Imetajad: Delfiinid, Referaat (1)

Imetajad .
Imetajad ilmusid Maale keskaegkonnas, 200 miljonit aastat tagasi, kuid nende tormiline areng toimus peamiselt uusaegkonna jooksul, pärast suurte dinosauruste kadumist. Imetajad on vallutanud kõik eluks sobivad keskkonnad: nad elavad maismaal (hunt), maa all ( mutt ), õhus ( nahkhiir ) või vees ( delfiin ). Tänapäeval on maakeral teadolevalt umbes 5000 liiki imetajaid . Need loomad on valdavalt vivipaarid (poegijad), nende munad arenevad kas osaliselt või täielikult emaslooma kõhus ja sündinud pojad sarnanevad oma vanematega (nad ei pea enne täiskasvanuks saamist moondeid läbi tegema). Kukurloomadel (nagu känguru ja koaala ) lõpetab vastsündinu oma arengu ema kõhul asetsevas kukrus. Ainukesed erandid kuuluvad ainupiluliste seltsi, need on tänapäeval elavad ürgimetajad nokkloom ja sipelgasiil , kes sigivad munemise teel ja hauvad oma poegi koopas . Kõik imetajad toidavad poegi emapiimaga. Enamasti toimub see nisade kaudu, välja arvatud ainupilulistel,kellel ei ole nisasid ja pojad lakuvad piima ema kõhul olevalt karvadeta alalt, kuhu see piimanäärmetest voolab. Nisasid on alti paarisarv, alates ühest paarist (inimesel ja ahvil ) kuni kümne paarini (mõnel putuktoidulisel) ning see arv sõltub korraga sündivate järeltulijate arvast. Samuti nagu linnud , on ka imetajad püsisoojased, nende kehatemperatuurei sõltu ümbritseva keskkonna temperatuurist. Imetajad on ainsad loomariigi esindajad, kellel on karvkate . Karvkate võib olla hõre või tihe, kuni rikkaliku karusnahani, mis kaitseb looma väga tõhusalt külma eest. Kõik imetajad hingavad kopsude abil, teiste hulgas ka mereelulised, näiteks lamantiin, vaal või delfiin. Imetajate toitumisviis on liigiti väga erinev: nad võivad olla karnivoorid (söövad liha nagu lõvi või hunt), herbivoorid (toituvad taimedest nagu antiloobid), kalatoidulised (nagu delfiin), putuktoidulised (nagu sipelgaõgija), räipesööjad (hüaan), omnivoorid (söövad enam-vähem kõike nagu siga või inimene), või koguni hamatofaagid (imevad verd nagu hiid vampiir). Imetajatel on harilikult kaks järjestikust hambumust- piimahambad ja jäävhambad. Jäävhambaid on piimahammastega võrreldes mõnevõrra rohkem. Hambumus on väga tähtis, sest see on üks imetajate klassifikatsiooni põhialuseid. Mõnel imetajal polegi hambaid, või on neid väga vähe –see on napihambuliste rühm, kuhu kuuluvad sipelgaõgija, vööloom ja laiskloom . (Genevieve Warnau „ Kohtumine loomadega ”)
Sissejuhatus
Need kiiresti ujuvad veeimetajad kuuluvad vaalaliste seltsi, hammasvaalaliste alamseltsi ja delfiinlaste sugukonda. Viimane hõlmab näiteks delfiine, nokisdelfiine ja pringleid. Delfiinlased on vaalaliste seltsi kõige liigirikkam rühm ( üle 40 liigi) ning nad asustavad nii rannikumerd kui ka ookeane. Paljud delfiiniliigid elavad karjadena koos, karjas kuni 1000 isendit. Nad orienteeruvad ja otsivad toitu, saates pidevalt välja helisignaale, mis peegelduvad teele sattunud takistustelt (kajalokatsioon). Ohu korral hoiatatakse teisi liigikaaslasi.
Delfiini kehaehitus
Delfiinidel on voolujooneline, torpeedojas keha ja sile karvadeta nahk, väliskõrvad ning tagajäsemed puuduvad.
Keha on olenevalt liigist 1-10 meetrit pikk. Nende jõuline sabauim liigub vees üles-alla ning tõukab neid edasi, loivataolised eesjäsemed talitlevad samal ajal kõrgustüürina. Seljauim hoiab keha püstasendis. Delfiinidel on vaid üks pealael asuv hobuseraua kujuline hingats, mille kaudu nad veepinnale tõustes hingavad. Enamikul liikidel on esiletungiv nokataoline teravate hammastega koon ning kumer ,, otsmik ’’.
Toitumine
Delfiinid püüavad peamiselt kalu ja kalmaare ( ja teisi vähilaadseid), keda nad haaravad oma kooniliste hammastega ning neelavad tervelt alla. Kiirelt liikuvaid saakloomi aitab neil jahtida looduslik kajalood – delfiinid saadavad välja helisignaale, mis peegelduvad tagasi teele jäänud kalaparvelt. Tihtipeale piiravad delfiinid, enne kui sööma hakkavad, kalaparve ühiselt sisse. Mõnikord kasutavad nad valje helisid parvekalade segadusse ajamiseks ja isegi halvamiseks. Nii saab toidu kätte kergema vaevaga.
