sokratesest Marxini, Esa Saarinen, lk 9
7
jumalad kõnelevad tarkade inimeste kaudu ja tarkade ning ilusate inimeste
intuitsioonid sellest, kuidas inimesed peaksid elama, kuidas on loodud maailm,
inimene ja ühiskond, on tõesed intuitsioonid. Filosoofi ja kirjaniku suu läbi
väljendab end tõde, aletheia, varjamatus. Platoni intuitsiooniks oli, et inimeste
hinged tulevad siinsesse maailma ideede maailmast (ületades Lethe jõe), millega
unustavad, mida nad on kogenud ideede maailmas, ja kogevad siinpoolset
maailma. Surnute hinged lähevad (üle Lethe) tagasi ja unustavad siinpoolse
maailma kogemused.

Siinpoolne maailm koosneb ideede maailma kaunite ideede kehvadest ja
kahvatutest koopiatest. Pole kahju, kui hinged naasevad surma järel ideede
maailma ja siinse maailma unustavad. Kuid on kahju, et hinged siinsesse maailma
rännates unustavad ideede maailma ilu ja tõe. Platon mõtles välja protseduuri,
kuidas õigustada, et vähesed valitud hinged saavad anamnesise, meenutuse teel
mäletada ideede maailma sisu. Sellised hinged kuuluvad filosoofidele ja filosoofid
on just seetõttu, et nad omavad selliseid anamneesivõimelisi hingi, õigustatud
juhtima ning korraldama selle ühiskonna elu, kus nad elavad. Mis filosoofil
mõttesse tuleb, mida filosoof tõeks ja heaks peab, selle teostamine ühiskonnas on
õigustatud. Idee tärkamine filosoofi hinges on iseenesest hea ja õige alus inimeste
elukorra õigustamiseks või muutmiseks. Mõni filosoof on kuninglik, tema hing
tunneb ideede maailma eriliselt, hulga paremini kui tavalise filosoofi hing. See
filosoof on õigustatud juhtima kogu ühiskonda, arvas Platon.

Loomulikult ei ole kellelgi õnnestunud järgneva 24 sajandi jooksul tõestada Platoni
vaate õigsust ja seda ei suudeta ka tulevikus. Platoni vaadete süsteem on umbne.
Ta on selle niimoodi üles ehitanud, et kui sinu hing ei kuulu filosoofide hingede
hulka selles mõttes, nagu Platon filosoofi ette kujutab, siis sa ei ole
anamneesivõimeline ja seega oled piiratud inimene, kelle vaated ei loe midagi. Kui
su hing aga kuulub filosoofi hingede hulka Platoni mõttes, siis sa mõtled samuti
nagu Platon ette kujutas, ning Platon on seega loonud õige maailmapildi.

Platoni filosoofia on petmise filosoofia, kusjuures me ei saa olla kindlad, kas ta ise
sai aru, et teeb petmise filosoofiat, kas ta tegi sihipäraselt petmise filosoofiat või ta
tegi seda nii öelda heauskselt, ise arvates, et ta ei peta.

Aristoteles (383 [384] – 322 eKr)
8
Aristotelese ettekujutuse kohaselt inimesed kogunevad loomulikult/looduslikult
ühendusteks; inimene pole mitte lihtsalt sotsiaalne loom, vaid poliitiline loom, polis
e. linn on loomulik ning ka ideaalne seisund – Polis ei ole lepingu tulemus ning
Polis ei ole ka linn tänapäevases tähenduses. Nüüdne linn on eelkõige turg,
kaubanduskeskus, kus pakutakse ja ostetakse. Polise elanikud loomulikult ostsid
ja müüsid ka, kuid globaalset turgu ei olnud. Kui naaberlinnaga 50 kilomeetri
kaugusel kaupu vahetatigi, siis linna valitsejaskond ja filosoofid vaatasid sellele
tegevusele põlastusega ega kujutanud turgu ette arengufaktorina, nagu turg end
ajaloo käigus on tõestanud. Meie võime mõistuslikult arutleda õiglusest ja
ebaõiglusest teeb meid poliitiliseks loomaks. Uusimal ajal vaadatakse seda asja
vastupidi – meie, inimeste, poliitiliseks loomaks olemine on mõistusliku arutamise
võime aluseks.

