1. Kuidas tuleks mõista sõna ,,kirjandus"? Mille poolest eristub ilukirjanduslik tekst teistest tekstidest? Kirjandus on kõige üldisemas tähenduses) kirjutatud tekstid, mis on üldreeglina mõeldud kellelegi lugemiseks, mõistmiseks, kasutamiseks (ajaleheartiklid, teadustööd); on kultuurinähtus ja kommunikatsioonivahend. Kirjandus on alati seotud keelega, tavaliselt kirjalik, ilukirjandus kuulub kunstisfääri, kus (a) printsiibid on ette antud (tanka; haiku; kuldlõige; van Gogh) või (b) printsiibid sünnivad tinglike kokkulepete tulemusena (vabavärss, piltluule, DuChamp). Ilukirjandus on lisaks seotud kunstilise fenomineiga (esteetilised, poeetilised vm funktsioonid), mis tekib kommunikatsioonisituatsioonis. Kuna ilukirjandus kuulub
Kirjutati väga metafoorselt ja sugestiivselt. Sümbolite ühesugust mõistmist ei taotletudki. Taheti säilitada hämarat üldmuljet, neutraalsust ja ebaisiklikkust. Põhimõte "kunst kunsti pärast" kunsti eesmärgiks pole maailma parandada, ta peab piirduma iseendaga, nii vastanduti romantikutele. Sümbolid vihjasid tihti elu mõttetusele, surmale, irratsionaalsetele jõududele, mille mängukanniks inimene on (dekadentlik e mandunud kirjandus ja kunst). Laiemalt võeti kasutusele vabavärss. Sümbolism sai alguse Prantsusmaal ja Belgias, muutus üleeuroopaliseks 1880. aastatest, täielikult valitses Euroopas XIX-XX sajandi vahetusel (kuni I maailmasõjani, kui valdavaks sai modernism e avangardism). Ida-Euroopas (ka Venemaal ja Eestis) vähemalt II maailmasõjani. Edgar Allan Poe (1809-1849) USA kirjanik, tuntud nii luuletaja kui ka proosakirjanikuna.
FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused I FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2012, Kurvet-Käosaar KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Kohustusliku kirjanduse ja loengumaterjalide läbitöötamisel pidage silmas, et eksam eeldab ka praktilisi teadmisi: 1) värsimõõdu, riimiskeemi või stroofitüübi määramine luuleteoses, kõnekujundi määramine luuleteoses ja 2) jutustajatüübi (näit. kõiketeadev jutustaja, ebausaldusväärne jutustaja, minajutustaja, heterodiegeetiline, homodiegeetiline, autodiegeetiline jutustaja) ja jutustamistasandi (samaaegne, järgnev, ennetav, vahelepõimitud) määramine proosakatkes.
olemasolu tunnistama. Pilet 2 3. ANTIIKKIRJANDUSE MÕISTE, HOMEROSE EEPOSED Antiikkirjandus Antiikkirjanduseks nimetatakse Vana-Kreeka ja -Rooma kirjandust ajavahemikus I at eKr - 5. saj pKr. On pärit sõnast ,,antiquus" vana, iidne. Nimetus on õigustatud ainult Euroopa seisukohalt. Kreeka kirjanduse algus on rahvaluules ja rahvalauludes. Vanimaid märke rahvaluulest võib märgata I aastatuhande alguses. Vana-Kreeka kirjandus on ajalooliselt vanem kui Vana-Rooma kirjandus, ta on Euroopat kõige rohkem mõjutanud Antiikkirjanduse perioodid: 3 Arhailine periood (8-6 saj eKr), Klassikaline periood (5-4saj eKr, keskuseks Ateena), Hellenismi ajajärk (3-1 saj eKr) Rooma periood (1-5 saj pKr). 12-9 saj on tume periood. Vana- Rooma kirjandus tekkis 3. saj. eKr.
