50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 20 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2008-12-04
Kuupäev, millal dokument üles laeti
233 laadimist
Kokku alla laetud
12 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
polynasia
Õppematerjali autor
Ei kirjeldata ainult uurimuse asjaolusid, vaid ka tundeid, mis uurijal on. Need analüüsid kujunevad tihtipeale edulooks, kus alguses ei saavutata kontakti, kuid mingi nipi abil pannakse kohalikud end usaldama. Ainele ja meetodile orienteerumine mis on objekt ja mis meetodeid kasutatakse. Uurijad on grupeerunud valdkondade, mitte koolkondade järgi. Hüpoteesi kontrollimine võtetakse mingi hüpotees ja hakatakse seda kontrollima. Etnograafilised välitööd - etnoloogia, kultuuri- ja sotsiaalantropoloogia ,,nurgakivi" Joonised, fotod, intervjuud, esemete kogumine jne. Minnakse kohapeale ja vaadatakse, kuidas seal elatakse. Esimene kokkupuude valutum, kui neist midagi juba tead (eeluuring), samas ei pea A-Ost alustama. Kui oled varem lugenud, siis on kontakt tuttavam, tead, mida oodata. Samas kui pole varem kohalike kohta midagi uurinud, siis on esmane kontakt vahetum ja jätab suurema mulje (knowing nothing method). Igal uurijal oma viis, kuidas uurida.
Etnoloogia ja kultuuriantropoloogia algused Kultuuri määratlus ajalooliselt Kuni 19. sajandini seostus kultuuri määratlus eelkõige kõrgekultuuriga: kujutav kunst, muusika, kirjandus jne. Kultuur on eliidi privileeg, see pole kõigile kättesaadav. Kultuur on vaid osa inimese tegevusest. Levib arusaam, et on rahvaid, kus kultuuri ei olegi. Neid rahvaid peeti metsikuse reservuaariks, kust arenenud rahvad said ammutada inspiratsiooni. Distsipliinid etnoloogia ning kultuuriantropoloogia arenesid välja 19. sajandi teisel poolel. 1871. aastal esitas Edward Tylor esimese etnol/kultatrop kultuuridefinitsiooni: Kultuur on kompleksne tervik, mis hõlmab ühiskonna liikmena omandatud teadmisi, uskumusi, kunste, moraali, seadusi jne. Seega on kultuur kogu inimtegevus, nii kõrgkultuur kui ka igapäevased tegevused. Sellest tulenevalt hakatakse ka teadlaste poolt rõhku panema inimeksistentsi pisiasjadele, kasvavad välja etnoloogia ning kultuuriantropoloogia
etnograafidele. Etnograafid uurivad esemeid ja folkloristid uurivad rahvalaule ja muinasjutte. Tänapäeval pole enam olulist vahet. Antropoloogia on inimese tegelev teadus. Füüsiline antropoloogia – uuritakse inimese keha. Folkloristika on antropoloogilises kontekstis esteetiline antropoloogia. Kõik on suhteliselt üks ja sama, lihtsalt erinevates riikides võidakse seda nimetada erinevalt. Mõningane erinevus: etnoloogia on kujunenud rahvusluse produktina. Etnoloogia hakkas arenema teadusena välja 19.saj lõpus. Kõrgklassid arvasid, et eestlastel kultuuri ei ole. Rahvakultuuriuurijad ütlesid, et rahvakultuur on koguaeg olemas olnud, selle pinnalt me saame arendada välja omapärase rahvuse. See oli palju ka ida-Euroopas. Etnolooga kasvas üles rahvusluse põhjendamise kontekstis. 1918 – mis põhjendab eesti riigi tekkimist? Iseseisvuse deklaratsioonis on toodud 2 põhjendust. EV luuakse ajaloolisel ja etnograafilisel asualal. Kas setud on eestlased
rahvaste juurde ja kogutakse erinevaid andmeid, sellest saab antropoloogiline uurimus siis, kui sellele lisatakse mingi teoreetiline mõtisklus või uuendus. folkloristika – ka üsna sama, huvitub inimese loovusest ja kui varasemal aja folkloristika eristus etnograafiast või antropoloogiast sellega, et folkloristika tegeleb suulise ja vaimse pärimusega, siis praegu pole sellel eriti vahet. Seda üldistatakse kui ühte antropoloogia osa, millele lisandub etnoloogia ja lingvistika. Antropoloogia seisukohalt on see esteetiline antropoloogia, samas folkloristika jaoks on antropoloogia vaid üks meetod. Kogu see asi on üsna sama, aga erinevates riikides, koolides või osakondades kutsutakse neid erinevalt, kuna need mõisted on kujunenud erinevalt. Mis ühendab kõiki maailma inimesi, et me võiksime öelda, et kõik inimesed maailmas on mingiks uurimisobjektiks? Kõikidel rahvastel on oma kultuur ja
