Koeratõud (0)

KOERATÕUGUDE RAAMAT
Liisa Lotta Tomp


2007

Sisukord
Bernhardiin 3
Puudel 3
Taks 4
Kollid 5
Inglise mastiff 7
Setter 8
Bokser 9
Spanjel 9
Hagijas 10
Chow chow 10
Dobermann 10
Dalmaatsia koer 12
Terjer 12
Retriiver 12
King charles spanjel 13
Eesti hagijas 14
Jaapani chin e jaapani spaniel 14
Peruu karvutu koer 15
Lhasa apso 16
Akita 16
Azawakh 17
Yorkshire terjer 19
Vaaraokoer 19
Suur Šveitsi karjakoer 20
Gröönimaa koer 20
Catahoula leopardikoer 20
Saksa Lambakoer 22
Ibiza podenco 26
Samojeedi Koer 26
Saksa Dogi 26
Basenji 27
Malta Koer 28
Kuvasz 29
Mops 29
Suur Jaapani Koer 30
Siberi Husky 31
Lancashire Heeler 32
Harrier 32

Bernhardiin

Bernhardiini kodumaa on Šveits. Seda tõugu koeri pidasid 17. Sajandil Alpides, Augustini ordu Püha Bernhardi kloostri valvuritena.
Tema eellasteks peetakse tiibeti dogisid ja newfoundlandi koeri. Nende põhjal aretati uus koeratõug bernhardiin. Bernhardiine kasutati päästekoertena. Kõige kuulsam bernhardiin on Barry , kes päästis aastatel 1800-1812 40 inimest. Tänapäeval on ta tore ja tugeva kehaehitusega seltsikoer.
Bernhardiinid jagatakse lühi - ja pikakarvalisteks. Bernhardiin kiindub jäägitult peremehesse, armastab lapsi, olles nende suur sõber ja kaitsja. Ta äratab tähelepanu võimsa tugeva luustikuga ning hästi arenenud lihaste ja massiivse peaga, samuti oma kurva pilguga. Isastel on turja kõrgus vähemalt 70 cm ja emastel vähemalt 65 cm. Põhivärv on punane valgega. Rind , käpad, sabaots, koonuümbrus, lauk ja laik kaelal peavad olema valged.

Puudel

Puudlit on esinenud Lõuna-ja Kesk-Euroopas 16.sajandi algusest peale, aga tõu päritolumaaks peavad end paljud riigid. Nende hulgas on Pransusmaa , Saksamaa ja Venemaa. Tõug põlvneb koeratüübist "bracker", kes aja jooksul jagunes meie aja jahi-ja linnukoerteks. Prantslased on tõu järk-järgult annekteerinud ja praegu peetakse seda prantsuse päritolu tõuks.
Esialgu oli puudel jahikoer ja tema karvkate muutis ta eriti sobivaks vees ja rasketes ringimustes töötamiseks. Jahimehed hakkasid koeri pügama selleks, et muuta nad veidi liikuvamaks, ent karvkate säilitati tundlikes kohtades, näiteks liigeste ümber, rinnakorvil jne. Sabatutt nagu ka peatutt jäeti alles selleks, et koera oleks vees töötamisel paremini näha. Puudel on üks neid tõuge, kes on kõige kiiremini arenenud ja muutunud, kujunedes küllalt jämedakoelisest ja mitte just suursugusest jahikoerast praeguseks elegantseks ja äärmiselt dekoratiivseks koeraks. Puudel on tänapäeval maailma üks kõige hinnatum seltsi-ja näitusekoer. Puudel esineb nelja suurusvariandina (suur puudel(45-60cm), keskmine puudel(35-45 cm), kääbuspuudel(28-35cm) ja toy-puudel(25-28cm)) ning viies värvivariandis: must, valge, pruun, hõbedane (hall), aprikoos
Puudlit võib pügada mitmel viisil. Neid erinevaid pügamisviise nimetatakse lõvilõige, moodne lõige ja inglise lõige.

Taks

Juba rohkem kui sada aastat kuulub taks kogu maailmas enim armastatud koeratõugude hulka. FCI klassifikatsiooni järgi kuuluvad kõik taksid IV rühma.
Taksi on aretatud kolmes suuruses: taks, kääbustaks ja küülikutaks ning kolme erineva karvatüübiga: lühi-, karmi - ja pikakarvaline. Taks – see on taksidest suurim, kaal ca 10 kilo, rinnaümbermõõt alates 35 cm; kääbustaks kaalub kuni 5 kg, rinnaümbermõõt 30-35 cm; küüliktaks, taksidest väikseim, kaalub ca 3 kilo, rinnaümbermõõt kuni 30 cm. Taksidest esimesena aretati siledakarvaline , karmikarvaline taks on siledakarvalise ja terjeri ristamise tulemus ning pikakarvaline taks siledakarvalise ja spanjeli ristamise tulemus. Peale naljaka välimuse on taksi võluv iseloom see, mis kindlustab talle inimeste alatise sümpaatia ja armastuse. Taks on vähenõudlik, terve, tark, iseseisev, leidlik , õrnutseja. Räägitakse, et nad on ka kangekaelsed ja sõnakuulmatud ( tera tõtt selles ju on), enam käib see lühi- ja karmikarvaliste kohta, pikakarvaline taks on pehmema loomuga, allub peremehele paremini, teda on kergem dresseerida ja tema jahikirg pole nii suur. Kui taksikutsikale hakata varakult sõnakuulelikkust õpetama, olles järjekindel ja õiglane, on kindel, et seesama taks, kellele on juba looduse poolt määratud olla iseseisva mõtlemisega isiksus, kuulab oma peremehe sõna ja järgneb talle läbi tule vee ja vasktorude.

Kollid

Kolli on vana tõug, kelle eellased elasid Briti saartel juba kiviajal.Selle tõu esivanemad olid tööd tegevad karjakoerad, ei maalitud neid piltidele nagu paljusid jahikoeri. Ja on ka päris kindel, et kui Inglise kuninganna Victoria ei oleks armunud nendesse karjakoertesse, ei oleks kolli tõug nii ruttu saavutanud oma tuntuse ega pääsenud aretusse.
Kolli on koertesoo üks kõige sõbralikum ning truum esindaja. Ta on algselt pärit Põhja-Inglismaalt ja Šotimaalt, kus teda kasutati karjakoerana. Kolli on lahke , sõbralik, rahulik, elegantne ning tark. Ta on üks toredamaid perekoeri ning paljud peavad teda maailma ilusaimaks koeraks. Selle peaaegu täiuslikult proportsionaalse koera iseloomu põhijooneks on sõbralikkus. Ta on lihtne ja siiras, ilma närvilisuse või agressiivsuseta. Kolli on ideaalne perekoer, kelle kätte võib usaldada ka lapsehoidmise vastutusrikka töö.
Kollisid on kahte sorti: pika- ja lühikarvaline kolli. Lühikarvaline kolli on temperamentsem ja liikuvam. Loomu poolest sobib lühikarvaline kolli paremini karjatama suuri loomi. Väidetavalt kasutatakse Inglismaal teda tänini lehmakarjade vaoshoidmiseks. Lühikarvalised kollid on edukad nägemise ja ka kuulmishäiretega inimeste juhtkoertena. «Kuulmis-koer» hoiatab peremeest ohtude eest, mis jäävad nägemispiirkonnast välja, näiteks seljatagant läheneva auto eest. Lühikarvaline kolli on temperamentsem ja liikuvam. Pikakarvaliste kollide buumi kõrghetk on küll möödas, kuid siiski peavad paljud just seda tõugu koerte maailma ilusamaks ja väärikamaks esindajaks . Kuid veel eelmisel aastal( 2003) oli ta veel kõige arvukaim koer näitustel.
Pikakarvalisel kollil on uhke kohev karvkate, lühikarvalisel lühike ja liibuv. Kuid poolpüstised kõrvad ei tule iseenesest, need tuleb kutsikaeas alla panna spetsiaalse vahendiga või küsida nõu koerakasvatajalt. Pika- ja lühikarvalisi kollisid on kolme värvi: blue merle, tricolour ja soobel valgega. Kõigi nende ideaal turja kõrguseks on emasel 51-56 cm ja isastel 56-61 cm. Nende pea kuju on tõu aadliseisuse tunnus. Kui mõelda kollile, siis kindlasti mõnedele inimestele tuleb kohe meelde pikk nina. Tegelikult on neil pealagi koonuga samapikk, aga nad kulgevad paralleelselt, kuid üleminek koonule on märgatav. Kollide silmad on südamliku ilmega. Nad on keskmise suurusega, mandlikujulised ja lähestikku. Kõigil kollidel on väikesed poolpüstised kõrvad. Saba on nii pikk, et viimane sabalüli ulatub kannaosast allapoole. Ta ei tõsta seda kunagi seljale . Mõlemad koerad elavad keskmiselt 10-12 aastaseks.
Borderkolli on kahtlemata maailma levinum karjakoer. Seda tagasihoidliku välimusega, kuid väga hea karjakoera omadustega tõugu peetakse kõikide kollide esiisaks.
Teda peetakse kõige targemaks koeraks. Borderkolli on tänu kiirele arusaamis- ja reageerimisvõimele väga lihtsalt õpetatav koer, kes on loomade karjatamisel asendamatu abiline . Kuid samas on ta ka hüperaktiivne. Tõestab seda see, et Saksa teadlased on Ameerikas avaldanud uurimistöö, mille katsejäneseks on paarisada sõna tundev kolli. Kümneaastane borderkolli Rico oskab kuulda uusi sõnu, viia nende tähendus kokku uute esemetega ning ta mäletab sel moel õpitut veel kuu aega hiljemgi. See oskus vastavat umbes kolmeaastase inimlapse tasemele. Ta on pika ja lühikarvalise kolliga erinev juba sellepärast, et tal on laiem kolp ja üleminek otsmikult koonule on kergesti märgatav.Saba on tal suhteliselt pikk, ulatub kuni kannaliigeseni. Ka temal on võimalik kahte sorti karvkate: lühike ja pikk. Halvaks loetakse seda, kui valge värvus domineerib karvakattes. Tema on madalam, kui šoti lambakoer, isastel 53 cm ja emastel natukene vähem. Ta on visa ja töökas. On arvatud, et borderkolli oma tugeva karjainstinktiga võib väiketalude vähestel kariloomadel ja kodulindudel stressi tekitada. Iseseisvalt tegutsedes püüab ta karja pidevalt korrastada, andmata vähestele loomadele mahti toituda ning sõltumatult liikuda . Tema keskmine eluiga on 10-14 aastat. Eestis on borderkollisid väga vähe.
Habekolli on vana koeratõug, ta on elanud lambakarjusena šoti mägedes juba keskajast alates, kes oli peale Teist maailmasõda juba välja suremas.
Legendi kohaselt on habekollide eellasteks kolm lambakoera, kes sattusid 16. sajandi alguses ühe viljalaevaga Poolast Šotimaale. Iseloomult on habekolli sarnaselt oma sugulastele lõbus ja liikuv, sobides eelkõige aktiivsele ja sportlikule inimesele. Aega nõuab ta oma peremehelt aga pisut rohkem: pikka karvapuhmakat kiiresti korralikult siledaks ei kammi. Ta on tüüpiline lambakoer, mis tähendab seda, et kogu perega jalutama minnes peate te üksmeelselt ühes suunas lonkima, sest kui keegi püüab ülejäänud grupist eralduda, näitab habekolli oma tähelepanelikkust ning hoolivust välja sellega, et päästab üksiku karjaliikme eksimisest ja ohtudest, mis kindlasti iga põõsa taga varitsevad ning juhib ta oskuslikult ülejäänud karja juurde tagasi. Ta on väga sõbralik laste kui ka teiste loomade suhtes. Kui pika- ja lühikarvaline kolli ei ole väga aktiivsed, siis borderkolli on väga aktiivne. Ta pea on lai, lame ja ruudukujuline kolp. Tema kõrvad on rippuvad ja karvased. Tema karvkate on väga pehme, pehme alusvill, aga tugevam ja karedam pealiskarv. Põskedel, alumistel mokkadel ja lõual karvkate pikeneb ja moodustab tüüpilise habeme . Habekolli saba on pikk, ulatub isegi kuni kannatipuni. Emastel koertel on turja kõrguseks 51-53 cm, isastel aga 53-56. Tema keskmine eluiga on palju kõrgem, kui pika- ja lühikarvalistel ja isegi borderkollist, nimelt elab ta keskmiselt 15-16 aasta vanuseks.