Esimene: modernismi alla arvatakse mitmesugused avangardsed ja eksperimentaalsed voolud (futurism, ekspressionism, dadaism, sürrealism jne) Teine: on kirjanduslookeskne. Algab 1910 futurismist või 1890 sümbolismist, lõpp Teine ms Kolmas: modernismi defineeritakse teksti ja tegelikkuse suhte kaudu, nähes selles suundumuses keskendumist tekstile ja keelele. 4. Mis vahe on sõnadel modernne ja modernism? Modernne on kirjandus, mis muudab olemasolevat kirjandusmudelit. Modernismis kirjutatakse inimeste hirmust maailmakorra lagunemise ja oma juurte kaotamise kohta. 5. Mis on sotsiaalne modernism ja avangardistlik modernism? Sotsiaalne modernism on katse kirjeldada, analüüsida ja hinnata muutunud ühiskonda, purunenud ühiskonna korrastamine Avangardistlik modernism on suund, kus eksperimenteeritakse hakatakse vastu traditsioonidele ning soovitakse iga hinna eest uut luua.
Modernism 19. ja 20 sajandi uuenduslikkust taotlevate kirjandusvoolude ühisnimetus. Modernistlik kirjandus tekkis Prantsusmaal vastukaaluks realismile. Modernisliku kirjanduse olulisteks joonteks võib pidada üksikisiku ehk indiviidi ja moodsa ühiskonna probleemide tõusmist temaatilisse keskmesse, kriitilist suhtumist minevikku, endiste tavade ja normide eitamist, nende ümbermõtestamist täiesti uutel alustel, usaldamatust kõikvõimalike illusioonide suhtes jne. Põhitunnused teos on kirjaniku väljamõeldis, selle sisu ja vormi loob autor oma mõtete järgi; tekstil puudub klassikaline ülesehitus; tekstil puudub pidevus, seoseid võib avastada ka hiljem; tekst luuakse paljudel erinevatel meetoditel: unenäod, müütilised arhetüübid, motiivid ja sümbolid...jne; luules saab valitsevaks vabavärss või vabavabarütm; sündmused ei ole loogilises järjestuses; teksti osad ei pruugi olla seoses; muutub vaatepunkt kirjanik ei ole enam kõiketeadja ega hinnangute andja
Teemad- inimisiksus ja perekonna probleemid, meeste ja naiste vahelised suhted (usaldamatus, võimuvõitlus perekonnas, psühholoogilised hälbed, hukatuslik kirg ja pahelised instinktid), sotsiaalne tõus ja langus. Strindberg peal oluliseks näitekirjanduse juures tegelikkust, tõetruudust, loomulikkust, anda võimalus publikule fantaseerimiseks, kaasaeg nõuab komöödiaid- tema ei taha vaid meelelahutust, vaid et teos kõneleks. Huvitus julmadest eluvõitlusteks. Muutis- konstrueeritud dialoogi vabadialoogiks, üks vaatus, üks ja sama lavapilt, dekoratsioone vähe, ei tohiks olla grimmi, valgustuse (alt) ära võtmine, soovis väikest lava ja saali. Shaw:1856- 1950; Iiri-inglise. Põhiteosed- ,,Inimene ja üliinimene", ,,Südame murdmistemaja", ,,Püha Johanna", ,,Pymalion". Stiil- paradoksaalne, mõtteterav, sotsiaalkriitiline, filosoofiline, ideedraama, satiiriline. Teemad-varakate
«Kolme musketäri» kompositsioonilise külje määras ette kindlaks asjaolu, et ta pidi ilmuma ajalehes. Seetõttu pidi iga peatükk olema omaette tervik, kuid ka orgaaniliselt seotud kogu sündmustikuga. Dumas kirjutas iga peatüki nii, et eelneva peatüki finaal kujunes omamoodi alguseks järgnevale peatükile. Põhiallikaks antud romaani kirjutamisel oli ühe vähetuntud autori poolt kirjutatud ja 1701. aastal Hollandis ilmunud teos «Härra d'Artagnani, kuninglike musketäride esimese roodu kapten-leitnandi memuaarid, mis sisaldavad hulgaliselt Louis Suure valitsusaja era- ja salaasju». Nii d'Artagnan kui ka tema kolm sõpra, Athos, Porthos ja Aramis, kellega Dumas tutvus eelpoolmainitud teose järgi, on tõepoolest kunagi eksisteerinud. On teada, et nad pärinesid aadliperekondadest ja et nad kõik olid musketärid. «Härra d'Artagnani memuaarid ...» ilmus umbes kolmkümmend aastat pärast d'Artagnani surma
Kõik kommentaarid