Maateaduste alused (2)

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Mis on uniformism ja aktualismi printsiip?
Millise kahe keemilise elemendi ühendid on Maakoores valdavad?
Millest need sõltuvad ja nende võrdlus?
Millised faktorid soodustavad kivimite ülessulamist Maa sisemuses?

Lõik failist

Mis on uniformism ja aktualismi printsiip? Uniformism – printsiip, mille kohaselt maailma täna mõjutavad loodusseadused on universaalsed ehk ajas muutumatud. Aktualism – seisukoht, mille kohaselt tegelikult ei ole olemas teisi võimalikke maailu peale tegeliku maailma.

Maa tüüpi väike e. siseplaneedid nende üldine keemiline koostis ja ehitus. Merkuur, Veenus, Maa, Marss – suure tihedusega, koosnevad rasketest elementidest (Fe, Si, Mg, O, S ja vähe H, He)

Jupiteri tüüpi välis-e. hiidplaneedid nende üldine keemiline koostis ja ehitus. Jupiter , Saturn, Uraan , Neptuun –suuremõõtmelised, väikse tihedusega, koosnevad peamiselt gaasidest H, He, CH3, NH3(vähe)

Päikesesüsteemi tekke nebulaarhüpoteesi olemus ning Maa oletatav vanus? Maa oletatav vanus ~4,6 miljardit aastat. Nebulaarhüpotees: Tähtedevahelises hõrendatud gaasiga ja tolmja ainega (Ø mõni mikron) täidetud ruumis eksisteerivad samuti külmad (-170°C) tähtedevahelised pilved, milles aines (80% H, 15%He, mõni % Si, Fe, Al, Ca jt. raskeid elemente) on veidikene tihedamalt paiknenud. Sellise pilve tihedus ei ole küllaldane et temas võiks alata iseeneslik pilve kokkutõmbumine pilvesiseste gravitatsioonijõudude mõjul. Pilve sattumisel spiraalsesse käisesse tema liikumine aeglustub ja tihedus suureneb, mis võib käivitada tema iseenesliku koondumise (gravitatsioonilise kokkutõmbumise) protsessi (mõningatel arvamustel vallandab pilve osakeste gravitatsioonilise kokkutõmbumise naabruses asuva tähe plahvatusl). Umbes 5 miljardit aastat tagasi iseseisvus ning alustas kokkutõmbumist meie Päikesesüsteemi aluseks saanud tähtedevaheline difuusne ning aeglaselt pöörlev pilv. Pilve kokkutõmbumine suurendas pilve sisemuses asuvate osakese kiirust, mille tõttu suurenes kogu pilve pöörlemiskiirus ning ta omandas lapiku kuju. Gravitatsioonijõu mõjul pilve tsentrumisse koonduv aines pressiti ainese enese raskuse tulemusena üha rohkem kokku. Tihedamaks ja kuumemaks muutuva ainese temperatuur tõusis kümnete miljonite kraadideni ja pilve sisemuses algasid termotuumareaktsioonid ( moodustus protopäike), mis tähendab, et vallandus H aatomite liitumine ja He moodustumine suure rõhu ja kõrge temperatuuri all. Reaktsioonil vabanev mass muudetakse soojusenergiaks, mis ongi päikeseenergia aluseks. Osa esialgse pilve ainesest jäi protopäikesest eemale, ümbritsedes seda gaasi ning tolmu ketastena (rõngastena), millest moodustusid hilisema arengu käigus planeedid . Protopäikese ümber pöörlev aines hakkas kondenseeruma tahketeks osakesteks ja koonduma gravitatsiooni mõjul rõngaste kesktasapinna poole (hakkasid moodustuma kettad), osakeste kokkupõrkumise ning kokkuliitumise tulemusena moodustusid gaasi ning tolmupilves väikesed kivikamakalaadsed lokaalsed agregaadid e. planetesimaalid(Ø ~100m). Planetesimaalide pideva kokkupõrkumise ja liitumise tulemusena moodustusid üha suuremad kehad ja millele langesid väiksemad kehad ning lõpptulemusena moodustusid tänapäevastel orbiitidel liikuvat üheksa planeeti. Teoreetiliselt oletatakse et planeedi mass jääb 1028 kg > planeet >1019 kg vahele. Keha mass >1028 kg saavad tema sisemuses võimalikuks termotuumareaktsioonide arenemine, algab ainese helendumine - moodustub pruun kääbustäht. Alla 1019kg ei toimu planeeti moodustava ainese ülessulamist ega gravitatsioonilist diferentseerumist - ei moodustu sfääre. Planeetide moodustumise protsess toimus küllaltki kiiresti, vähem kui 100 miljoni aasta jooksul. Vastavalt tollest ajast pärinevate protsesside jäänukite e. meteoriitidele vanusele toimus planeetide moodustamise protsess ligikaudu 4,56 miljardi aasta eest. Juba protopäikese ning planeetide moodustumise ajal algas esmane ainese segregatsioon (eraldumine) ja diferentseerumine (grupeerumine fraktsioonidesse). Tahkete osakeste ning gaaside eristumine ( raskemad tahked osakesed langesid kergemini protopäikese lähedastele ketastele, nad ei ioniseeru nii kergelt kui gaasilised ja ei ole seega mõjutatavad elektromagnetiliste jõudude poolt, fraktsioneerumist võis põhjustada erinevate osakeste erinev liitumisvõime ( silikaadid võisid eristuda metallidest nende erinevate tiheduste tõttu ja eksperimendid näitavad et metallilised osakesed liituvad omavahel kergemini kui silikaatsed, magnetilised omadused võisid soodustada metalliliste osakeste (Fe, Ni) omavahel liitumist ). Maa ja Jupiteri tüüpi planeetide eristumine - päikesele lähedamal asuvad planeedid, formeerusid erinevates tingimustes planeetidest millede orbiidid asusid päikesest kaugemal. See väljendub nende planeetide koostises. Maa tüüpi planeedid on tunduvalt väiksemad ja “kivisemad” Päikesekiirgusest tuleneva kuumuse mõjul toimus kergesti lenduvate elementide nagu H, He, vesi jt. eemaldumine ja raskete elementide ning nende ühendite kontsentreerumine (Fe, Ni, Mg, Al). Kergesti lenduvad elemendid kanti Päikesesüsteemi äärealadele. Esimeseks planeediks kus oli võimalik selliste kergestilenduvate ja kergete elementide nagu H, C, N, O kontsentreerumine on Jupiter. Hiidplaneetide suurus ja gravitatsiooniline külgetõmme oli piisav et hoida kinni selliseid kergesti lenduvaid elemente nagu H ja He.

