Kullilised - kotkas,kakk,toonekurg (0)

Sarnased õppematerjalid

8

doc

Kakud

kõige suuremad kakud, kassikakud, tulevad toime kitsetalle suuruse loomaga. Kuigi paljud kakulised on öölinnud, otsivad mõned liigid toitu ka päeval. Üks säärane liik on lumekakk. Ta elab tundras, kus suvel päike kunagi ei looju. Suurim kakk on kassikakk. Nägemine ja kuulmine Et rünnak õnnestuks, tuleb kakul saagi asupaik väga täpselt kindlaks määrata. Enamik liike näeb ja kuuleb saaki, kuigi mõned, nagu loorkakud, suudavad ka üksnes kuulmisele toetudes krabistava loomakese

Bioloogia

16

doc

Kassikakk

Sissejuhatus Kassikakk : *Välimus *Toitumine *Pesitsemine *Arvukus ja kaitse Eestis *Rõngastamine ja eluiga Valge Toonekurg : *Välimus *Pesa ehitamine ja pesitsemine *Valge toonekurg on ränd lind *Toonekurg on ohustatud liik *Toitumine KASSIKAKK(Bubo bubo) Kassikakk on suur kehakas lind, meie suurim kakuline. Vanalinnu keha üldpikkus on alati tugevalt üle poole meetri ja see tundub rohmaka ning massiivsena. Kassikaku sulgedel vahelduvad pruunid, valged ja kollased vöödid, mistõttu tema keha üldvärvus on määrdunud kollakaspruun. Kuna kakulistel tänu nende püstisele kehahoiule praktiliselt puudub kõhualune, ei ole neil ka

Loodus

10

doc

Röövlinnud

kitsed, jänesed ja rebased. Eestis oli merikotkas vahepeal väljasuremisohus, kuna sajandivahetusel oli neid umbes 30 haudepaari, 70ndatel vaid 9-10 paari. Kuid praeguseks arvatakse neid olevat 35-40 haudepaari. Kaljukotkas (Aquila chrysatos) On suur, kuid suhteliselt saleda kehaga röövlind. Ta terve keha on kaetud pruuni värvusega, kuid noka tüvik on kollane ja alates ninasõõrmetest must. Jänesed ja suuremad kanalised on kaljukotka põhitoiduks. Kuid kui kotkas on näljane, võib ta rünnata ka nõrku kitsi. Elupaigaks valib ta endale rabamaastikke või nende äärealasid. Jämedatest puuokstes pesa rajab ta tavaliselt kõrge männi tipmisse kolmandikku või tippu. Kuid nad asustavad ka kord kasutatud pesasid. Märtsikuus on kaljukotka pesas kaks muna, kuid enamasti koorub poeg ainult ühest. Teine muna ei pruugi olla viljastatud ning esineb ka vennatappe ja muid õnnetusi, mis ühele poegadest saatuslikuks saab.

Bioloogia

13

doc

Eesti kotkad

Eestis leidub kotkaid 6 liigist: merikotkas, kaljukotkas, kalakotkas, suur-konnakotkas, väike-konnakotkas ja madukotkas. Must-toonekurg sarnaneb oma elupaiga valiku ning ohustatuse poolest kotkastega, mis tõttu aegajalt leiame materjali, kus käsitletakse teda koos kotkastega. ,,Kotka" nime kandavad linnud ei ole kõik lähisugulased. Ühist perekonnanime (Aquila) kannavad vaid kaljukotkas ja konnakotkad[1] Kotkas on olnud juba ammusest ajast loodurahva sümboliks. Kotkas sümboliseerib võimsust, jõudu, tarkust. Eesti kotkaste õitseaeg jääb sajandite taha ning kotkaste luid on leitud isegi mesoliitilistest asupaikadest. Tsaariajal hävitatud palju kotkasteliike, mille tõttu 1920.a. olid Eesti kotkaliigid väga haruldased. 1957.a. jõustus kotkastele loodukaitseseadus. Merikotkas Merikotkas on meie lindude suurim röövlind. Kurbusega tuleb aga tunnistada, et meie merikotkad elavad ühe maailma enim saastatud mere ääres. Keskkonnamürgid, mis jõuavad

