hulgal vett. Kudemine algab mai lõpus ja võib kesta juulikuuni. Looduslikeks koelmuteks on madalad ja tugeva taimestikuga veekogu osad, eriti sobivad on aga suurvee poolt üleujutatavad jõgede suudmealad. Tiigikarpkaladele on parimaks kudemispaigaks väikesed, rohukamaraga kaetud tiigid, mida muidu hoitakse aasta ringi kuivad, kuid kudemisajaks täidetakse veega. Kudemiseks koonduvad karbid rühmadesse, kuhu kuulub 1 emane ja 3...4 isast, ning sellega kaasnevad tormilised pulmamängud. Koetud ja viljastatud mari kleepub veetaimedele. 5 mm pikkune vastne koorub 4...7 päeva pärast. Väikesed karbimaimud toituvad peamiselt koorikloomadest, aga ka ainuraksetest, tigudest ja mardikavastsetest. Karpkalad saavad suguküpseks 4...6 aasta vanusena. Praegu on karpkala tähtsaim soojaveelises tiigimajanduses kasvatatav kala oma kiire kasvu ja maitsva liha tõttu. Looduskaitse alla ei kuulu
Röövkalana langevad talle saagiks enamasti Peipsi tindid, ahvenad, kiisad ja särjed. Koha on ka kannibal ja sööb oma liigikaaslasi. Suus, üla- ja alalõual, asetsevad 2 paari kihvu, mille vahele jäävad väiksemad hambad. Paljunemine Paljunemine võetakse ette mai lõpus või juuni alguses, kui vesi on juba piisavalt soe. Koelmuteks on kõva põhjaga, 2-3 m sügavused veekogu osad. Kudemisel võtavad kohad end paaridesse ning toimuvad pulmamängud. See toimub tavaliselt päikesetõusul. Paar ujub kudemisplatsil 1-2 ööpäeva ringi, tekitades tugevat veepladinat. Isaskoha õhutab pesas olevat marja rinnauimede liigutamise abil, kõrvaldab pesast prahti ja muda ning ajab minema marjavargaid. Kogu valvepidamise ajal ei söö ta midagi. Vastsed kooruvad 7-10 päeva pärast ning toituvad esimesel elusuvel peamiselt planktonist, sama aasta sügiseks lähevad aga juba üle röövtoidule. Eluiga Koha elab umbes 10-20 aastaseks
Samal ajal on aga oluline, et vesi oleks soe ja hapnikurikas. Kohad tegutsevad ja püüavad saaki ainult öösiti ning veekogu põhja lähedal. Röövkalana langevad talle saagiks enamasti peipsi tindid, ahvenad, kiisad ja särjed. Soojätkamine võetakse ette mai lõpus või juuni alguses, kui vesi on juba piisavalt soe. Koelmuteks on kõva põhjaga, 2...3 m sügavused veekogu osad. Kudemisel võtavad kohad end paaridesse ning toimuvad pulmamängud. Paar ujub kudemisplatsil 1...2 ööpäeva ringi, tekitades tugevat veepladinat. Kudemine toimub tavaliselt päikesetõusul. Isaskala puhastab kudemiseks väljavalitud platsi mudast ja prahist ning kaevab sinna pesalohu. Vastandina tormakale pulmamängule, on kudemine vaikne ja tähelepandamatu tegevus. Peale kudemist emane koha lahkub, isase osaks jääb aga lõimetishoole: ta valvab arenevat marja kuni vastsete koorumiseni. Isaskoha õhutab
Rästik Rästik on suhteliselt väike, kuni 75 cm pikkune pruunikas-hallikat värvi madu, kelle tunneb ära piki selga kulgeva tumeda siksakilise triibu järgi. Mõnikord võib esineda ka punakaspruune ja mustjaid, harva ka üleni musti isendeid. Rästikute lemmikelupaikadeks on rohused segametsad, metsaservad, raiesmikud, sood, järvede ja jõgede kaldapiirkonnad, vähem ka niidud ja kuivad männikud. Rästikuid leidub igal pool Eestis, kuid erineva sagedusega - sobivates kohtades moodustavad nad suuri kogumeid ning võivad puududa suurtelt aladelt ümberringi. Nad on väga paiksed loomad, elades kogu elu ühel ja samal kohal, liikudes vaid 60...100 m raadiuses. Rästikute varjepaikadeks on mitmesuguste loomade urud, pehkinud kännud, praod. Kuigi neid võib tihti näha end päikese käes soojendamas, on rästikud päeval loiud. Nad suunduvad jahile videvikus ja on eriti aktiivsed öö esimesel poolel. Peale edukalt kulgenud püügiretke ei välju nad 2...3 päeva...
Rästik on kõige laiemalt levinud ussiline, keda võib kohata 68`põhjalaiuskraadist kuni 40`lõunalaiuskraadini, lisaks kõigele on rästik ainus teadaolev mürgine madu Eestis. Asustus tihedus on kõikuv, mõnes kohas võib leida vaid 3-8 liigiesindajat, samas aga sobivas keskkonnas ehk nii öelda madude keskuses (koldes) võib neid leiduda kuni 90. Rästik on suhteliselt väike, kuni 75 cm pikkune pruunikas-hallikat värvi madu, kelle tunneb ära piki selga kulgeva tumeda siksakilise triibu järgi. Mõnikord võib esineda ka punakaspruune ja mustjaid, harva ka üleni musti isendeid. Samuti võib seljal asetsev joonis olla ühtlane sikk-saki mustriga või siis näida tumedama triibuna, mis koosneb täppidest ja punktidest. Mõned sarnanevad oma värvilt nii silenastiku kui ka tava nastikuga. See arvatavasti ongi põhjuseks, miks tihtipeale peetakse nastikulisi ka mürgiseks. Selline värvi st. välimuse poolest sarnanemine mürgiste ja tava madude vahel tekitabki in...
Roomajate üldiseloomustus Keda nimetatakse roomajateks? Roomajate (Reptilia) klassi kuulub maailmas umbes 6000 liiki selgroogseid loomi. Need on enamuses maismaaloomad, kuhu kuuluvad loomad jaotuvad seltsidesse: kilpkonnalised, kärsspealised, krokodillilised ja soomuselised. Eesti roomajad (kokku 5 liiki) kuuluvad kõik seltsi Soomuselised (Squamata). Roomajate välimus Erinevatesse roomajate seltsidesse kuuluvate liikide välimus on erinev - see võib olla sisaliku-, mao- või kilpkonnalaadne. Siinkohal ei hakka me kirjeldama meil mitteelavate rühmade (nt. kilpkonnaliste ja krokodilliliste) välimust. Samas on aga kõigi roomajate nahk kuiv, näärmeteta ja kaetud erineva suurusega sarvplaadikestega. Need on looma kehale kaitseks. Sisalike keha liigendub peaks, kaelaks, kereks ja sabaks. Keha külgedel paiknevad nõrgalt arenenud jalad. Madude keha läheb sujuvalt üle kereks, mis omakorda lõpeb sabaga. Jalgu madud...
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