Maa gravitatsioonijõud, selle sisu ja sõltuvus Maa geoloogilisest ehitusest. Kõikide kehade (ka Maa) vahel mõjub vastastikune külgetõmbejõud mis on võrdeline nende masside ja pöördvõrdeline nende vahelise kauguse ruuduga . Maa iga osake tõmbab mistahes keha igat osakest enese poole jõuga ja selle külgetõmbejõu füüsikalist välja nimetatakse gravitatsiooniväljaks. Lisaks Maa külgetõmbejõule mõjub igale Maal asetsevale kehale Maa pöörlemisest tingitud tsentrifugaaljõud ja teiste taevakehade külgetõmbejõud. Nende kolme jõu summa põhjustab keha kaalu ja seda nimetatakse raskus e. gravitatsioonijõuks.

Maa kuju ja geoidi mõiste? Maa kuju – poolustelt kokkusurutud ellipsid. Geoid on aga kõige täpsemini Maa kujule vastav geomeetriline kujund. Geoid – Maad ümbritsev gravitatsiooniline ekvipotentsiaalpind, mis langeb kokku maailmamere keskmise tasemega ning asetseb risti loodjoonega.

Seismilised lained ja nende tüübid. Ruumi ja pinnalained ning nende kasutamine Maa siseehituse uurimisel . Seismilist lainetust tekitavad erinevate seismiste impulsside allikad, kahte tüüpi: ruumi ehk tekke- ja pinnalained. Ruumilained levivad Maa sees, pinnalained peal.

P ja S lained nende olemus? Ruumilained. P(piki) – kivimiosakeste võnkumine samas sihis leviva laine suunaga – keha mahuga setud muutused. P-lained on kiiremad. S(risti) – osakeste võnkumine risti laine levikusuunaga – keha kuju muutusega. St ei levi vedelas keskkonnas.

Maa siseehituse peamised sfäärid ( Maakoor , astenosfäär, vahevöö, välis- ja sisetuum ) ja nende petroloogilis/füüsikalised omadused (valdav kivimiline koostis ja olek (faas)? Maakoor – paksus 3km ookeaniline kuni 70km kontinentide all. Litosfäär – hõlmab maakoore ja vahevöö kõige ülemise osa. Sfäär on jaotatud laamadeks. 50-300km. Astenosfäär – kõvaduse puudumine. Litosfääri alune, ei purune , vaid voolab, aga käitub kui tahke elastne keha. Alumine ja ülemini piir (LV2). Vahevöö – koore ja tuuma vahel. Koosneb peamiselt ultraaluselistest kivimitest, peamiselt peridotiit. Ülemini vahevöö – 660-400. Seismised katkestused. Alumine – mesosfäär – 660- 2900 . D’’kiht. Tuum – 2900km – tsenter . Tuuma välimine vöö vedel. Metallilised elemendid (Fe, Ni, S, O, Si). Välistuum – 2900-5200km. S-lained enam edasi ei levi. Sisetuum 5200 -…km

Ookeaniline ja Kontinentaalne maakoor nende vanused, paksused ja üldine ehitus ning erinevused? Ookeanikoore ja kontinentaalse maakoore tekkimine ja hävimine. Keskahelikud ja subduktsioonivööndid. Ookeaniline – 3-10km. Keskmine 7km. Moodustub ookeani keskahelikes ookeanipõhja avanemisel, kus osa ülessulanud vahevöö ainest pressitakse avanevatesse rifivöönditesse. Setteline ja basaltne (padilaavad, daikide kihid , massiivne gabro. Ookeaniline koor tekib ookeani keskahelikes ja vajub läbi astenosfääri ning sukeldub vahevöösse subduktsioonivööndites. Kontinentaalne - ~40km. Settekivimid , basalt-gabriidsed, graniitne kiht. Kokku pandud erineva vanusega plokkidest, väga vana – vanem kui ookeaniline maakoor.

Isostaasia mõiste ja sisu? Isostaasia – astenosfääri ja temal ujuva litosfääri kivimite (kivimiplokkide) vaheline üldine gravitatsiooniline tasakaal. Sisuliselt jäigad maakoore tükid ujuvad vahevööl.

