Sooteadus (1)

Sooteadus MI. 0920 3,0 EAP
1. Sood ja sooteadus
2. Soode mõiste ja levik 2.1. Soo ja turba mõiste 2.2. Soostumist ja soode teket mõjutavad tegurid 2.3. Soode levik maailmas 2.4. Sood maastiku osana ja ökosüsteemina
3. Eesti soode ökoloogiline iseloomustus 3.1. Soostumist põhjustavad tegurid 3.2. Soode arenemiskäik 3.3. Veereziim soodes 3.4. Turvas , turbaliigid ja -lasundid 3.5. Soode levik Eestis
4. Eesti soode üldine liigitus ja iseloomustus 4.1. Madalood 4.2. Siirdesood 4.3. Rabad
5. Aineringe sookooslustes
6. Soode kasutamine 6.1. Kasutamise võimalused 6.2. Soode kasutamine metsakasvatuses 6.2.1. Liigniiskuse tunnused, pahed ja põhjused 6.2.2. Melioratsiooni mõiste ja liigid; metsaparanduse objektid 6.2.3. Kuivendusviisid, nende valik 6.2.4. Kuivendusvõrgu ja kuivendussüsteemi mõisted ja koosseis 6.2.5. Metsa kuivendamise tagajärjed 6.2.5.1. Taimekasvutingimuste muutumine pärast kuivendamist 6.2.5.2. Mõju keskkonnale 6.2.5.3. Mõju puistute tootlikkusele 6.3. Jääksoode rekultiveerimine 6.3.1. Jääksoode mõiste, kasutamise võimalused 6.3.2. Jääksoode metsanduslik rekultiveerimine 6.4. Sooturism 6.4.1. Aspektid, eesmärgid, probleemid 6.4.2. Sooturismi võimalused Eestis
7. Soode kaitse 7.1. Soode kaitset põhjustavad asjaolud 7.2. Kaitset vajavad sootüübid 7.3. Seadused ja siduvad lepingud 1. Sood ja sooteadus
Eesti on sooderikkuselt 2. riik maailmas. Sood moodustavad ligi viiendiku Eesti pindalast. Meie vabariik asub turba ja soode tekkeks soodsas kliimavöötmes. Viimasest mandrijää taganemisest olid möödunud vaid mõned aastatuhanded, kui meie aladele tekkisid esimesed sood. Soode arv ja pindala kasvas iga aastasajaga. Olenevalt kliima muutumisest on nende kasv olnud kord hoogsam, kord aeglasem , kuid alati kindlalt tõusuteel. Veel mõni inimpõlv tagasi ei osatud meil soid hinnata kui loodusrikkust ega neid kasutada. Sood peeti peaaegu kõlbmatuks maaks , rohkem või vähem varuti sealt ainult kütteturvast. Maaharija nägi soos vaenlast , kes kärbib viljasaaki sooservas asuvatel põldudel ja kahandab karja jõudlust. Tänapäeval arusaamad muutunud - soid peetakse oluliseks loodusväärtuseks. Sood on jõgede suudmealade järel hinnatud maailma kõige väärtuslikumateks ökosüsteemideks, mille väärtuseks hinnatakse 19 580 dollarit/ha/a (Karofeld, 2005). Inimkonna huvi soode vastu on suurenenud järk-järgult seoses rahvastiku ja teadmiste kasvu ning majanduse arenguga. Tsaari-Venemaal, kus metsa ja põllumajanduslikuks kasutamiseks kõlblikku maad oli palju, hakati soode vastu sihipärast huvi tundma hiljem kui Lääne-Euroopas. Huvi soode uurimise vastu tekkis praktilisest vajadusest. Soode kasutuselevõtmisel olid Tsaari-Venemaal teerajajateks Eesti- ja Liivimaal tegutsenud edumeelsed mõisnikud. Esimesed andmed nende tegevusest pärinevad 17-18. sajandist (Valk, 1995). Esimese, kuigi üsna pealiskaudse kirjelduse Eesti soodest koostas Põltsamaa kirikuõpetaja A.W. Hupel (1774). Selles märgitakse, et ligi pool Liivi- ja Eestimaa territooriumist on soostunud . 19. sajandil koostatakse mitmete autorite poolt kaarte ja atlasi, mis annavad ettekujutuse soode levikust Liivi- ja Eestimaal. 19. sajandil kujunes Tartu loodusteaduslike, sealhulgas ka sooteaduslike tööde kirjastamise tähtsaks keskuseks Baltimaades, kuna siin paiknes mitmeid õppe- ja teadusasutusi (näiteks Tartu Ülikool, Loodusuurijate Selts, Balti Metsaselts jt.). Sel ajal ilmunud trükistest enamus olid saksakeelsed. Esimene mahukam kokkuvõte turba ja soode kohta Tsaari-Venemaal oli Jelgavas asunud metsandusliku õppeasutuse õppejõu A. Bode 1837 .a. ilmunud töö. Kuigi peamine