Ilukirjanduse põhiliigid (5)

ILUKIRJANDUS
EEPIKA
LÜÜRIKA
DRAMAATIKA
• esikohal jutustamine
• rahulik, üksikasjalik käsitlusviis
• jutustatakse juba toimunust
• autori suhtumine avaldub kaudselt
• mõtete, tunnete, meeleolude vahetu esitamine; elamuslikkus
• lüürilise luuletuse 3 vormitunnust on riim, värss ja stroof
• lavalisus
• põhineb dialoogil e kahekõnel
• jagunemine vaatusteks e piltideks, need omakorda stseenideks e etteasteteks
EEPIKA ŽANRID:
eepos – eepika suurvorm , lugulaul
• ulatuslik
• jutustava sisuga
• värssides kirjutatud
• põhineb rahvalikel kangelaslauludel
• tegelasteks vägilased või muinasjumalad
• Friedrich Reinhold Kreutzwald „Kalevipoeg”;
kreeklaste „ Ilias ”; „Odüsseia”
romaan – ulatuslik jutustav kirjandusteos
• tavaliselt kirjutatud proosas
• avar elukujutus
• mitmeplaaniline tegevustik
• keerukas sündmustik
• probleemirohkus
• arvukas tegelaskond
• pika ajavahemiku kujutamine
• Tammsaare „Tõde ja õigus”, Albert Kivikas „Nimed marmortahvlil”
jutustus – novelli ja romaani vahepealne žanr
• sündmustiku haardelt novellist ulatuslikum, romaanist tagasihoidlikum
• ei keskendu ühe peamise sündmuse kujutamisele
• ei ole sedavõrd pingestatud nagu novell
• tegelasi kujutatakse arengus
• miljöö võib hõlmata pikki ajavahemikke ja erinevaid tegevuskohti
• Oskar Luts „Kevade”, Bornhöhe „Tasuja”
novell – eepika väikevorm
• lühijutt
• tihe sündmustik
• vähe tegelasi
• üks keskne teema
• tegevus areneb kulminatsiooni suunas
• lõpeb puändiga
valm – õpetliku sisuga
mõistuluuletus või –jutt
• tegelasteks enamasti loomad, kes kujutavad inimesi
• naeruvääristatakse inimeste ja ühiskonna pahesid
• koosneb kahest osast : 1. osa on sündmus, 2. osa -õpetlik järeldus e moraal
• Aisopos, Ivan Krõlov, Jakob Tamm
müüt – usundiga seotud fantastiline jutustus (ka muistend )
• tegelasteks jumalad või pooljumalad
• räägib maailma ja elu tekkimisest, loodusnähtustest jms
• Friedrich Robert Faehlmann „Koit ja Hämarik”, „Emajõe sünd”
LÜÜRIKA ŽANRID:
lüüriline luuletus –
• värss – luuletuse rida. Värsirida ei pea moodustama terviklauset, mitu värssi võivad moodustada ühe lause või mitu lauset ühe värsi.
• stroof – salm. Kõige tavalisemad on kahe- ja neljarealised stroofid. Kuid kasutatakse ka kolme-, viie-, kuue-, seitsme-, kaheksavärsilisi jne stroofe .
• riim – häälikute kokkukõla, sarnase kõlaga sõnade kunstikavatsuslik kordamine värsirea lõpus. Asendi järgi stroofis jagunevad riimid paaris- (aabb), süli- (abba), ristriimideks (abab).
täisriim – täielik häälikute kokkukõla (maid-said);
irdriim – häälikute osaline kokkukõla (lint- kink ).
sonett – 13. saj Itaalias loodud luuležanr
• 14 värsirida
• itaalia ja prantsue soneti värsid jagunevad stroofidesse skeemi 4+4+3+3 järgi, inglise soneti värsiskeem on 4+4+4+2
LÜROEEPIKA -
Ilukirjanduse segaliik, milles põimuvad lüürika ja eepika; jutustava sisuga lüüriline luule.
