Ekvatoriaalsed vihmametsad (0)

Ekvatoriaalsed vihmametsad
Ekvatoriaalsed vihmametsad paiknevad kahel pool ekvaatorit ligikaudu10° põhja- ja lõunalaiuseni. Sellesse piirkonda jäävad Kesk- Aafrika, Amazonase jõgikond Lõuna-Ameerikas, Malai saarestik ning Malaka poolsaar Aasias ja osake Põhja- Austraaliast.
Ekvatoriaalne kliima on palav ja niiske, aastaaegu ei esine ja ilm on aasta läbi enam vähem ühesugune.
Päikesetõusu ajal on õhutemperatuur 20°C ringis . Lõunaks on temperatuur tõusnud umbes 30 kraadini. Maapind aurab, lämbe õhk tõuseb üles ja pärastlõunaks kogunevad taevasse pilved , millest vallandub 2-3 tunnine tugev vihmavaling, sageli koos äikesega. Õhtuks taevas selgineb ja läheb ka veidi jahedamaks.
Vihmametsad mõjutavad oluliselt Maa kliimat, ühtlustades veeringet ja vähendades kasvuhooneefekti.
Ekvatoriaalsete vihmametsade alade suur sademetehulk on eelduseks veerohkete jõgede tekkele. Ekvatoriaalsete vihmametsade ning ühtlasi ka maailma veerikkaim jõgi on Lõuna- Ameerikas asuv Amazonas . Kuna erinevatest piirkondadest tulevatel lisajõgedel on suurvesi eri aegadel , on peajõe veetase aastaringselt suhteliselt stabiilne. Aafrika vihmametsade aladel voolab Kongo jõgi, mis on tähtsaks liikumisteeks ja oma suurte languste tõttu energiarohke.
Vihmametsades on väljakujunenud väheviljakad ferraliitmullad . Muldade lähetekivimid on raua ja alumiiniumirikkad ning nende väljauhtumise tõttu on muld raudoksiidist punakaspruun . Muld on happeline ja mineraalainete vaene, sest niiskuse ja soojuse tõttu on aineringlus väga kiire. Termiidid , mikroorganismid ja seened lagundavad orgaanilise aine kiiresti ja tekkinud toitained omastatakse kasvavate taimede poolt. Suur osa taimejäänuseid uhutakse juba enne täieliku lagunemist vihmadega jõgedesse.
Vihmametsad on erakordselt liigirikka ja tiheda taimestikuga. Puud kasvavad rinnetena, kõrgeima rinde moodustavad 50-70 meetrised hajusalt paiknevad puuhiiglased. Teise rinde puud on umbes 40 meetri kõrgused ja nende laiad võrad lasevad vähe päikesevalgust madalama rinde varjutaluvatele puudele, mille kõrgus ei ületa 20 meetrit. Ülemises rindes kasvavad viigipuud , palmid, mahagonid , kapokipuud, alumistes rinnetes palisandrid, eebenipuud, banaanid , puissõnajalad.
Kõrgemate puude lehed on paksud ja nahkjad, et vastu pidada tugevatele vihmahoogudele ja auramise vähendamiseks kaetud vahaga. Alumiste taimede lehed on õrnemad ja õhemad. Paljudel puuliikidel on lisatoestuseks plank- ja tugijuured .
Maapinnani jõuab väga vähe valgust ja metsaalune on hämar. Paks kõdukiht on soodne kasvupaik seentele , seal suudavad kasvada ka mõned varjulembesed sõnajalad ja vaid vähesed õistaimed.
Valgusepuuduse tõttu on enamik elust koondunud maapinnast kümneid meetreid kõrgemale. Puud on igihaljad ning õitsevad ja viljuvad aastaringi. Suurem osa vihmametsa värvikirevatest viljadest ja õitest kasvavad võrastikes, kinnitudes tihti otse tüvedele ja jämedatele okstele.
