Paulo Coelho "Alkeemik" (3)

Tallinna Lilleküla Gümnaasium

Paulo Coelho „ Alkeemik “
Referaat



Tallinn 2010
Sisukord
1. Paulo Coelho 3
2. Auhinnad ja tunnustused 4
3. Bibliograafia 6
4. „Alkeemik” 7
4.1 Raamatu analüüs 7
4.2 Autor oma teosest 16
5. Kokkuvõte 19

1. Paulo Coelho

Paulo Coelho sündis Rio de Janeiros 24. augustil 1947. Kirjaniku kirevat elulugu iseloomustavad keerulised eluperioodid. Coelho on viibinud teimselisena mitemeid kordi vaimuhaiglas, seotud hipiliikumise ja musta maagiaga. Enne lõplikku pühendumist kirjutamisele töötas ta ajakirjanikuna ja teatridirektorina. Coelho on kirjutanud ka näidendeid ja laulusõnu Brasiilia muusikutele. Peale 34. sünnipäeva otsustas ta oma edaspidise elu pühendada kirjutamisele. [3]
Pärast palverännakut 1987.aastal kirjutas Coelho „ Palverännaku“, kus ta kirjeldas oma kogemusi kokkupuutes erakordsega tavalises elus. Seejärel pälvis ta meedias suurt tähelepanu ja tema raamatutest said bestsellerid. [3]
Coelho on müünud üle 100 miljoni raamatu 150 erinevas riigis üle kogu maailma ja tema töid on tõlgitud 66 keelde. Ta on saanud mitmeid kirjandusauhindu erinevates riikides. Teda ei hinnata mitte ainult Brasiilias, vaid ka Ameerikas ja Euroopas. Coelho on kõigi aegade suurima läbimüügiga portugali keeles kirjutav autor. [3]
Paulo Coelho on mitmete institutsioonide liige:

• Shimon Perese Rahainstituudi juhatuse liige.
  
• UNESCO erinõuniku teemal „ Kultuuridevahelised dialoogid ja spirituaalsed kohutmised“.
  
• Schwabi sotsiaalse ettevõtluse fondi juhatuse liige.
  
• Brasiilia kirjandusakadeemia liige.
  
• ÜRO rahusaadik.
  

2. Auhinnad ja tunnustused

• „Elle - Best International Writer“ ( Hispaania 2008)
  
• „Inauguration of the Rúa Paulo Coelho - Santiago de Compostela“ (Hispaania 2008)
  
• „Distinction of Honour from the City of Odense“ ( Saksmaa 2007)
  
• „Las Pergolas Prize 2006 by the Association of Mexican Booksellers“ (Mehhiko 2006)
  
• "I Premio Álava en el Corazón" (Hispaania 2006)
  
• "Cruz do Mérito do Empreendedor Juscelino Kubitschek " (Brasiila 2006)
  
• “Wilbur Award ”, presented by the Religion Communicators Council (USA 2006)
  
• Kiklop Literary Award for The Zahir in the category "Hit of the Year " (Horvaatia 2006)
  
• DirectGroup International Author Award (Saksamaa 2005)
  
• "Goldene Feder Award" (Saksamaa 2005)
  
• "The Budapest Prize" (Ungari 2005)
  
• " Order of Honour of Ukraine " (Ukraina 2004)
  
• "Order of St. Sophia " for contribution to revival of science and culture (Ukraina 2004)
  
• "Nielsen Gold Book Award" for The Alchemist (Ühendkuningriik 2004)
  
• "Ex Libris Award" for Eleven Minutes ( Serbia 2004)
  
• Golden Bestseller Prize from the largest circulation daily "Večernje Novosti" (Serbia 2004)
  
• "Best Fiction Corine International Award 2002" for The Alchemist (Saksamaa 2002)
  
• "Club of Budapest Planetary Arts Award 2002" as a recognition of his literary work (Saksamaa 2002)
  
• "Bambi 2001 Award" (Saksamaa 2001)
  
• "XXIII Premio Internazionale Fregene" (Itaalia 2001)
  
• "Crystal Mirror Award" (Poola 2000)
  
• " Chevalier de l'Ordre National de la Légion d'Honneur" (Prantsusmaa 1999)
  
• "Crystal Award" World Economic Forum (1999)
  
• "Golden Medal of Galicia" (Hispaania 1999)
  
• Finalist for the "International IMPAC Literary Award" ( Iirimaa 1997 and 2000)
  
• "Comendador de Ordem do Rio Branco" (Brasiilia 1998)
  
• "Golden Book" (Jugoslaavia 1995, 1996, 1997, 1998, 1999, 2000 and 2004)
  
• "Super Grinzane Cavour Book Award" (Itaalia 1996)
  
• "Flaiano International Award" (Itaalia 1996)
  
• "Knight of Arts and Letters " (Prantsusmaa 1996)
  
