nad viljakottidest välja ronida jõuavad. Nende juht, sepp Villu, visatakse vangikeldrisse, kus ta ka sureb. "Tasujal" ja "Villu võitlustel" on palju ühiseid jooni ja elemente. Esiteks muidugi see, et neis mõlemas kirjeldatakse Jüriöö ülestõusu sündmusi ning talupoegade vabadusvõitlust. Kuid kumbki neist pole täielikult pühendatud ainult sellele teemale. 5 2.3 "Kuulsuse narrid" Raamat "Tallinna narrid ja narrikesed" on üks Bornhöhe teostest, mis ei kuulu ajalooliste romaanide hulka. Selle raamatu tuntuim osa on "Kuulsuse narrid". Selles raamatus on räägitud kahest mehest, leiutajast Jaan Tatikast ja luuletajast Salomon Vesipruulist. Nende mõlema eripära seisneb selles, et tegelikult kumbki ei oska absoluutselt seda, mida nad arvavad ennast oskavat. Tatikal on küll väga palju huvitavaid mõtteid, kuid ta ei suuda ühtki nendest ellu viia
ja tema isa vahelised suhted, Gabrieli ja tema kasuvenna suhted ning talupoegade vabadusvõitlus. Esimesest kahest jutustusest eristab "Vürst Gabrieli" ka see, et sellel on õnnelik lõpp Gabrieli ja Agnes armastus saab kõikidest vaenlastest jagu. Selle jutustuse aineil on loodud film "Viimne reliikvia" (1969). Bornhöhe ei kirjutanud ainult ajaloolisi jutustusi. Tal on olemas ka mitmeid satiirilisi jutustusi, tuntuim nendest on "Tallinna narrid ja narrikesed" (1892). Selles naeruvääristab autor inimeste pahesid, eelkõige raha-, kuulsuse- ja armastusejanu. Antud teos koosneb mitmest osast, millest suurima populaarsuse on saavutanud "Kuulsuse narrid", mille peategelasteks on Salomon Vesipruul, kes arvab ennast maailmakuulus luuletaja olevat ning Jaan Tatikas, kes enda arvamuse kohaselt pidavat olema väga andekas leiutaja. Samuti väärivad tähelepanu mõningad Bornhöhe jutud, näiteks "Kollid", mis on
Tasuja JUTUSTUS EESTIMAA VANAST AJAST I Aastasadade kuristik haigutab meie ja selle aja vahel, milles siin räägitavad juhtumused on sündinud. Selle pika aja sees on meie maal, niisama kui mujalgi maailmas, palju vanu asju igaviku rüppe vajunud, kust neid ühegi muinasaegade tagasisoovija õhkamine enam välja ei meelita; uusi olusid, kuigi mitte kõigiti paremaid, on lugemata arvul tekkinud. Üldse on maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal. Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda. Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta, vaese patuse pagana,
enda elamused, teised poiste omad, kes olid mu koolivennad. Huck Finn on võetud elust; Tom Sawyer samuti, kuid mitte üksikisiku järgi; ta on kombinatsioon kolme poisi karakteristikast, keda ma tundsin, ja kuulub seepärast arhitektuuri segastiili. Ebausk, mida siin on puudutatud, valitses läänes üldiselt laste ja orjade hulgas selle loo ajajärgul, see tähendab, kolmkümmend või nelikümmend aastat tagasi. Kuigi mu raamat on mõeldud peamiselt poiste ja tüdrukute meelelahutuseks, loodan, et seda ei lükka tagasi ka mehed ja naised, sest minu plaani kuulus püüda täisealistele meeldivalt meelde tuletada, mis nad olid kord ise, kuidas nad tundsid, mõtlesid ja rääkisid ja missugustest kummalistest ettevõtetest nad mõnikord osa võtsid. 1. P E A T Ü K K «Tom!» Ei mingit vastust. «Tom!» Mingit, vastust. «Huvitav, kus see poiss peaks olema. Kuule, Tom!»
Ja raha saab ka pika vastu, raha saab kõigi vastu... Olete enne linnas olnud? Ei? See on jumal tänatud, sest siis te ei tea, mis võib rahaga linnas teha, pole kiusatust. See on peaasi, et pole kiusatust. Aga muidu... Jah! -- Tulge nüüd siia" -- ta tõmbas Indrekut pahema käega -- ,,ja vaadake oma silmaga, mis ma kirjutan. Näete: korteri ja kosti eest ühes koolirahaga viiskümmend rubla sisse maksnud." Direktor ei jätnud enne, kui Indrek oli need sõnad raamatust valju häälega ette lugenud. Siis kritseldas ta midagi saksa keeles juurde, millest Indrek oma oskusega jagu ei saanud. Lõppu pani direktor kuupäeva. Nüüd võttis ta raha laualt ja läks seda sahtlisse panema. Aga seal jäi ta äkki mõttesse. Viimaks võttis ta rublase ja pistis selle Indrekule pihku. ,,Pistke see tasku, pisut peab teiesugusel pikal mehel ikka raha olema. Kui vana olete? Kaheksateist täis? Ilus aeg, hää aasta, see toob õnne. Mina olen juba üle kuuekümne."
Kõik kommentaarid