Põhimõisted Eesti keele eksamiks (9)

Lõik failist

Sarnased õppematerjalid

19

doc

Kokkuvõte põhikoolis õpitust

Kirjanduses fantaasiaga seotud kujutlused, mõtted, tegelaskujud, sündmustik. Följeton - pilkejutt, veste. Ajakirjanduszanr, mille eesmärk on naeruvääristada ühiskonnaelu väärnähtusi. Seda iseloomustab poleemiline ja kriitiline vaatenurk ning aktuaalsus. Följeton keskendub ühele teemale, on mahult lühike, sõnastuselt leidlik ja vaimukias. Kirjanduslikke följetone on kirjutanud näiteks August Gailit (1891-1960) ja August Alle (1890 -1952). Eesti ajakirjanduse traditsiooniliseks följetoni vormiks on humoristliku põhilaadiga veste, Tuntud vestekirjanikud on Eduard Vilde (1865 -1933), august Kitzberg (1855 -1927), Oskar Luts (1887 -1953) jt. Haiku - jaapani väike loodusluuletus, mis koosneb kolmes värsist (silpide arv värssides vastavalt 5+7+5) ja sisaldab aastaajale osutavat sõna. Homonüümid - samakõlalised, kuid erineva tähendusega sõnad. Huumor- Heatahtlik nali

Kirjandus

174

doc

Kirjanduse mõisted A-Z

absurdikunst ­ kunstimeetod, mis sündis vastusena Teise maailmasõja õudustele. Selle suuna esindajad väljendasid oma teostes katastroofi üle elanud inimese tundeid ja mõtteid. Absurditeoste tegelased on kaotanud isiksusele omased jooned. Nende tegevusel puudub eesmärk ja elul väljavaade, nad on vaid olendid, kes elavad antud hetkes kellegi armust. Absurdikirjanikena on saanud tuntuks näiteks iirlane Samuel Beckett (1906) ja rumeenlane Eugéne Ionesco (1912), eesti kirjanikest on absurdi Mati Undi (1944) loomingus. Achilleus ­ kuningas Peleuse ja merenümf Thetise poeg. Achilleuse ema kastis poja pärast sündi Styxi jõkke, et muuta poeg haavamatuks, kuid vesi ei ulatunud jalakannani, kust ta last hoidis. Sellest on tulnud mõiste Achilleuse kand, mis tähendab ainust haavatavat kohta. Achilleus langeski Parise noolest, mille Apollon juhtis talle kanda. Achilleus on eepose "Ilias" tähtsaim tegelane. adamism ­ vt akmeism.

Eesti keel

23

doc

Kirjandusteooria

(intertekstuaalsus). Allusioon ­ varjatud vihje teisele kirjandusteosele, üldtuntud isikule, sündmusele või faktile, nt Juuda tegu, Tootsi taskud, Potjomkini küla. Allusioonid võivad lisada tekstile sügavust ja laiemat kandvust. Lüürika aluseks on elamus, väljendumine toimub vahetult, suure emotsionaalsusega ­ seda nim lürismiks. Esitusviis on monoloogiline, autor esineb enamasti minavormis. Esikohal on seotud kõne. Lüürikas esineb keele kogu muusikaline element ­ rütm, riim, refrään, kordus. Põhinõudeks on kujutatud elamuse ühtsus. KIRJANDUSTEOSE VAATEPUNKT Romaani tegevus avaneb lugejale alati mingist vaatepunktist. Kirjandusteose VAATEPUNKT on paik või teadvus, kust teose sündmustikku nähakse. Kirjandusteose JUTUSTAJA on hääl, mis edastab teose sündmustikku. Kui teos on kirja pandud MINA ­ JUTUSTUSENA, on olukord lihtne: mina-jutustaja kõneleb toimunust oma vaatepunktist lähtudes. Mina-jutustus

Kirjandus

Kommentaarid (9)