Hüpetega edasi
Delfiinid on kiired ning osavad ujujad. Nad hüppavad tihti veest välja ja lendavad lühikest aega lainete kohal. Selliste hüpete ajal saavad suure kiirusega kihutavad delfiinid hingata. Mõnikord teevad delfiinid hoopis kaelamurdvaid hüppeid ja piruette. Arvatakse, et lisaks hingamisele on hüpetel oma osa ka karjasisesel suhtlemisel.
Sigimine
Emased delfiinid sünnitavad kord kahe-kolme aasta tagant üheainsa poja. Poegitakse tavaliselt aasta kõige soojematel kuudel. Ema ja ka teised karja kuuluvad emased aitavad pojal pinnale tõusta, et vastsündinu saaks esimest korda kopsud õhku täis tõmmata. Imetatakse aga vee all.
Piim, mida pojad ema nisadest imevad, on väga rasva- ja valgurohke ning järglased kasvavad kiiresti. Poeg jääb pärast sündimist ema juurde mitmeks kuuks.
Kajalokasitsioon
Delfiinid on üsna jutukad. Nad suhtlevad omavahel vilistades, kuid jahti pidades lasevad nad arvatavasti oma saagi leidmiseks kuuldavale palju kõrgema sagedusega piiksatusi. Hiljutised uuringud lubavad oletada, et kõrgehäälsed piiksatused tekitavad kaladel shoki, seega saab delfiin nad hõlpsalt kätte. Kajalokasitsiooni juures aitab delfiine rasvapadi. Delfiinidel asub peas rasvaga täidetud õõnsus, mis suurendab nende kajalokasitsioonisüsteemi tõhusust. See fokuseerib ninakäikudes sündivaid helisignaale ning saadab need välja lühikestest kuivadest plõksudest koosneva ,,helikiirena’’. Signaalid peegelduvad teele sattunud takistustelt ning naasevad alalõualuu kaudu sisekõrva. Tagasisaabunud helisid töödeldes analüüsib aju, kus täpselt asub saak või mõni takistus.
Varjevärvus
Delfiinid on väga iseloomulikult värvunud, sulandudes lainete sillerdusega veepinna läheduses ning hajutades keha piirjooni. Säärane varjevärvus peidab delfiine potentsiaalse saagi silmade eest ning päästab neid haide ja mõõkvaalade hambust. Ja veel: ülalt vaadates sulandub nende tume selg kokku veesügavustega, alt üles vaadates aga ei hakka delfiini valge kõht heleda taeva taustal kuigivõrd silma. ( http://www.hot.ee/sebra15/delfiinid.ht m)
Delfiinlased (Delphinidae)
Delfiinlased on üsna väikesed (1- 10 m), enamasti väga liikuvad, sihvaka kehaehitusega merevaalalised. Suuremal osal delfiinlastest on olemas seljauim, mis asetseb keha keskpaiga lähedal. Sabauime tagaserv on sügava sälguga. Kiirul paikneva hingamisava hoburauakujulise pilu otsad on pööratud ettepoole. Kurgualusel pole vagusid. Hambad tavaliselt rohkearvulised, ülemised alumistega vaheliti . Kolju assümeetriline.
Delfiinid elavad karjakaupa. Neile meeldib mängida mööduvate laevade juures. Ujuvad meres hoogsalt ja kergelt, kulutades selleks minimaalselt energiat ideaalselt voolujoonelise kuju ja naha eriliste omaduste tõttu, mis takistab keerisvoolude teket liikuvate loomade ümber.
Viimastel aastakümnetel on delfiine põhjalikult uuritud ja tehtud olulisi avastusi. Ilmneb, et neil loomadel on kõrgeltarenenud närvisüsteem. Mõned delfiiniliigid harjuvad hõipsasti vangipõlvega, ilmutades hämmastavaid individuaalseks ja gruppidressuuriks. Nad õpivad kiiresti selgeks tsirkusetrikid, võivad käskluste peale täita mitmesuguseid ülesandeid. Valdavad keerukat helisignalisatsiooni, saates välja ja võtes vastu nii tavalisi kui ka ultrahelisid laias diapasoonis (sagedusega kuni 170 kHz), võivad koguni inimhäält matkida (alafiin). Delfiinidel on hästiarenenud kajalokatsioonivõime, mille abil nad leiavad toitu ja orienteeruvad vee all, sõltumata valgustingimustest. Praegusajal on delfiinlaste sugukonnas evolutsiooniline õitseng, siia kuulub 22 perekonda ja 50 liiki, mis moodustab suurema osa valaliste seltist. Enamik liiki elab parasvöötmes ja soojades vetes, ainult 7 esineb ka Antarktikas ja 7 polaarjoone taga Antarktikas.
