Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioonile (NATO) pani 1949. aastal aluse Põhja-Atlandi leping, mida tuntakse ka Washingtoni lepingu nime all. Praegu on NATO liikmeid 28. Asutajaliikmed on Ameerika Ühendriigid, Belgia, Holland, Island, Itaalia, Kanada, Luksemburg, Norra, Portugal, Prantsusmaa, Taani, Suurbritannia. 1952. aastal liitusid organisatsiooniga Kreeka ja Türgi 1955. aastal Saksamaa 1982. aastal Hispaania 1999. aastal Poola, Tsehhi Vabariik ja Ungari. 2004. aastal said liikmeteks Bulgaaria, Eesti, Leedu, Läti, Rumeenia, Slovakkia ja Sloveenia, kes 29. märtsil 2004 deponeerisid NATOga liitumisdokumendid USA rahandusministeeriumis. 2009
NATO liikmesriigid 1990: laienemine endise Saksa DV alale 1999: Poola, Tšehhi ja Ungari 2004: Eesti, Bulgaaria, Leedu, Läti, Rumeen ia, Slovakkia ja Sloveenia 2009: Albaania ja Horvaatia NATO juhtorganid NATO kõrgeim organ on Põhja-Atlandi Nõukogu, mille esimees ja organisatsiooni poliitiline juht on NATO peasekretär, kes koordineerib liikmesriikide tegevust, on organisatsiooni peamine kõneisik ning juhib NATO sekretariaadi tööd. Peasekretär on ka: Kaitseplaneerimise komitee Tuumaplaneerimise komitee Euro-Atlandi Partnerlusnõukogu Vahemere Koostöögrupi esimees NATO-Venemaa alalise ühisnõukogu NATO-Ukraina komisjoni kaasesimees. NATO juhtorganid Kui traditsiooniliselt valitakse peasekretäri ametisse Euroopa esindaja, siis NATO Euroopa liitlasvägede ülemjuhataja määravad Ameerika Ühendriigid.
NATO PÕHJA-ATLANDI LEPINGU ORGANISATSIOON · Asutatud 1949.a. · Asutajaliikmed: Ameerika Ühendriigid, Kanada, Belgia, Holland, Luxemburg, Prantsusmaa, Suurbritannia, Itaalia, Portugal, Taani, Norra, Island NATO - 1949 NATOGA LIITUMINE · 1952: Kreeka, Türgi · 1955: SLV · 1982: Hispaania · 1999: Poola, Tsehhi Vabariik, Ungari NATOGA LIITUMINE · 2004: Eesti, Läti, Leedu, · Bulgaaria, Rumeenia, · Slovakkia, Sloveenia · Eesti sai ametlikult NATO liikmesriigiks 29.03.2004 NATOGA LIITUMINE · 2009: Albaania, Horvaatia NATO küberkonverents Tallinnas 2010 NATO ASUTAMISLEPING · Sätestab NATO tegevuse peaeesmärgi: POLIITILISTE ja SÕJALISTE vahenditega kindlustada ja kaitsta LIIKMESRIIKIDE VABADUST ja JULGEOLEKUT · Lepingu ARTIKKEL 5: relvastatud rünnak ühe liitlase vastu on kui relvastatud rünnak kõikide liitlaste vastu (kohustus tugineb ÜRO harta artiklile 51) NATO RELVAJÕUD:
sept 1991 Peakorter asub New Yorgis Põhikiri jõustus 24.okt.1945 (seda kuupäeva tähistatakse ÜRO päevana) Peasekretär on Ban Ki-moon (Lõuna-Korea) NATO Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon on sõjaväeline liite, millele pandi alus 4.aprill 1949. aastal Põhja- Atlangi lepinguga (Washingtoni leping). NATO liikmeid on 28, Eesti liitus NATO-ga 2004. aastal Eesmärgiks on tagada (eelkõige liikmesriikide) inimestele turvalisus ja vabadus. NATO soovib kriise ja probleeme lahendada diplomaatilisel teel, kui see ei õnnestu, on NATO-l olemas väed sõjaliseks sekkumiseks. NATO sõjalise jõu moodustavad liikmesriikide sõjaväed. Washingtoni lepingu artikkel 5 järgi võetakse kallaletungi ühe NATO liikme vastu kui kallaletungi kogu liidu vastu. Hetkel on NATO üksused rahu valvamas Afganistanis, Iraagis, Kosovos ning Somaalia lähedastes vetes võitlemas merepiraatluse vastu
