Litosfääri kokkuvõte

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti. Loe siit kuidas punkte saada 49 korda Seda faili on alla laetud 49 korda 7 lehte Lehekülgede arv dokumendis 28/02/2009 Kuupäev, millal dokument üles laeti

Litosfäär
Geoloogia maapõue liikumiste käsitlus – plaat- e. laamtektoonika. Mandrite triivi
hüpoteesi püstitas Alfred Wegener.




Ookeaniline maakoor moodustab maailmamere põhja ning koosneb kivimitest, mis
on tekkinud astenosfääri kivimite ülessulamisel moodustunud vedeliku – basaltse
magma – tardumisel.

Mandriline maakoor moodustab mandreid ning koosneb mitmesugustest tard-,
sette- ja moondekivimitest. Kuni 2900km sügavuseni laiub kivimeteoriitide sarnastest
kivimitest koosneb vahevöö. Astenosfäär asub vahevöö ülaosas ning on mõnesaja
km paksune plastline sfäär. Maakoort koos astenosfääri peale jääva vahevöö osaga
nimetatakse litosfääriks. Nikkelraua koostisega Maa tuum paikneb 2900 – 6378 km
sügavusel ning jaguneb vedelaks välis- ja tahkeks sisetuumaks. Mineraal on
looduslik tahke lihtaine või keemiline ühend, mis esineb loomuliku kuju ja kindla
struktuuriga kristallina. Mineraalid tekivad looduses aine tahkestumise e.
kristalliseerumise käigus nii gaasidest kui vedelikest. Kivim on mineraalide tugevalt
kokku tsementeerunud kogum, mis looduses esineb kihi, tardunud laavavoolu või
mõnd teist tüüpi kivimkehana.




Tekkeviisi järgi jagatakse kivimid: tard- e. magma-, moonde- ja settekivimiteks.
Tardkivimid tekivad Maa süvakoore ja vahevöö kivimite ülessulamisel tekkinud
tulivedelast magmast kristalliseerumisel. Osa magmakivimeid – süvakivimid,
tarduvad maakoores mitmesuguse suuruse ja kujuga lasunditena. Vulkaanilised e.
purskekivimid tekivad aga maapinnal vulkaanide kaudu väljavoolanud laavast.
Settekivimite teke algab maapinnal murenenud kivimitest pärit pudeda kruusa, liiva,
savi jt. setete kuhjumisega. Kivimiks saab sete alles kivistudes – mineraaliterade
üksteisega tugeva liitumise protsessis. Nii sünnib liivast liivakivi, merepõhjast
lubimudast aga lubjakivi jne. Maakoores, kõrgenenud rõhu ja temp. Tingimustes
kristalliseeruvad settekivimid ja ka paljud tardkivimid ümber uuteks mineraalide
kooslusteks – moondekivimiteks.




Maak - majanduslikku huvi pakkuvaid, metalle või nende ühendeid sisaldavaid
kivimid ja mineraalid. Litosfäär liigendub mitmesuguse suurusega plaatideks e.
laamadeks, mis triivivad astenosfääril erineva kiirusega. Ookeanililaamade
külgsuunaline lahknemine e. spreeding lähtub keskahelikust. Lõhesid mööda
tungib maakoorde magma, tardub seal ja tekivad ookeanilist maakoort moodustavad
kivimid. Vahevöösse vajuva laama kivimid sulavad osaliselt üles ja tekkinud
magmast moodustub süviku kõrvale ookeani põhjale vulkaanide rida – vulkaaniline




saarkaar.
Nii ookeanides kui mandritel võib leida vulkaane, mis tähistavad süvavahevööst
pärid kuumade kivimite ülessulamiskollete tõusukohti Maa pinnale – nn kuumi täppi,
mis paiknevad vahevöös laamade piiridest sõltumatult ega tee kaasa laamatriive.




Oma seisundilt võivad vulkaanid olla kas kustunud – inimajaloo vältel mitte
pursanud, suikuvad – ajutise purskerahu seisundis olevad, või aktiivsed – pidevalt
või mõne(kümne) aastase vahega tegutsevad.
Kilpvulkaanid tekivad räni- ning gaasidevaesest väikese viskoossusega basaltsest
magmast. See on hästi liikuv magma, mis voolab suhteliselt rahulikult maapinnale,
valgub pikkade laavavooludena laiali ja „ehitab“ lameda vulkaanikoonuse. Kõik
ookeanide vulkaanid on kilpvulkaanid. Kihtvulkaanid tekivad ränist ja gaasidest
rikastunud ning märgatavalt suurema viskoossusega, vaevaliselt voolavast
andesiitsest ja erigraniitsest magmast. Laavavoolud on sellistel vulkaanidel
lühikesed ja harvad või puuduvad üldse. Laava tardub sageli klaasja, massiliselt
eralduvate gaasimullide tõttu väga tühikuterikka kivimi pimsina. Mandritel ja laamade
vahevöösse vajumise piirkondades paiknevad vulkaanid on enamasti kihtvulkaanid.
Tugevate pursete käigus võib vulkaani lõõri toitva magmakolde lagi sisse vajuda,
mille tagajärjel tekib mitme(kümne) kilomeetrise läbimõõduga langatuslik hiidkraater
– kaldeera. Mudavoolud – lahaarid, mis tekivad vulkaani tipus silmapilkselt sulavate
lume ja liustike vete segunemisel vulkaanilise materjaliga.




