KESKKONNAKAITSE JA KORRALDUS 1. loodus- ja keskkonnakaitse üldküsimused Keskkonnakaitse: atmosfääri, maavarade, hüdrosfääri ratsionaalse kasutamise ja kaitse, jäätmete taaskasutamise või ladustamise, kaitse müra, ioniseeriva kiirguse ja elektriväljade eest. Keskkonnakaitse on looduskaitse olulisim valdkond. Looduskaitse : looduse kaitsmist (mitmekesisuse säilitamist, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamine), kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine, loodusvarade kasutamise säästlikkusele kaasaaitamine 2. loodus- ja keskkonnakaitse mõiste Keskkonnakaitse- rahvusvahelised, riiklikud, poliitilis-administratiivsed, ühiskondlikud ja majanduslikud abinõud inimese elukeskkonna saastamise vähendamiseks ja vältimiseks ning l
levila on biogeograafias mingi taksoni esinemisala (territoorium v. akvatoorium) Maal. Milliseid spetsiifilisi küsimusi uurib biogeograafia? 1) biogeograafiline rajoneerimine Maa territooriumi v. akvatooriumi liigestamine elustiku oluliste erinevuste alusel; 2) küsimus biogeotsönooside geograafilise jaotumise seaduspärasustest. Endla Reintam, 2008/2009 5 Biogeotsönoos on looduslik kompleks, millesse kuuluvad elukooslus (biotsönoos) ja selle elupaiga (biotoobi) eluta keskkond. Biogeotsönoos on ökosüsteemi erijuht, mille territoriaalse ulatuse määravad taimekoosluse e. fütotsönoosi piirid (V. Sukatsov, 1944). Iga biogeotsönoos on ökosüsteem, kuid kõik ökosüsteemid ei ole biogeotsönoosid. Ökosüsteem 1. (A. Tansley) funktsionaalne süsteem, milles toitumissuhete (aine- ja energiaülekande) kaudu seostunud organismid koos keskkonnatingimuste kompleksiga moodustavad isereguleeruva areneva terviku
LUUA METSANDUSKOOL METSABOTAANIKA KOOSTAS: EVELIN SAARVA LUUA 2003 EESSÕNA Käesolev "Metsabotaanika" õpik on mõeldud Luua Metsanduskooli esimeste kursuste õpilastele metsakasvukohatüüpides kasvavate taimede tundmaõppimiseks. Õppevahendi koostamise aluseks olid Jaanus Paali ning Erich Lõhmuse metsatüpoloogiat käsitlevad monograafiad. Metsataimede tutvustamine toimub kasvukohatüüpide järgi, kusjuures lisatud on ka kasvukohatüüpide kirjeldused. Igale taimekirjeldusele on lisatud taime või sambla-sambliku joonis. Teksti olulisematele märksõnadele on joon alla tõmmatud, see hõlbustab informatsiooni kättesaamist. Lühend (K) tähistab antud kasvukoha karakterliiki, (KD) karakter-dominanti ja (D) domineerivat liiki. Metsad jaotatakse vastavalt mullastikule ja veereziimile metsa kasvukohatüüpideks (kkt). Need on enamkasutatavad üksused metsade korraldamisel, sest kasvukohatingimused määravad puistute tagav
Palun, siin siis teile see botaanika eksami materjal. Paarile küsimusele jäi vastamata, sest ei leidnud seda kuskilt. Kuid meilt Ploompuu seda ei küsinud. Soovitan kindlasti juurde lugeda tunnikonspektist, sest näiteks kottseente osa siin nii pikalt ja täpselt ei ole, kui tema küsis. Kuigi pileti peal neid küsimusi ei olnud. Edu õppimiseks ja saatke see siis kõigile edasi, kes võib-olla kohe ei saanud! 1. Süstemaatika on teadus, mis tegeleb meie planeeti asustavate taimede kirjeldamisega, sugulasliikide rühmadeks liitmisega ja nende rühmade asetamisega sellisesse järjekorda, mis peegeldaks taimeriigi sadu miljoneid aastaid kestnud evolutsiooni. Taksonid- süstemaatika ühikud. Taimi liigitatakse süstemaatilistesse rühmadesse üldtunnustatud üksuste alusel, mida nim. taksoniteks: liik->perekond->sugukond->selt->klass->hõimkond->riik 2. Esmane liigi kriteerium: Samasse liiki kuuluvad isendid, kes (potensiaalselt) suudavad omavahel ristudes anda täisväärtuslikke (=pal