• "Grand Prix Litteraire Elle" (Prantsusmaa 1995)
  

3. Bibliograafia

1982: Põrguarhiivid
1986: Vampirismi praktiline kasutusjuhend
1987: Palverännak: maagi päevik
1988: Alkeemik
1990: Brida
1991: Kingitus
1992: Valküürid
1994: Maktub
1994: Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin
1996: Viies mägi
1997: Valgusesõdalase kasutusjuhend
1998: Veronika otsustab surra
2000: Kurat ja preili Prym
2001: Isad , pojad ja isade pojad
2003: Üksteist minutit
2004: Džinn ja roosid
2005: Zahir
2006: Nagu voolav jõgi
2006: Portobello nõid
2007: Elu: valitud tsitaatid
2008: Võitja seisab üksi
2008: Maag
[2]

4. „Alkeemik”

Teos ilmus 1988. aastal. Raamatut on tõlgitud 67. keelde ning müüdud üle 65 miljoni eksemplari. „Alkeemik” oli 2003. aastal läbimüügilt 6. kohal. Seda loetakse üheks tähtsaimaks 20. sajandi kirjanduse fenomeniks.
„Alkeemik” on sümbolistlik muinasjutt, mis räägib inimese suurimast tarkusest – oma südame kuulamisest, enesekssaamisest, mis ka halli argipäeva kullaks muudab. [1]