Keila-Joa Sanatoorne Internaatkool NATO Referaat Getter Orav Keila-Joa 2010 1 NATO ( North Atlantic Treaty Organisation, on kollektiivse kaitse põhimõttel rajanev iseseisvate riikide ühendus, mis loodi 4. aprillil 1949. aastal Washingtoni lepingu allkirjastamisega. Leping paneb aluse NATO liikmesriikide ühisele kaitsele, käsitledes rünnakut ühe liikme vastu rünnakuna kogu alliansi vastu. NATO tegevus põhineb liikmesriikide ühtsetele põhiväärtustel, milleks on: ühtekuuluvus Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon (NATO) on 28-st Põhja-Ameerika ja Euroopa riigist koosnev ühendus, mille eesmärgiks on täita 1949. aasta 4. aprillil allkirjastatud Põhja-Atlandi lepingu sätteid. Lepingu üks tähtsamaid punkte ütleb, et rünnakut ühe NATO
4. Hooldusnõukogu, mille ülesandeks on hallata ja iseseisvuseks ette valmistada sõltuvaid territooriume. 5. Rahvusvaheline kohus, mis otsustes tugineb rahvusvahelisele õigusele. 6. Sekretariaat, mille eesotsas on ÜRO tähtsaim ametiisik – 5 aastaks valitav ÜRO peasekretär. ÜRO ja Eesti • Eesti liitus 17.09.1991. • Eesti osaleb rahu ja julgeoleku tagamisel: Horvaatia, Bosnia ja Hertsegoviina, Liibanon, ÜRO mandaadiga ka NATO juhitavates operatsioonides. • Inimõiguste kaitse: Eesti on ratifitseerinud kõik peamised inimõiguste alased konventsioonid ja osalenud inimõiguste väljatöötamise töögruppides. • Arengu- ja humanitaarabi: Eesti annetused alates 1998. a- st • Prioriteetsed Eesti sihtriigid: Afganistan, Moldova, Ukraina, Gruusia. • Katastroofiabi: alates 2000. a-st osaleb Eesti ka kriiside ja katastroofide hindamise meeskonnas (Iraan, Sudaan, Kõrgõstan)
Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon (NATO) on sõjaväeline allianss, millele pandi alus 4. aprillil 1949. aastal Põhja-Atlandi lepingu ehk Washingtoni lepinguga. NATO kõrgeim organ on Põhja-Atlandi Nõukogu, mida juhib NATO peasekretär. NATO peasekretär on alates 2009. aasta 1. augustist Anders Fogh Rasmussen, kes valiti ametisse sama aasta 4. aprillil. Aastatel 20042009 oli NATO peasekretär Jaap de Hoop Scheffer.Alates 2009. aasta 1. aprillist on NATO liikmeid 28. Liikmesriigid liitumisaastati: · 1949 (asutajad): Ameerika Ühendriigid, Belgia, Holland, Island, Itaalia, Kanada, Luksemburg, Norra, Portugal, Prantsusmaa, Suurbritannia ja Taani · 1952: Kreeka ja Türgi · 1955: Saksamaa LV · 1982: Hispaania · 1990: laienemine endise Saksa DV alale · 1999: Poola, Tsehhi ja Ungari
NATO Ele Müürsepp MJ114 NATO LOOMINE ·1949.a. loodi Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon NATO, kuhu kuulusid 12 asutajariiki: Belgia, Holland, Island, Itaalia, Luksemburg, Norra, Portugal, Prantsusmaa, Suurbritannia, Taani, USA ja Kanada ·1952: astusid liikmeks Kreeka ja Türgi ·1955: NATO liikmeks sai Saksamaa Liitvabariik ·1982: Hispaania ·1990: laienemine endise Saksa DV alale ·1999: Poola, Tsehhi ja Ungari ·2004: Eesti, Bulgaaria, Leedu, Läti, Rumeenia, Slovakkia ja Sloveenia ·2009: Albaania ja Horvaatia WASHINGTONI LEPING · Põhja-Atlandi leping, on NATO asutamisdokument, millele 4. aprillil 1949 kirjutasid Washingtonis alla kaksteist Euroopa ja Põhja-Ameerika riiki · Leping pani aluse liikmesriikide vahelisele kollektiivkaitsele
Kõik kommentaarid