Nende vahel ( punasärkide ja pal-tänava poiste vahel) toimub mänguline sõda Maria ja Pal- tänava vahel oleva krundipärast. Pal-tänava vaesed koolipoisid õpivad Pesti koolis. Kitiühing- kuulusid enamus Pal-tänava poistest, neil polnud kindlat kogunemiskohta. Kitiühingule kuulusid pitsad, ühingu raha, kitikamakas, mida võeti kooliakende , koduakende vahelt ja mida ühingu liider pidi närima, et see ära ei kuivaks. Krunt oli tühi, täisehitamata plats. Krundil oli kaks värvat. Üks paiknes Pal-tänava juures, teine aga Maria tänava juures. Paremal ja pahemal pool seisid kaks suurt maja. Tagakülg tegi krundi huvitavamaks, kuna seal oli teine suur maaplats, mille rentis aurusaeveski, kes lasi selle platsi puriitu täis laduda. See oli nagu tõeline labürent.Kitsaste riitede keskel oli väike salapärane hirmutav majake aurusaeveski. Mõlemad poiste kambad tahtsid seda krunti endale sest seal oli palliväljak.
Ferenc Molnar Romaanis maalib Ungari kirjandusklassik Ferenc Molnar (1878 1953) unustamatu pildi Józsefvarosi noorukite elust. Tegevus toimub aastal 1889. Koolipingist vabanedes tormavad poisid iga päev kõlavate hüüete saatel krundile, et siin lärmakate tänavate vahele surutud kitsal väljakul teoks teha oma igatsust seikluste järele. Sellel raasukesel haljal maal, lahingutes puupinude vahel valmistuvad nad seda ise teadmata suuremateks võitlusteks, tulevaseks eluks. Romaani
Peategelased Boka iseloomustus Boka oli 14 aastane poiss ja tema näos oli veel vähe mehelikkust. Kui Boka avas suu, et rääkida siis teenis ta tublisti paar aastat juurde. Tema hääl oli tasane, sügav ja tõsine ning mis ta ütles oli samataoline kui ta hääl. Ta rääkis harva rumalusi ja koerustükkidest ta osa ei võtnud. Väiksematesse tülidesse ei seganud ta kunagi vahele, isegi kui teda vahekohtunikuks kutsuti. Ta oli juba selgeks saanud, et üks pool jääb ikkagi kaotajaks ja kogu kaotaja viha sihitakse kohtuniku poole. Kui oli aga suurem tüli, proovis Boka rahu sobitada
pidada. «Tom, koolis oli kaunis palav, eks olnud?» «M-j ah.» «Väga palav, eks?» «M-jah.» «Kas sul ei tulnud tuju suplema minna, Tom?» Tomi läbistas väike kartus, mingisugune ebameeldiv kahtlus. Ta uuris tädi Polly nägu, kuid see ei öelnud talle midagi. Niisiis ütles ta: 11 «Ei, hm -- noh, mitte just väga.» Vana daam sirutas käe, katsus Tomi särki ja sõnas: «Aga praegu sul polegi liiga soe.» Ja tal oli hea meel, et ta oli avastanud, et särk oli kuiv, ilma et keegi oleks aru saanud, et ta just seda oligi teada tahtnud. Kuid Tomil oli nüüd selge, kustpoolt tuul puhub. Niisiis ennetas ta tädi arvatava järgmise käigu. «Mõned meist pumpasid endale vett pähe -- minu pea on veel praegu märg. Katsu!» Tädi Polly tundis tuska, et ta oli selle kaudse tõenduse kahe silma vahele jätnud ja et ta polnud seda kavalust kasutanud. Siis tuli tal uus mõte: «Tom, ega sa ei tarvitsenud pumba all särgi kraed lahti rebida, mille ma kinni
ostmas, sageli pidutseti pärast sõprade Eno Raua või Villem Grossiga Pegasuses või KuKus. Pärast kolmepäevast joomist tavatsenud nad punaste poolel sõdinud Grossiga nalja visata, et küll ma oleks sulle alles Luki all pihta pannud. Ega Kaugverit küll Luki all polnudki. Raim kõneles kõrgel häälel ja kiiresti zestikuleerides. KAUGVERIL OLI VALGE VOLGA ja mõistagi ei hoidnud ta autosõitu ja joomist lahus. "Purjus peaga sõites on põhiline see, et särk oleks puhas ja lips hästi sirge," õpetanud ta kolleege. Mammonat ei kogutud. "Kui raha oli, sõideti taksoga Riiga, aga kaht ühtmoodi tassi isal küll majapidamises polnud," meenutab Katrin Kaugver. Koos teise abikaasaga elas Kaugver 1960ndail Pärnu mnt 23 kirjanike ühiskorteris ja hiljem kolmanda abikaasa juures Jõelähtmes õpilaste ühiselamus, mida Oskar Kruus on oma värskes mälestusteraamatus kirjeldanud kui barakitüüpi maja.
