Nimede kasutamine ja võõrnimed · Ametlikus kontekstis tuleb asmtevahelduslikel perekonnanimedel säilitada nimetav kuju · Kui nimi lõppeb vokaaliga siis lisatakse vaid käändelõpp · Kui nimi lõppeb konsonandiga, siis tuleb kõige pealt lisada i ning seejärel käändelõpp alaleütlev A. Kuusepuu Kuusepuule K. Nõgu Nõgu'le T. Mägi Mägi'le M. Vaher Vaher'ile Erandid · -ne lõpulised perekonnanimed, mida käänatakse kui vastavaid mõiseid A. Raudne > A. Raudsele · -s lõpulised nimed (va. Ühesilbilised) kasutatakse tüvevokaali e M. Saukas > M. Saukas'ele A. Saar > A. Saar'e / A. Saar't / A. Saar'ele Võõrnimede käänamine · Võõrnimede käänamisel lähtutakse hääldusest a) kui nimi lõppeb tummavokaaliga, siis lisatakse kõigep
NIMEDE KÄÄNAMINE 1. Nimede käänamisel lisatakse käändelõpud nime algkujule kui see on võimalik. Mägi Paju Lagi Mägi Paju Lagi Mägit Paju Lagit Mägisse Pajusse Lagisse Nimi lõpeb vokaaliga ja käändelõpu lisame vokaalile. 2. Ne-lõpulised nimed käänduvad nagu vastavad sõnad. Rebane Puine Rebase Puise Rebast Puist 3. Kui nime lõpus on konsonant, siis tuleb lisada tüvevokaal i+käändelõpp. Roht Vaht Kask Rohti Vahti Kaski Rohti Vahti Kaski Rohtisse Vahtisse Kaskisse 4. S-lõpulistele nimedele (välja arvatud ühesilbilised) lisatakse tüvevokaal e. Sipelgas Ahas Sipelgase Aha
, , Õpilase käsiraamat 1 Lp. õpilane! Käsiraamat on mõeldud Sinule, kui oled keelt juba mõnevõrra õppinud ja teatava sõnavara omandanud. Raamatus on piltlikul kujul, eelkõige tabelites, grammatiline materjal. Grammatikat on püütud esitada süsteemselt, teemade kaupa, andes konkreetse õpitava keelematerjali kohta seletusi Sulle ka emakeeles. Ühelt poolt rõhutakse reeglipärasust ning teiselt poolt tähtsamaid erandeid ja iseärasusi. Käsiraamatus on käsitletud järgmised teemad: 1. Nimisõna (sugu, arvukategooria, käänamine, eesõna ja nimisõna); 2. Omadussõna ( käänamine, omadussõna võrdlusastmed, lühivormid); 3. Määrus (võrdlusastmed, kasutamine); 4. Asesõna ( käänamine); 5. Tegusõna ( pöördkond, ajad, käskiv kõneviis, tegusõnade aspektid, liikumisverbid). 6. Kesksõna (vormid, käänamine) Raamat on mõeldud Sulle ain
KORDAMINE EESTI KEELE EKSAMIKS Silp koosneb ühest või mitmest häälikust. Eesti sõnade silbitamisel kehtivad järgmised reeglid: 1. üksik kaashäälik täishäälikute vahel kuulub järgmisse silpi: ka-la, lu-ge-mi-ne, e-la- gu; 2. kui täishäälikute vahel on mitu kaashäälikut kõrvuti, siis kuulub ainult viimane neist järgmisse silpi: tul-la, kur-vad, kind-lam, mars-si-ma, mürts-ti; 3. (üli)pikk täishäälik või diftong kuulub tavaliselt ühte silpi: pii-lub, suu-bu-ma, lau- lud, toa, lui-tu-nud; kui kahe vokaali vahelt läheb morfeemipiir, siis kuuluvad nad ka eri silpidesse: ava-us ava on tüvi, us on tuletusliide; 4. kolme täishääliku järjendist kuulub viimane teise silpi: põu-a-ne, luu-ad, lai-ad, rii- u, hoi-us-te; 5. liitsõnades silbitatakse iga koostisosa eraldi: tä-he-tea-dus, va-na-e-ma, las-te-ai- a-laps; 6. võõrsõnu silbitat
