Delfiinid ja Delphinus delphis (0)

TALLINNA ÜLIKOOL
Matemaatika ja loodusteaduste instituut
Loodusteaduste osakond
DELFIINID
Referaat
Koostaja : Gerda Kunbeg
LB-1
Tallinn 2012
SISUKORD
SISSEJUHATUS 3
1Taksonoomia 4
2Anatoomia 4
3Levik 4
4Eluviis 5
4.1Elupaik 5
4.2Seltsingulisus 5
4.3Sigimine 5
4.4Toit ja toitumine 6
4.5Liikumine 6
4.6Magamine 6
4.7Ohud ja vaenlased 6
5Intelligentsus 6
6Inimene ja delfiin 7
7Häälitsused ja kajalokatsioon 8
KOKKUVÕTE 10
Kasutatud kirjandus 11
Lisad 12
Joonis 1 12
Joonis 2 13
Joonis 3 14
Joonis 4 15

SISSEJUHATUS

Referaat on kirjutatud teemal Delfiinid, kirjeldades lähemalt ühte liiki – harilik delfiin lühikese nokisega ning üldisemalt delfiine ehk delfiinlasi. Kuna delfiinid on oma olemuselt väga sõbralikud inimeste vastu ning huvipakkuvad mereimetajad , leidub nende kohta palju erinevat materjali, mis on ka referaadi koostamise põhjusteks.
Referaat koosneb seitsmest peatükist, millest üks – neljas jaguneb omakorda seitsmeks alapeatükiks. Esimesed neli peatükki ja neljandast peatükist esimesed viis alapeatükki kirjeldavad harilikku delfiini lühikese nokisega. Need annavad ülevaate liigi Delphinus delpis taksonoomiast, anatoomiast , levikust ja eluviisi erinevatest aspektidest, nagu elupaik, seltsingulisus, sigimine , toit ja toitumine ning liikumine. Kaks viimast alapeatükki käsitlevad üldisemalt delfiinide magamis iseärasusi ning neid varitsevaid ohtusi ja vaenlasi. Kolm viimast peatükki kirjeldavad samuti delfiine – nende intelligentsust, suhet inimestega ning häälitsusi ja kajalokatsiooni. Antud referaat tutvustab delfiinide tavalisemaid elu aspekte ning toob välja ka delfiinide mõne ebatavalise omaduse ja oskuse.

Taksonoomia

Delfiinid on mereimetajad, kes kuuluvad riiki – loomad (Animalia), hõimkonda – keelikloomad (Chordata), klassi – imetajad (Mammalia), seltsi – vaalalised (Cetacea), alamseltsi – hammasvaalalised (Odontoceti) ning sugukonda – delfiinlased (Delphinidae). Perekonda delfiinid esindavad kaks liiki – harilik delfiin lühikese nokisega (Delphinus delphis ) ja harilik delfiin pika nokisega (Delphinus capensis) (Delfiinlased, 2011).

Anatoomia

Täiskasvanud delfiinid on tavaliselt 1,7 – 2,6 meetrit pikad ja kaaluvad 70 – 135 kilogrammi. Emasloomad on natuke väiksemad kui isasloomad. Mõlemad delfiini liigid on saleda, voolujooneline keha ja pikenenud nokisega, mis on otsmikust eraldatav sügava V-kujulise soonega. Mõlemad lõuad on varustatud arvukate väikeste hammastega. Nende seljauim on kolmnurkne ja sirbikujuliselt kõverdunud, teravatipuline ning tavaliselt must. Rinnauimed on kolm korda nii pikad kui nad on laiad . Need uimed on väljaulatuvas osas kitsad ja samuti teravatipulised. Delfiinide nahk on karvutu ja sile. Lühikese nokisega harilike delfiinide selja osa on must kuni pruunikas-must, kõhu osa aga valkjas . Küljed on iseloomulikult märgistatud liivakellakujuliste või risti-rästi mustritega, mis on kollakat või halli värvi. Must ring ümbritseb silma (Joonis 1) (Bahuguna, 2010; Common Dolphins ). Auk, mida on delfiinide pea peal näha, on nina. Nina on neil ainult hingamiseks, lõhna nad sellega ei tunne ja see avaneb vaid siis, kui delfiin on veepinnal (Warnau, 2004).

Levik

Delphinus delphis on laialdaselt levinud Atlandi ja Vaikse ookeani soojades parasvöötme, lähistroopilistes ja troopilistes vetes. Neid esineb regulaarselt mõnedes suletud meredes, näiteks Ohhoota meres ja Jaapani meres. Eraldi olevad alampopulatsioonid eksisteerivad Vahemeres ja Mustas meres. Harilikke delfiine lühikese nokisega võib leida India ookeanist ümber Kagu-Aafika ja Kagu- Austraalia (Joonis 2; Culik, 2010).

Eluviis

Elupaik

Harilik delfiin lühikese nokisega on tavaliselt leitav seal, kus pinnavee temperatuur on 10°C - 20°C. Tavaliselt ei ole neid näha madalamal kui 180 meetrit. Delphinus delphis esineb mandrilava kohal, eriti kohtades, kus on kõrge merepõhja reljeef, kuid põhiliselt avameres (Culik, 2010).

Seltsingulisus

Delfiinid elavad tavaliselt suurte rühmadena – hüppeid ja plätsatusi on näha ja kuulda märkimisväärselt kauguselt. Karja suurus ulatub paarikümnest kuni üle 10 000. Tihti tõusevad mitmed grupi liikmed koos pinnale. Rühmade suurus varieerub hooajati ja vastavalt päevaajale (Culik, 2010). Paaritumisajal on näha ka suguküpsete emaste ja isaste seltsinguid (Warnau, 2004). On tavaline, et delfiinid on seostunud ka teiste vaalalistega. Ujudes ja sukeldudes järgivad delfiinide rühmad ookeani põhja reljeefi, samuti teatud kalaliikide populatsioonide hooajalisi rändeid (Bahuguna, 2010). Hirmunult koonduvad loomad tihedalt kokku (Culik, 2010).

Sigimine

Harilike delfiinide suguküpsus saabub vastavalt – emastel 5 – 12 aasta vanuselt ning isastel 9 -13 aasta vanuselt (Warnau, 2004). Kurameerimise ajal isased ja emased löövad üksteist oma uimedega, hõõruvad oma kehasid kokku ja ujuvad külg-külje kõrval. Isane meelitab emast viimasega peaaegu kokku põrkamis viisil. Emane eranditult nurjab isase püüdlused eemale ujumisega. Mängulisele käitumisele järgneb tegelik kurameerimine kõht-kõhu vastu positsioonis.
Harilikud delfiinid paarituvad aastaringselt , eelistusega märtsist augustini. Tiinus kestab ligemale 12 kuud. Emased poegivad tavaliselt ühe poja korraga, iga 2 – 3 aasta tagant (Warnau, 2004). Poeg sünnib saba ees. Vastsündinu on kolm jalga (0,8 – 0,85 m) pikk ja kaalub umbes 25 – 35 naela (11 – 15 kg). Pojad võetakse kohe pere grupis omaks ning nad jäävad ema ligidale. Nad toituvad ema nibudest tulevast piimast, kuid delfiinidel ei ole huuli, mis on vajalikud nibudest imemiseks. Lisaks ei saa nad ka vee all hingata . Selle asemel pritsib ema piima oma järglasele suhu lihaseid kokku tõmmates. Noor delfiin, pärast seda, läheb pinnale hingama ja tuleb siis uuesti tagasi lisa saama. Delfiini piim sisaldab kuus korda rohkem proteiini ja on palju nuumavam kui inimese piim. See lubab delfiini poegadel kaalus juurde võtta kaks kuni kolm korda kiiremini, kui inimlaps teeb seda esimese kuue kuu jooksul. Imetamine kestab kuni poolteist aastat. Pärast kuute kuud, võtab poeg aeg-ajalt lisaks ka tahket toitu. Harilikud delfiinid elavad 35 kuni 40 aastat (Bahuguna, 2010).