Maa ja Maakoore enamlevinud keemilised elemendid? O, Si, Al, Fe, Ca, Na, K, Mg, H …

Millise kahe keemilise elemendi ühendid on Maakoores valdavad ? Mis liiki mineraale need moodustavad? Hapnik ja räni. O2 ja Si moodustavad silikaate.

Mineraali mõiste ja selle tunnused. Mineraal – loodusliku tekkega koostiselt ja struktuurilt individuaalne tahke aine. Mineraali koostise individuaalsus seisneb koostisosade (aatomite, ioonide, ioonrühmade) seostumises kindlas vahekorras, mida väljendab mineraali keemiline valem. Mineraali struktuuri individuaalsus tuleneb nende samade koostisosade korrapärase, võrelise paiknemise viisist, mida iseloomustatakse mineraali kristallvõrena.

Isomorfismi ja polümorfismi mõisted? Isomorfism – teatud piirides muutuv elementide üksteisega asendumise nähtus tema kristallvõres. Polümorfism – mineraalide kristallvõre muutumine temperatuuri ja rõhu varieerudes.

Peamised kivimmoodustajad mineraalid ? Peamised kivimimootustajad mineraalid on silikaadid: kvarts , vilgud(biotiit, muskoviit ), dolomiit, kaltsiit , päevakivid, pürokseenid(augiit), oliviinid ja savimineraalid.

Mineraalide kõvadus ja Mohsi skaala. Kõvaduse all mõistetakse mineraali kui tahke keha vastupanuvõimet välisele deformeerivale jõule – mineraloogias eristatakse mikro - ehk absoluutset kõvadust (füüsikalistes suurustes väljendatud) ja suhtelist ehk Mohs’i kõvadust (skaala 1-10).

Mineraalide lõhenevus ja lõhenevuse viis tüüpi. Lõhenevuseks nimetatakse mineraalide omadust lõheneda löögil kildudeks mööda lõhenevuspindu. 5 tüüpi: (1)ülitäiuslik – laguneb kergesti õhukesteks plaatideks või lehekesteks (vilgud, kips) (2)täiuslik – kristallid lagunevad paksemateks plaatideks või hulktahukateks (kaltsiit, galeniit, haliit) (3)selge – kristallid lagunevad kildudeks, kus on võrdselt nii tasaseid lõhenevuspindu kui ka ebatasaseid murdepindu (päevakivid, pürokseenid, amfipoolid) (4)ebaselge – kristallid lagunevad kildudeks, aga domineerivad ebatasased murdepinnad (apatiit, väävel) (5)lõhenevus puudub – mineraalil kui kildudel vaid ebatasased murdepinnad (kvarts, magnetiit, püriit)

Maa soojusvoo kaks peamist allikat. Ookeanilise ja kontinentaalse koore soojusvoog, millest need sõltuvad ja nende võrdlus? Maa soojusvoos kaks peamist allikat: magma (kuumade vahevöökivimite) soojusvoog; maakoore radioaktiivsete elementide sisaldus. Ookeaniline: õhuke, vahevöö kivimite suhteline lähedus maapinnale. Kontinentaalne: paks, sisaldab palju radioaktiivseid elemente.

Geotermilise gradiendi mõiste ja selle väärtus Maa erinevates geostruktuursetes vööndites. Geomeetriline gradient – sügavuse ehk rõhu suurenemisega kaasneb mõõdukam temperatuuri tõus kui teistes tektoonilistes kooslustes (teatud tektoonilisele režiimile iseloomulike kivimite kooslus ). Ei saa kehtida kuigi sügaval, kuna selle järgi oleks temperatuur juba 100km sügavusel ~2500-3000C, mille tagajärjel sulaksid juba suurem enamus kivimeid. Tõenäoliselt pidurdub selline kiire temperatuuri tõus juba maakoore ülaosas ja enamuses vajevöös on see keskmiselt 1C km kohta. Temperatuur sise- ja välistuuma piiril on 6600C ja Maa tsentris 6900C.

Kivimi mõiste ja kivimite kolm põhilist liiki, nende olemus – aines ja tekkimismehhanism. Kivim – geoloogilistes protsessides tekkinud kindla koostisega komplektsed mineraalsed arregaadid, mis esinevad maakoores iseseisvate kooslustena. Tardkivim – tekivad magma tardumisel maapinnal, maakoores klassifitseeritakse SiO2 sisalduse alusel. Settekivimid – tekkinud lahustest väljasadestumise teel või organismide kivistumisel. Moondekivimid – kõrge rõhu ja temperatuuri tingimustes ümberkristalliseerunud ehk moodustunud kivimid, näiteks gneiss, kilt , marmor..

Magmakivimid, nende tekkemehhanism effusiivsed ja intrusiivsed kivimid. Magmakivimid ehk tardkivimid . Tekivad magma tardumisel maakoores või maapinnal. Maakoorde tunginud magmast enamus kristalliseerub kooresiseste ehk intrusiivsete kivimitena, maapinnale jõuab ja tardub purske ehk effusiivsete kivimitena suhteliselt võib osa magmast.