4.1 Raamatu analüüs

Raamatu peategelane on poiss Santiago, kes on pärit Hispaaniast, lihtsast Andaluusia taluperekonnast. Tema vanemad tahtsid poega koolitada preestriks ning seetõttu õppis Santiago kuni kuueteistkümnenda eluaastani seminaris ladina ja hispaania keelt ning teoloogiat. Lapsest saadik oli poisi unistuseks olnud tundma õppida mailma ning lõpuks võttis ta julguse kätte ning teatas isale , et ei taha saada preestriks, vaid hoopis rännata. Isa vastas, et nende külast on inimesi läbi voorinud üle kogu maa: nad tulevad, et leida midagi uut, ja lahkudes on ikka samasugused. Inimesed ronivad üles mägedele, et vaadata losse , ja leiavad, et minevik oli parem kui see, mis on praegu. Poiss aga vastas, et ei tea, millised on nende lossid. Isa ütles veel, et neil rändajatel on palju raha, siinkandis rändavad ringi vaid karjused. Nii otsustas poiss, et temast saab lambakarjus . Isa õnnistas poega ning andis talle kaasa põllult leitud kolm vanaaegset Hispaania kuldmünti. Isa silmadest nägi Santiago, et ka tema ihkas minna laia maailma. See igatsus elas isas ikka veel, vaatamata aastakümnetele, mille jooksul ta sda süües-juues ja ööst öösse ühes ja samas kohas magades lämmatada oli püüdnud. [1]
Kahe aastaga Andaluusia väljadel oli poiss tundma õppinud kõiki ümbruskonna külasid ning mõistnud, et see ongi tema elu mõte – ringi rännata. Viimastel päevadel oli poiss näinud ühte ja sama unenägu ning otsustas Tarifa linna jõudes minna vana mustlasnaise juurde, kes unenägusid seletab. Santiago oli näinud unes, et oli just oma lammastega põllul, kui tuli üks laps ja hakks loomadega mängima. See ei meeldinud Santiagole, sest lambad kardavad võõraid, aga seda last lambad ei kartnud. Laps mängis lammastega natuke ning seejärel haaras Santiago käest ning viis ta Egiptuse püramiidi poole ning ütles: „Kui te siia tulete, leiate peidetud varanduse .“ Sel hetkel, kui laps hakkas näitama varanduse täpset asukohta , ärkas Santiago üles. Mustlane võttis uuesti poisi käed ning lausus, et praegu ta poisilt raha ei võta, kuid tahtis, et poiss vannuks, et kui varanduse leiab, siis annab ühe kümndendiku talle. Naine ütles, et see unenägu on maailma keeles, seega oskab ta seda seletada, kuigi see on väga raske. Seletus oli selline, et poiss peab minema Egiptuse püramiidide juurde ning leiab sealt suure varanduse ja saab rikkaks. Santiago oli vihastas, pettus ja läks minema. [1]
Poiss tegi oma toimetused linnas ära ning läks ja istus väljakul ühele pingile ning hakkas raamatut lugema, mille ta oli saanud Tarifa preestri käest. Raamat oli väga paks ja ülikeeruliste nimedega, kuid just väga huvitaval kohal istus poisi kõrvale keegi vanamees , kes tahtis kangesti juttu ajada. Poiss ei suutnud enam raamatule keskenduda ning hakkas mõtlema teisi mõtteid, üritades ikka teeselda raamatu lugemist, sest tahtis vanamehest lahti saada. Kui aga vanamees küsis raamatu kohta, mida poiss luges , ning ütles, et see on tähtis raamat, aga igav, hakkas poiss vanamehe vastu huvi tundma. Vanamees ütles, et raamat räägib inimese võimetusest valida endale saatust. Ja lõpeb tõdemusega, et kõik meist usuvad maailma kõige suuremat valet, milleks on: oma elu teatud hetkel kaotame me kontrolli selle üle, mis meiega toimub, ja saatust hakkab juhtima hoopis meie elu. Poiss vastas, et temaga nii ei juhtunud, sest kuigi tema vanemad tahtsid, et temast saaks preester , hakkas tema lambakarjuseks. Siis aga Santiago ehmus, sest vanamees justkui luges ta mõtteid, teades, et poisile meeldib rännata ning teadis ka tema isa ja ema nime ning kogu tema elu kuni käesoleva hetkeni, tema lapsepõlvelolluseid ning teadis ka unenäost ja varandusest. Vanamees osutus olema Saalemi kuningas ning ta nimi oli Melkisedek. Vanamees tahtis poissi aidata ning ütles, et kui poiss annab talle kümnendiku oma lammastest, ütleb vanamees, kuidas leida varandus . Poiss ei mõistnud, miks kuningas temaga räägib, kuid vanamees vastas, et kõige olulisem põhjus on see, et Santiago elab Oma Loo järgi. See on see, mida poiss on alati igatsenud teha. Nooruses teavad kõik, milline on nende Oma Lugu. Siis on kõik selge ja võimalik, inimesed julgevad unistada ja igatseda kõike seda, mida nad tahaksid