Toit ja toitumine

Delphinus delphis toitub peamiselt erinevatest mere kaladest, eriti parves elavatest kaladest, samuti kalmaaridest, krevettidest ja kaheksajalgadest. Kalade püüdmiseks üritavad delfiinid liikuda kalaparvede keskele , et haarata nii palju kalu kui võimalik ja neeleta neid tervelt. Samuti lähevad delfiinid ka kalaparvede alla, et lükata kalu täiesti veest välja ja siis õhust kinni püüda (Warnau 2004; Bahuguna 2010).

Liikumine

Harilikud delfiinid hüppavad veest välja vertikaalselt ja võivad seda teha enam kui nelja meetri kõrgusele ning seejärel sukelduvad suure plärtsatusega. Nad ujuvad umbes 45 km/h kiirusega, vajadusel võivad teha ka kuni 100 km/h sööste. Väga lihtsalt suudavad need mereimetajad sammu pidada laevadega, mis liiguvad kiirusel 30 sõlme ja rohkem. Delfiinid võivad läbida 150 kuni 200 miili 48 tunni jooksul. Vee all viibida on harilikud delfiinid võimelised 3 – 4 minutit (Warnau, 2004; Bahuguna 2010).

Magamine

Delfiinidel on väga ebatavaline viis magamiseks. Uppumise vältimiseks peavad nad püsima piisavalt ärkvel, hõljudes umbes 50 cm sügavusel ja tõustes iga 30 sekundi järel veepinnale hingama. See toimub automaaltselt tänu sellele, et delfiini ajupoolkerad uinuvad kordamööda, ilma et delfiin seejuures üles ärkaks (Downer, 2000; Warnau 2004).

Ohud ja vaenlased

Delfiinide põhivaenlaseks on nende sugulane – mõõkdelfiin, samuti teised suuremad vees elavad organismid, nagu näiteks haid . Oma tugevate ja teravate koonude ning hammastega on nad grupiti võimelised haisid eemale tõrjuma. Rohkem ohustavad neid aga kalavõrgud, sest võrku kinnijäänuna ei saa nad hingamiseks pinnale tõusta ja upuvad. Lisaks peetakse delfiinidele mõnes piirkonnas jahti. Ohuks võivad olla ka igasugune saastatus ja turism (Warnau, 2004; Põder, 1999; Culik, 2010).

Intelligentsus

Delfiinid on võimelised õppima märkide keelt ja täitma taltsutajate käemärkide osutatud keerulisi ülesandeid (De Becker, 2011). Nad võivad leida ja tuua teatud värvi asju, samuti suudavad meelde jätta juhuslikke arvude jadasid (Põder, 1999). Harilikke delfiine lühikese nokisega on treenitud üles leidma lõhkeaineid laevade alumiselt poolt, töötama koos sukeldujatega ja esinema Delfinaariumites (Joonis 3; Bahuguna, 2010).

