Ungari ülestõus (0)

Ungari ülestõus
23. oktoobrist 10. novembrini 1956
Marii Rikken
Üldiselt…
Ungari 1956. aasta revolutsioon  või Ungari 1956. 
aasta ülestõus oli rahvuslik spontaanne  vastuhakk  
nõukogudemeelsele, kommunistide  juhitud Ungari 
Rahvademokraatliku Vabariigi poliitikale. 
Ülestõus algas  tudengite  meeleavaldusega, milles 
osalejad marssisid läbi Budapesti südame 
parlamendihoone juurde. 
Ülestõus levis kiiresti üle riigi ja viis valitsuse 
langemiseni. 
Eelmäng
Sõjajärgne  okupatsioon
Poliitilised  repressioonid  ja  majanduslangus
Rahvusvahelised sündmused
Sotsiaalsete pingete kuhjumine
1956. aasta 23. oktoobri  pärastlõunal kogunes umbes 
20 000 meeleavaldajat  kindral  József Bemi 
mälestussamba juurde.
Kirjanike liidu president  Péter Veres luges ette manifesti, 
tudengid esitasid oma sõnumi ja seejärel võttis rahvamurd 
üles tsensuuri poolt keelustatud poeemi "Rahvuslaul", 
mille refrään kõlas järgmiselt: "Sellega me vannume, me 
vannume, et me ei ole enam orjad."
Péter Veres
Seejärel ületas suurem osa  rahvahulgast   Doonau jõe ja liitus 
parlamendihoone juurde kogunenud demonstrantidega.
Kell 20.00 esines esimene sekretär Ernő Gerő 
raadiopöördumisega, milles mõistis hukka kirjanike ja 
üliõpilaste nõudmised.
Ärritatud üliõpilased kukutasid 9,1 meetri kõrguse Stalini 
kuju, millest alles jäid vaid jalad, mis ehiti Ungari 
lippudega.
Stalini kuju kukutamine
Umbes samal ajal kogunes suur hulk inimesi  Radio  
Budapesti hoone juurde, mida valvas suurte jõududega 
ÁVH. Murdepunkt saabus siis, kui julgeolekujõud pidasid  
kinni meeleavaldajate delegatsiooni, kes püüdis raadio 
kaudu tutvustada avalikkusele oma nõudmisi. Kuna 
levisid kuuldused nagu oleks delegatsioon maha  lastud , 
muutus meelavaldus juhitamatuks. Ülemistest akendest 
külvati protestijad üle pisargaasiga. ÁVH avas tule, 
tappes hulgaliselt meeleavaldajaid
23. oktoobri öösel nõudis Ungari Kommunistliku Partei 
sekretär Ernő Gerő Nõukogude sõjaväe interventsiooni, et 
"lämmatada.
Samal ööl sisenesid Budapesti Nõukogude  tankid .
24. oktoobri keskpäevaks olid tankid paigutatud 
parlamendihoone juurde, kes jälgisid toimuvat 
barrikaadide ehitamist enamjaolt kõrvalt.
25. oktoobril kogunesid meeleavaldajad parlamendihoone 
ette. ÁVH üksused hakkasid naaberhoonete katustelt 
tulistama rahvast.
Rünnakud parlamendi juures viisid valitsuse kokkuvarisemiseni. 
Kommunistliku partei esimene sekretär Ernő Gerő ja endine 
peaminister  András Hegedüs põgenesid Nõukogude Liitu. 
Peaministriks sai  Imre   Nagy  ja partei esimeseks sekretäriks nimetati 
János Kádár.  Nagy kutsus rahvast üles vägivalla lõpetamisele, 
lubades uuesti käivitada kolm aastat varem katkenud poliitilised 
reformid .
Rünnakud jätkusid.
Vastupanu käigus teisaldati või hävitati avalikud kommunistlikud  
sümbolid nagu punatähed ja Nõukogude vägedele püstitatud 
mälestusmärgid. Põletati ka kommunistlikke raamatuid. 
Esile kerkisid spontaansed maakaitseväed. 
Imre Nagy
Ülestõusu lõpp
Kokkupõrked ülestõusnute ja Nõukogude vägede vahel 
kestsid 28. oktoobrini, mil sõlmiti relvarahu. 
Relvarahu tulemusena taandus enamik Nõukogude 
vägedest Budapestist 30. oktoobriks Ungari 
maapiirkondades paiknenud garnisonidesse.
Tagajärjed Ungaris
Arreteeriti kümneid tuhandeid ungarlasi, kellest 26 000 
üle peeti ka kohut.  Karistus  määrati 22 000 inimesele, 
neist 13 000 jäeti lühemaks või pikemaks ajaks vangi. 
Kaalukate tõenditeta küüditati  sajad inimesed Nõukogude 
Liitu. 
Endise Ungari välisministri Géza Jeszenszky hinnanguil 
hukati karistuseks 350 inimest.
Põgenikena lahkus Ungarist umbes 200 000 inimest
 Streigid jätkusid 1957. aasta keskpaigani, põhjustades 
märkimisväärset majanduslikku kahju.
Tänan tähelepanu eest!
Click to edit Master text styles