Õppimise kognitiivsed käsitlused, kognitiivne õppimine

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti. Loe siit kuidas punkte saada 50 korda Seda faili on alla laetud 50 korda 4 lehte Lehekülgede arv dokumendis 19/07/2011 Kuupäev, millal dokument üles laeti

Kognitiivne õppimine
On olemas kaks õppimisteooria liiki: *biheivioristlik ja *kognitiivne. Lähemalt tuleb juttu
kognitiivsest õpiteooriast. Kognitiivse õppimisteooriaga on seotud sellised isikud- Tolman,
Rescola, Kamin, Seligman(1950.ndatest).
Kognitiivse õpiteooria järgi on õppimises keskne koht info sisemisel ümbertöötamisel, mille
tulemusena omandab inimene info vastuvõtuks, lahtimõtestamiseks ja probleemide
lahendamiseks tarvilikke sisemisi mudeleid. Õppimise kognitiivset protsessi võib vaadelda ka
vaimse tegevuse operatsioonide jadana: enesehäälestamine, tähelepanu koondamine,
tajumine, teabe vastuvõtt, teabe mõistmine, meeldejätmine, meeldetuletamine, õpitu
kasutamine, lõplik omandamine. Lühidalt võib öelda, et kognitiivne õppimine on inimese
sisemise aktiivsuse produkt.
Kognitiivse õppimise tunnused: *uue käitumise omandamiseks piisab ka selle ühekordsest
nägemisest, *nähtu jäljendamine ei pea toimuma kohe, vaid siis kui on sobiv olukord, *uus
käitumisviis omandatakse ilma välise tasustamisega, *uue käitumisviisi rakendamine sõltub
oodatavast tagajärjest- karistust püütakse vältida.


Kognitiivne
Stiimul → tunnetusprotsessid → reaktsioon
Õppimise kognitiivsed käsitlused
1950ndateks sai selgeks, et inimese ja tema käitumise seletamine on keerulisem, kui
biheiviorismile jõukohane on. Kognitiivsete õppimisteooriate areng on võimalikuks saanud
tänu kognitiivse psühholoogia arengule. Peamised seisukohad, mida kognitiivsed
õppimisteooriad eeldavad, ning mis erinevad biheivioristlikest õppimisteooriatest, on:

• Õppija on aktiivne, õppija tegutseb õppimise nimel

• Õppimine sõltub oluliselt õppija olemasolevatest teadmistes, uskumustest ja
hoiakutest.

• Muutuse käitumises kutsub esile muutus teadmistes ja mõtlemises.

• Inimesed õpivad kogu elu – seega ei saa inimestele lihtsalt midagi ära õpetada ja nii
jääb.

• Õppija peab oma teadmisi ja õpitavat kontrollima, õppija käes peab olema kontroll
selle üle, mida ta teab ja selle üle, mida ta omandab.
Kognitiivsete õppimisteooriate juures muutub väga oluliseks õppija areng, kuna olemasolevad
teadmised on paljuski arenguliselt määratud.
Õppimise kognitiivsed käsitlused jagunevad: *õpitud abitus, *latentne õppimine,
*kognitiivsed kaardid, *taipamine ja *vaatlusõppimine.




Õpitud abitus on inimese või looma õpitud veendumus, et tal pole võimalik toimuvate
sündmuste üle mingit kontrolli kehtestada. Õpitud abitus võib tekkida nii omaenda kogemuse
tulemusena kui ka sisenduse mõjul. Selle õppimise kohaselt inimestel kujuneb arusaam, et
teatud asjad toovad endaga kaasa kindlaid tagajärgi, ning kui seda teatud asja häiritakse, siis
võib ilmneda tagajärgedes probleeme. Õpitud abituse põhjuseks peetakse õppimise
ebaõnnestumist, seda et inimese õppimist on segatud.
Õpitud abitust seostatakse tihti depressiooniga.