Magma teke ja selle liikumine maakoores ning magmakambrite teke? Magma teke – kõrgel temperatuuril ja rõhul tekkinud maakoores või vahevöö ülemises osas vedel sulam , peamised koostiselemendid: O, Si, Al, Fe, Ca, Mg, Na, K, H2O, CO2, H2S. Liikumine maakoores – ehk intrusioon. Magmakeha tungimine ülespoole. Magmakambrite teke – kaks ookeanilise maakoorega laamaosa või ookeaniline ja mandriline laama põrkuvad – sukelduv laam satub järjest suurema rõhu alla, mineraalid/kivimid hakkavad moonduma vabastades kivimite pooriruumi, see tegur alandab kivimite olulisel määral levimise sulamistemperatuuri – kivimid hakkavad sulama, magma tungib ülespoole, magmatilgad koonduvad ja tekivad magmakambrid (nende kohale tekivadvulkaanid).

Magmakivimite klassifitseerimise printsiibid. Kuna magmakivimid sisaldavad eelkõige O2 ja Si – siis kivimite koostises valdavalt SiO2 (see ei lagune kunagi O-ni) ja seega jagatakse: Ultraaluselised, aluselised , keskmised, happelised .

Struktuursetele tekstuursetele tunnustele tuginev magmakivimite klassifikatsioon – süva, poolsüva (soon) ja effusiivsed kivimid. Neid iseloomustav terasuurus ja fenokristallide olemasolu. Süvakivimid – keskmised, jämedateraline magmakivim, palja silmaga eristatavad – faneriitne struktuur, tüüpiline graniit. Poolsüva(soon)kivimid – struktuurilt vulkaanilise ja süvakivimi vahepealne tardkivim ( daikid , sillid). Effusiivsed kivimid vulkaanist väljapaisatud materjalist koosnev kivim .

Magma keemiline koostis, selles sisalduvad peamised keemilised elemendid ning magma klassifitseerimise põhielement (ränidioksiid). Magmade liigitus sõltuvalt ränidioksiidi sisaldusest - ultraaluselised, aluselised, keskmised, happelised magmakivimid. Magmakivimid, keemiline koostis eelkõige O2 ja Si. SiO2 30st 75%ni. Al2O3 20%ni. Fe2O3, FeO, MgO, CaO, Na2O , K2O ei ületa 10%. Mineraalid on silikaadid. Ultraaluselised – vähe räni 35-40%. Aluselised –ränivaene 40-52%. Keskmised – keskmise ränisisaldusega 52-65%. Happelised – ränirikas 65-80%

Boweni kristallisatsiooniline skeem. Looduslike magmade kristalliseerumist võib vaadelda kaht tüüpi – pideva ja katkendliku reaktsiooniridade üheaegse realiseerumisena. Pideva reaktsioonirea produktideks Na-Ca päevakivi ehk plagioklass. Katkendliku – isomorfselt mittesegunevad mineraalid – pürokseenid, amfiboolid, biotiit. Üheaegselt kristalliseeruvad mineraalid, mis tarduvad kindlas hulgalises vahekorras kindlal, oma sulamistäppidest, palju madalamal temperatuuril.

Millised faktorid soodustavad kivimite ülessulamist Maa sisemuses? Kõrged temperatuurid.

Intrusiooni mõiste. Magmakivimite lasumisvormid. Rööpsed ja põiksed intrusioonid. Intrusioon – maakoores paiknev geoloogiline struktuur, mis võib olla vedelas kui ka tahkes olekus. Intrusiooniks nim nii aktiivset protsessi – magmakeha tungimist ülespoole, kui ka selle tardkivimiteks struktuuriks kristalliseerunud tagajärge. Lasumisvormid: rööpintrusioon – olles kontaktis kildaliste või kihiliste kivimitega on enam-vähem paralleelne kildalisus- või kilisuspindadega. Põikintrusioon – lõikavad kildalisus- või kihilisuspindu. Lasumusvormid: silk , lopoliit, lakoliit, fakoliit, daik, batoliit.

Vulkaanipurske mehhanism ja vulkaanide tüübid. Aluseliste ja happeliste magmade erinev käitumine vulkaani lõõris. Vulkaaniline materjal tungib maapinnast kõrgemale läbi avavuse, mida nimetatakse vulkaanideks. Vulkaanide tüübid: (1) kilpvulkaan – suhteliselt lamedad, mahult suuremad. Tuntud Hawaii saarestiku moodustav kilpvulkaan. (2) kihtvulkaan – koonuselise kujuga pinnavorm . Maar – vulkaani plahvatuse tagajärjel tekkinud negatiivne pinnavorm. Madal, lai, täidetud veega. Kaldeera – vulkaani kokkuvarisemise tagajärjel tekkinud pinnavorm, mille põhja võib tekkida järv.

Vulkanismi produktid . Püroklastiline materjal ja selle erinevad produktid ( tefra , lapill, vulkaanilsed pommid ja plokid ). Laava – vedelal kujul väljavoolanud aine. Magma ja sellest moodustunud tardkivimid. Püroklastiline materjal: enamasti basaltse või andesiitse koostisega. Tefra – plahvatusliku vulkaanipurske käigus vulkaanist välja paisatud materjal, lasub maapinnal pudena settena. Lapill – püroklastiline osake, läbimõõduga 2…64 mm (moodustab vulkaanilise tuhapilve). Vulkaanilised pommid – vulkaanist väljapaiskunud tahke või peaaegu tahke, maapinnale langenud ümardunud kivi, läbimõõt ületab 64mm. Vulkaanilised plokid – vulkaanist väljapaiskunud tahke või peaaegu tahke, maapinnale langenud nurgeline kivi, läbimõõt ületab 64mm.

