Nüüdismaailma mitmepalgelisus

Tasuta Faili alla laadimine on tasuta 85 korda Seda faili on alla laetud 85 korda 7 lehte Lehekülgede arv dokumendis 21/04/2009 Kuupäev, millal dokument üles laeti

NÜÜDISMAAILMA MITMEPALGELISUS

Maailma rassiline, rahvuslik ja religioosne mitmekesisus
Rassid on väliste tunnuste poolest sarnaste inimeste piirkondlikud rühmad. Tänapäeval
eristatakse nahavärvi järgi kolme põhirassi: valge ehk europiidne, kollane ehk
mongoliidne ja must ehk negriidne.
Rassism ehk rassiteooria on tõekspidamine, mille kohaselt inimkond jaguneb selgelt
piiritletud rassideks, kes on ebavõrdsed. Selle järgi on kõrgemal rassil õigus valitseda
alamate rasside üle, neid alavääristada, ekspluateerida või isegi hävitada.
Rahva all mõistetakse sageli lihtsalt riigi või maa-ala elanikke.
Rahvuse ühtekuuluvus, mis võib põhineda keelel, ühisel kodumaal, ajalool, religioonil ja
tavadel, nõuab lisaks neile tingimata ka kokkukuuluvustunnet ning enese teadvustamist
rahvusena.
Rahvusliku kuuluvuse pidamine üheks tähtsaks inimese tunnuseks on üsna uus nähtus.
Keskajal määratleti ennast eelkõige usu kaudu. Haritud eurooplase ideaal oli ladina- ja
kreekakeelse antiikkultuuri taassünd. Hiljem kujunes aadlikultuuri tunnuseks prantsuse
keel.
Rahvusluse ja rahvusriikluse ideoloogia kerkis Euroopas esile 18.-19. sajandil. Arvati, et
parimad tingimused vaimseks ja ühiskondlikuks koostööks on loodud siis, kui riik ja
rahvus kattuvad (Tšehhoslovakkia, Jugoslaavia jne. on lagunenud). Riigi- ja rahvuspiirid
ei saa ka tulevikus täiesti kattuda. Seetõttu jääb rahvuslike õiguste puhul edaspidigi
päevakorda vähemusrahvuste probleem. Vähemusrahvustena vaadeldakse sääraseid
etnilisi rühmi, kes arvulises vähemuses olles elavad mingi riigi territooriumi osal põliselt
(nt. saamid Norras, nn. vanausulised Eestis Peipsi ääres jne.).
Usku on mõistena määratletud mitmeti, kuid üldjoontes võib seda vaadelda kui inimese
suhet millessegi, mida ta peab ülimaks, traditsiooniliselt Jumalasse, jumalatesse või
vaimudesse.
Religioon ehk usund on usk üleloomulikesse olendeisse või jõududesse ja nende
austamine. Religiooni olemuse üle on vaieldud nii teoloogias kui ka väljaspool
teoloogiat.
Suurimad religioonid
Kristlus on religioon, mille rajajaks peetakse 1. sajandil elanud Jeesus Kristust ning mis
väidab, et Jeesus Kristus on Jumala poeg ja messias ning kogu inimkonna Issand ja ainus
lunastaja. Kristlus oli algselt judaismi usulahk, mis esimeste sajandite jooksul pKr kasvas
oma emareligioonist suuremaks.
Budism on 6.-5. sajandit enne meie aega Indias tekkinud usulis-filosoofiline õpetus,
mille rajas Buddha. Budism koosneb kanoonilistest tekstidest.
Islam ehk islamiusk on monoteistlik religioon, mis tekkis 7. sajandil Koraani nime all
tuntud religioossest tekstist, mis selle pooldajad usuvad olevat ilmutatud prohvet
Muhammadile (Muhamedile).
Judaism ehk juutlus on juudirahva religioon. Judaismi uskumused ja ajalugu on
ajalooliseks aluseks paljudele teistele usunditele, sealhulgas kristlusele ja islamile.
Hinduism on India traditsiooniline usund, tänapäeva hinduism tekkis umbes 8.-9.
sajandil


Maailma mitmekultuurilisus
Mitme kultuuri esindajate kooseksisteerimine ühes riigis tähendab, et tegemist on
mitmekultuurilise ühiskonnaga ehk kultuuride paljususega, mis peaks olema ühiskonda
rikastav tegur.
