Talle ei meeldi, et meid kõiki seob üksteisega sõnatu kokkulepe pidada vastu kuni viimase hingetõmbeni, ,,surm, ehkki igavene, pole inimtavades endale kohta leidnud, tema kui ainus reaalsus ei tule kunagi moodi, seega on inimesed vanameelsed. Neile, kes ei suuda end tappa, on loomuses saamishimu ja kättemaks. Elab ta või mitte, see on teiste mure. Filsosoofial oleks ometi kord aeg kõigutada TÕE autoriteeti ning vabaneda kõigist definitsioonidest..". Ta teeb vahet filosoofil ja filosoofil. On mõtlejaid, kel puudub isikupära, võttes kuju oma ajastu vormi järgi, on aga truid, kes mis tahes ajal esile kerkivad, jäädes ajastust hoolimata truuks iseendale. Nt. Nietzsche oleks paar sajandit tagasi hukatud tuleriidal. Ciorani on samadel vaadetel, nagu Nietzsche, kes võrdleb end kuradiga. Jagan temaga arvamust sellest, et elame, oleme teiste järgi ja kujudes, kuid ei saa temaga ühtida, et oleme nii ühel kui teisel ajastul võrdsed ahviga, et ainult uudishimu
tegelikult toimuvad, mis on nende põhjusteks. 4. Inimelu eesmärkide määratlemine kuulub tarkuse valdkonda, mitte teaduse. 5. Filosoof ühiskonnas on sama oluline kui riigitegelane ühiskonna valitsemises kuna eksides võivad nad hävitada palju kuid õigeid otsuseid tehes võivad mõlemad äärmiselt kasulikuks osutuda. 6. Filosoof peab olema ühiskonnas, mitte sealt võõranduma, sest filosoofil on ühiskonna terve mõistus. 7. Hirm ja teadmatus sunnib inimesi oma tavaarvamuste juurde jääma, kuid filosoofia vabastab inimeste mõttemaailma.
atribuudid ja moodused. Materiaalsel substantsil (res extensa) on ainult üks atribuut - ruumilisus ehk ulatuvus.Kuju ja suurus ei ole materiaalsele olemuslikud,seega on need moodused.Kuid Leibnizi arvates koosneb maailm paljude monaatide(monaadi (monas'üks') all on filosoofias mõistetud mingit ühtset entiteeti) agregaatidest.Kõik monaadid on omavahel erinevad. Nad on otsekui entelehhiatena autonoomselt tegevad.Neil on tajumises himu,painduvus ja tugev võime. Ka Jumalast on mõlemal filosoofil oma teeoria.Leibniz on tüüpiline ratsionalist, kes püüab traditsioonilist jumala- ja loomisõpetust matemaatilis-loodusteaduslikult põhjendada .Jumal on hea,kõikvõimas,tark jne(nagu seda on väidetud aegade algusest peale),siis on maailm, milles me elame Leibnizi arvates parim võimalikest. Jumal ei saa rikkuda loogikaseadusi, kuid siiski oli Tal maailma luues tohutu suur valikuvõimalus erinevate loogiliselt võimalike maailmade vahel. Kuna Jumal antud
Raamat on hindamatu väärtusega tänapäeva teadlastele. See on üheks parimaks sillaks ajalukku. Järgnevad põlvkonnad on võtnud õppust Herodotosest ja seetõttu me osaliselt teamegi ajaloost nii palju. Maailma ajaloos püüdsid Vana-Kreeka filosoofid esimesena seletada asju looduslike põhjuste järgi. Nad olid üks esimestest, kes said aru, et asjad ei toimu jumala tahte järgi, vaid kõigel on loogiline seletus. Filosoofias olid tähtsamad kujud Sokrates, Planton ja Aristoteles. Igal filosoofil oli oma arvamus maailma tekkimise kohta. Varsti hakkas kogu filosoofiast tekkima kindlad eraldi harud. Nende hulka kuulus ka matemaatika. Osade filosoofide arust olid arvud pühad, osade arvates lihtsalt loogiline süsteem. Tänapäevalgi põhineb kõik filosoofilal. Miski ei juhtu millestki. Peale matemaatika eraldus ka meditsiin. See teadusharu on seotud igapäevase elu vajatustega. Muistse kreeka meditsiini võtab kokku raamat, mille autoriks oli kuulus arst Hippokrates
Armastuse teekond Armastus võib olla meeliülendav, puhas, kirglik. Zola teoses ,,Therese Raquin’’ on armastus aga keeruline ja valulik. See on valus armastajatele ning kõigile, kes neid ümbritsevad. Teose peategelased leiavad tee üksteiseni ebatavalisel moel. Kõik märgid näitavad, et nad ei peaks koos olema, kuid see neid ei takista. Therese Raquin on abielunaine, kuid kuna tema kooselus puudub õnn ning kirg, on ta valmis seda mujalt otsima. Kogu Zola teos on oma olemuselt väga sarnane Tolstoi ,,Anna Kareninale’’. Ka seal oli tegu abielunaisega, kes otsis sügavamaid tundeid väljaspool abielu ning ka seal järgnes sellele allamäge sõit. Tegu on erinevate autoritega, kuid mõlemad iseloomustavad ühiskonda, kus paremat võivad otsida ainult mehed. Dostojevski on öelnud: ’’Inimene ei sünni õnne jaoks. Inimene teenib oma õnne ära, ja seda alati kannatamise hinnaga.’’ Tundub, et ka Zol...
