„ WEST SIDE STORY“
8. mätrsil 2005.a käisin Vanemuise suures majas vaatamas Ain
Mäeotsa lavastatud muusikali „West Side Story“ Tegemist oli kahe
vaatusega etendusega. Lavastuse Helilooja oli Leonard Bernstein
– tuntud helilooja, dirigent ja pianist . Bernsteini loomingust
võib-olla tuntuimad on muusikalid „Wonderful Town“ (1944),
„Candie“ ( 1596 ) ning „1600 Pennsylvania Avenue“ (1976).
Samuti võib nimetada tema kolme sümfooniat „Jeremiah“ (1944),
„Age of Anxiety “ (1949) ja“Kaddish“, mis on pühendatud president John.F. Kennedyle. Helilooja L.Bergsteini muusikal „West
Side Story“ esietendus 1957. aastal New Yorgis Brodway „ Winter Gardeni“ teatris. Neli aastat hiljem tehti sellest film . Mina
isiklikult olen seda filmi näinud ja pean tunnistama, et suurelt lavalt ning Eesti oma näitlejate esituses oli seda hoopis meeldivam vaadata.
„West Side Story“ libretist oli Arthur Laurents – näitekirjanik
ja lavastaja , kes on kirjutanud lisaks „West Side Storyle“
libretod muusikalidele „Gypsy“, „Do I Hear a Waltz?“ ja
Minu arvates sai ka tema oma ülesannetega kenasti hakkama orkester mängis väga ilusasti, ei olnud liiga valju ega vaikne ning ka solistid laulsid oma partiisid hästi. Väga huvitav etenduse juures oli see, et enne esimese vaatuse algust mängis orkester umbes kümme minutit nii, et lavalist liikumist ei toimunudki. Alguses arvasin, et midagi on lahti, kuna eesriie ei avanenud, kuid see pidigi nii olema. Tantsujuhiksks oli Jelena Karpova. Koreograafiliselt oli muusikal Täiesti laitmatu. Mulle väga meeldisid tantsustseenid ja see oli tore, et neid oli päris palju. Tantsijate lavaline liikumine oli originaalne ja seda oli väga huvitav jälgida. Paljud tantsudest meenutasid balletti, ning see tegi etenduse veelgi mitmekesisemaks ja meeldivamaks. Kuigi lauldi eesti keeles, ei saanud ma kohati sõnadest aru, sest mõned kohad lauldi väga kõrgelt. Õnneks oli aga võimalik lugeda inglise keelseid tiitreid lava üleval.
“jats”, pidades juba siis vahepeal ainukasutuses olnud “džäss’i” ebasoovitavaks (Elisto 1949, I: 134). See tundub päris loogilise lahendusena, sest 1. muusikute keelepruugis on see ammugi juurdunud, 2. inglise keele häälduse aspektist pole sõnakuju “džäss” korrektne, 3. eesti keel on niigi küllastunud võõrlaenudest. 2 Meie kinodes jooksis menukalt USA muusikafilm “Päikesepaistelise oru serenaad”, kus peaosa oli Glenn Milleri džässorkestri muusikal, suur menu saatis Eesti Riikliku Filharmoonia džässorkestrit Vladimir Sapožnini juhatusel kogu tema 8-kuulisel ringreisil (märts–oktoober 1945) NSVLs. 10 džässi, homme reedad kodumaa!” 3 – uue korra kultuuri üks põhiteese muutis selle aga hoopis võimatuks. Nn Hruštšovi sula aegu olukord veidi leevenes ning kohe ilmusid ka Valter
DRAAMA: Laiemas tähenduses nimetatakse draamaks iga niisugust teost, mis on antud tegelaste dialoogina, ilma autoripoolse jutustamiseta. Enamasti on draamateosed mõeldud laval esitamiseks, kuid on ka lugemisdraamasid. Remark e autoripoolne märkus Tragöödia kurbmäng; Komöödia lõbusasisuline draamateos; Draama tõsise sisuga näidend; Tragikomöödia draamateos, milles on nii traagilisi kui ka koomilisi elemente; Farss jant; Teater (estraad, muusikal jne) Esimene Eesti teatrietendus 1529 Tln Raekojas, kus mängiti mingit Rooma tragöödiat. 17.saj oli rändtruppide aeg Eur.-d, moned jõudsid ka siia. 1. Eesti teater oli Tln Saxa teater 1784, loojax A.v.Kotzebue. Trt-s oli teatrietendused keelatud alates 1812.st, kuna kardeti väljaastumisi. Eestikeelse teatri sünd 1870 "Vanemuise Selts", Koidula "Saaremaa onupoeg". 1 2. S
Kõik kommentaarid