Vulkanismi esinemise piirkonnad maakeral. Suurem osa vulkaane asub laamade piirialadel, üksikud (nt Hawaii – kuuma täpi vulkanism) laamade keskel.

Maa magnetvälja olemus. Dünamoteooria. Normaalne ja pöördpolaarsus. Maa magnetväli – Maa on kui kahepooluseline dipoolne magnet, mille indutseeritud magnetvälja jõujooned lähtuvad lõuna- ja suunduvad põhjapoole. Dünamoteooria – (hüpotees magnetvälja selgitamiseks) – Maa magnetväli indutseeritakse Maa välistuumas. Välistuuma moodustav aines (met.raud) on vedelas või sulamisele lähedases olekus, voolab kiirusega mõni km/a. Liikuv metalli voog tekitab elektrivoolu, mis omakorda tekitab magnetvälja. See hüpotees nõuab, et Maa tuum oleks elektrijuht . Normaalne polaarsus – situatsioon (kaasaegne), kus magnetvälja jõujooned väljuvad lõunapooluselt ja suunduvad põhjapoolusele. Vastupidine on pöördpolaarsus.

Maa magnetvälja inversioon ja vööndilised magnetanomaaliad ookeanikoore kivimites . Inversioon – normaalne ja pöördpolaarsus!! Vööndilised magnetanomaaliad ookeanikoore kivimites – tekivad tänu korrapärastele magnetvälja inversioonidele ookeanipõhja laienemisel. Ookeani keskahelike rifiorgudes väljapressitava aluselise laava jahtumisel fikseeritakse Curie’ punki läbimisel sellel hetkel kehtiv Maa magnetiline polaarsus. Pideva ookeanipõhja laienemise protsessil tekivad kummalegi poole riftiorgu vahelduvad ookeanipõhja kivimite normaal- ja pöördpolaarsusega magnetanomaaliate ribad e. vööndilised magnetanomaaliad. Igale vööndile antakse tema kivimite vanuse määramise järel kindel number, mille alusel korreleeritakse ookeanipõhja eri piirkondade vanuselist vahekorda .

Litosfääri laamad (suuremate laamade arv) ja nende triiv. Triivi mehhanism – konvektsioonvoolud. Laamade piirid ja nende tüübid. Suured – 7: Aafrika, Antarktika , Euraasia, Austraalia , Põhja- ja Lõuna-Ameerika, Vaikse ookeani laam. Lisaks vertikaalsetele kõikuvatele liikumistele teevad laamad miljonite aastate vältel läbi ka ulatuslikke külgsuunalisi triive kiirusega mõni cm kuni 20 cm aastas. Laamtektoonika järgi, erinevalt Wegeneri hüpoteesist, triivivad mitte lihtsalt mandrilise koore plokid ookeanilisel koorel vaid litosfääri – nii ookeanilise kui mandrilise – plokid (laamad) astenosfääril. Konvektsioonvoolud - Maapõue sügavuse suurenedes mineraalide tihenemisega kaasnevad eksotermilised protsessid koos elementide radioaktiivse lagunemise soojuse ja välistuumast tõusva süvasoojusvooga tekitavad vahevöös kivimmassi viskoosset voolamist ja ülessulamise koldeid, mis hakkavad üles, maapinna suunas liikuma, nagu seda teeb kuum vesi tulele asetatud teekannus. Ookeanide keskahelikud on intensiivsete kivimkeskkonna venitus e. lahknemispingete areaalid –sellest räägivad nii nende pangasmäestikuline reljeef, kui arvukad madalad, paari kilomeetri sügavuse kolletega maavärinad. Basaltsest magmast tardunud ookeaniline maakoor rebitakse siin kaheks teineteisest kiirusega 2 – 15cm aastas eemale triivivaks pooleks. Nii algab ookeaninõo laienemine – spreeding. Seda protsessi võime oma silmaga näha Islandil - Atlandi ookeani keskaheliku lõigul, mis on astenosfääri “magmapadja” peal vee alt välja tõstetud.

Superkontinentide tsükkel ning peamised superkontinendid Maa geoloogilises ajaloos. Litosfääri laamade horisontaalsed liikumised pole geoloogilise aja vältel päris kaootilised. Triivides pika geoloogilise aja jooksul, mandrilised laamad liituvad üksteisega hiid- ehk superkontinentideks, mis enne uut lagunemist võivad koos püsida kuni 200-400 miljonit aastat. Viimane hiidkontinent on Wegeneri nimetatud Pangea , mis moodustus 350 miljonit aastat tagasi ja lagunema hakkas 160 miljonit aastat tagasi (praegu elame lagunemise ajal). Varasemad superkontinendid: 1miljard; 1,6miljardit ja 2,5 miljardit aastat tagasi.

Wilsoni tsükkel – selle sisu ja ookeani arengu erinevad staadiumid. Too näiteid. Kontinentidevahelise ookeanilise basseini areng, selle tekkest läbi passiivsete ja aktiivsete äärtega ning aheneva ookeaninõo staadiumite kuni ookeaninõo sulgumiseni. Näiteks Punase mere staadiumist läbi Atlandi ookeani ja Vaikse ookeani ning Vahemere staadiumite kuni Himaalajani.

