10 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2010-01-21
Kuupäev, millal dokument üles laeti
66 laadimist
Kokku alla laetud
1 arvamus
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
MariLiisH
Õppematerjali autor
...................................................11 Keeled........................................................................................................................................ 11 Eesti mured................................................................................................................................ 12 Keelkonnad................................................................................................................................ 12 Nimede käänamine.........................................................................................................................12 Nimede kasutamine ja võõrnimed............................................................................................. 13 Võõrnimede käänamine.............................................................................................................13 Võõrnimedest tuletamine ja võõrnimede käänamine..................................................
Üldsõnastumist näitab väike algustäht. Liited -lik, -lane, -lus, -ism, -ist liidetakse nimele harilikult ilma ülakomata. Ülakomaga saab toonitada nime ja liite piiri, kui: · Kirjapilt ja hääldus on üsna erinevad, nt bordeaux'lane < Bordeaux [bordo·], cannes'lane < Cannes [kann]. · Ei taheta rakendada eesti konsonantühendi kirjutamise reeglit, nt faehlmann'lik, scott'lik, thomas-mann'lik, bonn'lane. Sellist kirjutusviisi võib kasutada ka eesti oma nimede puhul: mutt'lik, artur-kapp'lik, rumm'lane. Mitmesõnalistest nimedest saadud tuletised võib kirjutada kokku või kasutada loetavussidekriipsu: newyorklane, riodejaneirolane, rocca-al-marelane. Ainult kõige üldtarvitatavamates võõrnimetuletistes on aluseks olev võõrnimi muganenud. Nt marksism, -ist (Marx), hernhuutlus, -lane (Herrnhut), luterlus, -lane (Luther). Kirjavahemärgid Lihtlause kirjavahemärgid Lausete abil väljendame ning vormindame oma mõtteid
selle asja nimi on? Vastus antakse apellatiivina, sest pärisnime ilmselt ei ole. Vaadates ajaloos tagasi eristuse kujunemist, siis saab öelda, et vaidlus läheb vanasse Kreekasse ja see pole siiani lõppenud, põhiküsimused on samad. Küsimusi esitavad loogikud, filosoofid või lingvistid, neil on erinev vaade nimest kui sellisest. Päriselt ei mõtle üht ja sama asja, olgugi, et nimetame ühtmoodi. Vanas Kreekas onoma on sõnad ja nimed. Põhiline vaidlus sõnade ja nimede olemuse üle oli sellel teemal, et kas sõnad on looduse poolt määratud või kokkuleppelised. Need, kes leidsid, et sõnad on kokkuleppelised, väideti, et nimesid saab kokku leppida, on olemas samanimelisi inimesi, mis ei toeta looduse poolt saamise hüpoteesi. Uusajas käsitleti teemat loogikute vaatevinklist. Thomas Hobbes 1659 võrldes sõnu ja nimesid tähistena. G.W.Leibniz 1765 käsitles keeleteadust loogikalisel alusel. Kõige rohkem on mõju avaldanud J.S
kahju toonane otsus pilved taimed üksi äsjane ollus talved sõimed kaasas kääbus hetked lõimed lurjus retked veimed uudis jõulud räimed On ka sõnu, mida tohib hääldada nii II kui ka III vältes. Kui sellest oleneb ühtlasi sõna käänamine, on parem, et selliseid sõnu oleks võimalikult vähe. Nt kirju ~ `kirju (kirjude, kirjusid `kirjute, `kirjuid), tervis ~ `tervis (terviseid `tervisi ehk `terviseid), e-tüvelised omadussõnad ahne ~ `ahne, ihne ~ `ihne, kaine ~ `kaine, kiire ~ `kiire, kärme ~ `kärme, terve ~`terve, tiine ~ `tiine (käänamine vastavalt nagu sõnadel aine või `lahke : tiine, `tiine, tiinet või `tiine, `tiine, `tiinet).
