või vastuolu, intriig; tahtmine, saamine ja muutumine ehk tulevikku liikumine; ,,meie" kooselu ja probleemid. Sarn: keskendutakse inimese siseilma, välisilma e looduse ja ühiskonna ning nende kokkupuute kujutamisele. Kuuluvad omavahel tervikusse, olles omavahel tihedalt seotud. Nt kuigi romaan ja novell rajanead jutustamisele, leiab neist tihti lüürilisi tundeväljendusi, dramaatilist dialoogi. 4. Iseloomustage luule, proosa ja draama omavahelisi sarnasusi ja erinevusi. Mismoodi suhestub see jaotus traditsiooniga jagada kirjandust lüürikaks, eepikaks ja dramaatikaks? Luule on vormilt seotud kõne, proosa sidumata kõne. Luule võib olla kirjutatud vabavärsis, seega on raske piiritleda kumba zanri see kuulub. Teosed võivad olla lüürilised ehk tundelised ning eepilised ehk kirjeldavad. 5. Millised on ilukirjandusliku keelekasutuse põhilised tunnused? Kuidas saavutatakse
Hüperdaktülriim. Paarisriim. Ristriim. Süliriim. Ahelriim. Lausriim. Segariim. Tuntumad riimitüübid. Kõne-, lause ja piltkujundid (,,Poeetika", lk 3959). Epiteet, võrdlus, metafoor, isikustamine, ümberütlus, allegooria, metonüümia, kordus, parallelism, antitees, astendus, retooriline küsimus, ellips, sõnamäng, paradoks, ristlause. Salm. Kinnisvormid. Ballaad. Sonett. Itaalia, prantsuse ja inglise sonett. Sonetipärg. Koomapalat "Poeetika" ILUKIRJANDUSLIKKUS ! Luule e POEESIA on keeleline looming, kunst. Ilukirjanduslikud tekstid: --> lüürika ! ! ! \-> eepika ! ! ! \-> dramaatika POEETIKA--> filoloogia ja filosoofia haru, mis uurib ilukirjanduslike tekstide olemust, ehitust ja toimet. --> Luulekunsti või laiemalt ilukirjanduslikkuse õpetus. Teose tõlgendamist iseväärtusena, tema enda ehitusest e struktuurist lähtuvalt nimetataks lähilugemiseks. Sageli liitub sellega keelekeskne arvustus e. KRIITIKA. Sõnakunstiteos põhineb kujundil
vana, tuntu ja tavalise taustal. J. Wainright: keele nn. viipeline mõõde - keele kõlalised, aistilised, rütmilised omadused, tähenduse edastamisel annavad teatud rõhuasetused, sarnaselt näiteks hääletoonile ja žestidele; suuline kultuur/rahvakultuur - keele kõlalised, rütmilised, muusikalised omadused olulised. Keele areng funktsionaalne (selgus, informatsiooni edastamine); poeetiline/viipeline (kujundid ja kõlamustrid). Luule ei ole eristatud keelekasutuse tsoon, vaid keel ongi oma olemuselt poeetiline/viipeline. Kujundiline keelekasutus ka igapäevaelus. Keele rituaalne aspekt: tähtpäevad, rituaalid, väljaspool igapäevaelu kogemust - suurem vajadus mittehariliku, poeetilise keele järele. Luule - omaette ruum, kus keele viipelist ja loovat mõõdet praktiseerida, arendada ja nautida. Keele läbipaistmatus: mitmekihiline tähendus, mitmetimõistetavus (ambiguity), sõnamängud. Keele
žanridünaamika Žanri tähtsus – esteetiliste võtete summa, arusaam struktuurist ja ainesest Antiikaja põhižanrid: lüürika, eepika, draama Lüürika o Sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, eleegia, haiku, tanka o Tähtsus suurenes romantismiperioodil o Luuletaja kogemuse vahendus o Sisemaailma elamused o Subjektiivne, isiklik Lüüriline luule – 1 mulje, idee, sündmus Narratiivne – süstemaatiliselt arendatud süžee Dramaatika o Tragöödia, komöödia, draama, kuuldemäng, intermeedium, libreto, stsenaarium, erinevate ajastute tragöödiad o Algne struktuur – vaatused ja stseenid o Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog o Tegelaste kõne – isiksuste erinevused o Konflikt