tõene siis ja ainult siis, kui väide p. Võtame eespool nimetatud väite, et ta nägi hobust pilve peal istumas. Väide ta nägi hobust pilve peal istumas on tõene ainult siis ja siis, kui ta nägi hobust pilve peal istumas. Kas seda väidet on võimalik verifitseerida? Ei ole, sest uurida iga hobust, kas nad juhuslikult vahepeal pilve peal ei käi istumas on võimatu. Kas on olemas üleüldist tõde? Arvatavasti mitte, sest igal inimesel on oma tõekspidamised ning uskumused. Nt. igal filosoofil on oma teooria, millesse ta usub ning püüab selle järgi elada. Mõned inimesed peavad aga oma usku tõeseks ning pühendavad ennast sellele. Niisiis küsimusele ,,Mis on tõde?" vastab iga inimene omamoodi ning see on tõene ainult temale.
erinevatest maailmajagudest. Samuti on nad teinud suuri annetusi kolmanda maailma riikidele. Mitte ainult Jolie´ austajatele, vaid ka tervele maailmale on see nagu roheline tuli, mis on ajendiks näiteks ise vanemateta laste lapsendamisel. Neid on peetud selle tõttu väga eeskujulikeks staarideks. Eeskujud ei ole mingi uus nähtus küllap on nad eksisteerinud nii kaua kui inimkondki. Näiteks Platonil, antiik-kreeka filosoofil, oli oma eeskuju tema õpetaja Sokrates. Sokratese igapäevaelu seisnes turul inimestega diskuteerimises ja tööd ta ei teinud, mis Sokratese naisele sugugi meele järgi ei olnud. Sellegi poolest oli ta oma aja kohta üllatavalt tark ja mitmekülgne mees, kel oli anne mõelda teistmoodi. See tähendab, et eeskujud ei käitu iga päev alati täiuslikena, vaid nende üldine tegevus või mõni kindel sooritus tõstab nad teiste ees au sisse.
Kirjandus põlvkondade kett. sõna erakordset jõudu. 1990 Luule Vähem äärmuslikke eksperimente, Tõnu Õnnepalu, Jaan Undusk, Tõnu Õnnepalu ,,Piiririik", Jaan Undusk ,,Kuum, Ajaloo ja mälu teemad, filosoofil teadlikud stiilimängud, iroonia. Proosa Peeter Sauter, Mari Saat, Peeter Sauter ,,Indigo", Mari Saat ,,Võlu ja vaim", nägemuslikkus. Silma torkavaim teose keel on omaette tähelepanuobjektiks, Andrus Kivirähk, Ervin Õunapuu, Andrus Kivirähk ,,Ivan Orava mälestused", Ervin maagiline realism, mida esindas rikutakse tegelikkuseilusiooni,
Ta on oma mõtted pannud kirja oma "Metafüüsilistes päevaraamatutes" (1927 ja 1935). Kaasaegsete eksistentsialistide hulgas leiame me nii usklikke kui ateiste. Peale selle seisab Karl Barth'i (1888 - 1968) "dialektiline teoloogia" Kierkegaard'ile väga lähedal. Kierkegaard' on esimene aga mitte ainus eksistentsialismi vaimne isa. Sarnaseid mõtteid leiame me hispaania mõtlejal Miguel de Unamuno'l (1864 - 1937), Prantsusmaal elanud vene emigratsiooni filosoofil Nikolai Aleksandrovits Berjajev'il (1874 - 1948), kirjanikul F.M.Dostojewskijl (1821 - 1888), Rainer Maria Rilke'l (1875 - 1926) ja Franz Kafka'l (1883 - 1924). Eksistentsialism on üks markatsemaid irratsionalismi vorme. Siin on öeldud otsustav ei ratsionalistlikule filosoofiale. Küsimusele, kes ja milline inimene on, vastab inimene ise. See autonoomne vabadus eelneb igasugusele mõistuspärasele kaalutlusele. Inimene elab mõituseelsest ja mõistusülesest vabadusest. Irratsionalismi tõus:
rüpp, milles inimsoo eeldused välja arenevad. Seltsimatu seltsivus sunnib inimesi omavahel suhtlema ning paneb nad arenema ja õppima. Loodus soosib just inimese arengut, seega ühinemine ning kodanlus on just see, mida loodus tahab ja mille poole inimene püüdleb. 10) Filosoofia aitab tunnetada ja aru saada looduses toimuvatest käikudest ja seaduspärasustest. Miks laud on tool. Filosoofia annab inimestele mõista, milles seisneb inimsoo ajaloo seaduspära. Filosoofil on täita inimsoo ajaloos oma osa – ta tunnetab ja annab ka teistele inimestele teada, milles seisneb inimsoo ajaloo seaduspära. Kust mingi asi on tulnud ning miks asjad on just nii nagu nad seda on.