LÜROEEPIKA ŽANRID:
ballaad – lüüriline jutustav luuletus
• fantastiline, ajalooline, heroiline (kangelaslik) sisu
• keskendub ühele sündmusele
• kangelastes tuuakse esile vaid kõige olulisemad iseloomujooned
• üksikasjadel tavaliselt ei peatuta
•sageli kasutatakse kahekõnet
• Friedrich Schiller „Kinnas”, Marie Under „Merilehmad”
poeem – lüroeepika žanr, pikem mitmeosaline luuleteos
• jutustav süžee
• sündmustikus kujutatakse kõige pingelisemaid momente
• tegevusaega ja –kohta tavaliselt üksikasjalikult ei kirjeldata
• Betti Alver „Leib”
DRAMAATIKA ŽANRID:
komöödia – koomilise sisuga näidend
• naeruvääristatakse inimeste pahesid ( rumalus , ahnus jne) ja ühiskonna negatiivseid jooni (võimuliialdus jne)
• situatsioonikoomika – olukorrakoomika; koomikavõte, mis põhineb tegelaste asetamisel naljakasse olukorda (mehe riietumine naiseks )
• sõnakoomika – koomikavõte, mis põhineb tegelaste karikeeritud kõnel
• karakterikoomika – koomikavõte, mis põhineb tegelaskuju naljakal, veidral välimusel ja kõnel
• Eduard Vilde „Pisuhänd”
tragöödia – kurbmäng, kurva sisuga näidend
• õilsatel eesmärkidel tegutsev kangelane satub väljapääsmatusse olukorda ja hukkub ebavõrdses võitluses
• August Kitzberg „ Libahunt ”, William Shakespeare „ Hamlet ”
draama – tõsise sisuga näidend
• keeruline konflikt
• eluline sündmustik
• ühendatud koomiline ja traagiline
• uuritakse tegelaste psühholoogiat
• kõige hilisem dramaatika žanr (kuj alles 18. saj)
• Eduard Vilde „Tabamata ime”
Sõna draama kasutatakse ka üldmõistena näidendi tähenduses.
Veel mõisteid:
remark – autori selgitav märkus draamateoses tegelaste välimuse, käitumise, tundmuste, žestide, hääletooni, lavalise liikumise, lavakujunduse vm kohta.
monoloog – kirjandusteose tegelase minavormis üksikkõne kas juuresolijale või omaette ; tegelase pikem omaette arutlus, milles ta väljendab oma tundeid ja mõtteid
dialoog – kahekõne; algselt mõisteti dialoogi all kahe inimese kõnet, hiljem on mõiste laienenud ka mitme inimese kõnele
dramatiseering – kirjandusteose (romaani, jutustuse, novelli) kohandus näidendiks.
lavakujundus – rekvisiidid (mööbel ja muud laval kasutatavad esemed) ja dekoratsioonid, millega tähistatakse tegevuskohta ja –aega.
Rahvaluule
ehk folkloor – rahva suuline sõnalooming. Erineb ilukirjandusest selle poolest, et on anonüümne (puudub konkreetne autor) ja kollektiivne.
RAHVALAULUD
RAHVAJUTUD
RAHVALUULE LÜHIVORMID
regivärsiline rahvalaul – rahvalaulu liik, mida iseloomustab
• algriim – algushäälikute kordus värsis (härrad jäid härisemaie)
algriim
/ \
alliteratsioon assonants
alliteratsioon – algriim, sarnaste kaashäälikute kordus sõnade alguses värsis
härrad jäid härisemaie
assonants – algriim, sarnaste täishäälikute kordus sõnade algul värsis
udu rikub uue kuue
• parallelism – mõtteriim, värsirühmade grupeerimine sisu ja vormi põhjal mõttelisteks tervikuteks
Küll saab siiski vaita olla,
kui saab alla musta mulla
kena kirstu keskeelle,
valge laudade vahele.