Latntne õppimine on õppimine, mis ei ole demostreeritud samal ajal kui see ilmneb.
Latentne õppimise korral õpitakse ära mingi uus käitumine, kuid seda ei kasutata enne, kui
selle eest pole ootust kinnitust saada.
Kognitiivne kaart- vaimne esitlus, või pilt, ümbrusest. Kognitiivsed kaardid arenevad
välismaailmast kogemuste saamise teel, isegi kui sellel ei ole avalikku vastust. Näiteks:
Inimesed loovad oma ümbruskonna kognitiivseid karate, mis põhinevad teatud orientiiridel,
Kui nad satuvad uud ümbrusse, kanduvad nende kognitiivsed kaardid konkreetsetele teedele
üle. Tolmani järgi on stiimulid organismile signaalideks, mille tulemusel kujunevad
kognitiivsed kaardid ja toimub latentne õppimine ilma kinnituse osaluseta. "Stiimulid, mida
sisse lubatakse, ei ole väljuvate reaktsioonidega seotud lihtsate üksüheste lülituste kaudu.
Sisenevaid impulsse töötatakse tavaliselt keskkontrollruumis ümber keskkonna esialgseks
kognitiivselaadseks kaardiks. Ja see esialgne kaart, mis näitab teid ja radu ja
keskkonnasuhteid, määrabki lõpuks, millised on lõpuks looma reaktsioonid, kui neid üldse
on." (Tolman 1948:192)


Taipamine- see on äkiline arusaam sellest, et mida peab tegema, et lahendada probleem.
Taipamisega on seotud Wolfgang Köhler, kes uuris šimpansite käitumist ning tegi nendega
mitmeid katseid . Katsed seisnesid selles, et puuvili asetati šimpansite käeulatusest
välja(riputati puuvili kongi otsa jne) ning jälgiti, kuidas lahendavad šimpansid sellise
olukorra.


Vaatlusõppimine õppimine teise inimese käitumise jägimise kaudu. Inimesed õpivad palju
isiklikust kogemusest, aga nad võivad õppida ka jälgides teiste tegevust ning seda, mis
teistega seejärel juhtub. Eriti palju õpivad imiteerides lapsed – nende jaoks on täiskasvanute
vaatlemine nn õige käitumise õppimine.
Vaatlusõppimisel on neli komponenti: 1) Tähelepanu(milliseid mudeli käitumise aspekte
märgatakse; kuidas neid väärtustatakse); 2) Säilitamine (sündmuste kodeerimine reeglite või
mõistete vormis); 3) 'käitumise produktsioon' (sümboolsed mõisted `tõlgitakse' käitumise
keelde; jälgitakse ja arvestatakse oma käitumise tagajargi); 4) Motivatsioon

Kas televiisori vaatamine põhjustab agressiivsust?


Üheski uurimuses, olgu tegu mis tahes psühholoogiakoolkonnaga või vaatenurgaga, ei ole
väidetud, et televisioonis esitatud vägivalla vaatamine oleks lapse psüühilise arengu
seisukohalt ohutu või tähtsusetu. Üksmeelt ei ole selles, kui suurt ohtu vägivallaga seotud
meelelahutuste jälgimine kaasa toob.
1972. aasta mais tegi suur ameerika uurimisrühm ettekande, milles on öeldud, et nende
uuringute põhjal õhutab televisioonis näidatav vägivald inimesi agressiivselt käituma. Hiljem
uuringutulemuste kohta kommünikee esitanud komitee nõudis, et lisataks juurde: tõenäoliselt
muutub agressiivsus suuremaks nendel noortel, kes juba varem on vägivalla altid, ja et mõju
sõltub ka keskkonnast. Hilisemad uurimused on järjekindlalt kinnitanud väidet, et
vägivallasaated õhutavad agressiivselt käituma. Uurimusi üksikasjalikumalt loetlemata võib
kokku võttes öelda: palju vägivallastseene sisaldavaid sarjafilme vaadanud lapsed käituvad
kooliõues oma kaaslastega agressiivselt ning mitte ainult uuringute tegemise ajal, vaid ka
palju nädalaid, koguni pool aastat hiljem. Kui nad olid olnud agressiivsed juba varem, siis
muutusid nad veelgi agressiivsemaks.
Ühes põhjalikus, vaatluste alusel tehtud uurimuses on Lefkowitz ja tema uuringurühm
väitnud, et poisid, kes 8-aastasena vaatasid meelsasti vägivallafilme, olid eakaaslastest
agressiivsemad nii uuringute ajal kui ka kümme aastat hiljem. Niisiis selgus vastu üldisi
ootusi, et televisioonisaadete agressiivsuse mõju ei piirdu üksnes väikelastega, vaid puudutab
samavõrd ka suuremaid lapsi ja murdeealisi. Samuti selgus, et keskkond ei suuda nähtud
agressiivsuse tekitatud mõju neutraliseerida sel määral, kui on tahetud uskuda.

Kogu dokumendi sisu näeb kui laed faili alla
Autori kommentaar: Õppimise kognitiivsed käsitlused, kognitiivne õppimine, kas televiisori vaatamine põhjustab agresiivsust