poliitika vahekorrast? Platoni arvates peaksid poliitikas tegutsema vaid filosoofid. Aristoteles arvas, et meeltega maailm on sama tähtis kui mõistusega tajutav maailm. Platoni arvates pidi loobuma kõigest ja tegema kõike riigi heaks, kuid nad jäid ju tegelikult õnnetuks ja elukaugeks. Aristoteles arvas, et kui riik toetab filosoofiat, siis hakatakse ikka mõtlema omakasu peale ja see ühiskond siis kukub kokku. Filosoofil peab olema ka praktiseerimine. 5. Kuidas erineb Aristotelese käsitlus hüvest vastavast Platoni käsitlusest? Aristotelese arust on hüve vaid igale inimesele eraldi, kuid Platoni arvates peaks teenima üks ühine ühiskondlik hüve. Aristoteles ei uurinud, mis on hüve, vaid millistel tingimustel on hüve saavutamine võimalik. Lisaks ei saa olla ühte ühiskondliku hüve, vaid igal inimesel on kõige tähtsam hüve iseenda jaoks
Ta oli täielik vastand Quasimodole väliselt ilus kuid hingelt tühi ja mõttetu. Romaanis ilmneb kaks omavahel tihedalt põimunud sisulist joont: üheks oleks melodramaatiline armujoon, kus ühe naise saatusse tungib neli meest, igaüks erineva suhutmisega; teiseks- sündmustikuta kultuuriromaan, ehituskunsti kivine eepos keskaegse Pariisi taustal. Romaani põhisüzeeks on võitlus Esmeralda ümber, mida peavad, nagu eespool märgitud, neli meest. Kõige nigelam osa on filosoofil ning luuletajal Gringoire'il. Ülejäänud kolmel on tütarlapsega ülimalt melodramaatilised suhted, mis on ülepingutatult paljude õnnetusttoovate juhuste tõttu saatuslikud. Kõigiga neist kolmest tekib mustlannal vahekord, mille laad sõltub iga mehe sotsiaalsest palest kuna oma ilu ja lahkusega suudab ta tahes-tahtmatult mehed endasse armuma panna. Raamatut läbiv teema on saatus. Olen seisukohal, et inimese saatus on talle sünnihetkel kaasa antud
tegeleda sellise teadusfilosoofiaga, mis on väljatöötatud füüsika, keemia, ajaloo, sotsioloogia vms. teaduse põhjal, vaid just nimelt inseneriteaduste ja tehniliste teaduste põhjal. Teine põhjendus oleks see, et tehnoloogiafilosoofia sõnum on äärmiselt kena ja tehniliste teadustega tegelejaid kõrvust tõstev: te olete erilised, teil on erilised teadmised ja erilised oskused, mida ühelgi füüsikul, keemikul, ajaloolasel, filosoofil, jne. ei ole. Enesehinnangu tõstmiseks on selline sõnum üliõpilastele ilmselt ideaalne. Ehkki võib-olla mitte enam nii jäigalt kui mõned aastakümned tagasi, kuid siiski on kombeks vastandada kaht suurt filosoofia koolkonda: analüütiline filosoofia ja kontinentaalne filosoofia. Minu loeng on selgelt analüütilise filosoofia kallakuga. Sellise valiku tegelik põhjus on minu enda filosoofilise hariduse taust ja vaated, mistõttu ma lihtsalt ei ole pädev õpetama muud kui
SISSEJUHATUS Valisin oma referaadi teemaks saksa filosoof Immanuel Kanti, tema eluloo ja tähtsama teooria. Algul põhiliselt seepärast, et filosoofil on äärmiselt huvitav eesnimi. Hilisemal tutvumisel filosoofi eluloo ja tõekspidamistega leidsin, et nii mõnigi temapoolt öeldu ja erinavate aurorite poolt väljatoodu kirjeldab ka mind ennast. Lisaksin leidsin ühe mulle huvitava fakti. Nimelt Tartu Ülikooli kunstimuuseum tähistas eelmisel aastal oma 209. aastapäeva üritusega Rääkivad pead, kus muuseumi varasalvedest toodi välja tõeline pärl Immanuel Kanti surimask, mida on maailmas vaid kaks tükki (http://forte.delfi
