Loomad (0)

Roomajad on kõigusoojased selgroogsed loomad. Roomajate klassi kuuluvad sisalikud maod , kilpkonnad, ja krokodillid. Kokku 8000 liiki, eestis on vaid 5 liiki. Aru-, kivisisalik , nastik, rästik, vaskuss. Elupaigad nii kuivades kui ka niiskemates paikades. Mõned roomajad tegutsevad ka vees. Kehakatted: nahk ja sarvsoomused. Kuiv limanääärmeteta nahk. Sarvaine kaitseb kuivamise eest, esineb varjevärvus. jäsemed: Küünistega lõppvad tugevad jäsemed kinnituvad kere külgedele, võimaldavad kiiret liikumist maapinnal. Madudel puuduvad jäsemed. nad liiguvad siueldes lihaseid kokku tõmmates ja lõdvaks lastes , toetuvad samal ajal soomustele ja roietele. luustik : kolju , selgroog roided , ees ka tagajjäseme luud . Hingamiselund: hingab kopsudega vereringe : kolmekambriline süda kaks koda üks vatsake , vatsakese keskel mitttäielik vahesein . Keha ja kopsuvereringe . Ainevahetus on aeglane aktiivsus sõltub ümbritsevast temperatuurist viljastamine kehasisene munevad aint maismaale munad kaitstud nahkja kestaga.areng on otsene mndadel roomajatel kooruvad pojad emasorganismis-rästik inimesed kasutavad toiduks, tarbeesemed , maomürk- ravim , mõned koduloomana näriliste vastu
Linnud lendamiseks kohastunud selgroogsed loomad . lennuvõime ja püsisoojasus võimaldab elada kõikides piirkonndades 8600 liiki eestis 297. Kehatemperatuur püsiv ei sõltu välistemperatuurist. Lindudel on voolujooneline kehakuju, mille tõttu väiksem õhutakistus. kehakate: Nahk on õhuke ja näärmeteta ainus nahaääre on päranipunääre, mille rasune eritis muudab suled märgamatuks. Nahk on kaetud sulgedega udu ja kattesuled, sabasuled tüür. Jäsemed: tiivad ja jalad, tiivadel pikad hoosuled. Tiivad laialisirutatuna hoiavad lindu õhus. Tugevad rinnalihased aitavad tiibu tõsta ja langetada. Luustik: kolju, selgroog, roided, rinnaluu, rinnakukiil, tiivaluud, tagajäsemeluud. Luud on õhukesed kerged, paljude õhukambrikestega, kael painduv , kolju väike, lõugade asemel luuline nokk, hambad puuduvad. Hingamiselundid : kopsud ja õhukotid. Vereringe: 4 kambriline süda vatsakeste vahel täielik vahesein keha ja kopsuvereringe. arteriaalne ja venoosne veri teineteisest täiesti eraldatud. veri ringleb kiiresti, sest süda lööb kiiresti. Seedeelundid : suuõõs, sõõgitoru,pugu, näärmemagu, lihasmagu-peenestatakse toit, sooltoru , kloaak. Sigimis aeg- pesitsusperiood. Viljastamine on kehasisene. Munemisele jäärgneb haudeperiood linnud pesahoidjad / pesahülgajad. Tähtsus linnuliha munad suled patjate jaoks linnusõnnik väetis.
Imetajad on peamiselt maismaaeluga kohastunud selgroogsed loomad neid või kohata kõikjal maailmas mõned neist lendavad ntks nahkhiired , imetajaid ka ookeanides vaalad . Maailmas tuntakse 4000 liiki eestis 61. Imetajad on kõige kõrgema arengutasemegaloomad, keha on kaetud enamasti tiheda karvkattega imetjad on püsisoojased. Temperatuuri aitavad hoida karvkate ja keha hea varustamine hapnikurikka verega. Ojad arenevad esmalt emasorganismis pärast sündimist toidetakse emapiinaga. Kehakatted: nahk ja karvad õhuke näärmetega nahk on kaetud karvadega. Paljudel koosneb karvkate pealis ja villkarvadest. Jäsemed: neli jäset võimaldavad kiiresti liikuda ja sooritada raskeid liigutusi. Luustik: kolju, selgroog, roided ees ja tagajäsemelud. Hingamiselnd: suure sisepinnaga kopsud võimaldavad kiiresti hapnikul tungida verre ja süsihappegaasil verest eralduda. Vereringeelundid :4kambriline süda, vatsakeste vahel täielik vahesein, keha- ja kopsuvereringe. Seedeelundid: suuõõs, neel , söögitoru magu , sooltoru, pärak, seedenäärmed. Erituselundid : neerud soolestik kopsud osal ka nahk meeleelundid silmad kõrvad jt. Närvisüsteem: seljaaju, peaaju , närvid. Imetajatel kiire ainevahets. Sisemine viljastamine. viljastatud munarakk suundub emakasse. loode areneb emaslooma emakas . nabaväädi kaudu saab süüa ja värki. tiinuse pikkus sõltub liigist. pärast sündi imetamisperiood piim tekib piimanäärmeis ja selle saab kätte nisade kaudu.
Selts putuktoidulised
* karihiired. Välimuselt sarnanevad karihiired hiirtega. Kõige tavalisem ja laiemalt levinud on mets karihiir . Tema väike 7-10 cm pikkune keha on tumepruuni karusnahaga. Kõige sagedamini kohtab metades ja niitudes- vaatamata lühikestele jalgadele jookseb karihiir kiiresti. Suure liikuvuse tõttu vajab loomake palju toitu. Mets karihiire ööpäevane söök on 1,5-2 korda tema kehamassist raskem toidust küllastunud puhkab loom natuke ent niipea kui toit on seeedinud läheb ta uue otsingule . Karihiired tegutsevad ööpäev läbi kõikidel aastaaegadel. Saaki philiselt putukaid otsivad nad maapinnalt, metsavare seast, lume alt ja teistest kohtadest kuhu putuktoidulistel lindudel raske juurde pääseda. Karihiired toovad kasu süües suurel hulgal kahjurputukaid. Neil on hambad ühesuguse ehitusegasaaki aab nendega hhaarata ja mõnevõrra peenestada kuid päris peeneks ei saa see on putuktoidulistele iseloomulik. Kõigil putuktoidulistel on peaaju suured poolkerad nõrgalt arenenud ja ilma käärudeta. Seetõttu tekivad neil tingreleksid halvati ja väga aeglaselt.
* mutt elab maasees enda uuristatud käikudes. Eriti palju mutte on niitudel põldudel metsaservadel, aedades ja juurviljaaedades. Muti kehaehitus on täieliklt kohastnud elkskäikudes ja nende uuristamiseks. Tema keha on kompaktne ja silinderja kujuga pea ilma kõrvalestadeta esijäsemed lühikesed kuid suure ja laia võimsate küünistega varustatd kämblaga. Muti silmad on alaarenenud. Loom otsib toitu hästi arenenud haistmise ja kompimise abil. Muti karvkatte on lühike ja sametjas. Mutt tegutseb aastaringselt urgude kogupikkus mitusada meetrit. Sööb sinna satuunud putukaid, vihmausse ja nende vastseid . Mutte püütakse ilusa karusnaha poolest.
* siil hädaohu puhul tõmbb kerra, ajades okkad-muundunud karvad- turri.siil on ööloom ta on väga ablas . Põhitoiduks putukad, eriti mardikad . Talvel toidunappuse saaduses poeb siil varem rajatud pelgupaika kus langeb uinakusse . kehatemp alaneb hingamine aeglustub süda töötab aeglaselt – kogu organism viibib sügavas tardunes kuni sooja aastaaja saabumiseni.
Selts käsitiivalised
Käsitiivaliste esindajad ntks nahkhiired on lendamiseks hästi kohastunud, kuid nende tiiva ehitus on teistsugune kui lindudel. Nahkhiire eesjäseme pikenenud sõrmede vahel on pehme nahakile-lennus, mis ulatub kere jalgade ja sabani. Lendamiseks aetakse sõrmed harali, lennus sirutub ja tiiva pindala suureneb. Sõudlend on käsitiivalistel õhjustanud rinnalihase tugeva arengu. Rinnalul on arenenud kiil. Pimedal ajla otsivad nahkhiired õhus putukaid, keda suuga osavasti haaravad . Nahkhiirtel on võime pimeduses orienteeruda. Suunistuda. Nahkhiirtel on võime õhus suunistada inimestele kuuldamatute, väga kõrgete helide ultrahelide abil. Loomakeste poolt katkeliselt tekitatavd ultrahelid peegelduvad teele jäävatelt esemetelt ja nahkiire terav kuulmine tabab selle kaja näol.
* nahkhiired on väikes kasv käsitiivalised ntks suurvidevlane, suurkõrv jt kokku umbes 40 liiki. Päeval magavad pööningutel keldrites, puuõõnsustes puhkeajal aeglustub hingamine vereringe ja väheneb kehatemp. Emaslooms sünnitab enamasti ühe palja ja pimeda poja on ka mitte putukatest toituvaid nahkhiiri ntks kala söövaid kui ka vereimejiaid, puuviljadest.
Selts närilised
* orav- suurema osa ajast veedab orav pyuude otsa, kus ta teravate küüniste abuil ülihästi ronib. Oravte esinemiskohtades vedeleb kuuskede ja mändide all maapinnal hulgaliselt rootsuni paljaks näritud käbisi. Neilt on orav kattesoomused ära hauganud et seemneteni jõuda. Okasseemnete, pähklite ja tõrude kõrval sööb ta lehepungi, marj, seeni ja putukaid. Sügisel kogub orav talvevarudi. Orav puhkab puuõõnes või endaehitatud pesas. Emasloom sünnitab sealsamas 4-5 poega , keda toidab umbes 1,5 kuud piimaga . Orav on väärtuslik tööndusjuhi objekt.
* Hiirelaadsed närilised- Nad on väikesed, mõõnikord aga kesmise suurusega. Neid on umbes 1500 liiki. Nende hulgas on kõigile hästi tuntud koduhiired ja – rotid , metsa- ja põlluhiired, hamstrid ja urugiired (need sarnanevad hiirega, kuid erinevad lühema saba poolest). Enamus hiirelaadseid närilisi on väga viljakad . Oma arvukuse tõttu on neil suur tähtsus looduses ja inimese majandustegevuses. Mõnda neist, näiteks ondatrat , kütitakse ilusa naha pärast. Ondatra kodumaaks on Põhja-Ameerika. Ühed närilised (orav, ondatra) on hinnalised karusloomad , teised (hiirelaadsed närilised) on väärtuslike karuslomade põhitoiduks. Paljud närilised kahjustavad teraviljakülve. Närilised levitavad haigusi.
Selts Jäneselised
* Jänes - Jänestest on kõige tuntumad valgejänes ja halljänes. Valgejänes elutsed põhjapoolsetes metsades ja tundrates. Ta on pikaks talveks hästi kohastunud. Lume taustal varjab balgejänest kahar valge karvkate, mis kasvab suvide pruunikashalli asemele. Tema laiad käpad on kaetud tihedate karvadega. Jänes liigub kiriesti ega vaju kohevasse lumme. Kaks-kolm korda aastas toob emane valgejänes 2 kuni 6 poega, kes on kaetud karvadega, on nägijad ja liikumisvõimelised. Kohe pärast sündimist imevad jänesepojad end paksu ja rasvarikas piima täis, jooksevad laiali ja peituvad varjulistesse kohtadesse. Emasloom otsib nad 2-3 päeva tagant üles ja toidab uuesti.
* Küülik - Ulukküülikud asutavad künklikke paikkondi ja uhtorge. Seal uuristava nad arvukaid urge, millesse peituvad vähemagi hädaohu puhul, toituvad aga öösiti urgude ligiduses. Urgu rajab emasloom sooja pesa. Tavaliselt 3-4 korda aastas toob ta 4-12 poega. Erinevalt jänesepegadest sünnivad küülikud pimedate, paljaste ja abitutena. Inimene on ulukküüliku kodustanud ja aretanud palju koduküüliku tõuge, kellelt saadakse maitsvat liga, karusnahku ja villa.
Selts Kiskjalised
Kiskjad on iga elukoosluse vajalikud liikmed ja on teiste loomade arvukuse reguleerijateks. Esmajärjekorras ründavad nad arvukalt sigivaid liike või surmavad haigeid loomi.
* Koerlased - Kõigil koerlastel on terav piklik koon. See on seotud haistmiselundite tugeva arenguga. Koerad leiavad toitu lõhna järgi, saagi jälgedele sattudes aga alustavad selle jälitamist. Hundid elavad tundras, metsastepis, samuti ka stepis ja poolkõrbes. Nad püüavad hirvi, põtru ja metssigu, ent toituvad ka väikestest loomadest – jänestest kuni hiirelaadsete närilisteni. Jahile lähevad nad karjas, harva üksinda. Karjal on looma kergema tabada. Venitatud vali ulgumine annab märku kiskjate kohalolekust. Erineva hääletooniga teatavad teisi kiskjaid . Hundid on osavad ja tugevad kiskjad. Piirkondades kus tegeletakse karjakasvatusega on hundid kahjuks.
Selts Kaslased
Väliskujult on kõik kaslased ühetaolised, kuid erinevad üksteisest suuruse poolest. Sellesse sugukonda kuulub nii kodukass kui ka sellised suured loomad nagu tiiger ja lõvi. Kaslastel on ümmargune pea suurte silmadega, millega nad närvad hästi nii päeval kui öösel. Kuulmine on neil väga terav, haitmine aga nõrgalt arenenud. Oma saaki ootavad kaslased tavaliselt varitsuspaigas või hiilivad ettevaatlikult selle juurde. Küünised on neil sissetõmmatavad, seetõttu ei tee need kõndimisel häält ega kulu. Kõik kaslased on puhtusearmastajad, pesevad end tihtu, seetõttu ei reeda end varitsemise ajal lõhnaga. Kodukass põlvneb metsikust kassist , keda praegugi leidub Aafrikas. Metsakassid, ilves, leopard, tiiger.
Selts Loivalised
Loivalised veedavad suurema osa enda elust vees. Seal hangivad nad toitu, puhkavad ja isegi magavad. Kaldale väljuvad nad ainult sigimisperioodil ja karvavahetuseks. Grööni hüljes on arkitliste merede asukas. Suurema osa aastast veedavad hülged avamerel, toitudes kalast, limustest, vähikestest. Talvel tuleb hülgekari kalda lähedale ja ronib siirele tasastele jääväljadele. Siin sünnitab emasloom suure nägija poja. Hülgepoja soe valge karusnahk kaitseb teda pakase eest ja teeb lumes nähtamatuks. Kevade hakul rändab kari tagasi põhja poole. Hülgeid kütitakse karusnahkade ja rasva pärast. Kotik elab Kaud -Ida meredes. Tema keha on kaetud paksu karusnahaga.
Selts Vaalalised
Selle seltsi esindajad vaalad ja delfiinid ei välju iialgi maismaale ja sünnitavad isegi poegi vees. Vaalaliste kehal pole karvkatet. Nad kulgevad vees sabauime ja loibadeks kujunenud eesjäsemete paari abil. Vaalaliste pojad sünnivad täielikult väljakujunenutena ja võivad kohe emale järgneda. Sinivaal on kõige suurem nüüdisaegne imetaja . Üksikud usendid kasvavad 30m pikaks ja kuni 150t raskeks. Sinivaal kuulus kiusvaalade hulka. Tal pole hambaid ja toitub väikestest veeloomadest, peamiselt vähikestest. Sinivaala ülalõualuust ripuvad allapoole arvukad narmastunud servedega sarvplaadid – vaalakiused. Vüttes hiigelsuuõõnde vett, kurnab vaal selle läbi sarvplaatide, kiustesse takerdunud vähikesed aga neelab alla. Sinivaal sööb ööpäevas 2-4t toitu. Naha aluse raskakihi paksus küünib suurtel vaaladel kuni 20-50cm. Seda rasva kasutatakse toituainete- ja parfümeeriatööstuses. Nende küttimine on kogu maailmas piiratud. Delfiinid kuuluvad hammasvaalade hulka. Tema sihvakas kega on ülalt must, kõht ja küljed on valged. Tal on hambad, ning nedega haarab ja hoiab delfiin kinni kala, kelle neelab tervel alla. Saaki otsivad delfiinid ultraheli abil. Vees teeva plõksuvaid helisi või kõrgetoonili katkelist vilet. Kaja püüavad kuulmiselunditega. Delfiinid võivad üksteisega helisignaale vahetada, nende peaajul on keerukas ehitus.