Aristotelese arvates mitte kõik inimesetaolised ei ole looduse poolest kõlblikud
kodanikuks, vaid ainult need, kes sobivad omama ameteid (lapsed ja vanurid ei
olnud päris kodanikud; linnas elavad ka välismaalased; mõned inimesed saavad
kodanikuks tänu kodanike austusele nende vastu).

Kodanikud ei tee tööd, sest tööd tehes poleks neil linna asjade jaoks aega.

Naine on viimistlemata mees (naise arutlusvõime alistub kirgedele), mistõttu teda
valitsetakse ja ta ei saa olla kodanikuks, samuti kui orja valitseb peremees,
barbarit kreeklane. Orjadel puudub mõtlemisvõime täielikult, naistel peaaegu.

Mõned inimolendid on loomult vabad, teised loomult orjad, arvas Aristoteles.

Aristotelese järgi leidub banausilisi alasid, nagu töötegemine mõningatel
kutsealadel, millel tegutsemine on osaline orjus. Need inimesed moodustavad
alama kihi, ei ole osalised poliitikas ega õilsad. Õilsus võib olla ka rassi tuletiseks.
Õilsad majandavad äraelamiseks, mitte raha saamiseks, ei tee tööd kutseliselt,
vaid kõike natukene (nad pole spetsialistid); kuid õilsad sõdivad ja peavad jahti.

Varanduse ja naiste ühtsust Aristoteles ei tunnista (see polnud linna, vaid
perekonna tase).

Kodanikud peab õnnelikuks tegema linn ehk polis. Inimest tuleb kasvatada
mitmekülgseks, mitte spetsialistiks. Selleks peab riik korraldama haridust ja
reguleerima abiellumist ning sündivust. Niisiis peavad kõik tulevased kodanikud

9
saama ühe ja sama hariduse. Linn otsustab, milliseid jutte tohib lastele rääkida
ning millisel pillil tohin ma muusikat teha. See Aristotelese riik on autoritaarne riik.

Õige võim on Aristotelese järgi see võim, mida teostatakse mitte võimulolijate, vaid
teiste huvides. Ent kui kõik kodanikud on võimul, siis kaotab see vahetegemine
mõtte. Kuid kui kodanikkonnast või elanikkonnast eraldub valitsus, siis sel
vahetegemisel on mõte. Tema sõnul oli raske leida ideaalset monarhi, soovitavam
oleks aristokraatia ja demokraatia kombinatsioon, sest linna stabiilsuse jaoks oli
vaja paljude võimulolekut ja seda, et vaesed kodanikud ei hakkaks varandust
ümber jaotama. Ebavõrdsus on sisemiste tülide allikaks. Tülide vältimiseks on
soovitav, et enamik kodanikke oleksid keskmiselt jõukad.

Õiged printsiibid eelnevad Aristotelesel loogiliselt tegelikele soovidele või
eelistustele. Erinevalt Platonist, kes oma osava retoorikaga pettis õpilasi ja
järeltulevaid põlvkondi, avaldus Aristotelesel soov mõtlemist ja tegevust ühendada
(lisaks ka püüd teada saada, mis tegelikult toimus, nt. erinevates linnades).

Kreekas oli ka orjuse vastaseid, aga nende filosoofilisi töid ei tunta.

Tähtis Aristotelese filosoofia osa on tema vormi-õpetus, tema loogika ja tema
dialektika.




10
KOKKUVÕTE
Filosoofia sai alguse Antiik – Kreekas, kus hakati mõtteid filosoofiliselt väljendama
umbes 600 eKr. Filosoofia kesksed teemad hõlmasid kolme valdkonda: füüsikat
(loodusteadust), eetikat ja loogikat. Antiikaja filosoofialoolased sidusid kolm
valdkonda ajalooliste perioodidega: eelsokraatikuid peeti füüsika loojateks,
Sokratest ja Platonit eetika rajajateks ning Aristotelest loogiga leiutajaks.




11
KASUTATUD ALLIKMATERJALID
1. Filosoofia ajalugu, Antiikajast tänapäevani

2. Esa Saarinen, Filosoofia ajalugu tipult tupule Sokratesest Marxini

3. 50 klassikut, Filosoofid

4. Wikipedia, http://wikipedia.org, (6.06.09)




12

Kogu dokumendi sisu näeb kui laed faili alla
Autori kommentaar: Vana-Kreeka filosoofia
Märksõnad: filosoofia , vana , kreeka , vana-kreeka
Muu