(2) 2. TAHTEVABADUSE PROBLEEM Suured antiikfilosoofid ei arutanud tahtevabadust, kuna see ei olnud klassikaline filosoofia probleem. Alates Platonist distantseerusid filosoofid igapäevapoliitikast, siis ei kuulunud vabaduse temaatika nende mõtlemisse. Sel ajal ei tulnud keegi mõttele, et vabadus võiks tähendada midagi privaatset, mitte tegutsemise võimalust. Lõhe poliitilise, tegeliku vabaduse vahel ning tahtevabaduse vahel tuleb tugevalt esile alles kristluses, eriti varakristlikul filosoofil Augustinusel. Vabadus hakkab kuuluma tahte, mitte teo juurde. Seega on tahtevabaduse probleem spetsiifiliselt kesk- ja uusaegne küsimus. Juba hilisantiigis leiti, et vaba on see, kes elab oma mõtete ja veendumuste järgi välisest sunnist hoolimata. Vabadusest saab mõtteprotsess, mille abil ennast maailmast välja arutleda. Kristluses see võimendub: filosoofia ei nõua vabaduselt enamat, kui tahte rakendamist tulemustest sõltumata.
Tallinna Nõmme Gümnaasium Referaat Isaac Newton Nimi Tallinn 2010 Sisukord Lk Sissejuhatus................................................................................................ 2 Newtoni elu ja looming.............................................................................. 3 Isaac Newton 46-aastasena Godfrey Kneller'i portreel.............................. 4 Newtoni filosoofilised vaated..................................................................... 5-8 Kokkuvõte................................................................................................... 9 Kasutatud kirjandus.................................................................................... 10 ...
aset hääletus, kus Quine arvati viie tähtsaima viimase kahe sajandi analüütilise filosoofi hulka. Referaadis tutvume tema elulooga ja räägime ta vaadetest küll kohati üldjoontes, kohati sügavamalt. Referaadi eesmärk on teha õpetajale rõõmu, anda ülevaade filosoofi elust ja uurida lähemalt tema peamisi vaateid filosoofias. Mõtteviisilt oli Quine empirist, seetõttu tuleb pikemalt juttu ka tema traditsioonilise empirismi vaadetest ning ka tema kuulsast vaatluslausete teooriast. Filosoofil oli palju silmapaistvamaid õpilasi, kellest paljud veel senini elavad. Seega võib öelda, et tema ideed elavad ja arenevad edasi ka tulevikus. Biograafia Willard Orman Quine oli Ameerika filosoof, keda on sageli peetud 20. Sajandi teise poole üheks kõige olulisemaks filosoofiks. Ta sündis 25. juunil 1908 Ameerika Ühendriikides, täpsemalt Akronis, Ohios. Tema isa Cloyd Robert Quine oli insenär ja tööstusettevõtja, tema ema aga kolledziharidusega kohalik kooliõpetaja
maailma ja siinse maailma unustavad. Kuid on kahju, et hinged siinsesse maailma rännates unustavad ideede maailma ilu ja tõe. Platon mõtles välja protseduuri, kuidas õigustada, et vähesed valitud hinged saavad anamnesise, meenutuse teel mäletada ideede maailma sisu. Sellised hinged kuuluvad filosoofidele ja filosoofid on just seetõttu, et nad omavad selliseid anamneesivõimelisi hingi, õigustatud juhtima ning korraldama selle ühiskonna elu, kus nad elavad. Mis filosoofil mõttesse tuleb, mida filosoof tõeks ja heaks peab, selle teostamine ühiskonnas on õigustatud. Idee tärkamine filosoofi hinges on iseenesest hea ja õige alus inimeste elukorra õigustamiseks või muutmiseks. Mõni filosoof on kuninglik, tema hing tunneb ideede maailma eriliselt, hulga paremini kui tavalise filosoofi hing. See filosoof on õigustatud juhtima kogu ühiskonda, arvas Platon. Loomulikult ei ole kellelgi õnnestunud järgneva 24 sajandi jooksul tõestada Platoni