Kuum täpp, selle olemus ning osa seismiliselt mitteaktiivsete vulkaaniliste saarte (veealuste) ahelike moodustamisel. (Hawaii-Imperaatori ahelik ). Kuum täpp(tuum) – laamasisene vulkaaniline piirkond. Kuuma täpi all kerkivad vahvööst kõrge temperatuuriga vahevöö pluumid, mille kohal litosfäär õheneb ning praguneb. Tekkinud lõhedest voolab magma maapinnale moodustades ookeanilisi saari , põhjustades mandrite rifistumist (Hawaii – Imperaatori ahelik).

Maakoores valitsevate pingete 3 tüüpi. (1) survepinge – kahe teineteise poole suunatud jõuvektori tulemusena püütakse keha kokku pressida. (2)venitus- ehk lahknemispinged – kahe keha eemale suunamine – keha väljavenitamine (3)nihkepinged – kaks paralleelset, kuid teineteisest mööda suunatud jõuvektorit.

Kivimite deformatsioon . Haprad ja plastilised deformatsioonid . Haprad ja plastilised kivimid. Kurrud . Kurru mõiste ja kaks peamist liiki antiklinaal ja sünklinaal. Kivimite deformatsioon toimub neile rakendatavate jõudude ja nendes tekkivate pingete tulemusel. Kivim muudab kuju ja mahtu. Habras deformatsioon – keha puruneb rakendatava pinge tulemusena. Plastiline deformatsioon – keha paindub või muudab vormi ning peale pinge eemaldamist keha ei taasta oma esialgset kuju. Haprad kivimid – kivimid, millel puudub plastiline deformatsioon, kuna purunevad enne, kui see algab. Plastilised kivimid – on ulatuslik plastilise deformatsiooni faas, elastse faasi ning purunemise vahel. Mõnikord ei purunegi. Kurrud: on tektooniliste jõudude tulemusena tekkinud kihiliste kivimite painded. Morfoloogiliselt eristatakse: (1)antiklinaal – kihiliste kivimite ülessuunatud pinge (antiform). (2)sünklinaal – kihiliste kivimite allapoole suunatud pinge (sünform)

Murrangu struktuursed elemendid. Murrangpind, lasuv ja lamav plokk . Elemendid: (1)murrangu pind(siirdepind, murrangu lõhe) – mööda seda toimub kivimiplokkide nihkumine (2)murrangu tiivad (plokid) – nihkunud kivimiplokid (3)murrangu kerkinud ja lasunud tiib – eristatakse tiibade vastastikuse suhtelise liikumissuuna järgi (4)murrangu vertikaalne amplituud ja amplituud mööda murrangu pinda – murrangu plokkide nihkumise ulatus. Lasuv plokk(pind) – mittevertikaalse murrangu puhul kõrgemal lasuva murrangu ploki siirdepind. Lamav plokk(pind) – mittevertikaalse murrangu puhul allpool asetseva ploki siirdepind

Normaalmurrang, kerkemurrang ja (peale)nihkemurrang. Normaalmurrang – kivimplokk murrangulõhe peal ehk lasuv plokk on nihkunud piki murrangulõhet allapoole murrangulõhe all asetseva kivimiploki (lamava) suhtes, põhjustades kivimikeha läbilõike laienemist (venituspingete tingimuses). Kerkemurrang – lasuv plokk on nihutatud piki murrangu siirdepinda ülespoole (on toimunud kivimikompleksi läbilõike lühenemine) (survepinge tingimustes). Nihkemurrang – kui kerkemurrangu siirdepind kallakus on hästi väike (lähedane horisontaalpinnale) nii, et pealpool paiknev plokk on nihutatud peamiselt horisontaalselt lamava ploki peale.

Kivimite metamorfismi sisu. Peamised moondetegurid – T, P, fluidid (kuumad vesilahused ja veeauru segu). Kivimite metamorfism – kivimite ümberkristalliseerumine kõrgenenud rõhu ja temperatuuri tingimustes. Peamised moondetegurid: P.Eskola järgi mõistetakse kindla temperatuuri ja rõhu intervalliga iseloomustatud maakore osa. (1)temperatuur (2)rõhk (3)fluidid(kuumad vesilahused, veeauru segu)

Metamorfismi tüübid ja nende esinemine erinevates geostruktuursetes tingimustes. Regionaalne – eklogiit ja granuliitse faatsiese pürokseen-gneisid kristalliseeruvad ümber amfibolideks. Esinemine: suuremastaabiline levik (mäestikuliste süsteemide suurusjärguga analoogilised). Ookeanipõhja – kivimitesse tekib hulgaliselt serpentiini, talki, kloriiti, albiiti. Esinemine: ookeanite all, ookeanilises maakoores.