Samal ajal võib mitmekultuuriline ühiskond tähendada vastastikku rikastava läbikäimise
asemel täielikku eraldatust. Selliseks näiteks ajaloos on rasside eraldamise poliitika ja
rassiline diskrimineerimine Lõuna – Aafrikas, kus oli eesmärk säilitada ühe rassi
esindajate üleolekut teise rassirühma üle. Selleks jäeti ühe rassi esindajad ilma
põhiõigustest ja isikupuutumatuse kaitsest, neid koheldi julmalt ja ebainimlikult, takistati
poliitikas ja ühiskonnas osalemast ning keelati segaabielud. Säärast poliitikat nimetatakse
apartheidiks.
Mitmekultuurilises ühiskonnas võib probleemiks saada erinevate rühmade eristumine
teineteisest. Näiteks suhtlevad eestlased omavahel, venelased omavahel, valgevenelased
jälle oma rühma sees ning üksteisega puututakse kokku üsna vähe. Niisugune eraldumine
või meie maa arengus kaasa tuua üsna negatiivseid tagajärgi.
Et tuua inimesi üksteisele lähemale ja tuttavamaks teha, töötas Vabariigi Valitsus 2000.
aastal välja riikliku programmi „Integratsioon Eesti ühiskonnas 2000 – 2007“. See
sisaldab erisuguseid tegevusi, mille eesmärk on aidata kaasa, et Eesti ühiskonnas oleks
tugev ühisosa, ent ruumi ka teistele keeltele ja kultuuridele.
Integratsiooni idee on muuta mitmekultuuriline ühiskond ühtsemaks ja ühtselt toimivaks
tervikuks, milles puuduvad rahvuslikud ja kultuurilised lõhed ning kus erinevad
rahvusrühmad tunnustavad üksteise huve ja vajadusi. Edukaks lõimimiseks on väga tähtis
mõista, et see on kahepoolne protsess, mis nõuab esmajärjekorras positiivset ja
sõbralikku suhtumist ning nii eestlaste kui ka vähemusrahvuste esindajate mõlemapoolset
tegutsemist ja tahet ühinemisele kaasa aidata. Eitav suhtumine ning üksteisest
võõrandumine peab mitmekultuurilises ühiskonnas taanduma. Vähemusrahvused ei
kujuta meile ohtu ega ole probleemne nähtus, vaid hoopiski suur potentsiaal meie riigi
arengus. Suurem osa vähemusrahvuste esindajatest kuulub areneva Eesti täieõiguslike
kodanike hulka.
Riikide sotsiaal-majandusliku ja poliitilise arengu erinevused
Sotsiaal-majanduslikus sfääris ei saa olla eri rahvuste täielikku võrdsust, sest
demokraatlik riigikorraldus ning turumajandus iseenesest eeldavad teatud ebavõrduse
olemasolu. Selles mõttes homogeensust (ühtlust) taotleda pole mõtet. Samal ajal on vaja
vältida olukorda, kus näiteks rikkus ja vaesus või edukus ja edutus karjääriredeli oleksid
tugevalt seotud rahvustunnusega, sest see võib saada poliitiliste pingete kulmineerumise
allikaks.
Seega tuleks sotsiaal-majanduslikus sfääris demokraatlikku mitmekultuurilisust luues
keskenduda küsimusele, kuivõrd on rahvuslikud erinevused ühiskonnas eristavad või
stratifitseerivad tegurid. Tuleks analüüsida barjääre, mis takistavad konkurentsivõimet
tööjõuturul ja avalikus elus. Tööhõivega seonduv on muulaste puhul eriti oluline, sest
migrantide ühiskonna sisemise organiseerumise ning sotsiaalsete sidemete keskmeks on
olnud ettevõtted ja töökollektiivid. Seepärast kaasnesid muulaste puhul majanduse
ümberstruktureerimisega ja hõive ohustatusega ka suuremad sotsiaalse tõrjutuse ohud.
Tööturuga seondub ka probleem hariduspotentsiaali realiseerimise võimalustest ning
nende võimaluste erisustest muulastel ja eestlastel.
