Kiviaja ja Mesopotaamia skulptuuri võrdlus
Kiviajast, ajavahemikus 30 000-
8000 .a.e.Kr, on pärit kõige esimesed skulptuuri mälestised.
Kuna selle kaugele
minevikku jääva ajaperioodi kohta pole palju teoseid säilinud, siis teame
ka vähe informatsiooni tolleaegsete skulptuuride kohta.
Väheste
leidude põhjal on aga teadlased kindlaks määranud, et skulptuuride loomisel kasutati
materjalidena: savi, kivi ja
luid . Enam levinuimad olid külgvaates metsloomade kujud ning
harva võis leiduda ka mõni üksik inimese kuju. Oma
olemuselt olid
kujukesed enamasti veel
ka väga väikeste mõõtmetega ning mitte detailsed.
Üks kuulsamaid skulptuure tollest ajast on naise kehaga kuju, nn Willendorfi
Veenus , mis leiti
Austriast Willendorfist. Pärit on see u 30 000-25 000 e.m.a, materjaline on kasutatud kivi ja
kujukese kõrguseks on kõigest 11,9 cm. Silma paistab see kuju oma lopsakate vormide
poolest ja näo puudumise tõttu.
Mesopotaamia skulptuurid on enamasti pärit ajaperioodist 4000-600.a.e.Kr. Kuna skulptuur
oli Mesopotaamias juhtivaks kunstialaks, leidus ka mitmeid erinevaid skulptuuri vorme nagu
reljeefid, kujud ning pitsatsilindrid.
Kuigi aastaid oli kiviajast palju möödunud, pidurdas Mesopotaamia skulptuuri arengut ikkagi
sobiva materjali puudumine. Sellepärast jätkati materjalina eelkõige savi kasutamist ning
tähtsamate kunstiliste ülesannete täitmiseks hangiti kivi kaugelt välismaalt.
Erinevusena kiviajast, kujutati Mesopotaamia skulptuuris rohkem inimesi – eelkõige
kuningaid ja teisi tähtsaid inimesi, lisaks olid nad kujutatud ka lihtinimestest
suuremalt .
Skulptuure leidus ka: Jumalatest, keda kujutati segaolenditena, võidetud lahingutest,
õukonnaelust ning loomadest jahistseenides.
Suurim erinevus kahe ajaperioodi skulptuuris tuleneb detailide arvukusest. Kui kiviajal
pöörati tähelepanu detailidele minimaalselt, siis Mesopotaamia kunstis mängis see suurt rolli.
Skulptoritel oli anne kujutada loomi väga elavalt ja liikuvalt. Seevastu inimeste kehi kujutati
jäigas positsioonis – pea ja jalad külgvaates (Egiptuse poos). Inimkujutistel puudusid küll
isikupärased jooned – oli üks üldistatudtüüp, kuid juuksed ja habe oli hoolikalt välja
voolitus ,
silmi kujutati suurtena ning sageli asetati ka silmade süvenditesse teisest materjalist
silmamunasid. Omapäraseks muutsid skulptorid kujud – lisades figuuridele ornamente ja
kirju.
Kõik kommentaarid