Inglise mastiff

Päris vanasti kasutati Inglise mastiffi valduste kaitsjana.
Maailmasõdade ajal kasutati Mastiffeid laskemoonavankrite vedamiseks, samuti Ameerika mandril kasutati neid istanduste kaitsekoerana.
Tänapäeval on Mastiff näituse- ja seltsikoer.
Iseloom:
"As a lion is to a cat, so is a mastiff compared to a dog." -- 'nagu lõvi on kassiga võrreldav, nii on mastiff koeraga võrreldav.' (18. saj ütlus)
Mastiffeid kutsutakse ka heasüdamlikeks hiiglasteks, just nende rahuliku ja tagasihoidliku käitumise tõttu. Mastiffi iseloom on väga suures osas sõltuv tema kasvatusest , temast võib tulla ka agressiivne või ka ülihäbelik koer, kui valede meetoditega kutsikale läheneda. Märksõnadeks on kasvatuse juures kannatlikkus, järjepidevus ja sotsialiseerimine nii inimeste kui ka teiste loomadega . Sellisel juhul peaks mastiffist saama allpool kirjeldatud iseloomuga koer.
Nagu öeldud, mastiffid on loomu poolest heasüdamlikud ja naljalt kedagi ei ründa. Nad küll kaitsevad vajadusel oma perekonda, kuid üritavad seda teha mitte füüsiliste vahenditega, vaid vahele minemisega. Mastiff ründab alles siis, kui ta enam muud võimalust ei näe olukorra parandamiseks või kui talle endale haiget tehakse. Seega Mastiff ei ole kaitsekoer selle otses mõttes, ka valvekoeraks ta ei sobi, sest vajab oluliselt rohkem peremehe ja perekonna lähedust kui teised koeratõud.
Mastiff on parajalt kangekaelne . Talle meeldib küll oma peremeest rõõmustada ja õpib ta ka suhteliselt kiiresti, ent treening ja käskude täitmine võib tema jaoks igav tunduda. Õppimine tuleb paremini välja mängu sees ja lühiajaliselt, samuti peab silmas pidama , et Inglise mastiff on väga õrna hingega ja võtab peremehe noomimist väga hinge -- seega tuleb olla treenimise juures väga kannatlik olla ja noomimisega vägagi mõõdukas olla.
Mastiff saab väga hästi läbi lastega ja teiste loomadega. Loomulikult tuleb laste juures arvestada tema suurust, sest ta võib pahaaimamatult oma raskuse ja tugevusega viga teha.
Mastiff vajab palju lähedust, kui seda lähedust pole, võib kannatada saada algul sinu elamine ja ilmselt hiljem ka koera iseloom, sest ta ei pea sind enam tema perekonda kuuluvaks. Seega Mastiffi omandamisel tuleb enne kolm korda mõelda, kas on aega, kannatlikkust ja tahtmist seda iidset hiiglast nõudlikuks perekonnaliikmeks võtta.
Mastiff on suur koer. Ta on jõuline, kompaktne, julge ja heatahtlik .
Pea: pealagi lai, laup lame ning laubavaoga, hästi rõhutatud üleminek otsmikult koonule, koon lühike ja lai, tömp ning järsult 'äralõigatud' ninapeegel. Lõuad laiad ning jõulised, kergelt rippuvad mokad, mis tekitavad kandilise profiili.
Silmad on väikesed, teineteisest eemal, tumedad .
Kõrvad on laialt lahus asetsevad, väikesed, õhukesed.
Hambumus: käärhambumus või kerge alahambumus.
Kael on keskmise pikkusega, kergelt kumerdunud, lihaseline.
Keha: lai ja sügav rinnakorv , hästi esijalgade vahel asetsev. Kaardunud roided . Jõuline selg ja nimmeosa, sügavad küljed, väga vähesel määral ülespoole hoidev kõhujoon.
Jäsemed: hea nurga all esiseis, sirged , jõulised, tugevasti lahus asetsevad esijalad, jõuline luustik , sirge kämmal. Laiad, jämedad, lihaselised tagajalad , laialt lahus asetsevad.
Käpad on suured, ümarad, hästi kumerdunud varvaste ja mustade küüntega.
Saba on kõrgel asetsev, peab ulatuma kannaliigesteni või madalamale, hoidub rippu või kaarjalt.
Karvkate on lühike, tihe, liibuv.
Värvus: aprikoos või hõbe, fawn või fawn-brindle, koon, kõrvad ja ninapeegel peavad alati olema mustad.

Setter

Setter on intelligentne ja sőbralik koer, kes täidab ideaalselt nii lemmiklooma , jahikoera kui näitusekoera rolle. Ta armastab tegevust ja liikumist, saab hästi läbi teiste lemmikloomadega ning samuti lastega.
Nagu kőik setterid, on ka inglise setterid välja aretatud spanjelitest. setteri tőu väljaaretamisele pühendas kogu oma elu mees nimega Edward Laverack, seetőttu kutsutakse setterit vahel ka laverack-setteriks. Kőigist setteritest on inglise setter kőige kirjum – ta vőib olla kahevärviline– valgel taustal mustad, kollased , oranzhpunased vői pruunid täpid , vői kolmevärviline – mustad täpid koera koonul, kulmukaartel ja kőrvade siseküljel ning jäsemetel oranzhpunased täpid ja piirded .
Inglise settereid on Eestis alles küllaltki vähe, kuid näitustel on tőug peaaegu alati esindatud ning sealjuures väga edukalt. Näitusekoerte kőrval on inglise setter endiselt ka kőrgelt hinnatud linnukoer.

Bokser

Üks vaieldamatuid soosikuid maailmas on bokser, kes on olnud populaarne juba pikka aega. Bokserit vőib pidada sugulaseks kőigi koeratőugudega, kes on aretatud massiivsest molossi koerast - iidsest kreeka valve -, vőitlus- ja karjakoerast. Bokser on väga positiivse iseloomuga, tugev ja lustakas koer, kes on alati valmis mängima ja tegutsema. Tőu aretamisel kujundati bokserist hea valve-, töö.ja kaitsekoer, kuid aegade jooksul on bokserit kasutatud erinevates eluvaldkondades. Andekas ja őpihimuline bokser on esindatud isegi tsirkuses ja teatris. See koeratőug on äärmiselt teenistusvalmis ja kasulik.
Erilise vőlu annab bokserile näo miimika ja ilmete väljendusrikkus.
Tema laubal on mőtlikud kurrud , tal on tumedad silmad ja hingestatud pilk ning mőnikord püüab ta lausa inimese moodi"suhelda". Bokser armastab joosta ja liikuda, ometi on ta nőus leppima ka vähemaga. Üldiselt ei lähe ka bokserid ka siis paksuks, kui nad saavad vähe liikuda. Bokseritele sobib ka elu linnakorteris. Isegi siis kui piirdute päevaste jalutuskäikudega ning viite koera paar korda nädalas parki mängima. Teisalt vőib bokser muutuda kergesti üleannetuks, kui teda őigel ajal ei pidurdata. Eriti vajavad kindlakäelist ohjamist nooremad bokserid.
Bokserite karvkate vajab suhteliselt vähe hooldamist ja üldse on koera lihtne pidada ja kerge kontrollida, ta oskab maja juures puhtust hoida ega ole ka ülearu lärmakas. Bokseri turja kőrgus on 53 - 63 cm, kehakaal 25 - 32 kg.

Spanjel

Prantsuse spanjel ehk Epagneul Français, kutsutakse ka Prantsuse setter, on pärit Prantsusmaalt. Ta on üks vanimaid spanjeli tőuge, tema kohta on leitud märke juba 13 sajandil. Teda kasutatakse nii veelinnu- kui ka seisukoerana. Väljaspool Prantsusmaad on see tőug vähelevinud.
Prantsuse spanjel on iseloomult sotsiaalne, heatujuline ja rőőmsameelne, ta on tööhimuline ja kuulekas. Teda on kerge koolitada, ta on sőbralik ja kiindunud oma perekonda. Lastega ja teiste koertega on tal läbisaamine hea. Ta on intelligentne ja koostööhimuline. Sobib suurepäraselt ka perekoeraks, kuid tuleb silmas pidada, et ta vajab palju liikumist.
Prantsuse spanjel on keskmist kasvu, turjakőrgus on 54-61 cm, kaal 20-25 kg. Karvkate on keskmise pikkusega, kergelt lainjas , värvuselt on enimlevinud valge mustade vői pruunide laikudega.

Hagijas

Anglo-prantsuse väike hagijas ehk Anglo français de petite vénerie, on pärit Prantsusmaalt. 16 sajandil ristati omavahel Inglise ja Prantsuse hagijaid, tulemuseks anglo-prantsuse hagijad . Neid kasutati jahikortena, peamiselt rebase, karu ja pődrajahil. Nad töötavad packidena ehk karjana.
Anglo-prantsuse väike hagijas on iseloomult tööhimulised ja vastupidavad, energilised, kiired ja vőimelised pikalt töötama. Nad on sőbralikud ja perekonda kiindunud, ka lastega saavad hästi läbi. Nad ei talu üksindust, on sotsiaalsed ja uudishimulikud. Vajavad palju liikumist ja ninatööd.
Anglo-prantsuse väike hagijas turjakőrgusega 48-56 cm, kaal keskmiselt 25 kg. Karvkate on lühike, sile ja tihe, värvuselt hagijavärvisega ehk siis must-valge-pruun.

Chow chow

Chow Chow on üks vanemaid koeratőuge, pärit on ta Hiinast. Chow Chow üks omapära on tema sinine keel. Neid on kasutatud jahi-, valve- ja veokoertena. Tänapäeval on ta muidugi eelkőige seltsikoer.
Chow Chow on iseloomult ühe inimese koer, ta on lojaalne ja ustav. Ta on julge, iseseisev, vőőraste suhtes reserveeritud. Vajab kindlasti koolitamist ja kutsikana sotsialiseerimist. Tal on hästi arenenud kaitse- ja valveinstinktid. Liikumisvajadus ei ole eriti suur, huvitav on see et Chow Chowd ei armasta vett.Teiste koerte suhtes vőib esineda sallimatust.
Chow Chow on keskmist kasvu, turjakőrgus on 45-56 cm, kaal 20-32 kg. Karvkate on tihe ja paks, ilmastikukindel, Chow Chowsid on pikakaravalisi ja lühikarvalisi. Värvuselt punane, sinine, must, fawn, cream vői valge. Karvkate vajab regulaarset hooldamist.