Seega pole välistatud vead siiski ka riigijuhtimiseks ülipõhjaliku ettevalmistatuse korral. Kuna aga inimesed on erinevad, siis kipuvad nende vahel ikkagi konfliktid tekkima, nii et harmoonia saavutamine oleks tegelikkuses ikkagi üliproblemaatiline. Välistada ei saa sedagi, et isegi täieliku harmoonia korral ei tekiks ükskõik millise seisuse esindajal tahtmine teistele "käru keerata" - kasvõi igavuse pärast, kui mitte muul põhjusel. Samuti võib ka mõnel filosoofil ikkagi tulla pähe mõte haarata kogu võim enda kätte. Platoni ideaalriiki ongi kritiseeritud ka sellepärast, et mitmes mõttes on see totalitaarsete joontega - kõik, mis puutub valitsevate seisuste õpetamist, samuti riiklikku propagandat, tsensuuri jne. Ka riiklik enesessesulgumine kuulub samasse ritta. Platon ise püüdis Sürakuusas oma õpetust ka ellu viia, kuid kõik katsed kukkusid läbi - nagu ka kõik hilisemad katsed utoopiaid realiseerida. Kuna
22) Kuidas Platoni ideaalriigis arvestatakse ,,koopast" tõusmise ja sinna naasmisega seonduvate probleemidega? On vaja pikemaaegset kogemust üldise rakendamisel konkreetsele -- seda annab ainult praktika. Nimetatud faktiga on arvestatud filosoofi ja riigimehe hariduses Platoni ideaalriigis, kus teoreetiline väljaõpe -- tõus koopast -- katkestatakse pikemateks perioodideks, mil teadmisi kinnistatakse poliitilise ühiselu praktikas, millega saavutatakse, et filosoofil ja riigimehel on lõpuks nii teadmised teoreetilistest alustest kui vajalikud praktilised kogemused.
populariseeris pragmatismi seisukohti ning tegi nii uue filosoofia kui ka Peirce’i nime kuulsaks. Ühel heal päeval avastas aga Peirce, et see, mida James nimetas pragmatismiks, ei olnud üldse enam see, millega tema nõustunuks. Nii nimetaski Peirce 1905. aastal selge vahetegemise eesmärgiga oma arusaama ümber pragmatitsismiks (ingl pragmaticism). Terminit pragmaatiline usk (sks pragmatischer Glaube) võib kohata juba saksa filosoofil Immanuel Kantil, kes väitis, et mõnes olukorras, kui teadmisi pole, tuleb lähtuda usust. Ta tõi näiteks arsti, kes pole kindel, mis haigus patsiendil on, kuid peab midagi ette võtma ning tuginebki siis vaid usule: “Sellist juhuslikku usku, mis on siiski aluseks teatud tegudele, nimetan ma pragmaatiliseks usuks.” Kanti arvates lähtub inimene sellisest pragmaatilisest usust vaid erandjuhul. Pragmatismi
Seega pole välistatud vead siiski ka riigijuhtimiseks ülipõhjaliku ettevalmistatuse korral. Kuna aga inimesed on erinevad, siis kipuvad nende vahel ikkagi konfliktid tekkima, nii et harmoonia saavutamine oleks tegelikkuses ikkagi üliproblemaatiline. Välistada ei saa sedagi, et isegi täieliku harmoonia korral ei tekiks ükskõik millise seisuse esindajal tahtmine teistele "käru keerata" - kasvõi igavuse pärast, kui mitte muul põhjusel. Samuti võib ka mõnel filosoofil ikkagi tulla pähe mõte haarata kogu võim enda kätte. Kahtlemata peab aga paika see, et targemad valitsejad suudavad üldiselt siiski teha targemaid otsuseid, samuti ka see, et riigiaparaat ning julgeolekustruktuurid teevad oma tööd paremini, kui kaader on hästi ettevalmistatud (teatavasti heidetaksegi Eestile Euroopa Liidu poolt peamiselt ette just nõrka haldussuutlikkust, mille kohta leiaks näiteid väga palju)