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud
,,Ah nii külm!" imestas Indrek. ,,Külm!" vastas teine. ,,Vana pakane ise." ,,Kuidas seal siis magada?" küsis Indrek ebalevalt. ,,Kui elad, küllap siis näed," vastati rahulikult. ,,Tuleb vaim peale nagu teistelgi." Viimaseid sõnu Indrek täna ei mõistnud, aga juba mõne nädala pärast oli nende tähendus talle sula: siis kraaples ta ühes teistega, et keha palavaks ajada ja palava kehaga külmale asemele pugeda. See oli omataoline igaõhtune võimlemisharjutus, milles rebenes nii mõnigi särk või püks. Leidus ka niisuguseid, kes sattusid sedavõrt ,,vaimustusse", et heitsid särgid seljast hoopis, nii et helendasid paljad pihad ja käsivarred. See ,,vaimu-väljavalamine" oli teada ka
lõbusus. Siiski tahtis d'Artagnan kõigepealt selgusele jõuda, mis nägu oli jultunu, kes teda pilkas. Ta puuris võõrale oma uhke pilgu ja nägi, et too oli umbes neljakümne kuni neljakümne viie aastane mees, tumedate ja läbitungivate silmadega, kahvatu jumega, tugeva ninaga ja mustade, väga hoolikalt pügatud vurrudega. Ta kandis lillat vammust ja põlvpükse sama värvi paeltega, ainsaks kaunistuseks lõhedega käised, millest paistis särk. Kuigi vammus ja põlvpüksid olid uued, näisid nad kortsunutena, otsekui kaua kohvris seisnud reisiriided. D'Artagnan märkas seda kõike hoolika vaatleja kiirusega, kahtlemata instinktiivselt aimates, et tundmatu pidi tema. edaspidisele elule suurt mõju avaldama. Just sel hetkel, kui d'Artagnan jälgis oma pilguga lillas vammuses aadlikku, laskis viimane lendu ühe oma teravmeelsematest' ja sügavamatest märkustest bearm setuka kohta ja mõlemad kuulajad pahvatasid naerma
1. Ilukirjanduse olemus Kirjanduse jaotus üldiselt Ajakirjandus ehk Ilukirjandu Tarbeteksti Graafilised Elektroonilised Teaduskirjandus publitsistika s d tekstid tekstid Artikkel Artikkel Eepika Õpik Skeem Arvuti Uurimustöö Intervjuu Lüürika Teatmeteos Diagramm Mobiiltelefon Referaat Reportaaz Dramaatika Eeskiri Joonised Teletekst Diplomitöö Kiri Lüro-eepika Käskkiri Graafik Reklaam Essee Koomiks Seadustik Kaardid Pilapilt ehk karikatuur Reklaam Gloobus
Tasuja JUTUSTUS EESTIMAA VANAST AJAST I Aastasadade kuristik haigutab meie ja selle aja vahel, milles siin räägitavad juhtumused on sündinud. Selle pika aja sees on meie maal, niisama kui mujalgi maailmas, palju vanu asju igaviku rüppe vajunud, kust neid ühegi muinasaegade tagasisoovija õhkamine enam välja ei meelita; uusi olusid, kuigi mitte kõigiti paremaid, on lugemata arvul tekkinud. Üldse on maailma muutlik nägu nooremaks, lahkemaks