Dobermann

Tõu algusajaks võib lugeda 19. sajandi keskpaika Saksamaal Apoldas, kus Friedrich Louis Dobermann aretas omale sobiva koera ühendades ja sobitades kokku palju erinevaid koeratõuge. Dobermann on ainus saksa tõug, mis kannab oma esialgse aretaja, Friedrich Louis Dobermanni (02.01.1834 - 09.06.1894) nime. Teatakse , et ta oli maksukoguja ja lihunik, kes kõrvaltööna tegeles koerapüüdjana, kel oli seaduslik őigus kinni püüda hulkuvaid koeri. Aretusmaterjalina kasutas ta kõige teravamaid koeri sellest kontingendist. Need nn. "lihuniku koerad", milliseid peeti juba tollal küllalt puhtatõulisteks, mängisid tähtsaimat rolli dobermanni tõu tekkimisel. Need koerad olid segu varasemast rottweileri tüübist ja Thüringi aladelt pärinevast roostepunaste märkidega lambakoera tüüpi koertest. Nii saavutas hr. Dobermann "oma tõu", mis polnud mitte ainult vilgas , vaid ka kõrgete kaitseomadustega ja hästi kodustatud. Neid kasutati tihti valve- ja politseikoertena. Ulatusliku kasutamise tõttu politseitöös saidki nad hüüdnime "sandarmikoer". Neid kasutati ka jahil röövloomade leviku piiramiseks. Nende asjaolude tõttu oli enesestmõistetav, et dobermann oli selle sajandi alguseks ametlikult tunnustatud politseikoerana. Dobermann peab olema keskmise suurusega, jõuline, muskliline koer. Massist hoolimata on ta elegantne ja noobel, mis väljendub tema keha joontes. Ta peab olema erakordselt sobiv seltsi-, kaitse- ja töökoeraks, samuti ka perekoeraks. Arvestades dobermanni pikka ajalugu valve-, sõja- ja politseitöös ei ole üllatav, et sõnad tuline, äge ja metsik seostuvad temaga sageli. Kuid iga dobermanniomanik võib kinnitada, et tulisus iseloomustab enam tõu lojaalsust ja kiindumust. Nagu härra Dobermann võiks öelda: "Dobermann aretati ideaalseks kaaslaseks ja mitte ainult valvuriks."
Dobermann on väga ustav ja armastav oma perekonna suhtes ning tahaks kogu aeg kõigiga igale poole kaasa minna. Seda tõsist kiindumust ei oska ette kujutada enne, kui pole seda oma nahal kogenud ja see on üks ootamatutest rõõmudest, mis esmakordset dobermanniomanikku üllatab.
Muidugi on dobermann oma loomult valvas ning vahetevahel oma perekonda liigagi kaitsev, kuid see tuleb peamiselt ustavusest, mitte tigedusest. Paljudel dobermannidel oma ettekujutus sellest, keda lasta koju ja keda mitte, kuid nad tervitavad peremehe sõpru suure rõõmuga.
Inimene, kes soovib iseseisvat koera, kes ei hooli omanikuga suhtlemisest, peaks tõsiselt kaaluma, kas dobermann ikka sobib talle. Dobermann vajab pidevat tähelepanu ja inimestega suhtlemist, ning mitte ainult omaniku, vaid ka teiste inimeste ja koeraga. See on dobermanni jaoks hädavajalik.
Dobermann vajab heas vormis püsimiseks piisavalt liikumist. Vähemalt üks jalutuskäik päevas peaks olema tunnipikkune, sellest osa peaks ta veetma joostes . Ka ujumine on väga kasulik. Samuti vajab dobermann koolitust, seda nii omaniku kui tema enda elu lihtsustamiseks. Dobermann, kellele antakse võimalus piisavalt liikuda ning vajalikul hulgal vaimset tööd, on palju tervem ja õnnelikum koer.
On ka üks asi, mis ei vaja dobermanni puhul väga palju tähelepanu, see on karva eest hoolitsemine. Kord nädalas harjamisest piisab täiesti, see hoiab naha ja karva tervena ning põhimõtteliselt likvideerib ka vajaduse vannitamise järgi.
Dobermann on keskmist kasvu, tugev ja muskilise kehaehitusega. Oma elegantsete joonte, uhke hoiaku ja temperamentse iseloomu ning meelekindla ilme tõttu vastab ta koera ideaalpildile. Dobermanni kere näib peaaegu ruudukujulisena, eriti isastel. Karv on lühike, karm ja tihe, aluskarv ei ole lubatud. Värvustest on Euroopas lubatud must ja tumepruun , roostepunaste selgepiiriliste puhaste värvimärkmetega. Märgid koonul on täppidena põskedel ja kulmude peal; kõril, kaks märki rinnal; kämblal, pöial ja käppadel, tagajäsemete siseküljel, küünarvartel ja saba all. Turjakõrgus on isastel 68 - 72 cm, emastel 62 - 68 cm ( soovitav on keskmine kasv).

Dalmaatsia koer

Dalmaatsia koera sünnimaa on Jugoslaavia , kus teda kasutati talli - saate- ja valvekoertena. Dalmaatsia koer on paljudes maades tuletőrje maskotiks, seda eelkőige sellepärast, et teda kasutati näriliste püüdjana tuletőrjepunktides.Tänapäeval on ta populaarne seltsikoer, aga ka suurepärane harrastuskoer nt agility.
Iseloomult on Dalmaatsia koer truu ja lojaalne, teda on suhteliselt kerge őpetada, ta on mänguhimuline ja energiline . Nad sobivad suurepäraselt perekoeraks, armastavad lapsi. Vajavad palju liikumist, seega sobivad aktiivsele inimesele.
Dalmaatsia koer on keskmist kasvu, turjakőrgus 54-61 cm, kaal 24-32 kg. Karvkate on lühike, läikiv, värvuselt valge mustade vői maksapruunide täppidega.

Terjer

Airedale terjer on pärit Suurbritanniast ja ta on kogu maailmas väga hinnatud seltsi-, harrastus- ja näitusekoer. Tema aretamist alustati umbes sada aastata tagasi Yorki maakonnas jahikoeraks.
Tihti kutsutakse teda terjerite kuningaks, lisaks ilusale välimusele on ta intelligentne, mänguhimuline, sportlik, aktiivne, sõbralik, julge ja truu. Airedale terjer tahab olla perekonnas armastatud, vastutasuks pakub ta oma truudust, kiindumust ja sõprust. Tal on loomuomane vajadus olla oma peremehele meele järele. Kuigi ta on valvas ning tähelepanelik ümbritseva suhtes, suhtub ta võõrastesse sõbralikult ega ole umbusklik . Ta vajab kindlasti koolitamist ja õpib väga ruttu. Ka ei haugu tailmaasjata. Ta vajab palju liikumist, on ta ju aretatud töötavaks koeraks. Airedaleterjeril on traatjas karv, väikesed lontis kõrvad ning lühike püstine saba. Karvastiku värvuseks on black and tan. Rinnal võib olla väike valge laik. Keha on tal ruutjas, turjakõrgus 56-61 cm, kaal 18-29 kg. Airedale terjeri karv nõuab igapäevast harjamist, 2-3 korda aastat trimmimist, kuid see eest ajab ta vähe karva.

Retriiver

Siledakarvaline retriiver ehk Flat -Coated Retriever on aretatud Inglismaal, tema aretusega alustas S. E. Shirley. Tänapäeval on temast saanud populaarne jahi-, seltsi- ja harrastuskoer.Siledakarvaline retriiver on rõõmsameelne, mänguhimuline, liikuv ja sotsiaalne.Ta on intelligentne, kergesti koolitatav, sõnakuulelik ja koostööaldis. Ta on sõbralik, saab suurepäraselt läbi lastega ja ka teiste koertega. Ta on kiindunud ja lojaalne oma perekonnale . Vajab palju liikumist ja aktiviseerimist, sobib aktiivsele inimesele.Siledakarvaline retriiver on keskmist kasvu, turjakõrgusega 56-61 cm, kaal 25-35 kg. Karvkate on lühike, tihe, sile ja läikiv, värvuselt must või maksapruun.

King charles spanjel

King Charles spanieli őige päritolu on kadunud aegade hämarusse. Esimesed kirjalikud ülestähendused sellest tőust pärinevad Inglismaalt aastast 1570, mil ta oma pikema nina tőttu nägi veidi teistsugune välja. Suurt populaarsust kogus tőug aastatel 1625 - 1685 , kahe Charles`i valitsemisaegadel. Kui varem kutsuti tőugu Inglise kääbusspanjeliks, siis Charles II andis armastatud tőule oma nime. Kui Charlesi vend, kuningas James II 1613 Šotimaa rannikul oma laevaga merehätta sattus, andis ta meeskonnale käsu:" Esiteks päästa koerad," ning jätkas pärast lühikest pausi, "ja kolonel Churchill!". Kuningas Charles andis välja ka kuningliku teadaande, millega käskis tagada kőikidele kääbusspanjelitele sissepääs kőikjale Inglise Kuningriigis - kauplustesse, kohvikutesse, kőrtsidesse, kontoritesse, parkidesse, jne. See teadaanne on jőus tänapäevani! Kääbusspanjelit ristati mopsiga, Jaapani chinniga ja buldogiga, mille tulemuseks sai kääbusspanjel őunataolise pea ja lameda nina. Teine Maailmasőda mőjus laastavalt ka King Charles spanielile. Tőug on säilinud tänase päevani ainult tänu kahele-kolmele entusiastile, kes järjekindlalt tegelesid tőuaretusega ja hoolitsesid selle eest, et Inglise kuninglik tőug säilitaks oma omapära ja tőu iseärasused. Tänapäeval peitub nimetuse "Inglise kääbusspanjel" taga kaks iseseisvat tőugu - pikema ninaga, lamedama peaga ja veidi suurem Cavalier King Charles spaniel ja väiksem, kuplikujulise peaga nösunina King Charles spaniel. King Charles spanielid on elurőőmsad, vehkides igal vőimatul ja vőimalikul ajal meeletult oma vahva sabaga, nagu sooviks kőigest hingest őhku tőusta, őrnahingelised, saades suurepäraselt aru perenaise meeleseisundist, pealekauba lőpuni truud oma perenaisele- need omadused on vőlunud aristokraatseid őukonnadaame läbi ajaloo. King Charles spanielid on niinimetatud "ühe inimese koer", nad kiinduvad perenaisesse vői peremehesse ja ei tőtta sugugi armastama igat ettejuhtuvat. Teisi pereliikmeid ta lihtsalt aktsepteerib. King Charles spanieli eksklusiivne armastus on kogemus omaette . Ta üritab lőbusaid klounitrikke, kui märkab, et perenaisel on halb tuju ja on nurruvalt rahulolev, kui kőik on korras ja tal lubatakse perenaise süles mőnusalt pikutada. See on enesestmőistetavalt tema aristokraatse siniverelise kőrgeaususe privaatne privileeg .

Eesti hagijas

Eesti hagijas on aretatud kohalike hagijate ristamise teel Beagle , Inglise rebasehagijaga (foxhound), Šveitsi hagijaga (Gewöhnlicher Schweizer Laufhund), Luzerni hagijaga (Luzernen laufhund) ja Berni hagijaga (Dreifarbiger Berner Laufhund). Kogu aretustööd mőjutas see, et ennesőja aegses Eestis oli keelatud jahipidamine hagijatega, kelle turjakőrgus oli üle 45 cm. 1954. aastal viibis Eestis spetsiaalne komisjon , kes vaatas üle 648 koera kohta esitatud materjalid ja uue hagijatőu standardi kirjelduse, hindas koeri jahikatsetel ning ülevaatusel. 27. detsembril 1954.a. kinnitas NSVL Pőllumajanduse Ministeeriumi Looduskaitsealade ja Jahimajanduse Peavalitsus uue tőu - "Eesti hagijas". Eesti Kennelliit kinnitas Eesti hagija tőustandardi 4. 06. 1998.a. ning alustati tööd tőu tunnustamiseks FCI poolt.
Eesti hagijas on keskmist kasvu, tugeva ja kuiva kehaehitusega. Turja kőrgus on isastel 45-52 cm, emastel 3 cm madalam. Ülekaalus on mustalaiguline kőrbpiirdega värvus (kolmevärviline). Lubatud on ka halli, punase, ja kollaselaiguline ning must karvkate, kusjuures koon ja käpad on valged.