või siis triviaalsed tagajärjed. Ma ei hakka siinkohal oma väidet tõestama, vaid võtan lihtsa näite mõistlikust moraaliteooria rakendamise viisist. Minu näiteks on Peter Singeri teos Practical Ethics (Singer 1979). Selle põhiideeks on, et rakendatav teooria peab olema ühtaegu nii loomulik kui ka lihtne. Samuti tasub tutvustada vastupidist ideed, mille kohaselt praktiliste moraaliprobleemide lahendamisel pole vaja mingisugust teooriat. Loomulikult on filosoofil tänu oma algteadmistele nii vahendeid kui ka võimeid analüütiliseks mõtlemiseks, kuid ta ei hakka seda tausta esile tooma. Teooriast poleks mingit kasu. Seda suunda esitab näiteks Nicholas Rescheri teos Unpopular Essays on Technological Progress (Rescher 1980). Minu kolmas näide juhib meie tähelepanu Urpo Harva teosele Hyvä ja paha, praktisen etiikan ongelmina (Harva 1978). Harva osutub kaasaegseks filosoofiks, kahjuks aga annab ta samas
lausa kiusatus eksida" · Locke'i poliitilises filosoofias on väga tähtsal kohal sallivus. Kui üksikisik võib eksida, võivad eksida ka institutsioonid · L tegi liberaalse demokraatia aluste väljatöötamiseks rohkem kui keegi teine; L filosoofiat kasutasid nii USA ,,asutavad isad" kui ka Voltaire, Montesquieu ja teised mõtlejad · L on kirjeldatud kui esimest moodsa mõttelaadiga inimest · Bryan Magee arvates pole ühelgi teisel filosoofil olnud sellist mõju tegelikule elule Aristotelesest Marxini kui Locke'il · ,,Ärge usaldage pimesi autoriteete. Ärge usaldage pimesi traditsioone ega konventsioone. Mõelge oma peaga ja püüdke oma veendumused ning käitumine tuletada asjade tegelikust seisust". · Locke mõjutas Newtonit; ta oli hariduses tuupimise vastu ning keele õppimisel grammatika abil (tema arvates tuleks seda teha praktika ja näidete abil); ta rõhutas
Sokratese maieutika seisnes selles, et Sokratese arust oli inimese hinges peidus palju teadmisi. Temale omaste küsimuste esitamisega suutis Sokrates inimeste uutele ideedele tulemise palju hõlpsamaks muuta. Seepärast kutsuski Sokrates seda meetodit maieutikaks ehk ämmaemandakunstiks. (Ta aitas uusi ideid ilmale tuua). 8. Sokratese arvates pole põhjust surma karta. Inimesed arvavad, et see on suurim pahe, aga täpselt ei tea keegi. Veel arvas Sokrates, et filosoofil on õige surma soovida, kuna keha põhjustab ainult kannatusi, kehast vabanedes neid aga poleks enam. Ta ütles, et oleks nõus mitu korda surema, kui pärast surma tõsimeeli saaks vestelda juba varem manalateed läinud inimestega (nt. Homeros). 9. Selgitage Platoni seisukohta, et on olemas tõeline olemine ja mittetõeline olemine. Tooge näiteid. Tõeline olemine on see, kui miski mitte kunagi ei hävi. Mittetõeline olemine olevat see, kui asjad saavad hävida
rajav küsimus kui otsida vastust mõnele vanale. Küsitavaks tegemine ja probleemide avamine tukslevad inimliku mõistmise südamikus. Sokratese surm Sokratese aupaiste saabub alles ta surma kaudu. Tema surm sünnitas dokumentaalsed ja poleemilist kirjandust. Surres oli ta 70-aastane. Oma surmapäeval vestleb Sokrates oma sõpradega surmast. Ta väidab, et tema tarkuseotsingud on parim ettevalmistus surmale. ,,Tõelisel filosoofil on siis tegelik eesmärk surm ja kõikidest inimestest on just neile surm kõige vähem hirmutavam". Filosoofia on tugevam kui surm- see on osa Sokratese müüdist. ,,See mees, kes on tõesti kogu elu pühendanud filosoofiale, võib julgelt oodata surma ja loota, et pärast surma saab ta osa suurimast hüvest." Sokraatiline meetod Sokratese filosoofilisi õpetusi on vähe, tema tõmbejõud on tema isiksus. Ta oli kirglik vestleja. Olulisem on vestlus ise ja küsimusteasetus, mitte resultaat.