Bioloogia

16

odt

LINNUD JA LOOMAD

Kodukaku silmad on tumedad ja vaatavad välja hallikaspruunide sulgede vahelt. Kaku saba on alt heledam, pealt tumedam ja oma ulatuselt on umbes kolmandiku kere pikkune. Kaku nokk on kollane ja küüned kollakasmustad. Kodukakk on meil kõige sagedamini kohatav kakuline ja seda mitmel põhjusel. Esiteks ei ole ta suurte metsamassiivide lind, ta asustab eelkõige kultuurmaastiku parke ja põldudevahelisi segatüüpi metsatukkasid. Ka inimene käib neis paigus sagedamini. Teiseks eelistab kakk neid puid, kus on palju õõnsusi. Eestis on palju mahajäetud võsastunud talukohti, millede kunagised viljapuud on lausa ideaalsed elupaigad. Neis on õõnsusi ja nad pakuvad ka varju. Lagunenud müüritised pakuvad elupaika ka kaku saakloomadele - närilistele - mistõttu ta selliseid paiku tunduvalt sagedamini külastab. Kodukakk toitubki põhiliselt närilistest. Samuti võib ta aga asuda toituma mingist kindlast objektist - spetsialiseeruda. Näiteks

Bioloogia

11

doc

Soolinnud

SOOKURG Sookurg on Eesti ainuke päris õige kureliik. Kurg on Eesti üks vanemaid linnunimetusi. Ta on suur hall lind, kelle mõned sulgedeta nahalaigud on mustad, aga kiiru tagaosal ja kuklal punased. Pea külgedel ja kaelal jookseb valge riba. Nii sookure suured hoosuled kui ka jalad on mustad, nokk rohekaspruun. Sabasulestik moodustab iseloomuliku suure puhmatuti. Erinevalt samuti halli värvi haigrust on tema kael lennates pikalt ette sirutatud. Sookurg ei lasku kunagi puu otsa. Tema elupaigaks on sood ja rabad. Paljud rahvapärased nimed näitavad aga, nagu oleks lind põldudega seotud: põllukurg, niidukurg, rukkikurg, kesakurg. Selle seose saab aga lahti mõtestada nime "külvikurg" järgi: lind tegutseb inimese haritaval maal vaid kevadiste põllutööde ajal. Nii see ongi: meile saabuvad sookured kevadel juba aprilli algul, salkadena. Kuni paaride moodustumiseni võib neid siin ja seal kohata. Kui isalind on endale kaasa leidnud, si

Loodusõpetus

8

odt

Eestis elavad kotkad

Siiski tuleb määramisel olla tähelepanelik - kalakotkas on esmapilgul väga sarnane suurte kajakatega. Tiibade siruulatus on 145­160 cm, kaal emaslinnul kuni 2 kg, isaslinnul u 1,5 kg. Saagi jälgimiseks kasutab kalakotkas sarnaselt hiireviu, madukotka ja tuuletallajaga paigallendu (rappelendu). Häälitsuseks on kõrgetooniline kiuksumine ­ eriti häälekas on kalakotkas pesaelu häirijate peale pahandades. Toitumine Nagu nimigi ütleb, toitub meie väikseim kotkas pea eranditult kalast. Ilmselt on evolutsiooni käigus kujunenud saledam keha eeliseks kalapüügil ja annab enam võimalusi osavust nõudvaks tegevuseks. Osavam ja kiirem lend ongi kalakotka eeliseks suuremate sugulaste ees. Samas ei või kalakotkas saagi tabamise korral kunagi kindel olla, et see temale jääbki - nii mõnelgi heal saagialal on merikotkad spetsialiseerunud kalakotkastelt saagi ülevõtmisele. Kala püütakse kuni meetri sügavuselt ja

Bioloogia

2

docx

Kulliliste lennusiluett

KONNAKOTKAS Välitunnused Suur ja väikekonnakotkas on välimuselt sarnased. Nende tiibade siruulatus on 130­180 cm. Vanalindude sulestik on üleni pruun, noorlinnud seevastu rohkem või vähem kaetud heledate tähnidega. Välimuselt sarnanevad konnakotkad hiireviuga ja kaugelt vaadeldes on võimalik neid eristada vaid lennusilueti järgi: kui konnakotkas hoiab purilennul tiiva otsi valdavalt allapoole, siis hiireviul on need reeglina ülespoole. Lähemalt vaadates on hiireviu sulestikus tavaliselt palju valget, konnakotkad on seevastu ühtlaselt pruunid ning valget leidub vaid üksikute tähnidena. Veel lähemal uurimisel selgub, et konnakotka jalad on sulgedega kaetud kuni varvasteni, hiireviul seevastu on ,,sääred" paljad. Kahe konnakotkaliigi eristamine üksteisest on keeruline. Reeglina on suurkonnakotkas tumedam, pisut suurem ja jässakam kui väikekonnakotkas. Vahetegemise muudab ebamääraseks ka see, et väikeja suurkonnakotkas moodustavad segapaare ning annavad hü

Bioloogia

Kommentaarid (0)