Jaapani chin e jaapani spaniel

Ta on koer, kes pole üldsegi koera moodi, vaid sarnaneb pigem imperaatori aia kaunite lilledega. Jaapanlased on teda iidsetest aegadest peale pidanud kőige püha ja imelise kehastuseks.
Vőimatu on lőpuni mőista lilli, merd ja päikest, vőimatu on lőpuni tunda Idamaa loodust ja tőusva päikese maa rahvast, kellele me oleme tänuvőlgu selle saladusliku ime, jaapani chin'i, loomise eest.
Iidsetel aegadel olid chin'id ainult imperaatorliku perekonna privileeg, keda hoiti lossides ja pühakodades. Kőige väiksemad isendid elasid puurides nagu linnud , niiet imperaatori pilk vőis neid vaadates puhata , ning őukonna daamid kandsid tillukesi chin'e kimono laiades varrukates. Kőrvalistel oli keelatud neid loomi puudutada, sest seda peeti raskeimaks kuriteoks ja karistati surmanuhtlusega.
Tänapäeva Jaapanis on väga prestiizne chin'i omada, kuid see on üpris kallis ja seda tőugu koera saab endale muretseda vaid rangete ettekirjutuste ja protezeede alusel. Chinide maalt väljaviimine on tänapäevani keelatud ning vőimalik ainult juhul, kui koer on kingitud ametlikult Jaapani valitsuse erilise tähelepanu avaldusena. Ka ajalooliselt on vőimalik näha, et chin'ide väljaviimine Jaapanist oli seotud diplomaatiliste huvidega .
XIX sajandil sattus Jaapan Ameerika ja Venemaa majanduslikku huvisfääri, sest ta asus teel, mis viis San Franciskost Shanhaisse. 1852 .aastal tegi Ameerikast pärinev ekspeditsioon visiidi seni vaenulikku Jaapanisse. Samal ajal väljus Venemaalt eskaader admiral Putjatini juhtimisel, et jälgida Venemaa huvide säilimist regioonis. Mőlemad ekspeditsioonid said peale majanduslike ja poliitiliste saavutuste suure au osaliseks: imperaatorlikuks kingituseks olid kallihinnalised jaapani chin'id. Jaapani chin on imelise välimusega, tilluke , väga liikuv, 18-28 sentimeetrise turjakőrguse ja kehapikkusega koerake. Jaapani chin'i välimus on endasse koondanud kogu Jaapani looduse ilu, rahvuse iseloomu ja iidse Jaapani atmosfääri. Kui te vaatate chin'i tähelepanelikult, näete temas tőelist Jaapani sődalast- samuraid laia rinna, kitsa puusa ja libiseva liikumisega. Pikakarvaline ilukrae, mis langeb őlgadele, taga pikk maani seelik - kas pole see mitte kimono? Pikk karv kergelt väljapoole pööratud käpakeste varvaste vahel ja kerge samm - see on rahvuslikes jalanőudes, getades, sibav jaapanlane . Pikad mustad kőrvad ja lai valge joon laubal - kas pole see mitte vőitleva sődalase pügatud pealagi ja pikad lendlevad juuksed? Aga iseloom? See on tőelise vőitleja oma. Chin peaaegu ei haugu ega käratse, kuid vähimagi ohu puhul astub ta oma peremehe kaitseks välja, kuulutades seda sőjakisaga, millel pole midagi ühist haukumisega, pigem on see vihase tiigri hääl. Seejuures on tema liigutused lühikesed, järsud, täpsed ja kiired kui välk. Ideaalne chin - see on suurte, kőőrdis silmadega chin, kusjuures kőőrdis silmad ei ole mitte ainult idamaine eksootika, vaid tähistab selle tőu ajaloolist funktsiooni - maandada inimese stressi. On ju teada, et silmast-silma pilk tähendab loomariigis ähvardust ja hädaohtu ning kutsub esile vaid pinge ja ettevaatlikkuse. Iidsed jaapanlased pidasid chin'i silitamist inimese biovälja energiat taastavaks ning seetőttu on see väike Jaapani ime oma peremehele kui igapäevane elustav ravim.
Chin on väga tähelepanelik ja truu ning otsib endale alati koha peremehe läheduses. Nagu linnud nii armastavad ka nemad istuda kőrgel, kas diivani vői autoistme seljatoel vői triigitud pesu virnal, ning jälgida sealt ümbritsevat. Mőnikord tundub, et nad teavad kőike inimestest paremini ning mőistavad sügavamalt asjade tuuma.
Ümbritsev huvitab neid ainult sellelt seisukohalt, mis puudutab tema armastatud peremehel heaolu. Tihtipeale suhtuvad nad peremehesse kui lapsesse, kannatavad tema tujusid ja kapriise: kui őues on paha ilm, mőistavad nad, et täna peavad nad oma vajadused ajalehele tegema; peremees püüab neid kostitada ainult enda seisukohalt maiustusega, chin vaatab ja nagu küsib: "Kas seda süüakse? Hea küll, kui te nii väga palute..". Kui peremees ta reisile kaasa vőtab, kannatab ta nii palavust kui külma ning ei väljenda kunagi oma rahulolematust ega torise.
Veider, kuid inimesed ei pea chin'e tänaval harilikult koerteks, kuid keegi ei möödu neist ükskőikselt. Chin'id kutsuvad esile positiivseid emotsioone peaaegu kőigil inimestel. Chin'iga vőib minna restorani, muuseumi vői sőita välismaale, lennata lennukis , elada hotellis , sőita elektrirongi vői bussiga suvilasse , sest harilikult ei ütle keegi:"Koeraga ei tohi". Kui Teil on kaenla all chin, on teile kindlustatud üleüldine vaimustus .

Peruu karvutu koer

Peruu karvutu koer on iidne koeratőug, pärit Peruust. Seda tőugu tunti juba vähemalt 300 aastat eKr. Legendide järgi vőisid Peruu karvutuid koeri omada vaid aadlikud , vaimulikud ja ülikud, neil koertel arvati olevat ravivőimeid. Neid peeti ka templite valvuritena. Tänapäeval peetakse teda seltsikoerana.
Peruu karvutu koer on iseloomult intelligentne, aktiivne ja liikuv. Oma perekonda on ta kiindunud ja truu, vőőraste vastu umbusklik. Kodust väljapool on ettevaatlik ja reserveeritud.
Peruu karvutu koera omapäraks on tema sile, karvutu nahk, kuigi esineb ka pikakarvalist teisendit . Kasvult on Peruu karvutuid koeri kolme tüüpi, väikest kasvu - 25-40 cm, kaalult 4-8 kg, keskmine - 40-50 cm, kaalult 8-12 kg ja suur - 50-65 cm, kaal 12-23 kg. Värvuselt on Peruu karvutud koerad halli, pruuni ja musta tooni, märkidega vői ilma. Karvahooldust küll ei vaja, kuid Peruu karvutut koera tuleks iga nädal pesta ja nahka őlitada, suvel tuleks kasutada päikesekreemi.

Lhasa apso

Lhasa Apso on pärit Tiibetist, pühast Lhasa linnast. Peaaegu 2000 aastat oli ta ainult Tiibeti ülikute ja pühameeste lemmik, uskumuse järgi pidi Lhasa Apso omamine tooma őnne ja heaolu. Alles 1920-ndatel aastatel hakkas see tőug levima Euroopasse.
Lhasa Apsot peetakse perekoerana, ta on julge ja lojaalne oma perele, vőőrastesse suhtub umbusklikult. Ta on julge, liikuv ja valvas.Lastega saab hästi läbi.
Lhasa Apso on väikest kasvu, turjakőrgus 25-28 cm, kaal 6-7 kg. Karv on pikk, siidine ja vajab regulaarset ja pőhjalikku hooldamist. Värvuselt on Lhasa Apsod kuldsed , kreemivärvi, meevärvi, mitmevärvilise nagu must ja valge, must ja hall.

Akita

Et Akita on selline nagu ta täna on, on Jaapani sajandite pikkuse kasvatuse ja aretuse tulemus. Jaapani ajalugu, nii kirjalik kui ka suuline , kirjeldab Akitat kui ühte vanimaist kohalikest koera tőugudest. Arvatakse, et Akitade eelkäijad saabusid Jaapanisse enne veel, kui Jaapani ja Euroopa mandrid üksteisest eraldusid. Sajandeid tagasi omasid neid iseseisvaid ja väärikaid koeri vaid Shogunid, Jaapani keiserlikud valitsejad . Akitade uhke olemuse tőttu pakkus inimene neile koera jaoks erakordseid elamistingimusi, nagu oma maja ja teenijate olemasolu. Räägitakse lugusid Shogunist kes isegi pakkus oma koerale 530,000 m2 suurust maalappi. Kuuldatavasti oli Akitade omanikel spetsiaalne keel oma koertega kőnelemiseks, mida kutsuti “koera sőnadeks.” Akitale, ja ka teistele Jaapani tőugudele, omistatakse iseloomujooni, mida seostatakse hinge kontseptsiooni , kuulelikkuse, ustavuse ja julgusega.
Akitad on head seltsi- ja efektsed showkoerad, kuid mitte mingil juhul ei tohi alahinnata nende ülihead haistmis- ja kuulmismeelt valvekoertena. Samas on nad aga juba tuttavate inimeste suhtes väga sőbralikud ja suhtlemisaltid, ning äärmiselt kiinduvad oma peremeestesse. Nad vajavad keskmisel hulgal liikumist, sobivad hästi ka korteris kasvatamiseks, ei söö väga palju ja on pika-ealised. Nad on väga iseseisvad, uhked ja tihti pőikpäised koerad, kellega omanik peab natuke vaeva nägema ja őppima temaga ümber käima.

