Hulktahk 5 (0)

Kiviaja ja Mesopotaamia skulptuuri võrdlus
Kiviajast, ajavahemikus 30 000- 8000 .a.e.Kr, on pärit kõige esimesed skulptuuri mälestised. 
Kuna selle kaugele  minevikku  jääva ajaperioodi kohta pole palju teoseid säilinud, siis teame 
ka vähe informatsiooni tolleaegsete skulptuuride kohta. 
Väheste  leidude  põhjal on aga teadlased kindlaks määranud, et skulptuuride loomisel kasutati 
materjalidena: savi, kivi ja  luid . Enam levinuimad olid külgvaates metsloomade kujud ning 
harva võis leiduda ka mõni üksik inimese kuju. Oma  olemuselt  olid  kujukesed  enamasti veel 
ka väga väikeste mõõtmetega ning mitte detailsed.
Üks kuulsamaid skulptuure tollest ajast on naise kehaga kuju, nn Willendorfi  Veenus , mis leiti 
Austriast Willendorfist. Pärit on see u 30 000-25 000 e.m.a, materjaline on kasutatud kivi ja 
kujukese   kõrguseks   on   kõigest   11,9   cm.   Silma   paistab   see   kuju   oma   lopsakate   vormide 
poolest ja näo puudumise tõttu.
Mesopotaamia skulptuurid on enamasti pärit ajaperioodist 4000-600.a.e.Kr. Kuna skulptuur 
oli Mesopotaamias juhtivaks kunstialaks, leidus ka mitmeid erinevaid skulptuuri vorme nagu 
reljeefid, kujud ning pitsatsilindrid. 
Kuigi aastaid oli kiviajast palju möödunud, pidurdas Mesopotaamia skulptuuri arengut ikkagi 
sobiva   materjali   puudumine.   Sellepärast   jätkati   materjalina   eelkõige   savi   kasutamist   ning 
tähtsamate kunstiliste ülesannete täitmiseks hangiti kivi kaugelt välismaalt.
Erinevusena   kiviajast,   kujutati   Mesopotaamia   skulptuuris   rohkem   inimesi   –   eelkõige 
kuningaid   ja   teisi   tähtsaid   inimesi,   lisaks   olid   nad   kujutatud   ka   lihtinimestest    suuremalt . 
Skulptuure   leidus   ka:   Jumalatest,   keda   kujutati   segaolenditena,   võidetud   lahingutest, 
õukonnaelust ning loomadest jahistseenides.
Suurim   erinevus   kahe   ajaperioodi   skulptuuris   tuleneb   detailide   arvukusest.   Kui   kiviajal 
pöörati tähelepanu detailidele minimaalselt, siis Mesopotaamia kunstis mängis see suurt rolli. 
Skulptoritel oli anne kujutada loomi väga elavalt ja liikuvalt. Seevastu inimeste kehi kujutati 
jäigas positsioonis – pea ja jalad külgvaates (Egiptuse poos). Inimkujutistel puudusid küll 
isikupärased jooned – oli üks üldistatudtüüp, kuid juuksed ja habe oli hoolikalt välja  voolitus , 
silmi   kujutati   suurtena   ning   sageli   asetati   ka   silmade   süvenditesse   teisest   materjalist 
silmamunasid.   Omapäraseks   muutsid   skulptorid   kujud   –   lisades   figuuridele   ornamente   ja 
kirju.