• neljajalaline trohheus – värsimõõt, mille puhul vahelduvad rõhulised ja rõhuta silbid neli korda
Liigu linnu keelekene
- v / - v/ - v/ - v
uuem e lõppriimiline rahvalaul – rahvalaulu liik, mida iseloomustab
• lõppriim – häälikute kokkukõla värsside lõpus
• värsside rühmitumine salmideks
muinasjutt – rahvajutt , mis pajatab väljamõeldud sündmustest
• loomamuinasjutt – tegelasteks loomad, kes on isikustatud
• imemuinasjutt – üleloomulik sündmustik, imeesemed
• tõsieluline muinasjutt – puudub imepärane aines, sündmustik areneb tavaelu raames
Iseloomulikud jooned:
• kindel algus ja lõpp (Elas kord..., Kui nad surnud ei ole...)
• vastandamine (hea – kuri, rikas – vaene, ilus – inetu)
• sündmustiku kordumine (3 takistust tuleb ületada)
• kolmarvsus
• õnnelik lõpp
On ka kunstmuinasjutte – need on muinasjutud, millel on kindel autor.
muistend – rahvajutt, mille sündmustik on seotud kindla koha, aja, inimeste või sündmustega. Peegeldavad rahva arusaamu loodusnähtustest ja ühiskonnast, nende sisu peeti tõeseks.
• vägilasmuistendid – tegelasteks kalevipoeg, Suur Tõll, Vanapagan
• tekkemuistendid – seletavad maa, inimeste, loomade, erinevate nähtuste jne tekkimist
• kohamuistend – on seotud mingi kindla kohaga
Ka kunstmuistendid – Faehlmann „Emajõe sünd”.
vanasõna – pärimuslik õpetussõna, lühike, terviklik, piltlik ning tabav väljend mingi elunähtuse kohta (töö, lastekasvatamine, kodu jne).
Kuidas töö, nõnda palk.
Terav kirves leiab kivi.
Vaga vesi, sügav põhi.
mõistatus – rahvaluule lühivorm, mis annab olendist, esemest, nähtusest või olukorrast varjatud kujul rea tundemärke, mille põhjal see tuleb ära arvata. Mõistatus koosneb kahest osast: küsimusest (ülesandest) ja vastusest (lahendusest).
Valged kanad punasel õrrel (hambad), Ümber ilma ulatavad, ümber pea ei ulata (silmad).
kõnekäänd – rahvapärane väljend, lühike piltlik ütlus, mis iseloomustab poeetilises vormis mõnda olukorda, nähtust, eset või isikut.
Ta ei seisa pudeliski paigal.
Talle oli see nagu hane selga vesi.
Ajakirjandusžanrid:
UUDIS – üks ajakirjanduse põhižanr:
• lühike, laadilt jutustav tekst
• eesmärgiks teate (uudise) edastamine
UUDISE ÜLESEHITUS:
Sündmused on esitatud tähtsuse järjekorras.
Uudisel on 3 osa:
• täpne, tabav pealkiri, mis äratab tähelepanu
• jämedas trükis uudise pea e juhtlõik – esitab lühidalt sõnumi
• sündmus või nähtus lahtikirjutatult
• uudis ei sisalda probleemide ja nähtuste analüüsi ega kirjutaja seisukohti ja hinnanguid
• keelelt lihtne ja üldmõistetav
INRERVJUU – üks ajakirjanduse žanr, ajakirjaniku eesmärgipärane vestlus kellegagi.
• kaks peamist osa: küsimus ja vastus
• algab sageli jämetrükis juhtlõiguga, milles tuuakse esile põhiprobleem
• küsimused ja vastused eristatakse taandridade ja erineva trükiga
REPORTAAŽ - üks ajakirjanduse põhižanr:
• jutustav – kirjeldav tekstiliik – jutustatakse mingist sündmusest, kirjeldatakse sellega seonduvat ning vahendatakse taustandmeid
• stiililt asjalik , kasutatakse publitsistlikku keelt, mõnikord ka kujundlikkust
• autori kohalolu : ta peab olema sündmuse (spordivõistluse, näituse avamise , meeleavalduse vm) pealtnägija või selles osaleja
JUHTKIRI – päevaprobleemi käsitlev avaartikkel ajalehes või ajakirjas
ARVAMUS – loo autor avaldab oma arvamust ja mõtteid
ARVUSTUS – retsensioon, üks ajakirjanduse põhižanr.