Azawakh

Azawakh on uusim Eestisse toodud hurdatőug. Azawakh on pärit Pőhja Aafrikast, Mali Vabariigist Azawakh`i orust. See on tuhandeid aastaid vana koeratőug mis on kuulunud ja kuulub praegugi Lääne- Sahara berberite hulka kuuluvate tuareegi hőimudele. Tuareegid, islamiusku karjakasvatajad, on azawakhe kasutanud nii gasellide, jäneste kui ka šaakalite jahil – kuid ka nn seltsikoerana – analoogselt muude islamimaade hurdatőugudega keda samuti naistest kőrgemaks peeti ja ainukese “puhta” loomana koheldi (siinjuures araabia hobust arvesse vőtmata). Kahjuks aga on tuareegide ja teiste sarnaste karjakasvatajatest hőimude olukord Aafrikas jätkuvalt halvenenud ja ka azawakhide arv on katastroofiliselt vähenenud. Eurooplased avastasid azawakhi alles 1930 aastatel. Tőug tunnustati ametlikult aga palju hiljem. Azawakh on selgelt teisegi pőhja-aafrika siledakarvalise hurdatőu - slougi - lähisugulane. Esimesed azawakhid toodi Euroopasse alles 1970-ndatel aastatel. Samal ajal toodi neid ka Jugoslaaviasse ja neist koertest sai alguse ka azawakhide kasvatus Saksamaal. Tőug on veel tänapäevalgi Euroopas küllaltki haruldane . Kopenhaageni 1989 aasta Maailmanäitusele oli registreeritud 12 azawakhi mis olid pärit Saksamaalt, Sveitshist, ja Hollandist. Soome toodi esimene azawakh 1989 aastal Saksamaalt.Azawakh on iseloomult hästi vilgas ja peremehesse väga kiinduv. Ta on vőőraste suhtes tagasihoidlik ja kinnine . Azawakhil on küllaltki tugev “omade” kaitsmise instinkt . Värv koorevalgest pruunini. Mask vőib olla must. Kőikidel käppadel peab olema valgeid karvu käppadel, soovitavalt ka valged “sokid”. Kőrgus täiskasvanud azawakhil on 60-74 cm ja kehaehituselt on ta elegantne , graatsiline ja kőrgejalgne hurt, veidi kőrgem suhtes kehapikkusega.Euroopa azawakhid tulevad kahest eri liinist: nö prantsuse ja jugoslaavia liinist. See tuleneb tősiasjast et esimesed azawakhid Euroopasse toodi just prantslaste poolt teatud Sahara piirkonnast aga ka teisest piirkonnast jugoslaavia diplomaadi poolt. Ilmnes, et prantsuse azawakhidel on rohkem valget: pikemad valged “ sukad ”, tavaliselt valge märk peal, suurem valge ala rinnal ja pikem valge sabaots. Jugoslaavia liini azawakhidel on aga tumedam mask, väiksem valge ala rinnal, valget vaid käpaotstel ja nőutav valge sabaots.Kasvatajad kes aretuses kasutanud mőlemaid liine on märganud et prantsuse liin annab edasi palju valget, jugoslaavia liin aga väga vähe – siiski säilitades FCI standardi nőuded. Kuid seda tüüpi sugupőlve vőrra edasi aretades vőivad need vähesedki märgid - aga valged märgid on üks azawakhide tunnusjooni - hoopiski kaduda. Seda on juba näha kutsikatel nii Euroopas kui USA`s . Nii nagu muudeski tőugudes, kui supervőitja juhtub olema väga hea tőu esindaja kui mitte arvestada valgete märkide peaaegu olematust – vallandab see buumi järgida aretuses “vőitja” malli . Kuid järjest harvaesinev on ka valge sabaots – seda vőiks vőrrelda afgaanide “donitsi” sabaga, mis on tőeline haruldus.Kahtlemata on azawakh lähedane sloughile aga tuareegid aretasid eksootilise hurda siiski sloughist erinema. FCI standardis on püritud säilitama azawakhi ainulaadsus nőudes valgete märkide olemasolu azawakhi (kőikidel) jalgadel, rinnal ja sabaotsas. Kahjuks ameerika standardis on see nőue esitatud kui soovitatav, mitte nőutav. Vőrdluseks olgu őeldud,et sloughi standardis on valge lubatud vaid väikese tähekujulise alana rinnal. Sloughide enimesinevad värvid on musta maskiga liivavärvi ja brindle. Ameerika standard lubab nüüd brindle värvi ka azawakhidel ja erinevused sloughi ja azawakhi vahel vähenevad taas.
Punane azawakh valgete “sokkide” ja valge sabaotsaga on eriliselt elegantne hurt ja oleks kurb kui valged märgid azawakhi tőuaretusest kaoksid.

Yorkshire terjer

See Inglismaalt pärit kääbusterjer on koeratőuna registreeritud 1876 aastal. Seega on tegu suhteliselt noore tőuga. Tänapäeval on temast saanud väga populaarne seltsi- ja näitusekoer, kuigi algselt kasutati teda muuhulgas torride püüdjana. Iseloomult on Yorkshire terjer nupukas , ülienergiline, elurőőmus, ustav ja julge. Ta on kiindunud oma peremehesse, truu, vőőraste suhtes umbusklik. Neid on lihtne koolitada, kuigi neil esineb ka terjeritele omast otsustatavust ja ka pőikpäisust. Ta vajab palju liikumist ja tegevust, vastasel juhul vőib ta muutuda neurootiliseks.
Yorkshire terjeril on imeilus pikk maani ulatuv läikiv-siidine karvkate, mis nőuab igapäevast hooldamist. Karvastik on selja pealt sinine ( sadul ), ülejäänud on tan- värvi (pruunikas). Turjakőrgus on 15-18 cm, kaal ei tohi ületada 3,175 kilo.

Vaaraokoer

Vaaraokoer on üks vanimaid kodustatud koeri ülestähendatud ajaloos ja tema ajalugu ulatub kogunisti nii kaugele kui 3000 e.m.a. Suuresti tänu säilinud seinamaalingutele,nőude kaunistustele, joonistustele ja hieroglüüfidele on tsivilisatsiooni areng Egiptuses üsna hästi dokumenteeritud. Need tőendavad, et vaarakoera hinnati eelkőige tema suurepäraste jahiomaduste ja sőbralikkuse tőttu. Vaaraokoera on sageli kujutatud joonistustel, mis kaunistavad hauakambrite seinu egiptuse püramiidides. Kuningas Tutanhamoni, kes oli Ülem- ja Alam-Egiptuse legendaarne valitseja, üheks lemmiktegevuseks oli nende graatsiliste koerte jälgimine. Ta nautis nende gaselli välimusega koerte seltskonda sedavőrd, et kui koer suri, andis ta käsu koer matta nii, nagu seda oleks tehtud aadlikuga. Koer asetati kirstu siidlinade vahele ja lőhnastati, et ta siis viia Jumala- Anubise , palge ette. Vaarakoera päritolumaaks ongi Egiptus , kust ta tänu kaupmeestele sattus Malta saarele juba enne Kristuse sündi. Maltal aretatakse vaaraokoera eelkőige jänesejahiks. Maltalased väärtustavad vaaraokoera sedavőrd, et 1979 aastal tunnistati vaaraokoer ametlikult Malta rahvuskoeraks ja vaaraokoera kujutise vőib leida ka rahvusmündi tagaküljelt. Vaaraokoera iseloomulikeimaks välisteks omadusteks on tema sarnasus gaselliga, suured püstised kőrvad, merevaiguvärvi silmad ja roosa nina. Tähelepanelikul vaatlemisel selgub , et vaarakoera saba ots on valge. Seda nimetatakse laternaks, mis legendi järgi aitab jahimehel jälgida oma koera liikumist kőrges rohus – jahti pidades hoiab vaarakoer oma saba kőrgel ja seega paistab “ latern ” kaugele. Näitustel on “laterna” olemasolu väga tähtis. Samas vőib latern koosneda ainult kahest-kolmest valgest sabaotsakarvast, mille olemasolu on ühele tőelisele vaarakoerale äärmiselt tähtis – vähemalt edukaks osalemiseks näitustel. Vaarakoer on jahikoer ja seega vajab ta jooksmiseks palju ruumi. Samas on ta iseloomult väga sőbralik, lojaalne ja truu. Vaarakoer oskab punastada, mis juhtub kas suurest rőőmust vői vastupidi, häbelikkusest. Punastades muutuvad vaarakoera nägu ja kőrvad punaseks ja tema niigi roosa nina veelgi roosamaks.

Suur Šveitsi karjakoer

Suur Šveitsi karjakoer, inglise keelse nimega Large Swiss Mountain Dog, on pärit Šveitsi Alpide piirkonnast, kus teda kasutati valve- ja karjakoerana. Tänapäeval on see tőug haruldane isegi oma kodumaal.
Suur Šveitsi karjakoer on iseloomult sőbralik, lojaalne ja truu oma perekonnale. Ka laste ja teiste koertega saab ta suurepäraselt läbi. Ta on intelligentne, kergesti koolitatav ja tööhimuline. Tal on tugevalt arenenud valve- ja kaitseinstinktid, sellegipoolest ei ole ta agressiivne.
Suur Šveitsi karjakoer on turjakőrgusega 60-72 cm, kaal 59-61 kg. Karvkate on tihe, aluskarvaga, poolpikk ja ilmastikukindel, värvuselt tri- color - must pruunikate ja valgete märkidega.

Gröönimaa koer

Gröönimaa koer on haruldane ja vähelevinud koeratőug, ta on pärit MacKenzie jőe, Baffini lahe ja Victoria saare regioonist. Tema leviala on piiratud, kuna ta on harjunud elama külmas kliimas. Teda kasutatakse nii valve- kui ka veokoerana.
Gröönimaa koer on algselt olnud vőimukas ja agressiivne tőug, tänapäeval on aretusega neid omadusi vähendatud. Tal on tugevalt arenenud kaitse - ja valveinstinktid. Oma perekonnale on ta truu ja ustav, hoiab ka lapsi, kuid vőőraste suhtes on ta umbusklik. Ta on suurepäraste tööomadustega, vajab liikumist ja aktiviseerimist. Sobib ainult kogemustega koerapidajale.
Gröönimaa koer on keskmist kasvu, turjakőrgus on 56-64 cm, kaal 30-32 kg. Karvkate on paks, tiheda aluskarvaga, eriti ilmastikukindel. Kőik värvused on standardi järgi lubatud.

Catahoula leopardikoer

Catahoula leopardikoer ehk Catahoula Leopard Dog on ilmselt tulnud Hispaaniast Ameerikasse koos hispaanlastest vallutajatega. Tema täpne ajalugu on veel selgusetu, kuid ilmselt on neid aastasadu tagasi ristatud huntidega. Oma tőunime on ta saanud karvkattel esinevate leopardi märkide tőttu. Neid kasutatakse jahikoertena, nad töötavad vaikselt ja kiiresti. Algselt kasutati neid peamiselt karu- ja metssea jahil, tänapäeval metskitse, pődra ja ka pesukarujahil, aga ka karjakoertena.
Catahoula leopardikoer on iseloomult ühe inimese koer, ta on vőőraste suhtes väga umbusklik, tal on kőrgelt arenenud kaitse- ja valveinstinktid. Temas on alles metsikust ja ta sobib vaid kogenud koerakasvatajale kes oskab karjajuhina käituda.
Catahoula leopardikoer on keskmist kasvu, turjakőrgusega 51-66 cm, kaal 18-22 kg. Karvkate on lühike, sile ja liibuv, värvuselt hallides ja mustades toonides, merle, leopardimärkidega, rinna peal vőib esineda valget. Huvitavad on tema silmad - need on oranžidvői helesinised ja nagu hüpnotiseerivad ja veel on selle tőu omapäraks see, et emane koer on isasest suuremat kasvu.