E, L, D kuuluvad tervikusse, olles omavahel tihedalt seotud. Tunnus Lüürika Eepika Draama Loo olemasolu -- + + Jutustus -- + -- Kõneviis Seotud kõne Sidumata kõne Dialoogiline Väljendusviis Lüüriline Eepiline Dramaatiline 4. Iseloomust vcxage luule, proosa ja draama omavahelisi sarnasusi ja erinevusi. Mismoodi suhestub see jaotus traditsiooniga jagada kirjandust lüürikaks, eepikaks ja dramaatikaks? Luule- värss ehk seotud kõne, kirjanduse osa, mida sidumata kõnele ehk proosale vastandab teksti eriline liigendus, rütmil rajanev struktuur; sõna "poeesia" kasutatakse ka lüürika tähenduses. Proosa- igasugused kirjanduslikud tekstid, millel puudub rütm, kuuluvad siis: anekdoodid,
FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2016, Kurvet-Käosaar KORDAMISKÜSIMUSED EKSAMIKS KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Loengumaterjalid (loengukonspektid Moodle’s, sh. konspekt „Postkolonialism”, „Postmodernistliku kirjanduse tunnusjooned“ ja „Modernistliku proosa tunnusjooned“) Merilai, Saro, Annus, „Poeetika”: Ilukirjanduslikkus (lk 9–14), Luule poeetika (17–88, sh osa „Kõne-lause ja piltkujundid”), Proosa poeetika (139–194) J. Kraavi, „Postmodernismi teooria”, lk 110–135 (ÕIS ja Moodle). T. Hennoste, „Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=201 (ÕIS ja Moodle) T.Hennoste. Kaanon. Kaanan. Teoses „Eurooplaseks saamine“. TÜ kirjastus, 2003, lk 178-182 (ÕIS ja Moodle). KORDAMISKÜSIMUSED Kuidas on mõiste ’kirjandus’ tähendus ajalooliselt muutunud (mõiste ’ilukirjandus’ eristamine, selle roll kirjandusteaduse arengus
Mis on žanr? Kuidas on žanripõhine kirjanduskäsitlus ajalooliselt muutunud? Millised on kirjanduse põhizanrid ja nende iseloomulikud jooned. Mis on poeetiline keel (A. Merilai ja J. Wainrighti määratlused) ? Mis on selle iseloomulikud jooned? Kujundiline keel, mis edastab teatud vaimseid väärtusi, on mitmetähenduslik. Merilai: Luuletus on vormisidusalt ehk stiilselt väljendatud sisu. Wainright: luule ei ole keelekasutuse tsoon, keel ongi oma olemuselt poeetiline. Tunnused: mõtete ja sõnade koondamine, kõige olulisema kordamine, teisendamine, läbipõimitus, keelekasutus on esmane, kunstikeel kujundab ümber tegelikkust. Luule. Värss. Siire. Värsisüsteemid. Värsijalg. Levinumad värsimõõdud (trohheus, jamb, daktül, amfibrahh, anapest. (Eksamil värsimõõte määrama ei pea, kuid vähemalt kahte värsimõõtu ja rõhuliste ja rõhuta silpide vaheldumist neis
Poeetiline/viipeline ehk kujundid ja kõlamustrid. Keele läbipaistmatus: mitmekihiline tähendus, mitmetimõistetavus, sõnamängud. Keele loov paindlikkus: keel võimaldab lõputuid assotsiatsioone objektide, sündmuste, isikute jne vahel. Keel on oma olemuselt poeetiline/viipeline. Kujundiline keelekasutus on ka igapäevaelus levinud. Luule Luule ehk poeesia tähistab kõiki värss- ehk seotud kõnes teoseid. Lüüle ei ole üldiselt jutustav, v.a mõni zanr. Valdavalt lüüriline, võib olla ka eepiline või dramaatiline. Lüroeepika on värsivormis jutustus, lüüriline laad eepilise pajatusega tasakaalus (valm, ballaad, poeem, romanss). Luule ja lüürika mõisted on väga lähedased, kuid ei kattu. Luules ehk värsskõnes on oluline lüüriline alge, kuid see ei mängi lõplikku rolli. Lüüriline ilme võib olla ka proosal
Kõik kommentaarid