elus teha. Kuid mida aeg edasi, seda enam hakkab sekkuma mingi salapärane jõud, mis veenab neid Oma Loo võimatuses. Sellel planeedil siin kehtib üks suur tõde: oled, kes sa oled, ja teed, mida sa teed – kui sa kõigest hingest midagi tahad, siis sellepärast, et see soov on sündinud Universumi hinges. Ja see on inimese maapealne ülesanne. Maailma Hing saab toitu inimeste õnnest või ebaõnnest või vihast või kadedusest. Inimeste ainus kohustus on austada Oma Lugu. Kõik on tegelikult ainult üks. Kui te midagi tahate, aitab teid selle saavutamisel salamisi kogu Universum . Vanamees tuli poisile appi, sest poiss püüdis elada Oma Loo järgi, kuid oli alla andmas. Poiss nõustus andma järgmisel päeval ühe kümnendiku lammastest vanamehele ning vanamees ütles vastutasuks, et varandus asub Egiptuses, püramiidide juures, ning andis poisile kaks kivi. Üks kivi oli must, mille nimeks Uurim, ja teine kivi valge, mille nimeks Tummim. Must tähendas „jah“ ja valge „ei“. Et jõuda varanduseni, peab poiss järgima märke. Jumal on meile kõigile valmis seadnud tee, mida mööda käia. Tuleb vaid näha märke, mis on meie jaoks jäetud. Vana kuningas võttis lambad ja läks ning poiss ostis pileti ja läks Aafrikasse, mis asus linnast vaid mõne tunni kaugusel. [1]
Jõudes aga Aafrikasse, rööviti ta esimeses baaris rahast, mille ta ülejäänud lammaste eest oli saanud, paljaks. Poiss usaldas võõraid liiga palju. Ta oli võõral maal ja ta ei mõistnud keelt, mida seal räägiti. Ta polnud enam karjus ning tal ei olnud mitte kui midagi, et tagasi minna ja kõike otsast alata. Tal hakkas endast kahju ning hakkas nutma , sest pidas Jumalat ebaõiglaseks, et too tasus niimoodi inimestele, kes uskusid oma unistustesse. Ta avas koti ning leidis sealt oma kivid , mis vanamees oli andnud. Neid vaadates ta rahunes Santiago mõisti, et on nagu kõik teisedki: näeb maailma sellisena, nagu ta tahab seda näha, mitte sellisena, nagu see on. Kividelt küsides, kas vanamees on ikka temaga, sai ta jaatava vastuse ning see tegi ta olemise kindlamaks. Ta otsustas oma teekonda jätkata. Ta sai aru, et maailma on võimalik vaadata nii petise ohvrina, kes on paljaks varastatud, kui ka seiklejana, kes otsib varandust. Tema on aga seikleja , kes otsib varandust, ning ta suikus unne. [1]
Hommikul üles ärgates oli Santiago õnnelik ning inimesi jälgides mõistis ta, et kui ta õpib sõnadeta keelest aru saama, siis suudab ta aru saada ka maailmast, nagu erinevat keelt rääkivad müüjad mõistsid teineteist. Poiss jalutas linnas ringi ning sattus mäe otsas asuva kristallikaupmehe juurde. Ta pakkus välja, et puhastab mehe juures vaase ning saab selle eest süüa ja juua. Kaupmees nõustus ning poiss otsustas pikemalt sinna tööle jääda. Poisil tuli palju ideid, mida äri edendamiseks teha võiks, kuid kaupmees oli alati alguses nende vastu, sest polnud muudatustega harjunud, kuid lasi poisil teha siiski seda, mida teine paremaks pidas. Äri läks palju edukamaks ning kaupmees ei mõistnud, milleks nõuda elult rohkem. Kõiki saadab Algaja Eesõigus ehk algaja õnn, et inimene kohe alguses alla ei annaks. Kaupmees rääkis poisile, et kunagi ta unistas rändamisest: käia ära pühas linnas Mekas. Noorena ta mõtles, et avab poe, teenib rohkem raha ning läheb siis, kuid pole siiani jõudnud ning ei lähegi enam, sest Meka on see, mis teda elus hoiab, aitab taluda tal kõiki neid lõputuid üksluiseid päevi. Ta ei julge oma unistust täide viia, sest siis poleks tal enam elamiseks mingit põhjust. Ta on palju unistanud Mekasse jõudmisest ja Püha Kivi juurde jõudmisest, kuid kardab , et tegelikkuses oleks see talle suur pettumus ning seetõttu ta parema meelega vaid unistab sellest. [1]
Nii jäi ta kristallikaupmehe juurde tööle üheteistkümneks kuuks ja üheksaks päevaks. Poiss oli poodi tulnud sellise õnnega, et tema ajal hakkas pood jälle suurt kasumit teenima ning äri edenes hästi. Kuigi poisi töö ei teinud teda õnnelikuks, püsis ta siiski nii kaua seal seetõttu, et teenis hästi ning sai raha kõrvale panna, et hiljem pöörduda tagasi kodumaale või jätkata oma teekonda. Poiss oli enda üle uhke, et oli õppinud palju uusi ja olulisi asju, nagu näiteks kristalliäri, ta oli õppinud sõnadeta keelt ja märke. Siis jõudis aga kätte päev, mil tal oli piisavalt raha, et lahkuda. Oma asju pakkides leidis ta Uurimi ja Tummimi ning talle meenus üle pika aja vana kuningas. „Ärge kunagi loobuge unistamisest,“ oli vana kuningas öelnud. „Järgige märke.“ Ja poiss mõistis, et ta peab jätkama oma teekonda. Ta tundis, et samamoodi, nagu ta oli vallutanud selle linna, võib ta vallutada kogu maailma. [1]