Demokraatia tähendab poliitiliste erimeelsuste olemasolu ühiskonnas. Neid ei eitata, vaid
lahendatakse kindlate protseduuride kaudu. Samal ajal eeldab demokraatlik poliitiline
süsteem ühiskonna liikmete juriidilise staatuse ühtsust ning ühiskondlikku kokkulepet
põhiväärtustes. Eestis eeldab poliitiline ühtlustumine kaht teineteisega seotud järk-
järgulist protsessi: ühelt poolt kõigi ühiskonnaliikmete õigusliku staatuse võrdsustamist
efektiivse naturalisatsiooni kaudu ja teiselt poolt mitte-eestlaste lojaalsuse kasvu Eesti
riigile.
Pikemas perspektiivis peaks niisugune areng viima seni domineerivate eksklusiivsete
(rahvus-, rühma- jmt.) identiteetide tasakaalustamisele kõiki ühiskonnarühmi ühendava
Eesti riigi identiteediga.


Globaalprobleemid: rahvastiku-, keskkonna- ja sotsiaalprobleemid
Globaalprobleemid on nüüdisühiskonna arenguraskused, mille võitmiseks on vaja kogu
inimkonna ja suurte piirkondlike inimrühmade jõupingutusi. Üleilmsed probleemid on
esmajärjekorras inimtegevuse ja looduse vastuolude tagajärg: kui tootmistegevus ei
arvesta looduskeskkonna vastupanuvõimet, tekivad ökotasakaalu häired. Et Maa pindala
on lõplik, ei suuda looduskeskkond tulla toime üha kasvava reostusega. Taastumatute
loodusvarade hulk väheneb ning tekib energianappus. Globaalprobleemid on mastaapsed,
süsteemsed ja paljutahulised ning võivad avalduda ootamatult, sest neil on üsna pikk
peiteaeg.
Rahvastiku kasv
Ainuüksi eeldatav rahvastiku kasv võib järgneva poole sajandi jooksul otseselt mõjutada
maailma majanduse arengut, sest sellega on seotud kõik keskkonna- ja
sotsiaalprobleemid. Maakera rahvaarvu hinnatakse praegu 6,5 miljardile ning 2050.
aastaks võib see ulatuda 7,9 kuni 10,9 miljardile.
Varem kasvas inimeste arv nii tööstus- kui ka arengumaades, ent tulevikus piirdub see
arengumaadega. Arvestades mitmeid ökoloogilisi näitajaid, on seal juba praegu
ülerahvastatus.
Inimeste arv suureneb üha, aga Maa loodusvarade kogus mitte. Veeringes oleva magevee
hulk on praegu peaaegu sama, kui see oli 1950. aastal, ning arvatavasti jääb samaks ka
2050. aastal, samamoodi jätkusuutlik saak ookeanidest, metsadest ja põllumaalt.
Olemasolevate varude piiratus ei ohusta elanikkonna kasvades mitte üksnes elukvaliteeti,
vaid mõnel juhul ka elu ennast.
Kliima muutumine
Kliima soojenemine on teine protsess, mis mõjutab kogu maailma. Soojenemise on
põhjustanud peamiselt suurenev süsinikdioksiidi (CO2) kontsentratsioon atmosfääris.
Tööstusrevolutsiooni algaastatest 1988. aastani suurenes CO2 kontsentratsioon
atmosfääris 30%. 2001. aastal jõudis CO2 kontsentratsioon atmosfääris kõrgeimale
tasemele – 370,9 ppm. Et süsinikdioksiid neelab soojuskiirgust, kutsub see kiirelt kasvav
kontsentratsioon esile kliimamuutusi.
Maailma keskmine temperatuur on tõusnud eriti kolme viimase aastakümne vältel, st.
ajal, mil CO2 tase on kerkinud kõige kiiremini. Maailma aastane temperatuur oli aastail
1969 – 1971 13,99o C; 1996. – 1998. aastaks oli see juba 14,43o C.
Kui CO2 kontsentratsioon sel sajandil võrreldes tööstusajastu eelse perioodiga
kahekordistub, nagu on arvutused näidanud, tõuseb maailma keskmine temperatuur
vähemalt ühe ja võib-olla isegi kuni nelja kraadi võrra. Samal ajal tõuseb mereveetase
aastaks 2100 arvutuslikult 17 sentimeetri kuni ühe meetri võrra.
Põhjaveevarude vähenemine
Üks varjatud muutusi, mis meie tulevikku hakkab mõjutama, on põhjaveevarude
vähenemine. Rohkem kui pool miljardit inimest elab põuastes piirkondades. 2025.
aastaks võib see arv kasvada viiekordseks – 2,4 kuni 3,4 miljardini.
Suurim veepuudus vaevab Hiinat ja Indiat. India elanikkond on võrreldes 1950. aastaga
kolmekordistunud, nõudlus vee järele on suurenenud nii, et see ületab säästva
veemajanduse võimalused praegu umbes kaks korda. Tagajärg on põhjavee taseme
langus suures osas Indias – kaevud on kuivaks jäänud tuhandetes külades.
Haritava maa pindala vähenemine
Kõlvikute / põllumaa pinna vähenemine muudab suureneva inimkonna piisava toitmise
lähiaastatel üha raskemaks. 20. sajandi keskpaigaga võrreldes on põllumaa pindala
inimese kohta vähenenud poole võrra – 0,24-lt 0,12-le hektarile.
Külvipinna vähenemine inimese kohta ei oleks nii tõsine oht kui kõlvikute produktiivsus,
mis suurenes viimase poole sajandi jooksul 170%, kasvaks niisama kiiresti ka edaspidi.
Kahjuks on kasv aeglustunud.
Perioodil 1950 – 1990 suurenes saagikus igal aastal enam kui 2%, seega märksa rohkem
kui rahvastiku juurdekasv samal ajal. Aastail 1990 – 1999 oli kasv ainult umbkaudu 1%
aastas.
Umbes 420 miljonit inimest elab maades, kus ei ole enam piisavalt põllumaad
vajamineva toidu kasvatamiseks. Need rahvad sõltuvad imporditavast toidust. 2025.
aastaks ületab nende inimeste arv, kellele teravilja sisse veetakse, arvatavasti 1 miljardi.
Kalavarude ja metsamaa vähenemine
Inimkond sõltub toidu, eriti loomse proteiini hankimisel suuresti maailmamerest. Aastail
1950 – 1997 suurenes kalapüük ookeanidest 19 miljonilt tonnilt rohkem kui 90 miljonile
tonnile. Viiekordne suurenemine poole sajandi jooksul on surunud enamiku kalaliikide
säilimise kriitilisele piirile või on määranud nad hävinema. Enamik merebiolooge usub,
et maailmameri ei suuda toota rohkem kui 95 miljonit tonni kala aastas. Lähiaastatel, kui
jätkub inimeste arvu kasv, väheneb niisiis ka kalasaak inimese kohta. Järelikult tuleb
tulevikus kogu suurenev toiduvajadus katta maismaaressursside arvelt.
Need kolm paralleelset tendentsi – alanev põhjaveetase, kahanev külvipind inimese kohta
ja maailmamere kalavarude ammendumine – viitavad sellele, et ligi 3 miljardi võrra
suureneva inimkonna varustamine toiduga muutub lähima 50 aasta jooksul üha
keerulisemaks.
Metsad langevad samuti inimkonna suurenevate nõudmiste ohvriks, kusjuures
metsapindala on kõige rohkem kahanenud arengumaades. Metsamaa pindala inimese
kohta väheneb aastaks 2050 praeguselt 0,56 hektarilt 0,38 hektarile nii rahvastiku üldise
kasvu kui ka metsamaa põllumaaks muutmise tõttu. Kasvav nõudlus metsatööstuse
toodangu – puidu, paberi ja kütuse – järele ületab mõnes piirkonnas juba praegu
jätkusuutliku metsanduse võimalused.
Taime- ja loomaliikide väljasuremine
Taime- ja loomaliikide hävimine on paljuski pöördumatu muutus ning mõjutab
inimkonna väljavaateid kõige rohkem. Hävimisohus olevate või ohustatud linnu-,
imetaja- ja kalaliikide osatähtsust märgitakse nüüd kahekohaliste arvudega: 11% maailma
8615 linnuliigist, 25% 4355 imetajaliigist ja hinnanguliselt 34% kõigist kalaliikidest on
ohustatud. Peamine liikide kadumise põhjus on elupaikade hävitamine, ent nende
kadumist võivad põhjustada ka kliima soojenemisest või keskkonna saastamisest tingitud
elupaigamuutused. Inimkonnas arvukuse paisudes väheneb nende liikide arv, kellega oma
elupaika jagame. Kui aga üha rohkem liike välja sureb, satuvad ohtu ökosüsteemid ning
teatud hetkel oleme silmitsi ökosüsteemide täieliku hävimisega.
Osa üleilmseid probleeme on sugenenud sotsiaalsetest vastuoludest, nt. tuumasõjaoht,
arengumaade elatustaseme üha suurenev mahajäämus kapitalistlike tööstusmaade omast
ning rahvastiku liiga kiire kas võrrelduna elatumiseks hädavajalike toiduainete toodangu
kasvuga. Ühiskonna optimaalset toimimist takistavad ka ühekülgse tarbimislaadi
levimine ja isiksuse degradatsiooni (väärtuse, omaduse halvenemise) nähud. Peale
negatiivse, ellujäämis- ehk ohuprobleemide käsitletakse globaalprobleemina ka
positiivseid, kogu inimkonda hõlmavaid arengutendentse (arenemise suundi), nagu
revolutsiooni teaduses ja tehnikas.


Maailma ühtsuse ja vastastikuse seotuse suurenemine.
Tänapäeva riigid ja nende kodaniku on omavahel tihedas suhtlemises, mida tule ka
korraldada. Aja jooksul on rahvusvahelises suhtluses välja kujunenud tavad, millest
enamik riike kinni peab. Lisaks sõlmivad riigid omavahel lepinguid. Algul võib leping
olla sõlmitud üksnes kahe riigi vahel, hiljem võivad sellega liituda ka teised – nii sünnib
rahvusvaheline kokkulepe. Lepingud ja tavad moodustavad kokku normid, mida
rahvusvahelises suhtluses arvestatakse. Neid norme nimetatakse rahvusvaheliseks
õiguseks.
Keskaegses Euroopas valitses rahvusvahelises suhetes suur segadus. 1095. aastal
kehtestas katoliku kirik Jumala vaherahu (sõdimiskeeld kirikupühadel ja teatud
nädalapäevadel, keelatud oli vägivald kloostrites, kirikutes jne.). Ristisõdade järel elavnes
kõigepealt Vahemere-äärne kaubandus, mistõttu kaupmeeskond määras ametisse
konsulaaresindajad. Põhja-Euroopas oli rahvusvaheliste suhete arendamisel oluline roll
Hansa Liidul.
Uusajal tekkis Euroopas palju ühtseid riike, riikide ja inimeste läbikäimine elavnes veelgi
ning seetõttu sündis vajadus üldkehtivate riikidevaheliste õigusnormide järele. Osalt
Rooma ajast pärinevate, osalt ka uutest normidest ja tavadest arenes välja nn.
rahvusvaheline õigus ja tekkisid välissuhtluse keskasutused ja alalised välisesindused
elukutseliste diplomaatidega.
Pärast Napoleoni sõdu asutati peaaegu kõiki Euroopa valitsejaid ühendav Püha Liit
(lagunes 1830), et edaspidi vältida sõdu ja revolutsioone.
Diplomaatiliste suhete ühtlustatud korraldamiseks sõlmiti ka üleeuroopalisi lepinguid.
Haagi konverentsil 1899. aastal sõlmiti mitu lepingut sõjaõiguse ning tüliküsimuste
lahendamise kohta. Asutati Rahvusvaheline Vahekohus, mille üks algatajaid oli eesti
päritolu jurist Friedrich Martens.
I maailmasõja järel loodi Rahvasteliit, II maailmasõja järel ÜRO, mis päris ka Haagi
kohtu.
Tänapäeval on tähtis rahvusvaheline dokument ÜRO põhikiri. Piirkondlikult on hulk
riike seotud ka muude lepingusüsteemide (Euroopa Liit, Briti Rahvaste Ühendus, SRÜ).


Infotehnoloogia mõju maailma arengule
Infotehnoloogia areng on kujunenud ülivõimsaks maailma arengut mõjutavaks
paradigmaks (näidiseeskujuks). Selle varju on jäänud 20. sajandi globaalprobleemid –
tuumakonfliktid, arengumaade näljahäda ja keskkonnahoid. 21. sajandi üleilmne
probleem on infotehnoloogia harmooniline rakendamine kõigi maailma ühiskondade
hüvanguks.
Sotsiaalsete probleemide tähendust saab mõõta tähelepanuga, mida nad on pälvinud
teaduses. Arvutitehnoloogia ja eriti Interneti mõju ühiskonnale on uuritud sadades
tuhandetes teadusprojektides, selle kohta on avaldatud palju monograafiaid ja artikleid.
Pole juhus, et selles analüütilises pagasis on üks mahukamaid haridusuuringud.
Infoühiskonnas on teadmised olulisim kapital. See, kes kontrollib hariduse arengut, hoiab
ohjes ka progressi, olgu selleks siis kogu inimkonna progress, rahvusriigi suur
konkurentsivõime või personaalne edukas karjäär.
Infoühiskonna eelised on tagatis majanduskasvule ja konkurentsivõimele, ent mis kõige
olulisem – inimeste elukvaliteedi parandamisele. Sestap on loomulik, et infoühiskonna
areng on valitsusele esmatähtis. Ühtlasi on infotehnoloogia rakendamine tõhustanud
avaliku sektori tööd. See võimaldab kasutada maksumaksjate raha teiste ühiskonna jaoks
oluliste probleemide lahendamiseks. Interneti rakendumine avaliku sektori töö
korraldamisel võimaldab nüüdseks täielikku infovahetust avaliku ja erasektori vahel.
Kaasates võimalikult suurt hulka inimesi ühiskonnaellu ja otsustusprotsessidesse, on
infoühiskonna areng aidanud kaasa demokraatia arengule.
Infotehnoloogia areng pakub arenguvõimalusi. Samal ajal võib liiga kiire areng tuua
kaasa mõningaid riske:
1) riikide süvenev ebavõrdsus olukorras, kus teadmised ja nende töötlemise
infrastruktuur muutuvad üheks olulisemaks ressursiks;
2) regionaalne tasakaalustamata areng ühe riigi raames – infoteenuste laiendamisega
kaasneb suurem võimaluse nende tsentraliseerimiseks kui ka
detsentraliseerimiseks;
3) inimeste süvenev ebavõrdsus lähtuvalt sellest, kes valdab infot ja kes mitte;
4) oht inimese privaatsusele;
5) regionaalne tööhõive vähenemine, nt haldusinfoteenuste tsentraliseerimisel;
6) ebaefektiivsete asjaajamismeetodite nö. betoneerimine infotöötluse vahenditega;
7) kultuurikeskkonna deformeerumine, nt. teise keele pealetungi mõju või inimeste
suhtlusringi vähenemine.
Nüüdismaailmale omase info- ja suhtlusvõrkude leviku ehk digitaliseerumise kõrval on
teiseks oluliseks tendentsiks nüüdismaailma arengus üleilmastumine.
Üleilmastumine (globaliseerumine) on maailma maade vastastikuse sõltuvuse
süvenemine, kogu maailmale ühiste arengutendentside ja ohtude ilmnemine.
Üleilmastumisega suureneb ühiskondade vastastikune sõltuvus. Sündmus, mis toimub
ühes riigis, mõjutab ka teisi.
Üleilmastumist käsitletakse kolmes mõõtmes:
1) majanduslik üleilmastumine – tekivad riigiülesed ehk rahvusvahelised
korporatsioonid ehk nn multinatsionaalsed ettevõtted;
2) kultuuriline üleilmastumine – kujunevad ühtsed kultuurisümbolid, ühtlustuvad
kultuuritarbimine ja –väärtused;
3) poliitiline üleilmastumine – tugevnevad rahvusvahelised organisatsioonid, mis
kujundavad üleilmset valitsemist, vähendades samal ajal rahvusriikide rolli.
Üleilmastumisest eristatakse rahvusvahelistumist (internatsionaliseerumist), mille all
mõistetakse lihtsalt riikide ja rahvaste tihedamat suhtlust (kaubavahetus, hariduse
omandamise võimalused välisriigis, väliskapitali kohaolek jms.).