Inimene ja delfiin

Delfiinide juures on huvipakkuv nende pealtnäha maagiline võime ravida mõningat sorti haigusi, näiteks Downi sündroomi, autismi ja lihasdüstroofiat. Samuti tundub, et delfiinid kiirendavad närvisüsteemi sisemiste rahustite, endorfiinide moodustumist ja suurendavad infektsioonivastaste T-rakkude teket, mis on abiks vähi ja AIDSiga inimestele ning on immuunsüsteemi säilitajad haigustega võitlemisel.
Delfiinidega kokkupuuted sobivad eriti neile, kes kannatavad kliinilise depressiooni all. Teadlaste sõnul piisab juba erutusest, mis tekib nii suure ja karismaatilise loomaga kohtumisel , et tekitada vastuvõtlikes inimestes eufooriat. Sellised sessioonid toimuvad tavaliselt puhkepäeval, millega kaasneb ka tervise paranemine. Põhjuseid on püütud leida teisigi.
Näiteks võib põhjuseks olla delfiini radari mõju, kui ta inimest vee all skaneerib. Delfiini peas oleva kühmu ehk meloni abil võib energiarikas ultrahelivoog läbistada kalu, inimesed tunnevad aga end mõnikord „rabatuna“ nendest helikiirtest – tulemuseks kummaline kirvendav tunne. Ühe teooria kohaselt mõjutab delfiinide radar inimese keha kudesid raku tasemel. Just ultraheli kasutavad ka füsioterapeudid kahjustatud kudede töötlemisel, kuigi selleks pruugitavad sagedused on delfiinide omast viis korda kõrgemad.
Inimesed, kes edendavad delfiiniravi, väidavad, et need imetajad on inimestesse kiindunud ja maagilistest võimetest läbi imbunud. Samuti ei ole neile teada ühtegi juhtumit, kui delfiin oleks inimest rünnanud, ning on arvamusel, et inimese ja delfiini vahel on psüühiline side.
Tõsine teadus väidab, et delfiinidel on võime saada meist pilt – nende radar võib läbistada meie keha ja „näha“ luustiku kontuure. Nii on nad võimelised avastava kasvajaid, kuna märkavad kudede tiheduse muutusi, tajuma metallvardaid jalgades ja tehisklappe ning kardiostimulaatoreid südamehaigete kehades (Downer, 2000; Shuker, 2005).
On selgunud , et need hammasvaalalised ilmutavad erilist huvi rasedate naiste vastu, seda võib-olla sellepärast, et kajalokaatori abil suudavad aimata loodet. Palju on teateid uppuvaid inimesi päästnud ja haisi eemale ajanud delfiinidest. Selle seletuseks võib olla asjaolu, et skaneerides meid, näeb delfiin endaga rohkem sarnast olevust kui seda on kala. Me oleme suhteliselt sama mõõtu, meil mõlemil on luustik , kõri, suu, ninasõõrmed ja kaks õhuga täidetud kotti. Samuti hoiavad nad ka oma haavatuid kaaslasi uppumast, mis võib esile kutsuda sarnase käitumise inimese puhul. Nende kaitsereatsioonid tulevad eriti välja noorloomade läheduses, millega võib seletada abitu inimese eest hoolitsemist.
Delfiinid on väga mänguhuvilised loomad ja võivad meid seega käsitleda kui ootamatult nende maailma tunginud huvitavaid loomi, kellega saab mängida. Üksikutele isastele võib inimene näida ka potsensiaalse partnerina (Downer, 2000).