Maavärinad - maapinna vibratsioon ja nihked, mis tekibad maapõue kivimites
kuhjunud elastsete pingete lahendumise protsessis koos kivimite rebenemisega.
Koht maapõues, kust algab kivimite rebestumine – maavärina murrang, kannab
nimetust maavärina kolle e. fookus. Vahetult kolde kohal maapinnal olevat paika
nim. maavärina keskmeks e. epitsentriks. Murrangu tekkega kivimitest vabanevad
elastsed pinged levivad maavärina koldest eemale seismiliste lainetena.
Eristatakse keha-(ruumi-) ja pinnalaineid. Kehalained levivad maapõues
kerapinnalaadsete frontidena nagu helilained õhus, pinnalained aga piki maapinda
epitsentrist eemale nagu veelained vettevisatud kivist. Pinnalained levivad
kehalainetest aeglasemalt ja sumbuvad maapõues sügavuse suurenedes nagu
veelained meres. Kehalainete seas eristatakse kiiremaid P-laineid e. pikilaineid,
mis levivad keskkonda liikumise suunas kokkusuruvate ja väljavenitatavate
impulssidena, ning aeglasemaid S-laineid e. ristlaineid , mis levivad keskkonna
liikumissuunaga risti deformeerivate impulssidena. P-lained on oma olemuselt
kivimkeha tihedust muutvad elastsed deformatsioonid ja levivad vabalt ka vedelikes.
S-lained on aga vaid keha kuju muutvad elastsed deformatsioonid ega levi vedelas
keskkonnas. Pinnalaineid on kahte liiki. Rayleigh’ lained panevad maapinna
lainetama vertikaalsuunaliselt nagu merepinna. Love’ i lained aga võngutavad
maapinda horisontaalselt, risti laine levikusuunaga. Just pinnalained tekitavad
maavärinate purustusi, kuna nende toime on isegi S-laintetest aeglasema leviku tõttu
kõige pikaajalisem, deformatsioonide amplituud aga kõige suurem. Maavärinate
iseloomulikke parameetreid – asukohta, kolde sügavust, maavärina intensiivsust,
maapõue rõhkude suundi – hinnatakse seismograafi abil, mis registreerib maapinna
võnkumise ja selle põhjustanud seismilised lained seismogrammina.




Rannalähedase merepõhja vertikaalsuunalistel nihetel moodustuvad 15-40 meetri
kõrgused ja kiirusega 400-800 km/h maa poole tormavad hiidlained e. tsunamid.
Kõiki kivimmaterjali liikumisi nõlval raskusjõu mõjul nim. nõlvaprotsessideks. Need
protsessid toimuvad erineva kiirusega, sõltuvalt nõlva kaldest ja materjalist e.
geoloogilisest ehitusest, ning nende tagajärjeks on nõlva kuju muutumine.
Varisemise korral langevad või veerevad kivimiosad nõlva jalami suunas. Eelduseks
on kulutusest tingitud nõlvakalde suurenemine (a) või intensiivne murenemine (b).
Varisemise tagajärjel muutub nõlva ülemine osa järsemaks ja nõlva jalamile kuhjuva
materjali arvel nõlva alumine osa laugemaks. Seal moodustub loodusliku varikaldega
nõlv e. rusukalle. Libisemise korral liiguvad kivimiplokid (a) või settekehad (b)
äkitselt mööda kindlat lihkepinda nõlvakalde suunas. Libisemise tagajärjel toimuvad
maalihked, mille vallandumine sõltub nõlvakaldest, ala geoloogilise ehituse
omapärast ja pinnase niiskusesisaldusest. Maalihked võivad toimuda ka väga
väikese (10kraadise) nõlvakalde juures.
Voolamine on aeglane nõlvaprotsess, mille käigus nõlva jalami suunas liikuv
niiskusega küllastunud settematerjal seguneb. Voolamise kiirust mõõdetakse mõne
kuni mõnekümne meetriga aastas ja sellest on tavaliselt haaratud pinnase õhuke
(kuni 0,5m) pindmine osa. Voolamise tagajärjel muutuvad nõlvad astmeliseks.
Nihkumine e. nihe toimub siis, kui nt pinnase korduv külmumine ja sulamine lõhub
aineosakeste vahelisi seoseid, soodustades niimoodi gravitatsioonijõu mõjulepääsu.
Joonisel näidatud väikese kaldega nõlva (a) moodustava materjali külmumisel
pinnas paisub (b), mille tagajärjel viiakse aineosakesed uude asendisse. Järgneva
sulamisega pinnase ruumala uuesti väheneb, aineosakesed vajuvad
gravitatsioonijõu mõjul vertikaalselt alla, nihkudes niimoodi nõlvakalde suunas (c).

Kogu dokumendi sisu näeb kui laed faili alla
Autori kommentaar: Pildid on täiendavalt juures
Märksõnad: litosfäär
Muu