Ühes kaubalaos, kus ta pidi ootama, kuni karavan väljub, et ületada Sahara kõrb, kohtus Santiago Inglasega. Inglane oli kümme aastat õppinud keemiat ja alkeemiat. Ta uskus märkidesse ning kogu oma elu ja õpingute jooksul oli taotsinud seda ainumat keelt, mida räägib Universum. Kõigepealt oli ta huvitatud olnud esperantost, siis usunditest ja lõpuks alkeemiast. Isa jäetud varandusest oli ta Tarkade Kivi otsides suurema osa ära kulutanud ning nüüd otsis ta sõbralt kuulnud erakordsete võimetega araablast, kellelt lootis ta abi ja vastuseid saada. Inglane ja Santiago leidsid mõneks ajaks ühise keele, rääkides märkidest, Ühisest Keelest , Uurimist ja Tummimist. Nende vestlusele segas vahele Karavanijuht, pika habeme ja mustade silmadega mees, kes ütles, et tema käes on nende elu ja surm, sest kõrb on tujukas nagu naine ning vahel ajal ta mehed hulluks. Karavan koosnes väga paljudest inimestest ning kõik pidid lubama olla sõnakuulelikud, sest kõrbes tähendab sõnakuulmatus surma.Kui karavan liikuma hakkas, ei rääkinud enam Inglane ja poiss mõnda aega. Santiago hakkas kõrbe jälgima ning sellelt õppima. [1]
Poiss sai teekonnal sõbraks kaamelimehega, kes kogu aeg tema kõrval sõitis. Õhtuti jutustas lõkke ääres poiss talle oma seiklustest lambakarjusena ning ühe sellise vestluse ajal hakkas kaamelimees rääkima endast. Ta rääkis, et elas El Cairumi lähedal, tal oli oma viljapuuaeg, lapsed ja elu, mis pidi muutumatult kulgema kuni surmani. Aastal, mil viljasaak oli imeliselt hea, seadsid nad sammud Meka poole ning ta täitis ainsa kohustuse, mis tal elus veel tegemata oli. Ta võis rahus surra ja tal oli hea olla. Ühel päeval hakkas aga maa värisema ja Niilus üle kallaste voolama. Ta nainek artis, et vesi viib ära nende lapsed, aga tema kartis, et kaotab kõik, mis tal on. Maa muutus kasutuskõlbmatuks ning ta pidi hakkama teenima elatist muul viisin ning nüüd ta ongi kaamelimees. Aga siis sai ta aru Allahi sõnast: teadmatust ei karda keegi, sest iga inimene võib saada endale kõik, mida ta tahab ja vajab. Me kardame kaotada seda, mis meil on, olgu see elu või aiamaa . Aga me vabaneme sellest hirmust, kui taipame, et meie elulugu ja maailma lugu on kirjutatud ühe ja sama Käe poolt. [1]
Mõni õhtu hiljem saabus teade, et hõimude vahel käib sõda ning edasi liiguti väga vaikselt ja kiiremini, ka lõket ei süüdatud enam edaspidi. Ühel õhtul kutsus inglane poisi jalutama ning siis rääkis poiss Inglasele kogu oma eluloo . Inglasele meeldis poisi lugu ning ta ütles, et kui kogu hingest midagi soovida, siis ollakse Maailma Hingele kõige lähemal, see on alati positiivne jõud ning see põhimõte valitseb kõiges. Kõigel on hing ning ka meie oleme osa Hingest ja märkame väga harva, et ta töötab meie heaks. Poiss mõistis karavan ja kõrbe jälgides, et need räägivad ühte keelt ja seetõttu kõrb lubabki endast üle minna. See kõik on märkide võlu. Siis mõistsid nii Inglane kui poss, et peavad teise tegemisi rohkem tundma õppima: Inglane karavani ja kõrbe jälgima ning poiss Inglase raamatuid lugema. [1]
Poiss õppis palju: sai teada Suurest Toimingust ning Igavese Nooruse Eliksiirist, mis ravis kõik haigused ja hoidis alkeemikud igavesti noortena, ja Tarkuse Kivist. Poiss õppis sellest kõigest, et maailmal on Hing ning kes iganes seda Hinge mõistab, see mõistab ka asjade keelt. Ta sai teada, et paljud alkeemikud elasid Oma Loo järgi ning jõudsid Maailma Hinge, Tarkade Kivi ja Eliksiiri avastamiseni. Kõige tähtsam aga, mis ta teada sai, oli see, et kõik on tegelikult nii lihtne, et selle saab üles kirjutada ainsamale smaragdile. Sellepeale Inglane pettus poisis ning edaspidi tegelesid mõlemad ainult enda huvidega. Varsti jõudis kiiresti liikuv karavan oaasi , kus elas ka Inglase otsitud Alkeemik. Karavan pidi oaasi jääma niikauaks, kuni sõda hõimude vahel läbi saab. [1]