kreeka k onoma kyrion ja ladina k nomen proprium. Termin onoma, mis on ka sõnas „onomastika“ on ka vastuoluline: uuritakse nimesid ja mittenimesid. Kui küsida „kuidas asja X nimetatakse?“, siis mõeldakse selle üldnime, mitte pärisnime. Filosoofid, loogikud ja lingvistikud on nimeteooriaga seotud. Vaieldakse, kas läheneda nimele loogikaliselt või lingvistiliselt. Vana-Kreeka nimevaidlus: kas sõnad on jumala antud või kokkuleppelised? Kokkuleppelisuse pooltargument: nimede olemasolu näitab, et sõnad on kokkuleppelised, sest ühenimelisi asju on olemasja nimesid saab vahetada. Nimeteooria teemal on sõna võtnud Platon („Kratylos“) ja Aristoteles. Keskajal võttis sõna Hobbes (1655), kes käsitles nime kui loogikamõistet ning võrdles sõnu ja nimesid tähistena. Gotfried W. Leibniz avaldas 1765 teoses keeleteadusliku aluse nimeteooriale. J. S. Mill käsitles nimesid 1843 „A System of Logic, Ratiocinative and Inductive“: nimedel pole tähendust.
ja seepärast on neile mingi staatuse andmiseks vajalik sätestada see õigusaktides (nimeseadustes); b) nimed ületavad hõlpsamini keelepiire ja nende korraldamises on oluline osa nimekirjutuse põhimõtetel (transkriptsioon ja muutmatu kirjutusviis, vt 6. peatükk), samuti on nimekorralduses suur tähtsus rahvusvahelisel koostööl. Nimekorraldus on põhimõtete ja praktiliste abinõude süsteem, mis peab riigi ja ühiskonna huvides kaasa aitama nimede põhifunktsiooni täitmisele. Põhifunktsioon tuleneb nime enda definitsioonist, mis levinuimal kujul sisaldab järgmist: nimi on nominaalfraas, mis ökonoomsel viisil, atributatsiooni vältides, eraldab ühe üksikobjekti tema tülikalt sarnaste liigikaaslaste seast (Saari 1963 põhjal). Nimekorraldus hõlmab kolme nime funktsiooniga seotud aspekti: 1) nimeobjekt e nime denotaat, s.o olend, ese või nähtus, mida nimega tähistatakse; 2) nimi (tähis) ise;
1984. aastal ilmus Anne Ermi kirjutatud lühikroonika vormis “Polkast rokini” (kordustrükk “Polkast rokini 2” 1989), mis vastab täiesti oma pealkirjale, käsitledes lühidalt kõiki tuntu- maid 1980. aastatel tegutsenud leviansambleid. Paaril leheküljel on ka väga üldist teavet seoses meie tolle aja džässmuusikutega, kordustrüki sissejuhatuses käsitletakse lühidalt ja väga pealiskaudselt sõjaeelset aega. Siin esineb mitmeid ebatäpsusi nimede kirjutamisel. 1999. aastal ilmus eesti keeles Joosep Sanga tõlkes Joachim E. Berendti ja Günther Hues- manni “Jazziraamat” – üks Euroopas tunnustatumaid džässi ajaloolisi käsitlusi, mis paistab silma oma erapooletusega protsesside jälgimisel vastupidi enamiku USA uurimuste ameerika- kesksusele. Eesti keeles on ilmunud veel V. Ojakääru eesti levimuusika ajalugu käsitlevad kroonikalaadsed “Vaibunud viiside kaja” (2000) ja “Omad viisid võõras väes” (2003). Need
ARVI TAVAST MARJU TAUKAR Mitmekeelne oskussuhtlus Tallinn 2013 Raamatu valmimist on finantseeritud riikliku programmi „Eesti keel ja kultuurimälu 2010” projektist EKKM09-134 „Eesti kirjakeel üld- ja erialasuhtluses” ja Euroopa Liidu Sotsiaalfondist. Kaane kujundanud Kersti Tormis Kõik õigused kaitstud Autoriõigus: Arvi Tavast, Marju Taukar, 2013 Trükitud raamatu ISBN 978-9985-68-287-6 E-raamatu ISBN 978-9949-33-510-7 (pdf) URL: tavast.ee/opik Trükitud trükikojas Pakett Sisukord 1 Sissejuhatus 8 1.1 Raamatu struktuur . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 10 1.2 Sihtrühm ja eesmärk . . . . . . . . . . . . . . . . . . 11 I Eeldused
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid