Liigesepõletik (1)

kool
LIIGESEPÕLETIK
REFERAAT
nimi
klass
Juhendaja :
Koht ja aasta

SISUKORD

SISUKORD 2
SISSEJUHATUS 3
NOORTE LIIGESEPÕLETIK 3
LASTE LIIGESEPÕLETIKU LIIGITUS 4
TUNDEMÄRGID 5
HAIGUSE KULG 5
ÄRATUNDMINE 6
RAVI 6
ENNUSTUS 7
LIIGESEHAIGUSED JA LIIKUMINE 7
VALU JA KEHALISED HARJUTUSED 7
LIIKUVUSTREENING 8
JÕUTREENING 8
VASTUPANUTREENING 9
MILLAL JA KUIDAS VÕIMELDA 9
NÕUANDEID LIIGESTE KAITSEKS 10
KASUTATUD KIRJANDUS 11

SISSEJUHATUS

Et reumaatilised haigused vaevavad vaid vanainimesi, on müüt. Järjest rohkem noori kannatab liigesehädade käes. Igal aastal saab sadakond kuni 15aastast diagnoosi “juveniilne artriit ” ehk lapseea liigesepõletik. Isegi arstide hulgas on levinud arvamus, nagu oleks reumaatilised haigused vaid eakate probleem. Ometi oli 2002. aastal, kui registreeriti 1978 esmashaigusjuhtu, 60% haigetest alla 45-aastased ja 11% lapsed. Pooled reumatoidartriiti haigestunutest kaotavad esimese 10 aasta jooksul pärast diagnoosi saamist töövõime. Kui haigestub laps, on kõik ta tulevikuplaanid ohus. Kui laps saab õigeaegselt diagnoosi, kui leitakse õige ravim , kui haiguse alatüüp allub ravile , kui tablette võtta korralikult ning laps saab kvaliteetset ja järjepidevat taastusravi , siis täiskasvanueaks paraneb kuni 75% täielikult. Ka ülejäänutel ei teki liigeste deformatsioone ega püsikahjustusi. Terveks koolieaks jääb aga keeld mängida jalgpalli ja muid pallimänge, ei tohi joosta ega hüpata. Liigesehaigel lapsel on erakordselt tähtis hoiduda viirushaigustest, sest need võivad ägestada artriiti.

NOORTE LIIGESEPÕLETIK

Kui liigesepõletik algab nooremalt kui 16-aastaselt, kestab vähemalt kuus nädalat ja põhjus on teadmata, nimetatakse haigust juveniilseks artriidiks ehk noorte liigesepõletikuks. See ei ole üksainus haigus, vaid mitu haigust, mille tunnuseks on liigesepõletik. Uue liigituse järgi jagatakse noorte liigesepõletik seitsmeks alatüübiks. Neid kõiki nimetatakse kokku juveniilseks idiopaatiliseks artriidiks (JIA). Eestis haigestub igal aastal umbes poolsada last, kellest pooled on haigestudes alla 5 aasta vanad.
• On lapseea põletikuline liigesehaigus, millesse võib haigestuda igas vanuses. Kõige sagedamini avaldub see siiski väikelapseeas või varases murdeeas.
• Haiguse tekkepõhjus on teadmata. Vallandavateks teguriteks võivad olla nakkus , trauma, stress , nihked hormonaalses tasakaalus ja väliskeskkonna mõjud.
• Jaguneb kolme alatüüpi: oligoartriit, mille puhul on põletikus 1–4 liigest , kuid mis võib edasi kanduda ka silma; polüartriit, mille puhul on põletikus peale suurte liigeste ka sõrme- ja varbaliigesed , ning süsteemne artriit ehk Stilli tõbi, mille puhul võivad liigesehädadega kaasneda siseorganite põletikud.
• Haiguse sümptomiteks on alaliigist olenevalt valu liigestes , (mitmetunnine) jäikus või tundlikkus liigestes pärast magamist, väsimus ja jõuetus.
• Õigeaegse ja sobiva medikamentoosse ning liikumisravi saamise puhul on haigust võimalik hoida kontrolli all. Raviks kasutatavatel tugevatel ravimitel võib olla kõrvalmõjusid.
• Ravile allumatuse korral võib artriit põhjustada liigeste väärasendeid, nende puhul tulevad kõne alla kas operatsioonid ja/või tugivahendid.

LASTE LIIGESEPÕLETIKU LIIGITUS

Üldnähtudega liigesepõletik
– palavik , nahalööve
Oligoartriit
– haigestunud liigeseid 1–4
Seronegatiivne polüartriit
– veres ei esine reumatoidfaktorit; haigestunud liigeseid vähemalt 5
Täiskavanutüüpi reumatoidartriit
– õige nimega seropositiivne polüartriit
– veres esineb reumatoidfaktor; haigestunud liigeseid vähemalt 5
Psoriaatiline artriit
– nahapsoriaas ja liigesepõletik
– kui nahapsoriaasi ei ole, siis küüntemuutused, viinersõrm või lähisugulastel psoriaas
Lülisambapõletik
– teise nimetusega entesiitidega artriit, spondüliit
– liigesepõletik ja entesiit ehk kõõluste ja liigesesidemete kinnituskohtade põletik. Kui
esineb vaid viimane, peab olema ka vähemalt kaks järgnevatest tunnustest: sakroiliidi
( nimme -ristluuliigeste põletiku) valu ristluus; HLA-B27- positiivsus , seronegatiivne
lülisambapõletik (spondüliit) lähisugulastel, silmapõletikud, üle 8-aastane poisslaps .
Muud haigusvormid

TUNDEMÄRGID

Noorte liigesepõletiku esimene tunnus on tavaliselt hommikune liigesejäikus. Jäikus võib olla kas ainult haigestunud liigestes või üle kogu keha. Liigesevalust tingitud lonkamine, muul viisil haige liigese säästmine või uinumisraskused võivad olla ilmsed. Lapsed ei oska oma valu sõnadesse panna, see ilmneb sageli hoopis pahurusena või haigete liigeste säästmisena. Mõnikord tursub põlv või mõni muu liiges nii, et seda on kerge märgata. Noorte liigesepõletiku alguse iseloomulikuks tundemärgiks võivad olla ka palavik ja õrn lööve.

HAIGUSE KULG

Noorte liigesepõletiku raskusaste võib olla väga erinev. See haigus kaldub kujunema pikaajaliseks ja kahjustama liigesekõhre, luud ja liigesesidemeid (ligamente). Tagajärjeks on liigese hävimine ja liigesetalitluse puudulikkus eri astmes . Silmapõletikud võivad olla salakavalad, kuna ei põhjusta silmas valu ja võivad sellest hoolimata edasi areneda. Noorte liigesepõletikule on iseloomulik luustiku arenguhäire ja kasvupeetus . Raske haiguse või eriti tugeva hormoonravi tagajärjena võib aeglustuda pikkuskasv. Põletikulises liigeses võib luukasv paikselt kiireneda. See võib valmistada raskusi, kui näiteks üks põlv kasvab teisest kiiremini. Ka alalõualuus, labajalgades, hüppeliigestes, randmetes ja sõrmedes võib esineda arenguhäireid. Ilma ravita põhjustab noorte liigesepõletik ka südamepõletikku ja amüloidoosi; nende tüsistuste sagedus on viimastel aastakümnetel tänu ravile vähenenud.

ÄRATUNDMINE

Noorte liigesepõletiku keskne tundemärk on üle kuue nädala kestnud ühe või mitme liigese põletik. Lisaks võib laps olla väsinud ja nutune, mõnikord on ka palavik ja nahalööve. Sete võib olla kiirenenud ja CRP üsna kõrge. Alati uuritakse ka reumatoidfaktorit ja tuumavastaseid antikehi (tuumavastuaineid), kuna nende abil on võimalik määrata haiguse alaliiki . Samuti küsitletakse vanemaid perekonnas esinevate liigesehaiguste ja psoriaasi kohta.

RAVI

Noorte liigesepõletikku ravivad eriarstid. Ravi eesmärk on võimalikult palju vähendada lapse vaevusi ja parandada haiguse kulgu . Mõnikord jõutakse hõlpsasti eesmärgile: nõrgatoimelised ravimid ja võibolla ka mõni liigesesüst ning soovitused koduseks raviks on küllaldased. Mida raskem on haigus, seda rohkem tuleb kasutada tugevatoimelisi ravimeid ja muid vahendeid. Kogemus on näidanud, et tõhusamate ravimite kasutamine suurendab alati lapse väljavaateid paranemisele. Noorte liigesepõletiku tänapäevases ravis kasutatakse kõiki neid ravimeid, mis on kasutusel ka täiskasvanute reumatoidartriidi ravis. Võidakse määrata ka mitu ravimit korraga ( kombineeritud ravi). Väga oluline ja suuri oskusi nõudev on ravida luustiku arenguhäireid nii, et jalad kasvaksid ühepikkuseks, põlved oleksid sirged, randmed ja labajalad õige kujuga. Luude ja liigeste kasvu suunamiseks kasutatakse erilisi lahaseid, tugisidemeid või lõikusi. Ravi juurde kuuluvad ka alalõua ja hammaste kasvu suunamine ning korrapärane silmade uuring. Algusest peale on tähtsal kohal kutseline taastusravi, milles heal algkoolitusel on keskne osa.

ENNUSTUS

Varasematel aegadel oli noorte liigesepõletik julm haigus, mis sageli tõi kaasa raske vaegurluse, südamehaiguse või amüloidoosi ning lõppes enneaegse surmaga. Ravi tõhustamisega ja koondamisega suurtesse keskustesse on saavutatud väga häid tulemusi. Näiteks Soomes on liigesepõletikust tingitud amüloidoos täielikult kadunud ning vähenenud on juveniilsest artriidist tingitud enneaegsed surmad. Püsiv vaegurlus on jäänud haruldaseks . Tänapäeval on ka raskesti haigestunutest suurem osa töövõimeline ja suudab iseseisvalt toime tulla.

LIIGESEHAIGUSED JA LIIKUMINE

Aktiivne liikumine on toesehaigele tähtis nii haiguse raviks kui ka enese vormishoidmiseks. Eri raskusastmega liikumine, vajaduse korral liikumist hõlbustavate abivahenditega, kuulub nende haiguste ravi juurde kõigis haigusjärkudes. Liikumise eesmärk on ära hoida liigesekahjustust, ravida põletikku ja taastada liigese talitlust. Uuringud näitavad, et liigesehaigetele on vajalikud
liikuvustreening
jõutreening
vastupanutreening

VALU JA KEHALISED HARJUTUSED

Pikaajaline valu kuulub peaaegu alati toesehaiguse juurde. Tavaliselt on valu tingitud põletikust, kuid liigeste liikumisulatuse vähenedes teeb valu ka lihaspinge ja liigese väär koormamine. Valu tõttu ei tohi jääda liikumatuks, sest siis tekivad liigese ehituses, ainevahetuses ja liikuvuses muutused, mis mõjuvad sama halvasti kui haigus ise. Liigesekõhre ja liigest ümbritsevaid pehmeid kudesid tuleb korrapäraselt koormata liigese kogu liikuvusulatuses, selleks et liikuvust säilitada. Liikumine vähendab ka valu ja valu vähenedes paraneb sooritusvõime. Järgmisel päeval pärast võimlemist tekkiv valu on tingitud liiga tugevast või valesti läbiviidud võimlemisest.

LIIKUVUSTREENING

Liikuvustreening parandab ja säilitab liigeste ja lihaste liikuvust. Liikuvustreening peaks
sisaldama venitus - ja võimlemisharjutusi. Venitusharjutuse kestus peab olema poolest minutist mõne minutini, sõltuvalt lihase suurusest (suuri lihaseid venitatakse kauem ja väikseid vähem). Liigutusi tehakse rahulikult . Liikuvustreeningut tehakse vähemalt kolm korda nädalas.

JÕUTREENING

Jõuharjutused tugevdavad lihaste jõudu ja vastupanu ning parandavad lihaste kontrolli. Tähtis on teha jõutreeningut vaagnavöötme lihastele , reie eesmistele ja tagumistele lihastele (põlve painutajad ja sirutajad) ning säärelihastele. Jõutreeninguks piisab esialgu oma käe või jala raskusest. Treeningu jätkudes on headeks abilisteks kerged raskused, mansetid ja espander. Tähtis on jälgida, et liigutus , lähteasend ja liigesenurk oleksid õiged. Treeningu ajal ja järel ei tohiks olla valu. Jõuharjutusi tuleks teha ülepäeviti, kuid vähemalt kaks korda nädalas.

VASTUPANUTREENING

Liigesepõletikku põdevatel inimestel on tavaliselt nõrgem koormustaluvus kui tervetel samaealistel. See võib olla üks põhjusi, miks liigesepõletikuhaiged nii sageli kurdavad väsimust. Põhilised liikumisalad (kõndimine, suusatamine , jalgrattasõit, ujumine , sõudmine) sobivad tavaliselt hästi. Kui aga jalgade suured liigesed on haiged, võivad jalgrattasõit ja ujumine olla meeldivamad kui jalgu koormav kõndimine. Kui füüsiline vorm on halvenenud või haigus on aktiivne, piisab keskmisest koormusest intensiivsusega 55-75% maksimaalsest südame löögisagedusest (eakohane maksimaalne pulsisagedus arvutatakse valemi järgi 220 miinus vanus aastates, näiteks 42-aastase jaoks on see 220 - 42 = 178 lööki minutis ). Haiguse vaibejärgus tõstetakse koormust 75-85%-ni maksimaalsest. Siis esineb higistamine ja kerge hingeldus, kuid koormuse ajal on veel võimalik kõnelda. Liikumisala tuleb valida nii, et liigselt ei koormaks valusaid liigeseid. Soovitatav on teha treeningut 2-3 korda nädalas vähemalt 10-20 minutit korraga. Koormustaluvus suureneb keskmiselt 10% kolme kuuga .

MILLAL JA KUIDAS VÕIMELDA

Liigesepõletikuga haige liikumisravis tuleb arvestada haiguse ägedust. Kuumad ja turses liigesed, valu rahuolekus ja ebatavaline väsimus võivad olla haiguse ägenemise märkideks.
Ägenemise korral on tähtis individuaalne harjutuskava, mille abil säilitatakse liigeste liikuvus, lihastoonus ja sooritusvõime. Iga päev liigutatakse kõiki liigeseid kogu liikumisulatuses valu piirini . Alustada tuleks väikestest liigutustest, suurendades liigutuste ulatust järk-järgult passiivselt, s.o abilise või abivahendiga. Ägeda põletiku ajal tuleb anda liigestele puhkust ja külmaravi. Pärast liikuvusharjutusi tuleks asetada põletikus liigesele väärasendite ärahoidmiseks tugi.
Väheaktiivses kroonilises haigusjärgus on vajalik tõhus ja mitmekülgne liikumisravi. Võrreldes aktiivse haigusjärguga on treening nüüd tugevam, arendades lihasjõudu, vastupanu, lihaste koordinatsiooni, oskusi ja tasakaalu. Füüsiliselt aktiivne elustiil aitab säilitada liigesekõhre. Energiat kulutav füüsiline aktiivsus hoiab ära rasvumise ja sellest tingitud liigesevaevused.

NÕUANDEID LIIGESTE KAITSEKS

Liigeste kaitsmise all peetakse silmas igapäevaste toimingute sooritamist nii, et liigestele langev koormus oleks võimalikult väike. Liigeseid koormusest säästvate tegutsemisharjumuste eesmärgiks on liigesevalu vähendamine, liigese normaalne ehituse säilitamine ja jõuvarude säilitamine.
Ravi juures on tähtis olla füüsiliselt aktiivne. Vältida tuleks traumasid, põrutusi - võrk- ja korvpalli , kõrgus- ja kaugushüpet. Vältida tuleks asjatuid lülisammast koormavaid pöördeid ja painutusi.

KASUTATUD KIRJANDUS

Isomäki, H., Martio, J.,Ström, T. (2004). Reuma-aabits. Tallinn: Eesti Reumaliit.
http://woman.delfi.ee/archive/article.php?id=10178379&categoryID=150058&ndate=1113537694
http://www.perekodu.ee/69801
http://woman.delfi.ee/archive/article.php?id=11093566&categoryID=150058&ndate=1125979262
http://www.virumaateataja.ee/220405/esileht/15023884.php
http://www.terviseleht.ee/reuma/46_kaitseks.php
http://www.terviseleht.ee/reuma/46_reumajalad.php
11