Saksa Lambakoer

Päritolu: Saksamaa Mitmekülgne valve-, karja- ja teenistuskoer Saksa lambakoera ajalugu sai alguse 19.dal sajandil ideest luua tugev, arukas, kergesti őppust vőttev koer, kes kaitseks ja karjataks kariloomi. Max Emil Friedrich von Stephanitz (ülemaailmselt tuntud kui tőu isa/looja) nägi 1899. aastal Karlsruhes koertenäitust külastades karjakoera, kelles ta nägi neid omadusi mida oli kaua otsinud: pärilik karjatamis- ja őppimisvőime, tugev kehaehitus , väärikus, arukus ja taibukus. 15. jaanuaril ostis ta selle kolme aastase koera Hektor Linksrhein'i ühelt Franfurdi koerakasvatajalt 200 marga eest. Hektor oli ligi 61 cm turjakőrgusega, ilusate joontega, otse aadelliku kaunilőikelise peaga ja väärika ilmega koer. Ta sobis juhtmőttega, mille von Stephanitz oli oma uue tőu jaoks loonud: " Kasutatavus ja intelligentsus". Stephanitz andis Hektorile teise nime, mis tema arvates sobis toredale loomale paremini. Nii sündis Horand von Grafrath (Stephanitzi kasvanduse lähedase raudteejaama nimetuse järgi.) Horandist sai saksa lambakoera kui tőu asutaja koer, talle kirjutati välja tőutunnistus numbriga SZ1. 22. aprillil 1899. aastal asutas Max von Stephanitz Karlsruhes Lambakoerte Ühingu, mis täna kannab nime Verein für Deutsche Schäferhunde (SV), oli selle esimene president ja kirjutas esimese tőustandardi. Kőige esimesena kanti SV aretusraamatusse Horand von Grafrath, kes oli esimene ametlikult registreeritud saksa lambakoer. Von Stephanitz juhtis ühingut nii, nagu juhib üks väejuht oma vägesid, määrates ennast aretusmeistriks, kohtunikuks, tőu inspektoriks ja vahendajaks kőigis saksa lambakoeri puudutavates küsimustes. Suure őhinaga pani ta aretustöö käima. Lisaks juba enne Horandit tema kasvanduses olnud teadmata päritoluga Freya von Grafrathile, hakkas ta mööda Saksamaad otsima Horandi tüüpi emaseid koeri ka Horandile paarilisteks ja olles väga valiv, sattus ta pahatihti suurtesse raskustesse. Hoolika selektiivse aretuse ja inbriidingute abil lői ta koerte liini, mis vastas standardile. Üheks selle liini edukaks edasiviijaks oli Horandi poeg Hektor von Schwaben. Koerte aretusteaduses olid Max von Stephanitzile suureks abiks ulatuslikud bioloogiaalased teadmised, mis ta oli saanud sőjaväes Berliini veterinaarkolledţis teenides. Ta oli veendunud, et tőug tuleb luua päritolu- uuringu ja mitte ainult näitusevőitjate baasil, seetőttu nőudis ta, et kőik pesakonnad tuleb registreerida geneetilisele registrile aluse panemiseks. Ta nőustas kasvatajaid paaridevaliku küsimustes, hoiatas, milliseid aretuskombinatsioone ei tohiks kasutada. Samuti otsustas ta, milliseid koeri ei tohi üldse aretusse lubada ja saatis sellesisulisi infokirju laiali ühingu liikmetele. Von Stephanitz eeldas ja nőudis eeskirjadest kinnipidamist. Teda ei huvitanud iial ainult ilu, seda vaid niivőrd, kuivőrd see oli seotud koera iseloomu ja töövőime terviklikkusega. Ta soovis, et saksa lambakoeras oleksid kinnistatud taibukus ja tööks sobilik tugev kehaehitus. Väljavőte tema kirjutatud standardist ütleb: "Meeldiv välimus on teretulnud, kuid see EI TOHI mőjutada koera töövőimet." Von Stephanitz oli ilmselgelt enam huvitatud ajust, mitte tőu ilust. Kapten von Stephanitz töötas väsimatult tőu parandamise nimel ja otsis uusi valdkondi, kus saksa lambakoer saaks inimesele kasulik olla. Tööstuse areng vähendas vajadust karjakoerte järele ja ta leidis ka, et kasvandustes peetavate koerte arukus oli vähenenud. Probleemi lahendamiseks hakkas ta korraldama kuulekusvőistlusi. Peale mitme saksa lambakoera politseile annetamist hakkasid ilmnema nende vőimed tööks politseikoertena. Loodi erinevad vőistlusalad nagu karjatamine, politseitöö ja saavutused tőuaretuses. Huvi saksa lambakoerte erinäituste vastu kasvas nagu ka SV liikmeskond. Lőpuks tunnustas ka sőjavägi saksa lambakoerte töövőimeid. Esimeses maailmasőjas täitsid koerad mitmeid ülesandeid: nad olid kuller-, pääste-, valve- ja patrullkoerad, andsid märku vaenlase lähenemisest. Ka teised riigid peale Saksamaa olid hakanud saksa lambakoeri ulatuslikult kasutama. Sőja ajal levinud vaenulikkus kőige suhtes, mis oli seotud Saksamaaga, pőhjustas tőu ümbernimetamise Inglismaal: nimetus "Alsatian" on mőningates paikades püsinud tänaseni. Peale Esimest maailmasőda said saksa lambakoerad väga kuulsaks ja populaarseks. Leidus kasvatajaid, kes hakkasid kutsikaid valikuta eksportima välismaale, aretati tőu huve silmas pidamata. Von Stephanitz seadis sisse aretuskontrolli (Körung), kus koeri kontrolliti ja hinnati pőhjalikult, mille tulemuste alusel koerale kas anti vői vőeti ära aretusőigus. Aretuskontroll parandas märgatavalt tőu kvaliteeti. Selliste saksa lambakoerte nagu Rin-Tin-Tin ja Strongheart julge tegutsemise näitamine kinolinal üle kogu Ameerika Ühendriikide tekitas tohutu nőudluse "saksa lambakoertest politseikoerte" järele. Varsti tekkisid "kutsikatehased", kes täitsid küll nőudluse, kuid müüsid tihti küsitava taustaga, alatoitumuses, mőttetult aretatud ja arvukate füüsiliste ja psühholoogiliste vigadega koeri. Vőltsitud sugupuud oli igapäevane nähtus. Taoliste kasvatajate ainus mőte oli raha, mida populaarse tőu pealt teenida vőis. Kahjuks on see praktika üsna levinud paljudes paikades tänapäevalgi. Kui 1930-tel aastatel natsism üle kogu Saksamaa levis, oli von Stephanitzil üsna raske jätkata SV juhtimist mitmete SV liikmete - natside -vahelesegamise tőttu. Ta loobus 1935. aastal. 22. aprillil 1936, SV loomise 37-l aastapäeval, Max von Stephanitz suri. SV on jätkanud kapten von Stephanitzi tööd, aretades kvaliteetseid koeri ja juurutades uusi meetodeid tőu parandamiseks. Üks selline programm sai alguse 1971 aasta jaanuaris: koera kőrva tätoveerimine ja sama numbri kandmine puusaliigese pildile ning tőutunnistusele, tagamaks vőltsimise vältimist. Augustis 1968 oli Saksamaal jőustunud puusaliigeste düsplaasia uuringu programm: tehti röntgeniülesvőtteid ja registreeriti tuhandeid koeri, hinnates nende puusaliigeste fenotüüpe ja lubades vői keelates nende loomade aretamist. Kőik saksa lambakoerad, kes pretendeerivad Saksamaa peanäituse vőitja (Sieger) tiitlile, peavad omama düsplaasiahinnet "a", SchH2 tulemust ja koera mőlemal vanemal peab olema vähemalt SchH1 koolitustulemus. Täna on sakslased astunud veel ühe sammu edasi ja kehtestanud puusaliigeste indeksi ("Zuchtwert"), mis pőhineb koerte vanemate, ődede- vendade ja järglaste puusaliigeste uuringu tulemustel. Aeg näitab, kas see programm aitab pidevas vőitluses halvatust pőhjustava haigusega. rühm 1 - lambakoerad ja karjakoerad (v.a. Shveitsi karjakoerad) alarühm 1 - lambakoerad töökatsetega Saksa lambakoer on keskmist kasvu, veidi väljavenitatud, tugeva ja lihaselise kehaga . Luustik on kuiv, selle ehitus kindel. Turjakőrgus: isased: 60 kuni 65 cm emased : 55 kuni 60 cm Keha pikkus on ligikaudu 10 kuni 17% turjakőrgusest pikem. Saksa lambakoer peab olema vőrdselt temperamentne , tasakaalukas, enesekindel , täielikult vaba ja välja arvatud vastupidise käitumise provotseerimisel, täielikult hea iseloomuga. Sellele lisaks peab ta olema tähelepanelik ja kergesti dresseeritav. Ta peab olema julge, vőitlustahteline ja vastupidav, samuti aga ka sobiv seltsiline, valve-, kaitse-, teenistus - ja karjakoer. Pea on kiilukujuline ja vastab keha suurusele (pikkus ca 40% turjakőrgusest) ning ei tohi olla tahumatu vői liiga pikk. Üldmuljelt on pea kuiv, kőrvade vahelt mőődukalt lai. Otsmik on eest- ja kőrvaltvaates vaid veidi kumer, keskvagu ei ole vői see on vaid veidi märgatav. Ajukolju moodustab ca 50% pea kogupikkusest. Ajukolju laius peab ligikaudu vastama selle pikkusele. Kolju kitseneb ülalt vaadates kőrvade juurest ninapeegli suunas vähehaaval ja ühtlaselt ning liitub kaldu, kuid mitte järsu otsmikuvalliga, minnes üle kiilukujuliseks, pikaks ja kuivaks koonuosaks. Üla- ja alalőug on tugevalt arenenud. Koonuselg on sirge, lohud vői kumerused ei ole soovitavad. Mokad on pingul , hästi liibuvad ja tumedad. Nina peab olema must. Hammastik peab olema terve, tugev ja täielik (42 hammast vastavalt tavapärasele hambaskeemile). Saksa lambakoeral on käärhambumus, s.t. lőikehambad peavad kääritaoliselt vastastikku haakuma, kusjuures alalőua esihambad lőikuvad ülalőua esihammastega. Tang-, üle- ja alahambumus on vead nagu ka suured vahed hammaste vahel. Veaks loetakse ka otsehambumus, kus lőikehambad sulguvad sirgjoonel. Lőualuud peavad olema tugevalt arenenud, et hambad saaksid sügavale hambaliistule kinnituda. Silmad on keskmise suurusega, mandlikujulised, veidi kaldu asetusega ja mitte esiletungivad. Silmade värv peaks olema vőimalikult tume. Silmatorkavalt heledad silmad ei ole soovitavad, kuna nad rikuvad koera välisilmet. Kőrvad on saksa lambakoeral keskmise suurusega, aluselt laiad, kőrgele kinnitunud, püstised (ühesuunalised, mitte sissepoole pöördunud) ja teravatipulised, otse ette suunatud. Tipust murdunud ja lontkőrvad ei ole lubatud. Liikudes ja rahulikult lamades hoiavad paljud koerad oma kőrvu tahapoole vastu pead surutuna, see ei ole viga. Kael peab olema tugev, hästi arenenud lihastega, kaelalotita. Kael on horisontaaltasapinnalt vaadatuna 45-kraadise nurga all. Őlajoon läheb kaelalt üle hästi märgatavale turjale ja horisontaaljoonega veidi kaldu olles üle selja, kuni kergelt kaldu asetseva laudjani ilma mingi nähtava katkemiseta. Selg on tugev, kindel ja lihaseline. Nimme on lai, tugeva ehitusega ja hea lihastikuga. Laudjas peab olema pikk ja veidi kaldu (umbes 23 kraadi horisontaaljoonest) ja ilma katkemiseta ülajoonelt sabale üle minema. Rind peab olema mőődukalt lai, alarind vőimalikult pikk ja hästi arenenud. Rinna sügavus peab olema 45 kuni 48% turja kőrgusest. Roided peavad olema mőődukalt vőlvjad. Tünjas rind on viga nagu ka liiga kitsas rind. Saba ulatub vähemalt kannani, kuid ei tohi ulatuda üle poole pöiast. Saba alumisel küljel on karv veidi rikkalikum ning saba hoitakse alla rippuvana veidi kaardu. Ärritudes ja liikudes on ta rohkem tőstetud, kuid ei tohi siiski horisontaaljoont ületada. Kärbitud saba on lubamatu. Esijalad on igast küljest vaadatuna sirged, eest vaadatuna täiesti paralleelsed. Labaluu ja őlavars on ühepikkused ja tänu tugevale lihastikule kindlalt vastu keha asetsevad. Nurk labaluu ja őlavarre vahel on ideaaljuhul 90 kraadi, kuid tavaliselt 110 kraadi. Küünarnukid ei tohi seistes ega liikudes olla välja- ega sissepoole pöördunud. Küünarvarred peavad olema igast suunast vaadates sirged ja teineteise sihtes täiesti paralleelsed, kuivad ja hea lihastikuga. Randmete pikkus on umbes 1/3 küünarvarre pikkusest ja nad liituvad sellega 20- kuni 22-kraadise nurga all. Liialt püstised (vähem kui 20 kraadi) nagu ka liialt längus (rohkem kui 22 kraadi) randmed piiravad koera kasutamist, eriti tema vastupidavust. Käpad on ümarad, hästi sulgunud ja vőlvjad. Päkad on kővad, kuid mitte haprad. Küüned on tugevad ja tumedad. Tagajalad tahapoole asetusega ning tagant vaadatuna paralleelsed. Reieluu ja sääreluu on peaaegu sama pikkusega ja teineteisega 120-kraadise nurga all liitunud. Reied on tugevad ja hea lihastikuga. Hüppeliigesed on tugeva ehitusega ja kindlad. Pöiad seisavad vertikaalsetena hüppeliigeste all. Käpad on hästi sulgunud ja veidi vőlvjad, päkad kővad ja tumedada. Küüned on tugevad, vőlvjad ja samuti tumedad.Saksa lambakoer on traavija . Jäsemete pikkus ja nurgad peavad olema üksteisega selliselt kooskőlastatud, et ta saaks seljajoone olulise muutuseta tagajalad keha keskpaigani tőugata ja esijalgadega sama pikalt välja astuda. Igasugune kalduvus tagajalgade ülenurgistusele vähendab tugevust ja vastupidavust ning nede läbi kasutusvőimalusi. Korrektsed keha mőőtsuhted ja nurgad tagavad maadligi hoiduva liikumisviisi, mis loob pildi väsimatust edasiminekust. Ettepoole lükatud pea ja veidi tőstetud saba aitavad ühtlaselt ja rahulikult traavival koeral moodustada kőrvatippudest üle turja ja selja kuni sabaotsani välja sujuvalt kaarduva sirge seljajoone. Nahk Nahk on(lődvalt) sobiv, kuid ilma voltideta. Saksa lambakoera korrektne karvkate koosneb välis- ja aluskarvast. Kattekarv peab olema vőimalikult tihe, sirge, kare ja tihedalt liibuv. Peas ja kőrvade sisekőljel, jäsemete esiküljel, käppadel ja varvastel on karv lühike, kaelae veidi pikem ja rikkaliku karvaga. Jäsemete tagaküljel on karv pikem randme ja kannani, reitel on mőődukad püksid. Värvus on must korrapärase punakaspruunide, pruunide, kollaste kuni helehallide piiretega, ühevärviline must, tumeda varjundiga hall, musta sadula ja maskiga. Mitte silmatorkavad, väikesed valged märgid rinnal vői väga heledad jäsemete siseküljed on lubatud, kuid ei ole soovitavad. Ninapeegel peab kőigi värvuste puhul olema must. Koerad, kellel on kahvatu mask vői see hoopis puudub, kellel on kollakad vői silmatorkavalt heledad silmad, heledad märgid rinnal ja heledad jäsemete siseküljed, samuti need, kellel on valkjad küüned ja punane sabaots vői luitunud, ähmased värvid, loetakse nőrgalt pigmenteerituks. Aluskarv on hallikat tooni. Valge värvus ei ole lubatud. Isased: turjakőrgus 60 kuni 65 cm kaal 30 kuni 40 kg Emased: turjakőrgus 55 kuni 60 cm kaal 22 kuni 32 kg Munandid Isastel koertel peab olema kaks normaalselt arenenud, täielikult munandikotti laskunud munandit. Iga kőrvalekalle eelpooltoodud punktidest loetakse veaks ning veasse suhtumise tősidus peab olema täpses vastavuses selle avaldumise astmega. Suured vead Iga kőrvalekalle eelpooltoodud tőu iseloomustusest, mis avaldab mőju töövőimele: Kőrvad asetsevad külje poole vői liiga madalal, otsast murtud kőrvad, sissepoole suunatud kőrvad. Kőrvad ei ole tugevad. Tugev pigmendipuudus. Suured puudused üldises kindluses. Hambavead: Kőik need kőrvalekalded käärhambumisest ja korrektsest hammastikust, mis ei ole hülgavateks vigadeks. Hülgavad vead Pehme iseloomuga, ründavad vői nőrganärvilised koerad. Raske HD-ga (puusaliigeste düsplaasiaga) koerad Ühe-vői kahepoolsed krüptorhid nagu koerad selgelt ebavőrsete vői vastavalt kängunud munanditega Moonutatud kőrvade vői sabaga koerad Väärarenguga koerad Hammasvigadega koerad järgmiste vigade puhul: Puudub: 1 kord 3. eespurihammas (P3) pluss mőni teine hammas vői 1 kihv vői 1 kord 4. eespurihammas (P4) vői 1 kord 1. tagapurihammas (M1) vői vastavalt 2. tagapurihammas (M2) vői kokku koom vői rohkem hammast. Hambumisvigadega koer: ülehambumus 2 mm ja enam, alahambumus. Tanghambumus kőigi 12 lőikehamba puhul. Koerad, kes on standardist 1 cm kőrgemad vői madalamad. Albinism Valge karvavärv (ka tumedate silmade ja küünte korral) Pikem karv (pikk, pehme, mitte tihedalt liibuv kattekarv koos aluskarvaga, tutid kőrvadel ja narmasjutid jalgadel, kohevad püksid ja kohev saba narmaskarvasusega alusküljel) Pikk karv (pikk, pehme kattekarv ilma aluskarvata, moodustab tihti seljal seitli, tupsud)