Oaasis kohtas Santiago Inglasega Alkeemikut otsides noort neidu, keda nähes jäi aeg seisma ning Maailma Hing kogu oma väes kerkis tema ette. Kui ta nägi neiu tumedaid silmi ja huuli, mis olid kõhkvel naeratuse ja vaikuse vahel, mõistis ta kõige olulisemat osa Keelest, mida maailm räägib ja millest oma südames saavad aru kõik inimesed. See oli Armastus. Neiu nimi oli Fatima , kes näitas käega lõuna suunas, kus pidigi salapärane mees elama. Poiss aga mõistis, et see armastus aitab tal üles leida kõik maailma varandused. Poiss käis iga päev allika juures ja kohtus Fatimaga, kes leidis ka endas armastuse Santiago vastu. [1]
Ühel õhtul kohtus Santiago salapärase Alkeemikuga, kes teadis tänu tuultele, et Oma Lugu otsiv poiss on tulemas, ning kavatses poissi aidata. Ülejärgmise päeva hommikul jättis ta hüvasti Fatimaga, kes jäi poissi ootama, ning alustas Alkeemikuga koos teekonda Egiptuse püramiidide poole. Sel teekonnal õppis poiss just läbi tegevuste, mitte Alkeemiku õpetussõnade järgi. Alkeemik ütles vaid, et tuleb kuulata oma südant, sest tema teab kõike, sest on pärit Maailma Hingest ja ühel päeval läheb ta sinna tagasi. Seal, kus on süda, on ka varandus. Nii hakkas poiss oma südant kuulama. Alguses ta süda aina rääkis ja unistas ja nõudis, kuid lõpuks rahunes. Keegi ei saa oma südame eest põgeneda. Seepärast on parem kuulata, mida ta räägib, et ei tuleks hoopi, mida ei osata oodata. Süda rääkis poisile, et igal inimesel siin Maa peal on varandus, mis teda ootab. Südamed räägivad nendest varandustest vähe, sest inimesed ei taha neid enam otsida. Seetõttu räägivad nad sellest vaid lastele, et ise hiljem mitte haiget saada. Lõpuks hakkas poiss südant mõistma ning ka Alkeemik mõistis, et poisi süda on nüüd võimeline näitama, kus asub varandus. [1]
Enne, kui Maailma Hing unistuse tõeliseks muudab, kontrollib ta kõike, mis selle teekonna jooksul õpitud on. See ongi hetk, mil enamus alla annab. Iga otsimine algab alati Algaja Õnnega ja lõpeb Võitja Läbikatsumisega. [1]
Varsti kohtusid nad sõjasalgaga, kes viisid nad lähedal asuvasse sõjaväelaagrisse. Poissi ja Alkeemikut peeti spioonideks, kuid Alkeemik vastas, et on vaid rändaja ning ta sõber on alkeemik, kes tunneb loodusjõude. Alkeemik vastas, et ta sõber tunneb loodust ja maailma nii hästi, et võib selle laagri ainuüksi tuule jõuga hävitada, kui tahaks. See ajas mehed naerma ning salga pealik tahtis seda näha, öeldes, et kui poiss sellega hakkama saab, laseb ta nad vabaks. Poisil ei jäänud muud üle, kui üritada õppida end tuuleks muuta. Poiss käis üksi kalju otsas kõrbe vaatamas ja kuulamas ning kuulas ka oma südant. Mõlemad rääkisid ühte keelt. Kolmandal päeval kutsus väepealik kokku oma alluvad ning poiss pidi end tuuleks muutma. Poiss viis nad kaljude juurde ning keskendus. Ta rääkis kõrbe, tuule, päikese ja Käega, mis Kõik Kirjutanud Oli. Armastus voolas ta südamesse ning ta hakkas palvetama. Ta mõistis, et kõrb, tuul ja päike püüavad näha märke, mis Käsi on kirjutanud, ja käia oma teed ja aru saada sellest, et kõik on kirjas ühelainsamal smaragdil. Ta jõudis Maailma Hinge ja nägi, et Maailma Hing oli osa Jumala Hingest, ja et Jumala Hing oli tema enda hing, ja et ta võib korda saata imetegusid. Poiss muutis end tuuleks. [1]
Järgmisel päeval jättis pealik poisi ja Alkeemikuga hüvasti. Õhtuks jõudsid nad kloostri juurde, kus poiss pidi teekonda üksi jätkama. Varsti jõudis poiss oma südant kuulates püramiidideni. Ta hakkas nutma ning tänas Jumalat selle eest, et tal oli lastud uskuda Oma Lugu ning kohata kuningat, kaupmeest, Inglast ja Alkeemikut. Aga kõige tähtsam, et ta oli kohanud kõrbenaist, kelle läbi ta oli aru saanud, et Armastus ei lahuta inimest kunagi tema Oma Loost . Poiss hakkas kaevama ning kaevas terve öö, kuid ei leidnud midagi. Järsku kuulis ta samme ning tema juurde tulid mõned inimesed, kes osutusid olema sõjapõgenikeks. Poiss rööviti paljaks ning tal käisiti edasi kaevata, kuid kui nähti, et seal polnud midagi, hakati teda peksma. Poiss karjatas lõpuks, et otsib oma aaret , ning jutustas põgenikele oma unenäost. Lõpuks peksmine lõpetati ning sõjapõgenike pealik ütles poisile, et ta ei sure . Kaks aastat tagasi nägi mees sealsamas kohas mitu korda sama unenägu. Nägi, et peab minema Hispaania põldudele, otsima üles lagunenud kiriku, kus karjused tihti oma lammastega ööbivad, ning seal, kunagises käärkambris, kasvab viigipuu , ja kui ta selle alt kaevab , leiab ta peitetud varanduse. Aga ta ei ole nii napakas, et läheks läbi kõrbe paljalt sellepärast, et nägi paar korda ühte ja sama unenägu. Seejärel mees lahkus. Poiss tõusis vabisedes püsti ning nägi, et püramiidid naeratavad talle ning tema naeratas vastu ja ta süda oli rõõmuga täidetud. Ta oli oma varanduse üles leidnud. [1]