Häälitsused ja kajalokatsioon

Delfiinid kasutavad parves ujudes erinevaid signaale – piikse, vilesid, plärtsatusi, plumpsatusi, plõkse, haugatusi ja urinaid. Teadlaste sõnul on viled ja piiksud delfiinidel väga individuaalsed ja üksikisendid kasutavad neid vastastikuseks äratundmiseks. Tuju ja meeleolu väljenduseks on mõned plõksuvad ja plärisevad helid (Shuker, 2005).
Helikujutiste loomisel on delfiinid meistrid. Kajalokatsioonisüsteemi abil tekitavad nad ultrahelisid hingatsist allpool asetsevates ninaõõne käikudes. Sealt juhitakse tekkinud helivõnked kitsa voona kuplikujulisse rasvapadjandisse ja edasi lainetena potentsiaalsesse sihtmärki. Tagasipöörduv kaja jõuab delfiini sisekõrva ta rasvaga täidetud alalõuas olevate kuulmekäikude kaudu (Joonis 4) (Shuker, 2005; Downer, 2000).
Delfiin saadab meres ujudes igas sekundis välja 10 kuni 20 impulssi, kala leidmiseks peab nende sagedus jõudma 200-ni. Terve sagedusastmiku läbi skaneerimise asemel vallandab ta silmapilkse helivalangu. See sisaldab erinevaid sagedusi, millest kõrgeim võib jõuda 200 000 hertsini. Dekodeerides keerukaid kalamustreid ümbrusest üldpildi saamiseks (madalsagedustel), parandab delfiin sageduskanaleid neid häälestades, et uuritavast objektist täpsemat infot saada (kõrgsagedustel). Selline täpsus võimaldab eristada 1/3 millimeetri jämedust võrku.
Delfiinid kasutavad ultrahelikiirte sageduse muutmist ka kui relva. Nimelt on nad võimelised oma helikiiri häälestama sellisele sagedusele, mis tekitab kalade ujupõites resonantsi, pannes kalade koed sültjalt värisema ja eksitades neid.
Lisaks kalade leidmisele ja kangestamisele kasutavad delfiinid kajalokatsiooni ookeanihämarustes orienteerumiseks, võimaldades neil jälgida veealuseid kaljusid ja teisi füüsilisi objekte, mis jäävad neist mõnesaja meetri kaugusele. See süsteem tuleb kasuks ka pimedas takistuste asukoha kindlaks määramisel ja neist möödumisel.
Teised elusolendid paistavad neile mereimetajatele justnagu röntgeniaparaadi all. Kuna koed koosnevad 90 protsendi ulatuses veest, läbivad delfiinide skaneerivad lained neid peaaegu takistamatult. Ainult luud ja õhuga täidetud õõnsused peegeldavad tagasi heli, seega paistavad kalad poolläbipaistvate kontuuridena, millel on näha luustik ja ujupõis. Ka inimesed on näha uduste ja läbipaistvatena, peale keha kontuuride on näha ka skeletti ja õhuga täidetud kopsude kujutist (De Wetter, 2008; Downer, 2000; De Becker, 2011).

KOKKUVÕTE

Referaat on ülevaatlik ja informatiivne, kirjeldades delfiine lühikese nokisega hariliku delfiini näitel.
Delfiinid on küllaltki ebatavalised ja omanäolised isendid. Nad on väga intelligentsed, suutes selgeks õppida keerulisi ülesandeid. Väliselt sarnanevad nad mõningal määral inimestega, aga just tänelepanuväärne on nende läbisaamine ja suhtumine inimestesse. Tähtsaks inimeste jaoks teeb delfiine ka nende ravi võime. Just tänu oma seltsivale ja sõbralikule olekule on neid mereimetajaid olnud võimalik lähemalt tundma õppida. Nende isendite uurimisel on jäänud palju ka seletamatuks ja arusaamatuks, kuid igal asjal on siiski mingi põhjus, miks see just nii on, kas siis mõistuspärane või mitte.

Kasutatud kirjandus

Bahuguna, N. C. 2010. Handbook of the mammals of South Asia . Dehradun, Natraj.
Common Dolphins, Delphinus delphis. [WWW] http://marinebio.org/species.asp?id=32 (15.03.2012)
Culik, M. B. 2010. Delphinus delphis. [WWW] http://www.cms.int/reports/small_cetaceans/data/d_delphis/d_delphis.ht m (15.03.2012)
De Becker, G. 2011. 100 tavatut looma. Sinisukk , Tallinn.
Delfiinlased. 2011. [WWW] http://et.wikipedia.org/wiki/Delfiinlased (15.03.2012)
De Wetter, B. 2008. Loomariik. Sinisukk, Tallinn.
Downer, J. 2000. Imetabane : loomade seninägemata võimed. Varrak , Tallinn.
Põder, R. 1999. Imetajad. Karrup, Tallinn.
Shuker, N. P. K. 2005. Loomade varjatud võimed: looduse saladusi avastamas. Ilo, Tallinn.
Warnau, G., Warnau, M. 2004. Loomade atlas. Sinisukk, Tallinn.

Lisad

Joonis 1

Joonis 1 Delphinus delphis © Wurtz-Artescienza

Joonis 2

Joonis 2 Distribution of Delphinus delphis: warm temperate, subtropical , and tropical waters worldwide

Joonis 3

Joonis 3 kolmander- delfinaarium

Joonis 4

Joonis 4 Delfiinide kajalokatsioon