Sokratese maieutika seisnes selles, et Sokratese arust oli inimese hinges peidus palju teadmisi. Temale omaste küsimuste esitamisega suutis Sokrates inimeste uutele ideedele tulemise palju hõlpsamaks muuta. Seepärast kutsuski Sokrates seda meetodit maieutikaks ehk ämmaemandakunstiks. (Ta aitas uusi ideid ilmale tuua). 8. Sokratese arvates pole põhjust surma karta. Inimesed arvavad, et see on suurim pahe, aga täpselt ei tea keegi. Veel arvas Sokrates, et filosoofil on õige surma soovida, kuna keha põhjustab ainult kannatusi, kehast vabanedes neid aga poleks enam. Ta ütles, et oleks nõus mitu korda surema, kui pärast surma tõsimeeli saaks vestelda juba varem manalateed läinud inimestega (nt. Homeros). 9. Selgitage Platoni seisukohta, et on olemas tõeline olemine ja mittetõeline olemine. Tooge näiteid. Tõeline olemine on see, kui miski mitte kunagi ei hävi. Mittetõeline olemine olevat see, kui asjad saavad hävida.
uurisid erinevaid valdkondi, subjekte, näha asju erinevas valguses. Filosoofia on üldine printsiipide ja maailmavaateõpetus. Selles on teoreetiliste teadmiste süsteem, mis sisaldab olemise, tunnetuse, toimise, arenemise eelduseid ja aluseid. Põhiküsimuseks on mateeria (looduse,olemise) ja teadvuse (vaimu, mõtlemise) suhte küsimus. Filosoofia tugineb inimmõistusele tegemaks järeldusi. Seni kuni mingile küsimusele ei saa vastata täpselt, on see küsimus filosoofiline. Filosoofil peab olema soov maailma mõista, peab jagu saama eelarvamustest ja maailmavaated ei tohi olla piiratud. Elufilosoofid püüavad luua diskursust, mis õhutaks, ja ergutaks head elu looma. Filosoofia eesmärk on teoreetiline saada maailmast teoreetiliselt aru, mitte praktiline n: looduse alistamine vms. *Analüütiline mõttetraditsioon on väga detailne mõistete lahkamine. Mõtekad mõisted on eraldi mõttetutest. *Kontinentaalne mõttetraditisoon on üldistav, mis haarab tervikut
erinevaid valdkondi, subjekte, näha asju erinevas valguses. Filosoofia on üldine printsiipide ja maailmavaateõpetus. Selles on teoreetiliste teadmiste süsteem, mis sisaldab olemise, tunnetuse, toimise, arenemise eelduseid ja aluseid. Põhiküsimuseks on mateeria (looduse,olemise) ja teadvuse (vaimu, mõtlemise) suhte küsimus. Filosoofia tugineb inimmõistusele tegemaks järeldusi. Seni kuni mingile küsimusele ei saa vastata täpselt, on see küsimus filosoofiline. Filosoofil peab olema soov maailma mõista, peab jagu saama eelarvamustest ja maailmavaated ei tohi olla piiratud. Elufilosoofid püüavad luua diskursust, mis õhutaks, ja ergutaks head elu looma. Filosoofia eesmärk on teoreetiline – saada maailmast teoreetiliselt aru, mitte praktiline – n: looduse alistamine vms. *Analüütiline mõttetraditsioon on väga detailne mõistete lahkamine. Mõtekad mõisted on eraldi mõttetutest. *Kontinentaalne mõttetraditisoon on üldistav, mis haarab tervikut
Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. 7. teema: Platoni õpetus teadmisest ja mõtlemisest. Ontoloogia ja epistemoloogia vahekord. Nii nagu varasele kreeka mõtlemisele, nii oli ka Platoni filosoofiale enesestmõistetavaks eelduseks lähtekoht, et teada saab seda, mis on. Olemine ise kas võimaldab teadmist enda kohta või ei võimalda, võimaldab kas täielikku või ebatäielikku teadmist iseendast. Kui olev kätkeb endas erinevaid oleva valdkondi, siis peavad neile epistemoloogilisel tasandil vastama ka erinevad tunnetusvormid. Platoni poolt “Politeia”`as (477a-479d) antud kirjelduse kohaselt võiks see vastavus välja näha järgmiselt: (epistemoloogiline tasand) teadmatus arvamus teadmine agnoia doxa episteme (ontoloogiline tasand) olematus “nähtav maailm” olev ise Niisiis ranges tähenduses te...