Santiago jõudis mahajäetud kiriku juurde, labidas kaasas. Tükk aega istus ta maas ja mõtles oma lõpututele radadele ja Alkeemikule. Poiss jäi magama ning kui ta ärkas, oli päike juba kõrgel taevas. Ta hakkas viigipuu kõrvalt kaevama ning leidis suure kirstu, mis oli täidetud Hispaania kuldrahadega ning paljude vääriskivide ja sulgede ja kuldmaskide ja ebajumalakujudega. Poiss mõistis, et elu on tõepoolest helde sellele, kes elab Oma Loo järgi. Talle meenus, et ta peab andma kümnendiku oma varandusest mustlasnaisele ning tuule tõustes tundis ta ühe suudluse kaja, mis jõudis poisi huultele. Santiago teadis, et nüüd saab ta rahumeeli minna Fatima juurde. [1]
Raamatu idee ja mõte seisneb selles, et iga inimest ootab elus tema varandus, kuid ta peab nägema vaeva, järgima märke, kogema ja õppima, et jõuda oma selleni . Kui varandus lihtsalt kätte anda, jääks inimene väga paljust ilma, nagu oleks poiss jäänud ilma ka püramiidide ilust . Tegelikult on varandus alati inimese enda lähedal, kuid selle mõistmiseks tuleb õppida ja vaeva näha. Elu poleks nii väärtuslik ega huvitav, kui kõike oleks võimalik lihtsalt kätte saada.
Santiago sümboliseerib teoses noort inimest, kes julgeb elada oma unistuse järgi ning Elu premeerib teda seetõttu suure varandusega. Tänapäeval on unistuste järgimine jäänud vaid muinasjuttude sisuks , mida enamik inimestest enam ei usu. Paulo Coelho üritab oma teosega inimestele meelde tuletada, et kõik on võimalik, kui seda vaid väga tahta ning selle nimel vaeva näha. Tuleb vaid endasse uskuda.
Raamat sisaldab tohutult palju sümboleid, mille kaudu inimene jõuab välja oma õnneni. Kõigel on elus mõte, tuleb vaid mõista ja aru saada. Selleks kulub palju aega ja vaeva, kuid iga tegu saab tasutud . Peale igat langust tuleb jälle tõus, selline on elu. Inimese süda ei valeta kunagi, tuleb vaid õppida ennast ja oma südant tundma ning siis enda tahet ja südant järgida, see on elus kõige tähtsam. Kõik, mis on inimesele elu poolt määratud, jääb teda ootama nii kauaks kui vaja.
Teoses satub Santiago teele ette palju takistusi, kuid samas tuleb ka abi, ning tänu enda südame kuulamisele ning tulevale abile saab ta igast raskusest üle. See näitab, et elu ei jäta hätta neid, kes ise ennast aidata tahavad, kes püüdlevad millegi poole. Poiss nägi väga palju vaeva, sai haiget, petta, peksa, kuid ikka tõusis püsti ning sammus edasi. Lõpus sai see kõik tasutud ning peale selle sai ta veel palju elutarkust ning armastuse.
Kõikide eneseabiraamatute asemel soovitaks ma inimestel lugeda just „Alkeemikut“, sest see ütleb lihtsas keeles ära kõik, mille inimesed on unustanud. Elu on keeruline vaid siis, kui see ise muuta keeruliseks. Kui midagi tahetakse, siis tuleb selle nimel vaeva näha ning selle poole püüelda, muud moodi polegi võimalik saada seda, millest unistatakse.
Ma arvan, et sellest raamatust pole mõtet veel eraldi väga pikka analüüsi teha, sest see raamat ütleb ise üsna selgelt ära, et kõik on võimalik, kui vaid väga tahta ja selle poole püüelda. Mina isiklikult jäin teosega väga rahule, sest ka mulle tuletas „Alkeemik“ palju meelde, mille ma unustanud olen. Ka väga paljud laulud sisaldavad sama sõnumit, mida üritab edasi anda Paulo Coelho, kuid inimesed peavad seda nii iseenesest mõistetavaks, et ei järgi enam neid õpetusi. Enamik armastuslaule räägivad, et tuleb kuulata oma südant, kuid ikka inimesed ei tee seda. Arvatakse, et elu on nii keeruline ja raske, kuid tegelikult oleme me ise oma õnne sepad . Muidugi seab elu meile ette ka oma keerdkäike, kuid et lõppprodukti nautida, tulebki vaeva näha, sest kergelt saadud asju ei hinnata nii palju, kui raskelt kätte võideldud tulemusi.