РУССКИЙ ЯЗЫК В ТАБЛИЦАХ Правила, таблицы, примеры Справочное пособие для учащихся с эстонским языком обучения Õpilase käsiraamat 1 Lp. õpilane! Käsiraamat on mõeldud Sinule, kui oled keelt juba mõnevõrra õppinud ja teatava sõnavara omandanud. Raamatus on piltlikul kujul, eelkõige tabelites, grammatiline materjal. Grammatikat on püütud esitada süsteemselt, teemade kaupa, andes konkreetse õpitava keelematerjali kohta seletusi Sulle ka emakeeles. Ühelt poolt rõhutakse reeglipärasust ning teiselt poolt tähtsamaid erandeid ja iseärasusi. Käsiraamatus on käsitletud järgmised teemad: 1. Nimisõna (sugu, arvukategooria, käänamine, eesõna ja nimisõna); 2. Omadussõna ( käänamine, omadussõna võrdlusastmed, lühivormid); 3. Määrus (võrdlusastmed,
27.09.2016 Laura-Liisa Lehto SÕNARAAMATUTE KÕRVUTUS 1. Sõnaraamatute ÕS 2013 ja võõrsõnade leksikoni kirjeldus. ÕS 2013 on suunav ja soovitav sõnaraamat, mis ei piirdu keelekasutuse kirjeldamisega, vaid annab ka hinnanguid, mis on hea ja mis on halb keel. Normatiivse sõnaraamatuna esitab ÕS 2013 kirjakeele norme ja on kirjakeele normide aluseks. Sõnaraamat on mõeldud kõigile neile, kes soovivad järgida hea keelekasutuse tava (Erelt, Leemets, Mäearu, Raadik, 2013). ÕS 2013 on universaalsõnaraamat, mis annab käepärast infot sõnade õigekirja, häälduse ja käänamise-pööramise kohta, selgitab vajaduse korral ka võõramate või muidu vähem tuntud sõnade tähendust ning õpetab sõnu lausesse sobitama Sõnaraamatu sisu on üksjagu uuenenud: Rakendatud on uut morfoloogia ja häälduse esitamise süsteemi, värs
Sisukord Sisukord........................................................................................................................................... 1 ORTOGAAFIA................................................................................................................................2 Hääliku pikkuse õigekiri..........................................................................................................2 Sulghäälikute õigekiri.............................................................................................................. 3 h õigekiri..................................................................................................................................3 i ja j õigekiri.............................................................................................................................3 Kaashäälikuühendi õigekiri ......................................................................................
1. Morfoloogia mõiste ja uurimisvaldkond - grammatika osa, õpetus sõnade ehituse ja muutumise kohta sõna vormilistest koostisosadest e morfeemidest lähtudes. Morfoloogia keskendub sõnavormidele nende moodustamisele ja funktsioonide analüüsimisele. Morfoloogia uurimisvaldkonda kuulub sõnamuutmise ja grammatiliste kategooriatega seonduv. 2. Morfoloogia põhimõisted (sõna, morfeem ja selle liigid, morf, allomorf, morfofoneem, morfoloogiline sünonüümia ja homonüümia, paradigma, markeeritus, grammatiseerumine jt) 1) Morfeem morfoloogia põhiüksus, keele väikseim häälikulise väljendusega tähendusüksus. Enamikul grammatilistel morfeemidel pole eraldi võttes tähendust, nt -d (funktsioonid: mitmuse tunnus maja/d, pöördelõpp sa käi/d, osastava lõpp mer/d). Grammatilised morfeemid saavad tähenduse vormi koosseisus, sõnatüvega liitudes. Tähendus on olemas tüvimorfeemidel (nt käi/si/me, maja/ni). Mo
Kõik kommentaarid