Ibiza podenco

Ibiza podenco on väga vana koeratőug, tema esiisad elasid juba 3400 a eKr. Egiptuses kuninglike lemmikutena. Koos kaupmeestega viidi koeri Ibiza ja Mallorca saartele, seal aretati neid jahikoerteks, neid kasutati väikeulukite, aga ka pőtrade jahil.
Ibiza podenco on iseloomult mänguhimuline, elav ja liikuv. Ta on väga truu ja ustav oma perekonnale, armastab ka lapsi, vőőraste suhtes ükskőikne. Oma temperamentsuse ja energilisuse tőttu sobib ta vaid aktiivsele inimesele.
Ibiza podenco on suurt kasvu, turjakőrgus on 60-72 cm, kaal 19-25 kg. Karvkate on lühike vői pikk, liibuv ja läikiv. Värvuselt valge, punakaspruun vői nende värvide segu.

Samojeedi Koer

Samojeedi koer on väga vana tőug, oma nime on ta saanud samojeedi-hőimudelt, kes elasid Jenissei jőe piirkonnas Siberis. Samojeedi koeri kasutati eelkőige pődrajahil, kuid ka veokoertena. Samojeedi koer on iseloomult ja olemuselt väga sotsiaalne, sőbralik, tugevalt oma perekonda kiinduv, mänguhimuline, elav ja aktiivne. Vajab palju tegelemist ja liikumist, seega sobib eelkőige aktiivset tüüpi inimesele. Ta on hea perekoer, armastab lapsi ja saab ka teiste koertega hästi läbi. Neil on ka hästi arenenud valveinstinkt.
Samojeedi koerad on suurt kasvu, turjakőrgusega 50-60 cm, kaal on 17-30 kg. Karvkate on paks ja kohev, vajab regulaarset harjamist ja kammimist. Värvus on valge, kerge hallika vői kollaka varjundiga vői kreemivärvi.

Saksa Dogi

Saksa dogi-taoliste koerte esimesi märkeid vőib näha juba aastast 600. e.Kr. Egiptuse hauakambrite joonistustes. 19. saj lőpupoole hakkasid nii sakslased kui inglased tőu vastu huvi tundma. 1880. aastal kuulutati Saksa dogi Saksa rahvuskoeraks, nimetati Deutsche Dogge-ks; 1888. Aastal loodi 'Deutsche Doggen Club ' ja 1891 . aastal kirjutati esimene ametlik tőustandard. Saksa dogit kasutati algselt peamiselt suurte loomade jahil. Edasi, kui jahipidamise metoodika muutus, oli ta seltsikoer ja persoonalne 'ihukaitsja' aristokraatia esindajatele. Tänapäeval on Saksa dogi näituse- ja seltsikoer.
Saksa dogi tahab alati oma peremehele meele järele olla. Ta sulab hästi peresse, saab lastega hästi läbi ja on neile hea kaaslane . Ta vajab rohkesti inimeste lähedust ja seega ei ole ka 'őuekoer'. Saksa dogi on väga őrnahingeline, ta vőtab väga südamesse peremehe karme sőnu ja peremehest eemalolekut vaatab kui karistust. (Pikka eemalolekut peremehest talub ta väga halvasti).Kuigi Saksa dogi ei ole otseselt valvekoer, kaisevad ta edukalt peret ja selle vara. Kaitsmist ei ole talle vaja őpetada, ta suudab ise vahet teha, millal on vajadus ja millal mitte.
Saksa dogi on intelligentsed ja mängualtid. Mida intelligentsem on koer, seda kiiremini ta tüdineb asjadest. Seega pidev kordamine ja sundimine Saksa dogi juurde ei sobi. Saksa dogi on sőnakuulelik, kuigi mőnikord vőib-olla veidi laisk sőna kuulama . Jőuga sellele tőule läheneda ei tohi: esiteks on dogil väga hea mälu, ta mäletab liigategemist elu lőpuni ja teiseks, jőuga lähenemisel ei ole muud tulemust kui et koera iseloom vőib saada jäädavalt rikutud.
Saksa dogi iseloomujooned, seltsivus jne sőltuvad väga suuresti ka kasvatajast, seega őige iseloomuga Saksa dogi kutsika valik on raskem kui teiste tőugude puhul.Saksa dogis on ühinenud suursugusus ja rüht, jőud ja elegants .M min 80 cmF min 72 cm
Karvkate on lühike, tihe, sile ja läikiv. Värvus: tiigerjas, kuldkollane tugevate mustade pőiktriipudega; kollane, kuldkollane musta maskiga; sinine, terassinine, lubatud valged laigud; must, läikivmust; arlekiin , musta-valgelaiguline.

Basenji

On teada, et esimesed basenjid toodi Niiluse-äärsetelt aladelt kingituseks Egiptuse vaaraodele juba paar tuhat aastat enne meie ajaarvamist. Basenji taasavastati Kesk-Aafrikas, kus teda hinnati ja hinnatakse ka praegu kőrgelt tema intelligentsuse, kiiruse ja jahiinstinktide tőttu. Kodumaal Aafrikas kasutatakse basenjid jahikoerana, kes ajavad metsloomi ülespandud püünistesse, samuti täidab ta linnukoera ülesandeid – ajab linde kőrge rohu seest lendu ja leiab üles lastud jahisaagi. Selle tegevuse juures on eriti tähtis basenjidele ainuomane omadus – mitte haukuda. Müsteerium - miks basenji ei haugu- on siiani vastuseta, kuigi seda leida on üritatud sajandite jooksul. Uurides basenjide kurgu ehitust avastati, et basenjide kurk on ehitatud nii, nagu igal teiselgi koeratőul. Ometi kőik teised tőud ju hauguvad . Basenjide tőelistelt fantaatikutelt pärineb arvamus, et basenjid on niivőrd intelligentsed- neil ei ole lihtsalt meile mitte midagi öelda. Samas on aga väär arvata, et basenjid ei häälitse. Vastupidi, nende eneseväljendamisoskus ilma haukumist kasutamata on hämmastav – basenji vőib piiksuda,uriseda, joodeldada, vinguda ja tekitada papagoidele iseloomulikke häälitsusi. Samuti kasutab basenji väga ilmekalt kehakeelt, lisades sinna juurde imepärased käpažestid ja näoilme. Kui basenjid vőrrelda teiste loomadega, siis sarnaneb ta kőige rohkem kassile. Ühele tőelisele basenjile meeldib üle kőige pikutada päikeselaigul. Siis asetab ta ühe esijala elegantselt üle teise ja laseb päikesel end paitada. Kui päikest ei ole, kőlbab ka soe kaminatuli. Peale selle meeldib basenjidele kassi kombel turnida ja igale poole hüpata. Nad on uskumatud ronijad. Basenji on väga puhas loom, kuid samas hullemat asja kui vesi on tema jaoks raske välja mőelda. Basenjile meeldib küll vannis käia, kuid selle tagajärg – märg karv – on fuih´kui pőlastusväärne. Veelgi hullem on see, kui tema jumaldatud perenaine vői peremees näiteks vannis käies juhuslikult märjaks saab! Kui selline jube olukord on kőigest hoolimata tekkinud, üritab basenji “őnnetukest” vőimalikult kiiresti kuivaks lakkuda. Basenji iseloomulikuks väliseks omaduseks on tema toredad kortsukesed laubal, rőngas saba ja hoogne gasellilik traav. Seda imepärast tőugu leidub musta-valge, puna-valge, “tiigrikarva” ja kolmevärvilise kasukaga. Enimlevinud on puna-valged.