Mitmed taimeliigid kasutavad valguse ja toitainete hankimiseks teisi taimi. Kiiresti kasvavate vartega liaanid ronivad võsutippudega puutüvele kinnitudes võradesse, kus nad kasvatavad oma õisi ja vilju . Võrasse jõudnud liaanid väänlevad edasi teistele puudele, et kandurpuu hävimine ei tooks kaasa ka liaani hukkumist. Tüüpilisemad liaanid on rotangpalm, monstera, vanill , filodendron ja must pipar.
Pealistaimed ehk epifüüdid, kasvavad teiste taimede okstel, tüvedel ja lehtedel neile sellega erilist kahju tekitamata . Toitained saavad nad õhujuurtega õhust ja vihmaveest. Epifüüdid on näiteks orhideed, samblad , samblikud, paljud sõnajalaliigid, aga ka väiksemad puud ja põõsad.
Liaanepifüüdid alustavad oma elu liaanina, kuid hiljem ühendus põhitüvega kaob ja nad jätkavad epifüütidena. Epifüütliaanid toimivad vastupidiselt, lämmatades aja jooksul kandurpuu. Sellised nn kägistajapuud on teatud liiki viigipuud ja mürdilised.
Parasiittaimedest on tuntuim raipelõhnaline raitlill .
Ekvatoriaalsed vihmametsad on elupaigaks loendamatule hulgale loomaliikidele. Kuna maapinnal on vähe süüa, siis on paljud loomad kohastunud eluks puuvõrades. Leidub palju ahviliike, värvikirevaid linde, putukaid ja roomajaid, nagu papakoid tuukanid, koolibriid, lendkonnad, püütonid jne. Mets on väga kärarikas, sest loomad suhtlevad omavahel peamiselt häälitsuste abil.
Metsa all elavad suuremad loomad, nagu gorillad , okaapid, kiskijatest kiskjatest Aasias tiigrid, Lõuna-Ameerikas jaaguarid ja Aafrikas leopardid.  Veekogude ääres elavad pühvlid, elevandid , ninasarvikud ja metssead .
Metsakõdus elavad karihiires, sisalikud ja maod. Kalarikastes jõgedes varitsevad krokodillid, piraajad ja elektriangerjad.
Ekvatoriaalsete vihmametsade alade piirkonda jäävad riigid on üldiselt vaesed ja vähearenenud. Vihmametsad on üldiselt üsna hõredalt asustatud, sest niiske ja lämbe õhk teeb kliima inimestele raskesti talutavaks ja palju leidub parasiite ja haigusetekitajaid. Külad asuvad rannikutel ja veeteede ääres, majad on ehitatud vaiadele. Lisaks alepõllundusele ja istandustele annavad elatist väärispuidu raiumine ja teatud paikades ka turism . Raha teenitakse ka salaküttimise ja kokapõõsaistandustega.
Vihmametsade vööndis leidub naftat, maagaasi, boksiiti, niklit ja mangaani , kuid neid kasutatakse vähe.
Suurimaks keskkonnaprobleemiks on vihmametsade ulatuslik raie. Kohalikud elanikud suhtuvad metsadesse kui tuluallikasse. Tarbepuidu müügist saadud tulust rahastatakse haiglaid ja koole ning toetatakse ka majanduse arengut. Vihmametsadel on oluline osa kogu maailma veeringes ja nende hävimine mõjutab oluliselt kliimat. Metsade vähenemisega suureneb süsihappegaasi hulk õhus, kaovad loomade ja kohalike primitiivsete hõimude elupaigad. Igas minutis hävib 40ha vihmametsa ja iga päev sureb välja umbes 140 taime-ja looma liiki. Metsadest varutakse mööblitööstusele mahagoni, eebenit, roosipuud, balsapuud jt , kuid kui tahetakse väärispuitu kätte saada, tuleb sageli langetada ka ette jäävad väheväärtusliku puiduga puuliigid . Metsa arvelt rajatakse ka põlde ja istandusi, mis on kasutatavad mõned aastad, kuid need muutuvad peagi viljatuks. Vihmamets seal enam ei taastu ja tekib erosioonioht.