MULLAHARIMINE MULLAHARIMISE PÕHISUUNAD Mullaharimise senisest ulatuslikum diferentseerimine vastavalt konkreetsetele tingimustele - kasvatatavale kultuuride umbrohtumusele, reljeefile, põldude kultuuristatusele, ilmastikutingimustele jne. Mullaharimise minimeerimine, mille eesmärgiks on harimise intensiivsuse piiramise teel vähendada muldade liigset tallamist (tihendamist), struktuuri lõhkumist ja huumuse lagundamist ning alandada harimiskulusid. Eriti oluline on see suhteliselt harimisõrnadel, erosiooniohtlikel ja kerge lõimisega huumusvaestel muldadel Künnikihi süvendamine (!) mitmesuguste sügav-harimisvõtetega. Künnialuse kihi mullafüüsikaliste jt. mulla omaduste parandamine Mullaviljakuse kvaliteedi parandamine Tööviljakuse tõstmine (kompleksagregaatide rakendamine, jne) Mullaharimissüsteem Mullaharimissüsteem on maaviljelussüsteemi olulisi komponente. Ta peab kindlustama soods
anorgaanilisest loodusest läbi organismide tagasi anorgaanilisse loodusesse. Eristatakse kahte põhilist aineringet: suurt ja väikest. Biogeotsönoloogia teadusharu, mis käsitleb elukoosluste (biotsönooside) ja elupaiga (biotoobi) komponentide (mulla, kliima, kivimite) vastastikuseid suhteid ja olenevusi ning produktsiooni- ja mullatekkeprotsessis, energiavoos ja aineringeis toimuvaid muutusi. Biogeotsönoos (V.N. Sukatsev) looduslik kompleks, millesse kuuluvad elukooslus (biotsönoos) ja selle elupaiga (biotoobi, ökotoobi) eluta keskkond. Biotsönoos ja biotoop on b-s aine- ja energiavahetuse kaudu vastastikuses funktsionaalses sõltuvuses. B. on ökosüsteemi erijuht, mille territoriaalse ulatuse määravad taimekoosluse e. fütotsönoosi piirid. Bioindikatsioon keskkonnaseisundi ja -olude muutumise iseloomustamine organismide bioindikaatorite ja nende tunnuste (vitaalsuse, ohtruse, katvuse, sageduse, loomade puhul ka käitumise jm
I Põllumajandus o Siseturule või ekspordiks Maakasutus (õp lk 85) o Värkeslt turule või tööstusele tooraineks Põllumajanduslik maa jaguneb: Valitsuse poliitika o Haritav maa o Tollipoliitika Põllumaa (viljapõld) Impordil tav. maksud, maavarade Istandus (õunaaed) puhul ka ekspordil o Looduslik rohumaa (hooldatakse nt. o EL teraviljal liikuv tollimaks (sõltub karjamaa) maailmaturu hinnast) Haritavat maad vähe inimese kohta Ida- o Toetused e. subsiidiumid Kagu-Lõuna-Aasias (Hiina ja India) Agrokliimavöötmed Palju: Okeaania (pole praktiline) Lähisarktiline – ainult tähtis põhjapõtrade
Biotoopide eksam: 1. Metsad 1.1. Põlismetsa olemus, erinevus majandusmetsast. Põlismets on inimtegevuse mõjuta välja kujunenud stabiilne ökosüsteem. Siin leidub palju erinevas kõdunemisjärgus lamatüvesid, mis pakuvad eluvõimalusi spetsiifiliste nõudlustega organismidele ja suurendavad nõnda koosluse liigirikkust. Põlismetsast võib alati leida inimpelglikke liike, kes majandavates metsades elada ei saa. 1.2. Peamiste metsatüüpide iseloomustus tingimuste ja liikide kaudu (vt. Auditooriumis täidetud töölehte) Loomets- Levib Saaremaal, Põhja- ja Loode-Eestis. Üldisteks tingimusteks: valgusküllased, põhjavesi sügaval, majandamisel halvad, paepealne viljakas, madalad metsad. Puu- ja põõsarindes männid, kuused, sarapuu, kibuvits, arukask. Elustiku eripärad, näited liikidest: lubjalembesed taimed, tume-punane neiuvaip, ülane, sinilill. Nõmmemets- Põhja- , Loode- ja Kagu-Eesti, Peipsi ääres, Lääne-Eesti saartel. Üldised tingimused: aeglase kas
Kõik kommentaarid