ei tegegi muuga kui "suremisega" või "surnud olemisega" (64a). Refereerige Sokratese selgitusi Simmiasele ja proovige anda Sokratese kõnele argumendi kuju. Sokrates selgitas, et filosoof ei näe vaeva naudingutega, nagu on näiteks söömine ja joomine. Filosoof ei hoolitse oma keha eest, ta ei huvitu riietest, jalanõudest ega muude kaunistuste omandamisest keha jaoks. Filosoofi tegusus ei ole seotud kehaga, vaid on suunatud hingele- niivõrd kui tal on võimalik kehast eemalduda. Kuniks on filosoofil keha hingega koos ei saavutata tõde. Keha on põhjus, miks sünnivad sõjad, ihad ning muud haigused. Teadmised saabuvad alles pärast surma, arukus aga siis kui kehast vabanetakse. Sokratese kaitsekõne oma surmaotsusega leppimiseks on veenev juhul kui on õige üks selle kaitsekõne eeldustest: et hing on surematu. 70a küsib Kebes Sokrateselt, kas on võimalik tõendada, et surnud inimese hing jääb alles ja ei haihtu pärast surma koos kehaga (70a-b)
hingest. Reaalsuse põhistruktuurid paiknevad meie endi sees. Maailm asub meie peas, mitte meie pea maailmas. Lähtutakse alati subjektiivselt iseendast. Mõtlemine on pöördumine sissepoole, iseendasse. Tuleb ära pöörduda meelelisusest. Sõnades väljendus on piiratud. Mõtlemine ei toimu aga ainult keeleliselt. Inimese ülim eesmärk on saada jumala sarnaseks, parimad eeldused selleks on armastajal, muusikul ja filosoofil. Puhas tunnetus leiab aset aga seal, kus techne jääb maha, filosoofias. Plotinos kasutab inspiratsiooni asemel mõistet intuitsioon. Loomevõime asub inimese enda intellektis, mitte väljaspool ja selle arendamine sõltub inimesest endast ja techne arendamisest. TECHNE mõiste Plotinosel esineb samuti erinevalt, kord käsitööna, ilma kontseptuaalse tasutata; siis jällegi kui mõistuslik vorm, mis annab korra ja vormi kogu eksisteerimisele, nagu on selle asja loomuses, idees
ORGANISATSIOON JA PERSONALI JUHTIMINE 1. Personali juhtimise süsteem, keskkond ja praktika Eestis. Pers. juhtim. hõlmab in. praktil. juhtim. küs. org-s ning seisneb tööt. tegevuse kompleksses koordin., mõjutam. ja suunam. püstit. eesm. realis. nimel. Koosneb: 1) töö anal. uurit. töö iseäras. org-s, määrat. kindlaks töök. ja tööt. esit. nõuded, 2) pers. plan. võimald. progn. pers. vajad., selle rahuld. allikaid ja meetodeid ning mitmesug. pers. juhtim. seond. tegevusi, 3) värbamisest ja valikust protsess, mille käigus kujund. org-le vajal. pers., kasut. nii org. sise- seid kui ka -väliseid allikaid ning selleks sobivaid vahendeid ja meetodeid, 4) hindam. võimald. hinnata töök. ja tööt. tööd, vajal. tagasiside saam. ja juhtim. täiust. org-s, 5) hüvitam. protsess, mille käigus tööandja tasub teht. töö eest, kasut rahal. ja mitterahal. tasusid, 6) arendam. koosn. tööt. teadmiste ja tööoskuste arendam., koo...
teid pole peaaegu paar kuud enam näha olnud, nüüd aga ilmute tänavatele -- mis sa ütled! -- nii toredas riietuses, pooleldi kollases ja pooleldi punases nagu Caudebeci õun?» 1 4 1 «Aulik härra,» ütles Gringoire haledalt, «see on tõesti imelik ülikond, ja te näete, et ma sellepärast suuremat häbi tunnen kui kass, kellele tühi kõrvits pähe oleks topitud. Tõepoolest, minu poolt on see väga paha vahi-seersandihärrasid provotseerida, et nad ühel pütaagor-lasest filosoofil selle kuuega kaetud selja läbi vemmel-daksid. Kuid mis parata, auväärt õpetaja! Selles on süüdi mu vana vammus, mis mind talve tulekul nii alatult maha jättis sel ettekäändel, et ta tükkideks pudeneb ja tal tarve on kaltsukorjaja kotti puhkama minna. Mis parata! Tsivilisatsioon pole veel nii kaugele arenenud, et inimene võiks ihualasti käia, nagu seda vana Diogenes * tahtis. Lisage siia veel juurde, et puhus väga külm tuul ja
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