Kuidas tekib maavärin – pingete kuhjumine kivimeis ning pingete järeleandmine ja hapra deformatsiooni teke. Maavärina kese, fookus , seismilised lained ja nende levik ning registreerimine. Mercalli skaala ja Richteri skaala. Maavärin on põhjustatud hetkelisest maa sisemuse kivimitesse kogunenud pingete järeleandmisest. Lühiajaline ja äkiline maapinna vajumine . Pinged kogunevad Maa sisemuses tektooniliste jõudude toimel (s.o. maasisese ainese ümberpaiknemisel). Maa sisemuses asuva plastilise ainese ümberpaiknemine mõjutab ka haprata deformatsiooni sfääri (litosfääri) tükeldada, seda erinevateks plokkideks . Maavärina kese – epitsenter – koht, kus maavärin on kõige tugevam. Fookus – maavärina kolle ehk hüpotsenter – koht, kus maavärin tekib. Seismised lained – elastsete deformatsioonide laineline levik maapinnas. Sumbuvad sügavuse suurenemisega. (*)ruumi ehk kehalained (P ja S) levivad nagu helilained õhus (*)pinnalained levivad epitsentrist eemale piki maapinda (veelained vette visatud kivist). Registreerimine: seismojaamades, seismograafidega. Tugevuse mõõtmiseks: (1)Mercalli skaala: purustused jagatud 12 klassi (I – XII) (palju puudusi). Maavärina intensiivsus väheneb sedavõrd, mida kaugemale liigume epitsentrist; kahjustuste hinnangud subjektiivsed. (2)Richteri skaala – võnke tugevuse mõõtmine magnituudides (energia hulk, mis on vabanenud maavärina toimel) Reaalne skaala 0-8.6

Lae alla, et näha rohkem ▪ ▪ ▪

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 6 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2010-10-19 Kuupäev, millal dokument üles laeti

68 laadimist Kokku alla laetud

2 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

chillyec Õppematerjali autor

Eksam 2010 kordamisküsimuste vastused

maateaduste alused endogeenne geoloogia geoloogia uniformism aktualismi printsiip

Sarnased õppematerjalid

docx

Maateaduste kordamisküsimused

1. Päikesesüsteemi tekke nebulaarhüpoteesi olemus ning Maa oletatav vanus? Maa oletatav vanus on ~4,6 miljardit aastat. Nebulaarhüpotees: Umbes 5 miljardit aastat tagasi iseseisvus ning alustas kokkutõmbumist meie Päikesesüsteemi aluseks saanud tähtedevaheline difuusne ning aeglaselt pöörlev pilv. Pilve kokkutõmbumine suurendas pilve sisemuses asuvate osakese kiirust, mille tõttu suurenes kogu pilve pöörlemiskiirus ning ta omandas lapiku kuju. Gravitatsioonijõu mõjul pilve tsentrumisse koonduv aines pressiti ainese enese raskuse tulemusena üha rohkem kokku. Tihedamaks ja kuumemaks muutuva ainese temperatuur tõusis kümnete miljonite kraadideni ja pilve sisemuses algasid termotuumareaktsioonid (moodustus protopäike). Reaktsioonil vabanev mass muudetakse soojusenergiaks, mis ongi päikeseenergia aluseks. Osa esialgse pilve ainesest jäi protopäikesest eemale, ümbritsedes seda gaasi ning tolmu ketastena, millest moodustusid hilisema ar

Maateadus

doc

Maateadused I kordamisküsimused

1. Päikesesüsteemi teke ja Maa oletatav vanus? Nebulaarhüpotees: (Immanuel Kant) Päikesesüsteem tekkis esialgsest külmast ning hõredast gaasipilvest mis iseenda raskusjõu mõjul kokku tõmbudes muutus üha lapikumaks ning kiiremini pöörlevaks kettaks. Keerleva ketta keskele tekkis päike, kuid gravitatsioonijõul aheneva ketta pöörlemiskiirus suurenes ning suurenev tsentrifugaaljõud rebis välja ainese pilve (protsess kordus 9 korda) millest moodustusid planeedid. Maa vanus: ~4,6 miljardit aastat. 2. Maa gravitatsioonijõud, selle sisu ja sõltuvus Maa geoloogilisest ehitusest. Kõikide kehade (ka Maa) vahel mõjub vastastikune külgetõmbejõud mis on võrdeline nende masside ja pöördvõrdeline nende vahelise kauguse ruuduga. Maa iga osake tõmbab mistahes keha igat osakest enese poole jõuga ja selle külgetõmbejõu füüsikalist välja nimetatakse gravitatsiooniväljaks. Lisaks Maa külgetõmbejõule mõjub igale Maal asetsevale kehale Maa pöörlemisest tingi

Bioloogia

doc

Maateaduse alused I kordamisküsimused

koma (tuuma ümbritsev gaasipilv; Ø kuni 107 km) ja saba (Ø mitusada miljonit km). Saba sisaldab ioniseeritud süsinikoksiidi ja on väga hõre. Komeedi saba on päikesetuule (laetud elementaarosakeste voog) tõttu suunatud Päikesest eemale. 11. Päikesesüsteemi tekke nebulaarhüpoteesi olemus ning Maa vanus? Päike ja planeedid on ühtse päritoluga s.t. arenesid koos ühtsest pilvest (neebulast). Nebulaar e. udukogu (ladina k. nebula pilv, udukogu) teooria teoreetilised alused rajas Kant 1775 a. ning terviklik teooria tekkis Laplace´ilt 1830 a. Selle järgi aeglaselt pöörlev kosmiline udukogu hakkas gravitatsiooniliselt vajuma kokku, millises järjest kiireneva pöörlemise käigus lamenes ja tihenes: kuumenedes tsentris Päikeseks ning kettas planeetideks. Laplace'i täiendus: planeedid tekkisid kuumast kiiresti pöörlevast Päikesest tsentrifugaalselt välja paiskunud gaasimasside kondenseerumisel. Iga selline