• omane kriitiline laad , käsitletakse uusi raamatuid, teatrietendusi, filme, kunstinäitusi jne
• ülesandeks nii teost analüüsida kui ka tutvustada-reklaamida
ARVUSTUSE ÜLESEHITUS:
• näiteks tutvustatakse alguses autorit ja teost
• teemaarenduses käsitletakse ja hinnatakse teost mõnest probleemist lähtudes
• lõpetuses tehakse kokkuvõte ja antakse kokkuvõttev hinnang
Kirjandusvoolud
ROMANTISM – tundeid ja ideaale rõhutav kunsti- ja kirjandusvool; kujunes Lääne-Euroopas valdavaks 18. saj lõpus ja 19 saj esimesel kolmandikul. Eestisse jõudis 19 saj keskel.
ROMANTISMILE ISELOOMULIKUD JOONED:
• taotleb isiku- ja loominguvabadust
• kujutatakse erakordseid sündmusi ja kangelasi
• tähtsustatakse tundeelu , inimese sisemaailma
• tegelikkuses pettununa otsitakse ideaale minevikust – lemmikajaks on keskaeg
• ülistatakse loodust
• ülistatakse armastust (nii teise inimese, looduse kui ka kodumaa vastu)
• romantikud sageli hardalt usklikud
ROMANTISMI TÄHTSAMAD ESINDAJAD:
Lydia Koidula luule, Eduard Bornhöhe ajaloolised jutustused, näit „Vürst Gabriel”,
prantslane Victor Hugo, inglane Walter Scott , sakslane J.W. Goethe
REALISM – kirjandus- ja kunstivool, mis tekkis 1830. aastatel Prantsusmaal.
REALISMILE ISELOOMULIKUD JOONED:
• taotleb tegelikkuse tõepärast kujutamist
• elu käsitletakse tasakaalukalt
• inimesse ja ühiskonda suhtutakse kui uurimisobjekti
• taotleb objektiivsust
• kriitilise suhtumisega püütakse ühiskonda paremaks muuta
REALISMI TÄHTSAMAD ESINDAJAD:
inglane Charles Dickens („Oliver Twist”),
venelane Lev Tolstoi . Eestisse tõi realismi Eduard Vilde („Külmale maale”, „Mahtra sõda”).



Teisi ilukirjandusega seotud mõisteid
miljöö – teose aeg-ruum; kirjandusteoses kujutatud olustik, milles tegelane elab ja mis teda mõjutab
teema – teoses käsitletav nähtuste ring. Traditsioonilised teemad on näiteks armastus, võitlus, sõprus, kodumaa, sõda, töö jt
süžee – teose sündmuste tegelik järjestus, mis lähtub kirjaniku kunstikavatsuslikest eesmärkidest.
• süžeel on 6 osa:
ekspositsioon – teose sissejuhatav osa, kus tutvustatakse tegelasi, tegevusaega ja –kohta.
sõlmitus – sündmus, mis toob esile tegelastevahelise vastuolu, käivitab tegevustiku.
dispositsioon – teose arendus, kus avanevad tegelastevahelised suhted ja nende areng.
kulminatsioon – tegevuse pinge haripunkt.
pööre – sündmused, mis langetavad pinge ja viivad tegevuse lõpplahenduseni .
konklusioon – teose lõpetus, mis sisaldab konflikti ja probleemi lahenduse.
kompositsioon – teose ülesehitus, teose koostisosade ühendamine tervikuks.
stiil – suhtlusolukorrale ja eesmärgile vastav keelekasutuse viis; iseloomulik kujutus- või väljenduslaad (näit