Afaliinid (T ursiops) on keskmise suurusega: 2.3-3 m. Harva kuni 3.6 m pikad? Isased 10-20 cm võrra emastest suuremad. Mõõduka pikkusega nokis on selgelt piiritletud kumerast lauba-nina (rasva-) padjandist. Kõrge ja sihvaka seljauime tagaserv on poolkuja sisselõikega. Loivad alusel lajad, tipu suunas teravnevad, alaservas ja ülaserva tipuosas nõgusad. Kere on selgmiselt tumepruun , kõhtmeselt hele (hallist valgeni); muster külgedel on varieeruv, tihti puudub. Tudevate kooniliselt teravate hammaste paksus on 6-10 mm; 19-28 paari neist asetseb ülalõuas, 1-3 paari võrra vähem ülalõuas. Vanadel isenditel kuluvad hambakroonid sedavõrd, et paljastub hambaõõs. Kolju on kuni 58 cm pikk. Suulagi tasane , ilma külgmiste õnarusteta.
Perekonda kuulub üks laialt levinud liik – afaliine. Laiksilm-delfiin. Teda tuntakse tänapäeval paremini kui ühtki teist delfiiniliiki. Levila hõlmab maailmamere parassoojade ja soojade vetta piirkonna.
Atlandi ookeanis elab Lõuna-Gröönimaa ja Norra laiustelt kuni Uruguani, Argentiinani ja Lõuna-Aafrikani, kaasa arvatud Läänemere, Must meri, Vahemeri , Kariibi meri ning Mehhiko laht. India ookeanis on levinud selle põhjapoolsetest rahnavetest, kaasa arvatud Punane meri, lõuna poole kuni Lõuna-Aafrika ja Lõuna-Avstraalia laiuseni. Vaikses ookeanis kohatakse Jaapanist, Kuriilidest Oregoni osariigist kuni Tasmaaniani, Uus-Meremaani ja Argentiinani. („Loomade elu 7. köide, imetajad”)
Delfiinid ja pringlid
Paljud inimesed lihtsalt ei tea, et delfiinid ja pringlid on samuti vaalalised, ainult et väiksemad ja üheainsa hingamisavaga. Delfiinlaste sugukond on vaalaliste seltsi kõige arvukam – sellesse kuulub 50 liiki.
Inimesed on delfiinidega palja lähemalt tuttavad kui ükskõik milliste teiste mereimetajatega tänu delfiinide mängulustile. Delfiinid täidavad keerulisi ülesandeid; nad võivad leida ja tuua teatud värvi asju ja suudavad meelde jõtta juhuslikke arvudejadasid. Paljud uurijad on veendunud, et dlfiinid on sama arukad nagu simpansid.
Nad ujuvad tihedas riivis ja väga kiiresti. Oma teravate tugevate koonude ja hammastega oskavad nad grupiti isegi suuri näljaseid haisid eemale tõrjuda. Hullemaks ohuks on delfiinidele kahjuks kalvõrgud, sest võrku kinni jäänud delfiin ei saa pinnale hingama tõusta ja upub.
Kajalokatsioon
Delfiinid otsivad saaki, saates välja ultrahelisignaale, mida tekitavad õhukottide abil, mis on ninaõõnega ühenduses. Signaalid peegelduvad kaladelt tagasi ja jõuavad kajana delfiini sisekõrva (delfiini kehast signaalid läbi ei pääse, vaid kustuvad naha rasvkoes ). Kaja järgi leiabki delfiin kalu üles.
Mõned faktid
Nimetus: delfiinid, afaliinid, pringlid
Liikide arv: 50 (mõnedel andmetel 41)
Sugukond: Delphiniade
Selts: Catacea
Kehapikkus : 1, 1-10 m ja enam ( isane mõõkdelfiin)
Täiskasvanu kaal: 30 kg (Musta mere pringel ) kuni 8000 kg ja enam (isane mõõkdelfiin)Kald, kalmaarid , teised peajalgsed . V
Levik: kõik ookeanid ja mered , merelahed, mõned suured jõed
Elupaik: merine keskkond ja mageveekogud (rannikuveed, fjordid , merelahed, suured jõed)
Toit: Kald, kalmaarid, teised peajalgsed, vähilaadsed jm;
Ühiskondlik struktuur: viiest isendist kuni mitmesaja isendini küündivad karjad
Tiinus : 10-12. mõõkdelfiin 16 kuud
Poegi tiinuse kohta: 1. väga harva 2
Vastsündinu kaal: 6-120 kg
Eluiga: 6-40 aastat
Säilimise staatus: mõned liigid on stabiilse populatsioonidega, paljud aga ohustatud küttimise tõttu nii minevikus kui ka tänapäeval.
Kasutatud kirjandus:

Imetajad. Tõlkija Alekssei Turovski. Toimetaja Rein Põder. Karrup 1999.

Loomade elu 7. köide, Imetajad. Toimetanud L.Poots. Tallinn, Valgus 1987.

Kohtumine loomadega. Genevieve Warnau. Tõlkija Sinisukk 2003.

http://www.hot.ee/sebra15/delfiinid.ht m