Maateadus

doc

Litosfäär

Selgus, et paljud maasisesed geoloogilised protsessid, sealhulgas maavärinad ja vulkanism, tükeldasid litosfääri suurteks plaatideks ehk laamadeks. Maa koos Merkuuri, Veenuse ja Marsiga kuulub Päikesesüsteemi ,,kiviste" planeetide perre, mis on üles ehitatud põhiliselt hapniku- (O), räni- (Si) ja raua- (Fe) ühendite baasil. Kaugemad, nn hiidplaanedid (alates Jupiterist) koosnevad seevastu eelkõige vesinikust (H), heeliumist (He) ja teistest kergetest, põhiliselt gaasilises olekus olevaist elementidest. Kõigi Maa tüüpi planeetide siseehituses võib näha silikaatset koort, silikaat-oksiidset vahevööd ja ehedast rauast koosnevat tuuma. Maa kivimiline koor on meie planeedi unikaalse geoloogilise arengu tulemus. See on praegu 5-80 km paksune ning jaguneb kaheks erineva vanuse ja tekkeviisiga osaks ookeaniliseks ja mandriliseks maakooreks. Ookeaniline maakoor moodustab maailmamere põhja ning koosneb kivimitest, mis on moodustunud vedeliku basaltse magma tardumisel

Geograafia

doc

Maa siseehitus

Geograafia · Kuidas saadakse andmeid Maa siseehituse kohta? Infot saadakse puuraukude, kivististe, vulkaanipursete ja maavärinate (seismiliste lainete) kaudu · Seismilised lained, nende jaotus ja levik erinevates keskkondades. Seismilised lained jagunevad: Pinnalained levivad maa pindmistes kihtides Keha ehk ruumilained: o Pikilained ehk p-lained ehk primolained levivad nii tahkes kui vedelas keskkonnas o Ristilained ehk s-laine ehk sekundolained ei levi vedelas keskkonnas · Maa siseehitus Litosfäär maakoor MAAKOOR jaguneb ookeaniliseks ja mandriliseks, 3 70 km paks, ja vahevöö ülemine koosneb aluse

Geograafia

doc

Litosfäär

Kordamine Litosfäär 1) Kuidas saadakse andmeid maa siseehituse kohta? Puuraukude tegemisel uuritakse maavärinate, vulkaanide tugevuse tulemusel maapinnale jõudnud kivimeid(erinevad kivistised, seismilised lained). Paljanditelt ja kaevandustest. Raskusjõu iseärasuste, maavärinate poolt tekitatud löögilainete levimise suunda ja kiiruse, temperatuuri muutusi puuraukudes, vulkaanipurskeid, meteoriite jms. andmete põhjal. 2) Seismilised lained, nende jaotus ja levik erinevates keskkondades? Võivad tekkida looduslikult (nt maavärinad) ja tehislikult (nt plahvatused). Seismiliste lainete uurimisel põhineb seismoloogia. Seismilisi laineid mõõdetakse seismomeetriga. Seismilised lained jagunevad: Pikilained ehk p-lained · Levivad kuni 13 km/h. · Seismilised pikilain

Geograafia

docx

LITOSFÄÄR

LITOSFÄÄR Kordamine kontrolltööks, TV lk 8-21, Õ lk 19-42 1. Iseloomusta Maa siseehitust. Maa värinate käigus tekkivate seismiliste lainete peegeldumise, murdumine ja levikukiiruse muutumise järgi jaotatakse Maa sisemus kolmeks suureks sfääriks: maakooreks, vahevööks ja tuumaks. Maakoore paksus on 3-80km. Maakoor aga jagub kaheks: mandriline ehk kontinentaalne ja ookeaniline maakoor. Kõige sügavamal asub sisetuum (5100km sügavusel, tahke), siis tuleb välistuum (2900km sügavusel, vedel), siis süvavahevöö (700km sügavusel, tahke), siis astenosfäär (plastiline), siis litosfäär ja siis mandriline ja ookeaniline maakoor. 2. Võrdle mandrilist ja ookeanilist maakoort. Ookeaniline maakoor Mandriline maakoor Noorem- enamasti alla 200mln aasta vanune. Vanem- enamasti üle 1,5mld aasta vanune. Õhem- keskmine paksus 7km.

Geograafia

docx

Geograafia, litosfääri konspekt

LITOSFÄÄR Kordamine kontrolltööks, TV lk 8-21, Õ lk 19-42 1. Iseloomusta Maa siseehitust. 2. Võrdle mandrilist ja ookeanilist maakoort. Mandriline maakoor- koosneb mitmesugustest tard-, sette- ja moondekivimitest (graniit, basalt); 20-80 km paksune; kivimite vanus kuni 4 miljardi aastani; tiheduselt kergem; koostis on räni rikas ja happeline Ookeaniline maakoor- tekkinud ookeanide keskahelikes ränivaese sulakivi tardumisel basaltseks kivimiks; kivimid on geoloogiliselt noored, alla 180 miljoni aasta; 3-15 km paksune, keskmiselt ~7 km; tiheduselt raskem; koostis räni vaene ja aluseline 3. Mis on laamtektoonika? Miks laamad liiguvad? Laamtektoonika- geoloogia haru, mis uurib laamade triivi ja sellest tulenevaid nähtuseid. Laamad liiguvad, sest Maa sisemuses sulab vahevöö osaliselt üles ja tekib magma, see liigub ringjalt ülespoole, jahtub ja vajub jälle Maa sisemuse suunas. 4. Kirjelda geoloogilisi protsesse (vulkanism,

Litosfäär

Rohkem sarnaseid