4.2 Autor oma teosest

Nagu karjapoiss Santiago, peame me kõik olema valmis oma isiklikuks kutseks. Mis on isiklik kutse? See on Jumala õnnistus, see on see tee, mille jaoks Jumal valis meid siia Maa peale. Kui me teeme midagi, mis täidab meid entusiasmiga, siis me järgime oma legendi. Siiski pole meil kõigil julgust vastu astuda oma eneste unistustele. [4]
Miks? [4]
On neli takistust. Esiteks lapsepõlvest saadik on meile öeldud, et kõik, mida me tahame teha, on võimatu. Me kasvame üles selle ideega ning aastate möödudes tunneme üha suuremat hirmu ja süüd. Tuleb aeg, mil meie isiklik kutse on nii sügavale meie hinge maetud, nii et see on lõpuks nähtamatu. Aga see on ikka seal.
Kui meil on julgust see unistus uuesti välja kaevata, seisame me silmitsi teise takistusega: armastusega. Me teame, mida me tahame, aga me kardame meie ümber olevatele inimestele haiget teha neid oma unistuste täideviimise nimel hüljates. Me ei mõista, et armastus annab vaid veelgi hoogu, mitte ei takista meid edasi minemast. Me ei mõista, et need, kes siiralt soovivad meile head, tahavad, et me oleksime õnnelikud ning on valmis saatma meid meie reisil. [4]
Kui oleme aksepteerinud, et armastus on stiimul, seisame silmitsi kolmanda takistusega: hirmuga lüüasaamise ees meie teekonnal. Meie, kes võitlevad oma unistuste eest, kannatame palju rohkem, kui see ei õnnestu, sest me ei saa minna tagasi vana vabanduse juurde: „Ah, ma ei tahtnud seda nii või naa.“ Me tahame seda ja teame, et oleme panustanud sellele kõik ning isikliku kutse teekond ei ole lihtsam kui mõni teine teekond, välja arvatud, et meie süda on sellel teekonnal. Siis peame olema valmis olema kannatlikud rasketel aegadel ja teadma, et kogu Universum töötab meie kasuks, isegi kui me ei saa aru, kuidas. [4]
Ma küsin endalt: kas kaotused on vajalikud? [4]
Vajalikud või mitte, aga nad tulevad ikkagi. Kui me alustame oma unistuste eest võitlemisega,ei ole meil mingeid kogemusi ning see tõttu teeme palju vigu. Elu saladus aga ongi kukkuda seitse korda, aga tõusta 8 korda. [4]
Niisiis , miks on nii oluline elada oma isikliku kutse järgi, kui me kannatame seetõttu rohkem kui teised? [4]
Sest kui oleme ükskord kaotustest üle saanud – ja me alati saame – tunneme tohutut eufooriat ja enesekindlust. Oma südames teame, et tõestame endile, et oleme elu imede väärilised. Iga päev ja iga tund on osa heast võitlusest. Me hakkame elama entusiasmi ja naudinguga. Intensiivsed, ootamatud kannatused mööduvad palju kiiremini kui kannatused, mis on näiliselt talutavad. Viimane läheb edasi aastaid, ilma et me märkaks, süües meie hinge, kuni ühel päeval ei ole me võimelised end enam sellest kibedusest vabastama. [4]
Kaevates üles meie unistuse, olles kasutanud armastuse jõudu, et toita seda, ning elades mitmeid aastaid armidega, märkame äkitselt, et see, mida me alati ihaldanud oleme, on olemas. Siis tuleb kolmas takistus: hirm realiseerida unistus, mille pärast oleme võidelnud oma elu nimel. [4]
Oscar Wilde on öelnud: „Iga mees tapab selle, mida ta armastab .“ Ja see on tõsi. Lihtne võimalus saada, mida me tahame, täidab tavalise inimese hinge süüga. Me vaatame neid, kes on läbi kukkunud, üritades saada seda, mida nad tahavad, ning tunneme, et ka meie ei vääri seda, mida me tahame. Me unustame kõik ületatud takistused, kõik kannatused, mida talusime, kõik asjad, millest loobusime, et jõuda nii kaugele. Ma olen tundnud palju inimesi, kes tegid palju lolle vigu, kuigi nende unistus oli haardeulatuses, ja ei jõudnud kunagi oma sihtmärgini, milleni oli neil vaid üks samm. [4]
See on kõige ohtlikum takistus, sest sellel on omamoodi pühalik aura : loobudes rõõmust ja vallutustest. Aga kui sa usud end olevat selle vääriline, mille nimel oled nii palju võidelnud, muutud sa Jumala vahendiks , sa aitad Maailma Hinge ning sa mõistad, miks sa oled siin. [4]
Paulo Coelho.

5. Kokkuvõte

Paulo Coelho on väga omapärane kirjanik, suutes ka kõige lihtsama elutõe oma teoses „Alkeemik“ edasi anda nii mõjuvalt, et inimesed jäävad mõttesse, et kuidas nad selle küll unustanud on. Autor püüab lugejale selgeks teha, et inimesed kipuvad kergesti unustama, mis on tähtis. Samuti tahavad nad pigem minna kergemat teedpidi ehk mitte midagi ette võtta ning parem oodata, et ehk täituvad nende unistused ise ning kõik vajalik tuleb ise nende juurde. Nad kardavad muutuseid ning riskimist. Ilma selleta aga jääbki kõik samaks ning unistused unistusteks. Paulo Coelho "Alkeemik" on meeldetuletus kõikidele, kes on unustanud ning kes kardavad. See on üleskutse kõigile, et tuleb pingutada ja püüelda, sest see kõik saab lõpuks positiivselt tasutud.
Teos andis mulle üsna palju inspiratsiooni ning jõudu juurde, et näha rohkem vaeva oma unistuste täideviimisel ning on nüüd seetõttu kindlasti ka minu lemmikraamatute nimekirjas.
Kasutatud kirjandus
1. Coelho, P. „Alkeemik“, 2002, Tallinn: Philos
2. http://www.santjordi-asociados.com/titles.ht m (06.04.2010)
3. http://www.paulocoelho.com/engl/index.html (06.04.2010)
4. http://paulocoelhoblog.com/2009/06/22/workshop-the-alchemist/ (06.04.2010)
http://en.wikipedia.org/wiki/Paulo_Coelho (06.04.2010)