Malta Koer

Ühes ateenlaste ürikus on väikese valge koera pilt aastast 900 eKr. Samas ürikus oli kirjas, et see koeratőug on pärit Melitase saarelt ehk praeguselt Meledalta saarelt Aadria meres. Esimene kirjeldus nendest väikestest valgetest koertest pärineb Kallimachose sulest 230 aastat eKr. Samuti mainis Aristoteles (384 - 322 eKr.) omaaegses koerte loetelus väikesekasvulist koerakest, keda ta kutsus nimega " canis melitenses". Seda koera tunti vanas Roomas kui pereemandate lemmikut. Malta koer on kogu maailmas levinud ja populaarne koeratőug. Tőu nimetus "Malta koer" viitab sellele, et ta on pärit Malta saarelt. Siiski arvatakse rohkem, et ta on pärit hoopis Itaaliast. Sőna maltalane on tulnud sőnast turvapaik vői sőnast malat, mis tähendab sadamat. Kindel on see, et selle koera esiisad elasid Vahemereäärsetes sadamalinnades, küttides sadamaladudes hiiri ja rotte.On väga palju erinevaid arvamusi selle kohta, kuidas sattus malta koer Briti saartele. Enamlevinud arvamus on, et ta tuli koos ristiretkedelt saabunud sődalastega ja 16. sajandi lőpuks oli see pisike koeratőug Briti naiste suuremaid lemmikuid. Paljud kunstnikud on aastasadu kujutanud neid väikseid koeri tolleaegsetes salongides kaunite naiste kőrval. Malta koera on maalinud sellised kuulsad kunstnikud nagu Goya, sir Joshua Reynolds ja Tizian . Malta koer on ka kuningas Franz I ja Alba hertsoginna kőrval paljudel nendest tehtud maalidel. Elizabeth I őuearst Johannes Caius kirjutab malta koertest, et daamid armastasid kanda neid oma käsivarrel ning lubasid neid isegi oma voodisse magama. Caius väidab, et see koeratőug on pärit Melita saare kaluriküladest Sitsiiliast.1600 - 1700 aretati malta koer väiksemaks ning tänu sellisele intensiivsele aretusele oli koer vahepeal väljasuremisohus. Hiljem ristati malta koeraga teisi tőugusid, näiteks puudlit ja kääbusspanjelit. Tőugu ristati ka Ida-Aasiast toodud kääbuskoertega, kes toodi Inglismaale Lääne-India kaudu. Selline tőugude segamine päästis küll malta koera väljasuremisohust, kuid muutis tőu väga ebaühtlaseks ja erinevaks. Tänapäeva malta koer vőib oma välimuse eest tänada aga Inglismaa aretajaid. Malta koer on oma iseloomult elurőőmus koerake, kes aga vajab palju hoolimist ja hellitusi. Seda koera ei saa pidada tarandikes vői puuris, samuti suurtes kennelkasvandustes. Nagu kőik väiksed koeratőud, ei sobi temagi väikeste laste mängukaaslaseks. Ka malta koer vajab liikumist, kuid ta ei ole jooksukoer. Ta tipib meelsasti omaniku kőrval jalutusretkel, kuid ei pane pahaks ka süles kandmist.
Karvastik peab olema siidine, sirge ja ulatuma maapinnani. Värvus peab olema puhas valge. Kasukat peab kammima ja harjama iga päev, sest see on kerge vanuma ja määrduma. Vajadusel vőib pesta koera ka iga nädal. Et malta koeral puudub aluskarv, ajavad nad ka märksa vähem karvu kui aluskarva omav koer.
Malta koer on terve ja pikaealine tőug. Ei ole harv juhus, kui peres peetakse oma neljajalgse lemmiku 15-aastast juubelit. Päritavaid haiguseid teada ei ole. Malta koer poegib 1-4 kutsikat, kelle sünnikaal on 120-170g. Täiskasvanud emane koer on 20-23 cm ja isane 21-25 cm kőrge. Soovitav kehakaal on 3-4 kg.

Kuvasz

Kuvaszi kodumaaks on Ungari, neid valgeid koeri kasutati karjatamisel, nad olid suurepärased karja kaitsjad , julged ja energilised.
Kuvasz on vőőraste suhtes umbusklik ja ükskőikne, kuid oma perekonnale äärmiselt truu ja lojaalne, julge, valmis iga hetk neid kaitsma. Kindlasti ei sobi kuvasz korterikoeraks. Tal on väga tugevalt arenenud kaitse- ja valveinstinktid. Ta on tark ja kergesti koolitatav.Kuvasz on suurt kasvu, turjakőrgusega 66-76 cm, kaal 32-52 kg. Karv on kare ja lainjas, valget vői kreemikat värvi, vajab iganädalast harjamist.

Mops

Mopsi päritolu on peidetud Idamaade tsivilisatsiooni hämarustesse. Tőug on tőenäoliselt üle 1000 aasta vana ning on aretatud kuningliku perekonna armastatud seltsilisena, pärinedes samast tüvest Pekingi paleekoeraga.
Hiina imperaatorid erinevatest dünastiatest, alates Shangi dünastiast 3000 aastat tagasi, aretasid väikeseid seltsikoeri. Nendele koertele osutati őukonnas erilist tähelepanu: nad omasid isiklikku teenrit ja neid sőidutati spetsiaalselt ehitatud vankris.
17. sajandi lőpus aretasid tőuaretajad niinimetatud "varrukakoeri" - kääbuseksemplare, kes olid piisavalt väikesed, et teha sőitu kuninglike rőivaste tohututes varrukates. Selleks ajaks erines mops selgelt pekingi paleekoerast ja lővikoerakesest. Kui Hiina sadamad avanesid Euroopa kaupmeestele, pakuti muu kauba hulgas ka koeri.
Kui William III 1688. aastal troonile asumiseks Inglismaale maabus, olid tal kaasas mőned mopsid. Inglased vőtsid need väikesed koerad südamesse - umbes sada aastat hiljem olid nad kuninganna Victoria ja Prantsuse Josephine'i lemmikud.
Mops tänapäeval
Tőu kőige iseloomulikumaks tunnuseks on pea ja saba. Kelmikas nägu on vahvalt kortsuline, andes arukust vői suurt kurbust väljendava ilme. Kőrvad on lontis, kőrvaotsad riivavad külgedelt nägu. Saba on tugevalt keerdunud seljale.
Mopsi nahk on lahtine, kuid ilma voltideta, välja arvatud pea. Tal on lühike kahekordne karvkate suurepärase aluskarvaga ning ilusa läikiva pealiskarvaga. Värvid on must, hőbedane fawn ja aprikoosi fawn. Iseloomulik on must mask, mustad kőrvad ja must selge joon mööda selga kolju tagaosast sabani.
Mopsil on stabiilne tasakaalukas temperament ning vallatu sőbralik iseloom. Ta on nii laste kui täiskasvanute lemmik, olles väheaktiivne, vähenőudlik koer, kes sobib korteris pidamiseks. Mops on keskmiselt treenitav, vőőraste suhtes tavaliselt heatahtlik, kuid hoiatab omanikku vőőraste lähenemisest.
Hooldus
Paljud probleemid tulevad otseselt tőu omadustest. Lühike koon vőib pőhjustada hingamisprobleeme ning őhu neelamist, mis omakorda tekitab gaase ning muresid kuumas ja niiskes kliimas. Mopsi silmad on teatud määral punnis ning vőivad saada vigastatud , samuti esineb silmalaugude ja ripsmete väärarengut.
Tugevas stressis - ülekuumenenud - mopsi tuleb jahutada külma veega ning viia vőimalikult ruttu loomaarsti juurde. Külma vee klistiir on vajalik kehatemperatuuri normaalseks muutmiseks.
Omanikud peavad jälgima kasvava kutsika suud , et olla kindel hammaste normaalses arengus ning ka seda, et suus ei oleks kasvajat. Tungivalt soovitatakse hammaste harjamist, et vältida igemehaiguseid.
Teised potensiaalsed probleemid on puusaliigese düsplaasia, őnnetus peaarteriga, peaajupőletiku teatud vorm. Neist mőned on ainuomased sellele tőule.
Et saada omale mops, kes on vaba eeltoodud probleemidest, on tähtis vőtta koer vastutustundlikult kasvatajalt.

Suur Jaapani Koer

Suur Jaapani koer, keda kutsutakse ka Ameerika akitaks, on pärit Jaapanist, Honshu regioonist. Ta on Jaapani rahvuskoer ja pőlvneb Akitaga samadest esivanematest. Suur Jaapani koera peetakse tänapäeval seltsikoerana.
Suur Jaapani koer on oma olemuselt enesekindel, julge ja rahulik. Tal on tugevad valveinstinktid, kuid ta ei ole vőőraste suhtes väga umbusklik, pigem ükskőikne. Oma perekonda hoiab ta väga, ka lastega saab ta hästi läbi. Seega sobib ta hästi perekoeraks. Vaatamata oma rahulikule olekule, armastab ta siiski palju liikuda, seega sobib aktiivsemat tüüpi inimesele.
Suur Jaapani koer on keskmist kasvu, turjakőrgus on 61-71 cm. Karvkate on tihe, aluskarvaga, kare, värvuselt valge, punane, kollakaspruun, maskiga vői ilma, samuti brindle jne.

Siberi Husky

Siberi husky on pärit Siberist , kus teda kasutati eelkőige veo- ning valvekoerana. Tänapäeval on ta kasutusel eelkőige seltsikoerana.
Siberi husky on iseloomult heatahtlik, energiline, liikuv ja väga sotsiaalne. Ta on väga kiindunud oma perekonda, lojaalne, kuulekas ja ustav. Teda on kerge őpetada ja ta on väga töökas. Tuleks aru saada, et kuna ta on harjunud karjas elama, ei talu ta üksindust. Teiste koertega saab ta suurepäraselt läbi.
Siberi huskyd on keskmist kasvu, turjakőrgus 51-60 cm, kaal 16-27 kg. Karvkate on keskmise pikkusega, tihe, väga ilmastikukindel ja aluskarvaga. Värvuselt valgest kuni mustani.

Lancashire Heeler

Lancashire Heeleri kodumaa on Inglismaa, ta pärineb Lancashire maakonnast, kus teda kasutati karja- ja farmikoerana, kus teda kasutati ka rotipüüdjana ja jänesejahil.. Ta on kasvult väikseim lambakoer. Tänapäeval kasutatakse teda seltsikoerana. Lancashire Heeler on energiline, aktiivne, valvas ja mänguhimuline. Oma perekonda on ta kiindunud ja ustav, vőőraste suhtes reserveeritud. Ta on alati heatujuline ja rőőmsameelne, teda on kerge koolitada. Lancashire Heeler on väikest kasvu, turjakőrgus 25-30 cm, kaal 3-6 kg. Karvkate on lühike, tihe, aluskarvaga ja vetthülgav, värvuselt must pruunide märkidega.

Harrier

Harrier on aretatud Inglismaal jahikoeraks. Teda kasutatakse seal jahikoerana tänapäevalgi, nad töötavad packides ehk siis karjana.
Harrier on iseloomult töökas, julge, otsustusvőimeline ja iseseisev. Ta on mänguhimuline, väga sotsiaalne, saab laste ja ka teiste koertega suurepäraselt läbi. Oma suure sotsiaalsuse tőttu ei talu üksindust, peres peaks olema vähemalt teine koer seltsiks. Ta on ustav ja truu, sőbralik.
Harrier on keskmist kasvu, turjakőrgus on 48-50 cm, kaal 18-27 kg. Karvkate on lühike, kare ja tihe, värvuselt sidrunkollane ja valge, punane ja valge vői pruun ja valge.
Kasutatud kirjandus: Google ja www.Kenneliit.ee
32/32