läinud; kuuesaja aasta eest oli ta, meie ajaga võrreldes, vana ja mõru. Iseäranis meie maal. Luba, lugeja, et ma sulle seda tagasitõukavat nägu paari kerge kriipsuga mõtte ette maalin. On pildil valitsev põhivärv, siis on kergem pildi kujudele karva ja seisuviisi anda. Kolmeteistkümnenda aastasaja hakatusel sattus eestlane isevärki naabrite keskele. Öeldakse, et naabritega üldse olevat raske rahus ja sõpruses elada. Aga eestlase tolleaegsed naabrid olid koguni hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid ta, vaese patuse pagana,
HOLOKAUST Õ P P E MAT E R J A L 2007 Selle publikatsiooni autoriõigused kuuluvad Eesti Ajalooõpetajate Seltsile Õppematerjali koostamist ja väljaandmist rahastasid Eesti Vabariigi Valitsus ja International Task Force Holokaust Õppematerjal: allikad, õppeülesanded, mälestused, teabetekstid Autorid: Ruth Bettina Birn, Toomas Hiio, Mart Kand, Ülle Luisk, Christer Mattson, Meelis Maripuu, Mare Oja, Ragne Oja, Indrek Riigor, Elle Seiman Koostanud Mare Oja Toimetanud Toomas Hiio Õppematerjali katsetanud Siiri Aiaste, Mart Kand, Tiia Luuk, Riina Raja Keeletoimetaja Mari Kadakas, Kärt Jänes-Kapp Ingliskeelsed tekstid tõlkinud eesti keelde Toomas Hiio, Heli Kuuste, Mare Oja, Ragne Oja, Indrek Riigor, Alias Tõlkeagentuur Saksakeelsed tekstid tõlkinud eesti keelde Toomas Hiio, Anne-Mari Orntlich Ingliskeelsed tekstid tõlkinud vene keelde Marina Grišakova, Alias Tõlkeagentuur Eestikeelsed tekstid tõlkinud vene keelde Ludmila Dubjeva ja Tatjana Šor Venekee
Bill Rogers Käitumine klassiruumis Tõhusa õpetamise, käitumisjuhtimise ja kolleegitoe käsiraamat 1 Sisukord Arvustajad raamatust „Käitumine klassiruumis“ 4 Autorist 5 Teemad 6 Tänuavaldused 7
TALLINNA ÜLIKOOL HUMANITAARTEADUSTE DISSERTATSIOONID TIIT LAUK Džäss Eestis 1918–1945 DOKTORIVÄITEKIRI Kaitsmine toimub 20. novembril 2008. aastal kell 10.00 Tallinna Ülikooli Kunstide Instituudi saalis, Lai 13, Tallinn, Eesti. Tallinn 2008 2 TALLINNA ÜLIKOOL HUMANITAARTEADUSTE DISSERTATSIOONID TIIT LAUK Džäss Eestis 1918–1945 Muusika osakond, Kunstide Instituut, Tallinna Ülikool, Tallinn, Eesti. Doktoriväitekiri on lubatud kaitsmisele filosoofiadoktori kraadi taotlemiseks kultuuriajaloo alal 13. oktoobril 2008. aastal Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste doktorinõukogu poolt. Juhendajad: Ea Jansen, PhD Maris Kirme, kunstiteaduste kandidaat, TLÜ Kunstide Instituudi muusika osakonna dotsent Oponendid: Olavi Kasemaa, ajalookandidaat, EMTA puhkpilliosakonna professor
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