Etnoloogia ja kultuuriantropoloogia mõisted kt jaoks etnoloogia / kultuuriantropoloogia – erinevus pole suur; teadusharu, mille raames uuritakse inimestevahelisi sotsiaalseid suhteid, käitumist, arengut, suhteid, religiooni, uskumusi, perekonda, sotsialiseerumist, ideoloogiat, sugupoolte probleeme/erinevusi jne. kultuurirelativism – hoiak, kus väärtustatakse kultuurilisi erinevusi etnotsentrism – hoiak, kus peetakse oma kultuuri paremaks ja hinnatakse teisi
Kultuur. Põhiküsimus on, mis on põhiline termin, mis on selle mõte? Keskne mõiste mõlemas distsipliinis on KULTUUR. Üldiselt mõeldakse kultuurist millestki, mille on loonud inimesed, kes on üle keskmise andekad (muusika, kunst jne). Lisaks selle järgi suudab seda mõista ja tõlgendada samuti vähemus. Sel juhul on kultuur ainult mingile tippkihile. Selline mõistmine on intellektuaalide seas olnud valitsev ja kõik muu mis elus ette tuleb ei ole kultuuriks peetud. Kuid etnoloogia ja kultuuriantropoloogia järgi on kultuur kõik, see mõiste on väga avar. Siiski see eelnev arusaam on ka praegu valitsev. On selline arusaam, et osa rahvaid on kõrgemalt arenenud ja teised maha jäänud, sama kehtib ka ühe ühiskonna sees. Kaks võimalust, kuidas kultuuri mõista: 1. On see, mis on inimeste poolt loodust kõrgemalt hinnatakse. Kuskit tunnetuslikult tajume, et mõni asi on väärtuslikum ja mõni asi mitte. 2. Kõik, mida inimesed on loonud on kultuur
Religioon on solidaarsuse vallandaja On huvitatud religiooni funktsioonidest: distsiplineeriv, siduv, jõudu andev, eufooriline Antropoloogia 20. saj alguse Inglismaal 20 saj alguseks oli üldine antropoloogia uurimisteema paika pandud primitiivne, metsik, varajane inimene ja tema kultuur, eksootilised kultuurid. Pandi paika ka antropoloogia terminid: etnograafia on kirjeldus kirjaeelsetest rahvasteest; etnoloogia on teadus, mis tegeleb kirjaeelsete rahvaste ajalugude konstrueerimise ja uurimisega; sotsiaalantropoloogia tegeles primitiivsete ühiskondade institutsioonide võrdleva uurimisega. Frazer nägi antropoloogiat kui sotsioloogia haru, mis uurib primitiivseid inimesi. 20 saj alguse antropoloogiale iseloomulikud jooned geograafiline difusionistlik lähenemine, sotsioloogiline lähenemine (sotsiaalsete fenomenide võrdlev uurimine). Durkheimi mõjul liikus
Antropoloogia jaotumine neljaks väljaks, nende põhilised uurimisalad antropoloogia jaguneb neljaks järgmiselt: arheoloogia, kultuurantropoloogia, bioloogiline antropoloogia ja antropoloogiline lingivistika. Arheoloogia möödunud kultuuride võrdlev uuring läbi materiaalsete uuringute ja keskkonna uuringute, mis inimtegevuse tagajärjel minevikust maha jäänud. Kultuurantropoloogia uurib inimest, kui ühiskondlikku olevust, tema käitumismustreid, tavasid, kombeid. Ühelt poolt püütakse leida universaalset, midagi mis on ühine kõikidele kultuuridele. Teiselt poolt tuleb märgata just ainulaadset, seda mis eristab ühte kultuuri teisest, muutes ta universaalsekt, kordumatuks. Bioloogiline antropoloogia tegeleb peamiselt inimese füüsilise karakteristika uurimise ja analüüsimisega. Antropoloogiline lingvistika interdistsiplinaarne uuring, kuidas keel mõjutab ühiskonda. Antropoloogiline lingvistika uurib, kuidas keel kujundab kommunikatsiooni, moodustab sotsia
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid